1.Jätta Harju Maakohtu 24. märtsi 2015 otsus S.O süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 ( KarS § 121 lg 1 ) järgi muutmata. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Prokuröri poolt toetatud süüdistus
1.
S.O süüdistatakse selles, et tema 11.03.2014 kella 16:00 paiku Harju maakonnas, XXXX XXXXX, XXXXX XXXXX, S.O omandis oleva loomakasvatushoone kõrval, kasutas füüsilist vägivalda kannatanu MT suhtes: võttis kannatanul kraest kinni ja lohistas teda mööda maad, hoidis kinni kannatanu õlast, tekitades oma sellise tegevusega kannatanule MTle füüsilist valu ja tervisekahjustusi – paremale õlale nahapunetuse ja kriimustusi. Seega pani S.O toime kehalise väärkohtlemise, s.o KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Harju Maakohtu otsus
2.Harju Maakohtu 24.03.2015 otsusega mõisteti S.O KarS § 121 (alates 01.01.2015 KarS § 121 lg 1) järgi süüdi ning karistati teda rahalise karistusega 80 (kaheksakümne) päevamäära ulatuses, summas 2096 (kaks tuhat üheksakümmend kuus) eurot. Maakohus asus seisukohale, et süüdistatava tegevusele on antud õige juriidiline hinnang ning tema süü on tõendamist leidnud. Kohtus leidis tõendamist, et S.O kasutas füüsilist vägivalda kannatanu suhtes – võttis kannatanust kinni, hoides õlast lohistas teda mööda maad, tekitades sellega kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi: paremale õlale nahapunetuse ja kriimustused. Süüdistatav pani antud kuriteo toime kaudse tahtlusega. Olles teadlik isikute kaalu- ja kasvu erinevustest, haarates habrast naisterahvast õlast ja teda tirides selliselt, et ta ei saaks lahti rabeleda, pidi süüdistatav võimalikuks pidama ja möönma, et teine isik võib saada tervisekahjustusi ja tunda valu. Õigusvastasust välistavad asjaolusid kohus ei tuvastanud, kuna süüdistataval puudus põhjus hädakaitseks, kannatanu teda füüsiliselt ei ohustanud, ka ei ole tõendeid selle kohta, et süüdistataval oleks esinenud eriline psüühiline seisund antud kuriteo toimepanemisel. Ka on välistatud teo toimepanemine omaabi korras. Rahalise karistuse mõistmisel arvestas kohus asjaoluga, et S.O tegutses kaudse tahtlusega ning kannatanule tekitatud tervisekahjustus oli minimaalne. Samuti tõi maakohus välja, et tuvastas kannatanu konfliktse käitumise ning et kannatanul puudus vajadus lauda juurde tulla. Lisaks tõi maakohus välja, et süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata ja materiaalselt kindlustatud isik ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kannatanu tsiviilhagi rahuldas maakohus summas 100 eurot materiaalse kahju osas, mis tekkis seoses kannatanu jope purunemisega. Kannatanu esitas tsiviilhagi ka moraalse kahju hüvitamiseks, kuna tegevus oli teda solvav ja tema ise ei käitunud provotseerivalt. Maakohus moraalse kahju hüvitamist põhjendatuks ei pidanud. Apellatsioon
3.Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni S.O kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist tervikuna, kuna S.O süü ei ole leidnud piisavalt tõendamist ning kohus on asjas kogutud tõendite kogumi põhjal teinud ebaõigeid ning meelevaldseid järeldusi. Samuti on kohus jätnud osa tõendeid alusetult hindamata, rikkudes ausa ja erapooletu kohtumõistmise põhimõtteid. Kohtuotsuses jäi lahendamata küsimus, kuidas said kannatanu paremale jalasäärele vigastused ja miks kannatanu üritas nende tekitamist S.O-le süüks panna. Kohus oleks pidanud
analüüsima, et kas kannatanu paremalt õlalt leitud vigastused võisid tekkida jalasääre vigastustega, mille osas prokurör süüdistusest loobus, samadel asjaoludel. Asjas on tunnistajate riimuvate ütlustega leidnud tõendamist, et S.O lükkas kannatanut lauda eest ära, näoga auto suunas, samal ajal kannatanut parema käega vasaku õla tagant jopest kinni hoides. Seejuures on maakohus otsuses jätnud meelevaldselt arvestamata S.O ütluse, lugedes selle ebapädevaks, et tema hinnangul ei saanud kannatanu lükkamine põhjustada talle valu ja tekitada vigastusi. Täielikult on tõendamata, et S.O lükkas kannatanud paremast õlast. Seda ei saa järeldada ka kannatanu jope rebenenud õmblustest. Maakohus on jätnud analüüsimata kaitsja tõendite analüüsis toodud järelduse, et S.O hoidis kannatanut kinni vasakult poolt ning jope õmbluse rebenemine võis olla tingitud kukkumisest. Välistada ei saa tegelikult ka seda, et kukkumisel sai kannatanu parem õlg pingutatud jopega hõõruda. Pole teada, kas ja mis riideid kannatanu jope all kandis ja kas see variant võiks olla välistatud. Kaitsja esitas kaitseaktis tõendite analüüsi ning seadis kahtluse alla süüdistusversiooni, kuid maakohus ei analüüsinud kaitsja väiteid ega kõrvaldanud kaitsja versiooni. Kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 7 lg-ga 3 tuleb tekkinud kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohus on tõendite kogumile (sh süüdistatava ütlustele) viidates leidnud, et kannatanu ütlustes puudub alus kahelda. Samas S.O eitas teo toimepanemist ning ükski tõend (v.a kannatanu väited) ei kinnitanud, et S.O hoidis kannatanul kinni paremast õlast. Kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole järgitav ega kontrollitav, kui kohus loeb asjaolu tõendatuks üksnes tõendite kogumile viidates. Toomata välja konkreetseid vastuolusid luges kohus täiesti meelevaldselt ebausaldusväärseks ning jättis seetõttu kõrvale VH ütlused. Kuigi VH mainis, et ta suhtub S.O-sse negatiivselt ja kunagi tal oli temaga ka mingi „kana kitkuda“, siis sellistel asjaoludel ei saa veel tunnistajat tõendiallikana kõlbmatuks tunnistada. Sisuliselt nõustus kohus kaitsja seisukohaga kannatanud ütluste osalisest ebausaldusväärsusest – kannatanu ütluste hindamisel möönis kohus teatud provokatiivset käitumist, samuti seda, et kannatanul oli kalduvus S.O süüdistamisega liialdada ning minigi osa kannatanu ütlustest ei saa olla tõsi – kuid seejuures jääb täiesti arusaamatuks, et miks ei jätnud kohus kannatanu ütlusi ebausaldusväärsuse tõttu tervikuna kõrvale. Sellise selektiivse ja meelevaldse tõendite käsitusega ei saa nõustuda, sest see ei ole omane ausale ja erapooletule kohtumõistmisele ning kokkuvõttes jääbki arusaamatuks, millistel kaalutlustel kohus isiku süüdi mõista otsustas. Kuigi ka kaitsjal tekkis kohtuistungil veendumus, et VH-l on varjamatu sümpaatia ning poolehoid kannatanu suhtes, ei olnud põhjust lugeda ebaobjektiivseks tema selgitust sellest, millises õlast S.O kannatanust kinni hoidis, sest see ei riimunud süüdistusega ega kannatanu versiooniga juhtunust. Kõige vähem võinuks ka kohus arvata seda, et VH soovis anda kallutatud ütluseid S.O kasuks. Kohtul ei saanud jääda märkamatuks, et isegi kannatanu abikaasa hämas selles küsimuses ega suutnud olustikuga kokku viia oma väidet, et S.O hoidis kannatanut kinni just paremast õlast. Kohus jättis tähelepanuta selle, et kohtu poolt usaldusväärseks peetud tunnistaja HT nägi samuti, et S.O hoidis kannatanut kinni vasakult poolt mantlist, mitte paremast õlast nagu kohus kannatanu ütluste alusel leidis. Miks kohus HT ütluse kui tõendiga arvestamata jättis, on täiesti arusaamatu. Kohus ei ole järelikult otsust tehes analüüsinud tunnistajate ütluseid piisava
põhjalikkusega ning jätnud seetõttu selged vastuolud tähelepanuta. Selliselt käitudes on maakohus läinud selgelt vastuollu Riigikohtu praktikaga (lahendid 3-1-1-94-04 p. 10, 3-1-148-11 p. 15, 3-1-1-26-13 p. 12). Seega ei saa tunnistajate riimuvatest ütlustest kuidagi järeldada, et S.O hoidis kannatanud paremast õlast ja võis kannatanut sealt kriimustada. Kohtu vastavasisuline järeldus ei põhine seega tõenditel. Kohus on täielikult jätnud vastamata kaitseversioonile, mille kohaselt on kannatanu kõige tõenäolisemalt saanud oma vigastused jalasäärele ja õlale just kukkumise käigus, mille põhjustas mitte S.O, vaid kannatanu abikaasa, kes lõi S.O jalgadesse nii, et viimane kukkus koos kannatanuga. On teada, et S.O hoidis kannatanust kinni kuni peale kukkumist püstitõusmiseni, seega sai kannatanu kõige tõenäolisemalt viga oma parema jalasäärele kukkumise käigus. Igal juhul ei oleks mõistlik arvata, et kukkumise ajal võis S.O ka kaudse tahtluse vormis soovida kannatanule vigastusi tekitada. Arusaamatuks jääb, et millist tähtsust omab kohtu silmis süü tõendamise seisukohalt kannatanu poolt tõendina esitatud audiosalvestis, sest kohus ei ole seda tõendit otsuses sisuliselt käsitlenud. Niipalju kui kaitsja sellest audiosalvestisest kohtuistungil kuulates aru sai, ei kinnitanud sealt kuuldu asjaolu, et kannatanu oleks enne kukkumist toimunud lükkamise ajal valu kogenud, valust karjunud vms. Pealegi valdav osa tunnistajatest leidsid, et valu võis kannatanu kogeda vaid kukkumise ajal, enne seda ükski kõrvalseisja ei täheldanud, et kannatanul võis valus olla. Viidatud audisalvestisest on kuulda teiste tunnistajate hõikeid („S.O, S.O“) ja peale kukkumist S.O valust tingitud sõimu, mis kattub tema ütlustega selles osas, et ta sai kukkumisel suure valu osaliseks ja see sõim ei olnud suunatud kannatanu vastu. Kannatanu ise räägib vahetult peale kukkumise intsidenti kaalutletud ja rahulikul häälel, rahustades ilmselt ka oma abikaasat. Mingisugust valu kogemist kannatanu poolt see audiosalvestus küll ei kinnita. Riigikohus on 23.05.2013 otsuses 3-1-1-50-13 punktis 12.2 leidnud, et valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kohus ei ole tõenditele tuginedes valu ega vigastuste tekitamist kannatanu paremale õlale tõendanud, mistõttu on S.O süüdi mõistetud alusetult. Kuivõrd kannatanu üritas S.O-le süüks panna ka löömist, mida tegelikult ei toimunud, pidi kohus suhtuma kriitikaga ka tema väidetesse paremast õlast tassimise ning valu ja vigastuste tekitamise kohta. Tühistada tuleb ka KrMS § 340 lg 2 p-i 5 alusel tsiviilhagi, kuna asjas puuduvad tõendid, et S.O oleks kannatanu jope ära lõhkunud, samuti puuduvad usaldusväärsed tõendid jope väärtuse kohta. Kõik tõendid räägivad pigem selle versiooni kasuks, et kannatanu jope kärises kaenlaaugust kukkumise ajal ning S.O tegevuse ja kahjuliku tagajärje vahel ei ole võimalust kausaalset seost luua VÕS § 1043 mõistes süü puudumise tõttu.
PROKURÖRI SEISUKOHT
4.Harju Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kohus on põhjendatult leidnud, et S.O süü kannatanule MT-le valu põhjustamises on tõendatud. Prokuröri arvates on kohus vastuvõetud otsust põhjalikult motiveerinud. Kaitsja apellatsiooni läbib peamiselt arutlus, mille tulemusena kaitsja on asunud seisukohale, et S.O ei saanud kannatanule MT-le põhjustada oma tegevusega füüsilist valu ja kannatanule tekitatud punetus paremal õlal ei saanud olla tekitatud S.O jõulisest vägivaldsest kannatanu loomapidamishoone juurest „ära talutamisel“. Pigem tekkis kaitsja versiooni kohaselt selline vigastus kannatanu abikaasa poolse jala ettepanemisest S.O-le ning sellest põhjustatud
kukkumisest. Sellist seisukoht põhjendab kaitsja sellega, et erinevad tunnistajad andsid erinevaid ütlusi selle kohta, kummast õlast S.O kannatanust kinni haaras ja „minema talutas“ ning „asjaolule, et AT mainis oma vastuses kohtu küsimusele, et ta tegeleb hobi jalgpalliga. Jalgpalluri puhul ei peaks tekkima küsimustki, kas ta oskab oma jalgu kasutada nii, et teisel inimesel oleks võimalik jalgu alt ära lüüa“. Prokurör nõustub siiski I astme kohtuotsuses tooduga selles, et kohtus uuritud helisalvestisest sündmuste kohta selgus, et kogu toimunud sündmus oli väga lühiajaline (vaid paar-kolm minutit). Samuti selgus nii tunnistajate kui ka kuulatud helisalvestisest, et selline asjade käik oli kõikidele kohal viibinud isikutele ootamatu. Sellise ootamatu sündmuse toimumisel on väga keeruline pealtnägijatel ja osalistel fikseerida täpselt, millise käega ja millisest õlast isikut haarati või kuidas täpselt lohistamine aset leidis. Prokurör nõustub kohtu seisukohaga, et inimlikult ja eluliselt on mõistetav, et sellises olukorras võivad esineda üksikud vastuolud detailides. Samuti on erinevad tunnistajad kinnitanud, et nad ruttasid siiski kannatanule appi ja proovisid teda S.O haardest vabastada. Sellise üldise sagimise käigus ei ole võimalik täpselt tuvastada ka kannatanu ja süüdistatava kukkumise põhjus. Prokurör on täielikult nõus I astme kohtu motiveeringuga, mis puudutab kannatanule valu põhjustamist. Kaitsja on arvamusel, et kohus on põhjendamatult tõendite hulgast välja arvanud tunnistaja H ütlused kuna kohus põhjendas nende välja jätmist vaid sellega, et tunnistaja tunneb isiklikku vaenu süüdistatava suhtes. Prokurör nõustub sellega, et kohtuistungil oli igati tunda nimetatud tunnistaja vaenulikkust süüdistatava suhtes ja kohus jättis põhjendatult tema ütlused tõendite kogumist kõrvale, kuigi isegi nende tõendite arvestamisel kohtuotsuse tegemisel ei oleks prokuröri hinnangul saanud S.O suhtes teistsugust otsust vastu võtta. Eeltoodust tulenevalt palub jätta apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu 24.03.2015 otsus muutmata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni sisu ja esitatud vastuväidetega leiab, et esitatud apellatsioon ei too kaasa maakohtu otsuse tühistamist.
5.1.Apellant, olles eelnevalt viidanud prokuröri poolt osaliselt süüdistusest loobumisele, on teinud kohtule etteheite sellest, et otsuses on jäetud lahendamata kuidas kannatanu parema jala vigastused sai. Kolleegium leiab, et selline etteheide on asjakohatu. Kohtumenetluses täidab süüdistusfunktsiooni prokuratuur. KrMS § 14 kehtestab, et süüdistusest loobumine KrMS § 301 sätestatud korras vabastab kohtu menetluse jätkamise kohustusest. Antud juhul on tegemist prokuröri poolt süüdistusest osalise loobumisega kuna kohtuvaidluste käigus loobus prokurör süüdistusest osas, mis puudutas jalgadega korduvat peksmist ja sellega valu ja tervisekahjustuse tekitamist. Selline osaline süüdistusest loobumine tähendab, et kohus ei saa enam käsitada loobutud osas teo tõendatust ega anda teole ega sellega põhjustatud tagajärjele karistusõiguslikku hinnangut. Kuna prokurör loobus süüdistusest osas, mis puudutab kannatanu jalavigastusi, siis jättis maakohus õigesti sellega seonduvad asjaolud kohtuotsuses analüüsimata.
5.2.Apellant on leidnud, et kuna süüdistatav ja osa tunnistajad räägivad haaramisest vasakust õlast, siis kohus on jõudnud ebaõigele järeldusele sellest, et süüdistatava poolt kannatanul paremast õlast kinni võtmine on tõendatud. Kolleegium osutab, et kohtuotsuses süüdistatava ütluste refereerimisel pole maakohus vigu teinud kuna tema poolt antud ütlustele tuginevalt on kohus lugenud tõendatuks asjaolu, et süüdistatav haaras kannatanul õlast ja talutas ta laudast eemale. Sellekohaste ütluste andmist süüdistatava poolt kinnitab kohtuistungi protokoll. Kohus on tõdenud isikute ütlustes vastuolu osades detailides, mistõttu ongi seadusega kooskõlas kohtu siseveendumuse kujundamine tõendite kogumile tuginedes. Selline tõendite kogumile antav hinnang tuleneb otseselt KrMS § 61 lg 2, mistõttu on apellandi etteheited maakohtu poolt tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude väljaselgitamisel kõikidele tõenditele nende kogumis tuginemise osas asjakohatud. Siinjuures osutab kolleegium, et maakohus on otsuses, analüüsides isikuliste tõendiallikate usaldusväärsust, nentinud, et sündmus oli kannatanule ja tunnistajatele ootamatu, kõik toimus väga kiiresti ning pealtnägijatel ja osalistel oli keeruline fikseerida millise käega ja millisest õlast kannatanut haarati või kuidas lohistamine täpselt aset leidis. On eluliselt mõistetav, et sellises olukorras võivad esineda vastuolud detailides, seejuures ka selles millisest õlast haarati. Kolleegium lisab, et kohtuistungil on tunnistajad ka viidanud ajalisele faktoritele ja raskusele taastada kõikides detailides peaaegu aasta taguseid sündmusi ja ka asjaolule, et nad nägid sündmust pealt erinevatest asukohtadest. Kohus on isikulistele tõenditele lisaks analüüsinud ka kohtule esitatud kirjalikke tõendeid, mis kinnitavad süüdistust sellest, et kannatanul õlast haaramise ja tema edasi lohistamisega tekitati kannatanule paremal õlal nahapunetus ja kriimustused. Kohtule esitatud kirjaliku materjali, sh patsiendikaardi, läbivaatuse protokolli ja lisatud fototabelite tõenditena käsitamist pole apellatsioonis vaidlustatud. Siinjuures viitab kolleegium juba korduvalt Riigikohtu poolt ( nt otsus 3-1-1-29-15) sedastatule, et lisaks tervise kahjustamisele sätestas KarS § 121 nii teo toimepanemise ajal kehtinud redaktsioonis kui ka sätestab alates 1. jaanuarist 2015 karistatava teona ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise. Seetõttu ei eelda süüdlase vastutuselevõtmine KarS § 121 järgi vältimatult tervisekahjustuse tuvastamist. Antud juhul on esitatud süüdistus jope kraest kinni hoides mööda maad lohistamisega ja ka õlast kinni hoidmisega tervisekahjustuse tekitamisele lisaks ka valu tekitamises.
5.3.Kaitsja on vaidlustanud otsust ka osadele tõenditele antud hinnangu osas. Esmalt osutab kolleegium, et Riigikohus on korduvalt rõhutanud (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-6-15), et ringkonnakohus võib anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu üksnes juhul, kui ringkonnakohus tuvastab tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning põhjendab miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang. Kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt ka Riigikohtu otsus 3-1-1-85-07). Kohus on lugenud VH ütlused täies mahus ebausaldusväärseks põhjusel, et isik on tunnistanud oma negatiivset suhtumist süüdistatavasse ning viidanud ka eelnevatele konfliktidele.
Kolleegium leiab, et kui tunnistaja kinnitab, et tal olid eelnevad konfliktid süüdistatavaga ning nüüd suhtub temasse veelgi negatiivsemalt seoses kannatanu suhtes toimepanduga, oli maakohtul alust kahelda tema objektiivsuses nin g seetõttu tema ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta. Apellandi viited sellele, et kohus pole välja toonud VH ütlustes vastuolu teiste tõenditega on antud juhul ainetu kuna tõendi kõrvalejätmine polnud vähimalgi määral seotud vastuoluliste ütluste andmisega. Viited audiosalvestuse tähtsusetusele ning asjaolule, et see ei kinnita kannatanu poolt valu kogemist ei too kolleegiumi seisukohalt kaasa tõdemust maakohtu poolt tõendile antud väärhinnangut. Kohus on kuulatud salvestuse põhjal tõdenud sündmuste toimumise lühiajalisust ning selles osas vaidlus puudub. Samuti on kohus seaduslikult jätnud arvestamata ka süüdistatava hinnanguga sellest, et kannatanu ei saanud valu tunda. Süüdistatav oli isikuks kes kannatanut kinni hoides tiris, valu sai tunda kannatanu ning süüdistatav ei olnud ka objektiivne kõrvalseisja. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigu, mis annaksid aluse neid hinnata maakohtust erinevalt. Apellatsioonis ütluste refereerimine selleks s eaduslikku alust ei anna.
5.4.Apellant on leidnud, et süüdistatava käitumine ei saanud tekitada kannatanule valu ega tervisekahjustusi. Kolleegium sellise väitega ei nõustu. Kannatanu on kinnitanud, et nii lohistamisel kui tema kinnihoidmisel tundis ta turjal valu. Kohus on tema ütlused valu tundmise osas lugenud usaldusväärseteks kuna ütlused on kooskõlas ka patsiendikaardil arsti poolt tuvastatuga ja vaatlusprotokollile lisatud fotodelt visuaalselt nähtavate vigastuste lokalisatsiooniga kui ka tunnistajate ütlustega. Kannatanu rebimine oli tugev, selle tagajärjel purunes jope. Samuti on nii süüdistatav kui ka kõik tunnistajad kinnitanud, et haare oli tugev, süüdistatav on suurt kasvu, 191 cm pikk ja kaaluga 123 kg meesterahvas, kuid kannatanu sale ja habras naisterahvas, mistõttu kannatanul puudus igasugune võimalus vastupanu osutada. Kõik tunnistajad olid toimunust häiritud, osad jooksid naisterahvale ka appi, et teda süüdistatava haardest vabastada. Tunnistajad on kinnitanud süüdistatava poolt ülekaaluka füüsilise jõu kasutamist. Kohtupraktika kohaselt tuleb lisaks kannatanu ütlustele valu tundmisest täiendavalt hinnata, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast on valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, saab jaatada ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu olemasolu. Kolleegium leiab, et antud juhul on maakohus tõendite kogumile tuginedes seaduslikult isikutevahelisele füüsilisele kontaktile hinnangu andmisel tuvastanud karistusõiguslikult relevantse valu tekkimise võimalikkust ja kolleegium sellise järeldusega ka nõustub. Kui kannatanust kordades suurem ja jõulisem meesterahvas, haarab tugevasti jopest ja lohistab kannatanut meetreid, hoides teda nii tugevasti, et kannatanu lahti ei saaks, saab kinnihoidmise kohal valu tundmist hinnata teo tüüpilise tagajärjena ning apellatsioonis esitatud väited järeldust ei kummuta.
5.5.Õigusvastatust välistavate asjaolude puudumist on maakohus põhjendanud ning apellant ei ole selles osas otsust vaidlustanud, vaid on kinnitanud, et S.O oleks puudunud ka valdusõiguse olemasolul põhjus kannatanule sihilikult haiget teha või kehavigastusi põhjustada.
5.6.Apellant on palunud S.O õigeksmõistmise korral maakohtu otsus tühistada ka varalise kahjunõude rahuldamise osas. Ringkonnakohus ei mõista S.O õigeks, seega puuduvad sellel alusel tekitatud varalise kahju väljamõistmise osas otsuse tühistamise alused. Maakohus on piisava selgusega põhjendanud 100 euro ulatuses süüdistatava süülise käitumise tagajärjena varalise kahju tekitamise tõendatust ja ka hagisumma vastavust analoogse riideeseme harilikule väärtusele. Mittevaralise kahjunõude rahuldamata jätmise osas pole otsust vaidlustatud.
6.Mõistetud karistust ei ole eraldi vaidlustatud. Maakohus on karistanud süüdistatavat sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise karistusega, rahalise karistusega. Karistust on maakohus põhjendanud. Kolleegium, kontrollides mõistetud karistuse vastavust seadusele leiab, et karistuse mõistmisel pole tuvastatavad menetlusõigust ega materiaalõigust puudutavad minetused, mis annaks aluse karistuse mõistmise osas maakohtu otsuse tühistamiseks. Mõistetud rahaline karistus on seaduslik ja põhjendatud.
7.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 24. märtsi 2015 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
8.KrMS § 185 lg 2 sedastab, et kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Apellatsiooni esitas vaid kaitsja, ringkonnakohus tegi KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahendi, mistõttu jääb valitud kaitsja tasu süüdistatava kanda ning apellandi taotlus kaitsjatasu hüvitamise osas rahuldamisele ei kuulu.
Ivi Kesküla, Meelika Aava ja Orvi Tali (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.