Kohtulahend

EDASIKAEBE KORD

Kohtuotsuse peale võivad süüdistatav, kaitsja ja kannatanu esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kohtule teatada kirjalikult Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest, s.o. alates 24.03.2015.a. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud

kohtule kirjalikult 15 (viieteistkümne) päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 päeva möödumisel apellatsiooniteate esitamisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates 15 (viieteistkümne) päeva jooksul.

I SÜÜDISTUSE SISU

Süüdistusakti kohaselt L.M süüdistatakse selles, et tema 11.03.2014.a kella 16:00 paiku Harju maakonnas, XXX vallas, XXX külas, L.M omandis oleva loomakasvatushoone kõrval, kasutas füüsilist vägivalda kannatanu XXX suhtes: võttis kannatanul kraest kinni ja lohistas teda mööda maad, hoidis kinni kannatanu õlast, peksis kannatanut korduvalt jalgadega vastu kannatanu paremat jalasäärt, tekitades oma sellise tegevusega kannatanule XXX’le füüsilist valu ja tervisekahjustusi – paremale õlale nahapunetuse ja kriimustusi, paremale jalale hematoomi ja nahapunetuse. Seega, süüdistuse kohaselt, L.M pani toime kehalise väärkohtlemise, s.o KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtus prokurör loobus süüdistusest osas, mis puudutab kannatanu peksmist ja seeläbi vigastuste ja valu põhjustamist.

II MENETLUSE KÄIK

Käesolevas kriminaalasjas end temale inkrimineeritavates kuritegudes süüdi ei tunnistanud, tema seisukohad on kajastatud järgnevalt kohtuotsuse alajaotuses III. : ristküsitluse vormis kuulati üle kannatanu: XXX, tunnistajad: XXX, XXX, XXX, XXX, XXX.

Kohtuliku uurimise käigus esitati prokuröri poolt kirjalikud tõendid, millised avaldati ja lisati kriminaalasja materjalidele. Kohtuistungil avaldatud ja uuritud tõenditeks ning kirjalikeks materjalideks olid: - SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla patsiendikaart /tl 5; kd K 1 lk 113/; - isiku läbivaatuse protokoll koos fototabeliga /tl 6-10; kd K 1 lk 114-118/; - teatis õnnetusjuhtumi või isikuvastase kuriteo tõttu kannatada saanud isiku saabumisest haiglasse /tl 11; kd K 1 lk 119/; - asitõendi vaatlusprotokoll koos CD-plaadiga /tl 27-29, tõlge 30-31; kd K 1 lk 120-125/

- karistusregistri väljavõte /tl 42-48; kd K 1 lk 126-132/; - riigi õigusabi tasutaotlus /tl 73; kd K 1 lk 133/; - tõend maksustatava tulu kohta /tl 49: kd K 1 lk 134/; - perearstikeskuse raviloo väljatrükk /kd K 1 lk 147-148/; - avaldus /kd K 1 lk 149-151/; - vastuskiri /kd K 1 lk 152/; - XXX Vallavalitsuse korraldus /kd K 1 lk 160/; - XXX Vallavalitsuse õiend /kd K 1 lk 161/; - ehitisregistri väljatrükk /kd K 1 lk 162-165/; - kaitsjatasu taotlus koos arvetega /kd K 2 lk 7-10/.

- kannatanu taotles tõendina avaldada 3 avaldust (kd K 2 lk 1-5) ja fotod hematoomidest. Prokurör toetas kannatanu taotlust. Kaitsja vaidles materjalide avaldamisele vastu ja leidis, et fotodel kujutatu on juba kajastatud kriminaaltoimikus olevatel fotodel ning avaldused ei oma antud kriminaalasja eseme jaoks tähtsust. Kohus avaldas tõenditena nimetatud dokumendid, kuivõrd need on isikutevahelisi suhteid iseloomustavaks materjaliks. Kohus jättis tõendina vastu võtmata ja avaldamata kannatanu poolt esitatud fotod, kuivõrd neist ei nähtu nende tegemise aeg. - kannatanu taotles tõendina avaldada audiosalvestis (kd K 2 lk 6). Prokurör jättis antud taotluse kohtu otsustada, kuivõrd antud tõendi esitamine on üllatuslik. Kaitsja märkis, et see taotlus iseloomustab seda, et konflikt oli kannatanu poolt provotseeritud. Kohus avaldas nimetatud helisalvestise ning seda kuulati kohtuistungil vahetult. - kaitsja taotles avaldada kannatanu poolt eeluurimisel antud ütlused ristküsitlusel ilmnenud vastuolude tõttu kannatanu ülekuulamise protokollist (tl 1-4; kd K 1 lk 135-138) tlk 3, alt 12. rida (kd K 1 lk 137), alates lausest „ “, kuni „ “. Prokurör ja kannatanu avaldamisele vastu ei vaielnud. Kohus avaldas nimetatud ütlused. - kaitsja taotles avaldada tunnistaja XXX poolt eeluurimisel antud ütlused ristküsitlusel ilmnenud vastuolude tõttu tunnistaja ülekuulamise protokollist (tl 22-24; kd K 1 lk 139-141) tlk 23, alt 2. rida (kd K 1 lk 140) alates lausest „ “ kuni tlk 24 (kd K 1 lk 141)„ .“ Prokurör ja kannatanu avaldamisele vastu ei vaielnud. Kohus avaldas nimetatud ütlused. - kaitsja taotles avaldada tunnistaja XXX poolt eeluurimisel antud ütlused ristküsitlusel ilmnenud vastuolude tõttu tunnistaja ülekuulamise protokollist (tl 22-24; kd K 1 lk 139-141) tlk 23, alt 11. rida (kd K 1 lk 140) alates lausest „ “ kuni „ “. Prokurör ja kannatanu avaldamisele vastu ei vaielnud. Kohus avaldas nimetatud ütlused.

- prokurör taotles avaldada tunnistaja XXX poolt eeluurimisel antud ütlused ristküsitlusel ilmnenud vastuolude tõttu tunnistaja ülekuulamise protokollist (tl 57-61; kd K 1 lk 142-146) tlk 59, alt 11. rida (kd K 1 lk 144) alates lausest „ “, kuni „ “. Kaitsja ja kannatanu avaldamisele vastu ei vaielnud. Kohus avaldas nimetatud ütlused. Kohtuistungil kuulati helisalvestisi vahetult. Poolte seisukohad: leidis, et süüdistatava süü kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Kohtulikes vaidlustes prokurör loobus süüdistusest osas, mis puudutab kannatanu jalaga löömist ja peksmist, kuivõrd selles osas ei ole süüdistus kohtus tõendamist leidnud. Prokurör taotles süüdistatava süüdi tunnistamist KarS § 121 (alates 01.01.2015.a. KarS § 121 lg 1) järgi ja karistamist 6-kuulise vangistusega ning kohaldades KarS § 73 sätteid jätta vangistus täielikult täitmisele pööramata, kui L.M ei pane 1 aasta 6 kuu pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Prokurör pidas kannatanu tsiviilhagi põhjendatuks, märkides, et varalise kahjuna nõutav 100 eurot on põhjendatud ja mõistlik. Moraalse kahju osas viitas prokurör, et kannatanule tuleb välja mõista mõistlik hüvitis, kui talle tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist, kuid õiglase ja mõistliku summa suuruse määramine on kohtu otsustada. leidis, et L.M taotles süüdistatava õigeksmõistmist. Kaitsja hinnangul ei ole tõendamist leidnud, et L.M põhjustas kannatanule valu ja kehavigastusi. Kaitsja viitas ka, et antud kuriteo koosseisu täitmiseks on vajalik tuvastada ka tahtlus, milline süüdistaval puudus. Kaitsja osundas ka vastuoludele tunnistajate ütlustes, rõhutades, et selgust ei ole selles, kuidas toimus isikute liikumine ja kumma käega ja kummalt poolt pidi süüdistatav kannatanut haarama. Kaitsja leidis, et L.M ei saanud tekitada kannatanule valu ega vigastusi, pigem tekkisid need kukkumisel, ka võis ta tegutseda omaabi korras AÕS § 41 tähenduses. Tsiviilhagi osas märkis kaitsja, et tõendamist ei ole leidnud, et kannatanu jope oleks rebenenud juba enne kukkumist. Moraalse kahju osas leidis kaitsja, et kannatanu ei ole osanud selgitada, miks ta nõuab mittevaralist kahju just 900 euro ulatuses, nõue ei ole kooskõlas isikul esinenud väheoluliste vigastustega. kohtuistungil end talle inkrimineeritava süüteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud ja väitis, et süüdistus on tingitud kannatanu vaenust tema suhtes. Süüdistatava taotles end antud süüdistuses õigeks mõista. avaldas, et soovib, et L.M mõistaks seda, et füüsilist vägivalda kasutada ei ole lubatud. Kannatanu palus tsiviilhagi süüdistatavalt välja mõista.

III KOHTU JÄRELDUSED

: Kuna prokurör loobus kohtus L.M süüdistusest kannatanu peksmises (peksmine korduvalt jalgadega vastu kannatanu paremat jalasäärt, paremale jalale hematoomi ja nahapunetuse tekitamine), siis kohus antud süüdistuse osa ei käsitle, see kuulub süüdistusest välja jätmisele. Kohus käsitleb järgnevalt ülejäänud süüdistatava süüdistuse sisu:

Süüdistatav end temale inkrimineeritavas kuriteos süüdi ei tunnistanud ja väitis, et seda, mida väidab süüdistusakt, ei ole toimunud (kd 1 tl 31). Süüdistatav ristküsitlusel väitis, et talle kuulub vallasasjana laut, millises ta peab sigu. Maa, mis asub lauda ümbruses, juriidiliselt talle ei kuulu, omandiõigus on alles vormistamisel. Tal on esinenud kannatanuga korduvalt probleeme, kuna kannatanule, kes ehitas maja lauda lähedusse, ei meeldi, et süüdistatav peab sigu, ka tahaks kannatanu antud maad endale. Kannatanu on tema peale korduvalt kaevanud politseisse, keskkonnainspektoritele, loomaarstile jne. Ka sel päeval, 11.03.2014.a., oli kannatanu kokku kutsunud erinevad ametiisikud. Kui nad lauda juurde ilmusid, tuli ka kannatanu koos mehega sinna. Süüdistatav palus neil korduvalt lahkuda, seda korraldust kannatanu eiras. Süüdistatav ei eita, et ta võttis kannatanul jopest õlapiirkonnast kinni ja talutas ta oma maalt välja. Süüdistatav ka ise märkis, et kuna kehakaalud olid nii erinevad, ei saanud kannatanu vastupanu osutada (kd 1 tl 89) ja ta hoidis teda nii tugevalt kinni, et ta lahti ei saaks (kd 1 tl 62). Löönud ta kannatanut ei ole. Lohistamise ajal nad kukkusid, kuna kannatanu mees sekkus ja lõi L.M jalgadesse.

Kaitsja märkis kohtulike vaidluste käigus, et kannatanu ja tunnistajate ütlused olid paljuski detailides vastuolulised. Kohus nõustub kaitsjaga, kuid märgib, et tulenevalt kohtus ülekuulatud helisalvestisest sündmuste kohta, oli sündmus ise väga lühiajaline (mõned minutid), sellise ootamatu sündmuse toimumisel on väga keeruline pealtnägijatel ja osalistel fikseerida täpselt, millise käega ja millisest õlast isikut haarati või kuidas täpselt lohistamine aset leidis. Oluline on, et ütlused selle kohta, et süüdistatav ootamatult kannatanust õlapiirkonnast kinni haaras ja teda laudast eemale auto suunas lohistama, tassima hakkas, on kõigi kohtu poolt usaldusväärseks peetud tunnistajate ja ka kannatanu puhul kattuvad. Antud tunnistajatel puudus põhjus ebaobjektiivsuseks, nende ütlused olid riimuvad. Nii kinnitas tunnistaja XXX , et sündmus oli ootamatu ja kiire, äkki kulmineeruv (kd 1 tl 51), süüdistatav haaras kannatanul õlapiirkonnas riietest kinni ja hakkas teda lauda juurest eemale lohistama (kd

1 tl 51, 58), mis oli teistele vastumeelt, kõik tulid appi ja sekkusid: tema, sulane, kannatanu abikaasa. Samuti kinnitas tunnistaja XXX , et ta seisis auto juures ning kuulis abikaasa karjeid, ta nägi, et süüdistatav tassib kannatanut õlast hoides (kd 1 tl 72). Samuti kinnitas tunnistaja XXX , et kõik toimus väga kähku (kd 1 tl 76), et L.M võttis kannatanul õlast riietest ja hakkas teda eemale talutama auto poole (kd 1 tl 104, 106) ning tunnistaja kartis naise pärast ja sekkus. Ka kannatanu ütlused on antud tunnistajate ütlustega riimuvad, nii kinnitas kannatanu, et L.M haaras tema õlast ja tassis teda lohistades. Nad kukkusid, tekkis rüselus. Kannatanu sai vigastusi ja osa vigastusi tekkis lohistamisest (kd 1 tl 47, 49), ta tundis suurt valu turjal (kd 1 tl 41). . Tema nahal õla piirkonnas on tuvastatud visuaalselt nahal nähtav tervisekahjustus (kd 1 tl 113, 114, 117), milline on kohtus avaldatud kirjalike tõenditega fikseeritud ja antud tõendites puudub alus kahelda. Kannatanu pöördus politseisse ja arstiabi saamiseks meditsiiniasutusse juhtunuga samal päeval (kd 1 tl 113, 114). Kannatanu rebimine on olnud nii tugev, et jope on rebenenud (kd 1 tl 118) ja rebimise lokalisatsioon kattub õlal esinenud tervisekahjustuse piirkonnaga. Süüdistatav ise kohtus väitis, et hoidis kannatanut nii tugevalt, et ta lahti ei saaks (kd 1 tl 62). Süüdistatava enda sõnul on tema ja kannatanu kaalukategooriad väga erinevad, millises kohus kohtuistungil visuaalselt ka veendus. Süüdistatav on oma sõnul 191 cm pikk ja kaalub 123 kg (kd 1 tl 101), kannatanu näol oli tegemist saleda, hapra kehaehitusega naisterahvaga.

KARISTUS

Karistamise esmaseks aluseks on isiku süü. KarS 4. peatüki mõttest ja KrMS § 306 lg 1 p-dest 5-8 ja 10 lähtudes, tuleb kohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega, kui seda on kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Kohus viitab, et Riigikohus on väljendanud seisukohta, et kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on järeldanud ka, et kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt RKKKo 3-1-1-91-07 p 6.5, 6.6). Prokuröri ja kaitsja seisukohti, prokuröri taotletud karistusmäärasid on kohtuotsuses varasemalt käsitletud, alajaotuses .

toimepanemise asjaolusid ja isikut iseloomustavaid andmeid, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust antud konkreetset isikut mõjutada edaspidiselt hoiduma kuritegudest ning antud juhul kahtlematult ka õiguskorra huve. Kohus selgitab, et karistuse mõistmisel lähtutakse kehtivast kvalifikatsioonist (KarS § 121 lg 1). Seadusandja on karistusena ette näinud nii rahalise karistuse kui ka kuni üheaastase

vangistuse. Prokurör taotles süüdistatavale sanktsiooni keskmise määra lähedast vangistust, jättes märkimata, miks ei võiks olla kohaldatav leebem karistusliik, rahaline karistus. Kuna seadusandja on antud

Kohus ei saa nõustuda prokuröri poolt taotletud karistuse liigiga. Kohus ei näe põhjuseid, miks ei ole antud juhul L.M suhtes kohaldatav leebem karistusliik – rahaline karistus. L.M tegutses kaudse tahtlusega. Kannatanule tekitatud tervisekahjustus oli minimaalne (punetus, kriimud õlal). Kohus tuvastas, et kannatanu ise käitus konfliktselt, ilmus L.M-ile kuuluva lauda juurde ajal, mil seda kontrollisid ametnikud. Tunnistaja, Harjumaa Veterinaarkeskuse spetsialist XXX sõnul puudus kannatanul igasugune vajadus sinna tulla, ta oleks saanud omapoolsed seisukohad esitada ametiasutuses, ta segas kohapeal nende tööalaseid toiminguid (kd 1 tl 36). Ka leidis kohtus tuvastamist L.M ütlustega ja kuulatud helisalvestisega, millise kannatanu salvestas, et L.M korduvalt palus kannatanul lahkuda, kuid seda kannatanu ei teinud. Süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata, ta on materiaalselt kindlustatud isik, omab sissetulekut (kd 1 tl 134). Kohus ei tuvastanud ei karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt orienteeruvad kohtud keskmistele karistustele ja kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest on põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega (RK 3-1-1-77-11). KarS § 44 lg-st 1 tulenevalt võib kohus kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümne kuni viiesaja päevamäära ulatuses. Kuna süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata, kannatanu tervisekahjustus oli minimaalne, kannatanu enda käitumine oli väljakutsuv ja konfliktne, leiab kohus, et süüdistatavat on võimalik mõjutada rahalise karistuse kohaldamisega 80 päevamäära ulatuses. Kohus leiab, et antud karistusmäär on piisav kõiki karistuse eesmärke silmas pidades. L.M keskmist päevasissetulekut ja KarS § 44 lg 2, 3, 4 nõudeid arvestades tuleb ühe päevamäära suuruseks lugeda 26,2 eurot.

Tsiviilhagi Kannatanu on esitanud tsiviilhagi summas 1000 eurot, millest 100 eurot on materiaalne kahju kahjustatud jope maksumuse osas ning 900 eurot on moraalne kahju. VÕS 1043 näeb ette, et kannatanule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele; VÕS § 1045 lg 1 p 2, 5 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega; samuti kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Käesoleval juhul on kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud süüdistatava poolt kannatanu tervise kahjustamine ja omandi rikkumine ning asjaolu, et kannatanu kandis seeläbi varalist kahju. Tulenevalt kannatanu ütlustest ning isiku läbivaatuse protokollile lisatud fototabelist (kd 1 tl 118) rebenes kannatanu

jope L.M poolt kannatanu suhtes toimepandud vägivalla tõttu. Fototabelist nähtuvalt on jope kahjustus suur ning ilmselgelt ei ole võimalik jopet parandada sel moel, et taastada tema kaubanduslik väljanägemine. Eelnevalt leidis tuvastamist, et L.M tarvitas kannatanu suhtes vägivalda ja seda just moel, mis kahjustas kannatanut ja temal seljas olnud jopet. Seega eksisteerib põhjuslik seos L.M õigusvastase tegevuse ja materiaalse kahju tekkimise vahel, mistõttu kohus peab materiaalse kahju hüvitamist põhjendatuks. Kohus peab tõepäraseks kannatanu poolt tsiviilhagis märgitud jope maksumust, see vastab taolise riietuseseme harilikule väärtusele. Seetõttu on põhjendatud tsiviilhagi rahuldada materiaalse kahju osas täies ulatuses, mõistes L.M-ilt kannatanu kasuks välja 100 eurot. Kohus ei pea põhjendatuks moraalse kahju väljamõistmist süüdistatavalt. Kannatanu kohtus selgitas, et moraalse kahju summa, mida nõuda, ütles talle prokurör (kd 1 tl 49), seega ei ole antud moraalse kahju rahaline hinnang kannatanu seisukohast lähtuv. Kannatanu kohtus selgitas, et ta nõuab moraalset kahju põhjusel, et antud tegevus oli teda solvav ja tema ise ei käitunud provotseerivalt. Kohtus leidis tuvastamist, et kannatanu tegevuses oli provokatiivseid momente, ta tuli sündmuskohale põhjendamatult, takistas seal viibinud ametnike tööd, keeldus vaatamata L.M korduvatele palvetele lahkumast. Seega kannatanu sellekohane väide on ümber lükatud. VÕS § 134 lg 5 kohustab kohut arvestama mittevaralise kahju hüvitamisel rikkumise raskust, selle ulatust ja kahju tekitaja käitumist. Tekitatud tervisekahju oli minimaalne, seisnes nahapunetuses, kriimustuses, kogu kuritegu vältas vaid mõne minuti. Tõendeid selle kohta, et antud tegevus tagajärjel oleks kannatanu kaotanud lapse imetamise võime või oleks esinenud muid püsivaid tagajärgi kohtule esitatud ei ole. Tsiviilõigusliku nõude puhul on oluline, et see viiks kuriteoga rikutud hüve taastamisele. Kannatanu ise kinnitas, see nähtus ka süüdistatava ja tunnistajate XXX ja XXX ütlusest, et kannatanul ja süüdistataval esinesid pidevad konfliktid, selles olukorras ei olnud kannatanu jaoks midagi ebatavalist. Kohus ei tuvastanud, et kannatanu oleks saanud nõuet väärivaid hingelist ja füüsilist valu ja kannatusi. Kohus viitab, et Riigikohus on varasemalt oma praktikas leidnud, et heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus tuleb moraalse kahjuna hüvitada (nt RKTKo 3-2-1-111-96). Käesoleval juhul kohus sellelaadseid, moraalse kahju hüvitamist tingivaid, asjaolusid ei tuvastanud. Menetluskulud Menetluskuludeks on käesolevas kriminaalasjas sundraha ning määratud kaitsja kulud. Kohtu hinnangul ei esine süüdistatava isikut arvesse võttes selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiks temalt väljamõistmisele kuuluvate menetluskulude osalise riigi kanda jätmise. KrMS § 179 lg 1, 3 lähtudes, tuleb L.M-ilt välja mõista sundraha, mis kaasneb II astme kuriteos süüdimõistmisega, s.o. 1,5-kordes palga alammääras s.o summas 585 eurot. Kuivõrd KrMS § 180 lg-st 1 tulenevalt, süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, tuleb KrMS §-dest 175, § 180 lg 1 lähtudes L.M-ilt välja mõista määratud kaitsjale makstud tasud summas 72 eurot. Kohtu hinnangul ei esine süüdistatava puhul erandlikke asjaolusid, mille puhul oleks põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine. L.M töötab ja omab sissetulekut ja saab asuda menetluskulusid tasuma. Süüdistatava kaitsja taotlus kokkuleppel kaitsja tasude hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata seoses L.M süüdimõistmisega ja jätta see kulu L.M kanda. Asitõendid

Käesolevas kriminaalasjas on asitõenditeks: 2 CD-plaati salvestistega. Kriminaaltoimikus asuvad CD-plaadid salvestistega on dokumentaalsed asitõendid KrMS § 126 lg 3 p 1 mõttes ning need tuleb jätta kriminaalasja juurde. Kohus juhindub KrMS § 126, § 175, § 179, § 180 lg 1, 3; § 306, § 311-313, § 315, § 318-319.

Merle Parts Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.