Kohtulahend

Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

SÜÜDISTUS:

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOONID:

KarS § 121 lg 2 p 2,3) järgi viieaastase vangistusega ning § 118 lg 1 p 1 järgi kaheteistaastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 järgi mõista liitkaristuseks kaheteistaastane vangistus. Kuigi E. Must ei pannud KarS § 122 (kehtivas redaktsioonis KarS § 121 lg 2 p-d 2 ja 3) ja KarS § 118 lg 1 p 1 sätestatud tegusid toime kavatsetult, siis ei nõustu prokurör maakohtu järeldusega, et E. Must pani teod toime kaudse tahtlusega. E. Must elas EP peksmisega välja oma viha ning nii väikest last süüdistuses toodud viisil lüües ja pekstes pidi E. Must aru saama ja teadma, et see põhjustab kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Samuti pidi E. Must aru saama, et lüües last rusikaga elutähtsa organi (pea) piirkonda sellise jõuga, et löögi tagajärjel vastu seina kukkumisel puruneb kahhelplaat, et sellise tegu võib tuua mistahes tagajärje, sh eluohtliku tervisekahjustuse. Igale tavainimesele on selge, et lapse pea on habras ning pea piirkonda lüües saab täiskasvanud mees väga hästi aru, et ta suure tõenäosusega põhjustab lapsele eluohtliku vigastuse. Kui analüüsida E. Musta teoeelset ja teojärgset käitumist, siis süüdistatav oli varem korduvalt kannatanut julmalt peksnud, mingit abi lapsele seejärel ei osutanud ega otsinud, varjas toimepandut. Peale juhtumit vannitoas samuti varjas seda, jättis kutsumata abi, mis ehk oleks lapse tervise päästnud. Kiirabi kutsuti alles järgmisel päeval, kui oli juba hilja. E.Must lõi vihahoos väikest last, kes polnud veel meetri pikkunegi jõuliselt rusikaga näkku, laps paiskus peaga vastu kõva seina. Prokurör leiab, et Egert Must pidi kindlasti teadma, et selline löök on lapsele eluohtlik, kuid olles pimestatud vihast, oli tal tol hetkel sellest ükskõik. Seega käitus süüdistatav ka siin otsese ja mitte kaudse tahtlusega. Isiku süü suuruse määramisel ei mängi rolli, kui soodne oli olukord kuriteo toimepanemiseks ja kelle poolt selline olukord oli loodud. Asjaolu, et üks inimene on kannatanu suhtes vägivalda tarvitanud, ei muuda teise isiku tegusid mitte kuidagi kergemaks ega mõistetavamaks. Vastupidi, kui KV-st vanem, selgelt elukogenum, kahe poja isa nägi noore ema oskamatust, teadmatust ja saamatust lapse kasvatamisel, oleks ta pidanud sekkuma või vähemalt pöörama sellele KV tähelepanu. Mis puudutab karistust kergendava asjaoluna kahetsuse hindamist, siis E. Must avaldas kahetsust vaid selles osas, et ettevaatamatusest tekitas kannatanule eluohtliku peavigastuse. Kohus on aga lugenud tõendatuks, et E. Must tahtlikult ja jõuliselt lõi rusikaga kannatanut näkku. Seda E. Must ei tunnista ja siit tulenevalt ka ei kahetse. Samuti on kohus lugenud tõendatuks, et E. Must järjepidevalt peksis kannatanut, sh lõi teda kängitsetud jalaga suguelundite piirkonda. Selles osas oma süüd E. Must ei tunnista ja mingit kahetsust ei avalda. Seega leiab prokurör, et osalist ettevaatamatusest kuriteo toimepanemise kahetsemist ei ole võimalik pidada siiraks puhtsüdamlikuks kahetsuseks karistusõiguslikus mõttes, mis oleks aluseks isiku süü kergendamisel. E. Mustale mõistetud karistus on kordades lühem ajast, mil kannatanu ja tema lähedased peavad kuriteo tagajärgedega elama. Eger Musta kuritegu ei ole muutnud ainult Emily elukvaliteeti, vaid ka kõigi tema lähedaste oma, kes on pidanud oma elu seetõttu täielikult ümber korraldama. Sellised ongi need kuriteod, mille eest seadusandja on ette näinud maksimaalse karistuse - KarS § 122 (kehtivas redaktsioonis vastab KarS § 121 lg 2 p 2,3) puhul 5 aastat vangitust ja § 118 puhul 12 aastat vangistust. Vastasel juhul tekib küsimus, millise antud koosseisudele vastava kuriteo peaks isik toime panema, et väärida maksimumkaristust, sest järgmine aste siit on juba tapmine. Maksimumkaristus annaks selge ja ühese signaali, et laste turvalisus on meie riigis prioriteediks mitte ainult sõnades, vaid iga lapse väärkohtlemise vastu võideldakse kõigi vahenditega ning sellesse suhtutakse äärmise tõsidusega. Arvestades süüdistatava süü suurust, toimepandud tegude laadi ja ohtlikkust pole antud juhul liitkaristuse mõistmine alla KarS § 118 sanktsiooni ülemmäära põhjendatud ega arvesta õiguskorra kaitsmise huvisid. Kaitsja apellatsioon

poolt EP-le üliraske kehavigastuse tekitamine kvalifitseeritaks KarS § 117 lg 1 järgi ja mõistetaks talle selle sätte sanktsioonile vastav karistus. Alternatiivselt taotleb kaitsja arvestades süüteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut Egert Mustale mõistetud karistuse vähendamist. E. Must oleks tulnud KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel esitatud süüdistuses süü tõendamatuse tõttu õigeks mõista, kuna kohtulikul uurimisel ei ole kogutud vahetuid tõendeid, mis kinnitaksid E. Musta poolt EP väärkohtlemist. Ka tunnistajate ütluste kohaselt ei ole E. Musta vägivaldsus laste suhtes tõendamist leidnud. Paljasõnaline ja tõendamata on kohtu järeldused, et E. Musta käitumine tunnistajate ees on olnud silmakirjalik ja vägivaldust varjav. Kohus tunnistas EP väärkohtlemise põhiliselt kohtumeditsiinilise ekspertiisi alusel ning kuna E. Must veetis alates 9. septembrist suure osa ajast EP-ga, siis on tõenäoline, et EP vigastused on E. Musta põhjustatud. Seejuures ei ole kohus arvestanud asjaoluga, et ka KV oli EP-ga üksinda ning et KV tunnistati EP väärkohtlemises süüdi. Seega on põhjendamatu kohtu järeldus, et E. Must oli ainsaks isikuks, kes võis lapse suhtes vägivalda rakendada. Kohus ei ole analüüsinud kas ja millisel määral võis EP suhtes vägivallategusid toime panna KV või KV ja E. Must ühiselt. Kohus on alusetult läinud mööda KV vastutuse küsimusest, kuid see omab E. Musta vastutuse ulatuse määratlemisel olulist tähendust. KV ei antud koos E. Mustaga üldmenetluse raames kohtu alla, mistõttu ei saa kohtus väita, et tal on kujundatud siseveendumus sellest, et EP suhtes kohaldas vägivalda üksnes E. Must. Kohtul ei olnud õigust viidata isiku suhtes süüdimõistva järelduse tegemisel kaudsetele asjaoludele, sest sellega rikuti süüdistatava kaitseõigust. E. Musta süüdistus on esitatud kohtule juba kallutatult, kuna esitamata on need tõendid, mille alusel KV samasuguse ja saml perioodil toimepandud süüteo eest süüdi mõisteti. Kohus oleks pidanud tõlgendama E. Musta süü kohta esitatud kaudtõendeid selles olukorras kohtualuse kasuks, aga mitte tema kahjuks. E. Must selgitas kohtule, et tal puudus tahtlus tekitada EP-le rasket kehavigastust. Ta soovis üksnes, et laps alluks tema mõistlikule korraldusele mitte vanni astuda ning selle korralduse eiramisel tõukaski E. Must lapse vannist eemale, misjärel laps paiskus peaga vastu kahhelkividest seina. Et lapse tervis selle tõttu töiselt kannatada sai ei osanud E. Must ette näha ja ka vahetult pärast toimepandut aru saada, kuna E. Mustal puudub sellekohane elukogemus ja konkreetsed teadmised. E. Must tunnistas end süüdi ja võttis õigeks, et lapse suhtes rakendatud jõud oli ilmselt üleliigselt intensiivne, kuid ta ei olnud tagajärje suhtes ükskõikne. Ta võttis lapse sülle, lohutas teda, püüdis hilisemalt lapse seisukorda paremaks muuta ja pani ta voodisse. Hommikul, kui laps ei ärganud, kutsus kiirabi. Puuduvad otsesed tõendid, mille kohaselt lõi E. Must EP rusikaga lõua piirkonda. E. Must on eeluurimisel ja kohtus kinnitanud, et rusikaga ta E ei löönud, lükkas parema käega teda kaela või rindkere piirkonda. Kohtumeditsiiniekspert väitis kohtuistungil, et esialgse kohtumeditsiini ekspertarvamusega koos teostatud radioloogilise uuringu järeldus selle kohta, et lõualuu murd pidi olema tekitatud ca kahe nädala jooksul enne uuringu teostamist, on ebatäpne, kuid kategoorilist arvamust vigastuse tekitamise täpse aja kohta ekspert anda ei saanud. Ekspert väitis, et see vigastus võis olla põhjustatud umbes samaaegselt kukla vigastusega, kuid tegi selle järelduse üksnes selle alusel, et laps pärast duširuumis vigastuse saamist ei söönud. Egert Musta seletuse kohaselt aga laps sõi pärast seda võileiba. Tõendid, mille kohaselt E. Must lõi 16.09.2014 EP duširuumis rusikaga vastu lõuga, on kaudsed, kaudtõenditena vastuolulised ja need tulnuks tõlgendada kohtualuse kasuks. Kaitse hinnanul oli tagajärje suhtes tegemist ettevaatamatusega. Kohus ei ole kaudse tahtluse osas järelduste tegemisel arvestanud rasket tagajärge soodustavaid asjaolusid sündmuskohal –

plastikkattega duširuumi põrand oli libe, et lapse üks jalg oli tõuke saamise momendil üles tõstetud ja et selle tõttu lapse enda tasakaal oli häiritud. Kuivõrd E. Mustal oli soov takistada last vanni tagasi astumast, siis oli tema poolt rakendatud jõud ilmselt tugev, kuid kuna lapse asend oli ebastabiilne, võis see jõud mõjuda tugevamalt, kui E. Mustal esialgselt oli kavas. Kaitse leiab, et löögi tagajärjel üliraske kehavigastuse tekkimise põhjuseks võis olla ka asjaolu, et lapse pea põrkus vahetult vastu kõva kiviseina. Seega jättis kohus alusetult kõrvale kaitse ettepaneku kvalifitseerida E. Musta teo KarS § 117 järgi ettevaatamatuse tõttu üliraske kehavigastuse tekitamises. Lisaks on kohus määranud E. Mustale karistuse, mille raskus ei vasta toimepandud teo asjaoludele ja süüaluse isikule. E. Must on isikuks, kellel puudub varasem karistatus analoogse süüteo eest, ta on avaldanud tegelikku kahetsust tema teo läbi tekkinud tagajärje suhtes, nõustudes kannatanu tsiviilhagiga ilma mingeid vastuväiteid esitamata. E. Musta poolt toimepandu kuulub kvalifitseerimisele Kars § 117 lg 1 järgi ja temale mõistetav karistus peaks olema selle sätte sanktsiooni piirides. Isegi kui kohus vaidlustatavas otsuses leidis, et üliraske kehavigastuse tekitamine kaudse tahtlusega Egert Musta poolt on tõendatud, siis puudub kohtuotsuses põhjendus selle kohta, miks KarS § 118 lg 1 järgi määratud karistus peab ulatuma oluliselt üle selle sätte keskmise määra. Vaidlustatud kohtuotsusega tuvastati kaudne tahtlus tagajärje suhtes, mis peaks olema oluliselt kergem süü aste, kuid karistuse mõistmisel kohus aga seda tegelikult ei arvestanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

asjaolude suhtes. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust (vt Riigikohtu otsus 3-11-15-12, p 14). Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus rikkunud kaudsete tõendite hindamise põhimõtteid. Otsuses on selgelt välja toodud tõendite kogum ning neile antud hinnang, mis kinnitavad süüdistust ning annavad aluse lugeda tõendatuks, et ajavahemikul 03.09.2014 – 16.09.2014 väärkohtles Egert Must EP-t kehaliselt. Vastuseks kaitsja väitele, et maakohus oleks pidanud täiendavalt analüüsima kas ja millises määral võis EP suhtes vägivallategusid toime panna KV või KV ja Egert Must ühiselt, märgib kolleegium, et sisuliselt on maakohus seda teinud. Maakohus on toonud otsuses välja selge ja põhjaliku analüüsi nahaalaste verevalumite ajalise tekke kohta ning tuvastanud seejuures, et EP-l hakkasid nähtavad nahaalused verevalumid tekkima alates ajast kui lapse eest hoolitsemisega hakkas sisuliselt ainsana tegelema Egert Must. Sellele järeldusele jõudis maakohus tunnistajate ütluste alusel, samuti KV mobiiltelefoni vaatlusprotokolli andmetest lähtuvalt. Nimelt on protokollis vaadeldud KV mobiiltelefoniga oma tütrest tehtud fotosid ajavahemikul 25.03.2014 kuni 18.08.2014 ja 18.08.-18.06.2014, kus ei nähtu EP kehal verevalumeid. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et süüdistatava ütlused sellest, et laps sai oma verevalumid seoses sagedaste kukkumistega pole usaldusväärsed, kuna pikema perioodi vältel enne süüdistuses äranäidatud aega, pole mingid verevalumid tuvastatavad. Alles septembri algusest tehtud fotodel nähtuvad lapsel verevalumid algul ühel põsel, siis ka teisel põsel( 1 kd. t.lk. 68-85). Samuti on maakohus arvestanud tõendina R AS poolt esitatud KV töögraafikut, mille kohaselt nähtuvad päevad, mil KV asus töökohal, mitte aga lapsega kodus. Üheks tõendiks, millele on maakohus tuginenud, on kannatanu suhtes läbiviidud kohtuarstlik ekspertiisiakt, kus antud eksperdiarvamuse kohaselt on EP-l sedastatud hulgalised vigastused tekitatud erinevatel aegedel ning maakohus on arvamusele tuginevalt ka verevalumite tekkimise ajalised perioodid otsuses kajastanud. Samuti on ekspertiisiaktis antud arvamuse selgitamiseks ekspert kohtuistungil ka üle kuulatud ja ekspert on kinnitanud nii ekspertiisiakti kui ka selgitanud miks on välistatud sedastatud vigastuste tekkimine kukkumisel või muul Egert Metsa poolt selgitatud viisil. Kolleegiumil puudub seaduslik alus seada nii ekspertiisiakti kui ka eksperdi selgitused kahtluse alla, seda enam, et sellekohast argumentatsiooni ja taotlust pole esitanud apellatsioonis ka kaitsja. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-5-08, 3-1-1-43-05, 3-1-1-85-00, 3-1-1-47-04) väljendanud seisukohta, mille kohaselt tähendab kohtuotsuse põhistatus seda, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav. Lisaks on Riigikohus rõhutanud (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-6-15, p 9; 3-1-1-103-12, p 11; 3-1-1-41-11, p 25), et ringkonnakohus võib anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu üksnes juhul, kui ringkonnakohus tuvastab tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning põhjendab miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang. Kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kolleegium leib, et maakohtu otsusest nähtub selgelt, milliste tõendite kogumist maakohus otsuse tegemisel lähtus ning kuidas kujunes maakohtu siseveendumus, et Egert Must pani toime

talle süüks arvatud EP järjepideva ja suurt valu põhjustava kehalise väärkohtlemise, s.o KarS § 122 järgi kvalifitseeritud kuriteo. Kolleegium ei tuvastanud tõenditele hinnangu andmisel maakohtu poolt tehtud vigu, mis annaks seadusliku aluse ringkonnakohtul samu tõendeid maakohtust erinevalt hinnata.

Siinjuures kolleegium osutab, et kaitsja viidatud KarS § 117 lg 1 sätestab surma põhjustamise ettevaatamatusest. Praegusel juhul ei ole Egert Mustale omistatav tegu kannatanu surma põhjustanud, mistõttu kaitsja poolne viide kvalifikatsioonile on ebaõige. Arvestades apellatsiooni põhjendusi võib aru saada, et kaitsja peab silmas KarS § 119 lg-t 1, mis kehtestab vastutuse ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamise eest. Ettevaatamatuse liigile kaitsja oma apellatsiooni põhjendustes ei osunda. Riigikohus märkis otsuses nr 3-1-1-57-10, et KarS §-s 118 ette nähtud raske tervisekahjustuse tekitamine on alternatiiv-aktiline süüteokoosseis, mille järgi kvalifitseeritakse toimepanija tegu juhul, kui ta on põhjustanud mõne selle sätte punktides kirjeldatud tagajärje. Tähele tuleb panna sedagi, et kui KarS §-s 118 kirjeldatakse raske tervisekahjustuse tekitamise objektiivseid tunnuseid, siis subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav tegu KarS § 15 lg 1 ja § 16 lg 1 kohaselt tahtlust, mis võib minimaalseimal kujul esineda kaudse tahtluse vormis. KarS § 118 p 1 eeldab, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Seega kui toimepanija nägi lööki tehes kannatanu raske tervisekahjustuse tekkimise võimalikkust ette ja möönis seda ja kannatanu raske tervisekahjustus tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida raske tervisekahjustuse tekitamisena kaudse tahtlusega. Antud juhul puudub igasugune vaidlus sellest, et EP-le oli tekitatud eluohtlik tervisekahjustus ja ka sellest, et KarS § 118 lg 1 p 1 objektiivse tunnusena ettenähtud eluohtliku tervisekahjustuse põhjustas Egert Musta poolt kannatanu suhtes toimepandud vägivallategu. Maakohus põhjendas kaitsja taotluse, millega sooviti Egert Musta tegevus kvalifitseerida ümber ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamisena, rahuldamata jätmist sellega, et lapse rusikaga pea piirkonda löömisel ei saa täiskasvanud isik loota, et tema teoga ei kaasne lapsele mingeid tagajärgi. Kolleegium sellise põhjendusega nõustub. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-124-03 selgitatud, et KarS § 16 lg 4 (kaudne tahtlus) ja 18 lg 2 (kergemeelsus) võrdlusest tuleneb, et mõlemal juhul näeb isik ette tagajärge. Seega intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - langeb neil kahel süüteo subjektiivsel tunnusel kokku. Järelikult ei ole neid võimalik selle tunnuse alusel eristada. See saab toimuda üksnes voluntatiivse ehk tahtelise elemendi abil - kui intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse; mida ta oma tegevusega tahtis saavutada. Kaudse tahtluse ja hooletuse vahel asuvat süüteo subjektiivset tunnust - kergemeelsust - ongi võimalik kaudsest tahtlusest piiritleda peamiselt voluntatiivse elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Otsuses nr 3-1-1-142-05 on Riigikohtu kriminaalkolleegium seejuures toonitanud, et ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida. Seega tuleb ka käesolevas asjas kaaluda, kas süüdistatav võis kergemeelselt loota, et EP raske tervisekahjustus jääb saabumata. Lootus, et selline tagajärg - konkreetne ja vahetu oht elule, mis on lähedal võimalikule surmale - ei saabu, peab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi viimati viidatud otsusest nr 3-1-1-142-05 tulenevalt olema aga isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Juhul kui loetletud tingimused ei ole täidetud, puudub alus rääkida kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 mõttes.

Kaitsja on viidanud vägivalla intensiivsuse osas süüdistatava ütlustele, kuid maakohus on selles osas leidnud, et Egert Musta ütlused EP-l vigastuste võimaliku tekkimise osas on ebausaldusväärsed kuna pole kooskõlas teiste tõenditega. Ja seda eelkõige ekspertiisiaktis antud arvamusega kui ka eksperdi poolt antud selgitustega. Kolleegium sellise järeldusega nõustub ja uuesti tehtud viide süüdistatava versioonile, maakohtu põhistatud järeldust ei väära ja vastuolu teiste tõenditega ei selgita. Kohus on lugenud ekspertiisiakti ( 1 kd. t.lk. 38-62) ja eksperdi poolt antud selgituste alusel tõendatuks, et vasakpoolne kõvakelmealune verevalum koos ulatusliku fluktueeriva verevalumiga kukla piirkonnas, sinakaslillade nahaaluste verevalumitega vasakul põsel ja punakaslillade nahaaluste verevalumitega otsmiku piirkonnas võivad olla tekitatud orienteeruvalt mitte rohkem kui 1-2 ööpäeva enne hospitaliseerimist; fluktueeriv verevalum kukla piirkonnas võib olla tekitatud jõulisest löögist mõne kõva tömbi laia löögipinnaga suhteliselt massiivse esemega või kukkumisest / hooga paiskumisest kukla piirkonnaga vastu analoogilist pinda või eset ; sedastatud parempoolne alalõualuu põntjätke ja pähiku olulise nihketa murd, nahaalune verevalum lõuatsi piirkonnas võivad olla tekitatud orienteeruvalt mitte rohkem kui 3-5 ööpäeva enne hospitaliseerimist löögist kõva tömbi esemega (näiteks rusikaga ) lõuatsi piirkonda. Kohtuistungil ekspert AV poolt antud selgituste kohaselt võib lõuatsil olev verevalum olla tekkinud 1-2 päeva enne hospitaliseerimist, sest selle värvus – lilla – viitab täiesti värskele nahaalusele verevalumile. Nii väikestel lastel kukkumisest alalõualuu murru tekkimine on praktiliselt välistatud; kuklas olnud fluktueeriv ehk võdisev muhk, mis on seotud kõvakelmealuse verevalumi tekkega, ei saa olla, lapse keha massi ja vannitoas näidatud distantsi arvestades, tekkinud kukkumisest, hooga paiskumisel võiksid lapsed selliseid vigastusi saada, kuid mitte oma kasvukõrguselt libisedes. Vaatlusprotokollis kajastatu kohaselt tuvastati vannitoa 8 mm paksusega kahhelplaadil läbivad praod, mis jaotavad plaadi kolmeks tükiks, kusjuures antud juhul puudub vaidlus sellest, et kahhelplaadi purustas EP pea. Kohus on eelpooltoodud tõendite alusel jõudnud järeldusele, et alalõualuu murd oli Egert Musta poolt tõenäoliselt rusikaga löögist tekitatud just 16.09.2014 pealelõunasel ajal. Nimetatud järelduse on kaitsja vaidlustanud põhjendusega, et ekspert tegi vastavasisulise järelduse teadmisel, et laps pärast duširuumis vigastuse saamist ei söönud. Selline seisukoht on aga ekslik kuna ekspertiisiaktis ( t.lk. 34-36) on ekspert sõnaselgelt märkinud, et ülekuulamisprotokollis kajastatud asjaolu arvestades ja nimelt seda, et 16.09.2014 aasta hommikul oli EP võimeline ära sööma kaks tahke konsistentsiga venivat iirisemassi sisaldavat šokolaadi Lion ja pooliku tahke konsistentsiga Tupla šokolaadi, on alust arvata, et alalõualuu murdu tal sel ajal veel ei esinenud. Asjaolu, et peale vannitoa seina vastu kukkumist sõi EP vorstivõileiva küljest vaid ühe ampsu, võib viidata sellele, et selleks ajaks oli alalõualuu murd juba tekkinud. Tõendamist on leidnud, et Egert Must lõi märja, libeda põrandaga, kahhelplaatidega kaetud, väikeses ruumis, 2,5 aastasele EP-le jõuliselt, tõenäoliselt rusikaga lõuatsi piirkonda moel, et sellest löögist paiskus laps peaga vastu seina nii, et seinas olev kahhelplaat purunes. Lüües tahtlikult väikest last jõuliselt, tõenäoliselt rusikaga, vastu nägu peab tavalise elukogemusega inimene vähemalt võimalikuks, et laps tugeva löögi tagajärjel paiskub vastu kivipinda ja seejuures löögi saanud elutähtsa organiga, peaga ja möönab eluohtlike vigastuste saamist. Seetõttu kolleegium leiab, et ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamisest antud juhul rääkida ei saa.

Samas kolleegium ei nõustu prokuröriga, et Egert Must pani teo toime otsese tahtlusega. Nagu on ringkonnakohus juba otsuse p 7 märkinud seisneb otsene tahtlus toimepanija süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemise kindlas teadmises ning vähemalt selle möönmises. Seejuures otsustava tähtsusega on just toimepanija kindla teadmise tuvastamine ehk tahtluse intellektuaalne element (Riigikohtu otsus 3-1-1-31-07). Kolleegiumi hinnangul ei ole teo toimepanemine otsese tahtlusega praegusel juhul tõendatud ning kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et E. Must pani KarS § 118 lg 1 p-le 1 vastava teo toime kaudse tahtlusega. Sellist järeldust ei väära ka prokuröri apellatsioonis viidatud Egert Musta teoeelne ja – järgnev käitumine. Vaieldamatult saab isiku teoeelne- ja järgne käitumine anda teavet lisaks objektiivsetele tehioludele ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta kuid tegemist on esmajoones abistava kriteeriumiga, mis aitab tahtlust siduda isiku subjektiivse suhtumisega teosse ja tagajärge vahetult teo toimepanemise ajal. Kohtukolleegium leiab, et kui lapse väärkohtlemine pole esmakordne ning kui teojärgsed sümptomid (oksendamine, lösakil õueterrassil olemine ehk loidus) viitavad selgelt võimalikule peavigastusele, kuid teo toimepanija jätab abi kutsumise järgmisele päevale, annab see aluse tuvastada isiku poolset arusaama oma teo ohtlikkusest ja selle võimalikest tagajärgedest, mis omakorda välistab ettevaatamatusega teo toimepanemise, kuid ei näita teo toimepanemisel tema kindlat teadmist tagajärje saabumise suhtes. Eeltoodud põhjendustel kolleegium leiab, et maakohtu otsus Egert Musta süüdimõistmises KarS § 118 lg 1 p 1 järgi on seaduslik ja põhjendatud ning selles osas maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks seaduslikud alused puuduvad.

Samas kolleegium ei saa nõustuda prokuröri seisukohaga, et laste vastu suunatud kuriteod väärivadki vaid maksimaalset võimalikku karistust. Karistuse kohaldamise alused on sätestatud KarS § 56 ning neid põhimõtteid tuleb järgida ka juhul, kui kannatanuks on laps. Küll aga on antud juhul seaduslik arvestada, süüdistusaktis nimetatud KarS § 58 p 3,4 ettenähtud karistust raskendavate asjaoludega, nagu süüteo toimepanemine teadvalt noorem kui 12 aastase isiku suhtes ning isiku suhtes, kes on süüdlasest perekondlikus sõltuvuses. Maakohtu otsuse kohaselt on nimetatud raskendavate asjaoludega arvestatud, kuid arvestatud on ka ühe kergendava asjaoluga, millega kolleegium ei nõustu. Kolleegiumi veendumuse kohaselt kahe raskendava asjaolu tuvastamine ja kergendavate asjaolude puudumine annab seadusliku aluse mõista sanktsiooni keskmisest määrast rangem karistus. Maakohus on otsuses märkinud, et kindlasti tuleb arvestada karistuse mõistmisel, et teod on toime pandud kaudse tahtlusega. Ringkonnakohus asus käesoleva otsuse p-s 7 maakohtust erinevale seisukohale, leides, et piinamine oli Egert Musta poolt toime pandud otsese tahtlusega. Kõik eeltoodu annab ringkonnakohtule aluse mõista Egert Mustale KarS § 122 järgi toimepandud tegude eest maakohtust rangem karistus. Seejuures arvestades siiski ka isikuandmetega ning asjaoluga, et käesolevaks ajaks on tegemist varem kriminaalkorras karistamata isikuga. Kolleegium leiab, et Egert Mustale tuleb KarS § 122 ( KarS § 121 lg 2 p 2,3) järgi mõista 4 aastane vangistus. Apellatsiooni kohaselt on prokurör taotlenud liitkaristusena 12 aastase vangistuse mõistmist. Taotletud karistusmäär on apellatsioonis seotud KarS § 118 lg 1 p 1 järgi mõistetud üksikkaristusega. Liitkaristuse moodustamisel on prokurör taotlenud kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemise printsiibi kohaldamist ehk süüdlasele kõige soodsama liitkaristuse moodustamise põhimõtte kohaldamist. Kohtukolleegium KarS § 118 lg 1 p 1 järgi maakohtu poolt mõistetud 9 aastase vangistuse tühistamiseks ja apellatsiooni alusel uue, sanktsiooni maksimaalmääras vangistuse mõistmiseks seaduslike aluseid ei tuvastanud. Kuigi ringkonnakohus leidis, et KarS § 122 ( KarS § 121 lg 2 p 2,3 ) järgi tuleb Egert Musta karistada rangema karistusega, siis lähtuvalt prokuröri apellatsioonist puudub ringkonnakohtul pädevus KrMS § 64 lg 1 ettenähtud, kuid süüdistatavale ebasoodsamal põhimõttel liitkaristuse moodustamiseks. Seetõttu liitkaristuseks mõistetud 9 aastase vangistuse karmistamiseks seaduslikud alused puuduvad.

Ivi Kesküla, Pavel Gontšarov, Urmas Reinola (allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.