Indrek Kivi süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 9; Andres Liivak süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 9; Kajar Puhm süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7, 9 ja KarS § 263 p1 järgi üldmenetluses
Kohtuistungi sekretär
Liina Tulit
Kohtuistungi toimumise aeg
22. aprill 2015, Tartu
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 28. jaanuari 2015 otsus
Apellatsioonide esitajad
süüdistatav Indrek Kivi, süüdistatav Indrek Kivi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar, süüdistatav Kajar Puhmi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Heiki Kuningas
Prokurör
Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Toomas Liiva
Süüdistatavad
Indrek Kivi, isikukood: 37511042750, asukoht: Tartu Vangla, ei tööta, varem kriminaalkorras karistatud Kajar Puhm, isikukood: 39104282715, asukoht: Tartu Vangla, ei tööta, varem kriminaalkorras karistatud
Kaitsjad
Vandeadvokaadi vanemabiKalju vanemabi Heiki Kuningas
Kutsar,
vandeadvokaadi
RESOLUTSIOON:
1.Tartu Maakohtu 28. jaanuari 2015 kohtuotsus jätta muutmata. 2.Süüdistatav Indrek Kivi, süüdistatav Indrek Kivi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsari ja süüdistatav Kajar Puhmi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Heiki Kuninga apellatsioonid jätta rahuldamata.
3.
1-14-8423/329
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
05.05.2021
Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Valge & Uiga Valga osakond kaudu 232 eurot (kakssada kolmkümmend kaks)80 senti, sealhulgas käibemaks 38 eurot (kolmkümmend kaheksa) 80 senti, vandeadvokaadi vanemabiKalju Kutsarile tema poolt Indrek Kivi apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
4.KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista punktis 3 nimetatud menetluskulu Indrek Kivilt.
5.Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Objartel & Partnerid kaudu 360 eurot (kolmsada kuuskümmend), sealhulgas käibemaks 60 eurot (kuuskümmend), vandeadvokaadi vanemabiHeiki Kuningale tema poolt Kajar Puhmile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. 6.KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista punktis 5 nimetatud menetluskulu Kajar Puhmilt. Süüdistatavatel tasuda väljamõistetud summa Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB a/a EE351010052031000004, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE873300333499990003, Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE401700017002872300 või Swedbank a/ aEE502200221014193355. Maksekorraldusele märkida personaalne viitenumber ja selgitus „süüdistatava nimi, 1-14-8423 kohtukulud“. Maksekorraldusele tuleb märkida järgmised viitenumbrid koos selgitusega:
1.Indrek Kivi viitenumber: 99915700005414
2.Kajar Puhmi viitenumber: 99915700005427 Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu 1.Tartu Maakohtu 28.01.2015 otsusega mõisteti Indrek Kivi süüdi KarS § 200 lg 2 p 7, 9 järgi ja karistuseks mõisteti 6 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 09.12.2013 otsusega karistuseks mõistetud vangistuse ärakandmata osa, s.o 2 aastat vangistust, võrra ja liitkaristuseks mõisteti 8 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti I. Kivi eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja 8 aasta vangistuse kandmise alguseks loeti 26.04.2014.
1.1.Sama kohtuotsusega mõisteti Kajar Puhm süüdi KarS § 263 p 1 järgi ja karistuseks mõisteti 5 kuud vangistust. Samuti mõisteti K. Puhm süüdi KarS § 200 lg 2 p 7, 9 järgi ja karistuseks mõisteti 4 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti K. Puhmile üksikkaristusest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks 4 aastat 3 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati K. Puhmi eelvangistuses viibitud aeg 04.03.2014-05.03.2014, s.o 2 päeva, ja 29.04.2014-12.11.2014, s.o 6 kuud 15 päeva (kokku 6 kuud 17 päeva), karistusaja hulka ja karistusest jäi kanda 3 aastat 8 kuud 13 päeva vangistust. KrMS § 432 lg 1, 34, 35 ning KrMS § 431 alusel ja KarS § 5 lg 2 järgi vabastati K. Puhm talle 19.03.2014 kohtuotsusega KarS § 199 lg 2 p 4 järgi karistuseks mõistetud 4-st kuust vangistusest. Tulenevalt eeltoodust kadus ära 19.03.2014 kohtuotsusest tulenev ärakandmata 2 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 ja KarS § 64 lg 1 alusel moodustati K. Puhmile käesoleva kohtuotsusega karistuseks mõistetu ja 13.11.2014 Tartu Maakohtu otsusega karistuseks mõistetud 6-st kuust vangistusest liitkaristuseks, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga, 3 aastat 8 kuud 13 päeva vangistust. KarS § 65 lg 1 viimase lause kohaselt arvati mõistetud vangistusest maha 13.11.2014 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakantud osa, s.o 2 kuud 15 päeva vangistust,
ja lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 3 aastat 5 kuud 28 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 28.01.2015.
1.2.Sama kohtuotsusega mõisteti Andres Liivak süüdi KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 9 järgi ja karistuseks mõisteti 4 aastat vangistust, kuid tema osas pole maakohtu otsust vaidlustatud.
2.I. Kivile esitati süüdistus selles, et tema grupis koos A. Liivaku ja K. Puhmiga, olles eelnevalt andnud A. Liivakule ja K. Puhmile informatsiooni, et Tartus, XXX elab üksik vanainimene, kellelt on võimalik ära võtta televiisor ja see maha müüa, olles omavahel kokku leppinud kuriteo toimepanemise rollijaotuse, 26.04.2014 kella 00.30 paiku Tartu linnas, Räni tänaval, XXX E.L. kuuluva maja ees tänaval, helistas A. Liivaku kasutuses olnud mobiiltelefonile ja jättes kõne kestma eesmärgiga vajadusel hoiatada XXX E.L. kuuluvasse elamusse uksehaagi lõhkumise teel sisse tunginud A. Liivakut ja K. Puhmi võimalikke pealtnägijate eest. Peale seda kui A. Liivak ja K. Puhm olid uksehaagi purustamise teel tunginud XXX asuvasse E.L. kuulunud elamusse, turvas niikaua kuritegu toimepanevaid A. Liivakut ja K. Puhmi, kuni A. Liivak väljus majast koos röövi käigus omandatud E.L. kuulunud televiisoriga Finlux 24 FLY160L, mille võttis oma kätte ja aitas A. Liivakul televiisorit majast eemale kanda. Süüdistusaktis on I. Kivi tegu kvalifitseeritud KarS § 200 lg 2 p 4,7,9 järgi röövimisena.
2.1.K. Puhmile esitati süüdistus selles, ettema grupis koos I. Kivi ja A. Liivakuga, olles eelnevalt omavahel kokku leppinud kuriteo toimepanemise rollijaotuse, 26.04.2014 kella 00.30 paiku Tartu linnas, Räni tänaval, peale seda kui I. Kivi oli jäänud tänavale A. Liivaku ja K. Puhmi poolt toimepandavat kuritegu turvama, grupis koos A. Liivakuga tungis uksehaagi lõhkumise teel XXX E.L. kuuluvasse elamusse. Kuivõrd pimedas magamistuppa sisenemisel tekkinud müra peale ärkas maja omanik E.L. üles, siis K. Puhm võttis pliidi kõrval lebanud puutoika, surudes puutoikaga E.L. kõri peale, käskis viimasel vait olla, ähvardas viimast tapmisega, nõudes raha üleandmist. Samal ajal korjas A. Liivak toas kokku televiisori Finlux 24 FLY160L, mobiiltelefoni Nokia ja televiisori puldid Finlux, LG, Asme, Strong ning K. Puhm korjas kokku kilekotti külmikus asunud toiduained. A. Liivak lahkus seejärel majast koos televiisori Finlux 24 FLY160L, mobiiltelefoni Nokia ja televiisori pultide Finlux, LG, Asme, Strong ja toiduainetega. Tänaval andis A. Liivak televiisori Finlux 24 FLY160L seal oodanud I. Kivi kätte ja koos eemalduti XXX maja juurest. Mõni aeg hiljem lahkus majast K. Puhm. Süüdistusaktis on K. Puhmi tegu kvalifitseeritud KarS § 200 lg 2 p 7, 9 järgi röövimisena. Samuti süüdistatakse K. Puhmi selles, et tema viibides alkoholijoobes, 09.11.2013 kella 00:51 paiku Tartus, Riia tn 24b asuvas baaris Sodiaak, rikkudes rahu ja avalikku korda, tungides kallale R.P. , keda viskas puidust tooliga ning tabas viimast vastu pead. Seejärel viskas K. Puhm uuesti uue tooliga R.P. , kuid tool ei tabanud viimast, kuna R.P. suutis tema suunas lennanud tooli tõrjuda. Sellise tegevusega tekitas K. Puhm R.P. le füüsilist valu ja tervisekahjustuse – vasaku silmaümbruse põrutushaava. Süüdistusaktis on K. Puhmi tegu kvalifitseeritud KarS § 263 p 1 järgi avaliku korra raske rikkumise.
3.Maakohus asus seisukohale, et hinnates kõiki tõendeid kogumis on K. Puhmi süü tõendatud süüdistustes KarS § 263 p 1 ja KarS § 200 p 7, 9 järgi, A. Liivaku süü on tõendatud süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 9 järgi ja I. Kivi süü on tõendatud süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7, 9 järgi. I. Kivi süüdistusest KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 9 järgi on tõendamata röövimise toimepanemine varem röövimise toimepannud isiku poolt (p 4), kuna nii süüdistuses märgitud ajaks, s.o 26.04.2014 kui ka maakohtu otsuse tegemise ajaks on I. Kivi varasem karistatus
röövimise eest kehtivuse kaotanud, st kustunud. Maakohus leidis, et I. Kivi, A. Liivaku ja K. Puhmi käitumises puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. 3.1.Süüdistatavad I. Kivi ja K. Puhm andsid kohtulikul uurimisel neile esitatud röövimise süüdistuse kohta ütlusi. Süüdistatav A. Liivak keeldus kohtumenetluses kohtulikul uurimisel röövimise süüdistuse kohta ütluste andmisest, mispeale pooltelt laekunud taotluste ja KrMS § 294 p 1 alusel võttis maakohus A. Liivaku kohtueelses menetluses kahtlustatavana ülekuulamisi kajastavad 3 protokolli – 26.04.2014, 28.04.2014, 22.09.2014 ülekuulamisprotokollid, kriminaalasja juurde, viidates KrMS § 3051 lõikes 3 sätestatule. Tõendite kogumis hindamiseks ei võtnud maakohus vastu ja hindas KrMS § 3051 lg 3 ning KrMS § 54 p 2 alusel lubamatuks tõendiks A. Liivaku kohtueelses menetluses 22.09.2014 kahtlustatavana antud ütlused, kuna sellel ülekuulamisel oli kahtlustatav A. Liivaku kaitsjaks advokaat Aivar Kello, kes oli ühtlasi senini menetluses olnud kahtlustatav I. Kivi kaitsja ning mõlema kahtlustatava huvid, nii A. Liivaku kui ka I. Kivi huvid, olid maakohtu hinnangul 22.09.2014 ülekuulamise ajaks juba ilmselgelt vastuolus. Eeltoodu alusel, lähtudes KrMS § 3051 lõikes 3 ja KrMS § 54 punktis 2 sätestatust, hindas maakohus lubamatuks tõendiks A. Liivaku kohtueelses menetluses 22.09.2014 kahtlustatavana antud ütlused, kuna need ütlused olid saadud KrMS § 54 punktis 2 sätestatut eirates. 3.2.Süüdistatav I. Kivi ja tema kaitsja advokaat Kalju Kutsar loobusid kohtulikul uurimisel tunnistajate J.A., T.J. ja S.S. ülekuulamise taotlusest ning ka prokurör ega ükski teine süüdistatav ja kaitsja ei avaldanud soovi nimetatud isikute tunnistajatena kohtulikul uurimisel ülekuulamiseks. Maakohus võttis süüdistatav I. Kivi ja tema kaitsja loobumise tunnistajate J. A., T. J. ja S.S. ülekuulamisest loobumise kohta vastu. Eakat kannatanut E.L. (sündinud XX) ei olnud võimalik kohtulikul uurimisel tema halvast tervislikust seisundist tulenevalt üle kuulata. Prokuröri taotluse alusel ja ülejäänud maakohtu istungil kohtusaalis viibinud poolte nõusolekul võttis maakohus kriminaalasja juurde KrMS § 291 lg 1 p 3, KrMS § 291 lg 3 alusel E.L. e kohtueelses menetluses 26.04.2014 antud ütlused. 3.3.Maakohtu hinnangul oli toimepandud röövimine leidnud kinnitust järgnevate tõenditega. 3.3.1.Maakohus asus seisukohale, et kannatanu E.L. e kohtueelses menetluses antud ütlustega on tõendatud, et ööl vastu 26.04.2014, kui ta enda Tartus, XXX asuvas elukohas esimesel korrusel magas, hakati maja ust lõhkuma, nii et majja sissepoole jääv uksehaak lõhuti ära ja majja tungisid kaks eesti keelt rääkivat meest, kes nõudsid raha ning üks meestest tuli ja pani puutoki talle kõrile ja lubas ära tappa, mispeale teine mees ütles tokki kõril hoidvale mehele, et vajuta, tapame ära, kui raha ei ole. Kannatanu ütluste kohaselt tundis ta reaalset hirmu ja kartis enda elu pärast, kuid raha tal ei olnud ning ütles ka kahele mehele, et raha tal ei ole. E.L. ütluste kohaselt otsis teine mees sellel ajal, kui üks tal tokki kõril hoidis, sahtlitest, riiulitest ja kappidest raha, kuid kuna raha ei leidnud, siis vist jäid uskuma, et raha ei ole, võtsid toki kõrilt ja lahkusid majast koos kaasa võetud teleri ja puldiga. Kannatanu E.L. e ütluste kohaselt oli ta voodis pikali ja kõiki esemeid, millised lahkujad endaga majast kaasa võtsid, seetõttu ei näinud. Kannatanu ütlustega on kooskõlas sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuv, mille kohaselt XXX , Tartu elumaja hoovi- ehk siseõuepoolsel majauksel uksehaagi vastusaas välja tõmmatud ja ripub haagi küljes, majas on suur külmkapp ning esemed majas on segamini paisatud; maja tänavapoolsel välisuksel kahjustusi näha ei ole. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt jääb maja XXX sellesse XXX tänava lõiku, mis jääb Soinaste tänava ja Suur-Kaare tänavate vahele ning kui seista Räni tänaval maja nr XX ees näoga Soinaste tänava poole, siis jääb XXX maja vasakut kätt ning Soinaste tänav jääb lähedusse. Pärast XXX maja on tänava vasakul poolel veel 3 väiksemat maja ning ongi Soinaste tänav.
3.3.2.Tunnistaja H.K. kohtulikul uurimisel antud ütlused on kooskõlas kannatanu ütlustega ja sündmuskoha vaatlusprotokolliga. Tunnistaja ütluste kohaselt on kannatanu talle naaber, kelle elukoha juures märkas ta 26.04.2014 öösel kella 00:30 paiku kahtlast liikumist – E.L. elukoha aia taga tänaval suitsetasid kaks meest, kes läksid E.L. e elukoha aeda sisse maja tagumise ukse poole ja kadusid siis vaateväljast ära. H. K. ütluste kohaselt oli üks meestest pikem ja teine lühem, mõlemad olid tavalise kehaehitusega ning ta ei näinud, mis toimus naabri maja tagaukse juures ja majas sees, kuid nägi majast ühte meest väljumas, kellel oli kilekotilaadne komps käes. H. K. ütluste kohaselt ei näinud ta majast teise mehe väljumist, helistas politseisse ja kutsus politsei kohale, kuid ta ei jälginud kogu aeg, mis naabermaja juures toimub, käis vahepeal abikaasat kohale kutsumas ja politseisse helistamas. 3.3.3.Maakohus leidis, et eelnevaga on kooskõlas ka patrullilehel kajastatu, mille kohaselt sai politseipatrull juhtimiskeskuselt väljakutse XXX maja vastas toimuva kahtlase tegevuse kohta 26.04.2014 kell 00:40, patrull oli kohal kell 00:45. Patrullilehel kajastatud kohaselt XXX vastasmajas liiguvad kaks meest. Majas peaks elama üksik vanainimene, uksed pidid lahti olema. Kontrollimisel tuvastati noormeestelt 4 pulti, Finlux teleri, kaks pakki juustu, kolm sinki, 4 banaani, 5 pirni, mobiiltelefoni. Isikud olid A. Liivak, I. Kivi ja kohale tuli ka K. Puhm. Maja, kus noormehed käisid, oli XXX , kus elab E.L. , kes väitis, et noormehed olid raudkangi pannud kõrile ja nõudnud pensioniraha ja lubanud ära tappa ning olid võtnud toiduained ja tehnika. Noormeeste sisenemist ja lahkumist oli näinud XXX elav H. K., kohal oli ka J.K.. I.Kivi ja A. Liivak kõndisid Räni tänavalt Soinaste tn suunas, kus nad peatatiisikute kontrollimiseks. 3.3.4.Ka politseiametnikest tunnistajate A.U. ja A.R. kohtulikul uurimisel antud ütlused olid maakohtu hinnangul kooskõlas eelnevaga. 26.04.2014 täitis A. U. enda töökohustusi politseiametnikuna kiirreageerijana koos A. R., kui nad said kiireloomulise väljakutse ja kohale sõites nägid kahte inimest, kelledest ühe käes oli teler või kuvar, tuvastasid isikud ning isikuks, kelle käes oli teler, tuvastasid ID-kaardi alusel I. Kivi ning teisel isikul olid puldid ja toidukraam. Tunnistaja A. U. ütluste kohaselt elas majas, kuhu nad väljakutse said, vanem naisterahvas, kes oli hirmunud ja kaebas, et teda rööviti, nõuti raha, ähvardati ja kägistati raudtoruga. Tunnistaja ütluste kohaselt näitas see vanem naisterahvas enda majas kohta, kuskohast võeti kaasa tema teler ning selgitas, et ka külmkapist oli toidukraami kadunud. A. U. ütluste kohaselt liikusid 2 meest, kelle nad kontrollimiseks kinni pidasid, kõnealuse maja juurest, kuhu väljakutse said (XXX , XXX XX), Lõunakeskuse suunas, s.o Soinaste tänava suunas. Tunnistaja A. R. ütluste kohaselt sai ta 26.04.2014 A. U. tööl olles väljakutse, et naabermajast oli nähtud väljumas kahte meesterahvast, kellel olid asjad käes ja kuna teati, et selles majas elab üksik vanainimene, kellel nooremapoolseid külalisi ei käi, siis peeti seda kahtlaseks ja teatati sellest politseile. Tunnistaja ütluste kohaselt nägid nad kohale jõudes, et kaks meeseterahvast jalutavad tänaval, neist ühel käes televiisor ja veel tehnikat, ning teisel kilekott toiduasjadega. A. R. ütluste kohaselt, kuna väljakutse sisu oli, et 2 noormeest väljusid majast asjadega ja tänaval rohkem liikujaid ei olnud, siis otsustasid neid noormehi kontrollida. Tunnistaja ütluste kohaselt andsid 2 kinnipeetud noormeest nende käes olnud esemete kohta vastukäivaid selgitusi, väites, et väljakutsega seonduva majaga nad seotud ei ole, et olid esemed toonud sõbra korterist ning tulevad kusagilt ehituselt töölt. A. R. ütluste kohaselt käisid nad ka majas, kus oli vanem naisterahvas šokis, kes selgitas, et kaks meest olid käinud, kelledest üks teda kägistas kas puukepiga või raudkepiga ja nõudnud raha ning teler ja toiduained olid kadunud.Tunnistaja A. R. näitas kohtusaalis viibivale süüdistatavale K. Puhmile, kes tunnistaja ütluste kohaselt saabus politseiauto juurde ja soovis enda sõpradega kontakti saada ning kinnitas, et politsei poolt kinnipeetud isikutelt ära võetud teler kuulub talle ja on tema oma. Politsei tuvastas K. Puhmi isiku ja lubas tal seejärel lahkuda.
3.3.5.Asitõendite vaatlusprotokollist nähtuvalt vaadeldi 26.04.2014PPA Lõuna prefektuuri patrullpolitseinike A. U. ja A. R. poolt Tartus, Räni ja Soinaste tänavate ristil I. Kivi ja A. Liivaku kinnipidamisel neilt leitud esemeid – Vene juust, Saaremaa kuumsuitsupeekon 2 tk, Tõmmu poolsuitsuvorst, Oskar abasink, Havarti juust, 5 pirni, 4 banaani, must televiisor Finlux, mobiiltelefon Nokia, 4 pulti – Acme, Strong, LG, Finlux. Asitõendite vaatlusprotokollist nähtuvalt tagastati toiduained 26.04.2014 E.L. allkirja vastu ning teler, mobiiltelefon ja 4 pulti tagastati E.L. tütrele S.A. 08.05.2014. Asitõendite vaatlusprotokolliga on kooskõlas kannatanu E.L. allkirjaleht politsei kaudu talle kuuluvate toiduainete tagasisaamise kohta ja kannatanu tütre S.A. allkirjaleht politsei kaudu enda emale E.L. kuuluvate esemete tagasisaamise kohta. 3.3.6.Maakohus asus seisukohale, et eeltoodud tõenditega on kooskõlas ka Tartus, XXX asuva sündmuskoha vahetus läheduses kinni peetud I. Kivi ja A. Liivaku kahtlustatavana kinnipidamise protokollid. Kahtlustatavana kinnipidamise protokollist nähtuvalt peeti A. Liivak kahtlustatavana KarS § 200 lg 2 p 7, 9 järgi kinni 26.04.2014 kell 00:40 Tartu linnas, Räni-Soinaste ristmikul. Kahtlustatavana kinnipidamisel avaldas A. Liivak enda telefoninumbriks XXX. Kahtlustatavana kinnipidamise protokollist nähtuvalt peeti I. Kivi kahtlustatavana KarS § 200 lg 2 p 7, 9 järgi kinni 26.04.2014 kell 00:40 Tartu linnas, RäniSoinaste ristmikul. Kinnipeetu läbiotsimise protokolli kohaselt leiti I. Kivi 26.04.2014 kell 03:20 läbiotsimisel temalt ID-kaart, mobiiltelefon, võtmed, rahakott, kehtetu ID-kaart, 4 muud kaarti. Kahtlustatavana kinnipidamisel avaldas I. Kivi enda telefoninumbriks XXX. 3.3.7.Tunnistaja M. M. kohtulikul uurimisel antud ütluste kohaselt elas I. Kivi pärast vanglast 2014 märtsis vabanemist tema juures Tartu linnas, Kastani tänaval asuvas üürikorteris ca 6 nädalat, s.o kuni I. Kivi uuesti kinnipidamiseni. Kahtlustatavana kinnipidamisel I. Kivi kasutuses olnud mobiiltelefoni vaatlusprotokollist nähtuvalt oli I. Kivi kasutuses ööl vastu 26.04.2014 M. M. mobiiltelefon Samsung La Fleur Duos, mis on kahe sim-kaardi pesaga, ning millistest ühes oli Diil-kõnekaart ja teises Zen-kõnekaart. Mobiiltelefoni vaatlusprotokollist nähtuvalt tagastati pärast vaatlust mobiiltelefon selle omanikule M. M. allkirja vastu, millega on kooskõlas ka M. M. 08.05.2014 allkirjaleht politseist I. Kivi kasutuses olnud mobiiltelefoni talle tagastamise kohta. Tunnistaja K.P. ütluste kohaselt oli A. Liivak talle kuni A. Liivaku kinnipidamiseni poisssõber. K. P ütluste kohaselt kasutas ta 25.04.2014 ja 26.04.2014 telefoninumbrit XXX, kui sellele numbrile helistas kinnipidamisööl A. Liivak ja teatas, et on kinni peetud. Tunnistaja ütluste kohaselt teatas A. Liivak talle enda kinnipidamisest I. Kivi kasutuses olnud numbrilt, millist asjaolu teab A. Liivaku enda talle sellekohaselt avaldatust. 3.3.8.A. Liivaku 28.04.2014 kahtlustatavana antud ütluste kohaselt tarbisid nad 25.04.2014 koos K. Puhmi ja I. Kiviga alkoholi sõber G.J. elukohas, asukohaga Tartus, XXX XX. A. Liivaku 28.04.2014 kahtlustatavana antud ütluste kohaselt rääkisid nad G.J. elukohas viibides kolmekesi K. Puhmiga ja I. Kiviga Tartus, Tammelinnas, Räni tänaval asuvast majast, kus elab vanainimene, ning sealt kergest saagi saamisest ja leppisid kolmekesi kokku, et öösel, kui vanamemm magab, lähevad sinna majja. A. Liivaku 28.04.2014 kahtlustatavana antud ütluste kohaselt leppisid nad kokku, et ta ise, s.o A. Liivak, ja K. Puhm lähevad vanamemme majja sisse, aga I. Kivi jääb välja valvama. A. Liivaku 28.04.2014 kahtlustatavana antud ütluste kohaselt läksidki nad sama päeva õhtul, kui oli juba pime, kolmekesi XXX maja juurde ning jõudsid sinna kella 00:30 paiku. Ta läks koos K. Puhmiga väravast sisse ja siis maja taha ning lärmi peale ärkas üles majas maganud vanamemm, väljusid majast koos sealt kaasa võetud toidukraamiga, teleka, 4 puldi ja mobiiltelefoniga. A. Liivaku ütluste kohaselt andis ta majast väljas teleka I. Kivi kätte, kui ära võetud asjadega pidas tema ja I. Kivi kinni kohalejõudnud politseipatrull. A. Liivaku 28.04.2014 kahtlustatavana antud ütluste kohaselt oli K. Puhm jõudnud ilmselt majast väljudes üle aedade ära joosta. A. Liivaku 28.04.2014 kahtlustatavana antud ütluste kohaselt käis ta 25.04.2014, kui väljas oli veel valge, XXX , Tartus asuvat maja
koos K. Puhmiga vaatamas, kuid selle maja lähedusest tulid naabrid asja uurima, et mida seal teete, ja süüdistatavad lahkusid seepeale. Tunnistaja A.K. kohtulikul uurimisel antud ütlustega ja tunnistajale isiku fotode järgi äratundmiseks esitamise protokolliga on tõendatud, et A. K. tundis talle näidatud fotodelt A. Liivaku isikus ära selle noormehe, kes käis 25.04.2014 naabrinaise E.L. e maja tagahoovis aadressil XXX , Tartu. Tunnistaja ütluste kohaselt nägi ta 25.04.2014 E.L. e elukohast väljumas 2 noormeest. Ka H. K nägi 25.04.2014 E.L. e elumaja hoovis naabrimeest ühe võõra noormehega rääkimas ja pahandamas. 3.3.9.Maakohtu hinnanguil oli eelnevaga kooskõlas ka K. Puhmi kohtulikult uurimisel antud ütlused. K. Puhmi ütlustest tuleneb, et neil oli kolmekesi A. Liivakuga ja I. Kiviga plaan öösel XXX maja juurde minna vanainimese juurde asju ära võtma ja leppisid selleks kokku ka plaani, et XXX majja asjadele järele läheb ta ise sisse koos A. Liivakuga ning I. Kivi pidi jääma vahti pidama, et vajadusel telefoni teel hoiatada. Süüdistatav K. Puhmi ütluste kohaselt jäi XXX majas sees käimise ajaks kestma telefoniühendus A. Liivaku ja I. Kivi kasutuses olnud telefonide vahel. K. Puhmi ütluste kohaselt tõmbasid nad kahekesi koos A. Liivakuga XXX uksel haagi lahti ja sisenesid siis majja. Tunnistaja G. J. kohtulikul uurimisel antud ütluste kohaselt üüris A. Liivak kuni kinnipidamiseni tema korterit. 3.3.10.Maakohus asus seisukohale, et ka sideettevõtjatelt saadud andmeid kajastav protokoll on kooskõlas eeltoodud tõenditega. Protokolli kohaselt vältas A. Liivaku (tel nr XXX) ja I. Kivi (tel nr XXX) kasutuses olnud telefoninumbrite vaheline kõne, algusega 26.04.2014 kell 00:19:00, 1423 sekundit, s.o 23 minutit, ning mõlemad telefonid asusid selle kõne ajal sama mobiilside tugijaama Soinaste1 alas. Sideettevõtjalt saadud andmeid kajastava protokolli kohaselt jääb Soinaste1 tugijaama levisse ka XXX , Tartu asukoht. I. Kivi kasutuses ööl vastu 26.04.2014 olnud M. M. mobiiltelefonil Samsung on 2 sim kaardipesa, millistest ühe sees asunud Diil sim-kaart vastab mobiiltelefoninumbrile XXX ja teises kaardipesas asunud Zen sim-kaart vastab numbrile XXX.
3.3.11.Tulenevalt eelnevast asus maakohus seisukohale, et eelkajastatud tõendid on loogilises kooskõlas ning sellega on veenvalt tõendatud, et A. Liivak, K. Puhm ja I. Kivi omavahelisel eelnevalt kooskõlastatud kokkuleppel hõivasid ööl vastu 26.04.2014, orienteeruvalt 26.04.2014 kella 00:30 paiku, Tartus, XXX asuvast majast E.L. vara. Maakohtul ei ole alust kahelda eelnevalt kajastatud tõenditest kogumis nähtuva tegelikkusele vastavuses selle kohta, et I. Kivil oli kannatanult vara hõivamiseks täita oluline julgestaja ja turvaja roll – pidi kannatanu elukoha läheduses valvama ja ümbruskonda jälgima ning andma vara hõivamist takistavatest või vahelejäämisele viitavatest ohtudest teada telefoni teel.
3.3.12.Maakohtu hinnangul A. Liivaku, K. Puhmi ja I. Kivi käitumises puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Röövimise panid A.Liivak, K.Puhm ja I.Kivi toime kavatsetult, kooskõlastades eelnevalt eakalt kannatanult tema elukohast vara hõivamise plaani, sealhulgas leppisid kokku ka omavahelise rollide jaotuse vara hõivamiseks. Tsiviilhagi kriminaalasjas esitatud ei ole.
3.3.13.Eelnevalt kajastatust nähtuvalt rajas maakohus, kõiki tõendeid kogumis hinnates, oma otsustuse omavahel haakuvatele ja loogilises kooskõlas olevatele tõenditele, jättes K. Puhmi ütlustest ja A. Liivaku ütlustest arvesse võtmata selle osa, mis eeltoodud ja omavahel loogilises kooskõlas olevate tõenditega ei haaku. Süüdistatav I. Kivi väited selle kohta, et ta sattus kannatanu elukoha juures A. Liivakuga kokku nii-öelda juhuslikel asjaoludel, ei ole eluliselt usutavad ning ei haaku ka ülejäänud tõendite kogumiga, mis on omavahel loogilises kooskõlas. Maakohtul ei olnud ühtegi küllaldaselt mõistlikku alust ja põhjust, mille tõttu tuleks lähtuda süüdistatav I. Kivi eluliselt mitteusutavatest, ebaloogilistest ning ülejäänud
tõendite kogumiga vastuolus olevatest ütlustest. I. Kivi ning tema kaitsja taotlusel üle kuulatud tunnistajate R.M. , K.K. , M. M. ütlustest mitte ükski ei välista I. Kivi süüd talle esitatud röövimise süüdistuses. Tunnistaja R.M. kohtulikul uurimisel antud ütlustega on tõendatud üksnes asjaolu, et R.M. on viibinud koos I. Kiviga kevadel 2014 ehitusobjektidel ehitusalaseid töid tegemas, on saanud tehtud töö eest tasu ning 25.04.2014 õhtul tegid I. Kiviga mõned joogid 2-3 tunni vältel ning läksid sama päeva õhtul lahku 8-9 ajal. Süüdistuses kajastatud aja kohta – 26.04.2014 kella 00:30 paiku – ei anna R.M. ütlused üldse mingit infot, kuna R.M. ütlustest nähtuvalt lahkusid nad I. Kiviga teineteisest 25.04.2014.a õhtul 8-9 ajal. R.M. ütlustest nähtuvalt ei näinud ta 25.04.2014 õhtul K. Puhmi ja A. Liivakut. R.M. ütlused ei välista A. Liivaku, K. Puhmi ja I. Kivi viibimist 25.04.2014 G.J. elukohas ning seal A. Liivaku, K. Puhmi ja I. Kivi vahel kuriteoplaani kavandamist ja osade jaotamist, kuna A. Liivaku ütlustest nähtuvalt viibis ta ise 25.04.2014 G.J elukohas väikeste vahedegaärakäimistega terve päeva, õhtu kaasa arvatud, ning sinna kutsus A. Liivak ka K. Puhmi ja I. Kivi, kellega tarbisid alkoholi. I. Kivi viibimist G.J elukohas ja seal rollijaotuse kokkuleppimist kinnitavad ka süüdistatav K.Puhmi ütlused. Ka tunnistaja G. J. kohtulikul uurimisel antud ütluste kohaselt nägi ta 25.04.2014 õhtul pärast töölt naasmist A. Liivakut koos teiste isikutega enda elukoha õue peal.
3.3.14.Eelkajastatud tõenditega on kooskõlas ka süüdistatav I. Kivi ütlused selle kohta, et 25.04.2014 grillis G.J. elukoha aias ning seal olid peale G.J. ja A.Liivaku, kes ta sinna kutsus, veel ka K.Puhm. I.Kivi ütluste kohaselt viibis ta G. J. elukohas 25.04.2014 õhtul umbes südaööni, kuskohast lahkus koos A.Liivakuga ja K.Puhmiga ning läksid koos Tammelinna, Suur-Kaare tänavani. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt, kus on kajastatud ka XXX , Tartu asukoha ümbrust kajastav kaart, jääb Suur-Kaare tänav XXX , Tartus asuva elamu vahetusse lähedusse, s.o XXX eramust samakaugele kui Soinaste tänav jääb XXX majast. Ehk teisisõnu – Lõunakeskuse poole XXX eramust jääb Soinaste tänav ning kesklinna poole XXX elamust jääb Suur-Kaare tänav ning XXX maja jääb enam-vähem mõlemast tänavast samakaugele ehk jääb nende tänavate vahel keskele. 3.3.15.Ka tunnistaja M. M kohtulikul uurimisel antud ütlused ei välista I. Kivi süüd talle esitatud röövimise süüdistuses – süüdistuses kajastatud kuriteo toimepanemise aja kohta (26.04.2014 00:30 paiku) ei ole M. M midagi öelda olnud. M. M. ütlustest nähtuvad asjaolud, et I. Kivi oli vanglast vabanenud, otsis tööd, leidis tööd ja töötas ehitusel ning elas M. M. juures, ei välista I. Kivi süüd talle esitatud röövimise süüdistuses. Ka tunnistaja K.K. kohtulikul uurimisel antud ütlused ei välista I. Kivi süüd talle esitatud röövimise süüdistuses, kuna K.K. ütlustest selgus üksnes see, et K.K. samal korrusel asunud K. Puhm ja korrus kõrgemal paiknenud A.Liivak on üritanud omavahel suhelda, A.Liivak oli hõiganud K.Puhmile, et „lammutusel tööl olev“ I.Kivi oli pakkunud A.Liivakule „lammutusel“ tööd, mispeale aga K. Puhmilt vastust ei tulnud.
3.3.16.Maakohtu hinnangul ei välista I. Kivi süüd talle esitatud röövimise süüdistuses ka asjaolu, et prokurör ei pidanud vajalikuks kõiki I. Kivi kohtueelsele menetlejale adresseeritud pöördumisi võtta kriminaalasja toimikusse, kuna prokuratuuri otsustada on, milliseid tõendeid ta soovib maakohtule I.Kivi ja teiste süüdistatavate süü tõendamiseks esitada. Politsei-ja Piirivalveameti 15.01.2015 kirjaga on I. Kivi 16.12.2014 pöördumisele vastuseks teatatud, et osad I.Kivi pöördumised, mis olid uurija A.V. valduses, edastati hiljem prokuratuuri toimiku juurde lisamise otsustamiseks, kuid need materjalid ringkonnaprokurör T.Liiva selgituste kohaselt tõenduslikku tähtsust ei omanud. Maakohtu hinnangul ei välista I. Kivi süüd talle esitatud röövimise süüdistuses ka I. Kivi arvukates pöördumistes väidetu. Nimetatud pöördumistes on I. Kivi põhiväide, et kogu kriminaalasi on tema vastu fabritseeritud, st ei põhine seaduslikel tõenditel. Maakohtul selliseks arvamuseks alust ei ole, kuna valdavas osas on erinevatest tõenditest, sealhulgas erinevatest tõendiallikatest pärinevatest ütlustest, nähtuv omavahel loogilises kooskõlas ning ainukeseks tõendiks, mis kõige teravamalt lahkneb
ülejäänud tõenditest ning omavahel haakuvatest ja kooskõlas olevatest tõenditest, on süüdistatav I. Kivi ütlused ning tema arvukates omakäeliselt vormistatud pöördumistes menetlejatele esitatud väited. Maakohtu hinnangul on kriminaalasjas kogutud tõendid omavahel valdavas osas kooskõlas ning neid on küllaldaselt ja piisavalt, et nende omavahel haakuvate tõenditega kogumis, milliseid maakohus eelnevalt üksikasjalikult juba ka käsitles, ümber lükata I. Kivi väited röövis mitteosalemise kohta, kuriteoplaanist ning rollide jaotusest mitteteadmise kohta ja juhuslikult koos A. Liivakuga öisel ajal kannatanu elukoha vahetus läheduses kokkusaamise kohta ning juhuslikult kätte sattunud kannatanult pärineva teleriga kannatanu elukoha vahetus läheduses viibimise kohta.
4.Karistuste osas märkis maakohus järgnevat.
4.1.Füüsiliste isikute jaoks alates 01.01.2015 avaliku korra raske rikkumise KarS § 263 ja KarS § 200 sanktsioonid ei muutunud. KarS § 56 lõikes 1 sätestatu kohaselt on karistamise alus isiku süü; karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 4.2.Maakohtu arvestas kõigi süüdistatavate puhul on kohtuotsuses kajastatud kavatsetult kaastäideviijana toimepandud röövimise asjaolusid; seda, et kannatanule peale psüühiliselt raske üleelamise ning suure hirmu reaalselt ühtegi tervisekahjustust ei põhjustatud, röövitud esemed sai kannatanu naabrite abil ja politseitöö tulemusena tagasi. Karistus raskendavaks asjaoluks on kõigi süüdistatavate puhul kuriteo toimepanemine kõrges eas ja abitusseisundis vanainimese suhtes (KarS § 58 p 3). I. Kivi puhul karistust kergendavad asjaolud puuduvad. I. Kivi puhularvestas maakohus lisaks isiku varasemat korduvalt kriminaalkorras karistatust, õiguskorra kaitsmise huve, ja seda, et mõjutada I. Kivi edasiselt hoiduma kuritegude toimepanemisest ning pidas küllaldaseks ja piisavaks karistada vangistusega alla sanktsiooni keskmist määra – 6 aasta vangistusega. Karistust kergendavaks asjaoluks K. Puhmi puhul hindasmaakohus puhtsüdamlikku kahetsust (KarS § 57 lg 1 p 3), millest tulenevalt pidasmaakohus varasemalt kriminaalkorras karistatud K. Puhmi õiguskorra kaitsmise huvides, ja selleks, et mõjutada K. Puhmi edasiselt hoiduma kuritegude toimepanemisest, küllaldaseks ja piisavaks karistada röövimise eest vangistusega alla sanktsiooni keskmist määra – 4 aasta vangistusega. Lisaks K. Puhmi karistamise osas KarS § 263 p 1 järgi, lähtudes K. Puhmi süü ulatusest – eelnevalt kohtuotsuses kajastatud kavatsetult toimepandud avaliku korra raske rikkumise asjaoludest, sellest, et kannatanule peale haava, mis vajas plaasterdamist, ulatuslikumaid tervisekahjustusi ei põhjustatud, karistust raskendavad asjaolud puuduvad, karistust kergendavaks hindasmaakohus puhtsüdamlikku kahetsust (KarS § 57 lg 1 p 3), pidasmaakohus varasemalt kriminaalkorras karistatud K. Puhmi õiguskorra kaitsmise huvides, ja selleks, et mõjutada K. Puhmi edasiselt hoiduma kuritegude toimepanemisest, küllaldaseks ja piisavaks karistada avaliku korra raske rikkumise eest vangistusega sanktsiooni alammäära lähedal – 5 kuu vangistusega. Rahalist karistust ei pidanudmaakohus varasemalt kriminaalkorras karistatud K. Puhmi suhtes enam kohaseks karistuseks. Kuritegude kogumi eest KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel pidasmaakohus K. Puhmi suhtes põhjendatuks üksikkaristustest raskeimat karistust suurendada ning mõistis kuritegude kogumi eest K. Puhmile liitkaristuseks 4 aastat 3 kuud vangistust. Sellisel moel liitkaristust mõistes lähtusmaakohus nii eri- kui ka üldpreventiivsetest eesmärkidest ning õiguskorra kaitsmise huvidest, et varasemalt kriminaalkorras karistatud K. Puhmile jääks arusaam, et igale kuriteole järgneb reaalne karistus.
I. Kivi apellatsioon
5.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ja 3 apellatsiooni lisa süüdistatav I. Kivi, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist. I. Kivi leiab, et asi tuleks tagasi saata esimese astme kohtule, kus ta saaks esitada küsimusi A. Liivakule. Apellatsiooni ja apellatsiooni lisades olevad seisukohad on kokkuvõtlikult järgnevad. 5.1.I. Kivi leiab, et tema suhtes on tehtud ebaõiglane ja alusetu kohtuotsus, millega talle mõisteti 8-aastane vabadusekaotus, kuigi ta ei ole antud kuritegu sooritanud ega selles osalenud. Ta sattus sinna tänu A. Liivaku telefonikõnele, aga see ei tee temast veel süüdlast.Sellest tulenevalt annab I. Kivi toimunud sündmustest omapoolse ülevaate, tuues välja, etsüüdistus koosneb kaudsetest oletustest ja tõendamata faktidest, jättes teadlikult kõrvale kõik tõesed faktid.
5.2.Apellant leiab, et kriminaalasja on uuritud pealiskaudselt ning prokuröril on tema suhtes isiklik vimm. I. Kivi heidab ette, et asja uurimisel ei ole DNA ega näpujälgi võetud. Tunnistaja H. K ütlustest tuleneb, et majja sisenes 2 meest, seega leiab I. Kivi, et teda ei olnud sündmuskohal ja teda süüdistatakse alusetult. Asjaolu, et I. Kivil oli telefonivestlus A. Liivakuga tulenes sellest, et kui I. Kivi oli pubi6teistKannu juures, siis ta vestles A. Liivakuga telefoni teel ja kui viimane toru otsas vait jäi, arvas I. Kivi, et kõne on lõppenud ja pani telefoni taskusse, seejuures teadmata, et kõne jätkus. 5.3.I. Kivi toob välja, et tema poleks ennast mingil juhul sidunud kurjategijatega, kuna ta oli just vabanenud vangistusest ning tal olid tingimused, mida prokurör väga hästi teadis. Süüdistatav toob välja, et fakte on moonutatud ning süüdistus on lavastatud, sest põhiline on, et ta süüdi jääks. Prokurör on siinjuures lähtunud oma isiklikest emotsioonidest, keelates seejuures ka uurimistoimingud, et ei oleks tõendatud I. Kivi süütus. See oleks käinud prokuröri maine pihta ning ta ei taha oma eksimust tunnistada. Esitatud tõenditest on näha, kuidas apellanti on püütud süüdlaseks lavastada. 5.4.I. Kivi on andnud kohtule materjale, mida kontrollides saaks teada, et ta ei ole süüdi. Samuti on ta läbi viinud omapoolse uurimise, millega kohus peaks arvestama. Ta saaks asjas olla üksnes tunnistaja, sest nägi A. Liivakut asjadega, mis viimasele ei kuulunud. Samuti ei saa I. Kivi aru, miks ta oleks pidanud teleri varastama, kui tuttav pakkus talle 19 tollist LCD telerit sümboolse hinna 10 euro eest ning I. Kivil oli telekas vanas korteris olemas.
5.5.Kõik tõendid on süüdistatava hinnangul fabritseeritud. Eeluurimise 5 kuu jooksul ei olnud tõendeid, et esitada I. Kivile süüdistus. Prokurör mõjutas A. Liivakut ja K. Puhmi andma valeütlusi, mille eest lubas kergemat karistust. I. Kivi poolt taotletud toimingud on jäetud läbiviimata. Kõikidest tõenditest nähtub, et prokurör kogu hingest soovis I. Kivi süüdi lavastada. Seega palub I. Kivi kõiki tema esitatud materjale otsuse tegemisel arvesse võtta, sest tema ei saa teiste inimeste toimepandu eest karistust kanda. I. Kivi on süütult 9 kuud vangistuses istunud ilma, et ta oleks saanud kuidagi oma süütust tõestada. I. Kivi väidab, et prokuröri maakohtuistungil väljatoodud väited on samuti vastuolulised, mistõttu tuleb kogu asi erapooletult üle vaadata. I. Kivi süü seisneb üksnes selles, et ta vastas A. Liivaku kõnele ning oli nõus temaga kohtuma, kuid ta ei olnud hiromant, et näha, mis tegelikult toimub.
5.6.Apellatsiooni lisas toob I. Kivi välja, et uurimisorganid on tema arvates sõlminud kurjategijatega omad kokkulepped, et asju ei uuritaks edasi ning asjas lavastatakse süüdi I. Kivi.Apellant nõudis A. Liivaku ja M. Kinksepa suhtes juurdluse alustamist, et kellel lasub süü hulgaliselt sarnaste kuritegude toimepanemises. Uurijad keeldusid sellest, kuigi see viiks välja 26.04.2014 sündmuseni ja selguks tõde. I. Kivi kordab üle, et tõendid tema suhtes on fabritseeritud ja tal ei olnud võimalik liikuda erinevate leviala mastide vahel. Seejuures palub I. Kivi lisada tema apellatsiooni juurde 17.02.2015 politsei teatise kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta.
5.7.Apellatsiooni lisas toob I. Kivi välja, et on jätkanud omakäeliselt uurimist, et tõendada, et maakohtu otsus oli ebaõiglane ja ebaaus. Lisas palub I. Kivi liita kirja koopia kriminaalasja juurde, mis selgitab, et prokuratuur ja uurijad vältisid tema suhtes uurimistoiminguid ning määrus tema taotluse rahuldamata jätmise kohta. I. Kivi kaitsja K. Kutsari apellatsioon
6.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav I. Kivi kaitsja K. Kutsar, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega I. Kivi mõistetaks KarS § 200 lg 2 p 7, 9 järgi esitatud süüdistuses õigeks. Kaitsja leiab, et kohtuotsus on vastuoluline ning ei põhine kogutud tõenditel. Apellatsiooni seisukohad on kokkuvõtlikult järgnevad. 6.1.Kaitsja on seisukohal, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ning vääralt kohaldanud materiaalõigust. Kaitsja hinnangul on maakohus I. Kivi süü lugenud tõendatuks eelkõige kaassüüdistatavate A. Liivaku ja K. Puhmi ütlustega, samuti sideettevõttelt saadud andmete analüüsi tulemustega. K. Kutsari hinnangul on maakohus seejuures käsitlenud tõendeid valikuliselt ning on eiranud vastuolusid erinevate tõendite vahel. Kaitsja hinnangul ei ole kaassüüdistatavate A. Liivaku ja K. Puhmi ütlused I. Kivi tegevuse osas asjakohased ja lubatavad tõendid, kuna neis sisalduvad põhimõttelised vastuolud, mida ei ole kõrvaldatud. Kaitsja toob välja, et maakohus on vaidlustatud lahendis oluliselt eksinud Riigikohtu seisukohtade vastu (RKKKo nr 3-1-1-131-14). Olukorras, kus isik on andnud erinevaid ning diametraalselt vastuolulisi ütlusi, ei ole võimalik lähtuda vaid teatud seletustest ning pidada neid tõesteks, jättes vastupidised ütlused täiesti analüüsimata. Käesoleval juhul on A. Liivak ja K. Puhm andnud diametraalselt vastuolulisi ütlusi I. Kivi osaluse kohta ning neid vastuolusid ei ole õnnestunud kõrvaldada. Eeltoodut arvestades on apellant seisukohal, et maakohus on I. Kivi süü tuvastamisel lubamatult tuginenud kaaskohtualuste vastuolulistele ütlustele. 6.2.Lisaks eeltoodule on maakohus jätnud tähelepanuta tunnistaja H. K ütlused, mis omakorda välistavad I. Kivi süü kannatanu vara röövimises. Kohtuistungil kinnitas H. K., et nägi ööl vastu 26.04.2014, kuidas kaks meest pidasid tänaval nõu ning siis sisenesid naabri (kannatanu E.L. ) majja. Kuna olukord tundus kahtlane, siis jälgis tunnistaja edaspidiste sündmuste käiku ning helistas kahel korral ka politseisse. Vaatamata sellele, et tunnistaja jälgis toimuvat, ei märganud ta tänaval seismas ega liikumas ühtegi teist isikut. A. Liivak ja K. Puhm on kinnitanud, et nemad kahekesi sisenesid kannatanu majja. Seega ei ole tunnistaja ütlustega kooskõlas väide, et I. Kivi valvas õues, kuna H. K. ei näinud kuriteo toimepanemise ajal tänaval ühtegi isikut. 6.3.Kaitsja toob välja, et maakohus järeldused, et sideettevõtjalt saadud andmete protokolliga on tõendatud, et I. Kivi valvas tänaval ning kuna tal oli pidev side kaassüüdistatavatega, siis oli ta nende tegevusest teadlik ning vastutav koos A. Liivaku ning K. Puhmiga KarS § 200 lg
p-de 7 ja 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest, on vastuolulised. Seejuures on maakohus jätnud tähelepanuta K. Puhmi ütlused selle kohta, et plaanis oli kannatanu vara varastada, kuna tema teada oli maja tühi. A. Liivak ega ka I. Kivi ei ole andnud usutavaid selgitusi nimetatud kõne toimumise asjaolude kohta, mistõttu nimetatud fakt iseenesest ei kinnita esitatud süüdistust. Süüdistatav K. Puhm ei ole kohtuistungil üheselt ja kindlalt väitnud, et I. Kivi osales kuriteos ning on andnud vastuolulisi selgitusi. Ka pärast Riigikohtu praktika muutumist ei ole olukorras, kus süüdistatav annab kohtuistungil ütlusi, võimalik kohtuotsust rajada kohtueelses menetluses antud ütlustele.
6.4.Käesolevas kriminaalasjas esitas I. Kivi pärast tema kinnipidamist ja esmast ülekuulamist menetlejale oma versiooni sündmuste käigust ning taotluse tema väidete kontrollimiseks rea
tunnistajate ülekuulamiseks (seejuures on ta viidanud konkreetsetele isikutele). Kohtuliku menetluse käigus selgus, et uurija oli nimetatud taotluse „unustanud sahtlisse“ ning tegelikult ei tehtud midagi süüdistatava väidete kontrollimiseks. Kohtueelses menetluses on riigil märkimisväärne eelis tõendite kogumisel ja fikseerimisel, mistõttu on süüdistatava poolt esitatud väidete kontrollimata jätmine eriti taunitav. On igati mõistetav, et ca 9 kuud hiljem ei suuda tunnistajad meenutada, millal ja kellega nad kohtusid, mis kell lahku mindi jms. Samuti on sellise aja möödudes inimesed muutnud oma elu- ja töökohta ning vanglas viibiv süüdistatav ei suuda piisaval määral tõendamiskohustust täita. Eeltoodut arvestades on põhjendamatu vaidlustatud otsuses esitatud mõttekäik, et süüdistatava ütlused ei ole eluliselt usutavad ning tema poolt taotletud tunnistajate ütlused ei kinnita tema versiooni toimunust. K. Puhmi kaitsja H. Kuninga apellatsioon
7.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatav K. Puhmi kaitsja H. Kuningas, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist KarS § 200 lg 2 p 7, 9 järgi süüdistatavale süüks arvatud kuriteos, kaitsealuse õigeksmõistmist ning tulenevalt sellest mõista uued liitkaristused. Kaitsja on seisukohal, et maakohtu otsus ei ole seaduslik, sest tõendeid on hinnatud ebaõigesti, neid pole analüüsitud ega kaalutud tõendite usaldusväärsust ning kõrvaldamata on jäetud vastuolud isikuliste tõendite vahel. Apellatsioonis esitatud seisukohad on kokkuvõtlikult järgnevad. 7.1.Süüdistatav A. Liivak keeldus ütluste andmisest ja seetõttu avaldati tema kahed eeluurimisel antud ütlused. Nendest ütlustest ilmnevad vastuolud K. Puhm tegevuse kirjeldamisel. K. Puhm ja A. Liivak ütlused langevad kokku vaid selles, et koos mindi XXX asuvasse kannatanu elamusse. Ülejäänus on ütlused oluliselt erinevad. Tulenevalt sellest, tuleks anda hinnang süüdistatavate K. Puhmi ja A. Liivaku ütluste usaldusväärsusele. Ütluste vahel esinevad vastuolud on kõrvaldamata ja samas pole need kõrvaldatavad. On ilmne, et A. Liivaku ütlused on ebaõiged ja ei haaku tema varasemate ütlustega ning ka teiste tõenditega. Selliseid A. Liivaku ütlusi ei saa usaldusväärseks pidada ja nendele ei saa kohtuotsuse tegemisel ka tugineda. 7.2.Kaitsja arvates ei ole maakohtu otsuses esitatud järeldus kooskõlas KrMS § 61 lg 2 sätetega. Maakohus on jätnud tähelepanuta süüdistatava A. Liivaku ütluste omavahelised vastuolud kui ka vastuolud teiste ülalnimetatud tõenditega. Apellandi arvates ei ole tõendeid hinnatud nende terviklikkuses. Juba asjaolu, et A. Liivaku poolt antud K. Puhmi isikukirjeldus ei lange kokku tunnistajate poolt antud isikukirjeldusega on oluline asjaolu, millist ei saa hindamata jätta. A. Liivak on hoopis teisiti kirjeldanud 25.04 päeval toimunut kui tunnistajad ning ka see oluline asjaolu on kohtuotsuses kajastamata ja hindamata jäetud. Oluline on ka, et maakohus ei ole otsuses esitanud põhjendusi, miks arvestatakse A. Liivaku 28.04.2014 ütlusi. Kohtuotsuse lk 21 ja lk 22 antud põhjendusest võib aru saada, et maakohus tugines A. Liivaku 28.04.2014 ütlustele. Kui see nii tõepoolest on, siis pidi maakohus põhjendama, miks on lähtutud 28.04.2014 ütlustest. Sellekohased põhjendused puuduvad ja seetõttu puuduvad kohtuotsuses motiivid KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. 7.3.Kaitsja on seisukohal, et maakohtu otsuses ei järgita kohtupraktikat seoses tõendite hindamisega ning nende usaldusväärsuse kontrolliga. Riigikohtu lahend nr 3-1-1-89-12 viitab apellandi arvates sellele, et juhul kui konkreetne tõend ei ühti teiste tõenditega, on antud kaassüüdistatava poolt, kellel on huvi oma olukorda leevendada, siis need asjaolud kahandavad selle tõendi usaldusväärsust. Seetõttu ei saa usaldusväärseks pidada A.Liivaku ütlusi. Süüdistatava A.Liivaku ütlused ei viita vaieldamatult ja tõsikindlalt K.Puhmi isikule, kes oleks 25.04.2014 päeval XXX juures viibinud. Kuigi see asjaolu ei ole süüdistuse esitamise aluseks on sellel peatumine oluline tõendite usaldusväärsuse seisukohast.
7.4.Röövimise inkrimineerimiseks on vaja tõendada, et süüdistatav on kasutanud vägivalda kannatanu suhtes või on teadlik vägivalla kasutamisest teise isiku poolt. Antud juhul ei ole tõendatud juba asjaolu nagu oleks K. Puhm olnud teadlik sellest, et majas on keegi 26.04.2014 öösel. K. Puhm teadis, et maja on tühi, ta ei näinud ja ei tajunud, et majas kellegi suhtes oleks vägivalda tarvitatud. Seega puudub K. Puhmil seos vägivalla tarvitamisega ja selle abil vara hõivamisega. Röövimisele saab kaasa aidata vaid siis kui ollakse teadlik sellise teo toimepanemisest. Maakohtu poolt tõendite ebaõige hindamine on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni ning K. Puhm on ebaõigesti süüdi mõistetud KarS § 200 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi.
7.5.Arvestades asjaolu, et maakohtu otsust ei vaidlustata süüdimõistmises ja karistamises KarS § 263 p 1 järgi tuleks liitkaristuse kohaldamisel järgida samu põhimõtteid nagu maakohtu otsuses. Arvestades asjaolu, et 13.11.2014 otsusega mõistetud karistus on raskem, tuleks KarS § 263 p 1 järgi mõistetud karistus kui kergem lugeda raskemaga kaetuks. Maha tuleks arvestada eelvangistuses oldud aeg ning ärakandmisele jääks 28.01.2015 seisuga 3 kuud ja 15 päeva. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
8.Ringkonnakohtus nõustusidsüüdistatavad I. Kivi ja K. Puhm ütlusi andma ja kinnitasid, et jäävad apellatsioonides esitatud seisukohtade juurde. Süüdistatav I. Kivi tõi veelkord välja, et see, et ta viibis Soinaste mobiiltelefoni masti mõjualas, ei tähenda, et ta asus Räni tänaval, vaid ta oli 6teist Kannu pubi juures ning I. Kivi küll vestles A. Liivakuga, kuid see kõne ei kestnud nii kaua nagu märgiti kohtuotsuses. Süüdistatav märgib, et maakohus on valesti tõendeid hinnanud ja ta tuleks õigeks mõista. Süüdistatav K. Puhm kordas üle, et keegi ei helistanud A. Liivakule, tal oli telefon koguaeg taskus. Kaitsjad jäid apellatsioonides esitatud seisukohtade juurde.
8.1.Prokurör vaidles esitatud apellatsioonidele vastu ja palus need jätta rahuldamata, kuid leidis, et ringkonnakohus võiks võtta seisukoha diametraalselt erinevate ütluste kasutamise kohta. 9.Ringkonnakohus, olles tutvunud maakohtu otsuse, apellatsioonide ja kohtutoimiku materjalidega ning võttes arvesse ringkonnakohtu istungil esitatud seisukohti, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning esitatud apellatsioonid rahuldamata.
10.Menetlusõigusest tulenevalt märgib ringkonnakohus, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonide piires (RKKKo nr 3-1-1-115-04). Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonides toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo-d nr 3-1-1-23-11, p 18; nr 3-1-1-92-11).
10.1.KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsioonide piires ja ringkonnakohtu pädevuses on lahendada kriminaalasju üksnes siis, kui kohtumenetluse pooled on seda apellatsioonides taotlenud (RKKKo nr 3-1-1-54-12). KrMS § 331 lg-tes 2 ja 4 sätestatud ringkonnakohtu pädevuse piirang on oluline süüdistatava kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest süüdistatavalt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsioonides vaidlustamata küsimustes (RKKKo nr 3-1-1-31-11).
10.2.KarS § 5 lg 1 kohaselt mõistetakse karistus teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. KarS § 5 lg 2 sätestab sellest erandi, mille kohaselt seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud.
Alates 01.01.2015 jõustus uus KarS-i redaktsioon, mille muudatused ei mõjuta I. Kivile KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 9 ja K. Puhmile KarS § 200 lg 2 p 7, 9 järgi esitatud süüdistuse aluseks olevaid sätteid. Kuni 31.12.2014 kehtinud KarS § 200 lg 2 p 7 kohaselt karistati isikut röövimise eest, kui see oli toime pandud grupi või kuritegeliku ühenduse poolt. Alates 01.01.2015 tunnistati KarS § 200 lg 2 p 7 osaliselt kehtetuks, s.o osas, millega reguleeriti röövimise toimepanemist kuritegeliku ühenduse poolt, ning kehtiva seaduse kohaselt reguleerib KarS § 200 lg 2 p 7 üksnes röövimise toimepanemist grupis. Nimetatud muudatus ei puududa käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistusi, sest I. Kivi ja K. Puhmi süüdistatakse röövimise toimepanemises grupis, mitte kuritegeliku ühenduse poolt. Ka ei ole muutunud alates 01.01.2015 kehtima hakanud KarS § 200 sanktsioonimäärad – nii kuni 31.12.2014 kehtinud kui ka 01.01.2015 kehtima hakanud KarS näeb röövimise eest raskendavatel asjaoludel ette karistusena vangistuse kolm kuni viisteist aastat. Seega ei ole I. Kivi ja K. Puhmi puhul tegemist isikutega, kelle suhtes kohalduks KarS § 5 lg 2.
11.Kohtukolleegiumi hinnangul on I. Kivi ja K. Puhmi süü KarS § 200 lg 2 p 7, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises täielikult tõendatud. Süüdistatav I. Kivi tegu kvalifitseeriti maakohtu otsuses üksnes KarS § 200 lg 2 p-de 7, 9 järgi ning arvati süüdistusest välja KarS § 200 lg 2 p 4, sest maakohtu hinnangul on I. Kivile mõistetud varasem karistus röövimise eest kustunud, mistõttu ei ole võimalik I. Kivi tegu kvalifitseerida punkti 4 järgi, s.o röövimise järgi, mis on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud röövimise. Nimetatud osas ei ole maakohtu otsust otsesõnu vaidlustatud, mistõttu kohtukolleegium sellel ei peatu. Kuna maakohtu otsus on põhjalik ja ringkonnakohus nõustub kõigi esimese astme kohtu põhistustega, märgib apellatsioonikohus vastuseks apellatsioonidele vaid järgmist.
11.1.Käesoleval hetkel ei ole vaidlust selles, et 2 meest tungisid 26.04.2014 omavoliliseltaadressil XXX , Tartusasuvasse majja sisse. See on tõendatud nii kannatanu, süüdistatavate ütlustega kui ka sündmuskoha vaatlusprotokolliga ning ringkonnakohus täiendavalt sellel ei peatu. Vaidlust ei ole ka selle üle, et enne röövimise toimepanemist viibisid nii I. Kivi, A. Liivak kui ka K. Puhm G. J. elukohas. Samuti ei ole vaidlustatud kannatanult asjade äravõtmist või ära võetud asju.
11.2.Apellatsioonides on keskseks probleemiks tõendite hindamine. Väljatoodu kohaselt ei ole maakohus hinnanud tõendeid kooskõlas kohtupraktikaga ning on seetõttu jõudnud ebaõige kohtulahendini. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu ja märgib järgnevat.
11.2.1.Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Nii realiseeruvad esimese astme kohtus asetleidval üldmenetlusel täielikult KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtted, mis muuhulgas tähendab tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil ja nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise erandlikkust. Kuigi kriminaalasja arutamisel apellatsiooni korras on ringkonnakohus KrMS § 15 lg 1 ja § 335 lg 1 kohaselt õigustatud tõendeid uurima ja hindama põhimõtteliselt samas mahus kui maakohus, mis tähendab, et välistatud ei ole sealhulgas ka isikuliste tõendiallikate vahetu ülekuulamine apellatsioonimenetluses, lubab KrMS § 15 lg 2 ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele (RKKKo nr 3-1-1-48-11). Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et on võimalik, et isiku ütlused loetakse osaliselt usaldusväärseks ja neile tuginetakse kohtuotsuse tegemisel, ülejäänud ütluste osa jäetakse aga tõendikogumist ebausaldusväärsuse tõttu kõrvale (RKKKo-d nr 3-1-1-63-14; 3-1-1-131-13).
11.3.Nii süüdistatava I. Kivi kui kaitsjate apellatsioonides on kesksel kohal küsimus A. Liivaku antud ütluste usaldusväärsusest ning ka ringkonnakohtu istungil on prokurör palunud võtta kohtukolleegiumil seisukoht ütluste kasutamise lubatavuse kohta.
Maakohtu istungil leidis kinnitust, et A. Liivak andis kohtueelses menetluses ütlusi kolmel korral: 26.04.2014, 28.04.2014, 22.09.2014 ning keeldus maakohtu istungil ütlusi andmast (köide 4, lk 44). Siinjuures ei ole üheski apellatsioonis vaidlustatud A. Liivaku 22.09.2014 ütluste kõrvalejätmist maakohtu põhjendustel (köide 4, lk 130), millel ringkonnakohus seetõttu rohkem ei peatu. Küll on I. Kivi kaitsja apellatsioonis juhtinud tähelepanu, et maakohus on jätnud tähelepanuta ja hindamata A. Liivaku poolt 26.04.2014 antud ütlused, mis on olulises osas vastuolus hiljem antud ütlustega. Samas on maakohus 26.04.2014 A. Liivaku poolt antud ütlused vastu võtnud ning need on istungil avaldatud. Seega on kaitsja hinnangul tegemist kohtulikult uuritud tõendiga, mille arvestama jätmisele puuduvad selgitused. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on sisuliselt jätnud analüüsimata 26.04.2014 A. Liivaku antud ütluste kasutamise võimaluse. Maakohus on need ütlused kohtuistungil vastu võtnud tõendina, kuid ei ole teinud selle pinnalt järeldusi, ei ole tunnistanud ütlusi lubamatuks tõendiks ning ei ole rajanud oma otsust nendele ütlustele, vaid on tuginenud A. Liivaku 28.04.2014 antud ütlustele, mis on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Vaatamata sellele ei saa asuda seisukohale, et maakohus oleks valikuliselt hinnanud tõendeid. 11.3.1.Kui ütluste vahel esinevad diametraalsed vastuolud, tuleb need erinevused kõrvaldada või jätta välja selles ulatuses, mis on diametraalses vastuolus. Ütluste osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt. (RKKKo nr 3-1-1-131-13). 11.3.2.26.04.2014 antud A. Liivaku ütlused erinevad diametraalselt 28.04.2014 antud ütlustest. Kaitsjad on apellatsioonides märkinud, justkui maakohus on käsitlenud tõendeid valikuliselt ning eiranud vastuolusid erinevate tõendite vahel. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on maakohus küll istungil vastu võtnud 26.04.2014 ütlused ning need avaldanud, kuid nimetatud ütluste kohta seisukoha võtmata jätmine ning nende kasutamata jätmine ei ole iseenesest kaasa toonud KrMS § 339 lg-s 2 sätestatud muud olulist kriminaalmenetlusõiguse rikkumist, millega kaasnes või võinuks kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Eelduslikult maakohus, asudes põhjalikumalt analüüsima 26.04.2014 ütlusi, oleks tõdenud, et tegemist on ebausaldusväärse, teiste tõenditega haakumatute ütlustega ning oleks nimetatud ütlused tõendina kõrvale jätnud. Nimetatud seisukohale viitab ka asjaolu, et maakohus ei ole oma lahendis kordagi viidanud A. Liivaku 26.04.2014 ütlustele. Kohtukolleegium hinnangul ei saa seetõttu rääkida ka 26.04.2014 ütluste kõrvalejätmisel kriminaalmenetluse olulisest rikkumisest. Riigikohtu praktika kohaselt on tõendite lubatavuse üle otsustamine õiguslik hinnang.Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas (RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 714). Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist eelnevalt nimetatud olukorraga, mis kehtib ka maakohtu lahendi puhul ja kus vaatamata A. Liivaku 26.04.2014 ütluste kõrvalejäämisele on jõutud loogilisele ja põhjendatud seisukohale.
11.4.K. Puhmi kaitsja leidis apellatsioonis, et maakohus ei ole põhjendanud, miks on tuginetud A. Liivaku 28.04.2014 ütlustele ning kuna seda ei ole tehtud, siis puuduvad KrMS § 339 lg 1 p 7 alusel maakohtu otsuses motiivid.
11.4.1.Esmalt peab kohtukolleegium veelkord vajalikuks üle korrata, et kohtuotsuses toodud põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuste puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (RKKKm nr 3-1-1-139-05).
11.4.2.Maakohus on oma lahendis (otsuse lk 18 – kirjaviis muutmata) märkinud: „Eelnevalt kajastatud tõenditega on kooskõlas ka Andres Liivaku KarS § 200 lg 2 p 7,9 järgi kahtlustatavana 28.04.2014.a ülekuulamisel advokaat Anu Pärteli juuresolekul antud ütlused (III,95-98).“ Seega on maakohus jõudnud järeldusele, et A. Liivaku 28.04.2014 antud ütlused on kooskõlas kannatanu ütlustega, sündmuskoha vaatlusprotokolli, tunnistaja H. K. ütlustega, patrullilehe, tunnistajate A. U ja A. R ütlustega, asitõendi vaatlusprotokolli, kinnipidamisprotokollide, tunnistajate M. M. ja K.P. ütlustega, mida maakohus on käsitlenud enne A. Liivaku 28.04.2014 ütlusi. A. Liivaku 28.04.2014 antud ütlused on kooskõlas teiste süüstavate tõenditega. Seega apellatsioonis sellega mittenõustumine ei tähenda maakohtu otsuses motiivide puudumist.
11.4.3.Lisaks peab ringkonnakohus vajalikukstulenevalt kohtupraktika muutumisest märkida järgnevat. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (RKKKo nr 3-1-1-163-14). Ringkonnakohus ei pea vaatamata sellele maakohtu seisukohti puudulikeks ega puuduvateks, sest otsuses on põhjendatud, miks on tuginetud A. Liivaku 28.04.2014 kohtueelses menetluses antud ütlustele.
11.5.Ringkonnakohus ei jaga I. Kivi kaitsja seisukohta, et maakohtu poolt on olnud lubamatu tugineda kaassüüdistatavate ütlustele, need ütlused ei ole asjakohased ega lubatavad ning süüdistatava ütlused on vastupidiselt maakohtu seisukohale eluliselt usutavad. Samuti ei nõustu ringkonnakohus K. Puhmi kaitsja seisukohtadega, mille kohaselt A. Liivaku ütlused ei ole kokkulangevad K. Puhmi ütlustega ning A. Liivaku ütlused on vastuolulised. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjalikult analüüsinud süüdistuste aluseks olevaid tõendeid, kõrvaldanud lubamatud tõendid, hinnanud tõendeid kogumis ning jõudnud järeldusele, et esinevad vastuolud on kõrvaldatavad. 11.5.1.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on välja toonud, millised vastuolud esinevad süüdistatavate antud ütluste vahel ning on kõrvaldanud esinevad vastuolud teiste tõenditega kogumis. Ringkonnakohus leiab, et kaitsjate ja I. Kivi apellatsioonides väljatoodu ei erine suuresti maakohtu istungil esitatust ning ei too endaga kaasa maakohtu otsuse muutmist. Vastupidiselt kaitsjatele leiab ringkonnakohus, et K. Puhmi ja A. Liivaku ütlused ei ole asjakohatud I. Kivi süü tõendamisel ning ei esine kõrvaldamatuid põhimõttelisi vastuolusid. I. Kivi kaitsja väide, justkui maakohus on tõendeid hinnanud valikuliselt, on alusetu. I. Kivi kaitsja väide nagu kaassüüdistatavate ütluste kasutamine süü tõendamiseks ei ole lubatav,pole asjakohane. K. Puhmi kaitsja hinnangul tuleneb Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-89-12, et juhul kui konkreetne tõend ei ühti teiste tõenditega, on antud kaassüüdistatava poolt kellel on huvi oma olukorda leevendada, siis need asjaolud kahandavad selle tõendi usaldusväärsust. Ringkonnakohus nõustub sellega, kuid peab siinjuures ka vajalikuks märkida, et eelpool nimetatud lahendist tulenevalt ei ole kaassüüdistatava ütluste hindamisel seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega, mida on maakohus ka teinud. Ja isegi kui lähtuda, et kaassüüdistatavate poolt antavad ütlused võivad kahandada tõendi usaldusväärsust, siis käesolevas asjas toetavad kaassüüdistatavate ütlusi ka muud teistest tõendiallikast pärinevad süüd kinnitavadtõendid.
11.5.2.Kaitsja hinnangul on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et süüdistatav I. Kivi ütlused ei ole eluliselt usutavad ning tema poolt taotletud tunnistajate ütlused ei kinnita tema versiooni toimunust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et I. Kivi ütlused ei ole eluliselt usutavad ning ei lange kokku teiste tõenditega kogumis. Tegemist on teistest tõendiallikatest pärinevate tõenditega võrreldes diametraalselt vastuolulise tõendusteabega ning kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et I. Kivi selgitused ei ole sellised, mis veenaksid kohut vastupidises. A. Liivaku ütlustes esinevad vastuolud ongi kõrvaldatud asjaoluga, et A. Liivaku kohtueelses menetluses antud 26.04.2014 ütlused on kõrvale jäetud.
11.5.3.I. Kivi kaitsja toob apellatsioonis välja, et ei ole tõendatud, et I. Kivi pidas XXX maja juures väljas valvet, sest K. Puhmi sellekohased ütlused maakohtus on vastuolulised, vastuolusid ei ole kõrvaldatud ning väite mobiiltelefonide vahendusel A. Liivaku ja I. Kivi vahel side pidamise kohta on A. Liivak esitanud vaid ühel korral, s.o 22.09.2014 toimunud ülekuulamisel, mille maakohus tunnistas lubamatuks tõendiks. Ringkonnakohus kaitsja sellise väitega ei nõustu ja leiab, et I. Kivi poolt kuriteopaigas valvamine on tõendatud K. Puhmi maakohtu istungil antud ütlustega. Asjaolu, et I. Kivi kaitsja hinnangul on K. Puhm on andnud vastuolulisi ütlusi tuleneb sellest, et K. Puhm on vastates kaitsja K. Kutsari küsimusele (köide 4, lk 48) „kas te nüüd, pärast seda, kui maja juurde jõudsite, I. Kivi sel õhtul rohkem nägite“ vastanud„ei näinud“. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole võimalik sellest järeldada, et I. Kivi ei pidanud maja ees valvet. Kuna K. Puhm ja A. Liivak sisenesid majja ning majast lahkudes läks A. Liivak I. Kivi juurdening A. Liivaku ja I. Kivi hilisemal kinnipidamisel ei olnud nende juures K. Puhmi, siis K. Puhm ei saanudki näha rohkem I. Kivi. Seejuures on K. Puhmi väide, et ta ei näinud sel õhtul rohkem I. Kivi isikut ümberlükatav tunnistajate A. U ja A. R. antud ütlustega, mille kohaselt politseiametnike poolt teise kahe süüdistatava kinnipidamisel käis nende juures ka K. Puhm, kes väitis, et I. Kivi käest leitud televiisor kuulub talle. Seega ei nõustu ringkonnakohus kaitsjaga, et ei ole tõendatud, et I. Kivi pidas väljas valvet, kuna K. Puhm on seda kohtuistungil kinnitanud (köide 4, lk 46-47) ning seejuures ei ole oluline, mida märkis selle kohta 22.09.2014 ülekuulamisel A. Liivak, sest need ütlused on kõrvale jäetud kui lubamatu tõend ning maakohus ei ole neile ütlustele tuginenud ega nendele viidanud. Lisaks on asjaolu, et I. Kivi pidas valvet maja eest tõendatud ka A. Liivaku 28.04.2014 kohtueelses menetluses antud ütlustega, mille kohaselt A. Liivak toob välja, et lepiti kokku, et minnakse XXX majja kahekesi ning I. Kivi jääb valvama. 26.04.2014 öösel läksid ütluste kohaselt A. Liivak ja K. Puhm majja ning I. Kivi jäi välja kuniks A. Liivak majast väljudes läks I. Kivi juurde, kes ootas. 11.5.4.Vastuseks apellatsioonis esitatule märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ole rajanud oma seisukohti K. Puhmi kohtueelses menetluses antud ütlustele, vaid kohtueelses menetluses antud ütlusi on kasutatud maakohtu istungil üksnes süüdistatava ütlustes vastuolude kõrvaldamiseks tulenevalt KrMS § 232 lg-st 1 ja KrMS § 289 lg-dest 1, 2. Maakohtu otsuses K. Puhmi kohtueelses menetluses antud ütlustele ei tuginetud. 11.6.Nii süüdistatav I. Kivi kui ka kaitsjad leiavad, et A. Liivaku ja I. Kivi vahel toimunud telefonikõne ning selle alusel saadud andmed sideettevõtjatelt ei kinnita süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus on tuvastanud, et helistamise hetkel kuulus telefoninumber XXX A. Liivakule ning telefoninumber XXX I. Kivile. Nimetatud osas ei ole vaidlust ka ringkonnakohtus. I. Kivi väidab jätkuvalt, et tema arvates kestis kõne A. Liivakuga üksnes mõned sekundid ning ülejäänud kõnest ei tea tema midagi ning tema asus 6teist Kannu pubi juures. Maakohus on siinjuures selgitanud, kuidas nimetatud kõne tegemisel asusid mõlemad telefoninumbrid samas mobiiliside tugijaamas kogu kõne vältel. Selline väide on põhjendatav sideettevõtjatelt saadud andmete protokolliga (köide 2, lk 185-193) ning ringkonnakohtul puudub alus selles kahtlemiseks. Seega on tegemist tõendiga, mis kinnitab, et A. Liivak ja I. Kivi pidasid sidet, viibides samal ajal samas mobiilside tugijaamas.
11.6.1.I. Kivi kaitsja taotles maakohtult tunnistajana R.M. ülekuulamist põhjusel, et tunnistaja oli koos I. Kiviga 25.04.2014 õhtul ning saab anda selgitusi süüdistatava tegevuse kohta. Maakohtu istungil antud ütluste kohaselt said R.M. ja I. Kivi kokku 25.04.2014 õhtul Võru ja Kastani tänava nurgal, olid koos 2 kuni 3 tundi, tehti mõned joogid ja nad läksid laiali 8-9 ajal (köide 4, lk 29). Nimetatud tunnistaja ütlustega ei ole kuidagi tõendatud, et I. Kivi viibis sel õhtul 6teist Kannu pubi juures ja ei pidanud valvet XXX maja juures. Nimetatud ütlused ei välista võimalust, et I. Kivi pani toime KarS § 200 lg 2 p-de 7, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Eelneva tõttu on põhjendatud ka I. Kivi ütluste lugemine ebausaldusväärseks, sest süüdistatava antud ütlused on vastuolus kõigi teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ega ole usaldusväärsed.
11.6.2.Kaitsja K. Kutsari apellatsioonis väljatoodu, et röövimas käisid üksnes 2 süüdistatavat, I. Kivi nende hulgas ei olnud ning ka tunnistaja H. K. ütlused välistavad I. Kivi osalemise kuriteos, on alusetud. Tunnistaja H. K. maakohtu istungil antud ütlustest (köide 4, lk 16 pöördel – 19) tuleneb, et ta nägi maja taga küljel toimuvat, seega ei olegi võimalik, et tunnistaja nägi samaaegselt kõigi grupi liikmete tegevust, s.o nii kuriteo toimepanemist kui ka kuriteo turvamise osa samal ajal. Lisaks H. K. ütlustest tulenevalt käis H. K. vahepeal akna juurest ära.
11.7.K. Puhm pidas ringkonnakohtu istungil vajalikuks märkida, et keegi ei helistanud A. Liivakule sel ajal, kui nad olid majas. Ringkonnakohus leiab, et see asjaolu ei ole määrava tähtsusega ning pole välistatud, et helistamine ehk nii-öelda kõne alustamine toimus juba õues enne kannatanu majja sisenemist. Tõenditega on leidnud kinnitust, et kannatanu juures viibisid mõlemad süüdistatavad, mis on tuvastamist leidnud kannatanu ütluste, tunnistaja H. K ja politseiametnike ütlustega. Asjaolu, et K. Puhm viibis sündmuskohal on tõendatud maakohtu hinnangul patrull-lehe, politseiametnike A. U ja A. R. ütlustega, mida ükski osapooltest ei ole vaidlustanud. Ka käesoleval juhul ei ole seatud nimetatud tõendeid kahtluse alla. Kaitsja väide, et K. Puhm ei läinud majja sisse, vaid seisis koridoris ning A. Liivak käis üksi majas sees, ei ole eluliselt usutav. Samuti ei ole eluliselt usutav K. Puhmi maakohtu istungil avaldatu, mille kohaselt ta läks A. Liivakuga lihtsalt kaasa ja mingit põhjust kaasaminekuks polnud. A. Liivaku 28.04.2014 ülekuulamisel antud ütlustest tuleneb, et G. J. elukohas lepiti kokku, et öösel kui vanamemm magab, minnakse Räni tänaval asuvasse majja kerge saagi saamise nimel. Seejuures tuleneb ütlustest, et K. Puhm oli teadlik, kes elab aadressil XXX , Tartu. Lisaks oli kokku lepitud tööjaotus. K. Puhm on maakohtu istungil tõdenud, et nad läksid röövima, kuid tema oli kaasosaline. K. Puhmil oli A. Liivaku ja I. Kiviga konkreetne plaan, kindel kuritegelik rollijaotus ja ühine tahtlus saada vanainimese majast kerget saaki, mistõttu on kogutud tõenditest tulenevalt isikute tegevus kvalifitseeritav röövimisena.
12.Süüdistatav I. Kivi on esitanud kohtueelses menetluses korduvalt taotlusi ning avaldanud nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu istungil pahameelt kriminaalasjas läbiviidud uurimise osas. I. Kivi leiab läbivalt erinevates kohtuinstantsides, et tema süü tõendamiseks oleks pidanud läbi viima täppispositsioneerimise ja vastastamise ning oleks pidanud kasutama jäljekoera. Ringkonnakohus nõustub siinjuures maakohtuga ning leiab, et I. Kivi poolt esitatud omapoolne nägemus tõendusteabe kogumisest ei anna alust kahelda süüdistuse paikapidavuses ning on piisavalt tõendeid kogumis I. Kivi süüditunnistamiseks KarS § 200 lg 2 p 7, 9 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. I. Kivi sisult sarnastele taotlustele on mõistlikus ulatuses sisukohaselt vastatud ning põhjendatud, miks nimetatud toimingute läbiviimine ei ole olnud võimalik või vajalik ning kohtukolleegiumi hinnangul ei ole põhjust nimetatud vastuste paikapidavuses kahelda.
12.1.I. Kivi on taotlenud korduvalt täppispositsioneerimist, seejuures viitamata, mida ta täpselt selle all silmas peab. Prokurör on 09.10.2014 taotluse rahuldamata jätmise määruses välja toonud, et Eesti kriminaalmenetlus ei tunne sellist toimingut nagu täppispositsioneering,
mis ammendavalt vastab süüdistatava küsimusele.Mobiilside positsioneerimist ei viida läbi meetri täpsusega, vaid see toimub teadaolevalt mobiilside tugijaamade täpsusega. I. Kivi taotles ka jäljekoera kasutamist, et tõendada, et tema ei ole maja juures valvet pidanud ning koer oleks tõendanud, et I. Kivi tuli hoopis teisest suunast. KrMS § 213 lg 1 kohaselt juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seetõttu puudub ringkonnakohtul võimalus sellele küsimusele vastata, miks ei ole jäljekoera kasutatud või kas taoline küsimus oleks üldse pidanud tõusetuma. Küll tuleb aga tõdeda, et teised kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad, et I. Kivi on teo toime pannud ning puudub alus arvata, et jäljekoera kasutamisega oleks jõutud teistsuguse tulemuseni. Jäljekoera kasutamine ei oleks õigustatult maakohtu hinnangul detailsemalt tõendanud, kas I. Kivi kavandas röövi või aitas kaasa selle turvamisele. Jäljekoera kasutamisel oleks võib-olla olnud võimalik tuvastada I. Kivi käimine kannatanu majas sees, kuid see osutuks mittevajalikuks, sest on teada, et nimetatud süüdistatav majas ei viibinud. Vastastamise osas on samuti prokurör andnud vastuse oma 09.10.2014 taotluse rahuldamata jätmise määruses. Ringkonnakohus peab siinjuures vajalikuks märkida, et I. Kivile on põhjendanult vastatud, miks ühte või teist toimingut ei saa või ei ole vaja läbi viia ning asjaolu, et süüdistatav ei nõustu põhjendustega, ei tähenda, et tema taotlustele ei oleks vastatud.
12.2.I. Kivi on korduvalt nii maakohtus, ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis, selle lisades kui ka ringkonnakohtu istungil välja toonud, et prokurör on tema suhtes fabritseerinud tõendeid ning I. Kivile esitatud süüdistuses on lähtutud prokuröri isiklikest motiividest. Ringkonnakohtu istungil I. Kivi selgitas prokurörile vastates, et isiklik motiiv tuleneb sellest, et prokurör soovib I. Kivile kätte maksta, sest 2012. aastal kui süüdistatavvahistati ning ta oli narkojoobes, siis järgmine päev prokurör ütles kokkuleppele jõudes, et kui I. Kivi järgmine kord paneb toime kuriteo, siis saab ta „täie rauaga.“ I. Kivi võttis seda kui ähvardust, mida kinnitas süüdistatava sõnul ka asjaolu, et A. Liivak sai karistuseks 3 aastat 2 kuud,I. Kivi aga 8 aastat vangistust.
12.2.1.Ringkonnakohus peab siinjuures vajalikuks märkida, etI. Kivi taoline seisukoht on alusetu. I. Kivi suhtes esitatud tõenditega on leidnud kinnitust, et süüdistatav on toime pannud röövimise, mida ei kinnita üksnes dokumentaalsed tõendid vaid ka tunnistajate ning kaassüüdistatavate ütlused. Seetõttu ei ole alust rääkida tõendite fabritseerimisest, kuna tõendid pärinevad erinevatest tõendiallikatest. 12.2.2.Mis puudutab prokuröri isiklikku motiivi, siis selliste motiivide kohta puuduvad tõsiseltvõetavad tõendid. Asjaolu, et prokurör väidetavalt ütles I. Kivile, et kui ta järgmine kord kohtusse satub, siis saab „täie rauaga“ ei ole käsitletav ähvardusena. On ilmselge, et isiku karistamisel lähtutakse tema varasemast elukäigust ning võetakse arvesse varasemat karistatust. Isikut, keda on korduvalt karistatud, ei karistata samas karistusmääras ja ulatuses kui eelnevatel kordadel. Seega kui süüdistatav paneb toime järjekordse uue kuriteo, võib mööndaka isikule raskema karistuse mõistmist kui varasemalt. Seda ei saa käsitleda prokuröripoolse ähvardusena, vaid pigem hoiatusena, milline võib olla süüdistatava jaoks tulevik. Antud juhul on I. Kivi tõlgendanud sellist aastate tagust väidetavat prokuröri väljaütlemist enda kaitseversioonina, jättesseejuures arvestamata karistuse mõistmise alused ja et karistuse mõistab lõpuks siiski kohus. Ringkonnakohtule jääb samuti arusaamatuks, miks peaks olema uurimisasutusel või prokuröril huvi I. Kivi süüdilavastamiseks. 12.2.3.Lisaks märgib kohtukolleegium järgnevat. I. Kivi vastas ringkonnakohtu istungil prokurörile kohtuvaidlustes esitatule repliigi korras, et paberite järgi on teda ainult üks kord karistatud ning prokurör toob minevikust välja asju, et süüdistatava olukorda raskendada. I. Kivi karistusregistri väljavõtte (köide 3, lk 16-21) kohaselt on süüdistataval mitmed kehtivad kriminaalkaristused, mistõttu on alusetu I. Kivi väide, et teda on vaid ühel korral karistatud. Tulenevalt korduvatest karistustest ning kuna varasemad karistused ei ole avaldanud I. Kivi suhtes mõju, on maakohus mõistnud I. Kivile võrreldes
kaassüüdistatavatega raskema karistuse, millega nõustub ka ringkonnakohus. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks välja tuua, et toimepandud röövimise eest mõisteti I. Kivile karistuseks 6 aastat vangistust ning 8-aastane vangistus mõisteti liitkaristuse tulemusena kohtuotsuste kogumi eest. I. Kivi välja toodud karistuserinevusi ei ole võimalik A. Liivakuga selle pinnalt võrrelda, sest süüdistatavatele mõistetud liitkaristuste aluseks olevad varasemad kohtuotsused on erinevad. Vaatamata sellele leiab ringkonnakohus, et mõistetud karistused röövimise eest on proportsioonis toime pandud teoga, arvestavad süüdistatavate isikut, varasemat elukäiku ning isikute võimalust mõjutada edaspidi süüdistatavaid seadusekuulekalt käituma, arvestades ühiskonna üldist õiglustunnet.
13.K. Puhmi kaitsja on oma apellatsioonis välja toonud, et K. Puhm ei kasutanud kannatanu E.L. e suhtes vägivalda, mistõttu ei ole võimalik K. Puhmi süüdi tunnistada röövimises. KarS § 200 näeb ette röövimise ehk võõra vallasasja äravõtmise vägivallaga. Vägivald on KarS § 200 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse koosseisu osa. See võib ilmneda nii ähvardamises (KarS § 120), kehalises väärkohtlemises (KarS § 121), piinamises (KarS § 122) kui ka raske tervisekahjustuse tekitamises (KarS § 118) (RKKKo-d nr 3-1-1-25-07, p 13.1; 31-1-59-07, p 15). Alates 01.01.2015 tunnistati KarS § 122 kehtetuks, mistõttu ei puuduta vägivald eraldi varasemat piinamise koosseisu, vaid on paigutatav alates 01.01.2015 KarS § 121 alla. Lisaks KarS § 200 lg-s 1 esinev termin "vägivald" tähendab nii kannatanu psüühilist kui ka füüsilist mõjutamist, mis loob aluse asja üleminekut takistava või takistamist eeldava vastupanu murdmiseks või vältimiseks (RKKKo nr 3-1-1-11-03). Kannatanu E.L. e maakohtumenetluses avaldatud ütlustest(köide 2, lk 135–kirjaviis muutmata) tuleneb, et „/.../Seejärel tuli üks neist meestest minu juurde ja pani mulle puutoki kõrile ja lubas mind ära tappa. Tundsin reaalset hirmu ja kartsin oma elu pärast. Teine mees ütles tokki minu kõrval hoidvale mehele, et vajuta vajuta, tapame ära kui raha ei anna. /.../“Patrullilehe koopia (köide 2, lk 179-182) kohaselt E.L. väitis, et majas käinud noormehed olid raudkangi pannud kõrile ning nõudnud pensioniraha, lubades ära tappa. Ka tunnistajate A. R. ja A. U. maakohtu istungil antud ütlustega (köide 4, lk-d 21 pöördel, 23) on tõendatud, et E.L. tunnistas, et teda takistati mingisuguse tokiga ja ta kartis oma elu pärast. Kaitsja väide nagu K. Puhm ei olnud üldse teadlik sellest, et sissetungitavas majas on keegi 26.04.2014 öösel ning ta ei näinud ja ei tajunud, et majas kellegi suhtes oleks vägivalda tarvitatud on varasemalt kohtukolleegium juba ümber lükanud (käesoleva otsuse punkt 11.7.), mistõttu ei ole selline kaitsja seisukoht asjakohane. Nimetatud väide on ümberlükatav nii kannatanute kui ka tunnistajate ütlustega. Seega on leidnud kinnitust, et röövimise toimepanemisel kasutati nii kannatanu psüühilist kui ka füüsilist mõjutamist ehk objektiivse koosseisu tunnus asja äravõtmine vägivallaga on täidetud. Kannatanu tunnetas reaalset ohtu ning kartis oma elu pärast.
14.Süüdistatav I. Kivi taotles apellatsioonis kriminaalasja tagasisaatmist esimese astme kohtule, et ta saaks küsitleda A. Liivakut. Vaatamata asjaolule, et kohtukolleegiumi hinnangul ei esine käesoleval hetkel KrMS § 341 tulenevaid kriminaalasja tagasisaatmise aluseid esimese astme kohtule, märgib ringkonnakohus järgnevat. A. Liivak keeldus maakohtu istungil ütluste andmisest, mistõttu võeti kriminaalasja juurde ja avaldati A. Liivaku kohtueelses menetluses antud ütlused. KrMS § 34 lg 1 p 1 kohaselt on kahtlustataval õigus keelduda ütluste andmisest. KrMS § 35 lg 3 kohaselt on süüdistataval kahtlustatava õigused ja kohustused. Asjaolu, et asi saadetaks tagasi esimese astme kohtule, ei tooks endaga kaasa süüdistatavale kohustust anda ütlusi. Ehk vastavasisuline taotlus jääks ilmselgelt edutuks ka KrMS § 341 olukorra esinemisel, sest süüdistataval oleks õigus jätkuvalt keelduda ütluste andmisest.
15.Tulenevalt eelnevast leiab ringkonnakohus, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et I. Kivi ja K. Puhm tuleb süüdi tunnistada KarS § 200 lg 2 p-de 7, 9 järgi. Maakohus on rajanud otsuse I. Kivi ja K. Puhmi süüd kinnitavatele tõenditele ja on kõrvaldanud vastuolud. Ringkonnakohtu hinnangul jäävad süüdistatav I. Kivi ja kaitsjate apellatsioonid edutuks ning ei sisalda olulises määras uut võrreldes maakohtu menetluses esitatuga. Apellatsioonides ei ole välja toodud asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla maakohtu seisukohad.
16.KrMS § 185 lg 2 sätestatu kohaselt, kui apellatsioonimenetluses jäetakse maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. 16.1.I. Kivi riigi õigusabi korras kaitsja vandeadvokaadi vanemabiK. Kutsar esitas Tartu Ringkonnakohtule tasutaotluse, milles taotleb tasu summas 232,80 eurot, sh käibemaks 38,80 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus on põhjendatud ja kuulub täielikult rahuldamisele. KrMS § 185 lg 2 alusel tuleb ringkonnakohtu menetluses tekkinud menetluskulud välja mõista I. Kivilt. 16.2.K. Puhmi riigi õigusabi korras kaitsja vandeadvokaadi vanemabi H. Kuningas esitas Tartu Ringkonnakohtule tasutaotlused, milles taotleb tasu kokku summas 384,00 eurot, sh käibemaks 64,00 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kuna kohtuistung kestis alla ühe tunni, kuid kaitsja on märkinud istungi kestuseks 1,5 tundi, siis on põhjendatud tasutaotluses esitatud kohtuistungil olemise tasu vähendada 1 tunnini ning tulenevalt sellest tuleb vähendada ka kaitsja tasu tervikuna. Kohtuistungil olemine eest on põhjendatud hüvitada H. Kuningale ühe tunni ulatuses, s.o 48 eurot, sh käibemaks 8 eurot. K. Puhmi kaitsja taotlus on põhjendatud rahuldada üksnes osaliselt, s.o kokku 360 euro ulatuses, sh käibemaks 60 eurot. KrMS § 185 lg 2 alusel tuleb ringkonnakohtu menetluses tekkinud menetluskulud välja mõista K. Puhmilt.
17.Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 28.01.2015 otsuse muutmata ja süüdistatava I. Kivi, süüdistatav I. Kivi kaitsja ning süüdistatav K. Puhmi kaitsja apellatsioonid rahuldamata.
Tiit Lõhmus
Paavo Randma
/allkirjastatud digitaalselt/
Maarika Kuusk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.