ei tööta; kriminaalkorras varem karistamata; kinni peetud 25.03.2015.a. kell 23.20 Vandeadvokaat Leelo Viil
Asja lahendamise viis
Kirjalik menetlus
Süüdistatav
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 27. märtsi 2015. a kohtuotsus M.O’i suhtes jätta muutmata ja süüdistatava ning kaitsja apellatsioonid rahuldamata. Välja mõista M.O ’ilt Eesti Vabariigi kasuks 48 (nelikümmend kaheksa) eurot määratud kaitsjale vandeadvokaat Leelo Viilile makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
Summa tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas Swedbank AS-is (a/a EE502200221014193355), AS-is SEB Pank (a/a EE351010052031000004), Danske Bank AS Eesti filiaalis (a/a EE873300333499990003) või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis (a/a EE401700017002872300). Summa tasumiseks vajalik viitenumber edastatakse eraldi makseinfos. Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Määruskaebus esitatakse Riigikohtule ringkonnakohtu kaudu.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 27. märtsi 2015 aasta otsusega lühi-kiirmenetluse korras mõisteti M.O süüdi KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi ja karistati vangistusega 1 aasta 6 kuud. Mõisteti M.O süüdi KarS § 120 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 4 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel üksikkaristustest raskema suurendamise teel mõisteti liitkaristuseks 1 aasta ja 9 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust 1/3 võrra, mõistes karistuseks 1 aasta ja 2 kuud vangistust. Määrati, et KarS § 74 lg 2 alusel tuleb M.O ’il mõistetud karistusest koheselt ära kanda 3 kuud. Vangistuse ülejäänud osa, s.o. 11 kuud tingimisi täitmisele ei pöörata, kui M.O ei pane 18-kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab temale käitumiskontrolli ajaks määratud kontrollnõudeid. Määrati, et katseajal on M.O kohustatud järgima KarS § 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid: 1) elama oma alalises elukohas; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3 alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui 15-ks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. Määrati, et KarS § 75 lg 2 p 21, 8 alusel on M.O täiendavalt kohustatud käitumiskontrolli ajal: 1) mitte tarvitama narkootilisi või psühhotroopseid aineid; 2) osalema kriminaalhooldaja poolt määratud sotsiaalprogrammis Määrati, et KarS § 78 p 1 alusel hakkab M.O katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 27.03.2015.a. KarS § 75 sätestatud käitumiskontrolli nõuded kohaldatakse pärast kohtulahendi jõustumist.
2(6)
KrMS § 130 lg 41 alusel kohaldati süüdimõistva otsusega mõistetud koheselt ärakandmisele kuuluva vangistuse täitmise tagamiseks M.O suhtes tõkendit – vahistamine alates 27.03.2015.a. ja võeti M.O vahetult peale kohtuotsuse kuulutamist kohtus vahi alla. Määrati, et koheselt ärakandmisele kuuluva vangistuse kandmise algust arvestatakse alates kinnipidamisest, s.o. 25.03.2015.a.
2.M.O-le on esitatud süüdistus selles, et tema 19.03.2015 kella 23:00 paiku Tallinnas aadressil XXXXXXXX XXX XX-XX asuvas korteris tõukas oma rasedat (kaheksas kuu) elukaaslast MD kätega õlgade piirkonda, mille tulemusel kannatanu kukkus toolile. Seejärel lõi M.O kannatanut korduvalt rusikatega vastu pead, vasakule poole kukla piirkonda, vastu vasakut jalga reiepiirkonda ning mitu korda rusikatega vasaku õla ja selja piirkonda, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi: seljal vasaku õla piirkonnas hulgihematoomid, vasaku reie ülaosas suur hematoom, kõhu alaosas punetav marrastus. Samuti tema, 24.03.2015 kella 13:00 paiku Tallinnas aadressil XXXXXXXXX XXX XX-XX asuvas korteris nõudis oma raseda elukaaslase MD käest korteri võtmeid ning saades keelduva vastuse, hakkas võtmeid kannatanu käest jõuda ära võtma lüües samal ajal kannatanule üks kord jalaga parema sääre piirkonda ja korduvalt lahtise käega vastu pead, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ja kehavigastuse: parema sääre sisepinnal hematoom. Samuti tema, 24.03.2015 kella 16:30 paiku Tallinnas aadressil XXXXXXXXX XXX XX-XX asuvas korteris nõudis sularaha ning keelduva vastuse saades lõi oma rasedat elukaaslase MD üks kord rusikaga näkku huule piirkonda, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse: alahuule vigastuse. Seega pani M.O toime KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi kvalifitseeritava kuriteo so teise inimese tervise kahjustamise, kui see on toimepandud lähisuhtes ja korduvalt. Samuti tema, viibides 20.03.2015 kella 14.00 paiku Tallinnas aadressil XXXXXXXX XXX XXXX asuvas korteris, võttis kätte noa ja ähvardas oma rasedat elukaaslast MD tapmisega. Kuna M.O käitus agressiivselt ja oli eelmisel päeval kasutanud füüsilist vägivalda oma raseda elukaaslase MD suhtes, oli viimasel reaalne alus karta enda ja oma veel sündimata lapse elu ja tervise pärast. Seega pani M.O toime tapmisega ähvardamise, kui oli alust karta ähvarduste täideviimist, so KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
ESITATUD APELLATSIOONID
3.Apellatsiooni esitas süüdistatav M.O, kes vaidlustab enda süüditunnistamist KarS § 120 lg 1 järgi. Süüdistatav leiab, et tema süüdimõistmine selle paragrahvi järgi on põhjendamatu, kuna ta ei ole oma elukaaslast tapmisega ähvardanud.
4.Süüdistatava kaitsja leiab esitatud apellatsioonis, et Harju Maakohtu 27. märtsi 2015. a otsus ei ole põhjendatud M.O’ile mõistetud karistuse osas. M.O on süüdi tunnistatud neljas isikuvastase kuriteo episoodis. Vaatamata sellele kaitsja leiab, et süüdistatava süü ei ole suur. Igal konkreetsel juhul peab kohus oma karistusraamid seadma tulenevalt kuriteo tehioludest ja vägivalla laadist. Käesoleval juhul seisnes süüdistatavapoolne vägivald löökides käte ja jalgadega. Tuleb rõhutada, et M.O teoga ei ole Karistuse määra valikul võttis kohus isiku süü suuruse hindamisel arvesse, et oma tegevusega realiseeris M.O kaks KarS § 121 lg 2 toodud koosseisu tunnust: tegu on toime pandud lähi-või sõltuvussuhtes ja korduvalt. Selle maakohtu seisukohaga tuleb nõustuda.
3(6)
Kohtuotsuses on õigesti märgitud, et M.O on eeluurimisel avaldanud kahetsust ning tunnistanud täielikult oma süüd, mistõttu luges kohus seda karistust kergendavaks asjaoluks. Kohtu arvates on süüdistatava kahetsus siiras. Kaitsja leiab, et samas ei ole käesolevas asjas nimetatud asjaoluga piisaval määral arvestatud. Kohus nõustus sellega, et M.O-le mõistetud karistuse võiks jätta täitmisele pööramata. Samas otsustas kohus, et KarS § 74 lg 2 alusel tuleb mõistetud karistusest koheselt ära kanda 3 kuud. Selle seisukohaga kaitsja ei nõustu ning leiab, et maakohtu poolt mõistetud küllaltki pikk vangistus ning kontrollnõuete, sh täiendavate kohustuse täitmine peaks omama piisavat distsiplineerivat toimet süüdistatava suhtes ning 3-kuulise vangistuse kohene ärakandmine ei ole karistuse eesmärkide saavutamiseks vajalik. Süüdistatav tunnistas alkoholi kuritarvitamist ning lubas edaspidi käituda seaduskuulekalt. M.O isikuandmeid arvestades ei saa väita, et karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks on vajalik kohaldada reaalset vangistust, kuivõrd M.O soovib toetada oma elukaaslast ja peatselt sündivat last. Eeltoodud asjaolud võimaldavad eeldada, et M.O täidab nõuetekohaselt katseajaks talle pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Süüdistatav on juba kuu aega viibinud kinnipidamiskohas, mis on šokiefekti saavutamiseks piisav. Edaspidiselt võivad KarS § 74, 75 kohaldamisega kaasnevad kohustused tulemuslikult kaasa aidata karistuse eesmärkide saavutamisele. Eeltoodu alusel ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et M.O suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk, mõistes temale vangistuse, millest tuleb koheselt reaalselt ära kanda 3 kuud. Käesolevas asjas on eeltoodut arvestades põhjendatud M.O-le kogu karistuse määramine tingimuslikult KarS § 74,75 kohaldamisega, millega oleks võimalik saavutada karistuse eesmärke. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 27. märtsi 2015. a otsus M.O-le karistuse mõistmise osas ning teha uus otsus, millega mõista M.O-le kergem karistus, kohaldades KarS § 74 ja § 75 sätteid.
PROKURATUURI VASTUS
5.Põhja Ringkonnaprokuratuur asub seisukohale, et Harju Maakohus ei ole otsust tehes rikkunud menetlusõigusnorme ega kohaldanud vääralt materiaalõigust. Kohtuotsus vastab kõigile kohtuotsuse vormistamise nõuetele. Harju Maakohus oma otsuses motiveerinud ning toonud välja kaalutlused, mille alusel mõisteti M.O süüdi ja mõisteti karistuseks just osaliselt reaalne vangistus ja osaliselt tingimuslik vangistus. Kohus on M.O-le karistuse mõistmisel arvestanud asjaolu, et viimane pani toime neli isikuvastast kuriteoepisoodi ja seda väga lühikese ajaperioodi jooksul. M.O kasutas füüsilist vägivalda ja ärvardas oma rasedat elukaaslast, põhjustades viimasele erinevaid kehavigastusi, füüsilist valu ja raskeid emotsionaalseid üleelamisi, täielikult arvestamata, milliseid pöördumatuid tagajärgi võib tema käitumine põhjustada nii tulevasele emale kui ka veel sündimata lapsele. M.O on küll varasemalt kriminaalkorras karistamata, kuid tema käitumine, so korduvalt vägivalla kasutamine raseda kannatanu suhtes, samuti ähvardamine, seab kahtluse alla ainult tingimisi karistuse mõju süüdistatavale, seega on kohus õigesti pidanud põhjendatuks mõista M.O-le nn šokivangistus 3 kuud ning ülejäänud 11 kuud vangistust jäetakse täitmisele pööramata 18-kuulise katseaja jooksul. Eelnevast tulenevalt prokuratuur leiab, et Harju Maakohtu 27.03.2015 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon M.O-le mõistetud karistuse kergendamise osas tuleb jätta rahuldmata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
6.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, apellatsioonide väidetega ja prokuratuuri vastusega apellatsioonidele, leiab, et süüdistatava ja kaitsja apellatsioonides toodud
4(6)
argumendid maakohtu otsuse tühistamiseks ja muutmiseks alust ei anna, kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
7.Vastuseks süüdistatava apellatsioonis esitatud väitele, et tema ei ole oma elukaaslast tapmisega ähvardanud, seega ei ole pannud KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime, kohtukolleegium sedastab, et nimetatud argument on vastuolus kriminaalasja materjalides sisalduvate tõenditega ning maakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaoludega.
7.1.Esmalt väärib märkimist, et kriminaalasi oli maakohtu poolt süüdistatava taotlusel (T lk 73) lahendatud lühimenetluse korras. Oma taotluses lühimenetluse kohaldamiseks palus M.O kriminaalasi lahendada tunnistajaid ja eksperte kohtuse välja kutsumata kriminaaltoimiku materjalide põhjal vastavalt KrMS §§ 233 ja 234. Harju maakohtus 27.03.2015 toimunud kohtuistungil kinnitas süüdistatav, et tema õigused lühimenetluses on talle arusaadavad ja ta jääb oma lühimenetluse kohaldamise taotluse juurde (T lk 77). Kohtuistungil avaldas süüdistatav, et esitatud süüdistus on talle arusaadav, tõlgitud vene keelde ning ta tunnistab end süüdi kõigis episoodides. Süüdistatav vastas kohtu küsimusele, et ta ei soovi esitatud süüdistuse kohta ütlusi anda. Kohus avaldas kriminaalasjas kogutud tõendeid, sh M.O poolt eeluurimisel antud ütlusi, millest nähtub, et ta tunnistas end süüdi täielikult talle esitatud kahtlustuses, kuid ei soovinud kommentaare anda. (T lk 56). Kohus samuti avaldas ning asetas omavahelisse konteksti ka kannatanu MD ja tunnistaja AG’i ütlusi, millest tuleneb üheselt, et süüdistatav ähvardas MD tapmisega. Tõsi, kannatanu rääkis noaga ähvardamisest, tunnistaja AG ei rääkinud aga noast midagi, kuid kirjeldas, et süüdistatav käitus ebaadekvaatselt, äärmiselt agressiivselt, ähvaras, et teeb midagi M-ga, lööb tal pea lõhki. Tunnistaja AG seletas samuti, et 4 kuud enne süüdistuses kirjeldatud sündmusi oli tal insult, mistõttu ta ei mäleta kõike hästi. Kohtukolleegiumi hinnangul nimetatud tõendite pinnal maakohus tuli ainuvõimalikule ja õigele järeldusele, et kannatanul oli reaalne alus karta enda ja oma veel sündimata lapse elu ja tervise pärast ning süüdistatava poolt nuga käes MD ähvardamine viimast tappa on tõendatud. Lisaks kohtukolleegium märgib, et tapmisega või tervisekahjustusega ähvardamise koosseisu realiseerimiseks ei ole oluline, kas toimepanija ähvardab kannatanut relvaga või mitte. Tähtis on, et kannatanu tajub ähvardusi reaalsetena ning kannatanul on alust karta ähvarduse täideviimist. Kuna tegemist on koosseisutunnusega, tuleb asjaolud, millel kannatanu kartus põhineb, eraldi tuvastada. Maakohus on ülalnimetatut järginud ning sedastas, et MD tajus ähvardusi reaalsena, kuna M.O oli eelmisel päeval ja ka varasematel kordadel alates 2014.a. suvest teda peksnud. Nimetatud asjaolu kinnitas oma ütlustes ka süüdistatava isa - tunnistaja AG.
7.2.Kohtukolleegium osundab ka kohtupraktikas kujunenud seisukohale, et mõistetavalt ei pea süüdistatav tõendama enda süü puudumist. Kuid juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Käesoleval juhul tunnistas end M.O süüdi täielikult ning sisuliselt loobus ütluste andmisest nii eeluurimisel, kui ka kohtus, seega käitus menetluslikult passiivselt. Kohtukolleegium leiab seega, et süüdistatava poolt esmakordselt alles apellatsioonimenetluses väite esitamine, et ta pole oma elukaaslast tapmisega ähvardanud on põhjendamatu, selgelt paljasõnaline ning vastuolus maakohtu poolt hinnatud tõendikogumiga. Väärib märkimist, et esitatud apellatsioonis süüdistatav ei too välja ka ühegi argumenti oma kaitsepositsiooni kasuks.
5(6)
8.Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid.
8.1.Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11 nr 3-1-1-52-13, p 19). Keskmine karistusmäär süüdistatava poolt toimepandud raskeima (KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi) kuriteo eest on 2 aastat ja 6 kuud vangistust. Samal ajal, arvestanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemist, nimelt karistust kergendava asjaoluna süüdistatava kahetsust ning raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemist raseda suhtes, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke, asus maakohus seisukohale, et süüdistatavat on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest oluliselt kergema karistusega ning liitkaristuseks oli maakohtu poolt mõistetud 1 aasta ja 9 kuud vangistust, mis oli omakorda lühendatud vastavalt KrMS § 238 lg 2. Kohtukolleegium leiab, et seega puuduvad alused süüdistatavale maakohtu poolt mõistetud karistuse veelgi leebemaks muutmiseks.
8.2.Kohtukolleegium sedastab, et maakohus on ka põhjendanud, miks süüdistatava suhtes on otstarbekas kohaldada nn šokivangistust. Nõustudes maakohtu seisukohaga selles osas, kohtukolleegium juhib tähelepanu, et maakohus on õigustatult märkinud, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Sarnaselt maakohtuga kohtukolleegium leiab, et kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik ei viita sellistele asjaoludele, mis kas iseseisvalt või koostoimes teeksid põhikaristuse osalise reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Lisaks märgib kohtukolleegium, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid.
9.KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. M.O’i kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil taotles apellatsiooni koostamise eest kaitsjatasu väljamõistmist, koos käibemaksuga, summas 48,00 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse M.O ’i suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda.
10.Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 , § 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 27. märtsi 2015.a. M.O ’i suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
Pavel M.O
Orvi Tali
Ivi Kesküla
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.