Kohtuistungi toimumise aeg ja koht Prokurör Kaitsja Kohtuistungi sekretär
Harju Maakohtu 9. detsembri 2014 aasta otsus üldmenetluses Süüdistatava E.L (isikukood XXX; Eesti kodanik; kõrgharidusega; elukoht: XXXX XX, X XXXXXX; töökoht: AS E; varem kriminaalkorras karistamata; tõkendit kohaldatud ei ole) kaitsja advokaat Marko Kairjak 13. aprill 2015, Tallinnas Steven-Hristo Evestus Marko Kairjak ja Helmut Pikmets Kea Lemming
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 9. detsembri 2014 kohtuotsus E.L süüdimõistmise osas KarS § 3001 lg 1 - § 25 lg 2 järgi ning teha selles osas uus kohtuotsus, millega mõista E.L süüdi KarS § 3001 lg 1 järgi.
2.Muus osas jätta kohtuotsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata.
3.Rahuldada prokuröri apellatsioon.
4.Välja mõista Eesti Vabariigilt E.L kasuks tema poolt apellatsioonimenetluses kantud õigusabi kulud summas 4492,8 € (neli tuhat nelisada üheksakümmend kaks eurot ja kaheksakümmend senti).
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Määruskaebus esitatakse Riigikohtule ringkonnakohtu kaudu.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 9. detsembri 2014 aasta otsusega üldmenetluses tunnistati E.L süüdi KarS § 3001 lg 1 - § 25 lg 2 järgi ja karistuseks mõisteti talle rahaline karistus 200 päevamäära, mis lähtudes süüdimõistetu keskmisest päevasissetulekust 85 eurot, on 17 000 (seitseteist tuhat) eurot.
2.E.L-ile oli süüdistus esitatud selles, et ta AS -i Tallinna Sadam nõukogu esimehena rikkus teadvalt korruptsioonivastases seaduses (edaspidi KVS) § 11 lg 1 p 1 kehtestatud toimingupiirangut suures ulatuses sellega, et osales 31.10.2013 Tallinnas (Sadama 25) toimunud AS Tallinna Sadama nõukogu koosolekul otsuse tegemisel, mis tehti temaga seotud isiku, s.o Eesti Olümpiakomitee (EOK) suhtes ning seda alljärgnevaltel asjaoludel. 1) E.L on ametiisik KarS § 288 lg 1 ning KVS § 2 mõttes. Ta on alates 04.04.2002 AS Tallinna Sadam nõukogu liige ja alates 11.03.2005 nõukogu esimees. KVS § 2 lg 1 ning KarS § 288 lg 1 kohaselt on ametiisik füüsiline isik, kellel on avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund sõltumata sellest, kas ta täidab talle pandud ülesandeid alaliselt või ajutiselt, tasu eest või tasuta, teenistuses olles või vabakutselisena või lepingu, nimetamise või valimise alusel. Konkurentsiseaduse § 31 lg 31 nimetab avalikuks ettevõtjaks ettevõtjat, kelle üle riigil on otseselt või kaudselt valitsev mõju omandiõiguse või finantsosaluse kaudu, isiku suhtes kehtivate õigusaktide alusel või muul viisil. AS Tallinna Sadama kõik aktsiad kuuluvad Eesti Vabariigile. Nii Äriseadustiku (ÄS) § 316 kui ka AS Tallinna Sadam põhikirja kohaselt planeerib nõukogu aktsiaseltsi tegevust ja korraldab aktsiaseltsi juhtimist ning teostab järelevalvet juhatuse tegevuse üle. ÄS § 317 kohaselt annab nõukogu juhatusele korraldusi aktsiaseltsi juhtimise korraldamisel. Nõukogu nõusolek on vajalik aktsiaseltsi nimel tehingute tegemiseks, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest. AS Tallinna Sadam põhikirja p.4.3.2 kohaselt teeb nõukogu otsuseid aktsiaseltsi juhtimise ja tegevuse korraldamisel ning töö planeerimisel. Eelnevast tulenevalt on AS Tallinna Sadam avalik ettevõtja, mille nõukogu liige/esimees E.L, juhindudes ÄS-st ja AS Tallinna Sadam põhikirjast, omab õigust osaleda otsuste vastuvõtmisel
AS Tallinna Sadam juhtimise ja tegevuse korraldamise ning töö planeerimise osas, millest tulenevalt on E.L ametiisik KarS § 288 lg 1 ning ja KVS § 2 mõttes. 2) E.L osales ametiisikuna KVS § 2 lg 2 p 1 märgitud otsuse tegemisel. AS Tallinna Sadam on põhikirjaga (p 4.3.8.) andnud toetuste maksmise otsustamise nõukogu ülesandeks. 31.10.2013 toimus Tallinnas, Sadama 25 AS-i Tallinna Sadam nõukogu koosolek, mille neljandaks päevakorrapunktiks on kinnitatud sponsorlus. Päevakorrapunkti arutamisel võeti aluseks AS-i Tallinna Sadam 28.10.2013 sponsorlustaotluste läbiv aatamise komisjoni protokoll, mille kohaselt komisjon otsustas teha ettepaneku nõukogule rahuldada muuhulgas EOK sponsorlustaotlus ning eraldada EOK-le peasponsorina 250 000 eurot. Nõukogu istungil 31.10.2013 pandi hääletusele, kas kinnitada 28.10.13 komisjoni protokoll tervikuna. E.L osales nõukogu liikmena/esimehena komisjoni 28.10.2013 protokolli tervikuna kinnitamise otsustuses, hääletades protokolli tervikuna kinnitamise poolt. E.L ei keeldunud ega taandunud KVS § 11 kohaselt otsuse tegemisel osalemisest. Nõukogu hääled jagunesid 4 poolt ja 3 vastu, millest tulenevalt võttis AS Tallinna Sadama nõukogu vastu otsuse rahuldada komisjoni 28.10.13 protokollis sisalduvad sponsorlustaotlused. ÄS § 322 kohaselt on nõukogu otsus vastu võetud, kui selle poolt hääletas üle poole koosolekul osalenud nõukogu liikmetest. AS Tallinna Sadam põhikirja p 4.3.2. kohaselt on hääletamisel nõukogu liikmete häälte võrdsel jagunemisel otsustav nõukogu esimehe hääl. 3) E.L osales ametiisikuna otsuse tegemisel, mis on tehtud temaga seotud isikuga. KVS § 11 lg 1 p 1 kohaselt on ametiisikul keelatud otsuse tegemine, kui otsus tehakse ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes. 31.10.2013 AS Tallinna Sadam nõukogu istungil sponsorlustaotluste läbivaatamise komisjoni 28.10.2013 protokolli tervikuna kinnitamise otsustuses osales E.L hääletamisega otsuse tegemisel, mis tehti temaga seotud isiku suhtes. KVS § 7 lg 1 p 3 kohaselt on seotud isik juriidiline isik, mille juhtimis- või kontrollorgani liige tulumaksuseaduse tähenduses on ametiisik ise. Tulumaksuseaduse § 9 kohaselt on juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgan igasugune volitatud organ või isik, kellel on tulenevalt vastava juriidilise isiku kohta käivast seadusest, ühislepingust, põhikirjast või muust juriidilise isiku tegevust reguleerivast õigusaktist õigus osaleda juriidilise isiku tegevuse juhtimisel või juhtorgani tegevuse kontrollimisel. Juhtimis- või kontrollorganiks on muuhulgas juhatus. E.L on alates 22.03.2001 mittetulundusühingu Eesti Olümpiakomitee (EOK) juhatuse liige. Mittetulundusühingute seaduse § 2 lg 1 kohaselt on mittetulundusühing juriidiline isik. 4) E.L rikkus KVS-s kehtestatud toimingupiirangut suures ulatuses. Karistusseaduse rakendamise seaduse (KarSRS) § 82 kohaselt KVS-s kehtestatud toimingupiirangute rikkumise ulatust hinnatakse suureks, kui tehtavate tehingute või otsuste maht ületab kehtiva palga alammäära ühes kuus sajakordselt. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 10.01.2013 määrusest nr 6 „Töötasu alammäära kehtestamine“ on kuutasu alammääraks
täistööajaga töötamise korral 2013.aastal 320 eurot. Seega KarSRS kohaselt on 2013.aastal suure ulatuse piirmääraks 32 000 eurot. 31.10.2013 AS Tallinna Sadama nõukogu koosolekul otsustati rahuldada EOK sponsorlustaotlus ning eraldada EOK-le 250 000 eurot, mis ületab KarSRS-s sätestatud suure ulatuse piirmäära.
lg 1 järgi kvalifitseeritava Sellise ülalkirjeldatud tegevusega pani E.Loime KarS § 300 kuriteo, s.o korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu teadva rikkumise suures ulatuses.
3.Maakohus, kõiki uuritud tõendeid nende kogumise hinnates leidis, et E.L oli oma tahteavaldust sponsorlusküsimuses väljendanud 31.10. koosolekul hääletustulemust kõigile kuuldavalt välja öeldes ning selline otsustus pandi kirja ka nõukogu koosoleku protokolli. E.L tegi seda teadlikult, sest tema eesmärgiks oli see, et EOK saaks TS-lt toetust 250 000 euro ulatuses. Vaid enda poolthääle andmine võimaldas sellise otsuse tegemist. EOK oli E.L-iga seotud isik ning need asjaolud ja õiguslik põhjendus on õigesti välja toodud ka E.L süüdistuses. Samas asus maakohus seisukohale, et otsuse tegemisel hääletamisel osalemine ehk oma poolthääle andmine ei ole käsitletav lõpuleviidud kuriteona, kuna nõukogu otsus nõuab protokollimist ja selle protokolli allkirjastamist. Kõik tunnistajad, samuti süüdistatav on selgitanud, et otsus on lõplikult vastu võetud alles siis, kui selle on allkirjastanud kõik koosolekul osalenud liikmed. Ainuüksi hääle andmine ei too kaasa õigusi ja kohustusi. Enne protokolli allkirjastamist võidakse sinna teha täpsustusi ja parandusi. Allkirjastamata protokolli alusel poleks saanud toimuda ühtegi väljamakset ning seda kinnitasid ka kohtuistungil üle kuulatud juhatuse liikmed AK ja AK. Seega andes nõukogu koosolekul oma hääle sponsorluspunki toetamiseks alustas E.L KarS § 3001 lg 1 süüteokoosseisu realiseerimist, kuid jättes protokolli allkirjastamata ning tehes järgmisel koosolekul ettepaneku eelnev hääletus ja arutlust tühistada, ei viinud ta toimingupiirangu rikkumist lõpuni ning tema käitumine tuleb kvalifitseerida kuriteo katsena, s.o KarS § 3001 lg 1 - § 25 lg 2 järgi.
ESITATUD APELLATSIOONID
4.Apellatsiooni esitas süüdistatava kaitsja, kes taotleb 09.12.2014 otsuse tühistamist täies ulatuses ja palub teha uus otsus, millega mõista süüdistatav õigeks. Kohtuotsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse norme ning oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust Rikkumised on tinginud ebaõige kohtuotsuse, esinevad kohtuotsuse apellatsioonkorras tühistamise alused tulenevalt KrMS § 338 p-dest 2 ja 3.
5.KarS § 3001 lg 1 kriminaliseerib korruptsioonivastases seaduses (edaspidi KVS) sätestatud toimingupiirangu teadva rikkumise. Süüdistatavale ette heidetav objektiivne koosseis KVS § 11 lg 1 p 1 mõttes on sarnane, kuid mitte identne kuni 01.04.2013 kehtinud vanas KVS § 25 lg-s 1 sätestatud huvide konfliktiga: vana KVS kohaselt oli huvide konfliktiga tegemist juhul, kui ametiisik peab tegema oma töö - või teenistuskohustuste raames otsuse või osalema sellise otsuse tegemises, mis oluliselt mõjutab
tema enda, tema lähisugulaste või -hõimlaste või juriidiliste isikute majandushuve. Uue KVS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud toimingupiirangu sisustamise osas kohtupraktika sisuliselt puudub. Kohus ei ole 09.12.2014 otsuses selgelt esile toonud, millised on KarS § 3001 ning KVS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kuriteo kooseisulised tunnused ega ammendavalt analüüsinud, kas süüdistatav on objektiivse ja subjektiivse koosseisu realiseerinud. Eeltoodud õiguslikele küsimustele vastuse andmine on asja lahendamise seisukohast olulise tähtsusega. Kohus on materiaalõigust ebaõigesti tõlgendanud: a. osas, milles kohus leidis, et süüdistatav on ametiisik KVS § 11 lg 1 p 1 mõttes; b. osas, milles kohus leidis, et süüdistatav on alustanud kooseisupärase teo toimepanemist TS 31.10.2013 nõukogu koosolekul hääletamisega; c. osas, milles kohus leidis, et süüdistatav on oma hääle andnud selle TS 31.10.2013 nõukogu koosolekul suuliselt välja öeldes; d. osas milles kohus leidis, et süüdistatav on teadlik temale kohalduvast toimingupiirangust; e. osas, milles kohus leidis, et süüdistatav soovis tagajärge; f. osas, milles kohus leidis, et süüdistatav ei ole alustatud süüteokatsest vabatahtlikult loobunud.
5.1.Kaitsja leiab, et süüdistatav ei ole ametiisik. Kohus ei ole 09.12.2014 otsuses märkinud, et süüteo subjektiks on ametiisik KVS § 2 lg 2 ja KarS § 288 lg 1 tähenduses ega ka analüüsinud, millised on ametiisiku tunnused, kuid kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt tundub kohtu hinnangul määravaks olevat avalike ülesannete täitmine. Kohus on asunud seisukohale, et avaliku ettevõtja vahendite jagamine toetusteks on avaliku ülesande täitmine ja seega oli süüdistataval ametiseisund (09.12.2014.a otsuse lk 8), sealjuures ei ole prokurör oma süüdistuses kordagi sellisele väitele tuginenud. Kohus on asunud väljaspool süüdistusakti piire otsima põhjendusi, abistamaks prokuröri süüdistuse motiveerimisel. Iseenesest tuleb nõustuda 09.12.2014 otsuses tooduga osas, milles kohus leiab, et ametiisiku mõiste sisustamiseks on vajalik hinnata, kas isikul on ametiseisund või mitte. Ametiseisundi kasutamine KarS § 288 ning KVS § 2 mõttes võib toimuda avaliku ettevõtja nimel üksnes avaliku ülesande täitmisel. Eelnevale vaatamata on kohus on 09.12.2014 otsuses avaliku ülesande funktsiooni olemasolu tuvastanud ebaõigesti. Kohus on materiaalõigust ebaõigesti tõlgendanud osas, milles kohus leiab, et avaliku ettevõtja vahendite toetusteks jagamine on avaliku ülesande täitmine. Esiteks tuleb ametiseisundi tuvastamisel hinnata konkreetse ülesande sisu ning tuvastada, kas tegemist on avaliku ülesandega või mitte – nimetatu ongi uue KVS-ga tutvustatud nö funktsionaalse ametiisiku mõiste põhisisu; Teiseks ei ole TS nõukogu liikmed TS sponsorlustoetuste otsustamisel käsitletavad ametiisikutena, sest tegemist ei ole avaliku ülesandega. Kohus viitab vaid KVS eelnõu seletuskirjale. Seletuskirjas on tõepoolest avalike ülesannete sisustamisel tehtud viide Konkurentsiseadus (edaspidi KonkrS) § 31 lg-le 31 , mis sisaldab avaliku ettevõtja mõistet. Nimetatud eelnõu seletuskiri ei viita samas kuidagiviisi, et avaliku ettevõtja juhtorgani liikme puhul on tegemist seega automaatselt ametiisikuga ehk siis justkui nagu eelnevalt eelnõu seletuskirjas viidatud funktsionaalset tõlgendust kohaldada ei ole vaja. Pigem vastupidi - KarS ega KVS enda sõnastused ei viita avalike ülesannete või ametiisiku mõiste sisustamisel avaliku ettevõtja definitsioonile, vaid rõhutavad avalike ülesannete täitmise vajadust. Kohtu poolt viidatud KVS seletuskiri rõhutab vajadust sisustada ametiisiku mõiste isiku
ülesannete ja pädevuse kaudu. KVS eelnõu seletuskirja selline kasutamine allikana toetamaks väidet, mille kohaselt avalik ettevõtte täidab igal juhul avalikke ülesandeid on vastuolus kehtiva KVS-eelse kohtupraktikaga mis puudutab avaliku funktsiooni tuvastamise metoodikat (vt RKHKo 3-3-1-49-12; 3-3-1-65-03). Kaitsja leiab, et avaliku ettevõtte juhtorgani liige ei täida automaatselt avalikke ülesandeid. Vastavalt KVS § 2 lg 1 p -le 1 on avaliku ettevõtja juures töötav isik ametiisik üksnes juhul kui ta täidab avalikke ülesandeid. Kohus ei ole 09.12.2014 otsuses analüüsinud TS nõukogu liikmete pädevust ja ülesande sisu sponsorlustoetuse eraldamisel. Sponsorlustoetuste eraldamine ei ole avalik ülesanne ning TS nõukogu liikmetele ei ole sponsorlustaotluste jagamise otsustamisel ametiseisundit.
5.2.Asjaolu, et TS on avalik ettevõtte ehk riigi enamusosalusega äriühing KonkrS tähenduses ei oma ametiisiku mõiste sisustamisel mingisugust tähendust. KarS § 3001 lg 1 koosseisutunnuseks olevat mõistet „ametiisik“ tuleb sisustada funktsionaalselt, hinnates konkreetse ülesande avalikku iseloomu. Kohus on ebaõigesti järeldanud, et sponsorlustaotluste maksmise otsustamisel on TS nõukogu liikmed täitnud avalikku ülesannet ja seega käsitletavad ametiisikuna. Kohus ei ole viidanud ühelegi volitusnormile, haldusaktile või -lepingule, millega oleks TS pandud avalikke ülesandeid. Sponsorlussummasid jagatakse TS kui eraettevõtja puhaskasumist eesmärgiga suurendada TS tuntust ja parandada konkurentsivõimet, et seeläbi omakorda suurendada TS tulevaste perioodide kasumit. Toetuste jagamine on TS õigus, mitte kohustus. TS nõukogu liikmed ei teosta TS sponsorlusküsimuste arutamisel ja otsustamisel avalikku võimu ega täida avalikke ülesandeid. Seega ei olnud TS nõukogu liikmed TS 31.10.2013 nõukogu koosolekul päevakorrapunkti „sponsorlus“ otsustamisel käsitletavad ametiisikutena.
5.3.Kaitsja leiab, et TS 31.10.2013 nõukogu koosolekul päevakorrapunkti „sponsorlus“ juures hääletamine ei ole käsitletav otsuse tegemisena KVS § 11 lg 1 p 1 mõttes. Kaitsja nõustub maakohtu otsusega osas, milles kohus asub seisukohale, et TS 31.10.2013 nõukogu koosolekul hääletamisega ei ole võimalik KarS § 3001 sätestatud kuritegu lõpule viia. KVS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud otsus eeldab, et tegemist oleks õiguslikult siduva otsusega. TS nõukogu koosolekul hääletamine ei too endaga kaasa õiguslikku siduvust, sest vastavalt kohtupraktikale saab rääkida otsusest üksnes juhul, kui koosolekul avaldatud tahteavaldused on nõuetekohaselt fikseeritud. TS 31.10.2013. nõukogu koosolekul toimunud hääletus ei ole käsitletav otsusena KVS § 11 lg 1 p 1 mõttes, sest protokoll ei läbinud kooskõlastusringi, jäi allkirjastamata ning sellise protokolli alusel mingeid väljamakseid tehtud ei oleks.
5.4.Kaitsja on seisukohal, et süüdistatav ei ole alustanud KarS § 3001 lg-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemist ega osalenud hääletamisel. Kohus on sisustanud hääletusel mitteosalemise fikseerimise nõuet ebaõigesti. 09.12.2014 otsusest nähtuvalt heidab kohus süüdistatavale ette seda, et ta ei teatanud selgesõnaliselt teistele nõukogu liikmetele, et ta hääletamisel ei osale (09.12.2014 otsuse lk 12). Sealjuures ei viita kohus ühelegi õigusaktile, millest selline selgesõnaline taandamiskohustus tuleb. Kaitsja on seisukohal, et toimingupiirangu rikkumise vältimiseks piisab, kui isik ei osale endaga seotud küsimuse hääletamisel. Kohus viitab üksnes TS nõukogu töökorrale, kuid selline viide on asjakohatu - TS ei olnud tavaks märkida taandusi nõukogu koosolekute. Isegi kui selline kohustus oleks eksisteerinud, ei saa taanduste märkimata jätmist ette heita süüdistatavale.
Asjas on kogutud tõendid selle kohta, et taanduste ja hääletusel mitteosalemise märkimine TS nõukogu koosolekute protokolli ei olnud TS nõukogu protokollide vormistamisel tavaks juba aastaid enne käesoleva kriminaalasja aluseks olevate sündmuste toimumist, isegi kui tegelikult hääletamisel ei osaletud. Kaitsja poolt esitatud tõenditest nähtub, et enne aastat 2009 kopeeriti TS nõukogu protokollidesse sponsorluskomisjoni protokollid tervikuna, sh ka märked selle kohta, kes end millises küsimuses. Hiljem sellisest praktikast loobuti ning taandused märgiti üksnes sponsorluskomisjoni protokolli, mis on TS nõukogu koosolekute protokollide lisaks. TS nõukogu koosolekute protokollidesse alates 2009. a mingisuguseid märkmeid hääletamisel mitteosalemise kohta ei tehtud. Kohus on 09.12.2014 otsuses asunud seisukohale, et vaatamata sellele, et süüdistatav rääkis enda taandamisest 31.10.2013 hommikul (AK ütlused, 21.10.14 kohtuistungi protokolli lk 9; KL ütlused, 20.10 kohtuistungi protokolli lk 10) ning saatis koosoleku toimumise ajal HT-le lühisõnumi, milles teatas enda taandamisest (I kd lk 247), ta üksnes kaalus taandamise võimalust, kuid ei teinud seda (09.12.2014 otsuse lk 12). Kohus ei ole 09.12.2014 otsuses selgitanud, millel põhineb tema järeldus selle kohta, et süüdistatav üksnes kaalus taandamise võimalust, kuid mõtles seejärel ümber. Juhul, kui süüdistatav oleks tahtnud iga hinna eest 31.10.2013 nõukogu koosolekul EOK-le sponsorluse eraldamise otsuse vastuvõtmist kindlustada, ei oleks tal olnud põhjust varasemalt rääkida enda taandamisest. Veelgi enam- kui süüdistatav oleks tõepoolest ümber mõelnud, ei ole eluliselt usutav, et süüdistatav oleks just see kord otsustanud hääletada teistmoodi, kui TS kombeks, st kätt tõstmata. Kaitsja arvates kohus on 09.12.2014 otsuses ebaõigesti sisustanud süüdistatava kohustust 31.10.2013 TS nõukogu koosolekul teatada selgesõnaliselt oma mitteosalemisest. Vastavalt KVS § 11 lg 1 p-le 1 ja ÄS § -le 322 piisab, kui isik nõukogu koosolekul toimuval hääletusel ei osale. Seaduses puudub nõue selle kohta, kuidas tuleb hääletusel mitteosalemine fikseerida. TS on tavaks, et hääletamisel mitteosalemise kohta nõukogu koosoleku protokollidesse märkmeid ei tehta, mida kinnitab ka protokollija TT. Isegi juhul, kui protokolli tulnuks teha märge mitteosalemise kohta, ei saa seda ette heita süüdistatavale, kes ei ole protokolli koostamise eest vastutav. Süüdistatav ei osalenud TS 31.10.2013 nõukogu koosolekul hääletamisel.
5.5.Kaitsja on veendumusel, et süüdistatav ei osalenud TS 31.10.2013 koosolekul päevakorrapunkti „sponsorlus“ hääletuses enda häält välja öeldes. Puudub vaidlus sellest, et süüdistatav TS nõukogu 31.10.2013 koosolekul päevakorrapunkti „sponsorlus“ hääletamisel kätt ei tõstnud. Asjaolu, et E.L kätt ei tõstnud, kinnitavad kõik üle kuulatud tunnistajad ja süüdistatav ka ise. Seda kinnitavad TT (14.10.14 kohtuistungi protokoll lk 9), VT (14.10.14 protokolli lk 19), AK (20.10.14 kohtuistungi protokolli lk 24), KL (20.10.14 kohtuistungi protokolli lk 10), ning AK (21.10.14 kohtuistungi protokolli lk 4). Süüdistatav ei ole hääletanud, mistõttu puudub tema tegevuses süüteokoosseis. Ka need nõukogu liikmed, kellele 31.10.2013 nõukogu koosolekul tundus, et E.L võttis kuidagi hääletusest osa, ei olnud enda seisukohas kindlad ning nõustusid süüdistatavaga, kui süüdistatav kinnitas 18.11.2013 koosolekul, et ei hääletanud. Kohus on asunud ka seisukohale, et kui süüdistatav oleks eksinud, oleks ta juba järgmine päev teavitanud eksimusest protokollijat, üldkoosolekut ning teisi nõukogu liikmeid (09.12.2014 otsuse lk 16). Kohus ise nendib otsuses, et ainuüksi hääle andmine ei too kaasa õigusi ja kohustusi (09.12.2014 otsuse lk 17). Süüdistatav teadis, et nõukogu koosolekule järgneb protokolli kooskõlastusring ning seejärel allkirjastamine, mistõttu ei pidanudki süüdistatav
kuidagi reageerima avalikkuses levitatud informatsioonile nagu oleks otsus EOK-le raha eraldamiseks juba vastu võetud. TS on tavaks teha protokolli parandusi siis, kui protokoll saadetakse tutvumiseks kooskõlastusringile (vt kohtukõne teeside ptk 2.2.3.1 p-d 68-71). Sealjuures on kooskõlastusringil muudetud ka hääletustulemust (vt kaebuse p 81). TS 31.10.2013 koosoleku protokoll saadeti süüdistatavale tutvumiseks 05.11.2013 kell 15:12 (I kd, tl 189), kuid süüdistatav sai protokolli kätte alles kohtueelse menetluse raames ülekuulamisel (süüdistatava ütlused, 03.11.14 kohtuistungi protokolli lk 20). Isegi kui süüdistatav oleks saanud TS 31.10.2013 nõukogu koosoleku protokolli kätte siis, kui TT selle talle saatis, oli teade erikontrolli määramise kohta juba TS jõudnud, sest selle edastas KT aadressil XXX@XXX kell 13:44 (I kd, tl 56). Sellest tulenevalt puudus vajadus protokollijat eksimusest teavitada, kuna 18.11.2013 nõukogu koosolekul tuli nagunii küsimus uuesti tõstatada. Süüdistatav sai erikontrolli määramisest teada enne kui jõudis protokolliga tutvuda ja seal vastavasisulisi parandusi teha. Asjaolu, et süüdistatav ei pöördunud järgmisel päeva protokollija juurde paranduste tegemiseks ei välista elulist usutavust osas, et süüdistatav eksis. Süüdistatav on selgitanud, et pidi kohe lahkuma välismaale (süüdistatava ütlused, 03.11 kohtuistungi protokolli lk 19). Süüdistatav ei ole koosseisupärast tegu realiseerinud, sest ei hääletanud TS 31.10.2013 nõukogu koosolekul. Nõukogu koosolekutel käib hääletamine alati käe tõstmisega, seda ka nõukogu esimehe puhul. Süüdistatav ei tõstnud TS 31.10.2013 nõukogu koosolekul kätt. Hääletustulemust 4:3 välja öeldes süüdistatav eksis. Hääletustulemuse väljaütlemisel tekkinud segadus ilmestab seda, et ka nõukogu liikmed ei arvanud, et süüdistatav oleks hääletanud. Viimast kinnitab ka asjaolu, et ükski nõukogu liige ei vaielnud vastu süüdistatava TS 18.11.2013 nõukogu koosolekul tehtud avaldusele, kus ta kinnitas, et eksis häälte kokkulugemisel.
5.6.Kuigi kaitsja nõustub kohtu järeldusega, et KarS § 3001 lg-s 1 ning KVS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu lõpuleviimiseks ei piisa üksnes oma poolthääle andmisest, ei nõustu kaitsja kohtu lõppjäreldusega, et süüdistatav on toime pannud toimingupiirangu rikkumise katse. Kohus on 09.12.2014 otsuses ebaõigesti sisustanud TS 31.10.2014 nõukogu koosolekul taandumise kohustust ning heitnud süüdistatavale ette, et ta ei teatanud selgesõnaliselt enda taandumisest. Enda selgesõnalise taandumise kohustust ei näe ette ükski asjakohane õigusakt. Süüdistatav ei osalenud otsuse tegemisel lähtudes ÄS § 322 lg-st 3. TS nõukogu koosolekul tuleb oma tahteavaldust poolt hääletamiseks väljendada käe tõstmisega, seega pole eluliselt usutav, et süüdistatav otsustas viimasel hetkel hääletada 31.10.2103 nõukogu koosolekul EOK-le sponsorlustaotluste eraldamise poolt ilma kätt tõstmata. Süüdistatav eksis häälte kokkulugemisel ning hääletustulemuse väljaütlemisel ei pidanud silmas enda häält.
5.7.Harju Maakohus ei ole oma 09.12.2014 kohtuotsuses selgitanud, miks TS nõukogu koosolekul hääletamine on käsitletav süüteo toimepanemise alustamise ja mitte süüteo ettevalmistamisena. Kaitsja on seisukohal, et isegi juhul, kui süüdistatav oleks TS 31.10.2013 nõukogu koosolekul hääletanud, oleks tulenevalt TS nõukogu protokollide vormistamise korrast jäänud hääletuse ja siduva otsuse vastuvõtmise vahele mitu olulist käitumisakti, sh otsuse teistele nõukogu liikmetele kooskõlastamiseks saatmine kui ka otsuse allkirjastamine süüdistatava aga ka kõigi teiste nõukogu liikmete poolt. Arvestades 09.12.2014 otsuses esitatud põhjendusi koosseisuteo osas ja sellega seonduvaid järeldusi KarS § 25 lg 1 osas, pidanuks kohus jõudma seega seisukohale, et süüdistatav ei ole asunud koosseisu realiseerima.
5.8.Kaitsja leiab, et süüdistatava loobumine süüteokatsest oli vabatahtlik. Süüdistatav ei osalenud TS 31.10.2013 nõukogu koosolekul päevakorrapunkti „sponsorlus“ hääletamisel. Samuti ei ole nõukogu koosolekul hääletamine käsitletav süüteo toimepanemise vahetu alustamisena. Isegi juhul, kui mõlemad eelduseks oleksid täidetud, st süüdistatav oleks hääletanud ning seda saaks pidada süüteo katse staadiumisse jõudmiseks, on süüdistatav süüteo lõpuleviimisest vabatahtlikult loobunud, st süüdistatava käitumises puudub süü. Kohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata KarS § 41 lg 1.
5.9.Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et süüdistatav osales TS 31.10.2014 nõukogu koosolekul päevakorrapunkti „sponsorlus“ juures hääletamisel, ei olnud süüdistatav alustanud KarS § 3001 lg 1 ja KVS § 11 lg 1 p 1 sätestatud kuriteokoosseisu vahetut toimepanemist. Nõukogu koosolekul hääletamise ja koosseisuasjaolu (õiguslikult siduva otsuse) vahele jäi veel mitu sammu, sh nõukogu koosoleku protokolli kooskõlastamine ning allkirjastamine nõukogu liikmete poolt. Isegi juhul, kui süüdistatav oleks hääletanud ning seda saaks pidada süüteo katse staadiumisse jõudmiseks, on süüdistatav süüteo lõpuleviimisest vabatahtlikult loobunud.
6.Kaitsja leiab, et maakohus otsuse tegemisel on oluliselt rikkunud menetlusõigust.
6.1.Kohtuotsus on tehtud märkimisväärselt agressiivse ja negatiivse meediakampaania taustal. Olukorras, kus meedia on alustanud agressiivset negatiivset kampaaniat, seab see ohtu süütuse presumptsiooni, mille kohaselt peaks kohus kujundama oma otsuse lähtudes oma siseveendumusest ja mitte mõjutatuna sellest, millise hinnangu annab süüdistatavale avalikkus.
6.2.Kohus on otsuse tegemisel tuginenud lubamatule tõendile. 13.10.2014 kohtuistungil võttis kohus kriminaalasja materjalide juurde rida ajaleheartikleid. Kaitsja rõhutas 13.10.2014 toimunud kohtuistungil, et teabelevis avaldatud ajaleheartikkel ei saa olla käsitletav tõendina (13.10 kohtuistungi protokoll lk 16), mistõttu tuleb artiklites sisalduv teave (isikute ütlused) jätta tähelepanuta. Vaatamata kaitsja korduvatele vastuväidetele (13.10.2014 kohtuistungi protokolli lk 15-16) võeti ajaleheartiklid kriminaalasja toimikusse (I kd, tl 203-206). Sealjuures puudus ajaleheartiklil („Tallinna Sadamas tõusis tüli EOK toetamise üle“) viide kuupäevale, selle ülanurka oli märgitud kriminaalasja number ning alanurka tempel „koopia õige“ arusaamatu allkirjaga, samuti puudub artiklilt avaldamisviide. Tegemist on ilmselgelt ebausaldusväärse tõendiga. 13.10.2014 kohtuistungil artikli sisu ka istungil ei avaldatud. 09.12.2014 otsuses on tuginetud („E.L taandas ennast sponsorluskomisjonist“, 12.11.2012) ajaleheartiklile kui tõendile, osas, milles kohus leidis, et 2012 oli E.L andnud teada enda taandamisest sponsorlustaotluste läbivaatamise komisjonist (09.12.2014 otsuse lk 12). Hiljem asus kohus seisukohale, et Ärilehe artiklist (artikkel „Tallinna Sadamas tõusis tüli EOK toetamise üle, 01.11.2013) nähtuvalt ei varjanud üheselt mõistetavat otsust VT ja ja HT (09.12.2014 lk 16). Kohus järeldab artiklist „Tallinna Sadamas tõusis tüli EOK toetamise üle“, et juhul, kui E.L oleks eksinud, ei oleks avalikkusele teada antud otsusest sponsortoetuste jagamise kohta (09.12.2014 otsuse lk 16). Asjaolu, et VT ja HT järgmine päev meedias TS 31.10.2013 nõukogu koosolekut kommenteerivad, ei viita kuidagi sellele, nagu oleks vastu võetud otsus üheselt mõistetav.
Avalikkuse teavitamise küsimus oli kohtu siseveendumuse kujunemisel oluline argument, sest see oli üheks põhjuseks, miks kohtu hinnangul ei olnud usutav, et süüdistatav eksis häälte kokkulugemisel (09.12.2014 otsuse lk 16). Samas ei ole kohus tuvastanud, kes avalikkust teavitas ning kuidas (st kas koostati pressiteade või mitte). Oma järeldustes tugineb kohus üksnes artiklist „Tallinna Sadamas tõusis tüli EOK toetamise üle“ välja toodud VT ja HT ütlustele ning artiklis sisalduvale informatsioonile selle kohta, et TS tegi eile (st 31.10.2013) otsuse eraldada EOK-le 250 000 eurot. Tunnistajad on korduvalt kinnitanud, et ei tea, kas pressiteade tehti ning kes selle võis teha (vt KL ütlused, 20.10 kohtuistungi protokolli lk 18; AK ütlused, 20.10 kohtuistungi protokolli lk 29, süüdistatava ütlused, 03.11 kohtuistungi protokolli lk 32). Sealjuures on tunnistaja HT kinnitanud, et pressiteadete väljastamisel on kaks kõneisikut: nõukogu esimees ja juhatuse esimees (03.11 kohtuistungi protokolli lk 13). Nii juhatuse esimees kui nõukogu esimees kinnitavad, et pressiteadet otsuse vastuvõtmise kohta ei tehtud (AK ́i ütlused, 20.10 kohtuistungi protokolli lk 29; süüdistatava ütlused, 03.11 kohtuistungi protokolli lk 32). Ometi on kohus pidanud tõendatuks, et avalikkust teavitati TS poolt vastu võetud otsustest, tuginedes artiklis avaldatud informatsioonile ja artiklis käsitletud VT ja HT ütlustele. Kohus on lähtunud seega ajakirjaniku poolt 01.11.2013 ajaleheartiklisse kirja pandud informatsioonist ning eelistanud seda vahetult kohtuistungil uuritud tõenditele. Seega on käesoleva kaebuses viidatud artiklite (I kd, tl 203 -205) näol tegemist lubamatu ja ebausaldusväärse tõendiga, kuna ajaleheartiklid võeti kriminaalasja juurde kui kriminaalmenetluse ajend ning mitte tõend, mida kinnitasid kohtuistungil nii prokurör kui kohus. Kohus on lugenud tõendatuks, et TS teavitas avalikkust EOK-le raha eraldamisest, kuigi kohtuistungil vahetult üle kuulatud tunnistajad kinnitavad vastupidist. Harju Maakohus toob 09.12.2014 kohtuotsuses välja asjaolu, et süüdistatava eksimine häälte kokkulugemisel ei ole usutav, kuna avalikkusele ei oleks teada antud otsusest sponsortoetuste jagamisest (09.12.2014 otsuse lk 16). Seega juhul, kui avalikkuse teavitamist TS poolt ei saa tõendatuks lugeda, ei saa ka asuda seisukohale, et TS 31.10.2013 nõukogu koosoleku hääletustulemus oli kõigile selge ning süüdistatav ei saanud eksida. Kohus on lubamatule tõendile tuginedes teinud ebaõige kohtulahendi ning seega kuulub 09.12.2014 otsus tühistamisele KrMS § 339 lg 2 alusel. 6.3 Kohus on tõendeid uurinud ühekülgselt. Harju Maakohtu 09.12.2014 otsuses on tõendeid hinnatud ühekülgselt ja valikuliselt, sealjuures on kohus valinud asjaolude tõendatuks lugemisel välja ainult kohtu versiooni toetavad tõendid. Kohtuotsuses on muuhulgas lähtutud tunnistajate ütlustest, mille kohta on teiste tunnistajate poolt antud täiesti vastupidiseid selgitusi, sealjuures põhjendamata, miks kohus peab üht või teist tõendit usaldusväärseks. Kohus on jätnud täielikult arvestamata kaitsja poolt esitatud tõendid, lisaks ilmestavad kohtuotsust pikad faktiliste asjaolude tuvastamist puudutavad lõigud, kus ei viidata kas ühelegi tõendile või siis viidatakse tõenditele väga üldiselt (vt 09.12.2014 otsuse lk 13-14). Alljärgnevalt toob kaitsja välja tõendamiseseme asjaolu, mille kohus luges tõendatuks, viitab tõendile, millele kohus tugines ning seejärel osundab tõenditele, mis tõendavad vastupidist.
6.3.1.Tõendamiseseme asjaolu - EOK-le eraldatud sponsorlussumma ei olnud vastavuses varasemalt kehtestatud sponsorluspoliitikaga. Kohus on 09.12.2014 otsuse lk-l 10-11 asunud seisukohale, et TS sponsorlustaotluste eraldamise komisjon tegi oma 28.10.2013 protokollis nõukogule ettepaneku jagada sponsorlustoetuseks EOK-le kokku 250 000 eurot, mis ei vastanud oma proportsioonides eelnevalt kinnitatud sponsorluspoliitikale, kuna vastavalt TS poolt kinnitatud
sponsorluspoliitikale toetatakse kuni 50 % ulatuses spordiprojekte ja olümpialiikumist (I kd, tl 220-222). Kohtumenetluse raames ei ole keegi, sh ka prokurör, sponsorlussumma varasemalt kehtestatud sponsorluspoliitikaga mittevastavusele tuginenud. Kuigi tegemist ei ole tõendamiseseme asjaoluga, on kohus sellest hoolimata nimetatud asjaolu tuvastanud ja sellega seoses tõendeid hinnanud. 31.10.2013 toimunud TS nõukogu koosoleku helisalvestuse lahtikirjutustest on näha, et sponsorluskomisjoni esimees RH selgitab, et TS sponsorlussummaks on 558 000 eurot, millest 223 000 on hetkel alles (vaatlusprotokolli lk 3, II kd, tl 154). Sama kinnitab ka tunnistaja AK, kes kohtus antud ütlustes on selgitanud, et TS 18.11 nõukogu koosolek kutsuti mh ka kokku, kuna osa sponsorlustaotlusi oli veel arutamata (21.10 kohtuistungi protokolli lk 5). Viidatud asjaolu tõendatus iseenesest ei pruugi olla määrava tähtsusega, kuid viitab sellele, et kohus ei ole tegelikkuses ei tunnistajate ütlustesse ega dokumentaalsetesse tõenditesse (vaatlusprotokolli 31.10.2013 nõukogu koosoleku salvestise lahtikirjutus) süvenenud. Eeltoodust nähtub, et kohus on tõendeid hinnanud pinnapealselt, sh jätnud süüvimata TS 31.10.2013.a nõukogu koosoleku helisalvestuse lahtikirjutuse, mida kohus ise otsuses nimetab kõige objektiivsemaks tõendiks (09.12.2014 otsuse lk 13).
6.3.2.Tõendamiseseme asjaolu- hääletamine TS nõukogu koosolekutel toimub käe tõstmisega. Kohus on asunud seisukohale, et kaitsja väide, et TS nõukogus sai hääletada üksnes käe tõstmisega ning see oli kujunenud TS nõukogu koosolekutel kindlaks praktikaks, on ebaõige. Oma järeldustes tugines kohus tunnistaja TT ütlustele, kes vastas kaitsja küsimusele selle kohta, kuidas nõukogu esimees oma häält väljendab, et kuidas kunagi: tavaliselt öeldakse hääletamistulemus ja käe tõstmine on teisejärguline (09.12.2014 otsuse lk 14). Eeltoodust lähtuvalt järeldas kohus, et süüdistatav küll ei tõstnud TS 31.10.2013 nõukogu koosolekul kätt, ent luges enda hääle hääletustulemust välja öeldes poolthääletajate hulka. Küsimus sellest, kuidas hääletamine TS nõukogus käib, st kuidas hääle andmisest teada anti, oli tunnistajate ristküsitluse üks peamisi teemasid ja selle osas andsid ütlusi kõik 31.10.13 nõukogu koosolekul osalenud tunnistajad peale HT. Seega juba antud asjaolust tulenevalt on kummaline, et kohus on sisuliselt tuginenud vaid ühe ülekuulatud tunnistaja ütlustele. Kohtuotsusest ei nähtu, miks on kohus otsustanud lugeda usaldusväärseks just tunnistaja TT ütlused, kui kuus teist tunnistajat kinnitavad vastupidist. Kohus on tõendeid hinnanud selektiivselt ning valinud välja üksnes kohtu versiooniga sobiva tõendi. Sealjuures puudub kohtuotsuses ka igasugune analüüs selle kohta, miks peaks teisi tõendeid käsitlema ebausaldusväärsena. Asjaolu, et TS nõukogu koosolekul toimub hääletamine alati käe tõstmisega omab kaitseversiooni seisukohalt olulist tähtsust (vt kaebuse ptk 2.3.2.1).
6.3.3.Tõendamiseseme asjaolu - E.L taandas end TS 31.10.2013 nõukogu koosolekul hääletamisest. Kohus on jätnud täielikult tähelepanuta tõendid, mis viitavad aastatepikkusele praktikale, mille kohaselt TS nõukogu protokollidesse taandusi ei märgitud. Seda on kinnitanud õigusosakonna juht TT, kes ütles, et aastast 2009 loobuti taanduste märkimisest TS nõukogu protokollides (14.10 kohtuistungi protokolli lk 7). Tunnistaja KL vastas küsimusele, miks ta ei küsinud, miks E.L seekord ei taandu: „Aga mulle (20.10 kohtuistungi protokolli lk 18). Seda varasemat praktikat silmas pidades kinnitas TS juhatuse liige, et kui E.L poleks teada andnud, et ta end hääletuselt taandab, ei oleks tema häält lugenud (AK ütlused, 20.10 kohtuistungi protokolli lk 25). Sama nähtub ka kaitsja poolt kohtule esitatud tõenditest nr 2 ja 3, mille kohaselt on alates 2009 kõik taandamismärkmed tehtud
sponsorluskomisjoni protokolli ning nõukogu koosoleku protokollidesse pole eraldi taandusi märgitud (II kd, tl 2 jj; tl 42 jj)). Kohus on asunud seisukohale, et süüdistatav üksnes kaalus taandamise võimalust, kuid ei teinud seda, mida tõendab koosoleku protokoll ning helisalvestus (09.12.2014 otsuse lk 12). Kohtuotsusest ei nähtu, miks kohus sellisele seisukohale jõudis või kuidas koosoleku protokoll tõendab süüdistatava taandamisest loobumist. Kohus ei ole selgitanud, miks ta peab ebausaldusväärseks süüdistatava ütlusi, et ta ei osalenud hääletamisel (03.11 kohtuistungi protokolli lk 19) või tunnistajate ütlusi osas, milles tunnistajad kinnitasid, et süüdistatav selgitas 31.10.2013 hommikul, et kavatseb end taandada ( AK ütlused, 21.10 kohtuistungi protokolli lk 9; KL ütlused, 20.10 kohtuistungi protokolli lk 10). Sealjuures ei ole kohus pidanud piisavaks ka süüdistatava mobiiltelefoni sõnumite väljavõtet, millega süüdistatav teatab HT-le, et taandab end (I kd, tl 247). Jättes kõrvale materiaalõigusliku vaidluse sellest, kuidas pidanuks süüdistatav oma mittehääletamisest teada andma (vt kaebuse ptk 2.3), on kohus jätnud täielikult põhjendamata, miks ta ei pea piisavaks tunnistajate ütlusi ning mobiiltelefoni ülespildistust, mis viitavad üheselt, et süüdistatav väljendas kavatsust hääletamisel mitte osaleda. Samuti ei ole kohus analüüsinud kaitsja argumente sellest, miks saab järeldada, et süüdistatav küll hääletas vastavat protseduuri järgimata (st seda selgelt väljendamata), kuid taanduda ilma selge väljaütlemiseta ei saanud. Kohtu põhjendustest nähtuvalt on kohus seisukohal, et süüdistatav otsustas vahetult enne hääletust ümber ning otsustas hääletusel osaleda, kuid vastavasisuline järeldus ei põhine ühelgi tõendil. Juhul kui kohus jättis kõrvale tõendid, mis viitasid süüdistatava poolt hääletamisel mitteosalemisele üksnes seetõttu, et süüdistatav ütles hääletustulemuseks 4.3, on ka selline järeldus tehtud tõendite ühekülgsel uurimisel.
6.3.4.Tõendamiseseme asjaolu - E.L hääletas 31.10.2013 toimunud TS nõukogu koosolekul. Kohus on sedastanud, et helisalvestusest ja selle lahtikirjutusest on üheselt selge, et kui 3 nõukogu liiget hääletas vastu, üks oli saatnud oma poolthääle meili teel, said koosolekul osalejatest poolt hääletada vaid 2 isikut ning need olid L, H ja E.L. Veel märkis kohus, et süüdistatavale koosoleku juhatajana oli selge, et kui tema ise loobuks protokolli hääletamast, EOK-le rahasummat ei eraldataks ning ta andis oma poolthääle hääletustulemust välja öeldes ja seda teistele selgitades (09.12.2014 otsuse lk 13). Kohus on tunnistaja TT ütlustele viidanud valikuliselt ning jätnud teiste tunnistajate ütlused kõrvale ilma põhjendusteta nende ebausaldusväärsuse kohta. Ühtlasi on kohus 09.12.2014 otsuses jätnud dokumentaalsed tõendid arvestamata. Kaitsja on selgitanud, et hääletustulemuse 4:3 väljaütlemise tingis asjaolu, et süüdistatav eksis. Kohus ei ole pidanud usutavaks, et süüdistatav eksis sest: E.L saatis HT-le lühisõnumi, milles tegi ettepaneku erapooletuks jääda ning sellises käitumises ei ole jälgegi väsimusest (09.12.2014 otsuse lk 12); 18.11.2013 toimunud koosolekul ei räägi süüdistatav midagi sellest, et ta eksis häälte lugemisel (09.12.2014 otsuse lk 15); kui süüdistatav oleks eksinud, oleks ta juba järgmisel päeval sellest teatanud teistele nõukogu liikmetele ning protokollijale, samuti poleks teavitatud avalikkust (09.12.2014 otsuse lk 16). Nimetatud kohtu järeldused on selges vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega. Kohus on jätnud arvesse võtmata ja analüüsimata süüdistatava ütlused selle kohta, et ta ei arvestanud poolthäälte hulka enda häält ning tunnistajate ütlusi selle kohta, et ka nemad ei saanud hääletustulemusest aru selliselt, et süüdistatav oleks enda hääle andnud. Kaitsja on selgitanud, et süüdistatav eksis häälte lugemisel ning tõendanud seda nii süüdistatava kui tunnistajate ütlustega kui ka TS 18.11.2013 nõukogu koosoleku salvestise lahtikirjutusega, kus süüdistatav veelkord kinnitab, et eksis. Kohus
on need tõendid jätnud täielikult tähelepanuta ning ebaõigesti viidanud kohtuotsuse lk-l 16, et süüdistatav ei rääkinud 18.11.2013 koosolekul midagi sellest, et ta eksis häälte lugemisel (09.12.2014 otsuse lk 16).
6.3.5.Tõendamiseseme asjaolu - süüdistataval oli tahtlus realiseerida koosseisupärane tegu. 09.12.2014.a otsuses puudub igasugune adekvaatne argumentatsioon selle kohta, kas § 3001 subjektiivse koosseisu nõuded on täidetud. Kohus ei ole viidanud ühelegi tõendile, mis tõendaks, et süüdistataval oli vähemalt otsene tahtlus realiseerida koosseisupärane tegu . Kohus täielikult jätnud hindamata tõendid, mis tõendavad, et süüdistataval puudus teadlikkus nii ametiseisundist, huvide konfliktist kui seadusemuudatusest. Kummastav on kohtu väide selle kohta, et süüdistatav oleks pidanud aru saama vastuvõetud kuid veel jõustumata korruptsiooniseadusest (09.12.2014 otsuse lk 10), sest juriidilisi eriteadmisi mitteomavalt isikult ei saa oodata, et ta oleks kursis veel jõustumata seadustega. Kohus on jätnud täielikult analüüsimata ja hindamata süüdistatava vastuväited selle kohta, et ta eksis hääletustulemuse väljaütlemisel (vt ka kaebuse ptk 2.3.2.2.,3.3.4). Kohus on asunud seisukohale, et süüdistatav soovis kindla eesmärgina saavutada EOK-le toetuste maksmine, kuid ka see väide ei põhine ühelgi tõendil.
6.4.Harju Maakohtu 09.12.2014 otsuses on rikutud põhjendamiskohustust. Käesoleval juhul on kohus rikkunud 09.12.2014 otsuses põhjendamiskohustust, kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav ning kohus on jätnud mitmetele määrava tähtsusega kaitseargumentidele kohtuotsuses vastamata. Alljärgnevalt käsitleb kaitsja kohtu põhjendamiskohustuse rikkumist üksnes osas, mis ei puuduta tõendite hindamist ja analüüsi. KarS § 3001 koosseisu kohaldamise puhul on oluline see, et käesoleva hetkeni puudub paljudes alates 01.04.2013 kehtivat KVS puudutavates küsimustes veel kohane kohtupraktika. Kaitsja on senistes menetlusdokumentides lähtunud järgmisest KarS § 3001 objektiivse koosseisu struktuurist: erisubjekt - ametiisik KVS § 2 lg 1 ja lg 2 mõttes; huvide konflikt, st erahuvi ja valiku huvi vastandumine; koosseisupärane tegu. Subjektiivse koosseisu moodustab süüdistatava teadmine, et ta teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ning tahab või vähemalt möönab tagajärje saabumist. Kohus on põhjendamiskohustust rikkunud nii objektiivse kui subjektiivse koosseisu sisustamisel.
6.4.1.Harju Maakohtu 09.12.2014 otsuses ei ole ammendavalt põhjendatud, miks on süüdistatav kohtu hinnangul realiseerinud KarS § 3001 objektiivse koosseisu. Kaitsja on veendumusel, et TS . Kohtu 09.12.2014 otsuses puudub igasugune analüüs selle kohta, miks tuleb avaliku ülesande täitmist sisustada läbi KonkrS (mitte funktsionaalselt); miks on avaliku ettevõtja (st riigi enamusosalusega äriühingu) poolt teenitud tulu käsitletav avalike vahenditena või miks on TS poolt teenitud tulu arvel toetuste jagamine avaliku ülesande täitmine. Kaitsja leiab, et . Kohus on 09.12.2014 otsuses asunud seisukohale, et süüdistatav ei soovinud aru saada, et rahade jaotamisel EOK-le ja selles osas suuniste andmisel võis ministri eesmärk olla vältida süüdistatava puhul huvide konflikti ja ennetada korruptsiooni (09.12.2014 otsuse lk 12). Sealjuures on 09.12.2014 otsuses loobutud igasugusest huvide konflikti mõiste sisustamisest, märkides, et EOK oli E.L-iga seotud isik ning need asjaolud ja õiguslik põhjendus on õigesti välja toodud ka E.L süüdistuses (09.12.2014 otsuse lk 16). Sealjuures juhib kaitsja tähelepanu asjaolule, et sama kohus on ise süüdistusakti tagastanud, leides, et süüdistus ei ole piisavalt arusaadav, kuid kohtuotsuses asunud seisukohale, et õiguslik põhjendus on niivõrd ammendav, et puudub isegi vajadus seda kohtuotsuses ümber
kirjutada. Kohus on ise sedastanud, et toimingupiirangu eeldused on: kui ametiisik on teadlik avalikule huvile kahjulikult mõjuda võivast erahuvist, on tal ametikohustuste täitmine keelatud (09.12.2014 otsuse lk 7), kuid jätnud analüüsimata huvide konflikti olemasolu. Süüdistatav ei oleks sponsorlusrahade eraldamisest saanud mingisugust kasu ning tal puudub mistahes kokkupuude sponsorlustaotluste- ja toetustega EOK-s. Kaitsja leiab, et . Kohus on 09.12.2014 otsuses koosseisupärase teo hindamisel küll analüüsinud mõningaid tõendeid, hindamaks, kas süüdistatav hääletas 31.10.2013 TS nõukogu koosolekul, kuid jätnud täielikult kõrvale õigusliku analüüsi sellest, milline on koosseisupärane tegu KVS § 3001 lg 1 ning KVS § 11 lg 1 mõttes ning kuidas saab tsiviilõiguslikult toimuda enda hääle kui tahteavalduse väljendamine. Kaitsja on selgitanud, et TS nõukogu koosolekul hääletamine ei ole käsitletav koosseisupärase teona KVS § 11 lg 1 mõttes, kuna tegemist ei ole otsusega KVS ja tsiviilõigusliku tõlgenduse mõttes. Kuna objektiivse koosseisu realiseerimine eeldab õiguslikult siduva otsuse vastuvõtmist, oleks süüdistatav jõudnud katse staadiumisse üksnes juhul, kui ta oleks osalenud TS nõukogu koosoleku protokolli allkirjastamisel. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et TS 31.10.2013 nõukogu koosolekul hääletusel osalemine oleks käsitletav koosseisupärase teo toimepanemise alustamisega, ei ole kohus põhjendanud, miks pidi süüdistatav TS 31.10.2013 nõukogu koosolekul oma taandamisest selgesõnaliselt teada andma. Kohus on 09.12.2014 otsuses märkinud, et „otsus hääletamisest mitte osa võtta või ennast taandada tuleb teha teatavaks nõukogu koosolekul“ (09.12.2014 otsuse lk 11). Kohtuotsuses puuduvad igasugused põhjendused selle kohta, millel kohtu vastavasisuline järeldus tugineb, pidades silmas TS varasemat praktikat. Kaitsja on selgitanud, et süüdistatav lähtus ÄS § 322 lg-st 3, mille kohaselt ei tohi isik osaleda endaga seotud otsuste tegemisel. Süüdistatav ei osalenud 31.10.2013 nõukogu koosolekul päevakorrapunkti „sponsorlus“ juures hääletamisel (vt kohtu teeside p 2.2.3.2). Kohus ei ole millegagi põhjendanud, miks ta kaitsja argumentidega ei nõustu, samuti ei ole kohtu enda sedastused koosseisupärase teo realiseerimisega seonduvalt ammendavad. 6.4.2 Harju Maakohtu 09.12.2014 otsuses ei ole ammendavalt põhjendatud, miks on süüdistatav kohtu hinnangul realiseerinud KarS § 3001 subjektiivse koosseisu. Kaitsja leiab, et element). Süüdistataval puudus esiteks teadmine sellest, et teda võidakse käsitleda ametiisikuna. Olukorras, kus isik ei olnud teadlik asjaolust, et teda võiks käsitleda TS nõukogu liikmena sponsorlusküsimuste juures ametiisikuna, ei saa süüdistatavale ette heita ka seda, et ta on rikkunud aususe kohustust või ebaausalt täitnud avalikku ülesannet. 09.12.2014 otsuses puuduvad vastupidised põhjendused. Kohus on 09.12.2014 otsuses asunud seisukohale, et süüdistatav teadis väga hästi, et otsuse sponsorrahade eraldamiseks saab teha nõukogu, mitte nõukogu poolt moodustatud komisjon, mistõttu pidanuks süüdistatav oma taandumisest selgesõnaliselt teada andma (09.12.2014 otsuse lk 12). 09.12.2014 kohtuotsusest puuduvad igasugused põhjendused selle kohta, miks kohus sellisele järeldusele asub ja jätab kaitseargumendid tähelepanuta. Isegi juhul, kui selline taandamisest teadaandmise kohustus eksisteeriks, ei olnud süüdistatav sellisest kohustusest teadlik. Süüdistatav oli teadlik, et ta ei tohi nõukogus osaleda endaga seotud otsuste hääletamisel vastavalt ÄS § 322 lg-le 3 ning pärast enda sponsorluskomisjonist taandamist uskus, et hääletamisel mitteosalemisest piisab (süüdistatava ütlused, 03.11 kohtuistungi protokolli lk 30).
Olukorras, kus süüdistatav ei viibinud enam sponsorlustaotluste sisulise arutamise juures ega osalenud 31.10.2013 TS nõukogu koosolekul hääletusel, puudus tal teadmine, et ta paneks 31.10.2013 TS koosolekul toime toimingupiirangu rikkumise. Võimalikule rikkumisele ei juhtinud mingisugust tähelepanu TS õigusosakonna jurist. TS õigusosakonna juhataja TT ei pööranud nõukogu koosolekul tähelepanu asjaolule, et E.L enese taandamata jätmine ei ole seadusega kooskõlas. TT kui TS õigusosakonna juhataja tööülesanded õigusalasel nõustamisel hõlmavad ka nõukogu koosolekute protokollimist (TT ütlused, 14.10. kohtuistungi protokolli lk 1). Seda, et TT kohustuseks on järgida nõukogu koosolekute kooskõla seadusega, on märkinud ka tunnistajad (AL ütlused, 14.10 kohtuistungi protokolli lk 14; KL ütlused, 20.10 kohtuistungi protokolli lk 17). 14.10.2014 kohtuistungi protokollist nähtuvalt on TT möönnud, et E.L taandamise vajadust ta 31.10.2013.a toimunud nõukogu koosolekul ei selgitanud ega arutanud seda teemat E.L-iga ka pärast koosoleku toimumist (14.10. kohtuistungi protokolli lk 4). Süüdistatav oli aastaid olnud nii EOK asepresident kui TS nõukogu esimees. Tema presidendiks saamisega ei muutunud tema ülesannetes mitte midagi. TS ja EOK puhul ei saa rääkida vastanduvatest avalikest ja erahuvidest, olenemata sellest, millist ametit süüdistatav EOK-s peab. Kohus ei ole ka selgitanud, kuidas muutused KVS-is tingisid süüdistatava tegevuse õigusvastaseks muutumise. Süüdistatav on selgitanud, et ei teadnud ei KVS-i muutumisest ega sellega kaasnevast võimalikust toimingupiirangust midagi. Süüdistatav taandas end EOK presidendiks saades sponsorlustaotluste läbivaatamise komisjonist, vältimaks ka näilise huvide konflikti tekkimist. Süüdistatav ei hääletanud 31.10.2013 TS nõukogu koosolekul hääletusel osalemisest, uskudes, et sellest piisab. Süüdistatav ei olnud teadlik, et ainuüksi 31.10.2013 TS nõukogu koosolekul osalemisega võib ta olla rikkunud KVS-is sätestatud toimingupiirangut (kaitsja sellise materiaalõigusliku tõlgendusega ei nõustu). Kaitsja on seisukohal, et s element). Kohtu 09.12.2014 otsuse põhjendustest ei nähtu, millest kohus järeldab, et süüdistataval oli kindel soov saavutada TS 31.10.2013 nõukogu koosolekul EOK-le toetuste eraldamine. Seda enam, et selline järeldus on üllatuslik – sellisele väitele ega etteheitele ei tuginenud maakohtu menetluse ajal kordagi ka prokurör. Kohtuotsuses keskendutakse suuresti faktiliste asjaolude ja tõendite analüüsile (mis on sealjuures samuti tehtud ühekülgselt) ning on täielikult jäetud põhjendamata süüdistatavale ette heidetava teo õiguslik pool. Kohtuotsus on struktureerimata ning raskesti jälgitav. Sealjuures tuleks juhul, kui kohus tuvastab objektiivse koosseisu täitmata jätmise koheselt asuma kontrollima katse deliktistruktuuri, pöörates erilist tähelepanu just subjektiivsele koosseisule. Kohus on jätnud analüüsimata kõik õiguslikud küsimused, millele kaitsja viitas - ametiisiku mõiste sisustamise võimalused läbi konkurentsiseaduse, tegeliku huvide konflikti tuvastamise vajalikkuse, koosseisupärase teo küsimuse, suure ulatuse ning subjektiivse koosseisu realiseerimise. Olukorras, kus kohtu järeldused ei tugine tõendite ammendaval analüüsil ning kohus ei ole andnud hinnangut olukorrale tervikuna, võis see kaasa tuua põhjendamatu kohtuotsuse ning sellisel juhul on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega (RKKKo 3-1-1-33-08 p 10.4). Õiguslike põhjenduste puudumine kujutab endast ka kaitseõiguse rikkumist, sest süüdistataval ei ole võimalik end järgmises kohtuastmes efektiivselt kaitsta, kuna talle etteheidetavate tegude õiguslikud põhjendused ei ole selged.
6.5.Kaitsja leiab, et kohtuotsuse põhjendused on vastuolulised. Kohus on märkinud, varasematel aastatel oli sponsorlustaotlusi läbi vaadatud vähemalt kahel nõukogu koosolekul aastas, nendel aastatel oli süüdistatav ka sponsorluskomisjoni esimees ja tema taandused seotud isikute osas, s.h ka EOK osas, on kantud komisjoni protokolli, osadel aastatel ka nõukogu protokolli, hiljem loeti komisjoni protokollid nõukogu protokolli lisadeks (09.12.2014 otsuse lk 10). Sellise järeldusega on kohus nõustunud, et hilisematel aastatel ei olnud tavaks TS nõukogu protokollidesse taandusi märkida, taandused märgiti üksnes sponsorluskomisjoni protokolli, mis loeti nõukogu protokolli lisaks. Seejärel on aga kohus asunud seisukohale, et otsus hääletamisest mitte osa võtta või ennast taandada tuleb teatavaks teha nõukogu koosolekul (09.12.2014 otsuse lk 11). Sealjuures ei ole kohus viidanud ühelegi alusele ei KarS-ist ega KVSist, mis viitaks taanduse kirjapanemise vajadusele. Kohtuotsusest jääbki arusaamatuks, millest kohus järeldab, et süüdistatav pidi selgesõnaliselt enda taandamisest teada andma ning miks ei piisanud lihtsalt päevakorrapunkti „sponsorlus“ juures hääletamisest hoidumisest. Kohus on asunud ka seisukohale, et süüdistatav üksnes kaalus taandamise võimalust, kuid ei teinud seda (09.12.2014 otsuse lk 12). Samas on kohus samal leheküljel viidanud süüdistatava poolt saadetud lühisõnumile, kus süüdistatav kirjutad HT-ile, et taandab end sponsorluse küsimuses. Esiteks jääb arusaamatuks, miks peaks süüdistatav isegi kaaluma enda taandamist, kui toetuste eraldamine EOK-le oli kohtu hinnangul süüdistatava eesmärk (09.12.2014 otsuse lk 12). Juhul, kui kohus asub seisukohale, et süüdistatav kaalus taandamist seetõttu, et kartis võimalikku huvide konflikti, ei saa rääkida süüdistatava eesmärgist muuta raha eraldamine enda maineprojektiks. Kohus on sedastanud, et kohtu hinnangul ei soovinud süüdistatav aru saada, et rahade jaotamisel EOK-le ja selles osas suuniste andmisel oli ministri eesmärk vältida süüdistatava puhul huvide konflikti ja ennetada korruptsiooni (09.12.2014 otsuse lk 12). Kohtu vastavasisuline järeldus on otseselt vastuolus kohtu eelpool toodud väitega, et süüdistataval oli nagunii sponsorlustaotluste küsimuses huvide konflikt (09.12.2014 otsuse lk 12). Selliselt ei saanud ministri sekkumise põhjuseks olla soov huvide konflikti ennetada. Tunnistajad kinnitasid ka oma ütlustes, et suunis EOK-le raha mitte eraldada oleks olnud ka siis, kui süüdistatavat koosolekul ei oleks olnud (AL ütlused, 14.10.2014 kohtuistungi protokolli lk 13 ja lk 17; VT ütlused, 14.10.2014 kohtuistungi protokolli lk 24). Kohtuotsuse lk-l 17 on kohus selgitanud, et vabatahtliku loobumisena ei saa käsitleda olukorda, kus süüdistatav lasi tühistada eelneval nõukogu koosolekul tehtud otsuse (09.12.2014 otsuse lk 17). Kohe järgmises lõigus asub kohus aga seisukohale, et 31.10.2013 TS nõukogu koosolekul ei võetud vastu lõplikku otsust, mistõttu ei ole poolthääle andmine lõpuleviidud kuritegu. Kohus ei ole selgitanud, miks ning millise tähtsusega on hääletamine koosseisupärase teo realiseerimise protsessis. Juhul, kui isiku teo ja koosseisuasjaolu realiseerumise vahel on veel mõned sammud, mis ei vii vahetult hüve kahjustamiseni, on tegemist katse ettevalmistamise ja mitte katsega. Riigikohus on korduvalt jaatanud menetlusõiguse rikkumist, kus kohtuotsuse põhjendused on vastuolulised ja ebaselged (RKKKo 3-1-1-19-09 p 16, RKKKo 3-1-1-59-10 p 5). Kaitsja leiab, et 09.12.2014 kohtuotsus ei vasta KrMS § 3051 lg-s 1 toodud nõudele, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kohtu 09.12.2014 otsuses puudub mitmes määrava tähtsusega küsimuses õiguslik analüüs, mh on jäetud analüüsimata süüdistatava taandamiskohustuse õiguslik alus ning täielikult esitamata põhjendused selle kohta, miks realiseeris süüdistatav kohtu hinnangul subjektiivse koosseisu. 09.12.2014 otsuses on jäetud vastamata märkimisväärsele ulatusele kaitsja väidetest, samuti sisaldab kohtuotsus vastuolusid.
6.6.Kohus on määranud süüdistatavale karistuseks 200 päevamäära, st prokuröri poolt küsitud karistuse. Kaitsja esitab juhul, kui ringkonnakohus asub seisukohale, et süüdistatav on süüdi ning tema süü on tõendatud (millega kaitsja ei nõustu) vastuväited ka määratud karistuse suurusele. Süüdistatav varem kriminaalkorras karistamata (09.12.2014 otsuse lk 17). Ühtlasi tuleks karistuse määramisel arvestada seda, et tegelikkuses mingisuguseid väljamakseid ei tehtud ning seega, isegi kui süüdistatavale ette heidetavat tegu saaks kvalifitseerida kuriteona, tegu lõpule ei viidud ning mingisugust kahju sellega ei kaasnenud. Süüdistatav astus ise samme, et ära hoida tagajärje saabumine. Kohus kvalifitseeris süüdistuse ümber katseks võrreldes süüdistatud süüdistusega, mis vähendab süüd. Eeltoodut arvesse võttes palub kaitsja juhul, kui kohus tõepoolest leiab, et süüdistatav on toime pannud kuriteo, mõista talle karistus miinimummääras. Sealjuures näeb KarS § 73 lg 1 ette võimaluse määrata rahalise karistuse määrata karistus tingimisi kohaldamata, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut. Pidades silmas käesoleva apellatsioonkaebuse p-s 192 toodud asjaolusid, palub kaitsja süüdistatav süüdimõistva kohtuotsuse korral karistusest tingimisi vabastada. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 09.12.2014 otsus ja teha asjas uus otsus, millega mõista süüdistatav E.L õigeks ning jätta süüdistatava menetluskulud riigi kanda. Prokuröri apellatsioon
7.Karistusseaduse kommenteeritud väljaande 3.trükis lk-l 769 p-s 4.4 on asutud seisukohale, et suure ulatuse puhul pole tegemist koosseisupärase tagajärjega, vaid rikkumise kvantitatiivse mõõtmega, mille kaudu on seadusandja piiritlenud vaadeldava kuriteokoosseisu ja korruptsioonivastase seaduse §-s 19 ette nähtud väärteokoosseisu objektiivsed tunnused. Seega ei oma antud juhul koosseisupärase lõpuleviidud kuriteo seisukohalt tähtsust asjaolu, et Eesti Olümpiakomiteele ei kantud vahetult üle 250 000 euro suurust sponsorlussummat. Seega ei tingi nimetatud asjaolu süüdistuses etteheidetud kuriteo käsitlemist kuriteokatsena. Erinevalt maakohtust on prokurör seisukohal, et äriseadustiku § 322 kohaselt on nõukogu otsus vastu võetud, kui selle poolt hääletas üle poole koosolekul osalenud nõukogu liikmetest. Toimingupiirangu rikkumise kuriteokoosseis on seotud vastava ametiisiku poolt tehtud otsusega või otsuse tegemisel osalemisega ning seega omab etteheite tegemise seisukohalt tähtsust see, millal on otsus vastu võetud/tehtud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 33 lg 1 järgi on hääle andmine juriidilise isiku organi otsuse tegemisel tahteavaldus ja hääle andmisele kohaldatakse seaduses tehingu kohta sätestatut. Seega kujuneb aktsiaseltsi nõukogu otsus organi liikmete erinevate tahteavalduste kogumist, mis on suunatud kindla õigusliku tagajärje saavutamisele. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendis nr 32-1-55-14 p-s 21 on asutud seisukohale, et sarnaselt muude tehingutega saab otsusest kui tehingust TsÜS § 67 lg 1 järgi rääkida, kui selles sisalduvad otsuse vastuvõtmiseks õigustatud isikute vastavasisulised tahteavaldused. Olukorras, kus otsusena esitatu ei sisalda nõutavas ulatuses otsuse vastuvõtmiseks õigustatud isikute tahteavaldusi, otsusest üldjuhul rääkida ei saa. Selline on olukord eelkõige siis, kui aktsionäride üldkoosoleku otsust ei ole vastu võtnud aktsionärid või nõukogu otsust nõukogu liikmed või kui otsuse vastuvõtmist ei ole nõuetekohaselt kindlaks tehtud (dokumenteeritud). Sel juhul on tegu otsuse faktiliste puudustega, mis peaks vaidlustes otsuse kehtivuse üle olema pigem erandlik. Punktis 23 on Riigikohus asunud seisukohale, et kuna pooled
ei vaidle selle üle, et vaidlusaluse üldkoosoleku otsuse tegemisel hääletasid kostja aktsionärid ja otsuse poolt anti vastavalt üldkoosoleku protokollile 78,1% ja vastu 21,84% koosolekul osalenud häältest, ei ole õige hageja väide, et otsust vastu ei võetud. Otsuse puudumise aluseks ei saa olla ka selle sisulised puudused. Seega ei ole seotud otsuse vastuvõtmine vastava nõukogu koosoleku protokolli nõuetekohase vormistamise ja allkirjastamisega. Maakohus on viidanud ka tunnistajate ütlustele, kuid tunnistajad pole osanud kohtuistungi käigus tugineda ühelegi arvestatavale argumendile ega aktile oma arvamuse andmisel otsuse mitte vastu võtmisest. Samuti ei ole ükski tunnistaja toonud välja asjaolusid, mis viitaksid sellele, et esinesid mingid muud otsuse vastuvõtmist mõjutavad puudused. Süüdistatav on ise 18.11 koosolekul selgitanud samuti, et 31.10 otsus tuleb ümber vaadata ja samuti on 18.11 toimunud sponsorluskomisjoni protokolli kinnitamine. 18.11 nõukogu koosoleku protokolli kohaselt tühistati 31.10 sponsorlustaotluste rahuldamise arutelu, kuigi tegelikkuses oli 31.10 otsus vastu võetud ning 18.11 tuli nõukogu kokku selleks, et ühe päevakorrapunktina arutada 31.10 otsuse tühistamist. Sellisel kujul sündmuste toimumine toetab prokuröri poolt süüdistuse 2.punktis esitatud versiooni ning sponsorlustaotluste protokolli osas selle kinnitamise otsustamist. Prokurör on seisukohal, et süüdistatava käitumises on realiseerunud KarS § 3001 lg 1 koosseis ning tegemist on lõpuleviidud kuriteoga. Arvestades süüdistuses esitatud asjassepuutuvate seaduste viiteid ning vastava kuriteokoosseisu kirjeldust karistusseadustikus, siis ei saa olla karistusõigusliku etteheite tegemiseks määrava tähtsusega koosoleku protokolli allkirjastamine ega sponsorlussummade väljamaksmine. Prokuratuur jääb ringkonnakohtus asja läbivaatamisel kõigi nende tõendite juurde, mille uurimist on taotlenud esimese astme kohtus. Lähtuvalt KrMS § 335 lg 2 palub prokuratuur ringkonnakohtul arvestada esimese astme kohtu istungi protokollides jäädvustatud tõendusteavet. Seega ei pea prokuratuur vajalikuks asja arutamist suulises kohtumenetluses. Seoses eeltooduga leiab prokurör, et süüdistatav tuleb süüdi mõista talle esitatud süüdistuses, so KarS § 3001 lg 1 järgi. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 318 lg 1, 337 lg 1 p 4, 338 p 2, 340 lg 4 p 1 prokurör palub ringkonnakohtul: Tühistada Harju Maakohtu 09.12.2014 kohtuotsus osaliselt, so E.L süüdimõistmises KarS § 3001 lg 1 - § 25 lg 2 järgi ning teha selles osas uus kohtuotsus, millega mõista E.L süüdi KarS § 3001 lg 1 järgi. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
RINGKONNAKOHTU ISTUNG
8.Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja oma apellatsiooni juurde ning palus see rahuldada, samuti vaidles kaitsja prokuröri apellatsioonile vastu. Ka prokurör jäi oma apellatsiooni juurde ning palus see rahuldada. Prokurör vaidles kaitsja apellatsioonile vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
9.Kohtukolleegium, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, süüdistatava kaitsja ja prokuröri apellatsioonides toodud seisukohtadega, leiab, et kaitsja apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks selles toodud põhjendustel alust ei anna.
Prokuröri apellatsioon aga kuulub rahuldamisele. Oma seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgmiselt.
10.Esitatud apellatsioonis heidab kaitsja maakohtule eelkõige ette, et maakohus tuli ekslikule järeldusele, et E.L oli ametiisikuks KVS § 11 lg 1 mõttes. Kaitsja märgib, et asjaolu, et Tallinna Sadam (TS) on avalik ettevõtte ehk riigi enamusosalusega äriühing KonkrS tähenduses ei oma ametiisiku mõiste sisustamisel mingisugust tähendust. KarS § 3001 lg 1 koosseisutunnuseks olevat mõistet „ametiisik“ tuleb sisustada funktsionaalselt, hinnates konkreetse ülesande avalikku iseloomu. Kohus on ebaõigesti järeldanud, et sponsorlustaotluste maksmise otsustamisel on TS nõukogu liikmed täitnud avalikku ülesannet ja seega käsitletavad ametiisikuna. Kohus ei ole viidanud ühelegi volitusnormile, haldusaktile või -lepingule, millega oleks TS pandud avalikke ülesandeid. Sponsorlussummasid jagatakse puhaskasumist eesmärgiga suurendada TS tuntust ja parandada konkurentsivõimet, et seeläbi omakorda suurendada TS tulevaste perioodide kasumit. Toetuste jagamine on TS õigus, mitte kohustus. TS nõukogu liikmed ei teosta TS sponsorlusküsimuste arutamisel ja otsustamisel avalikku võimu ega täida avalikke ülesandeid. Seega ei olnud TS nõukogu liikmed TS 31.10.2013 nõukogu koosolekul päevakorrapunkti „sponsorlus“ otsustamisel käsitletavad ametiisikutena.
10.1.Kohtukolleegium kaitsja selliste järeldustega ei nõustu ning märgib, et esitatud apellatsioonis asub kaitsja jätkuvalt ekslikule seisukohale, et Tallinna Sadama näol tegemist on eraettevõtjaga. Süüdistuses ja maakohtu otsuses on ammendavalt ära toodud viited vastavate seaduste sätetele, mille alusel AS Tallinna Sadam on avalik ettevõtte ning selle nõukogu (juhtorgani) liige on KVS § 2 lg 2 p 1 nimetatud otsuste tegemisel ametiisik. Maakohus on õigesti viidanud Korruptsioonivastase seaduse (KVS) seletuskirjale, mille kohaselt avaliku ettevõtja ja üldist huvi pakkuvat teenust osutava ettevõtja terminid avab just konkurentsiseadus (KonkrS), mille § 31 kohaselt on avalik ettevõtja selline ettevõtja, kelle üle riigil, kohalikul omavalitsusel või avalik-õiguslikul juriidilisel isikul on otseselt või kaudselt valitsev mõju omandiõiguse või finantsosaluse kaudu, isiku suhtes kehtivate õigusaktide alusel või muul viisil. Nimelt Konkurentsiseaduse § 31 lg 31 nimetab avalikuks ettevõtjaks ettevõtjat, kelle üle riigil on otseselt või kaudselt valitsev mõju omandiõiguse või finantsosaluse kaudu, isiku suhtes kehtivate õigusaktide alusel või muul viisil. AS Tallinna Sadama kõik aktsiad kuuluvad Eesti Vabariigile, seega on tegemist avaliku ettevõtjaga KonkrS § 31 lg 31 tähenduses. Kohtukolleegiumi veendumusel ei ole asjakohased kaitsja apellatsioonis tehtud viited Riigikohtu lahenditele 3-3-1-49-12 ja 3-1-1-12-14. Mõlemal juhul käsitleti neis lahendites olukordi seoses teenuste pakkumisega. Esimesel juhul (nr. 3-3-1-49-12) asuti seisukohale, et avaliku ülesande täitmisega on tegu ka siis, kui eraõiguslikule isikule on pädeva asutuse poolt õigusakti või lepinguga antud volitus või pandud kohustus osutada avalikes huvides sellist teenust, mille toimimise eest vastutab seaduse järgi lõppkokkuvõttes riik või mõni muu avalik -õiguslik juriidiline isik. Teisel juhul (nr. 3-1-1-12-14) pakkus Lennuameti ametnik Kaitseväele sellist teenust, mille osutamist seadus Lennuametile kohustuseks ei pannud. Kohtukolleegiumi arvates ajas kaitsja oma apellatsioonis segamini avaliku ettevõtja (KonkrS § 31 lg 3 1) ja üldist majandushuvi pakkuvat teenust osutava ettevõtja (KonkrS § 31 lg 32 ) mõisted ja funktsioonid. AS Tallinna Sadam ei ole üldist majandushuvi pakkuvat teenust osutav ettevõtja ning süüdistatav E.L polnud ametiisik, kes täitis kohustu si seoses sellise teenuse osutamisega. Kohtukolleegiumi veendumusel just üldist majandushuvi pakkuvat teenust osutava
ettevõtja või selles ametiseisundit omava isiku mõisteid tuleb aususe kohustuse rikkumise kahtlustuse esinemisel sisustada funktsionaalselt, hinnates ettevõtja ja selles ametiseisundit omava isiku konkreetsete ülesannete sisu. E.L ametiseisund ametiisikuna tuleneb aga tema kuulumisest avaliku ettevõtja juhtorganisse ehk Äriseadustikust ja AS Tallinna Sadam põhikirja punktidest 4.3.2 ja 4.3.8, mis annavad pädevuse nõukogu liikmena teha otsuseid aktsiaseltsi juhtimise ja tegevuse korraldamisel ning töö planeerimisel ja teha otsuseid toetuste maksmiseks. Just toetuse maksmise otsuse vastuvõtmises osalemine moodustab funktsionaalselt E.L ametiseisundi avalikus ettevõttes. Kohtukolleegiumi veendumusel on ekslik seega kaitsja apellatsioonis toodud argument, et süüdistuse konstruktsiooni loogika järgi on kõik avalikus ettevõttes töötavad isikud ametiisikud.
10.2.Kummastav on kaitsja apellatsioonis toodud argument, et 100% riigi osalusega ehk avaliku ettevõtja sponsorlustoetuste eraldamise otsustus on äriühingu siseasi ning sellise otsuse tegemisel ei täida AS Tallinna Sadam nõukogu liikmed avalikke ülesandeid. Kohtukolleegium on seisukohal, et avaliku ettevõtja kasumi jagamise otsustamine peab toimuma avalikke huve arvestades, seega AS Tallinna Sadam nõukogu liikmed, jaotades avaliku ettevõtja osa kasumist sponsorlustoetusteks, täidavad avalikke ülesandeid, mis tuleneb üheselt ka KVS § 2 lg 2 p 1 regulatsioonist.
11.Esitatud apellatsioonis leiab kaitsja, et kohus on 09.12.2014 otsuses ebaõigesti sisustanud AS Tallinna Sadam 31.10.2014 nõukogu koosolekul taandumise kohustust ning heitnud süüdistatavale ette, et ta ei teatanud selgesõnaliselt enda taandumisest. Enda selgesõnalise taandumise kohustust ei näe ette ükski asjakohane õigusakt. Süüdistatav ei osalenud otsuse tegemisel, lähtudes ÄS § 322 lg-st 3. AS Tallinna Sadam nõukogu koosolekul tuleb oma tahteavaldust poolthääletamiseks väljendada käe tõstmisega, seega pole eluliselt usutav, et süüdistatav otsustas viimasel hetkel hääletada 31.10.2103 nõukogu koosolekul EOK-le sponsorlustaotluste eraldamise poolt ilma kätt tõstmata. Süüdistatav eksis häälte kokkulugemisel ning hääletustulemuse väljaütlemisel ei pidanud silmas enda häält.
11.1.Kohtukolleegium leiab, et kaitsja eeltoodud seisukohad on põhjendamatud ning maakohus on jälgitavalt ja veenvalt põhjendanud, miks ta leiab, et E.L ei taandanud end hääletamisest ning osales otsuse vastuvõtmises. Seejuures kaitsja apellatsioonis toodud argumendid ei lükka mingil moel ümber maakohtu poolt tuvastatud faktilisi asjaolusid, millistele ei ole võimalik omistada teist tõlgendust, kui on seda teinud maakohus. Kohtukolleegium märgib, et esitatud apellatsioonis kaitsja tõstatab samu argumente nagu ka maakohtus, viidates süüdistatava väidetavale enesetaandusele ning eksimusele häälte lugemisel väsimuse tõttu. Nimetatud väidetele on maakohus oma otsuses põhjalikult vastanud.
11.2.Kohtukolleegiumi veendumusel ÄS § 322 lg-s 3 sisalduvat regulatsiooni, et n , tuleb koosmõjul KV § 11 lg 1 p 1 sätestatud keeluga teha otsuseid, kui otsus tehakse ametiisiku , mõista vaieldamatu kohustusena taanduda selliste otsuste tegemisest. Maakohus on põhjalikult analüüsinud ning tulnud ainuvõimalikule järeldusele, et
E.L mõistis seda kohustust, üritas enne hääletamist tagada olukord, et EOK-le soodne otsus oleks vastu võetud ilma tema osalemiseta, kuid veendunud selle võimatuses, hääletas ikkagi endaga seotud EOK-le toetuse eraldamise küsimuses. Esiteks väärib märkimist, et ka maakohtu istungil avaldas süüdistatav, et sponsorluse teema oli tõstatatud juba tema EOK presidendiks valimise päeval. Süüdistatava veendumusel soovis üldkoosolek ministri näol leida mingisugune käik, et saada talle ebameeldivast nõukogu esimehest lahti ja see hakkas juba samal päeval peale, kui talle anti üle lilli ja peale seda oli meedia intervjuu. (T III lk 21). Nimetatud süüdistatava vastusest nähtub üheselt, et E.L oli väga hästi teadlik, et tema ei tohi alates EOKi presidendiks valimisest enam osaleda otsuste vastuvõtmises EOKi suhtes. Järgnevalt käsitles maakohus põhjalikult, et kaitsjate poolt väidetav hääletamisest enesetaanduse kavatsusena või tahteavaldusena HT-le E.L poolt 31.10.2013 koosoleku ajal saadetud SMS ei ole käsitletav millegi muuna, kui süüdistatava katsena mõjutada HT-t jääda erapooletuks, võimaldades süüdistataval sellisel juhul hääletamisest taanduda ning tagades samal ajal EOKi suhtes positiivne hääletustulemus. Sellele SMS -ile sai süüdistatav HT’ilt SMS-ina sisuliselt eitava vastuse „Ma oleks 4.1. vastu (kohtukolleegium: 4.1. sisaldas ettepanekut eraldada EOK-le 250 000 eurot), aga 4.2. poolt (kohtukolleegium: 4.2. sisaldas ettepanekuid eraldada raha erinevatele alaliitudele ja spordiklubidele). Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu poolt antud hinnanguga, et E.L üksnes kaalus taanduse võimalust, kuid ei teinud seda, saades koosoleku käigus väga hästi aru, et ilma tema poolthääleta ei eraldata EOK-le 250 000 eurot, seega toimingu piirangu rikkumine oli toime pandud teadlikult.
11.3.Kuigi kaitsja väidab oma apellatsioonis, et E.L-ile esitatud süüdistuse puhul tõendamiseseme asjaoludeks on ka hääletamise fakt käe tõstmise teel, EOK-le eraldatud sponsorlussumma vastavus varasemalt kehtestatud sponsorluspoliitikaga, kohtukolleegiumi veendumusel pole nimetatud küsimuste osas tegemist tõendamiseseme asjaoludega. Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi. Seetõttu puudub kohtul kohustus käsitleda menetlusosaliste asjassepuutumatuid seisukohti (RKKKo nr 3-1-1-44-13). KarS § 3001 lg 1 dispositsiooni kohaselt tõendamisesemete asjaoludeks on objektiivsest küljest kuriteos kahtlustatava ametiseisundi olemasolu, ametiisiku poolt otsuse tegemine või otsuse tegemises osalemine, kui see otsus tehakse ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes ning selliselt toimingupiirangu rikkumine suures ulatuses. Kohtukolleegium leiab, et nii E.L-ile esitatud süüdistuses, kui ka maakohtu otsuses on ammendavalt kirjeldatud kõik süü küsimuse lahendamiseks tähtsust omavad tõendamiseseme asjaolud, nimelt: 1) E.L on ametiisik KarS § 288 lg 1 ning KVS § 2 mõttes; 2) E.L osales avaliku ettevõtja AS Tallinna Sadam nõukogu liikmena/esimehena sponsorlustaotluste läbivaatamise komisjoni 28.10.2013 protokolli kinnitamisel, mille kohaselt komisjon otsustas teha ettepaneku nõukogule rahuldada muuhulgas EOK sponsorlustaotlus ning eraldada EOK-le peasponsorina 250 000 eurot, 3) E.L on alates 22.03.2001 mittetulundusühingu Eesti Olümpiakomitee (EOK) juhatuse liige, seega E.L osales ametiisikuna otsuse tegemisel, mis on tehtud temaga seotud isikuga, 4) KarSRS kohaselt on 2013.aastal suure ulatuse piirmääraks 32 000 eurot; 31.10.2013 AS Tallinna Sadama nõukogu koosolekul otsustati rahuldada EOK sponsorlustaotlus ning eraldada EOK-le 250 000 eurot, mis ületab KarSRS-s sätestatud suure ulatuse piirmäära.
11.4.Kohtukolleegium on seisukohal, et tõendamiseseme asjaoluks antud kaasuse puhul ei ole mitte E.L poolt käe tõstmise fakt, vaid tema osalemine hääletusprotseduuris ning see, kuidas mõistlikule kõrvaltvaatajale on arusaadav, kas süüdistatav võttis osa otsuse tegemisest või mitte. Lisaks kohtukolleegium osundab TsÜS § 68 lg-e 1, mille kohaselt tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Kohtukolleegium leiab, et maakohus tuvastas ainuõigesti, et E.L osales hääletusprotseduuris ning tegi oma tahteavalduse sponsorlustoetuse eraldamise osas EOK-le. Esiteks süüdistatava osalemine päevakorrapunkti arutamisel ning hääletamisel, mille aluseks võeti AS-i Tallinna Sadam 28.10.2013 sponsorlustaotluste läbivaatamise komisjoni protokoll, mille kohaselt komisjon otsustas teha nõukogule ettepaneku rahuldada muuhulgas EOK sponsorlustaotlus ning eraldada EOK-le peasponsorina 250 000 eurot, on tõendatud koosoleku kirjaliku protokolliga ning selle helisalvestusega koos väljakirjutusega (sisuliselt stenogrammiga), millest ei ole võimalik muudmoodi aru saada, kui, et E.L hääletas EOKi sponsorlustaotluse rahuldamise poolt. Maakohus on neid dokumente vahetult uurinud ning analüüsi tulemusena jõudnud ühesele järeldusele, millega nõustub ka ringkonnakohus – nimetatud dokumentidest on selge see, et kui 3 nõukogu liiget hääletas vastu, üks (PP) oli andnud poolthääle e-posti teel, said koosolekul osalejatest poolt hääletada vaid 3 isikut – KL, RH ja E.L. Maakohus märkis asjakohaselt, et seda, et nelja poolthäälega oli sponsorlusküsimus lahendatud, said aru kõik nõukogu liikmed, sest selle kohta täiendavaid küsimusi ei esitatud ja koosolek jätkus järgmise päevakorra punktiga. Teiseks, kõik tunnistajatena üle kuulatud AS Tallinna Sadam nõukogu liikmed selgitasid ristküsitlemise käigus kohtule, et hääletustulemus oli 4:3 ning neljas poolthääl tuli E.L-ilt. Üksnes KL selgitas, et ta arvas, et tulemus on 3:3, kuid E.L ütles hääletustulemuseks välja 4:3. Kohtukolleegiumi veendumusel asjaolu, et mitte keegi nõuko gu liimetest ei tõstatanud küsimust, et hääletustulemus on jäänud arusaamatuks, tähendab seda, et kõigile nn mõistlikele kõrvaltvaatajatele/nõukogu liikmetele oli üheselt selge, mis sugune on hääletustulemus ning kuidas hääled jagunesid. Selline nõukogu liikmete veendumus hääletustulemuste osas lubab nii maakohtul, kui ka ringkonnakohtul üheselt järeldada, et E.L kaitseversioon eksimisest häälte lugemisel on kogutud tõenditega vastuolus. Väärib lisaks märkimist, et keegi menetlusosalistest ei seadnud tunnistajate ütluste usaldusväärsust kahtluse alla ega taotlenud maakohtu istungil nende poolt eeluurimise käigus antud ütluste avaldamist ütluste usaldusväärsuse kontrolliks.
11.5.Kaitsja heidab esitatud apellatsioonis maakohtule ette, et maakohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt ning selektiivselt, jättes mitmed asjas olulist tähtsust omavad tõendid arvestamata. Nendeks arvestamata jäetud tõenditena nimetab kaitsja E.L enda ütlusi selle kohta, et ta ei teadnud oma ametiseisundist ning sellest tulene vatest kitsendustest; tunnistajate ütlusi osas, kus tunnistajad ei näinud E.L tegevuses vastuolu seadusega. Kohtukolleegiumi arvates on sellised etteheited asjakohatud, kuna on vastuolus kriminaalõiguse ühe olulis ima põhimõttega, et seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest. Riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud, et tulenevalt Põhiseaduse § 3 lg-s 2 sätestatust saab põhimõte, mille kohaselt seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest, toimida vaid tingimusel, et on tagatud reaalne võimalus avaldatud seadusest teada saada ja seda ka mõista. Eriti tähtis on see seaduste puhul, millega kehtestatakse ühe või teise teo eest kriminaalvastutus. Esitatud apellatsioonis kaitsja pole välja toonud ühtegi argumenti, miks E.L ja teistel AS Tallinna Sadam nõukogu liikmetel ja AS TS juristil puudus võimalus avaldatud seadustega
tutvuda ning neid ka mõista. Teoreetilise võimaluse puudumisena avaldatud seadustega tutvuda tuleb kohtukolleegiumi veendumusel käsitleda erandlikke olukordi nagu nt. raske haigus, isoleerimine ühiskonnast, vms. Pealegi, kohtukolleegium leiab, et maakohus on ammendava põhjalikkusega analüüsinud, et E.L mõistis väga hästi oma AS TS nõukogu liikme ja EOK presidendi positsiooni vastuolu EOK sponsorlusküsimuses AS TS poolt, mis lükkab ümber kaitsja versioonis sellest, et E.L ei saanud aru oma ametiseisundist. Kohtukolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata.
12.Kaitsja leiab esitatud apellatsioonis, et kui isegi asuda seisukohale, et süüdistatav osales AS Tallinn Sadam 31.10.2014 nõukogu koosolekul päevakorrapunkti „sponsorlus“ juures hääletamisel, ei ole süüdistatav alustanud KarS § 3001 lg 1 ja KVS § 11 lg 1 p 1 sätestatud kuriteokooseisu vahetut realiseerimist. Kaitsja arvates hääletamise ja koosseisuasjaolu vahele jääb veel mitu sammu, sh nõukogu koosoleku protokolli kooskõlastamine ja allkirjastamine nõukogu liikmete poolt. Kaitsja leiab, et isegi juhul, kui süüdistatav oleks hääletanud ning seda saaks pidada süüteo katse staadiumisse jõudmiseks, on süüdistatav süüteo lõpuleviimisest vabatahtlikult loobunud. Samas vaidlustab prokurör maakohtu otsust osas, millega maakohus tunnistas E.L süüdi toimingupiirangu rikkumise katses ning taotleb E.L süüditunnistamist KarS § 300 1 lg 1 järgi lõpuleviidud kuriteos.
12.1.Maakohus on E.L süüdi tunnistanud toimingupiirangu rikkumise katses põhjendusel, et otsuse tegemisel hääletamisel osalemine ei ole käsitletav lõpuleviidud kuriteona, kuna nõukogu otsus nõuab protokollimist ja selle protokolli allkirjastamist. Ainuüksi hääle andmine ei too kaasa õigusi ja kohustusi ehk ei tingi tagajärje saabumist. Kohtukolleegium esmalt märgib, et toimingupiirangu rikkumise näol on tegemist nn teodeliktiga ehk formaalse süüteoga, mis ei nõua tagajärje saabumist kuriteokoosseisu realiseerimiseks. Formaalne süütegu on lõpule viidud siis, kui on toime pandud kõik vastava süüteo objektiivsesse külge kuuluvad teod. Tagajärje saabumine või mittesaabumine ei mõjuta formaalse süüteo toimepandust. Kohtukolleegium on eespool kirjeldanud, et kõik objektiivsesse külge kuuluvad teod – E.L poolt ametiisikuna otsuse tegemises osalemine, mis on tehtud temaga seotud isikuga, on toime pandud. TsÜS § 33 lg 1 kohaselt hääle andmine juriidilise isiku organi otsuse tegemisel on tahteavaldus. Hääle andmisele kohaldatakse seaduses tehingu kohta sätestatut. Riigikohus on oma otsuses nr. 3-2-1-55-14 sedastanud, et sarnaselt muude tehingutega saab otsusest kui tehingust TsÜS § 67 lg 1 järgi rääkida, kui selles sisalduvad otsuse vastuvõtmiseks õigustatud isikute vastavasisulised tahteavaldused. Olukorras, kus otsusena esitatu ei sisalda nõutavas ulatuses otsuse vastuvõtmiseks õigustatud isikute tahteavaldusi, otsusest üldjuhul rääkida ei saa. Selline on olukord eelkõige siis, kui aktsionäride üldkoosoleku otsust ei ole vastu võtnud aktsionärid või nõukogu otsust nõukogu liikmed või kui otsuse vastuvõtmist ei ole nõuetekohaselt kindlaks tehtud (dokumenteeritud). Sel juhul on tegu otsuse faktiliste puudustega, mis peaks vaidlustes otsuse kehtivuse üle olema pigem erandlik. Riigikohus asus aga samas otsuses seisukohale, et kuna pooled ei vaidle selle üle, et vaidlusaluse üldkoosoleku otsuse tegemisel hääletasid kostja aktsionärid ja otsuse poolt anti vastavalt üldkoosoleku protokollile 78,1% ja vastu 21,84% koosolekul osalenud häältest, ei ole õige hageja väide, et otsust vastu ei võetud. Otsuse puudumise aluseks ei saa olla ka selle sisulised puudused.
Ülaltoodust tulenevalt kohtukolleegium leiab, et protokolli allkirjastamine, ei ole mingil juhul käsitletav otsuse vastuvõtmisena, vaid on vaadeldav otsuse vormistamisena, mis siis oleks omakorda võinud kaasa tuua tagajärje saabumist ehk sponsorlustoetuse eraldamist AS Tallinna Sadam poolt EOK-le. Tagajärje saabumine formaalse kuriteokoosseisu realiseerimiseks aga ei ole vajalik. Vastutus KarS § 3001 lg 1 järgi eeldab toimingupiirangu rikkumist suures ulatuses, kuid tegemist ei ole koosseisupärase tagajärjega, vaid rikkumise kvantitatiivse mõõtmega, mille kaudu on seadusandja piiritlenud vaadeldava kuriteokoosseisu ja KVS §-s 19 ette nähtud väärteokoosseisu objektiivsed tunnused. Kohtukolleegium märgib, et tulenevalt KVS § 2 lg 1 p 1 ametiseseisund seisneb õigusaktist, tehingust või asutuse töökorraldusest tulenevas õiguses ja kohustuses avaliku ülesande täitmisel: teha otsus, sealhulgas osaleda selle tegemises või selle sisulises suunamises. Maakohus on oma otsuses analüüsinud ning ringkonnakohus eelpool käsitlenud, kuidas E.L on enne toimingupiirangu rikkumise koosseisu realiseerimist üritanud SMSi saatmise teel HT-le suunata otsuse tegemist ilma enda osalemiseta otsuse tegemises, kuid veendunud selle võimatuses võttis osa otsuse tegemisest/hääletamisest ise. 12.2.Kaitsja osutab apellatsioonis, et AS Tallinna Sadam nõukogus eksisteeris praktika, mille kohaselt protokolli kinnitamisel on hääletustulemusi muudetud või protokolli kinnitamisel on jäetud protokolli projektist välja koguni hääletatud päevakorrapunkt. Kohtukolleegium leiab, et sellisel juhul AS Tallinna Sadama nõukogul eksisteeris praktika protokollide võltsimiseks, kuna nõukogu istungil tehtud tahteavalduste hilisem parandamine/korrigeerimine mistahes vajalikus suunas või hääletatud päevakorrapunktide protokollist välja jätmine on käsitletav intellektuaalse võltsimisena ja on juriidiliselt tühine. Kohtukolleegium kordab, et käesolevas kriminaalasjas on kogutud ümberlükkamatud tõendid, et hääletustulemuseks oli 4:3 ja neljas poolthääl tui E.L-ilt .
12.3.Argumendi kasuks, et E.L enda ettekujutuse järgi, tema mitte ainult alustas, vaid ka realiseeris toimingupiirangu rikkumise koosseisu, räägib ka maakohtu poolt uuritud 18.11.2013 AS Tallinna Sadam nõukogu istungi protokoll, milles on fikseeritud E.L sõnavõtt nõukogu 31.10.2013 otsuse küsimuses, mis ühtlasi ilmestab ka subjektiivset kooseisu E.L tegevuses. Nimelt avaldab E.L: oli siis meil vastu Tallinna Sadama siis 31 oktoober 2013 toimunud koosolekul kinnitada Tallinna Sadama otsus, mis oli 28 oktoober 2013 protokollis sisalduvad sponsortaotlused. . E.L jätkab koosolekut ettepanekuga nõukogule: „ (T II lk 160). Kohtukolleegiumi veendumusel ei jäta nimetatud tõend vähimatki ruumi tõlgendamiseks, et E.L 31.10.2013 eksis häälte lugemisel ja otsus tegelikult ei olnud vastu võetud. See tõend riimub ka nõukogu liikmete ütlustega, et hääletustulemus oli 4:3 ja üks poolthääl tuli 31.10 nõukogu istungil E.L-ilt.
12.2.Ülaltoodud põhjendustel kohtukolleegium ei nõustu maakohtu järeldustega, et E.L tegevus toimingupiirangu rikkumisel jäi katse staadiumisse ning asub seisukohale, et E.L tegevuses esines lõpuleviidud kuriteokoosseis.
13.Kaitsja viitab esitatud apellatsioonis, et maakohus pole ammendavalt põhjendanud, miks on süüdistatav realiseerinud KarS § 3001 subjektiivse koosseisu. Kohtukolleegium kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ning märgib, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt süüteo toimepanemise hetkel süüdistatava tahtlusevormi tuvastamiseks võib vaadelda ning hinnata ka tema tegevust vahetult enne süüteo toimepanemist ja pärast seda. Maakohus on selliselt toiminud ning leidis põhjendatult, et E.L pani toimingupiiranud rikkumise teadlikult, st vähemalt otsese tahtlusega. Maakohus tuli tõendite analüüsi tulemusena õigele järeldusele, et 31.10.2013 toimunud nõukogu istungil huvitas E.L eelkõige sponsorlusküsimus ja ta oli huvitatud sellest, et komisjoni protokollis olev summa EOK-le leiaks piisavalt poolthääli (eelnevalt on analüüsitud tema SMSide vahetus HT-iga vahetult enne hääletamise algust selles küsimuses). Kogutud tõenditega on vaieldamatult tuvastatud, et hääled jagunesid 4:3 EOK-le toetuse eraldamise kasuks, neljas poolthääl tuli E.L-ilt ning kellelgi ei tekkinud kahtlusi, kas otsus on vastu võetud. 18.11.2013 nõukogu istungil tegi E.L ajendatuna üldkoosoleku otsusest nõukogu otsuse täitmise peatamiseks ning alustatud kriminaalmenetlusest ettepaneku 31.10.2013 tehtud otsus EOK-le sponsorlustoetuse eraldamiseks tühistada. Kõik viidatud käitumisaktid kinnitavad üheselt, et E.L tegutses toimingupiirangu rikkumisel teadlikult, so vähemalt otsese tahtlusega.
14.Kaitsja märgib esitatud apellatsioonis, et kohtuotsus on tehtud märkimisväärselt agressiivse ja negatiivse meediakampaania taustal ning viitab asjaolule, et sellega võis olla süütuse presumptsiooni rikutud. Ühtlasi palus kaitsja lubamatuteks tõendiks tunnistada kõik ajalehe artiklid, mis oli võetud kriminaalasja materjalide juurde. Vastuseks kaitsja sellisele etteheidele kohtukolleegium märgib, et maakohus ei tuginenud otsuse tegemisel tõendina mitte ühelegi artiklile, mis oli kriminaaltoimikusse võetud. Maakohus on tuginenud muudele kirjalikele tõenditele – nõukogu istungiprotokollidele, väljatrükile istungite helisalvestustest ning tunnistajate ütlustele. Väärib märkimist, et kriminaalmenetlus oli alustatud ajendatuna avalikus teabelevis avaldatud ajaleheartiklist ning uurimisorganid asusid selles avaldatud informatsiooni kontrollima. Sellistel asjaoludel on põhjendamatu väita, et süütuse presumptsioon oli rikutud ning kohus võis olla mõjutatud avaliku meedia poolt. Kohtukolleegium viitab samas Riigikohtu lahendile nr. 3-11-14-14, milles seisab: Vaatamata sellele, et kriminaalasja kulg on avalikkuse suure huvi tõttu olnud ajakirjanduse tähelepanu all, ei ole see toonud kaasa süütuse presumptsiooni rikkumist. Juhusliku ning ebatäieliku informatsiooni alusel kujunenud arvamused kriminaalasja tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude, eriti aga isiku süü kohta, on paratamatult erapoolikud ning ebaobjektiivsed. Samas rõhutab kolleegium, et selliste arvamusavalduste ilmumist massimeedias ei saa praeguses asjas siduda kohtupidamise sõltumatuse ja erapooletuse printsiibi rikkumisega. Kohtu käsutuses, erinevalt arvamuseavaldajatest, on kriminaalasja uurimise käigus kogutud tõendid, mida kohus hindab mitte oma või kellegi teise subjektiivse arusaama kohaselt, vaid seaduse ja oma siseveendumuse kohaselt. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-74-11, p 8.) Ka käesolevas menetluses ei kinnita miski, et maakohtu käitumine käesoleva kriminaalasja menetlemisel oli ebaobjektiivne, süüdistatavale kahjulikus suunas kallutatud ning mõjutatud ajakirjanduses esitatud väidetest süüdistatavate süü kohta. Sellised kaitsja kahtlused on selgelt oletuslikku laadi.
15.Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse ka E.L-ile mõistetud karistuse osas põhjendusel, et N. E.L on varasemalt kriminaalkorras karistamata isikuks , temale inkrimineeritud kuritegu jäi katse staadiumisse (kuigi kaitsja sellega ei nõustu) ning tagajärge (väljamakset EOK-le) pole saabunud. Kohtukolleegium esmalt märgib, et käesoleva otsusega tunnistatakse E.L süüdi KarS § 3001 lg 1 järgi ehk lõpuleviidud kuriteos. Teiseks, kohtukolleegium on eelpool käsitlenud, et formaaldeliktide puhul pole tagajärje saabumine kuriteo kvalifitseerimise seisukohalt oluline. Asjaolu, et E.L on varasemalt kriminaalkorras karistamata isikuks on aga maakohus oma otsuses juba arvestanud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse osas süüdistatavale karistuse mõistmisel. Vastavalt omaksvõetud arusaamale tuleb karistuse mõistmisel võtta esmaselt aluseks sanktsiooni keskmine määr, mida siis edasiselt, vastavalt kergendavate või raskendavate asjaolude esinemisele, nihutada kas üles- või allapoole. Käesoleval juhul on E.L-ile mõistetud rahaline karistus 200 päevamäära ulatuses, mis jääb alla keskmist määra. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatut järginud. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ja nendele pole viidatud ka esitatud apellatsioonis. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud alla sanktsiooniga ettenähtud keskmist määra rahaline karistus on igati kohane nii üld-, kui ka eripreventiivsetest eesmärkidest ning mõjutab varem kriminaalkorras karistamata süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.
16.KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohu stuslik. E.L kaitsja vandeadvokaat Marko Kairjak taotles apellatsioonkaebuse koostamise, istungiks ettevalmistumise ja istungist osavõtu eest vastavalt esitatud nimekirjale kaitsjatasu väljamõistmist 56,2 tunni eest, koos käibemaksuga, summas 8092,80 eurot. Selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud. Kaitsja on selliselt toiminud ning kulude aruandest nähtub, et maakohtu otsuse analüüsiks on kulunud 3,4 tundi, apellatsioonkaebuse koostamisele kokku kulus kaitsja ajaliselt 41 tundi ehk rohkem kui 1 töönädal. Vaatamata sellele, et esitatud apellatsioonkaebus on 44 lehekülge pikk, sisaldab see palju sisulisi kordusi, kohtupraktika väljakirjutusi ning ka seisukohti, mis ei puuduta tõendamiseseme asjaolusse. Kohtukolleegium leiab, et arvestades, et käesoleva kriminaalmenetluse näol tegemist on lihtsakoelise 1-episoodilise kriminaalasjaga, ei oleks tohtinud kaitsjal kuluda sisuka apellatsioonkaebuse koostamisele rohkem kui kaks tööpäeva ehk 16 tundi.
Kohtukolleegium leiab seega, et kaitsjatasu mõistlikuks suuruseks apellatsioonimenetluses tuleb pidada 31,2 tunni eest 3744 eurot, millele lisandub käibemaks ehk kokku 4492,8 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. KrMS § 185 lg 2 teise lause kohaselt, kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik.
17.Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; § 338 p 2ringkonnakohus tühistab Harju Maakohtu 9. detsembri 2014 kohtuotsuse E.L süüdimõistmise osas KarS § 3001 lg 1 - § 25 lg 2 järgi ning teeb selles osas uue kohtuotsuse, millega mõistab E.L süüdi KarS § 3001 lg 1 järgi. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldab prokuröri apellatsiooni.
Pavel Gontšarov allkirjastatud digitaalselt
Urmas Reinola allkirjastatud digitaalselt
Julia Katškovskaja allkirjastatud digitaalselt
RESOLUTSIOON
Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai 2015. a ja Harju Maakohtu 9. detsembri 2014. a otsuse põhiosa, asendades kohtute õiguslikud põhistused selle kohta, miks E.L oli käsitatav ametiisikuna, käesoleva otsuse põhiosa punktides 58–85 esitatud põhistustega.
2.Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
3.Kassatsioon rahuldada osaliselt.
Mõista Eesti Vabariigilt E.L kasuks välja 3000 (kolm tuhat) eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.