Kohtulahend

sundraha 585 eurot, kaitsjatasu 1293,60 eurot, (sellest 93,60 kohtueelsel uurimisel) koopiakulud 0,90 eurot, s.o. menetluskulud kokku 1879,50 eurot.

KrMS § 180 lg 3 alusel määrata, et XXX võib menetluskulud tasuda ositi 10 kuu jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alljärgneva graafiku alusel: Alates kohtuotsuse jõustumisest tuleb iga kuu 15. kuupäevaks tasuda 187,95 eurot Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele: EE351010052031000004 (SEB Pank), EE502200221014193355 (Swedbank), EE873300333499990003 (Danske Bank AS Eesti filiaal) või EE401700017002872300 (Nordea Bank AB Eesti filiaal). Viitenumber on 99915700001832. Selgitusse tuleb märkida kriminaalasja number, makse nimetus (menetluskulud) ja oma nimi. Kohtukulude tasumist tõendav dokument tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kriminaalkantseleile.

VÕS § 127 lg 1 ja lg 4, § 128 lg 1,2,3, § 137 lg 1, § 1043, § 1045 lg 1 p 1, 5 alusel rahuldada XXX tsiviilhagi osaliselt ja mõista välja K.D-lt ja XXX ’ilt solidaarselt XXX kasuks 20 000 eurot varalise kahju hüvituseks. Mittevaralise kahju osas (3000 eurot) jätta XXX tsiviilhagi rahuldamata.

Rahuldada XXX tsiviilhagi ja mõista TsMS § 440 lg 1 alusel välja XXX ’ilt XXX kasuks 250 eurot varalise kahju hüvituseks (arveldusarve nr XXXXXXXXXX, SEB pank).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutsiooni kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 (viieteistkümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 päeva möödumisel apellatsiooniteate esitamisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 (kümne) päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale. Kohtuotsuse põhiosa

tema suhtes ebatsensuurseid ja solvavaid väljendeid ( Seega XXX võimuesindaja solvamisega seoses tema ametikohustuste täitmisega pani toime KarS § 275 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Sampo Panga kiri ja K.D arvelduskonto väljavõte (kd I, tl 36 ja tl 38-68); Nordea Bank ja K.D arvelduskonto väljavõte (kd I, tl 69, 70) Põhja ringkonnaprokuratuuri päring ja Nordea Bank vastus seoses sularaha sissemaksetega K.D arvelduskontole (kd I, tl 71-74); Danske Bank vastus seoses sularaha sissemaksetega K.D arvelduskontole (kd I, tl 75-79); Jälitusprotokoll, sh stenogramm, mis kajastab XXX i ja K.D telefonikõnesid ajavahemikus 28.09.2011 kuni 03.10.2011.a. (kd I, tl 80-103); Jälitusprotokoll, mis kajastab XXX i telefonikõnesid ajavahemikus 23.26.07. ja 16.-22.09.2011.a. (kd I, tl 104-106) ja kõneeristus (kd I, tl 107110); Asitõendi vaatlusprotokoll, mis kajastab 19.03.2012.a. Tallinna Kesklinna politseijaoskonna videovalvesüsteemi videosalvestise sisu (kd II, tl 1-7); Indikaatorvahendi kasutamise protokoll Isikusamasuse tuvastamise protokoll 19.03.2012.a., kus tuvastatakse XXX i isik (kd II, tl 10); Patsiendikaart 19.03.2012.a., mis kajastab XXX anamneesi, objektiivset seisundit ja lokaalset leidu 19.03.2012.a. kella 5:25 seisuga (kd II, tl 14). Antud tõendite ja materjalide avaldamisele pooled vastu ei vaielnud. Poolte seisukohad

Prokurör leidis, et süüdistatav A.I süü väljapressimises on tõendamist leidnud. Ähvardus avaldada häbistavaid andmeid tähendab selliste teadete avaldamisega ähvardamist, mis peavad olema taunitavad nii objektiivselt kui subjektiivselt. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, kas need andmed on välja mõeldud, moonutatud või tõesed. Oluline on seejuures, kannatanu enda subjektiivne hinnang sellele, millised andmed ähvardati tema suhtes avaldada, ehk kannatanu peab võtma need teated häbistavana. Seega on objektiivne koosseis ähvarduse kohta avaldada häbistavaid andmeid täidetud. Prokurör leidis, et A.I süü KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud kannatanu ja tunnistaja ütlustega ning patsiendikaardiga.

A.I-le esitatud süüdistuses KarS § 275 järgi taotles prokurör kriminaalmenetluse lõpetamist. Kohus rahuldas taotluse ja avaldas vastavasisulise määruse kohtuotsuse kuulutamisel. Prokurör leidis, et M.K.D süü KarS § 202 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Objektiivse koosseisuna on siin vaadeldav vahetult kuriteost pärineva vara omandamine ja hoidmine. Vara omandamine on selle enda valdusse saamine ning sel juhul ei ole oluline, mis viisil vara - raha - üle anti. KarS § 202 subjektiivne koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Seega on piisav, kui omandaja või hoidja peab võimalikuks vara kuritegelikku päritolu. Kui isik teab, et tegemist on seaduslikul teel saadud rahaga, siis ei muretse ta sellepärast, et riigivõimud võivad talt raha ära võtta ja ei hakata arutama erinevaid skeeme, kuidas oleks Õigem käituda pärast seda, kui kannatanu esitas väljapressimise kohta avalduse politseisse. Kaudset tahtlust võib kokkuvõtlikult defineerida selliselt, et lähtuvalt nõustumis- ehk heakskiiduteooriast on K.D on tagajärje saabumist sisemiselt heaks kiitnud ehk on nõus sellega või selle saabumist lihtsalt arvesse võtnud. kaudse tahtlusega on tegemisi siis, kui tegija möönab tagajärje saabumist, sest teisiti ta ei suuda oma eesmärki saavutada. Kohtuliku uurimise käigus on tuvastamist leidnud, et K.D soovis ja tahtis saada XXX raha arvatava vägistamise eest ning süüdistatav ei teadnud, kuidas teisiti oleks tal võimalik oma eesmärki saavutada, mistõttu nõustus A.I tegevusega. Prokurör taotles XXX i süüditunnistamist KarS § 121 järgi ja karistuseks rahalist karistust 100 päevamäära, võttes aluseks miinimumpäevamäära 3, 2 eurot, s.o 320 eurot. KarS § 214 lg 1 järgi taotles prokurör A.I-le karistuseks rahalist karistust 150 päevamäära, võttes aluseks miinimumpäevamäära 3, 2 eurot, s.o 480 eurot. Lähtuvalt KarS § 64 lg 1 mõista üksikkaristusest rakseima suurendamise teel liitkaristuseks 200 päevamäära, võttes aluseks miinimumpäevamäära 3, 2 eurot, s.o 640 eurot. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ehk 58 päeva elik lähtuvalt KarS § 70 lg 2 174 päevamäära. Seega tasumisele kuulub 26 päevamäära, mis on 83,2 eurot. Prokurör taotles K.D süüditunnistamist KarS § 202 lg 1 järgi ja karistuseks rahalist karistust 500 päevamäära, võttes aluseks miinimumpäevamäära 3,2 eurot, s.o 1600 eurot. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ehk 3 päeva ehk lähtuvalt KarS § 70 lg 2 - 9 päevamäära. Seega tasumisele kuulub 491

päevamäära, mis on 1571,2 eurot. Kannatanu XXX poolt esitatud tsiviilhagi kuulub väljamõistmisele A.I-lt solidaarselt K.D-lt , sest tsiviilhagi on põhjuslikus seoses üksteise kuriteoga. Arestitud vara kuulub täitmisele tsiviilhagi katteks. Kannatanu XXX poolt esitatud tsiviilhagi kuulub väljamõistmisele XXX ilt summas 200 eurot.

Kaitsja Liis Toomsalu leidis, et XXX ile esitatud süüdistus väljapressimises ei ole tõendatud. Kaitsja hinnangul võib A.I käitumises (selles episoodi kontekstis) näha puhtalt mehelikku käitumist, s.o. kuidas oleks tema kui mees pidanud käituma, kui tema tüdruk helistab ja kurdab, et teda on ahistatud ja ära kasutatud, siis sellises situatsioonis XXX hakkas oma naise kaitseks ka ette võtma reaalseid samme. Temal endal soovi XXX mingit rahasummat saada, varalist kasu saada ei olnud, ta tegutses vaid naise au ja huve kaitstes. Subjektiivset tahtlust, ka kõige väiksemat tahtlusevormi antud teo toimepanemiseks A.I kaitsja hinnangul ei olnud. Kaitsja leidis, et süüdistus KarS § 121 järgi on tõendatud, A.I on tegu kahetsenud. Kaitsja nõustus prokuröri taotlusega lõpetada kriminaalmenetlus KarS § 275 osas. Kaitsja nõustus XXX poolt esitatud tsiviilhagi rahuldamisega, kuid vaidles vastu XXX poolt esitatud varalise kahju nõude rahuldamisele A.I arvelt, samuti ei nõustunud kaitsja XXX mittevaralise kahju suurusega.

Kaitsja Mart Missik leidis, et M.K.D-le esitatud süüdistus ei ole tõendatud ja ta tuleb õigeks mõista. Kaitsja hinnangul oleks politseis avaldatud mitte häbistavaid andmeid vaid hoopis tõtt. Kaitsja avaldas veendumust, et politseisse pöördumine Eesti Vabariigis ei ole kuidagi häbistavate andmete avaldamine. Politseisse tulebki pöörduda, politsei peabki asju uurima ja mitte keegi Eestis ei keela ka poolte vahel tekkinud nii-öelda intsidente lahendamast valuraha teel ja kui isik seda tegi, siis see oli ainus õige samm tema poolt. See, kuidas ta hiljem käitus ei ole korrektne. Politseid võib mitte usaldada, aga siiski politseisse pöördumine nagu ka kohtusse pöördumine on isiku püha õigus ja seda võib teha. Andmete avalikustamist kaitsja selles ei näe, see ei toimu avalikult, seda ei võeta vastu kuskil mujal, vaid selleks minnakse politsei siseruumidesse, see asi ei ole avalik, kui koostatakse kuskil üks kaebus, seda ei panda internetti ülesse. Kaitsja hinnangul ei ole XXX ütlused osaliselt usaldusväärsed (kaitsja hinnangul kannatanu valetab osaliselt selles osas, mis puudutab infot, mis talle anti esimeses telefonikõnes, valetab selles osas, et A.I käis auto juures midagi küsimas ja K.D noogutas). KarS § 202 koosseis

on tahtlik varavastane tegu. Tsiviilõiguslikult peab kuriteoga saadud vara omandamine olema pahauskne- omandaja peab teadma, et tema valdusel puudub seaduslik alus. Raha saamise hetkel ei olnud M.K.D pahauskne omandaja ja eeldas, et tal on igati õigus raha vastu võtta. Tegelikkuses ei ole ka tänaseks tekkinud veendumust, et XXX ei andnud raha vabatahtlikult ja et on vaieldamatult toime pandud väljapressimine. Raha seadusliku omandamise soovi ei lükka kuidagi ümber jälitustegevuse protokoll.

Kannatanu esindaja hinnangul on olukord, kus isikult küsitakse mitteametlikult raha kontekstis, et vastasel korral esitame sinu vastu süüdistuse vägistamises, käsitletav väljapressimisena. Raha küsimise iseloom ja olemus viitab väljapressimisele. Tegemist on sisuliselt juriidilise asjaajamisega, millel sõlmitakse kokkuleppeid, eeldatakse nende mingil viisil vormistamist, antud juhul ei ole siin ei pöördutud ei juristi poole ega politsei poole. K.D suhteliselt teadlikult edastas XXX andmed XXX ile ja raha küsimise viis viitab sellele, et mängiti ikkagi XXX emotsionaalse ehmatamise peale ja tema ametialase maine kahjustamisele. Kannatanu esindaja palus rahuldada tsiviilhagi, mis on käesoleval hetkel esitatud solidaarselt K.D ja XXX i vastu materiaalsekahju nõudes 20 000 eurot ja moraalse kahju nõudes 3000 eurot. Moraalse kahju tekitamine XXX on kannatanu esindaja hinnangul tõendatud tema enda ütlustega, et teo tagajärjel tekkisid tal probleemid tervisega, kõrgenes vererõhk ja tekkisid südame rütmihäired, tervisehäirete ja ülepinge tulemusena oli ta muuhulgas sunnitud loobuma oma töökohast haiglajuhatuse esimehena. Lisaks palume süüdistatavatelt välja mõista kannatanu poolt tasutud õigusabi kulud, esitatud arvete alusel.

Süüdistatav A.I tunnistas end temale esitatud süüdistustes osaliselt süüdi – võttis omaks süüdistused KarS § 121 ja § 275 järgi (viimase osas nõustus prokuröri taotlusega kriminaalmenetlus lõpetada), kuid ei tunnistanud ennast süüdi väljapressimises.

Süüdistatav M.K.D ei tunnistanud end temale esitatud süüdistuses süüdi.

Kohtu järeldused Kohus, viinud läbi kohtuliku uurimise, ristküsitlused, uurinud kirjalikke tõendeid ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leiab järgmist:

Kohtulikul arutamisel uuritud kirjalike tõenditega:

Patsiendikaart 19. märtsist 2012.a., mis kajastab XXX anamneesi, objektiivset seisundit ja lokaalset leidu 19.03.2012.a. kella 5:25 seisuga. Patsiendikaardist nähtub, et XXX tuvastati turse ja verevalum ülahuulel ja peas. Vigastuste põhjuseks nimetas kannatanu kallaletungi baaris.

Kohtuistungil vahetult üle kuulatud kannatanu ja tunnistaja ütlustega:

Kannatanu XXX rääkis, et viibis 19.03.2012.a. Tommi Grillis (aadress: Vana-Lõuna 4, Tallinn) sõbra sünnipäeval. Ta tegi ühele baari külastajale märkuse, et see ei märatseks. Sellest tekkis konflikt. Lühikese sõnavahetuse järel ründas nimetatud külastaja XXX , lüües teda näkku. Kannatanu kukkus, kuid teda peksti edasi.

Tunnistaja XXX rääkis, et XXX (tunnistaja osutas kohtistungil süüdistatavale) tungis XXX kallale pärast seda, kui XXX üritas A.I, kes tülitas baaridaami, maha rahustada. A.I lõi kannatanut näkku, mõlemad kukkusid maha, jätkus peksmine näo- ja kehapiirkonda. Tunnistaja sekkus, takistades edasist peksmist. Peagi saabusid turvafirma ja politsei.

Süüdistatav XXX eitab kannatanu löömist rusikaga näkku. A.I rääkis, et tema tellis pannkooke, pistis pea köögiluugist sisse, et oma tellimust täpsustada, mispeale kannatanu hakkas temale küsimusi esitama ja segas teda ja temaga koos olnud seltskonda. Tekkis rüselus, koos kukuti laua alla. Tal olid selja taga sõbrad ka, ei mis toimus.

Kohtulikul arutamisel uuritud kirjalike tõenditega: XXX pangakonto väljavõtted, millest nähtub, et 24.juulil 2011.a. on XXX kontolt SEB pangas välja võetud 1000 eurot, samal päeval on XXX kontolt Swedbankis välja võetud 9000 eurot ja 25.juulil 2011.a. on XXX kontolt Sampo pangas välja võetud 10 000 eurot. Tõend kinnitab, et 24. ja 25. juulil, s.o. süüdistuses näidatud kuupäevadel võttis XXX oma erinevatelt pangakontodelt välja 20 000 eurot, s.o. süüdistuses näidatud summa. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus kriminaalasjas nr 11230114916 ja kõnealuse määruse vaidlustamisega seotud määrused, millest nähtub järgmist: 1) kriminaalmenetlust K.D väidetava vägistamise kohta XXX poolt alustati 19.10.2011.a., väidetav vägistamine ise pandi toime 24.07.2011.a.; 2) 05.10.2011.a., s.o. kaks nädalat varem kuulati K.D kahtlustatavana üle käesolevas kriminaalasjas; 3) 24.07.2011.a. toimunud sündmuste ajal oli M.K.D temaga suhelnud inimeste mulje põhjal alkoholijoobes; 4) M.K.D ja XXX vahel on väga usalduslik vahekord; 5) M.K.D väitis ööl vastu 24.07.2011.a. mitmele inimesele, et XXX riietas ta paljaks, ent oli samas korrektselt riides; 6) ööl vastu 24.07.2011.a. toimunud peol tantsisid XXX ja M.K.D ja M.K.D istus mitmel korral XXX süles; 7) M.K.D ei karjunud, kiljatanud ega osutanud füüsilist vastupanu, kui XXX talle väidetavalt kallale tungis; 8) M.K.D ei teavitanud vahetult pärast väidetavat vägistamist sellest

ühtegi sündmusega samal aadressil viibinud isikut ega ka politseid; 9) M.K.D väidetav vägistamine XXX poolt ei ole tõendatud. Kokkuvõttes (ja XXX ile esitatud süüdistuse kontekstis) tõendavad nimetatud määrused, et 24. ja 25. juulil 2011.a. ei saanud A.I olla kuidagi veendunud, et XXX M.K.D vägistas, küll aga oli tal alust arvata, et XXX ja M.K.D vahel juhtus ööl vastu 24.juulit 2011.a. midagi niisugust, mille avalikustamine võiks XXX häbistada. Sampo Panga vastus ja K.D arvelduskonto väljavõte ning Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali vastus ja K.D arvelduskonto väljavõte, millest nähtub järgmist: 1) 25. ja 28.juulil on K.D kontole Sampo pangas tehtud kaks sularaha sissemakset – vastavalt 4930 ja 4000 eurot, s.o. kogusummas 8930 eurot; 2) 25. juulil ja 28. juulil 2011.a. on K.D kontole Nordea pangas tehtud kaks sularaha sissemakset kogusummas 5000 eurot. Tõendid kinnitavad, et vahetult pärast süüdistuses nimetatud tegu oli M.K.D käsutuses suurem kogus sularaha (kokku 13 930 eurot). Jälitusprotokoll, sh stenogramm, mis kajastab XXX i ja K.D telefonikõnesid ajavahemikus 28.09.2011 kuni 03.10.2011.a., millest nähtub järgmist: 1) XXX ja M.K.D arutavad, et kui (kuna) XXX ajab „oma rida“, siis tuleb tema vastu avaldus sisse anda; 2) M.K.D ütleb XXX , et ei taha mingit avaldust (vägistamise kohta) teha; 3) XXX jagab M.K.D-le soovitusi, kuidas ülekuulamisel käituda, sh soovitab öelda, et M.K.D mälu taastus (seoses sellega, et M.K.D oli selleks ajaks juba kahel ülekuulamisel öelnud, et ta ei mäleta, mis tema ja XXX vahel 24.juulil juhtus); 4) XXX mainib M.K.D-ga vesteldes korduvalt kedagi „odaviskajat“, mispeale M.K.D ütleb: „Teeme niimoodi, et sellest inimesest me räägi.“ XXX avaldab ka arvamust, et „odaviskaja“ (s.o. XXX ) võis käia teda veel korra pressimas; 5) kui XXX mainib kedagi XXX või XXX (nimi, mis kahtlemata sarnaneb XXX ), ütleb M.K.D: „XXX , me leppisime, et me ei nimeta nimesid. Kas sa arvad debiil et sa aru ei saa või?“; 6) vestluses M.K.D ja A.I vahel ei nimeta M.K.D enda nime, vaid kasutab enda tutvustamisel väljendit „keegi kodanik“. Samas vestluses ütleb M.K.D, et on vaja rääkida tõsisel teemal. A.I küsimusele, milles asi, vastab M.K.D: „See ei ole telefoni jutt enam.“ Viimast fraasi kordab M.K.D veel kolm korda; 7) järgmises vestluses M.K.D ja A.I vahel ütleb M.K.D kolm korda, et A.I tema mobiiltelefonile ei helistaks; (M.K.D helistas A.I-le lauatelefonilt); 8) viiendas vestluses (kus XXX kasutab mitte

oma tavalist numbrit, vaid kõnekaarti) soovitab XXX M.K.D raha arvelt välja võtta ja kordab soovitust veel kaks korda. Kokkuvõttes nähtub nimetatud tõendist, et omavahelistes vestlustes kasutatakse kokkuleppeliselt erinevaid konspiratsioonivõtteid (ei nimetata nimesid, kasutatakse hüüdnime, kasutatakse mobiiltelefonis kõnekaarti või helistatakse rohkem kui ühe kasutajaga seotud lauatelefonilt, keelatakse mobiiltelefonile helistada), millest omakorda nähtub, et vestlustes osalenud isikud olid teadlikud, et XXX raha küsimine oli õigusvastane ja püüdsid viia miinimumini kuriteoga seotuse ilmsikstuleku võimalust. Jälitusprotokoll, mis kajastab XXX i telefonikõnesid ajavahemikus 23.26.07. ja 16.-22.09.2011.a. ja kõneeristus. Nimetatud tõendist nähtub muuhulgas, et 24.juulil helistab A.I XXX neli korda (ajavahemikus 12:14 – 14:19) ja 25.juulil veel kaks korda (ajavahemikus 15:42 – 16:03). XXX omakorda on A.I-le helistanud ühe korra (25. juulil kell 13:17). Tõend kinnitab, et A.I suhtles XXX 24. ja 25. juulil, olles suhtluse algatajaks ja aktiivsemaks pooleks.

Kohtuistungil vahetult üle kuulatud kannatanu ja süüdistatavate ütlustega: Kannatanu XXX i ütlused, millest nähtub, et 24.juulil helistas talle mees, kes ütles, et XXX on vägistanud tema naise. Helistaja nõudis kokkusaamist, lubades vastasel juhul politseisse minna, ning pakkus välja kokkusaamise koha – Jõelähtme tankla. Kohtumisele tulid XXX (kannatanu osutab kohtusaalis A.I-le) ja M.K.D, kes jäi autosse istuma. A.I, kes tundus kannatanule kui ähvardava välimusega isik, küsis, kas läheme politseisse või maksad 20 000 eurot. Küsimusele, kas võib maksta ülekandega, vastati eitavalt. Kannatanu oli nõus maksma, kuna arvestas, et kui vägistamise kohta tehakse politseile avaldus, saab avalikkus sellest teada (kuivõrd M.K.D on ka ise politseis töötanud) ja isegi vaatamata sellele, et ta ei ole M.K.D suhtes kuritegu toime pannud, oleks see temale tähendanud pikaajalist protsessi, materdamist ajakirjanduses ja tõenäoliselt ka haigla juhi ametikohast loobumist. Kannatanu võttis seda, kui häbistavat olukorda. Ta arutas enne (teise osa) maksmist oma naise ja sõpradega, kuidas käituda ning otsustas maksta ja hiljem juhtunuga tegeleda. Kuriteoteate esitas ta hiljem, pärast seda, kui oli haiglajuhi kohalt taandunud ja avalikkuse huviorbiidist väljas.

Kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldati KrMS § 289 lg 2 alusel lause kannatanu poolt eeluurimisel antud ütlustest: „Meesterahvas vahepeal enda auto juures ei käinud sel ajal, kui me temaga rääkisime.“

M.K.D ütlused, millest nähtub, et ta kohtus 24.juuli hommikul A.I-ga ja ütles talle, et XXX vägistas teda. A.I tegi ettepaneku pöörduda politseisse, kuid sellest M.K.D keeldus. Seepeale ütles A.I, et XXX tuleb rääkida. M.K.D andis A.I-le XXX numbri ja nad leppisid kokkusaamise kokku. A.I ei küsinud M.K.D käest, millest kohtumisel tuleks rääkida. Kohtumine kestis 3-5 minutit ja autosse naastes ütles A.I, et XXX on nõus valuraha maksma. Tema ei tea, et A.I oleks XXX ähvardanud või midagi muud ebaseaduslikku teinud, vaid tema teada pakkus XXX ise raha. Ta võttis raha vastu, sest võttis seda kui valuraha vägistamise eest. 27. või 28. juulil tõi A.I talle veel 10 000 eurot, millest A.I-le jäi 4000 eurot.

A.I ütlused, millest nähtub, et ta sai XXX numbri M.K.D-lt, teatas XXX , et on M.K.D mees ja tegi ettepaneku kohtuda Jõelähtme tanklas. A.I eitab, et oleks telefonivestluses XXX öelnud, et kui too ei tule kohtumisele, minnakse politseisse. Kohtumisel ütles ta XXX , et „minu naist ei vägistata“ ja andis valida, kas minnakse politseisse asju ajama või maksab XXX kompensatsiooni. A.I pakkus kompensatsiooni suurusena välja 20 000 eurot, millega XXX koheselt nõustus. Kui XXX ütles, et ta ei saa kohe nii palju maksta, teatas A.I, et temale see ei sobi, ta tahab, et XXX teeks kohe „mingid liigutused ära“, vastasel juhul minnakse politseisse. Hiljem küsis ta M.K.D-lt 4000 eurot, mida ei ole tänaseni tagasi maksnud.

Väljapressimine seisneb kannatanu viimises varalise enesekahjustamiseni. Väljapressimise objektiivse koosseisu moodustab varalise kasu üleandmise nõudmine, millega kaasneb ähvardus. Seejuures ei ole esmatähtis, et nõudmist ja ähvardust esitades peaks süüdlane silmas isiklikku kasu, kuigi antud juhul on vastuvaidlematult tõendatud, et A.I sai ka isiklikku kasu 4000 euro näol. Varalise kasu üleandmise nõudmine seisneb selgelt väljendatud ettepanekus anda nõudjale või kolmandale isikult üle varaline kasu ettepaneku kategoorilisus tuleneb nõudmise sisuks olevast ähvardusest, seejuures võib ähvardus olla esitatud väliselt korrektses vormis. On vastuvaidlematult tõendatud, et A.I esitas XXX kategoorilise

nõudmise maksta sularaha ja tegutseda kiiresti (teha samal päeval „mingid liigutused“), lubades vastasel juhul politseisse pöörduda.

Nõudmine moodustab väljapressimise koosseisuteo juhul, kui sellega kaasneb ähvardus avaldada häbistavaid andmeid. See tähendab selliste teadete avaldamisega ähvardamist, mis peavad olema taunitavad nii objektiivselt kui subjektiivselt, olles niisiis vastuolus nii moraalis ja õigusteadvuses omaksvõetud väärtustega, lisaks peab neid häbistavana võtma ka isik, keda ähvardatakse. Ei ole oluline, kas andmed on välja mõeldud, moonutatud või tõesed. Seega ei oma käesolevas kriminaalasjas A.I süü küsimuse otsustamise tähtsust, mis XXX ja M.K.D vahel ööl vastu 24.juulit tegelikult juhtus ega ka see, kuidas A.I juhtunust M.K.D vahendusel aru sai (kas pidas juhtunut võimalikuks, üle- või alahindas juhtunu tõsidust). Tõendatud on, et A.I käsutusse sattusid andmed, mille avalikuks tulekut oli XXX põhjust karta (võtta häbistavana koos kõigi muude tagajärgedega) ja ta otsustas need andmed „rahaks teha“, nõudes XXX 20 000 eurot. Nõudmise (ähvarduse) tõsiseltvõetavuse suurendamiseks esines A.I M.K.D mehena, kuigi tegemist on lihtsalt tuttavatega.

Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et igale vähemalt keskmise arusaamisvõimega inimesele (mida XXX kahtlemata on) on teada, et vägistamine on raske kuritegu, mille toimepanija on silmitsi keerukate menetlustoimingute, karmi karistuse ja tihti ka avaliku häbistamisega. Mida kõrgem on inimese positsioon ja mida parem tema elujärg, seda raskemad need tagajärjed tema jaoks on ja seda enamaks on ta valmis, et neid vältida. Seega ei ole vägistamise tegelikku toimepanijat sugugi tarvis politseisse pöördumisega . Vägistamise toimepanija on valmis oma ohvrile valuraha maksma ka ilma vastavasisulise ähvarduseta – piisab kui talle pakkuda võimalust. Seega oli A.I käsutuses ka võimalus käituda õiguspäraselt, seda isegi tingimustes, kus M.K.D oli välistanud võimaluse pöörduda vägistamise asjus politseisse – s.o. küsida XXX kompensatsiooni, kuid ilma igasuguste ähvardusteta ning sellise nii-öelda valuraha K.D jaoks saamise ka kuidagi vormistada. Olukorra tõsidusest objektiivselt aru saades võinuks XXX ka sellisel juhul kompensatsiooni maksmisega nõustuda, ent sel juhul ei oleks enam tegemist väljapressimisega.

Kohus ei nõustu kaitsja positsiooniga selles, nagu ei oleks kuriteoteate esitamine võrdne avalikustamisega, kuivõrd juhtunust ei saaks teada avalikkus, vaid üksnes menetleja(d). Esiteks ei ole võimalik defineerida „avalikustamist“ läbi auditooriumi suuruse või eritunnuste (amet, sugulas- või peresuhted kannatanuga), s.t. piisab, kui andmeid

avalikustada lubatakse kasvõi ühele niisugusele inimesele, kelle silmis võiksid andmed nõudmise adressaati häbistada (mistõttu ta otsustab vara üle anda), teiseks – kuigi kohus ei nõustu kannatanu arvamusega, nagu tähenda(nu)ks kuriteoteate esitamine tema suhtes ka automaatselt info „lekkimist“ ajakirjandusse, tuleb lähtuda sellest, et kannatanu arvates oli see reaalne. Kohus peab siinkohal vajalikuks toonitada, et XXX ähvardati nimelt seksuaalse sisuga (kuri-)teo avalikustamises. Seksuaalse iseloomuga tegude spetsiifika seisneb selles, et lisaks vägistamisele – kannatanu tahte vastasele suguühendusele – mis on ühtviisi raskelt hukka mõistetav nii riiklikul (s.o. karistusõiguslikult) kui tavainimeste tasandil (s.o. moraalsest aspektist) võib väljapressimiseks kvalifitseeruv nõue järgneda ka vastastikusel nõusolekul toimunud suguühendusele. Seda näiteks juhul, kui suguühenduse üks pool on abielus, aga teine mitte või kui üks töötab teise alluvuses. Ka sellisel juhul võidakse tegu pidada moraalivastaseks kui mitte kogu avalikkuse, siis vähemalt ühe osapoole pereliikmete ja/või kolleegide poolt. Sõltuvalt asjaoludest (näiteks ühe osapoole perekondlik või muu taust) võib kompromiteeritavateks andmeteks osutuda aga ka asutuse peol (s.t. kinnises, usalduslikus ringis) toimunud tants, sülelemine, ülejäänud seltskonnast kahekesi irdumine, kuna isegi selliste, avalikkuse silmis igati aktsepteeritavate sündmuste avalikustamine võib isiku jaoks olla häbistav. Kohus rõhutab veelkord, et ka juhul, kui XXX süü M.K.D vägistamises oleks (tagantjärgi) leidnud tõendamist, oleks A.I tegu ikkagi kvalifitseeritav väljapressimisena.

Kuritegu on lõpule viidud nõudmise esitamisega, millega kaasneb ähvardus. Varalise kasu üleminek on koosseisuga hõlmatud mittekaristatav järeldelikt.

Lisaks eelöeldule tsiteerib kohus Tallinna ringkonnakohtu otsust kriminaalasjas 1-06-2704 (kassatsiooni ei võetud menetlusse): „KarS § 214 dispositsioonis on ühe objektiivse koosseisulise tunnusena kirjeldatud ähvardust - avaldada häbistatavaid andmeid. See tähendab ähvardamist sellise teabe avaldamisega, mis on taunitav nii objektiivselt kui subjektiivselt. Vägistamine on isiku seksuaalse enesemääramise vastu suunatud süütegu ning vastuolus mitte ainult moraalis omaksvõetud väärtustega, vaid ka õigusvastane ja seaduse järgi karistatav tegu. Seega on sellise teo toimepanemine nii üldisi moraalseid tõekspidamisi ja soode vahelist suhtlemistava riivav, häbistav, halvakspandav kui ka kirjutatud õiguse vastane käitumine. Objektiivse taunitavuse hindamise seisukohalt pole tähtsust, kas häbistavad

andmed, mille avaldamisega moonutatud või tõesed.

ähvardatakse,

on

väljamõeldud

Ringkonnakohtu seisukohalt pole seetõttu ka tähendust kannatanu M.K. ja J. L. vahelise intiimsuhte tegelike asjaolude selgitamisel ja õiguslikul hindamisel. Kannatanu M.K. teod ei riivanud mitte mingil viisil süüdistatavate K.M. ja A.S. seksuaalse enesemääramise või muid õigusi ja huve. Kannatanu M.K. ründamiseks polnud süüdistatavatel muud arvestatavat ajendit, kui varalise kasu saamine kannatanut kompromiteerivate andmete avaldamise ähvarduse abil. Subjektiivsest küljest on oluline, et teabe avaldamist võtaks häbistavana ka ähvardatav isik ise. Kannatanu M.K. on seda ütlustes kinnitanud. Amoraalse kui karistatava teo toimepanemise avalikuks tulek pole häbistav ja traumeeriv mitte ainult niinimetatud „avaliku elu tegelasele“, vaid igale isikule, tema lähedastele ja tuttavatele. Ringkonnakohtu seisukohalt pole kannatanu jaoks erisust, kas häbistav teave ähvardatakse avaldada meedia vahendusel või esitatakse vägistamise süüdistust sisaldava avaldus politseile. KrMS § 194 lg.1 ja § 197 lg.1 järgi on kriminaalmenetluse ajendiks mitte ainult kuriteoteade, vaid ka kuriteole viitav muu teave. Uurimis- ja kohtupraktika põhjal võib selleks olla massiteabevahendites avaldatud teave, milles sedastatakse kuriteotunnuseid. Seetõttu on apellantide püüd, käsitleda häbistava teate avaldamist lahus vägistamise toimepanemise teate politseile esitamisest, ainetu. Üldtuntud asjaoluna ei ole iga häbistav tegu õigusvastane ja karistatav, kuid iga kuritegu on häbistav, sest rikub nii moraali kui õigusnormi. Kannatanu jaoks saabunuks ühesugune tagajärg - teda häbistava teabe avalikuks tulek - nii kuriteoteate politseile esitamisel kui massiteabes avaldamisel.“ Seega XXX , esinedes enda nõudmise tõsiseltvõetavuse suurendamiseks M.K.D mehena ja ähvardades XXX , et kui viimane ei anna talle 20 000 eurot, pöördutakse politseisse ja esitatakse avaldus, mille sisuks on M.K.D vägistamine XXX poolt, pani toime KarS § 214 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ehk väljapressimise. Saadud rahast sai A.I endale 4000 eurot, millest kohus järeldab, et tema motiiviks oli varalise kasu saamine.

Kohtulikul arutamisel uuritud kirjalike tõenditega: XXX i pangakonto väljavõtted, millest nähtub, et 24.juulil 2011.a. on XXX kontolt SEB pangas välja võetud 1000 eurot, samal päeval on XXX kontolt Swedbankis välja võetud 9000 eurot ja 25.juulil 2011.a. on XXX kontolt Sampo pangas välja võetud 10 000 eurot. Tõend kinnitab, et 24. ja 25. juulil, s.o. süüdistuses näidatud kuupäevadel võttis XXX oma erinevatelt pangakontodelt välja 20 000 eurot, s.o. süüdistuses näidatud summa. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus kriminaalasjas nr 11230114916 ja kõnealuse määruse vaidlustamisega seotud määrused, millest nähtub järgmist: 1) kriminaalmenetlust K.D väidetava vägistamise kohta XXX poolt alustati 19.10.2011.a., väidetav vägistamine ise pandi toime 24.07.2011.a.; 2) 05.10.2011.a., s.o. kaks nädalat varem kuulati K.D kahtlustatavana üle käesolevas kriminaalasjas; 3) 24.07.2011.a. toimunud sündmuste ajal oli M.K.D temaga suhelnud inimeste mulje põhjal alkoholijoobes; 4) M.K.D ja XXX vahel on väga usalduslik vahekord; 5) M.K.D väitis ööl vastu 24.07.2011.a. mitmele inimesele, et XXX riietas ta paljaks, ent oli samas korrektselt riides; 6) ööl vastu 24.07.2011.a. toimunud peol tantsisid XXX ja M.K.D ja M.K.D istus mitmel korral XXX süles; 7) M.K.D ei karjunud, kiljatanud ega osutanud füüsilist vastupanu, kui XXX talle väidetavalt kallale tungis; 8) M.K.D ei teavitanud vahetult pärast väidetavat vägistamist sellest ühtegi sündmusega samal aadressil viibinud isikut ega ka politseid; 9) M.K.D väidetav vägistamine XXX poolt ei ole tõendatud. Kokkuvõttes (M.K.D-le esitatud süüdistuse kontekstis) tõendavad nimetatud määrused, et 24. - 28. juulil 2011.a. ehk süüdistuses nimetatud kuupäevadel oli M.K.D teadlik, et tema ja XXX vahel juhtus ööl vastu 24.juulit 2011.a. midagi niisugust, mille avalikustamine võiks XXX häbistada, ent ta ei teavitanud sellest politseid ega sündmuskohal olnuid, vaid (väidetava kuriteo suhtes kõrvalisi) isikuid nagu A.I ja XXX , kellel võis olla motiiv XXX kompromiteerimisest mingisugust kasu saada. Samuti kinnitavad nimetatud tõendid, et M.K.D esitas versiooni vägistamisest alles pärast seda, kui sai teada, et on alustatud kriminaalmenetlust väljapressimise faktis. Sampo Panga vastus ja K.D arvelduskonto väljavõte ning Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali vastus ja K.D arvelduskonto väljavõte, millest nähtub järgmist: 1) 25. ja 28.juulil on K.D kontole Sampo pangas tehtud kaks

sularaha sissemakset – vastavalt 4930 ja 4000 eurot, s.o. kogusummas 8930 eurot; 2) 25. juulil ja 28. juulil 2011.a. on K.D kontole Nordea pangas tehtud kaks sularaha sissemakset kogusummas 5000 eurot. Tõendid kinnitavad, et vahetult pärast süüdistuses nimetatud tegu oli M.K.D käsutuses suurem kogus sularaha (kokku 13 930 eurot). Jälitusprotokoll, sh stenogramm, mis kajastab XXX ja K.D telefonikõnesid ajavahemikus 28.09.2011 kuni 03.10.2011.a., millest nähtub järgmist: 1) XXX ja M.K.D arutavad, et kui (kuna) XXX ajab „oma rida“, siis tuleb tema vastu avaldus sisse anda; 2) M.K.D ütleb XXX , et ei taha mingit avaldust (vägistamise kohta) teha; 3) XXX jagab M.K.D-le soovitusi, kuidas ülekuulamisel käituda, sh soovitab öelda, et M.K.D mälu taastus (seoses sellega, et M.K.D oli selleks ajaks juba kahel ülekuulamisel öelnud, et ta ei mäleta, mis tema ja XXX vahel 24.juulil juhtus); 4) XXX mainib M.K.D-ga vesteldes korduvalt kedagi „odaviskajat“, mispeale M.K.D ütleb: „Teeme niimoodi, et sellest inimesest me räägi.“ XXX avaldab ka arvamust, et „odaviskaja“ (s.o. XXX ) võis käia teda veel korra pressimas; 5) kui XXX mainib kedagi XXX või XXX (nimi, mis kahtlemata sarnaneb XXX ), ütleb M.K.D: „XXX , me leppisime, et me ei nimeta nimesid. Kas sa arvad debiil et sa aru ei saa või?“; 6) vestluses M.K.D ja A.I vahel ei nimeta M.K.D enda nime, vaid kasutab enda tutvustamisel väljendit „keegi kodanik“. Samas vestluses ütleb M.K.D, et on vaja rääkida tõsisel teemal. A.I küsimusele, milles asi, vastab M.K.D: „See ei ole telefoni jutt enam.“ Viimast fraasi kordab M.K.D veel kolm korda; 7) järgmises vestluses M.K.D ja A.I vahel ütleb M.K.D kolm korda, et A.I tema mobiiltelefonile ei helistaks (M.K.D ise helistas A.I-le lauatelefonilt); 8) viiendas vestluses (kus XXX kasutab mitte oma tavalist numbrit, vaid kõnekaarti) soovitab XXX M.K.D raha arvelt välja võtta ja kordab soovitust veel kaks korda. Kokkuvõttes nähtub nimetatud tõendist, et omavahelistes vestlustes kasutatakse kokkuleppeliselt erinevaid konspiratsioonivõtteid (ei nimetata nimesid, kasutatakse hüüdnime, kasutatakse mobiiltelefonis kõnekaarti või helistatakse rohkem kui ühe kasutajaga seotud lauatelefonilt, keelatakse mobiiltelefonile helistada), millest omakorda nähtub, et vestlustes osalenud isikud olid teadlikud, et XXX raha küsimine oli õigusvastane ja püüdsid viia miinimumini võimalust, et tuvastatakse nende seotus kuriteoga. Puutuvalt M.K.D rõhutab kohus, et viidatud konspiratsioonivõtete puhul kontrollis just M.K.D nende järgimist (keelas XXX A.I nimepidi nimetada

ja sõimas XXX , kui see A.I eesnime mainis; keelas A.I talle tagasi helistada; keeldus vastamast A.I küsimusele, milles on probleem ehk miks on vaja kiiresti kohtuda, suhtles A.I-ga mitte oma mobiiltelefonilt, vaid asutuse lauatelefonilt jne). Samuti kinnitab nimetatud tõend, et M.K.D arutles usaldusväärse sõbraga, mida pangakontodel oleva (s.o. XXX saadud) rahaga teha, s.t. kas võtta see kontodelt välja (s.o. raskendada selle äravõtmist kriminaalmenetluse käigus). Lisaks nähtub nimetatud tõendist, et avalduse XXX poolt toime pandud väidetavast vägistamisest tegi M.K.D üksnes taktikalise vastukäiguna (XXX pealekäimisel) pärast seda, kui oli teada saanud, et on alustatud kriminaalmenetlust XXX raha väljapressi-mise kohta. Kriminaalasja kohtuliku arutamise ajaks oli M.K.D nimetatud taktika sedavõrd läbi mõelnud ja omaks võtnud, et esines kohtuistungil läbivalt mitte kui süüdistatav, vaid kui vägistamise ohver. Jälitusprotokoll, mis kajastab XXX i telefonikõnesid ajavahemikus 23.26.07. ja 16.-22.09.2011.a. ja kõneeristus. Nimetatud tõendist nähtub muuhulgas, et 24.juulil helistab A.I XXX neli korda (ajavahemikus 12:14 – 14:19) ja 25.juulil veel kaks korda (ajavahe-mikus 15:42 – 16:03). XXX omakorda on A.I-le helistanud ühe korra (25. juulil kell 13:17). Tõend kinnitab, et A.I suhtles XXX 24. ja 25. juulil, olles suhtluse algatajaks ja aktiivsemaks pooleks.

Kohtuistungil vahetult üle kuulatud kannatanu ja süüdistatavate ütlustega: Kannatanu XXX ütlused, millest nähtub, et M.K.D viibis sündmuskohal (Jõelähtme tanklas), kui A.I esitas XXX nõudmise maksta 20 000 eurot, lubades vastasel juhul politseisse pöörduda, kuid M.K.D ei osalenud vestluses, vaid viibis eemal, autos. Kannatanu võttis Lasnamäe Centrumi pangaautomaadist 10 000 eurot, andis raha A.I-le ja nägi, kuidas A.I andis raha üle autos istunud M.K.D-le. Järgmisel päeval andis ta A.I-le veel 10 000 eurot, mille too lubas viia M.K.D-le. A.I keeldus XXX ettepanekust, et kannab raha ülekandega otse M.K.D kontole. Enne juhtunut olid kannatanul M.K.D-ga normaalsed tööalased suhted.

Süüdistatav A.I ütlused, millest nähtub, et ta sai 24.juuli 2011.a. hommikul M.K.D-lt XXX numbri, helistas XXX , teatas, et on M.K.D mees ja tegi ettepaneku kohtumiseks. Kohtumisel nõustus XXX maksma 20 000 eurot. Summa pakkus välja A.I seda eelnevalt M.K.D-ga kooskõlastamata. Saadud raha andis A.I M.K.D-le, küsides 4000 eurot endale.

Süüdistatav M.K.D ütlused, millest nähtub, et ta töötas 2011.aastal XXX alluvuses. 24.juuli hommikul tuli A.I talle Nelijärvele järele, autos ütles ta A.I-le, et XXX vägistas teda. Tema kartis XXX ja ütles, et politseisse pöörduda ei taha ta mingil juhul. Tema teada A.I XXX ei ähvardanud ning ta võttis saadud raha kui XXX poolset vabandust juhtunu pärast.

Tunnistaja XXX ütlused, millest nähtub, et ta on M.K.D elukaaslane. 24.juuli varahommikul helistas talle M.K.D ja teatas, et XXX vägistas teda. Tunnistaja soovitas politseisse pöörduda, kuid M.K.D keeldus, öeldes, et kardab XXX , konkreetsemalt tagakiusamist, kuigi varem pole XXX K.D taga kiusanud. Tunnistaja oli teadlik, et M.K.D sai XXX 20 000 eurot valurahana. Alates 28.juulist tema ja M.K.D sellest raha, sh selle saamise asjaoludest või tagamaadest ei rääkinud. Tunnistaja teenib Soomes 2500 eurot kuus ja on enda sõnul võimeline M.K.D ülal pidama.

Tunnistaja XXX ütlused, millest muuhulgas nähtub, et ta peab ennast ja M.K.D parimateks sõpradeks; et M.K.D rääkis talle vägistamisest 19.augustil 2011.a., s.o. ligemale kuu aega pärast sündmust; samuti, et ta osales aktiivselt otsustusprotsessis, kuidas toimida XXX poolt loovutatud 20 000 euroga, samuti XXX töölt lahkuma mõjutamises; et tal tekkisid kahtlused A.I tausta suhtes ning ta pidas võimalikuks, et A.I on XXX täiendavalt raha välja pressinud; et ta pidas vajalikuks teha politseisse avaldus vägistamise

kohta, sest ilma avalduseta ei oleks ka võimalust öelda, et raha maksti vägistamise eest.

Kohus rajab nimetatud järelduse eeskätt jälitusprotokollile, konkreetsemalt alljärgnevatele lausetele: kd I, tl 86 olev lause „Teeme niimoodi, et sellest inimesest me ei räägi“ (jutt käib XXX ist); kd I, tl 92 olevad laused „XXX , me leppisime, et me ei nimeta nimesid. Kas sa arvad debiil, et sa aru ei saa või?“ (jutt käib XXX ist); kd I, tl 93 olev lause „No, ma ei tea, keegi kodanik“ ja samalt toimikulehelt nähtuv asjaolu, et M.K.D on helistanud A.I-le lauatelefonilt, seda kohtu hinnangul selleks, et enda identiteeti võimaliku pealtkuulamise puhuks varjata; kd I, tl 94 olev lause „Noh, see ei ole telefoni jutt enam“; kd I, tl 95 olevad laused „Ei, ma ei anna sulle praegu niimoodi“, „No see ei

ole telefonijutt“ ja „Ma ei ütle sulle neid asju telefoni teel“; kd I, tl 96 olevad laused „Aga põhimõtteliselt minu mobiilile sina ära helista“ ja „Aga sina minu mobiilile ära helista“; kd I, tl 101 olev lause „Aga kas nad seda raha ei saa minult ära võtta?“ ja kd I, tl 102 olev lause „Ma mõtlesin ise ka, äkki ma peaks kõik selle välja võtma.“ Nimetatud lausetest (koos neid ümbritseva kontekstiga) nähtub selgelt, et M.K.D kasutas telefonivestlustes XXX ja A.I-ga konspiratsioonivõtteid, olles ühtlasi nende võtete järgimise kontrollijaks, millest nähtub, et hiljemalt 30.septembriks 2011.a. oli M.K.D küllaldaselt alust arvata, et 1) tema telefonikõnesid võidakse pealt kuulata ja teda XXX raha väljapressimises või vähemalt ebaseadusliku päritoluga raha hoidmises, 2) et tema käes olev raha olla saadud XXX süüteo tulemusena.

KarS § 202 järgi kvalifitseeritav tegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega, s.o. juhul, kui isik vähemalt peab võimalikuks, et tegemist ei on süüteolist päritolu varaga. Kaudne tahtlus tähendab muuhulgas seda, et toimepanija ei pürgi tagajärje poole, vaid jätab selle pigem juhuse hooleks, mis käesolevas kriminaalasjas tähendab seda, et alates hetkest, kui M.K.D tekkis alus arvata (pidada võimalikuks), et raha on ebaseaduslikku päritolu, jättis ta raha enda valdusse, sh kaalus võimalusi, kuidas saavutada olukord, et keegi ei saaks seda raha temalt ära võtta. Kuigi ükski suuline tõend ei lükka otseselt ümber M.K.D versiooni, et tema teada loovutas XXX raha vabatahtlikult (ja juhul, kui seda ümber ei lükata, tuleb eeldada, et M.K.D-lei olnud põhjust ka möönda, et raha saadi kuritegelikul teel), rajab kohus oma järeldused ( et M.K.D 1) tegutses õigusvastaselt ja 2) oli teadlik oma tegevuse õigusvastasusest) jälitustoiminguga saadud tõendile, millest nähtub, et M.K.D vältis XXX iga suheldes A.I nimepidi nimetamist, sattus raevu, kui XXX A.I kogemata nimepidi nimetas, helistas A.I-le lauatelefonilt ja keeldus „probleemist“ rääkimast telefoni teel, keelas A.I tema mobiiltelefonile helistada ning arutas XXX iga, kas ehk peaks (XXX saadud) raha kiiremas korras pangast välja võtma. Tegemist ei ole kontekstist välja rebitud fraasidega, nagu M.K.D ja tema kaitsja kohtuistungil väitsid, sest kõned on toimikusse lisatud täismahus ning mis peamine – M.K.D ei osanud kohtuistungil veenvalt selgitada, miks ta nimetas XXX „debiiliks“ (s.o. sõimusõna) nimetas, kui too A.I (ilmselt kogemata) nimepidi mainis, miks ta A.I-le (lauatelefonilt) helistades oma nime ei maininud, miks ta keelas A.I endale tagasi helistada (kuigi tal enda sõnul midagi varjata ei olnud). Väärib tähelepanu, et K.D ei ole XXX raha tagastamisega tegelenud ka siis, kui sai teada, et on esitatud süüdistus väljapressimises.

Kuriteo objektiivne koosseis on süüteoga saadud vara omandamine, hoidmine või turustamine, seejuures on nimetatud tegu võimalik ainult vahetult eelteost pärineva vara suhtes. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et M.K.D pani oma pangakontodele just nimelt selle sularaha, mille ta oli saanud A.I käest, kes oli selle omakorda saanud XXX käest. See nähtub nii süüdistatav M.K.D ütlustest kui tema pangakontode väljavõtetest (sularaha sissemaksed on tehtud vahetult, s.o. samal või järgneval päeval pärast raha saamist).

Kuna menetluskulud on suhteliselt suured, peab kohus võimalikuks määrata nende tasumine ositi otsuse resolutiivosas esitatud graafiku alusel. Kriminaaltoimikus asuvad asitõendid CD- ja DVD-plaatidel on dokumentaalsed asitõendid KrMS § 126 lg 3 p 1 mõttes ning need tuleb jätta kriminaalasja juurde. Kohus juhindus KrMS § 126, § 127, § 130; § 175, § 179, § 180 lg 1, 3; § 306, § 311-313, § 315, § 318-319; VÕS § 127 lg 6, § 134 lg 2,5, § 1043, § 1045 lg 1 p 5, § 1050 ja TsMS § 233 lg 1. Anne Rebane Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.