Eesistuja Andres Parmas, liikmed Julia Katškovskaja ja Sten Lind Liina Kaev
Kohtuistungi sekretär Kriminaalasi
B.T (B.T) süüdistuses KarS § 121, § 214 lg 1 ja § 275 järgi ning Y süüdistuses KarS § 202 lg 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 4. veebruari 2015. a otsus üldmenetluses
Kohtuistung
28. aprill 2015
Apellatsiooni esitaja Kaitsja
Kaitsja
Süüdistatav Prokurör
Vandeadvokaat Mart Missik Y (IK: XXXXXXXXX); elukoht: XXX; Eesti kodanik; XXX; varem kriminaalkorras karistamata.) Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Diana Helila
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 4. veebruari 2015. a otsus tühistada osaliselt, s.o 1) B.T süüditunnistamises ja karistamises KarS § 214 lg 1 järgi; 2) B.T-le liitkaristuse ja lõpliku karistuse mõistmise osas; 3) Y süüditunnistamises ja karistamises KarS § 202 lg 1 järgi; 4) B.T-lt ja Y-lt solidaarselt X kasuks 2500 euro õigusabikulude väljamõistmise osas; 5) X tsiviilhagi rahuldamise osas; 6) Tsiviilhagi tagamiseks kohaldatud abinõu, s.o Y arveldusarvetel (Danske Bank a/a XXXXXXXXXXXX ja Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal a/a YYYYYYYYYYYYY) olnud raha arestimise osas.
2.Mõista B.T talle KarS § 214 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks.
3.Mõista Y talle KarS § 202 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks.
4.Arvestada KarS § 68 lg 1 alusel B.T eelvangistuses viibitud aeg 3. oktoobrist kuni 29. novembrini 2011 ja 19. märtsil 2013, s.o kokku 59 päeva (KarS § 68 lg-st 1 tulenevalt 177 päevamäära) karistusaja hulka ja mõista B.T-le lõplikuks karistuseks rahaline karistus 23 päevamäära, s.o 73,6 eurot.
5.Jätta X tsiviilhagi läbi vaatamata.
6.Vabastada Y arveldusarvetel (Danske Bank a/a XXXXXXXXXXXX ja Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal a/a YYYYYYYYYYYYY) olev raha kohtuotsuse jõustumisel aresti alt.
7.Apellatsioon rahuldada.
8.Mõista Eesti Vabariigilt Y kasuks kohtueelses menetluses, maakohtu menetluses ja apellatsioonimenetluses kantud kaitsjatasu katteks välja 3 600 (kolm tuhat kuussada) eurot.
EDASIKAEBE KORD
Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Kannatanu saab kassatsiooni esitada üksnes tsiviilhagisse puutuvas osas.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.1.B.T-le esitati KarS § 214 lg 1 järgi süüdistus selles, et 24. juulil 2011 kella 12.00 paiku nõudis ta Harjumaal Jõelähtme külas asuvas Olerex AS tanklas nõudis X-lt 20 000 euro üleandmist, ähvardades vastasel korral avaldada X suhtes häbistavaid andmeid ehk esitada politseiasutusele kuriteokaebuse Y vägistamise kohta. Kirjeldatud tegevuse tagajärjel andis X B.T-le 24. juulil 2011 10 000 eurot ning 25. juulil 2011 veel 10 000 eurot.
1.2.Samuti esitati B.T-le süüdistus KarS § 121 järgi selles, et viibides 19. märtsil 2012 kella 4.00 ajal Tallinnas XXX asuvas baaris C, peksis ta W, tekitades kannatanule tervisekahjustusena pindmise peavigastuse.
1.3.B.T-le esitati süüdist ka KarS § 275 järgi selles, et viibides 19. märtsil 2013 Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna kambrite osas, solvas ta ametikohustusi täitvat politseiametnikku Q, kasutades tema suhtes ebatsensuurseid ja solvavaid väljendeid. Selle süüdistuse osas lõpetas maakohus 4. veebruari 2015. a määrusega kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel KrMS § 202 sätete alusel.
2.Y-le esitati KarS § 202 lg 1 järgi süüdistus selles, et ta omandas X-lt väljapressimisega saadud raha 20 000 eurot. Saadud rahast hoiab süüdistatav 7 387, 30 eurot enda arveldusarvel Danske Bank A/S Eesti filiaalis ja 5 000 eurot arveldusarvel Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalis.
3.1.Harju Maakohtu 4. veebruari 2015. a otsusega tunnistati B.T KarS § 121 järgi süüdi ja teda karistati rahalise karistusega 200 päevamäära, s.o. 640 eurot. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 214 lg 1 järgi ja karistati rahalise karistusega 300 päevamäära, s.o. 960 eurot. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti B.T-le liitkaristuseks rahaline karistus 500 päevamäära, s.o. 1 600 eurot. Karistuse hulka arvestati eelvangistuse viibitud aeg 3. oktoobrist kuni 29. novembrini 2011 ja
19.märtsil 2013, s.o kokku 59 päeva ja lõplikuks karistuseks mõisteti B.T-le rahaline karistus 323 päevamäära, s.o 1 033,6 eurot.
3.2.Y tunnistati süüdi KarS § 202 lg 1 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 200 päevamäära, s.o. 4 580 eurot (päevasissetuleku suurus 22,9 eurot). KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 4.-6. oktoobrini 2011, s.o kolm päeva ja lõplikuks karistuseks mõisteti Y-le rahaline karistus 191 päevamäära, s.o. 4 373,9 eurot.
3.3.B.T-lt mõisteti menetluskuludena ositi kümne kuu jooksul välja sundraha 585 eurot, kaitsjatasu 1 293,6 eurot ja koopiate tegemise kulu 0,9 eurot. Y-lt mõisteti samuti ositi kümne kuu jooksul menetluskuluna välja sundraha 585 eurot ja koopiate tegemise kulu 0,45 eurot. Mõlemalt süüdistatavalt mõisteti solidaarselt kannatanu X kasuks välja õigusabikulud 2 500 eurot. Y arveldusarvetel oleva raha arestimise jättis maakohus tsiviilhagi tagamiseks muutmata.
3.4.Maakohus rahuldas X tsiviilhagi osaliselt ja mõistis Y-lt ning B.T-lt solidaarselt tekitatud varalise kahju hüvitamiseks tema kasuks välja 20 000 eurot. Mittevaralise kahju osas (3 000 eurot) jäeti X tsiviilhagi rahuldamata. Maakohus rahuldas ka kannatanu W tsiviilhagi ja mõistis tema varalise kahju hüvitamiseks B.T-lt tema kasuks välja 250 eurot.
3.5.Asitõendiks oleva CD-plaat videosalvestisega jättis maakohus kriminaalasja juurde.
4.1.Maakohus leidis, et B.T süü talle KarS § 121 järgi esitatud süüdistuses on tõendatud patsiendikaardiga, millelt nähtuvad W-le tekitatud tervisekahjustused, samuti kohtuistungil antud kannatanu ja tunnistajate ütlustega, mida kohus hindas usaldusväärseteks. Süüdistatav küll eitas oma süüd kannatanu peksmises, kuid kohus ei pidanud süüdistatava ütlusi usaldusväärseteks, leides, et süüdistatav püüab veeretada süüd löömises kellelegi tuvastamata isikule. B.T versiooni toimunust ei ole kinnitanud ega kannatanu ja tunnistaja Z ütlusi kummutanud ka ükski väidetavalt temaga koos sündmuskohal viibinud B.T sõpradest.
4.2.Väljapressimises luges maakohus B.T süü tõendatuks reale kirjalikele tõenditele, kannatanu, tunnistaja Y ja süüdistatava B.T ütlustele tuginedes.
4.2.1.Kohus leidis, et kõigi eelnimetatud isikute ütlused on usaldusväärsed ja neist nähtub
24.juulil 2011 toimunud sündmustik: s.o X-le helistamine ettepanekuga kohtuda; samuti temalt raha 20 000 euro sularahas tasumise nõudmine ähvardusega esitada vastasel korral politseile avaldus selle kohta, et X vägistas Y. X oli enda sõnutsi valmis nõutud summa tasuma, sest avalikkusele tuntud isikuna kartis ta skandaali, mis tekib, kui Y tõepoolest teataks politseile vägistamisest, hoolimata asjaolust, et ta ei ole seda kuritegu toime pannud.
4.2.2.X pangakonto väljavõtetest nähtub, et X on 24. ja 25. juulil 2011 tõepoolest oma kontodelt nõutud 20 000 eurot sularahas välja võtnud. Y pangakontode väljavõtetest nähtub, et
25.ja 28. juulil on tema Sampo pangas asuvale kontole tehtud kaks sularaha sissemakset kogusummas 8 930 eurot ning samuti 25. ja 28. juulil 2011 on kogusummas 5 000 eurot tehtud kaks sularaha sissemakset ka tema Nordea Panga kontole.
4.2.3.Maakohus hindas ka kriminaalmenetluse lõpetamise määrus kriminaalasjas nr 11230114916 ja kõnealuse määruse vaidlustamisega seotud määruseid, millest nähtub järgmist: 1) kriminaalmenetlust Y väidetava vägistamise kohta X poolt alustati 19. oktoobril 2011., väidetav vägistamine ise pandi toime 24. juulil 2011; 2) 5. oktoobril 2011, s.o. kaks nädalat varem kuulati Y kahtlustatavana üle käesolevas kriminaalasjas; 3) 24. juulil 2011 toimunud sündmuste ajal oli Y temaga suhelnud inimeste mulje põhjal alkoholij oobes; 4) Y ja D vahel on väga usalduslik vahekord; 5) Y väitis ööl vastu 24. juulil 2011 mitmele inimesele, et X riietas ta paljaks, ent oli samas korrektselt riides; 6) ööl vastu 24. juulit 2011 toimunud peol tantsisid X ja Y ja Y istus mitmel korral X süles; 7) Y ei karjunud, kiljatanud ega osutanud füüsilist vastupanu, kui X talle väidetavalt kallale tungis; 8) Y ei teavitanud vahetult pärast väidetavat vägistamist sellest ühtegi sündmusega samal aadressil viibinud isikut ega ka politseid; 9) Y väidetav vägistamine X poolt ei ole tõendatud. Kohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et 24. ja 25. juulil 2011 ei saanud B.T olla kuidagi veendunud, et X Y vägistas, küll aga oli tal alust arvata, et X ja Y vahel juhtus ööl vastu 24. juulit 2011 midagi niisugust, mille avalikustamine võiks X häbistada.
4.2.4.Samuti tugines kohus jälitusprotokollidele, mis kajastavad B.T ja Y telefonikõnesid ajavahemikus 28. septembrist kuni 3. oktoobrini 2011 ja millest nähtub alljärgnev: 1) D ja Y arutavad, et kui (kuna) X ajab „oma rida“, siis tuleb tema vastu avaldus sisse anda; 2) Y ütleb D-le, et ei taha mingit avaldust (vägistamise kohta) teha; 3) D jagab Y-le soovitusi, kuidas ülekuulamisel käituda, sh soovitab öelda, et Y mälu taastus (seoses sellega, et Y oli selleks ajaks juba kahel ülekuulamisel öelnud, et ta ei mäleta, mis tema ja X vahel 24.juulil juhtus); 4) D mainib Y-ga vesteldes korduvalt kedagi „odaviskajat“, mispeale Y ütleb: „Teeme niimoodi, et sellest inimesest me räägi.“ D avaldab ka arvamust, et „odaviskaja“ (s.o. B.T) võis käia teda veel korra pressimas; 5) kui D mainib kedagi Ingmarit või Ingvarit (nimi, mis kahtlemata sarnaneb Ingariga), ütleb Y: „D, me leppisime, et me ei nimeta nimesid. Kas sa arvad debiil et sa aru ei saa või?“; 6) vestluses Y ja B.T vahel ei nimeta Y enda nime, vaid kasutab enda tutvustamisel väljendit „keegi kodanik“. Samas vestluses ütleb Y, et on vaja rääkida tõsisel teemal. B.T küsimusele, milles asi, vastab Y: „See ei ole telefoni jutt enam.“ Viimast fraasi kordab Y veel kolm korda; 7) järgmises vestluses Y ja B.T vahel ütleb Y kolm korda, et B.T tema mobiiltelefonile ei helistaks; (Y helistas B.T-le lauatelefonilt); 8) viiendas vestluses (kus D kasutab mitte oma tavalist numbrit, vaid kõnekaarti) soovitab D Y-l raha arvelt välja võtta ja kordab soovitust veel kaks korda. Viidatud tõenditest järeldas kohus, et süüdistatavad konspireerisid oma vestlusi, kasutades hüüdnimesid, vältides pärisnimesid, kasutades mobiiltelefonis kõnekaarti, keelates mobiiltelefonile helistamise või helistades enam kui ühe kasutajaga lauatelefonilt. Kohtu hinnangul viitab niisugune konspireerimine sellele, et asjaosalised olid teadlikud X-lt raha küsimise õigusvastasusest.
4.2.5.Veel tugines maakohus jälitusprotokollile, mis kajastab B.T telefonikõnesid ajavahemikus 23.-26. juulini ja 16.-22. septembrini 2011. Sellest tõendist nähtub muuhulgas, et
24.ja 25. juulil helistas B.T korduvalt X-le ja korra helistas X ka temale.
4.2.6.Maakohus selgitas, et väljapressimine seisneb kannatanu viimises varalise enesekahjustamiseni. Väljapressimise objektiivse koosseisu moodustab varalise kasu üleandmise nõudmine, millega kaasneb ähvardus. Seejuures ei ole esmatähtis, et nõudmist ja ähvardust esitades peaks süüdlane silmas isiklikku kasu. Varalise kasu üleandmise nõudmine
seisneb selgelt väljendatud ettepanekus anda nõudjale või kolmandale isikult üle varaline kasu. Ettepaneku kategoorilisus tuleneb nõudmise sisuks olevast ähvardusest, seejuures võib ähvardus olla esitatud väliselt korrektses vormis. Nõudmine moodustab väljapressimise koosseisuteo juhul, kui sellega kaasneb ähvardus avaldada häbistavaid andmeid. See tähendab selliste teadete avaldamisega ähvardamist, mis peavad olema taunitavad nii objektiivselt kui subjektiivselt, olles vastuolus nii moraalis ja õigusteadvuses omaksvõetud väärtustega, lisaks peab neid häbistavana võtma ka isik, keda ähvardatakse. Ei ole oluline, kas andmed on välja mõeldud, moonutatud või tõesed. Seega ei omanud maakohtu hinnangul tähtsust, mis X ja Y vahel ööl vastu 24. juulit 2011 tegelikult juhtus ega ka see, kuidas B.T juhtunust Y vahendusel aru sai (kas pidas juhtunut võimalikuks, üle- või alahindas juhtunu tõsidust). Oluline on üksnes see, et B.T kasutas ära andmeid, mille avalikuks tulekut oli X-l põhjust karta (võtta häbistavana koos kõigi muude tagajärgedega) ja ta nõudis nende andmete avalikustamata jätmise eest X-lt raha.
4.2.7.Kohus märkis veel, et iga vähemalt keskmise arusaamisvõimega isik (kelleks on kahtlemata ka X) nõustunuks olukorras, kus ta on toime pannud vägistamise, ohvrile valuraha maksma ka pelgalt küsimise peale, ilma, et seda küsimist oleks vaja siduda ähvardusega vastasel korral ametlikku menetluse initsieerida. Seega võinuks B.T olukorras, kus Y ei soovinud politseisse pöörduda, võinud X-lt kompensatsiooni küsida ka ilma ähvarduseta politseisse pöörduda.
4.2.8.Kuriteoteate esitamine tuleb maakohtu arvates võrdsustada häbistavate andmete avalikustamisega, sest isikute ring, kellele nõudmisega kaasnevalt andmeid ähvardatakse teatavaks teha, pole oluline – selleks piisab ka ühest isikust. Samuti leidis kohus, et kuigi kuriteoteate esitamise puhul ei saa eeldada vastava teabe meediale lekkimist, oli see kannatanu arvates reaalne.
4.2.9.Oma seisukohtade kinnituseks osutas maakohus ka Tallinna ringkonnakohtu varsemale otsusele analoogses kohtuasjas 1-06-2704, milles ringkonnakohus asus KarS § 214 koosseisu tõlgendades seisukohale, et häbistavad andmed, mille avaldamisega kannatanut ähvardatakse, võivad olla tegelikkusele vastavad. Samuti leidis ringkonnakohus viidatud otsuses, et politseile väidetavalt aset leidnud vägistamisest teatada ähvardamine, kui kannatanule ei tasuta valuraha, täidab väljapressimise objektiivse teokoosseisu.
4.3.1.Y süü KarS § 202 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos luges maakohus tõendatuks kohtulikul arutamisel uuritud kirjalike tõenditega, s.o: 1) X pangakonto väljavõtetega, milles nähtub 20 000 euro sularaha väljavõtmine tema kontodelt; 2) väidetava vägistamise uurimiseks alustatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja selle määruse vaidlustamisega seotud määrustega, millest nähtub, et 24.-28. juulil 2011 oli Y teadlik, et tema ja X vahel juhtus ööl vastu 24. juulit 2011 midagi niisugust, mille avalikustamine võiks X häbistada, ent ta ei teavitanud sellest politseid ega sündmuskohal olnuid, vaid (väidetava kuriteo suhtes kõrvalisi) isikuid nagu B.T ja D, kellel võis olla motiiv X kompromiteerimisest kasu saada. Samuti kinnitavad nimetatud tõendid, et Y esitas politseile versiooni vägistamisest alles pärast seda, kui sai teada, et on alustatud kriminaalmenetlust väljapressimise faktis; 3) Y pangakontode väljavõtetega, millest nähtuvalt on 25. ja 28. juulil tema Sampo pangas asuvale kontole tehtud kaks sularaha sissemakset kogusummas 8 930 eurot ning samuti 25. ja
28.juulil 2011 on kogusummas 5 000 eurot tehtud kaks sularaha sissemakset ka tema Nordea Panga kontole;
4) jälitusprotokolliga, mis kajastab B.T ja Y telefonikõnesid ajavahemikus 28. septembrist kuni 3. oktoobrini 2011 ja millest nähtuva põhjal maakohus järeldas, et Y konspireeris oma vestlusi, kasutades hüüdnimesid, vältides pärisnimesid, kasutades mobiiltelefonis kõnekaarti, keelates mobiiltelefonile helistamise või helistades enam kui ühe kasutajaga lauatelefonilt. Kohtu hinnangul viitab niisugune konspireerimine sellele, et Y oli teadlik X-lt raha küsimise õigusvastasusest. Nimetatud tõend kinnitab ka seda, et Y arutles usaldusväärse sõbraga (D-ga), mida X-lt saadud rahaga teha, kas võtta see kontodelt välja, et raskendada selle äravõtmist kriminaalmenetluse käigus. Lisaks nähtub käsitletavast tõendist, et avalduse X poolt toime pandud väidetava vägistamise kohta tegi Y D pealekäimisel üksnes taktikalise vastukäiguna pärast seda, kui oli teada saanud, et on alustatud kriminaalmenetlust X-lt raha väljapressimise kohta; 5) jälitusprotokolliga, mis kajastab B.T telefonikõnesid ajavahemikus 23.-26. juulini ja 16.-22. septembrini 2011. Sellest tõendist nähtub muuhulgas, et 24. ja 25. juulil helistas B.T korduvalt X-le ja korra helistas X ka temale.
4.3.2.Samuti tugines maakohus Y süü tuvastamisel kohtuistungil vahetult üle kuulatud kannatanu, tunnistajate ja süüdistatavate ütlustele. Kannatanu ütlustest nähtuvalt olid tal kuni
24.juulil 2011 toimunud väljapressimiseni Y-ga normaalsed tööalased suhted. Väljapressimise ajal viibis Y sündmuskohal, kuid ei osalenud väljapressimises, vaid viibis eemal autos. X ettepanekust, kanda nõutud rahasumma otse Y pangakontole B.T keeldus ja nõudis selle tasumist sularahas. Kohus pidas neid ütlusi usaldusväärseteks. Kohus pidas usaldusväärseteks ka süüdistatav B.T ütlusi, et ta sai 24. juulil 2011 Y-lt X numbri, helistas talle, teatas, et on Y mees, tegi ettepaneku kohtumiseks ja nõudis seejärel toimunud kokkusaamisel X-lt 20 000 euro tasumist, millega viimane ka nõustus. Seejuures pakkus nimetatud rahasumma välja B.T ilma eelnevalt Y-ga kooskõlastamata. Saadud raha andis B.T Y-le, küsides 4000 eurot endale.
4.4.1.Hinnates süüdistatav Y ütlusi, märkis kohus esmalt, et tema ütlusi saab usaldusväärseks pidada üksnes selles osas, mis asjaoludel ta X makstud raha enda kätte sai, ja selles osas, et ta ei pruukinud kohe teada, et raha on saadud väljapressimise toimepanemise teel. Seevastu selles osas, mis puudutab salajase pealtkuulamise teel saadud informatsiooni, ei ole Y selgitused kohtu jaoks usutavad. Kohtu küsimustele vastates (miks oli vaja telefonivestlustes nimesid või probleemi sisu varjata), kinnitas Y vaid, et tal ei olnud midagi varjata. Ometi nähtub koh tu arvates vestlustest ühemõtteliselt, et varjati nii kolmandate isikute nimesid, probleemi olemust (kahtlus väljapressimises) kui ka vestlejate identiteeti (ei mainitud nimesid, ei kasutatud enda mobiiltelefoni). Kohus ei pidanud usaldusväärseks ka Y väidet, et ta ei pöördunud vägistamise osas politseisse hirmust X tagakiusamise ees. X ja Y suhted olid kuni 24. juulini 2011 normaalsed. Konflikti tekkides võinuks Y aga töölt lahkuda ja jääda abikaasa ülalpidamisele, mistõttu polnud tal tarvis mingit tagakiusamist karta. Samuti leidis maakohus, et vägistamisest kohene teatamine ei oleks jätnud süüdlasele mingit võimalust kannatanut tööalaselt taga kiusata. Seetõttu pidas maakohus Y sellekohaseid väiteid eluliselt ebausutavaiks.
4.4.2.Maakohus viitas siinkohal Y elukaaslase kohtus antud ütlustele, mille kohaselt Y teatas talle 24. juuli varahommikul telefonitsi vägistamisest, kuid keeldus politseisse pöördumast ettekäändel, et ta kardab X tagakiusamist, ehkki senini ei olnud X teda taga kiusanud. Samuti andis tunnistaja ütlusi selle kohta, et tema töötasu on piisav selleks, et Y ülal pidada.
4.5.1.Ka kohtus tunnistajana üle kuulatud D ütlusi pidas maakohus usaldusväärseteks, kuid leidis, et need ei lükka ümber Y-le esitatud süüdistust vähemalt osas, mis puudutab süüteo tulemusena saadud vara hoidmist. D andis ütlusi selle kohta, et ta peab ennast ja Y parimateks
sõpradeks; et Y rääkis talle vägistamisest 19. augustil 2011; samuti, et ta osales aktiivselt otsustusprotsessis, kuidas toimida X poolt loovutatud 20 000 euroga; et ta mõjutas X töölt lahkuma; et tal tekkisid kahtlused B.T tausta suhtes ning ta pidas võimalikuks, et B.T on X-lt täiendavalt raha välja pressinud; et ta pidas vajalikuks teha politseisse avaldus vägistamise kohta, sest ilma avalduseta ei oleks ka võimalust öelda, et raha maksti vägistamise eest.
4.5.2.Siiski leidis maakohus, et ebaveenvad on D selgitused selle kohta, miks sai ta Y parima sõbrana vägistamisest, mille olevat toime pannud X, keda D samuti hästi tundis, teada alles ligi kuu peale juhtunut. Arvestades D hilisemat aktiivsust Y nõustamisel saadud raha osas ja osalemist X lahkuma sundimisel suurendas kohtu kahtlusi selles, et Y võis vägistamise kohta kuriteoteate esitada peamiselt sellepärast, et kaitsta ennast väljapressimis-süüdistuse eest.
4.6.Uuritud tõendite põhjal asus kohus seisukohale, et Y-le KarS § 202 lg 1 järgi esitatud süüdistus on põhjendatud üksnes osaliselt – nimelt selles, et vähemalt alates 30. septembrist 2011 pidi Y teadma või vähemalt möönma, et B.T vahendusel X-lt saadud raha puhul ei ole tegemist seaduslikul teel saadud varaga. Seevastu ei ole maakohtu hinnangul tõendamist leidnud, et Y teadnuks B.T-lt 20 000 eurot vastu võttes, et see raha on saadud väljapressimisega.
4.7.Kohtu niisugune järeldus rajanes eeskätt jälitusprotokollile, millest nähtub Y ja D ning Y ja B.T konspireeritud vestlus. Kohtu niisugust järeldust toetavad samuti D ütlused.
4.8.Maakohus märkis, et KarS § 202 järgi kvalifitseeritav tegu on toime pandav vähemalt kaudse tahtlusega. Kaudne tahtlus tähendab muuhulgas seda, et toimepanija ei pürgi tagajärje poole, vaid jätab selle pigem juhuse hooleks, mis käesolevas kriminaalasjas tähendab seda, et alates hetkest, kui Y-l tekkis alus arvata (pidada võimalikuks), et r aha on ebaseaduslikku päritolu, jättis ta raha ikkagi enda valdusse, sh kaalus võimalusi, kuidas saavutada olukord, et keegi ei saaks seda raha temalt ära võtta. Kuigi ükski suuline tõend ei lükka otseselt ümber Y versiooni, et tema teada loovutas X raha vabatahtlikult (ja juhul, kui seda ümber ei lükata, tuleb eeldada, et Y-l ei olnud põhjust ka möönda, et raha saadi kuritegelikul teel), rajab kohus oma järeldused (et Y 1) tegutses õigusvastaselt ja 2) oli teadlik oma tegevuse õigusvastasusest) jälitustoiminguga saadud tõendile, millest nähtub, et Y vältis D-ga suheldes B.T nimepidi nimetamist, sattus raevu, kui D B.T kogemata nimepidi nimetas, helistas B.T-le lauatelefonilt ja keeldus „probleemist“ rääkimast telefoni teel, keelas B.T tema mobiiltelefonile helistada ning arutas D-ga, kas ehk peaks (X-lt saadud) raha kiiremas korras pangast välja võtma. Tegemist ei ole kontekstist välja rebitud fraasidega, nagu Y ja tema kaitsja kohtuistungil väitsid, sest kõned on toimikusse lisatud täismahus ning mis peamine – Y ei osanud kohtuistungil veenvalt selgitada, miks ta nimetas D „debiiliks“ (s.o. sõimusõna) nimetas, kui too B.T (ilmselt kogemata) nimepidi mainis, miks ta B.T-le (lauatelefonilt) helistades oma nime ei maininud, miks ta keelas B.T endale tagasi helistada (kuigi tal enda sõnul midagi varjata ei olnud). Väärib tähelepanu, et Y ei ole X-le raha tagastamisega tegelenud ka siis, kui sai teada, et on esitatud süüdistus väljapressimises.
4.9.Veel märkis maakohus, et KarS §-s 202 sätestatud kuritegu on võimalik toime panna ainult vahetult eelteost pärineva vara suhtes. Arutatavas asjas puudub vaidlus, et Y pani oma pangakontodele just nimelt selle sularaha, mille ta oli saanud B.T käest, kes oli selle omakorda saanud X käest.
4.10.Maakohus ei tuvastanud B.T ega Y-l nende tegude õigusvastasust välistavaid asjaolusid.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Maakohtu otsuse peale esitas ringkonnakohtule apellatsiooni Y kaitsja vandeadvokaat Mart Missik, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist, Y õigeksmõistmist ja talle õigusabikulude hüvitamist. Alternatiivselt taotleb kaitsja Y-le mõistetud karistuse olulist kergendamist. Ühtlasi taotleb kaitsja jälitustoimikuga tutvumise võimaldamist ja jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimist. Apellant leiab, et maakohtu põhjendused B.T väljapressimises süüdi tunnistamisel on ebaõiged, mistõttu taotleb ta ringkonnakohtult apellatsiooni piire laiendades hinnata ka B.T süüditunnistamise õiguspärasust. Samuti leiab ta, et maakohus on tõendeid hinnanud valikuliselt ja tendentslikult. Kohus on jätnud hinnangu andmata jälitustegevuse seaduslikkusele ja seda hoolimata asjaolust, et kaitsja on sellekohase taotluse juba kaitseaktis esitanud. Samuti on maakohus jätnud vastu võtmata rea olulisi, kaitseaktis nimetatud tõendeid, mille vastuvõtmist ka kohtuistungil taotleti (nimelt kriminaalasja nr 11230114916 toimikus sisalduvad kirjalikud tõendid: 1) Y ütluste olustikuga seostamise protokoll ja fototabelid t.l.5665; 2) sündmuskoha vaatlusprotokoll ja fototab elid t.l.69-77; 3) DNA ekspertiisimäärus t.l.78 ja DNA ekspertiisiakt t.l.79-84; 4) kohtumeditsiinilise ekspertiisi ekspertiisimäärus t.l.86; 5) isiku ekspertiisiakt ja lisad t.l.88-134;).
5.1.Apellant märgib, et Y KarS § 202 järgi süüdimõistmist põhjendab kohus vaid üheainsa kaudse tõendiga – jälitusprotokolliga (kuid ka pealtkuulatud vestlustes ei ole ühtegi otsest kinnitust selle kohta, et Y oleks informeeritud sellest, et temale üleantud raha oli saadud kuriteo toimepanemise tulemusena).
5.2.Kohtu järeldused on meelevaldsed ka jälitusprotokollis kajastatud vestluste sisu osas. Nimelt on kohus teinud ses osas Y süüstavaid järeldusi lausekatkeid kontekstist välja rebides. Samuti on põhjendamatud kohtu muud järeldused seoses jälitusprotokollis kajastatuga (nt tegevuse konspireerimine vestluseks kõnekaardiga mobiiltelefoni ja lauatelefoni kasutamise puhul; hüüdnimede kasutamise ja B.T-st rääkimise vältimise osas).
5.3.Kohus esitab otsuses otseselt vale väite, märkides, nagu ei oleks Y enda vägistamisest kellelegi rääkinud enne, kui väljapressimise süüdistuses kriminaalmenetlust alustati. tunnistajate ütlustest nähtuvalt rääkis Y vägistamisest mitmetele isikutele, kuid ta ei tahtnud esitada avaldust politseisse, kuna see oli emotsionaalselt raske ja ta tõesti kartis X. Kaitsja leiab, et tähtsust võis omada ka see, et X oli maksnud Y-le valuraha. Peale selle kartis Y, et tuleb avalikuks tema vägistamine. Ta oli teatud meediaringkondades tuntud inimene ja taoline ilmsikstulek oleks moraalselt laastavalt mõjunud tema reputatsioonile.
5.4.Politseisse pöördus Y vägistamisteate esitamise sooviga ajal, kui ta oli tunnistaja. Politsei selle asemel, et võtta Y-lt vastu avaldus vägistamise kohta veenis viimast, et vägistamise juurdlus on moraalselt ja psüühiliselt äärmiselt raske ja tungivalt soovitas Y-l esitada juba olemasoleva toimiku juurde tunnistus vägistamise kohta. Lõpuks soostus politsei Y-lt vägistamise kohta avaldust vastu võtma advokaadi juuresolekul, kuid seda juba olukorras, kus ta ise oli kahtlustatavana kinni peetud ja oli ilmne, et hoopis X käitub üdini alatult ja süüdistab milleski hoopis teda.
5.5.X ütlused on sisult vastuolulised, ometi on maakohus neid valdavas osas usaldusväärseteks pidanud. Kaitsja arvates tuleks aga X ütlused ebausaldusväärsetena kõrvale jätta puutuvalt sellesse, millist infot anti talle 24. juulil 2011 toimunud esimesed telefonikõnes ja selles osas, et tal polnud mingit põhjust kellelegi valuraha maksta.
5.6.Samuti on kohus ebaõigesti hinnanud Y ütluste usaldusväärsust ja jätnud põhjendamatult arvesse võtmata suure osas tunnistaj a Õ ütlustest, millest nähtuvalt X valetas seoses vägistamisjuhtumiga. Kohus on teinud meelevaldseid järeldusi ka tunnistaja D ütlustest, omistades sellele tunnistajale seisukohti, mida ta ei ole kunagi väljendanud.
5.7.Kaitsja leiab, et maakohus on nii väljapressimise kui ka kuritegelikult saadud vara omandamise ja hoidmise süüdistuses kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti. Valikuvõimaluse väljapakkumine – kas maksad vägistamise eest valuraha/kompensatsiooni või minnakse politseisse, ei moodusta väljapressimise koosseisutegu.
5.8.Süüdistuses KarS § 202 järgi on maakohus tuvastanud, et Y ei ole ebaseaduslikult omastanud väidetavalt kuritegelikult saadud raha, küll aga on ta kohtu hinnangul alates 30. septembrist 2011 talle teadaolevalt kuritegelikku raha hoidnud. Kaitsja arvates on selline lähenemine ebaloogiline, sest kord juba seaduslikult omandatud raha ei ole võimalik ebaseaduslikult hoida. Selle loogika järgi oleks justkui 30. septembril 2011, kui Y sai teada, et on esitatud avaldus väljapressimise kohta, tekkinud tal kohustus kord seaduslikult omandatud raha tagasi maksta. Kuid millest selline kohustus tegutseda tuleneb, see jääb arusaamatuks. Samuti väljendab kaitsja arusaamatust, et kas maakohtu arusaama kohaselt oleks Y-l piisanud enda süüdistamise välistamiseks sellest, kui ta oleks enne 30. septembrit 2011 kogu saadud raha ära kulutanud.
5.9.Kaitsja leiab ka seda, et Y-l ei tekkinud ka 30. septembriks 2011 mingit kahtlust raha ebaseadusliku päritolu kohta. Etteheidet, et Y kaalus võimalusi raha pangaarvelt väljavõtmise kohta, on kohatu.
5.10.Kaitsja leiab, et tsiviilhagi on mh solidaarselt Y suhtes rahuldatud põhjendamatult, sest tema ei ole väidetavat väljapressimist toime pannud ning maakohtu otsuse kohaselt oli X antud raha vastuvõtmine Y poolt seaduslik.
5.11.Kaitsja arvates on ka Y-le mõistetud karistus ebaõiglaselt karm, sest teda on KarS § 202 järgi kuritegelikult saadud raha hoidmise eest karistatud pea sama raske karistusega kui B.T selle raha väljapressimise eest.
6.Ringkonnakohtu istungil esitas kaitsja korduva taotluse võtta kriminaalasja materjalide juurde täiendavad tõendid ja nimelt: 1) Y ütluste olustikuga seostamise protokoll ja fototabelid; 2) sündmuskoha vaatlusprotokoll ja fototabelid ; 3) DNA ekspertiisimäärus ja DNA ekspertiisiakt; 4) kohtumeditsiinilise ekspertiisi ekspertiisimäärus; 5) isiku ekspertiisiakt ja lisad). Kolleegium otsustas kaitsja taotluse osaliselt rahuldada ja võttis kriminaalasja juurde 1) sündmuskoha vaatlusprotokoll ja fototabelid; 2) DNA ekspertiisimääruse ja DNA ekspertiisiakti; 3) kohtumeditsiinilise ekspertiisi ekspertiisimääruse; ja 4) isiku ekspertiisiakti ühes selle lisadega. Samuti korda apellant taotlust kontrollida arutatavas asjas tehtud jälitustoimingute seaduslikkust. Apellant jäi ringkonnakohtu istungil apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde, paludes apellatsiooni rahuldada. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
7.Kriminaalkolleegium, vaadanud läbi apellatsiooni ja ringkonnakohtu istungil vastu võetud täiendavad tõendid, samuti ära kuulanud ringkonnakohtu istungil prokuröri vastuväited apellatsioonile, leiab, et apellatsioon tuleb rahuldada, sealjuures tuleb KrMS § 331 lg 3 teise alternatiivi alusel apellatsiooni piiridest väljudes laiendada kriminaalasja arutamise piire ka B.T süüditunnistamisele ja karistamisele KarS § 214 lg 1 järgi ning talle liitkaristuse mõistmisele.
8.Apellant on taotlenud jälitustoimingutega tõendite kogumise seaduslikkuse kontrollimist. Üldjuhul peaks jälitusetegevuse seadusele vastavusele hinnangu andma juba asja arutav maakohus, kuid arutataval juhul on maakohus vaatamata kaitsja sellekohasele taotlusele jätnud jälitustoimingute seaduslikkuse kontrollimata. Sel põhjusel nõudis kohtukolleegium välja jälitustoimiku ja veendus toimingute seaduslikkuses. Arutatavas asjas on jälitustoimingutega pealt kuulatud süüdistatavate Y ja B.T ning tunnistaja D telefonikõnesid KrMS § 118 sätete alusel (Harju Maakohtu eeluurimiskohtuniku load: 28. septembrist 2011 nr 400; 3. oktoobrist 2011 nr 408 ja 409; 14. oktoobrist 2011 nr 433; 25. oktoobrist 2011 nr 454 ja 29. novembrist 2011 nr 512); tehtud B.T , Y ja D kasutuses olevate mobiiltelefoni SIM-kaartide kõnedeeristused KrMS § 117 sätete alusel (Põhja Ringkonnaprokuratuuri load: 22. septembrist 2011 nr 2448; 23. septembrist 2011 nr 2457 ja 2458; 28. septembrist 2011 nr 2517; 2. oktoobrist 2011 nr 2564 ja 2572; 5. oktoobrist 2011 nr 2597 ja 2. veebruarist 2012 nr 319) ning varjatult jälgitud B.T ja D kasutuses olevaid abonente KrMS § 115 sätete alusel (Põhja Ringkonnaprokuratuuri 3. oktoobri 2011. a load nr 2573 ja 2578). Lisaks on jälitustoiminguga KrMS § 117 tähenduses hangitud X kasutuses oleva mobiiltelefoni SIM-kaardi kõnedeeristused (Põhja Ringkonnaprokuratuuri 22. ja 23. septembri 2011. a load nr 2449 ja 2456). Jälitustoimingud on tehtud lubades märgitud ajavahemikel ja lubades märgitud ulatuses. Süüdistatavatel ja nende kaitsjatel on olnud võimalus juurdepääsuks jälitustoimiku materjalidele, mis puudutab konkreetseid süüdistatavaid. Seega oli süüdistatavatele ja nende kaitsjatele antud võimalus leida ja vajadusel ka kohtule esitada jälitustoimingutega kogutud õigustava sisuga tõendeid. Seega on ka kaitseõigust tasakaalustatud ning järgitud isikutele nende suhtes tehtud jälitustoimingutest teavitamise kohta käivaid nõudeid.
9.Puutuvalt B.T süüditunnistamisse ja karistamisse KarS § 214 lg 1 järgi märgib kolleegium järgnevat.
9.1.Maakohus on õigesti märkinud, et B.T käitumine vastab KarS § 214 lg 1 objektiivsele koosseisule, sest ta nõudis X-lt varalise kasu (valuraha 20 000 eurot) üleandmist, ähvardades vastasel korral pöörduda politseisse kuriteokaebusega Y väidetava vägistamise kohta. Seega ähvardas ta raha maksmata jätmise korral avaldada X kohta häbistavaid andmeid. Tuleb nõustuda maakohtu käsitlusega nii häbistavate andmete tähendusest kui ka sellest, et ka politseile selliste andmete teatavaks tegemist saab käsitada andmete avaldamisena KarS § 214 koosseisu tähenduses. Sama selgelt ei ole maakohus käsitlenud seda, kas B.T tegevus valuraha maksmise nõude täitmata jätmise sidumisel poliseisse kuriteokaebuse esitamisega oli hinnatav ähvardusena. Siiski võib ringkonnakohtu arvates vaidlustatud otsuse p-des 7.3 ja 7.4 märgitust implitsiitselt sellise järelduse teha, et maakohtu arusaama kohaselt on ähvardusena hinnatav väidetava vägistaja valiku ette panek: kas maksta oma ohvrile valuraha või olla sunnitud vägistamiskaebusega seoses politseile selgitusi andma. Sellise käsitlusega ringkonnakohus ka soostub. Eeltoodu valguses on ebaõige kaitsja väljendatud arusaam, et kannatanu või tema esindaja poolt süüteo toimepanijale valikuvõimaluse väljapakkumine – kas
maksta toimepandud süüteo eest kompensatsiooni või minnakse politseisse – ei moodusta väljapressimise koosseisutegu.
9.2.Edasiselt on maakohus aga tuvastamata jätnud selle, kas B.T pani eelkirjeldatud teo toime tahtlikult. Selles osas leiab kolleegium, et süüdistatava käitumine, kus ta sihikindlalt tegutsedes nõudis X-lt valuraha maksmist, lubades vastasel korral esitada politseile kuriteokaebuse, viitab eesmärgistatud käitumisele ja seega subjektiivses mõttes kavatsetusele. Sellest johtuvalt tuleb nentida, et B.T käitumises esineb ka KarS § 214 lg 1 subjektiivne koosseis.
9.3.Mingi käitumise vastavus kuriteokoosseisule ei tähenda siiski veel seda, et selline käitumine oleks ka õigusvastane. Kolleegium juhibki tähelepanu sellele, et maakohus on jätnud arusaadava hinnangu andmata sellele, kas B.T käitumises X-lt valuraha tasumist nõudes võis esineda mõni õigusvastasust välistav asjaolu. Esmalt tuleb sellega seoses osutada maakohtu arutluskäigule vaidlustatud otsuse p -s 7.3, kus märgitakse, et „seega oli B.T käsutuses ka võimalus käituda õiguspäraselt, seda isegi ti ngimustes, kus Y oli välistanud võimaluse pöörduda vägistamise asjus politseisse – s.o küsida X-lt kompensatsiooni, kuid ilma igasuguste ähvardusteta ning sellise nii-öelda valuraha Y jaoks saamise ka kuidagi vormistada“. Tsiteeritud maakohtu käsitlus paikneb kohtuotsuse põhjendustes osas, kus maakohus arutleb väljapressimise objektiivse koosseisu olemasolu üle B.T käitumises. Samas oma olemuselt on tegemist hoopis arutlusega B.T käitumise õigusvastasuse üle, mis deliktistruktuuri teise tasandina peaks vaatluse alla tulema rangelt alles seejärel, kui süüteokoosseisu olemasolu süüdistatava käitumises on tuvastamist leidnud.
9.4.Mis puutub maakohtu järeldusse, nagu olnuks B.T õiguspäraselt võimalik küsida X-lt Y-le valuraha ilma nõude täitmatajätmist potentsiaalsete vastumeetmetega sidumata, siis sellega tuleb kahtlemata nõustuda, sest valuraha nõudmine iseenesest ei ole õigusvastane. Vastupidi, valuraha maksmist võib käsitada kahjuhüvitisena. Kahju hüvitamise üldine regulatsioon tuleneb võlaõigusseaduse (VÕS) 7. peatükist. VÕS § 128 lg 1 kohaselt kuuluvad hüvitamisele nii varaline kui mittevaraline kahju. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. On selge, et vägistamise ohver võib enda kehalise puutumatuse vastase ründe tõttu kogeda nii füüsilisi kui ka hingelisi kannatusi ja järelikult nõuda ka nende hüvitamist. Kannatanul ei ole üldjuhul kohustust nõuda kahju hüvitamist riigivõimu vahendusel (esitades kohtusse sellekohase hagi), vaid soovi korral on ta õigustatud nõudma kahju hüvitamist kahju tekitajalt ka vahetult. Kahju hüvitamise nõudmine kohtu vahendusel on selles kontekstis üksnes täiendav garantii oma õiguste realiseerimiseks.
9.5.Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole kuriteoohvri poolt arvatavalt toimepanijalt valuraha nõudmine õigusvastane isegi juhul, kui see seondub kavatsuse manifesteerimisega nõude täitmata jätmise korral esitada võimuorganitele avaldus ametliku menetluse läbiviimiseks. Sellisel juhul on käitumise õigusvastasus välistatud tsiviilõigusest tulenevalt.
9.5.1.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TSÜS) §-s 96 sätestatakse, et (1) isik, kes tegi tehingu õigusvastase ähvarduse või vägivalla mõjul, võib tehingu tühistada, kui ähvardus või vägivald oli vastavalt asjaoludele nii vahetu ja tõsine, et ei jätnud tehingu teinud isikule mingit mõistlikku valikut. Eelkõige tuleb arvestada ähvardaja või vägivalla kasutaja ja tehingu teise poole isikut ning olukorda, milles ähvardus või vägivald aset leidis. (2) Ähvardus on õigusvastane juhul, kui õigusvastane on: 1) tegu või tegevusetus, millega tehingu teinud isikut ähvardati;
2) ähvarduse mõjul tehtud tehingu eesmärk; 3) teo või tegevusetuse, millega ähvardati, kasutamine tehingu tegemisele kallutamiseks. Arusaadavalt ei ole mitte midagi õigusvastast arvatavale süüteo toimepanijale sellest teada andmises, et süüteost kavatsetakse võimuorganeid teavitada. Nagu selgitatud otsuse p-s 9.4, ei ole midagi õigusvastast ka toimepandud süüteo eest hüvitise nõudmises. Seega jääb üksnes küsimus, kas on võimalik, et õigusvastane võib olla süüteo ohvri (või tema esindaja) poolt toimepanijale ametivõimudele teatamise kavatsuse manifesteerimise juhul, kui toimepanija ei nõustu süüteo eest hüvitist tasuma.
9.5.2.Vastamaks eeltoodud küsimusele, on vajalik välja selgitada, millistel tingimustel loetakse tsiviilõiguses TSÜS § 96 lg 2 p 3 alternatiiv realiseerituks. Asjakohast kohtupraktikat ei leidu. TSÜS kommenteeritud väljaandes märgitakse § 96 lg 2 p 3 rakendusala piiramise kohta alljärgnevat: „Õiguspärase vahendiga ähvardamine iseenesest õiguspärase eesmärgi saavutamiseks on õigusvastane juhul, kui valitud vahendi kasutamine soovitud eesmärgi saavutamiseks ei ole kooskõlas heade kommete või hea usu põhimõttega. Ähvardus kasutada õiguspärast vahendit võib õigusvastane olla eelkõige juhul, kui ähvardust kasutaval isikul puudub õigus nõuda ähvardusega silmas peetud eesmärgi saavutamiseks vajaliku toimingu tegemist. [...] Sellistel juhtudel on ähvarduse õigusvastasus seda ilmsem, mida nõrgem on ähvardatava vahendi ning ähvardusega silmaspeetava eesmärgi omavaheline seos. Kui selline põhjendatud (nt majanduslik) seos eksisteerib, ei pruugi ähvardus erandina olla õigusvastane ka juhul, kui ähvardajal puudub õigus nõuda soovitud eesmärgi saavutamist, eelkõige siis, kui ähvardust kasutanud isikul on õigustatud huvi silmaspeetava eesmärgi saavutamiseks. [...] Juhul kui õiguspärast ähvardust kasutaval isikul on õiguslik võimalus nõuda ähvardusega silmas peetud eesmärgi saavutamist, ei ole ähvardus reeglina õigusvastane. [...] Sama järeldus peaks kehtima ka juhul, kui ähvardust kasutanud isik võib põhjendatult eeldada, et tal on õigus nõuda silmas peetud eesmärgi saavutamist.“ (Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2010, § 96 komm 3.2.2. c).
9.5.3.Õiguskorra ühtsuse põhimõttest tulenevalt ei saa olla karistusõiguslikult taunitavad käitumised, mida tsiviilõiguslikult aktsepteeritakse. Tsiviilõiguslikult on p-s 9.5.2. valguses nt täiesti aktsepteeritav üldteadaolevalt igapäevaselt aset leidev olukord, kus liiklusõnnetuse osalised peavad sündmuskohal läbirääkimisi, selgitamaks isekeskis välja õnnetuse süüdlast, kuid selles küsimuses üksmeelt leidmata üks õnnetuse osalistest soovib kutsuda politsei (ja initsieerida nõnda ametliku menetluse süüdlase tuvastamiseks), saavutades selle argumendiga teiselt osaliselt nõusoleku tunnistada end õnnetuses süüdlaseks. Samuti on üldteadaolev, et erinevates võlasuhetes peavad osapooled omavahel läbirääkimisi neist suhteist tekkinud kohustuste täitmisega seonduvas, kasutades seejuures kokkuleppele mittejõudmise korral argumendina ähvardust esitada vastaspoole vastu kohtusse hagi – seega initsieerida ametlik menetlus. Kui võlasuhte tekkimise alus on aga kriminaalõiguslik (nt kelmuslik tegu), siis ei ole TSÜS § 96 lg 2 p-s 3 sätestatu kohaselt õigusvastane nõuda väljapetetu eest hüvitist ähvardusega vastasel korral lasta asja uurida politseil. Tüüpiliselt ähvardavad oma kliente maksmisest keeldumise korral ametliku menetlusega (aga samuti nt maksehäirete registrisse lisamisega) inkassoettevõtted ja kohtutäiturid. Nimetatud põhjustel on kasutatava vahendi ja taotletava eesmärgi seose õigusvastasus niisuguses olukorras välistatud.
9.5.4.Kandes eelmärgitut üle süüteo toimepanijalt ametivõimudele teatamise ähvardusel vägistamise eest valuraha nõudva kannatanu olukorrale, tuleb tõdeda, et kannatanul on alati õigus nõuda hüvitise tasumist ja pidada selleks kahju tekitajaga (süüteo toimepanijaga) läbirääkimisi. Seejuures ei saa olla määrava tähtsusega see, kas kahju tekitaja vastutus on juba õiguslikult siduvalt tuvastatud või kannatanu üksnes tõsimeelselt arvab, et tegemist on kahju
tekitajaga. Olukorras, kus isik tõsimeeli arvab, et tema suhtes on toime pandud kuritegu, kuid see ei leia hiljem kinnitust, ei saa isikule siiski karistusõiguslikku etteheidet KarS § 214 kohaselt teha, sest sellisel juhul on ta tegutsenud eksimuses õigusvastasust välistavast asjaolust KarS § 31 lg 1 tähenduses ja järelikult ilma tahtluseta.
9.6.Kriminaalkolleegiumi hinnangul on süüteo ohvri puhul politseisse teatamise ähvardusel (arvatavalt) toimepanijalt hüvitise nõudmise õigusvastasus välistatud ka juhul, kui nõudmise on toimepanijale edastanud kolmas isik, kes tegutseb kannatanu nimel. See on siiski võimalik üksnes tingimusel, et hüvitist nõutakse just vahetult kannatanule. Olukorras, kus kolmas isik nõuab hüvitise maksmist endale, ei ole aga eelkäsitletud õigusvastasust välistava asjaolu tingimused täidetud, sest sellise juhul puudub ähvardust kasutanud isikul põhjendatud alus eeldada, et tal on õigus nõuda silmas peetud eesmärgi saavutamist (hüvitise tasumist), kuivõrd tema ei ole süüteost kahju saanud. Arutataval juhul on maakohus tuvastanud, et B.T küll sai X-lt nõutud rahast 4000 eurot endale, kuid maakohus on tuvastanud sellegi, et nimetatud raha küsis B.T endale Y-lt, mitte ei saanud ta seda endale vahetult X-lt (vt maakohtu otsuse p 8.2 lk 22). Seega on ka eelviidatud piirav klausel täidetud, mistõttu kolleegium leiab, et B.T-le KarS § 214 lg 1 järgi süüksarvatud käitumises esineb õigusvastatust välistav asjaolu: tegutsedes sisuliselt käsundi alusel, oli tema käitumine tsiviilõiguslikult lubatav ja on järelikult lubatav ka karistusõiguslikult.
10.Kuna B.T käitumise õigusvastasus talle KarS § 214 lg 1 järgi süüksarvatud teo puhul on välistatud, siis langeb ära võimalus, et Y käitumine süüdistuses nimetatud X tasutud 20 000 euro hoidmisel võiks realiseerida KarS § 202 koosseisu. Seetõttu ei ole tarvis lähemalt käsitleda ka apellatsioonis tõstatatud küsimusi seonduvalt selle kuriteoepisoodiga ja Y tuleb talle KarS § 202 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista.
11.Kuivõrd kolleegium mõistab B.T talle KarS § 214 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks, tuleb tühistada ka talle selle kuriteo eest mõistetud karistus ja KarS § 64 lg 1 järgi mõistetud liitkaristus.
12.Tulenevalt KrMS § 310 lg-s 2 sätestatust jätab kolleegium X tsiviilhagi läbi vaatamata. Samuti, kuna kolleegium mõistab B.T õigeks X suhtes kuriteo toimepanemises ja mõistab Y õigeks X suhtes toimepandud kuriteoga saadud vara ebaseaduslikus hoidmises, tuleb maakohtu otsus tühistada ka B.T-lt ja Y-lt solidaarselt X kasuks 2500 euro õigusabikulude väljamõistmise osas.
13.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 331 lg-st 3; § 337 lg 1 p-st 4; § 338 p-st 2; § 340 lg 2 p-dest 2, 4, 5 ja 6 tühistab kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 4. veebruari 2015. a otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas ise uue otsuse.
14.Y kaitsja on esitanud taotluse hüvitada Y-le õigusabikulud. Kuna kolleegium teeb KrMs § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, siis tuleb vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 ja § 175 lg 1 p-le 1 hüvitada süüdistatavale mõistlikus suuruses kaitsjatele makstud tasu. Kaitsja poolt esitatud kulude nimekirja kohaselt on süüdistatav kohtueelses menetluses kandnud menetluskulusid kaitsjatasu näol 15 tunni õigusabi eest kokku 1 800 eurot (sh käibemaks); maakohtu menetluses on ta kaitsjale 8 tunni õigusabi eest tasunud kokku koos käibemaksuga 960 eurot ja apellatsioonimenetluses on Y kandnud menetluskulusid kaitsjatasu näol 7 tunni õigusabi eest 840 eurot (sh käibemaks). Neis summades on esitatud ka Advokaadibüroo Kasak ja Missik OÜ
4.augusti 2014. a, 7. oktoobri 2014. a ja 5. märtsi 2015. a arved. Arvetest ja neile lisatud kulude spetsifikatsioonidest nähtub õigusabi ühikuhind, osutatud õigusteenuse sisu ja selleks kulunud
aeg. Selle info põhjal hindab kolleegium õigusabile tehtud kulutusi vajalikuks ja põhjendatuks. Seetõttu tuleb nimetatud kulud lugeda mõistlikuks suuruses kaitsjatasuks KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes ja need süüdistatavale hüvitada.
/
Andres Parmas
Julia Katškovskaja /
/
/
/
Sten Lind
/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.