Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Urmas Reinola, Orvi Tali Kea Lemming
Kohtuistungi sekretär Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
Kriminaalasi
18. mai 2015, Tallinn H.N-i s üüdistuses KarS § 199 lg. 2 p. 4, 7, 8 järgi ning J.I süüdistuses KarS § 199 lg. 2 p. 7, 8, KarS § 209 lg. 2 p. 1 ja KarS § 202 lg. 1 järgi lühimenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 02. märtsi 2015 otsus
Apellatsiooni esitajad
Süüdistatavad ja kaitsjad
Prokurör
Ringkonnaprokurör Katrin Pärtlas H.N : isikukood: XXX, varem karistatud, kinni peetud 07.05.2014.a, J.I : isikukood: XXX, varem karistatud, kahtlustatavana kinni peetud 07.05.2014.a
Süüdistatavad
Kaitsjad
Vandeadvokaadid Alla Jakobson ja Talvi Vaske
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 02. märtsi 2015 aasta otsus kriminaaalasjas nr 1 -14-8809
1.1.J.I süüdimõistmises ja karistamises KarS § 209 lg 2 p 1 järgi;
1.2.J.I-le KarS § 64 lg 1 järgi mõistetud liitkaristuse ja KrMS § 238 lg 2 järgi mõistetud karistuse osas;
J.I-le KarS § 74 lg 1,2,3 järgi täitmisele pööramata jäetud vangistuse osas;
1.4.J.I-lt VÕS § 1043, KrMS § 310 lg 1 järgi K AS kasuks tsiviilhagi summas 1000 eurot väljamõistmise osas.
2.Tühistatud osas teha uus otsus millega
2.1.Mõista J.I KarS § 209 lg 2 p 1 järgi õigeks;
2.2.KarS § 64 lg 1 järgi mõista liitkaristuseks 3(kolm) aastat vangistust;
2.3.KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada mõistetavat liitkaristust ühe kolmandiku võrra ja mõista liitkaristuseks 2( kaks) aastat vangistust; 2.4 KarS § 74 lg 1,2,3 alusel kuulub koheselt ärakandmisele 1 aasta ja 6 kuud vangistust, ülejäänud , so 6 kuu pikkune vangistus jätta täitmisele pööramata kui J.I ei pane 3 aastase katseaja kestel toime uusi kuritegusid ja järgib talle käitumiskontrolli ajaks pandud KarS § 75 lg 1 p 1 -6 sätestatud kontrollnõudeid.
2.5.KrMS § 310 lg 2 ,3 alusel jätta K AS tsiviilhagi summas 1000 eurot läbi vaatamata. Kann atanul on õigus esitada tsiviilhagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras.
3.Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
4.H.N-i ja tema kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata. J.I apellatsioon rahuldada osaliselt ja tema kaitsja apellatsioon rahuldada.
5.KrMS § 184 lg 1 alusel jätta H.N-ile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega seotud kulu riigi kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.
SÜÜDISTUS:
1.1.H.N-i isikuna, kes on varem toime pannud varguse, mille eest teda karistati 14.05.2013.a Pärnu Maakohtu otsusega 1- 12-9785 ja J.I süüdistatakse selles, et nemad 20.03.2014 kella 17.00 kuni 21.03.2014 kella 10.30 isikute grupis, ukseluku lõhkumise teel, tungis id valdaja D OÜ tahte vastaselt sisse Tallinnas XXXXXX X kaheksandal korrusel asuvasse ruumi, kust võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võtsid D OÜ-le kuuluvat vara kokku summas 8308,05 eurot. Seega H.N pani toime, isikuna kes on varem toime pannud varguse, võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil grupis ja sissetungimisega, see on KarS § 199 lg. 2 p. 4, 7, 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo. J.I pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil grupis ja sissetungimisega, see on KarS § 199 lg. 2 p. 7, 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
1.2.J.I süüdistatakse veel selles, et ta isikuna, kes on varem toime pannud varguse, 08.04.2014.a kella 13.34 paiku, viibides Tallinnas XXXXXX XXX XX asuvas pandimajas, sai 1000 eurot varalist kasu luues pandimaja müüjale KL’le tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse sellega, et juhtis müüja tähelepanu müügitehingu eest üleantava raha lugemise ajal kõrvale ning tõstis samal ajal kaks 1000 eurost rahahunnikut üksteise peale, mistõttu müüja sattus eksimusse ning maksis J.I’ile 1000 eurot rohkem, kui ta tegelikkuses pidi. Oma tegevusega tekitas J.I kannatanule K AS-le varalist kahju summas 1000 eurot. Seega J.I pani toime isikuna, kes on varem toime pannud varguse, varalise kasu saamise tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, see on KarS § 209 lg. 2 p. 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
1.3.Samuti süüdistatakse J.I selles, et ta ajavahemikul 06.05.2014.a kella 16.00 kuni 07.05.2014.a kella 10.55 omandas Tallinnas XXXXXX tänaval asuva XXXXXXX hotelli läheduses kohtueelses menetluses tuvastamata isikult süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara, nimelt ostis kohtueelses menetluses tuvastamata isikult, makstes alla turu hinna, JM’ile kuuluvad Hella udutuled maksumusega 250 eurot, mis olid varastatud ajavahemikul 06.05.2014.a kella 16.00 kuni 07.05.2014.a kella 06.30 Tallinnas XXXXXXXXX XXX XX maja ette pargitud sõiduki Toyota Land Cruiser reg.nr XXXXXX küljest. J.I pidas süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamisel võimalikuks, et tegemist on varastatud esemetega. Seega J.I pani toime süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise, see on KarS § 202 lg. 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
HARJU MAAKOHTU OTSUS:
2.1.Maakohus tunnistas H.N-i süüdi KarS § 199 lg. 2 p. 4, 7, 8 järgi ning karistas teda 3 (kolme) aasta ja 6 (kuue) kuulise vangistusega. sVähenda KrMS § 238 lg. 2 kohaselt H.N-ile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes kandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 2 (kaks) aastat ja 4 (neli) kuud. KarS § 65 lg. 2 alusel suurenda s mõistetud karistust eelmise, s.o Pärnu Maakohtu 14.05.2013.a kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 (kahe) aasta ja 21 (kahekümne ühe) päevase vangistuse võrra ning mõistis liitkaristuseks 4 (nel ja) aasta, 4 (nelja) kuu ja 21 (kahekümne ühe) päevase vangistuse. H.N ́i suhtes valitud tõkendi – vahistamine – jättis muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühista s või vastavalt KrMS § 313 lg. 1 p. 7 tühistas tõkendi karistuse ärakandmisel. Karistuse kandmise alguseks luges H.N ́i kinnipidamise päev a s.o 07.05.2014.a.
2.2.Maakohus tunnistas J.I süüdi KarS § 199 lg 2 p 7, 8 järgi ning karistas teda vangistusega 2 (kaks) aastat ja 6 (kuus) kuud, KarS § 209 lg 2 p 1 järgi ning karistas teda vangistusega 2 (kaks) aastat, KarS § 202 lg 1 järgi ning karistas teda vangistusega 6 (kuus) kuud.
KarS § 64 lg 1 alusel suurenda s üksikkaristusest raske imat, mõistes liitkaristuseks vangistuse 4 (neli) aastat ja 6 (kuus) kuud. Vähendas KrMS § 238 lg 2 kohaselt J.I-le mõistetud liitkaristust ühe kolmandiku võrra, mõistes kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks tähtajalise vangistuse 3 (kolm) aastat. Kohaldas KarS § 74 lg. 1, 2, 3 sätteid ja määras , et mõistetud vangistusest kuulub koheselt reaalselt ärakandmisele 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust ning ülejäänud, s.o 1 (ühe) aasta ja 6 (kuue) kuu pikkust vangistust ei pöörata täitmisele, kui J.I ei pane 3 (kolme) aastase katseaja jooksul toime uusi kuritegusid ning järgib talle käitumiskontrolli ajaks pandud KarS § -s 75 lg. 1 p. 1-6 sätestatud kontrollinõudeid ning kohustusi . Reaalselt ärakandmisele kuuluva karistuse kandmise alguseks luges J.I ́i kinnipidamise päeva s.o 07.05.2014.a. J.I määrati katseajaks Tallinna Vangla Lääne-Harju Kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratud kriminaalhooldaja järelevalve alla. J.I suhtes valitud tõkend i – vahistamine – jättis muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühista s või vastavalt KrMS § 313 lg. 1 p. 7 tühistas tõkendi karistuse ärakandmisel.
2.3.VÕS § 1043 ja KrMS § 310 lg. 1 alusel mõistis H.N-ilt ning J.I ́ilt solidaarselt D OÜ kasuks välja tsiviilhagi summas 8308 (kaheksa tuhat kolmsada kaheksa) eurot ja 4 (neli) eurosenti. VÕS § 1043 ja KrMS § 310 lg. 1 alusel mõist is J.I ́ilt välja K AS kasuks tsiviilhagi summas 1000 (üks tuhat) eurot.
APELLATSIOONID:
3.1.J.I huvides esitas maakohtu otsusele apellatsiooni kaitsja. Kriminaalasja menetlemise algusest peale ei tunnistanud kaitsealune J.I ennast KarS § 209 lg 2 p 1 järgi süüdi. Kaitsja samuti ei saa nõustuda prokuröri seisukohaga, et J.I süü oleks tõendatud süüdistuses esitatud episoodis. Tunnistaja KL 23. aprilli 2014.a antud ütluste kohaselt ehete eest pidi ta maksma kliendile ehk J.I-le 4561,34 eurot. Raha lugemise käigus klient juhtis tema tähelepanu kõrvale, samal ajal pannes kaks tuhande eurost rahahunnikut üksteise peale, mistõttu L maksis talle 1000 eurot rohkem, kui pidi. Kaitsja on seisukohal, et asjakohane on pöörata tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-4111, milles sedastatu alusel seisnevad kelmuse objektiivsed tunnused pettuses, s.t tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomises, mille tulemusena satub kannatanu eksimusse ja teeb varakäsutuse, süüdlane saab aga varalist kasu. Süüdistuse poolt peavad olema ettenäidatud konkreetsed objektiivselt kontrollitavad sündmused, olukorrad või seisundid, läbi millede on kannatanu (antud juhul pandimaja töötaja KL) sattunud eksimusse ja teeb varakäsutuse. Kui hoolikalt lugeda tunnistaja ütlusi ja vaadata asitõendi vaatlusprotokolli koos fototabeliga, siis mitte kuskilt ei saa välja lugeda, milles seisnes J.I poolt KL eksimusse viimine. Kuidas oli pandimaja töötaja tähelepanu kõrvale juhitud. Seda enam, et pandimaja töötaja töö oluline osa seisnebki selles, et olla tähelepan elik klientidega suhtlemises ja raha käitlemises. Fototabelist on näha, et naisterahvas ise luges raha, mille pidi kliendile andma enne üle, kui selle kliendile üle andis. J.I ei ole tema tähelepanu millegi muuga häirinud ega
juhtinud. Objektiivselt see ei tulene mitte ütlustest ega salvestusest. Pigem on antud episoodi osas tegemist töötaja hooletusega oma tööülesannete täitmisel. Samuti ei ole antud episoodi puhul tõendamist leidnud kelmuse koosseisule omane subjektiivne külg ehk tahtluse olemasolu J.I tegevuses. Seejuures oluline on pöörata tähelepanu Riigikohtu 24. aprillist 2012.a otsusele nr 3-1-1-28-12. Antud juhul ei ole leidnud tõendamist see, milles seisnes J.I pandimaja töötajat eksitav käitumine, kuna töötaja ise raha luges ja alles pärast andis selle üle kliendile, ega see asjaolu, millele viitab töötaja, teisisõnu, kuidas ja millega J.I on tema tähelepanu kõrvale juhtinud. Käesolevas episoodis ei esine J.I tegevuses kelmuse koosseisu objektiivne (tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine) ega subjektiivne (tahtlus) külg. Järelikult ei ole kaitsealuse süü kelmuse toimepanemises tõendamist leidnud. Tulenevalt eeltoodud asjaoludest on kaitsja seisukohal, et kriminaalasjas ei ole J.I-le esitatud süüdistuse osas tema süü tõendamist leidnud ning seoses sellega palub kaitsja J.I mõista õigeks KarS § 209 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava süüteo eest ning vähendada tema karistust. Tulenevalt eeltoodust ja tuginede s KrMS § 318 lg 1, § 319, § 321 palub t ühistada Harju Maakohtu otsus kohtu poolt J.I-le määratud karistuse, s.o 3 (kolm) aastat vangistust, osas. Mõista J.I õigeks KarS § 209 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava süüteo eest ning vähendada tema karistust. Teha antud kriminaalasjas apellatsioonis vaidlustatud osas uus otsus. Kaitsja palub kirjalikku menetlust.
3.2.H.N-i soovil ja tema huve silmas pidades esitas apellatsiooni kaitsja. Apellatsiooni aluseks on KrMS § 338 p 1,2, st kohtuliku uurimise ühekülgsus ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, mille tõttu on H.N põhjendamatult süüdi mõistetud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendi 3-1-1-131-13 kohaselt KrMS § 37 lg 1 sätestab, et kannatanu on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga, mis tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga (õigusvastase teoga) nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud. AS D tsiviilhagi on oma sisult paljasõnaline ning arusaamatu, kuigi tsiviilhagi p 4-s on kirja pandud, et hagi aluseks olev sündmus ja tekitatud kahju on tõendatud kriminaalasjas kogutud tõenditega. Samuti ei ole arusaadav, mil moel tehti kindlaks sularaha puudujääk. Apellatsiooni koostaja soovib lisada, et antud kriminaalasi saabus kohtusse üldmenetluses ning juba algusest peale on vaidlustatud tsiviilhagi tervikuna. Tsiviilhagi on koostatud puudulikult ning tuleb jätta rahuldamata. Ekspertiisiakti nr 14E-GEO521 järgi võeti bioloogilise materjali puuteproovid XXXXXX XXX X kaheksanda korruse ukseluku väändenupult, ukselingilt ,III rõhtlatilt, trepikäsipuult ning viidi läbi DNA ekspertiis, mille kohaselt kahtlustatava H.N-i DNA-d nendest proovidest ei leitud.
Seega on meelevaldne kohtuotsuse motivatsioon selle kohta, et kuna H.N-i DNA-d ei leitud, pani H.N kuriteo toime kinnastega. Ekspertiisiakti 14E-SS0062 järgi leiti laekalt koos mündisahtliga papillaarkurrustiku fragmente, mis kuulusid MR- le ja RV-le. H.N-i sõrmejälgi nendelt esemetelt ei leitud. RV kohtueelsel uurimisel üle ei ole kuulatud. Ka selle ekspertiisi tulem tulnuks tõlgendada süüdistatavate kasuks, kuivõrd ei ole jälgitav, kuidas sattusid sündmuskohale kannatanu ja firma endise omaniku sõrmejäljed. Apellatsiooni koostaja leiab, et vaatamata hääleekspertiisi järeldustele tuleks see tõendite kogumist välja jätta, kuna kohtus ei olnud võimalik veenduda selle sisu vastavusel protokolliga. Seega tulnuks hääleekspertiis tõendikogumist välja jätta ning ülejäänud kahte ekspertiisi tõlgendada süüdistatavate kasuks, mitte vastupidi. Harju Maakohus on leidnud, et kuriteo toimepannud isikute välja selgitamiseks piisab asitõendi vaatlusprotokollist, see on fotodest, millel on väidetavalt süüdistatavad H.N ja J.I ja seda on võimalik visuaalselt kindlaks teha. Samas peab märkima, et kumbki süüdistatavatest ei tunnistanud oma süüd ei kohtueelsel uurimisel ega kohtus. Kohtus ütlusi ei andnud. Toimiku materjalide kohaselt sulges MR firma kontori ukse 20 .märtsil 2014 kell 17.00 ja sündmuskoha vaatlusprotokolli on alustatud 21 märtsil 2014 a kell 10.50. Sündmuskoha ülevaatuse käigus leitakse trepikojas asuvast, metallkapi riiuli ja tagaseina vahelt osaliselt firmale kuuluvat kaupa ehteid ja investeerimiskulla plaate. Antud olukorrast võib järeldada, et trepikojas võisid käia selle 17 tunni jooksul väga palju inimesi ning võibolla kannatanu ise või isikud, kellel oli firma ruumile juurdepääs. XXXXXX X kaamera kleepimise salvestis ja selle võrdlemine XXXXXX X ärihoone salvestisega ei anna olulist infot kuriteo toimepannud isikute kohta, kuivõrd ei ole teada, kes need konkreetsed isikud on. Vastavat kujutiseekspertiisi kriminaalasjas tehtud ei ole. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel Riigikohtu kriminaalkolleegiumi detsembri 2006. Aasta otsus asjas nr 3-1-1-82-06. Arvestades eeltoodut ja juhindudes KrMS § 318, 319, 321, 337 lg 1 p 4 palub tühistada Harju Maakohtu 02. märtsi 2015 otsus H.N-i süüdimõistmises KarS § 199 lg 2 p 4,7,8 järgi ja teha uus otsus, millega mõista süüdistatav õigeks.
3.3.H.N enda apellatsioonis palub süüdimõistva otsuse tühistamist ja tema õigeksmõistmist. Soovib tõendite ümberhindamist. Videosalvestiselt on näha kes kleepis kaamera kinni kuid mitte varguse toimepanija. Helisalvestis on halva kvaliteediga, rääkijat pole võimalik kindlaks teha. Tema tegevus ei olnud vargusele suunatud. Tema ei ole vargust toime pannud. Taotleb suulist menetlust. Täiendavas apellatsioonis taotleb arestitud mobiiltelefoni tagastamist temale ja sülearvuti tagastamist ÕK-le.
3.4.J.I enda apellatsioonis märgib, et pole kuritegu toime pannud. Esitab selgitused inkrimineeritud kuritegude osas. Leiab, et tema süü ei ole tõendamist leidnud, palub teda õigeks mõista ja arestitud vara tagastada.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
4.Apellandid –süüdistatavad toetavad endi ja nende kaitsjate poolt esitatud apellatsioone. Kaitsjad toetavad süüdistatava huvides esitatud apellatsioon e ja ka süüdistatavate endi poolt esitatud apellatsioone. Paluvad taotlused rahuldada. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik. Palub jätta apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT:
5.Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsioonide väidetega ja ära kuulanud menetlusosalised, peab esmalt vajalikuks osutada, et vastavalt süüdistatavate ja kaitsjate kokkuleppelisele soovile oli süüdistatavate poolt taotletud kriminaalasja arutamist lühimenetluse korras. Sellise taotlusega nõustus nii prokurör kui ka kohus, kes arutaski asja lühimenetluse reeglite kohaselt. Lühimenetlust reguleeriv KrMS § 233 lg 1 sätestab, et lühimenetluses lahendatakse kriminaalasi vaid kriminaalasja materjalide põhjal, tunnistajaid ja kannatanuid välja kutsumata. KrMS § 234 lg 5 kehtestab, et süüdistatav ja prokuratuur võivad lühimenetluse kohaldamise taotlusest loobuda enne kohtuliku uurimise lõpetamist. KrMS § 237 lg 4 sätestab, et kohtulikul arutamisel võivad kohtuistungist osavõtjad tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalile ja lõige 5 sätestab, et süüdistatav võib taotleda enda ülekuulamist, mis toimub ristküsitlemise käigus. Antud menetluses pole prokurör ega süüdistatavad loobunud oma nõusolekust ega taotlusest lahendada kriminaalasi lühimenetluses. Samuti pole süüdistatavad soovinud kohtuistungil ütlusi anda.
6.D OÜ-le kuuluva vara varguse toimepanemises süüdimõistmise on vaidlustanud mõlemad süüdistatavad ja ka H.N-i kaitsja. H.N enda apellatsioonis tunnistab, et asitõendi vaatlusprotokollis kajastatud ja kohtuistungil vaadeldud salvestiselt nähtav isik, kes kleebib kinni aadressil Tallinn XXXXXX XXX X asuvas koridoris kaamera on tõepoolest tema. Kuid kinnitab, et selline tegevus pole samas asuvas D OÜ-st toimepandud vargusega mingit seost. J.I märgib, et tema pole kunagi viibinud D OÜ ruumides. H.N-i kaitsja leiab, et kohus on kaitsealuse süüdi tunnistanud vastuoluliste ja puudulike tõendite alusel. Pole kõrvaldatud kahtlus sellest, et kolmandatel isikutel oli juurdepääs ja varguse toimepanemise võimalus. Selline kõrvaldamata kahtlus tuleb tõlgendada süüdistatavate kasuks. Antud kuriteoepisoodis on kohtule esitatud ja vahetult uuritud tõendiks kannatanu esindaja MR ütlused kuriteosündmuse toimumise kohta. Muuhulgas on kannatanu andnud ütlusi, et vargusega võib olla seotud isik, kes 18.03.2014 aastal soovis kuldketti müüa ning kes sarnaneb ühe isikuga, keda oli näha valvekaamera salvestiselt( 1 kd. t.lk.4-5). Täiendaval ülekuulamisel on kannatanu andnud ütlusi, et tema kabinetist varastatud raudkapp avastati 0 korruse trepimademelt ning seal sees olnud esemed on talle tagastatud (1 kd. t.lk. 6-7) Samuti on tõen diks sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fototabelitega. Nimetatud tõendite seaduslikkust ja tõenditena arvestamist pole apellandid argumenteeritult kahtluse alla seadnud.
H.N-i kaitsja poolt esitatud järeldus, et trepikojas võis käia väga palju inimesi ei sea kahtluse alla tõenditel tuginevat järeldust, et H.N on i varguse süüdtoimepanemises. Nii vaatlusprotokolli kui lisatud fototabelite kui ka kannatanu ütluste kohaselt oli trepimademelt leitud metallkapp varastatud ja kaasa viidud kannatanu kabinetist ning kapil on mitmeid deformatsioonijälgi ehk on püütud seda avada. Samast nähtub, et kappi avada pole õnnestunud kuna see on vaatluse alguses kinni ja avab selle kannatanu. Kõik kapis olnud esemed tagastatakse protokolli kohaselt kannatanule. Maakohus on tõendina käsitanud ka asitõendi vaatlusprotokolli koos fotodega, kus vaadeldud objektiks on videokaamerate salvestised. Maakohus on salvestisi ka vahetult kohtuistungil vaadanud. Ringkonnakohtu istungil vaadati salvestisi uuesti. H.N on taotlenud videosalvestusele ja selle vaatlusprotokollile anda maakohtust erinev hinnang, samas on kinnitanud, et tema oli isikuks, kes XXXXXX XXX X majja sisenes ja 8 korruse koridoris kleepis kinni turvakaamera. Videosalvestuselt on nähtavad isikud, kes 20.03.2014 aastal sisenevad XXXXXX X majja. Algul siseneb enda nägu varjav kinnastes ja spordikotiga isik, kellel järgneb teine nägu kapuutsiga varjav meesterahvas. Sama riietusega isikud on nähtavad kaheksanda korruse, kus asuvad kannatanule kuuluvad ruumid, koridori turvasalvestiselt ning seejuures on selgelt näha mõlema isiku nägu kuna kumbki oma nägu enam ei varja. H.N-ile lisaks, kes tunnistas koridoris viibimist ja kaamera kinni katmist on tuvastatav J.I , kes apellatsioonikohtus samuti kinnitas, et tema viibis sündmuskohal koos H.N-iga. Maakohus ongi nimetatud tõendi alusel tuvastanud, et 20.03.2014 aastal kell 18.23.46 H.N peatub kaamera ees, pöörab teisele poole, siis pöördub tagasi ja kleebib kaamera kinni. Sel momendil tuleb kaamera juurde ka J.I, on kuulda jutuajamist. Seega on kohtu poolt videosalvesti sest nähtu kooskõlas süüdistatavate enda kinnitusega sama toimingu tegemise kohta ning tõendi ümberhindamiseks alused puuduvad. Maakohtu poolt asitõendi vaatlusele ja salve stisele hinnangu andmisel koos teiste tõenditega on kohus jõudnud seaduslikult järeldusel e, et nimetatud salvestis ja seda käsitav vaatlusprotokoll koos fotodega on H.N-i ja J.I süüd kinnitavaks tõendiks. Järeldust ei kummuta ka H.N-i kaitseversioon, et tema käitumine pole seotud vargusega ning tegelikult käskis tal kaamera kinni kleepida kannatanu esindaja. Eeltoodud väide on apellatsioonikohtus esitatuna esmakordne ning kolleegiumi hinnangul paljasõnaline ja vastuolus koht u poolt hinnatud tõenditega ning pole ka eluliselt usutav. Siinjuures vastuseks apellantidele peab kolleegium vajalikuks osutada, et ka kuriteole kaasaaitamine on kriminaalkorras karistatav, mistõttu ka H.N-i enda versioon toimepandust ei annaks alust õigeksmõistva otsuse tegemiseks. Lisaks eeltoodule on kohtule esitatud ja kohtu poolt seadusliku tõendina käsitatud H.N-i auto läbiotsimisprotokolli koos fototabelitega( 1 kd. t.lk. 117-126). Nimetatud tõendi arvestamist pole apellandid vaidlustanud. Läbiotsimisprotokolli kohaselt leiti H.N-i autost samad riideesemed( jope, tsärk ja kindad), millised olid nähtavad tema seljas turvakaamera salvest iselt kuriteosündmuse toimumise ajal. H.N-i kaitsja on leidnud, et vaatamata hääleekspertiisi järeldusele tuleks see tõendite kogumist välja jätta kuna kohtus ei olnud võimalik veenduda selle sisu vastavust protokolliga. H.N on leidnud, et helisalvestiselt pole võimalik veenduda kes on kõnelejad. Ekspertiisiakti nr 14E-IF0004 kohaselt esitati hääleekspertiisiks CD plaat ning eksperdi poolt viidi läbi helisalvestise arusaadavuse parandus ja transkriptsioon ja anti arvamus, et tõenäoliselt on kõnelejateks kaks meesisikut. Aktis lisas nr 1 esitatud transkriptsiooni alusel on olnud
võimalik eksperdil eristada mõned katked nagu “Palju parem „“jäi kinni „“oled kindel „ “alt äär oota „“ hästi „“kõnni „( 1 kd. t.lk. 217-219). Ekspertiisiobjektiks olev salvestis on tõendina kasutatud turvakaamera salvestis, kust on nähtavad mõlemad süüdistatavad ja kaamerat kinni kleepiv H.N . Ka tuvastatud kõnekatke te sisu on kooskõlas kaamera kinnikleepimise toiminguga. Täiendavalt tehtud ekspertiisiakti kohaselt on eksperdid parandanud videofailide helisalvestiste arusaadavust ja salvestised transkribeeriti. Anti arvamus, et on võimalik, et mõlemal helisalvestisel on kõnelejateks samad kaks meesterahvast, et helisalvestistel ja hääleekspertiisiks esitatud videofailist eraldatud helisalvestisel on kõnelejateks samad kaks meesisikut. Lisatud transkriptsioonis on kõnekatked voolu saamisest, plaadi vahedest ja äravõtmisest, samuti ka alt redeli toomisest( 1kd. t.lk. 244-253). Katkete sisu on kooskõlas sündmuskoha vaatlusprotokolli andmetega sellest, et vaheruumi ripplaes puudub laeplaat ja D OÜ vaheukse kohal olevas seinas on ava ja kipsplaadi tükid on maas ning laeplaadi ribad on asetatud signalisatsiooni andurile ette. Kolleegium leiab, et ekspertiisiaktide tõendikogumist väljajätmiseks alust pole. Eksperdid on kirjeldanud millist tarkvara ja metoodikat kasutati, ekspertiisiakt vastab KrMS § 107 ettenähtud nõuetele. Aktides on vastatud ekspertiisimääruses esitatud küsimustele ning asjaolu, et ilma vastava tarkvarata ja eriteadmisteta pole võimalik kohtuistungil helisalvestist kuulates samadele tulemustele jõuda ei anna alust ekspertiisiaktide tõendikogumist väljajätmiseks. Nagu seadus ette näeb oligi ekspertiis määratud ja teostatud seoses asjaoluga, et vajalik oli mitteõiguslikud eriteadmised. Tõendiks on ekspertiisiakt aga mitte helisalvestis. Apellandid on leidnud, et kuna sündmuskohal ei leitud süüdistatavate DNA -d ega sõrmejälgi, pole kuriteo toimepanemine tõendatud. Samuti on H.N-i kaitsja kohtule ette heitnud järelduse tegemist , et süüdistatavad tegutsesid kinnastes. Kolleegium märgib, et eeltoodud etteheide on ainetu kuna vaadeldud salvestiselt on selgelt nähtav H.N-i poolt kinnastes tegutsemine ning on selge, et sellisel juhul sõrmejälgi ei jää. Asjaolu, et süüdistatavad ei jätnud enda bioloogilist materjali sündmuskohale oli kohtule teada ning maakohus on ka ekspertiisiakti otsuses kajastanud. Kolleegium veendumuse kohaselt bioloogilise materjali puudumine ei väära süüdistatavate süüd kinnitavate tõenditel tuginevat järeldust. Kaitsja poolt esitatud väide, et pole tuvastatav kuidas sattus laekale koos mündisahtliga äriühingu endise ja praeguse omaniku sõrmejäljed on ainetu kuivõrd on kaitsja ise tõdenud, et tegemist on äriühingut juhtinud ja juhtiva isikuga ning kriminaalmenetluses puudus vajadus nende poolt oma varale sõrmejälgede jätmise tehiolusid tuvastada. Kohtukolleegium leiab, et tõendikogumi alusel on tuvastatav, et pärast turvakaamera kinniteipimist ei lahkunud H.N ja J.I sündmuskohalt vaid olidki isikuteks, kes D OÜ ruumidesse tungisid ja sealt võõra vara varguse toime panid. Kolleegium osutab, et Riigikohus on korduvalt rõhutanud (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-615), et ringkonnakohus võib anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu üksnes juhul, kui ringkonnakohus tuvastab tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning põhjendab miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang. Kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt ka Riigikohtu otsus 3-1-1-85-07).
Kohtukolleegium ei tuvastanud varguse episoodis tõendite hindamisel tehtud vigu, mis annaksid aluse anda tõendikogumile maakohtust erinev hinnang. Kolleegium leiab, et kohtule esitatud tõendite kogumis hindamise pinnalt on tuvastatav, et varguse toimepanijateks on varem kriminaalkorras ja väärteokorras karistatud H.N ning J.I ning sellist juba maakohtu poolt tehtud järeldust apellatsioonis esitatud väited ei kummuta. Kolleegium osutab, et otsuse ja apellatsioonides esitatu alusel pole varguse episoodis tuvastatavad kõrvaldamata kahtlused , mida tuleks tõlgendada süüdistatavate kasuks kuna mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav ( Riigikohtu otsus 3-1-1-38-11).
7.Kelmuse toimepanemises süüdimõistmise on vaidlustanud nii süüdistatav J.I kui ka tema kaitsja. J.I leiab apellatsioonis, et tema oli segaduses kui palju talle raha anti. Tema ei teadnud milline summa on tema käes kuna raha üle ei lugenud ja pani raha kotti ning lahkus. Andis osa raha ja tagastatud kulla üle oma tuttavale. Oli teadmises et kõik on aus. On nõus raha tagastama. Kaitsja märgib, et tõendite alusel pole võimalik aru saada, milles seisnes J.I poolt KL eksimusse viimine. Objektiivne tunnus pole tuvastatav. Samuti leiab, et tuvastatav pole ka tahtlus. Pigem on tegemist töötaja hooletusega. Kolleegium leiab, et apellantide väited on asjakohased. Kelmuse objektiivne koosseis eeldab pettust, s.o tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomist, mille tulemusena kannatanu satub eksimusse ja teeb varakäsutuse ning teo toimepanija saab varalist kasu. 01. 01. 2015 aastal jõustunud muudatusega lisandus koosseisutunnusena KarS §-s 209 teisele isikule varalise kahju tekitamine. Tegelikud ehk faktilised asjaolud on objektiivselt tuvastatavad ehk kontrollitavad sündmused, olukorrad või seisundid, mille kohta väär väide esitatakse. Oluline on, et tegemist oleks asjaoludega, mis kujundavad või määravad kannatanu otsust teha varakäsutus. Seega tuleb nii süüdistuses kui kohtuotsuses ära näidata, milliste faktiliste asjaolude suhtes tekitati kannatanul ebaõige ettekujutus. Süüdistuse kohaselt lõi J.I pandimaja müüjal tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse sellega, et juhtis müü ja tähelepanu raha lugemise ajal kõrvale ning tõstis samal ajal kaks 1000 eurost rahahunnikut ükst eise peale, mistõttu müüja sattus eksimusse. Apellatsioonikohtus riiklik süüdistaja kinnitas, et J.I poolne müüja tähelepanu kõrvale juhtimine seisnes temale üle antud raha üks teise peale asetamises. Kohus on tõendina käsitanud tunnistaja KL ütlusi, et klient juhtis tema tähelepanu kõrvale, pannes samal ajal kaks tuhande eurost rahahunnikut üksteise peale, mistõttu maksis talle tuhat eurot rohkem. Nimetatud tõendi hindamisel on kohus asunud seisukohale, et KL on selgitanud kuidas klient juhtis tema tähelepanu kõrvale pannes rahahunnikud üksteise peale, mistõttu maksis kliendile rohkem kui pidi. Samas pole kohus viidanud tunnistaja ütlustele milles siis seisnes süüdistatava käitumine tunnistaja tähelepanu kõrvalejuhtimisel. Samas on kohus märkinud, et J.I-le etteheidetud teo puhul saab rääkida aktiivsest tegevusest. Kohus ei ole aga jätkuvalt mingilgi määral põhjendanud milles tema aktiivne tegevus kannatanu petmisest seisnes. Võttes aluseks süüdistuse sisu ja riikliku süüdistaja seisukoha, siis võib aru saada, et aktiivseks tegevuseks kannatanu petmisel on kohus lugenud pandimaja töötaja poolt antud raha asetamist
laual ühte pakki. Kohtuotsuses aga puudub igasugune viide, kuidas sai müüja poolt juba üle loetud ja süüdistatavale üle antud rahade laual ühte pakki asetamine luua sellist tegelikest asjaoludest ebaõige t ettekujutust, mille tõttu sattus kannatanu eksimusse. Vaatlusprotokolli andmete ja ringkonnakohus istungil vahetult uuritud salvestiselt nähtu kohaselt ulatab pandimaja töötaja teisel pool lauda seisvale J.I-le vaid tema enda poolt juba üle loetud ja kalkulaatorisse sisestatud summad. Pandimaja töötaja tegevust raha lugemisel J.I ei jälgi ning mingilgi viisil töötajat ei häiri. Samuti on tuvastatav, et J.I loeb talle ulatatud raha üle vaid alguses, hiljem lihtsalt asetab need juba lugemata üksteise peale. Kolleegiumi veendumuse kohaselt selline käitumine pole hinnatav tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomisena, mis oleks viinud töötaja eksimusse, mille tagajärjel tegi ta varakäsutuse ja sai varalist kahju. Kolleegiumi veendumuse kohaselt antud juhul J.I-le etteheidetava tegevusega, raha tähtede laual üksteise peale asetamisega, ei ole kelmuse koosseis täidetud. Maakohus on hinnanud materiaalõigust ebaõigesti, mis toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise J.I süüditunnistamises KarS § 209 lg 2 p 1 järgi. Riigikohus on oma lahendites( nt otsus 3-1-1-112-12) sedastanud, et kohus peab omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu võimalik ümber kvalifitseerida. KrMS § 268 lg 6 ja § 306 lg 1 p 3 annavad kohtule pädevuse kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses algsest süüdistusest kõrvale kalduda ja anda süüdistatava käitumisele uus õiguslik hinnang. Seetõttu kontrollib kolleegium, kas J.I käitumises esinevad kohtuotsustes tuvastatud tehiolude pinnalt mõne teise kuriteo tunnused. Menetluses arutatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt pole antud juhul tegemist võõra vara vargusega kuna vargusega on tegemist siis, kui asi on algselt süüdlase jaoks võõras valduses, kuid ta hõivab selle senise valduse murdmise ja asjale enda valduse kehtestamisega. Senise valdaja nõusolek asja valduse loovutamiseks välistab süüteo subsumeerimise vargusena. Samuti kolleegium leiab, et antud juhul pole tuvastatav J.I valduses oleva ega ka talle usaldatud võõra vara tahtlikku omastamist. Puuduvad tõendid sellest, et J.I pidas võimalikuks ja möönis sularaha üle tegeliku võimu saamisel ja enda kasuks pööramisel, sealhulgas kolmanda isiku kasuks pööramisel, et tegemist on 1000 euro ulatuses võõra varaga. Antud juhul on kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiole ku osas, millised tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada tema kasuks. Eeltoodust lähtuvalt kolleegium leiab, et J.I tuleb eelnimetatud süüdistuses õigeks mõista.
8.KarS § 202 lg 1 järgi süüdimõistmise on vaidlustanud süüdistatav J.I. On taotlenud õigeksmõistva otsuse tegemist , kuna ei pidanud võimalikuks, et poe ees tänaval ostetud vanad udutuled olid varastatud. Makstud summa oli tema arvates kooskõlas vara väärtusega. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus selles kuriteoepisoodis J.I süüdi tunnistamise ja karistamise osas tühistamisele ei kuulu. Maakohtus on tõendamist leidnud, et J.I poolt enda autole ostetud udutuled olid eelnevalt varastatud JM-ile kuuluva mootorsõiduki küljest. Asjaolu, et tegemist oli varastatud esemete omandamisega vaidlus puudub. KarS § 202 subjektiivne koosseis eeldab nagu on maakohus õigesti otsuses kajastanud, vähemalt kaudset tahtlust koosseisu asjaolude suhtes. Maakohus on leidnud, et J.I tegutses kaudse tahtlusega ehk pidas võimalikuks ostetud tulede süüteolist päritolu.
Kolleegium sellise järeldusega nõustub ja leiab, et kui tänaval, kaupluse ees, müüb keegi isik Hella udutulesid on alust kahtlus eks müüja kui esemete omaniku suhtes. Asjaolu, et tegemist on varastatud esemetega pidi J.I võimalikuks pidama ja möönma eelkõige seetõttu, et 250 eurot maksvad udutuled müüdi vaid 40 euro eest, ehk kaugelt alla turuhinna ja ka seetõttu, et tulede küljes olevate juhtmete otsad andsid selge viite, et tegemist on katki lõigatud juhtmetega, mitte lahti võetud otstega. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et J.I pidas võimalikuks, et ostetud tuled ei ole saadud õiguspäraselt ja tema poolt süüdistuses nimetatud asjade omandamine on käsitatav KarS § 202 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu realiseerimisena. Apellatsioonis esitatud väited sellist järeldust ei kummuta.
9.Mõistetud karistuse vähendamist on taotlenud J.I kaitsja ja seda eelkõige seoses J.I KarS § 209 ettenähtud kuriteo toimepanemises õigeksmõistva otsuse tegemisega. Esmalt peab kolleegium vajalikuks märkida, et kohtuotsus J.I-le karistuse mõistmise osas on vastuoluline. Näiteks on kohus jõudnud järeldusele, et J.I tuleb KarS § 199 lg 2 p 7,8 järgi karistada sanktsiooni keskmisest määrast kõrgema karistusega kuid seejärel mõistab karistuseks 2,6 aastat vangistust ehk sanktsiooni keskmises määras. Samuti kohus leiab, et tuleb muuta J.I arusaama, et iga uue kuriteo toimepanemisega võib kaasneda varasemast leebem karistusõiguslik kohtlemine. Karistus peab mõjutama teda õiguskuulekalt käituma, tegemist on isikuga, kes on ühiskonnale ohtlik, ning kes tuleb jätkuvate kuritegude toimepanemiste vältimiseks ühiskonnast isoleerida, karistusõiguslik hinnang peab olema tema suhtes range. Samas aga leiab, et tema suhtes on võimalik kohaldada KaS § 74 sätteid, st osalist karistusest vabastamist. Seejärel aga viidates uuesti Riigikohtu praktikale leiab, et J.I puhul ei ole šokivangistuse kohaldamine põhjendatud ja seda eelkõige tema isikuomadusi arvesse võttes. Isik on viibinud vahi all alates 07.05.2014 mistõttu ei kaasneks J.I-le šokiefekti. Siis aga uuesti leiab, et tema suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärke mõistes talle osaliselt reaalse vangistuse ja seda tähtajaga 1 aasta ja 6 kuud. Eeltoodust tuleneb et kohus on KarS § 74 ettenähtud mõistetud vangistusest osalist vabastamist ja Riigikohtu otsuses kajastatud nn šokivangistust, mingil arusaamatul põhjusel eristanud. Samuti on asjakohtu kohtuotsuses asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamise materiaalsete eelduste kaalumine, kuna puuduvad juba üldkasuliku töö formaalsed eeldused. Pole süüdistatava nõusolekut ja mõistetud on vangistus mis ületab kahte aastat. Kuna r ingkonnakohus mõistab J.I kelmuse süüdistuses õigeks, toob see kaasa ka kohtuotsuse tühistamise mõistetud liitkaristuse osas. Maakohtu poolt mõistetud üksikkaristused olid varguse eest 2aastat 6 kuud, kelmuse eest 2 aastat ja süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise eest 6 kuud vangistust. Maakohus on liitkaristuse moodustanud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel ning on mõistnud liitkaristuseks 4 aastat 6 kuud vangistust. Kohtukolleegium leiab, et J.I-le tuleb KarS § 64 lg 1 alusel mõista uus karistus ja seda samuti üksikkaristustest rask ema suurendamise teel ja mõista talle karistuseks 3 a astat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel on vähendatud karistuseks 2 aastat vangistust. Kolleegium osutab, et ringkonnakohus vaatab kriminaalasja läbi kaitsja ja süüdistatava apellatsiooni alusel, mistõttu puudub ringkonnakohtul seaduslik pädevus süüdistatava olukorra raskendamiseks. Maakohtu poolt J.I karistamisel KarS § 74 sätete kohaldamise osas kolleegium leiab, et toimepandu teo tehiolud ega süüdlase isik nii koos kui ka eraldivõetuna ei anna seaduslikku alust mõistetud vangistuse osaliselt täitmisele pööramata jätmiseks. Samas, nagu
kolleegium ülalpool juba osutas, pole ringkonnakohtul pädevust süüdistatava olukorra raskendamiseks. Küll aga kolleegium märgib, et kuigi maakohtu poolt koheselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg pole kooskõlas Riigikohtu juhistega, siis arvestades ringkonnakohtu seisukohta KarS § 74 sätete kohaldamise ebaseaduslikkuse osas, tuleb maakohtu otsusega koheselt kandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg jätta muutmata. Muutmisele kuulub seetõttu vaid vangistuse osa millist tingimisi ei pöörata täitmisele. Samuti puudub alus muuta määratud katseaja pikkust.
10.Jaan Kiilmannile mõistetud karistust ei ole apellatsioonides vaidlustatud. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav taotles karistuse leevendamist juhul, kui tema õigeksmõistmine pole võimalik. Maakohus on H.N-i karistanud varguse toimepanemise eest 3 aasta ja 6 kuulise vangistusega. Rahalise karistusega H.N-i karistamata jätmist on maakohus põhjendanud. Kolleegium, jagades maakohtu seisukohta, leiab samuti et arvestades toimepandut ja süüdistatava isikut pole kergemaliigilise karistuse mõistmine kooskõlas seadusega. Maakohus on mõistetud karistusliiki ja määra põhjendanud ning kolleegium ei tuvastanud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist millega oleks süüdistatava olukorda raskendatud. Samuti on kohus seaduslikult mõistnud liitkaristuse KarS § 65 lg 2alusel kuna H.N pani uue kuriteo toime talle määratud katseajal. Kolleegium leiab, et H.N-ile mõistetud karistuse osas maakohtu otsus tühistamisele ei kuulu.
11.D OÜ poolt esitatud ja kohtu poolt rahuldatud tsiviilhagi osas on otsuse vaidlustanud Jaan H.N-i kaitsja. Kaitsja leiab, et tsiviilhagi on koostatud puudulikult ja on oma sisult arusaamatu ja tõendamata. Selles osas kolleegium märgib, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites nr 3-1-179-09; 3-1-1-106-12 väljendanud seisukohta, et tsiviilhagi ei pea sisaldama neid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mis kattuvad süüdistuse alusfaktidega (s.t tõendamiseseme asjaoludega KrMS § 62 mõttes) ega tõendeid asjaolude kohta, mis kuuluvad samaaegselt nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka. D OÜ poolt esitatud tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud kattuvad täielikult süüdistuse alusfaktidega, mistõttu ei pea kannatanu tsiviilhagi sisaldama tõendeid nende asjaolude kohta, mis kuuluvad samaaegselt nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka. Seega on kaitsja väited kannatanu poolt tsiviilhagi tõendamata jätmisest asjakohatud. Kolleegium märgib, et kriminaalasjas, kus on esitatud hagi kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõudes, peab kohus andma tuvastatud faktilistele asjaoludele paralleelselt nii karistusõigusliku kui ka tsiviilõigusliku hinnangu . Käesoleval juhul on maakohus otsuses materiaalõigu sele viidates vastava põhistuse ka esitanud. Kannatanule D OÜ kuriteoga tekitatud kahju suurus oli määratletud juba esitatud kahtlustuses (kd 1 tlk 140-142) ja hiljem süüdistusaktis p 3, kus märgitud kuriteoga tekitatud kahju laad ja suurus ning esitatud varastatud esemete loetelu koos esemete väärtusega ning tekitatud kahjuks ja tsiviilhagi summaks oli märgitud 8308,04 eurot. Süüdistusakt on edastatud nii süüdistatavale kui kaitsjale. Samuti oli H.N kooskõlas KrMS § 223 lg 1 tagatud võimalus tutvuda kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kaitsja kaudu kriminaaltoimiku materjalidega, s.t ka kuriteoga kannatanule põhjustatud kahju suurusega. Seetõttu oli H.N ja tema kaitsjal juba kohtueelse menetluse lõpuleviimisel saadud andmete alusel võimalus hinnata kannatanu esitatud tsiviilhagi põhjendatust ning esitada soovi korral sellele omapoolseid
tõendeid ja vastuväiteid. Kaitseaktis ega ka eelmenetluse istungitel pole sisulisi vastuväiteid esitatud, hoopis on taotletud lühimenetluses asja arutamist. Süüdistatavad pole maakohtus nõustunud kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi rahuldamisega põhjusel, et nad ei ole seda kuritegu toime pannud. Süüdistatavatel oli enne kohtuliku uurimise lõppu maakohtus võimalik loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest, nad seda ei teinud ega seega soovinud tsiviilhagi täpsustamise osas kannatanut küsitleda. Kaitsja tõstatas tsiviilhagi tõendatuse küsimuse alles kohtuvaidlustes, kuid seades kahtluse alla esitatud nõude asjaolud pole taotlenud kaaluda kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist KrMS § 238 lg 1 p 2 alusel. Maakohus on otsuses kajastanud tsiviilhagi rahuldamise materiaalõiguslikud alused ning viidates juba eelpool käsitatud Riigikohtu seisukohale, leid nud, et haginõude läbi vaatamata või rahuldamata jätmiseks põhjendatud alus puudub. Kohtukolleegium nimetatud järeldusega nõustub ning kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei anna alust jätta kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi rahuldamata.
12.Käeoleva otsuse p 7 esitatud põhjenduste kohaselt on maakohus J.I süüdi tunnistamisel ja tema karistamisel KarS § 209 lg 2 p 1 järgi kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mis annab aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks. Ringkonnakohus leidis, et J.I tuleb selles süüdistuses õigeks mõista. Selles kuriteoepisoodis oli kannatanu K AS esitanud tsiviilhagi summas 1000 eurot. KrMS § 310 lg 2 kehtestab, et kui kohus teeb õigeksmõistva otsuse, jäetakse tsiviilhagi läbi vaatamata ja lõige 3 sätestab, et kannatanul on eeltoodud otsustuse korral õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata.
13.H.N on täiendavas apellatsioonis taotlenud sülearvuti HP koos laadiajaga oma õele ÕK-le tagastamist. Selles osas kolleegium juhib apellandi tähelepanu asjaolule, et maakohus on juba otsuses sülearvuti HP koos laadijaga tagastanud otsuse jõustumisel ÕK-le. Seega puudub ringkonnakohtul vajadus sülearvuti tagastamist kaaluda. Samas apellatsioonis on H.N taotlenud ka talle mobiiltelefoni tagastamist ja J.I oma apellatsioonis ka arestitud teleri tagastamist JK-le. Nimetatud mobiiltelefon Samsung GT-N7105 ja teler LCD Sony koos adapteriga on arestitud tsiviilhagi tagamiseks. Maakohus on otsuses hagi tagamiseks kohaldatud abinõu, vara arestimise jätnud muutmata. Kannatanu D OÜ on esitanud kriminaalasjas tsiviilhagi summas 8308 eurot. Kohus on nimetatud tsiviilhagi rahuldanud ning süüdlastelt solidaarselt välja mõistnud. H.N-ile kuulunud mobiiltelefoni maksumuseks on umbes 450 eurot ja teleri maksumuseks on 549,00 eurot, seega on arestitud vara väärtus proportsionaalne tekitatud kahjuga. Kolleegium leiab, et vara aresti alla jätmise materiaalõiguslikud alused on kohus esitanud ja oma sellekohast järeldust põhjendanud. Kolleegium leiab, et vara aresti alt vabastamiseks seaduslikud alused puuduvad.
14.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2, § 340 lg 2 p 2 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 02. märtsi 2015 aasta otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. J.I apellatsiooni rahuldab ringkonnakohus osaliselt, kaitsja apellatsiooni täies mahus . Jaan Kiilmanni ja tema kaitsja apellatsioonid jätab rahuldamata.
15.H.N-i kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse õigusabi osutamisega seotud tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Kaitsja on taotlenud apellatsioonikohtus asja aruta misest osavõtu eest 24,00 euro (koos käibemaksuga) hüvitamist.
Kolleegium leiab, et selline taotlus on kooskõlas KrMS § 175 lg 1 p 4 kui ka riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 07 aprilli 2015 otsuse p 2 ja 18 sätestatuga ja kuulub seetõttu rahuldamisele. Kuna kriminaalkolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 185 lg 1 alusel jätta riigi kanda. Ivi Kesküla, Urmas Reinola, Orvi Tali (allkirjastatud digitaalselt) Tühistatud osaliselt Riigikohtu 13.11.2015 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 2. märtsi 2015. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 25. mai 2015. a otsus osas, millega:
1.1.H.N tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi;
1.2.H.N-ile mõisteti KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristus;
1.3.J.I tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi;
1.4.J.I-le mõisteti KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristus;
1.5.rahuldati D OÜ hagi summas 8308 eurot ja 4 senti;
1.6.H.N-ilt ja J. I-lt mõisteti välja menetluskulud.
2.Tühistatud osas saata kriminaalasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
3.Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
4.Määrata OÜ -le Advokaadibüroo Tib ar & Partnerid H.N-ile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi suuruseks 96 eurot, sh käibemaks 16 eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.