Eesistuja Paavo Randma, liikmedTiit Lõhmus ja Mati Kartau
Kriminaalasi
Eduard Pavljutšenko süüdistuses KarS § 274 lg 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu 3. märtsi 2015 otsus
Apellatsiooni esitaja
Eduard Pavljutšenko kaitsja advokaat Kaido Kooga
Prokurör
Ave Arnim
Süüdistatav
Eduard Pavljutšenko, ik: 36501150370, elukoht XXXX, kannab karistust Viru Vanglas. Advokaat Kaido Kooga
Kaitsja
RESOLUTSIOON
1.Maakohtu otsus Eduard Pavljutšenko süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
2.Apellatsioon jätta rahuldamata.
3.Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt K. Kooga AB kasuks 72 (seitsekümmend kaks) eurot advokaat Kaido Kooga poolt Eduard Pavljutšenko süüdistusasjas apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest. K. Kooga AB-le välja makstud õigusabitasu jätta Eduard Pavljutšenko kanda. Kaitsjatasu tuleb 30. päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB a/a EE351010052031000004, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE873300333499990003, Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE401700017002872300 või Swedbank a/a EE502200221014193355. Maksekorraldusele märkida viitenumber99915700015077,samuti lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Kui rahaline nõue ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Maakohtu 3. märtsi 2015 otsusega tunnistati E. Pavljutšenko süüdi KarS § 274 lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 7 kuud vangistust. Edasiselt moodustati liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti süüdistatavale 9 aastat 7 kuud vangistust. E. Pavljutšenko tunnistati süüdi selles, et ta viibides 30.11.2013 kella 22.17 paiku Viru Vangla E hoone E7 osakonna kambris nr 3407, ei allunud Viru Vangla teise üksuse valvuri U.V. korraldusele eemaldada oma voodi eest saunalina. Kui valvur U.V. ja teise üksuse valvur V.K. olid sisenenud kambrisse nr 3407, et eemaldada E. Pavljutšenko voodi eest saunalina, lõi E. Pavljutšenko ühel korral käega ametikohustusi täitvale valvur U.V. le lõua piirkonda, mille tagajärjel kannatanu tundis füüsilist valu. Viru Vangla 30.11.2013.a meditsiiniosakonna tõendi kohaselt tuvastati U.V. l paremal, lõua ja suunurga vahel turse, selle keskel marrastus ja suu limaskestal samuti marrastus. Kohtuotsuse peamised motiivid on järgmised. Kohus leiab, et KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo objektiivse koosseisu olemasolu Eduard Pavljutšenko tegevuses on tõendamist leidnud kannatanu U.V. ütlustega, Viru Vangla 30.11.2013 meditsiiniosakonna tõendi ja fotoga, tunnistajate A.R. ja V. K. ütlusega. Kuigi tunnistaja A. R. ei näinud otseselt lööki, vaid nägi, kuidas kannatanu löögi tagajärjel tahapoole liikus, kinnitab see asjaolu, et süüdistatava aktiivse tegevuse tagajärjel muutus kannatanu koordinatsioon ja tema näol oli pärast punetav laik. Tunnistaja V.K. ütlused kinnitavad kannatanu ütlusi. Kohus suhtub süüdistatava E. Pavljutšenko ütlustesse kriitiliselt, sest esmalt asus ta positsioonile, mille kohaselt ta löömist ei mäletanud. Hiljem selgitas ta aga, et möönab iseenesest, et selline asi võis juhtuda, kui kolm isikut nii väidavad. Samas jõudis süüdistatav järeldusele, et tegemist võis olla valekaebusega, st et valvurid teadlikult valetasid tema kohta. Kohtule teadaolevalt ei ole aga esitatud ühtegi asjaolu, mis sellist fakti kinnitaksid. Kannatanu on kohtuistungil kinnitanud, et temal mingisugust vihavaenu süüdistatava suhtes ei ole ja nende suhted olid tavapärased. Meditsiiniosakonna tõendist nähtub, et kannatanul tuvastati punetav laik näol ja seda illustreerib ka lisatud foto. Kohtul puudub käesolevas asjas kahtlus vanglatöötajate ütluste usaldusväärsuses. Seevastu on aga süüdistatav oma ütlustes olnud ebakindel, mis näitab, et tema positsioon ei ole stabiilne ja eesmärgiks on pigem vabaneda vastutusest. Teo pani süüdistatav toime otsese tahtlusega. Kaitsja esitas taotluse süüdistatavale kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi määramiseks, sest tema hinnangul ei olnud süüdistatav teo toimepanemise ajal süüdiv, sest tal esines ajutine psüühikahäire. Sellist kahtlust kinnistavad süüdistatava ütlused, et ta ei mäleta sündmust. Samuti asjaolu, et süüdistataval esinesid lapsepõlves somnambulismi ilmingud. Otsuses märgitakse, et KarS § 34 defineerib süüdivuse mõistet negatiivselt, st süüdimatuse aluste määratlemise teel. Selle aluseks on nii juriidilised kui ka meditsiinilised tunnused.
Meditsiinilised tunnused iseloomustavad neid patoloogilisi nähtuseid organismis, mille tagajärjel ei ole isik võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Kohtupsühhiaatriaekspertiis tuleb määrata siis, kui menetlejal tekivad kahtlused isiku psüühilises seisundis. Kahtlusi võivad tekitada näiteks süüteo toimepanemise ebatavaline viis, motiivide või eesmärkide ebaharilikkus, nende mittevastavus teo raskusele või seostamatus teo tagajärgedega. Selliseid asjaolusid, mis annaksid kohtule alust arvata, et isikule on tarvis määrata kohtupsühhiaatriaekspertiis, kohtulikul arutamisel ei tuvastatud. Ainult asjaolu, et süüdistatava väitel ei mäleta ta lööki, vaid talle tundus unes, et keegi on öösel kambris ja karjub, ei anna alust kahelda isiku võimes oma tegusid juhtida. Juriidiliste tunnuste all tuleb mõista toimepanija võimet aru saada oma teo keelatusest ja vastavalt sellele oma käitumist juhtida. Üldjuhul eeldatakse isiku võimet oma käitumist juhtida. Nimetatud võime on välistatud üksnes kindlate meditsiiniliste aluste olemasolu korral. Kui selliseid asjaolusid ei esine, tuleb isikut käsitleda süüdivana. Kohus on seisukohal, et juriidiliste tunnuste järgi sai süüdistatav oma teo keelatusest aru ja juhtis oma tegusid ning käitumist teo toimepanemise ajal. Esiteks täheldab kohus, et süüdistava ütlused on kohtuliku arutamise käigus olnud erinevad. Kohus teeb sellise järelduse kuna esmalt asus süüdistatav positsioonile, et ta ei mäleta süüteo toimepanemise ajal toimunust mitte midagi. Hiljem aga asus seisukohal, et kannatanu ja tunnistajad valetavad tema peale. Kohus leiab, et selline ütluste mugandamine on tingitud asjaolust, et püüda vältida võimalikku vastutust kuna isik jõudis järeldusele, et selline käitumine ei ole lubatud. Teiseks leiab kohus, et süüdistatava poolt tema tegude juhtimine on samuti tõendatud ning ei ole kuidagi kantud lapsepõlve somnambulismist, millele kaitsja oma taotluses viitas. Isik hüppas voodist välja, oli rünnakuasendis, tegi ühe löögisoorituse ja seejärel asus kaitseasendisse. Kohtu hinnangul on tegemist igati loogilise, tahtest kantud käitumisega, mis aga ei ole õiguspärane. Seega kui isik tegi kiire rünnaku ja pärast käsklust rünnak lõpetada taganes, viitab see tema arusaamisele oma käitumist vastavalt olukorrale juhtida. Kohus resümeeris, et E. Pavljutšenko on talle esitatud KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises süüdi arvestades KarS § 32 ja 33 sätestatut. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et E. Pavljutšenko ei olnud või ei ole võimeline oma tegudest aru saama ja neid juhtima või selline võime oleks oluliselt piiratud KarS § 35 mõttes seoses kas vaimuhaiguse, ajutise raske psüühikahäire, nõrgamõistuslikkuse, nõdrameelsuse või muu raske psüühikahäirega.
2.Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja advokaat K. Kooga, kes taotleb alternatiivselt kas kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi määramist või siis enda kaitsealuse õigeksmõistmist. Apellandi peamised motiivid on seejuures järgmised. 2.1 Kaitsja hinnangul tuleb selgitada ekspertiisi teostamisega, kas E. Pavljutšenko viibis teo toimepanemise ajal ajutise vaimutegevuse häire (uneskäimine või unepaanika) seisundis. Süüdistatav on kogu menetluse käigus andnud ütlusi, et sündmust ta ei mäleta ning ta ainult oletas, et kannatanu ja tunnistajad võivad anda valeütlusi. Samuti ei ole asjaolu, et süüdistatava käitumine tundus kohtule loogiline, küllaldane järelduse tegemiseks, et süüdistatav oli võimeline enda käitumist vastavalt olukorrale juhtima. Kaitsja jaoks oli süüdistatava käitumine ebaharilik, ta oli kurnatud seisundis pikaaegsest kartseris viibimisest; ebaharilikuks hindasid tema käitumist ka kannatanu ja tunnistajad.
2.2 Seega saab ainult ekspertiisi käigus välja selgitada, kas süüdistataval oli teo toimepanemise ajal ajutine vaimutegevuse häire.Kui aga kohus ei nõustu ekspertiisi läbiviimisega, siis tuleb E. Pavljutšenko õigeks mõista, sest KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava kasuks.
3.Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku 17. aprilli 2015 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele andi enda seisukohtade esitamiseks aega 4. maini 2015. Nimetatud tärminiks kohtule täiendavaid seisukohti ei esitatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsuson täielikult seaduslik ja põhjendatud ning süüdistatava huvides esitatud apellatsioon jääb tagajärjetuks. Vastavat seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
4.Süüdistatava kaitsja on apellatsioonis esitanud sisuliselt kaks väidet, mis enda olemuselt on omakorda taandatavad ühele küsimusele – kas käesolevat kriminaalasja saab lahendada ilma süüdistatava suhtes kohtupsühhiaatrilist ekspertiisi läbi viimata või mitte. Seejuures ei seata apellatsioonis kahtluse alla seda, et E. Pavljutšenko käitus KarS § 274 lg 1 mõttes koosseisupäraselt ja ka õigusvastaselt, mistõttu nendel küsimustel ringkonnakohus eraldi ei peatu. Ainukeseks vaidlusaluseks küsimuseks on käesoleval juhul E. Pavljutšenko süüvõime teo toimepanemise ajal. Sarnaselt maakohtule leiab ka ringkonnakohus, et käesolevas kriminaalasjas tuvastatud asjaolud ei tingi vältimatult taotletud ekspertiisi teostamist, olles selles küsimuses konkreetselt järgmisel seisukohal.
5.Ekspertiisi teostamist kriminaalmenetluses reguleerib KrMS § 105, mille esimese lõike kohaselt korraldatakse ekspertiis tõendamisvajadusest lähtudes menetleja määruse alusel. Sisuliselt tähendab see, et ekspertiisi määramine/mittemääramine on menetleja pädevuses, see on tema kaalutlusotsus konkreetses kriminaalasjas. Teised isikud võivad ekspertiisi teostamist küll taotleda, kuid ei saa seda nõuda. Tasakaalustamaks sellist tõendi loomise kallutatust menetleja ainupädevusse sätestab sama sätte teine lõige aga, et menetleja ei või keelduda kahtlustatava, süüdistatava või kaitsja, kannatanu või tsiviilkostja taotletavat ekspertiisi määramast juhul, kui asjaolul, mille tuvastamist ekspertiisiga taotletakse, võib olla olulist tähtsust kriminaalasja lahendamisel.
6.Esmapilgul võib seega jääda mulje, et kui selleks õigustatud isik esitab menetlejale taotluse, mis enda sisult on seotud konkreetse kriminaalasja tõendamiseseme keskse asjaoluga, on menetleja kaalutlusõigus piiratud ning ekspertiis tuleb määrata eranditult igal juhul. Selline lähenemine tähendaks sisuliselt seda, et ühelgi juhul ei saaks üheski kriminaalasjas keelduda ekspertiisi teostamast, kui seatakse kahtluse alla isiku süüdivus, kuivõrd nimetatu on alati isiku karistusõigusliku vastutuse vältimatuks ning keskseks eelduseks. Teisisõnu – kuivõrd isiku süüvõime näol alati tegemist kriminaalasja lahendamisel olulist tähtsust omava asjaoluga, saaks seda kahtluse alla seades edasiselt olla lahenduseks ainult ning vältimatult ekspertiisi teostamine. Seaduse sedavõrd laia tõlgendust ei pea kohtukolleegium siiski võimalikuks, osundades järgnevale.
7.Väide, et isik oli teo toimepanemise ajal süüdimatusseisundis, on enda kvalitatiivselt ning ka sisuliselt olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne jne. Kõik need argumendid on enda olemuselt suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide
kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt in dubio pro reo(KrMS § 7 lg 3) põhimõtte rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni. Kuid siinkohal ongi oluline tähele panna, et teatud esitatud faktiväite kontrollimiseks ning vajadusel kummutamiseks on kõigepealt vajalik eelnevalt mainitud põhjendatud kahtluse teke menetlejal.
8.Selle põhjendatud kahtluse osas on Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium enda senises praktikas enam kui korduvalt osundanud, et süüdistataval on küll vaieldamatu õigus esindada kõikvõimalikke kaitseversioone, mis aga ei tähenda aga, et neid kõikvõimalikke õigustavaid kaitseteese peaks automaatselt käsitlema tõestena (s.o põhjendatutena) ning lähtuma nende kehtivusest (tõepärasusest) seni, kuni pole tõendatud vastupidine. Ka teemakohane õiguskirjanduson seda küsimust käsitledes asunud seisukohale, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peavad kriminaalasjas esinema tõenduslikult tõsiseltvõetavad viited (vt nt NStZ 200, 86).Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti mitte seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus selleks puuduvad igasugusedki tõenduslikud toetuspunktid.
9.Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb neid mainitud nõudeid laiendada ka olukorrale, kus kaitseteesina esitatakse väide, et isik ei olnud teo toimepanemise ajal süüdivusseisundis ajutise raske psüühikahäire tõttu KrMS § 34 p 2 tähenduses. Ehk siis – ka taotletud ekspertiis tuleb teostada vaid juhul, kus esinevad tõsiseltvõetavad viited, mis seavad kahtluse alla isiku süüdivuse teo toimepanemise ajal. Ka õiguskirjanduses ollakse seisukohal, et n.ö õhust võetud ning igasuguse kontrollitava toetuspunktita huupi tehtavad oletused ei tingi kindlasti veel ekspertiisi teostamise kohustust KrMS § 105 lg 2 mõttes (vt nt MüKo, StPO, München 2013, § 244, vnr 73). Lähtepunktiks selle küsimuse lahendamisel on seejuures kriminaalasjas tõendamist leidnud asjaolud, sh ka need, mida taotluse esitaja ise enda teesi kinnituseks esitab.
10.Kui nüüd küsida, kas käesolevas kriminaalasjas on leidnud tuvastamist selliseid asjaolusid, mis tingiksid vastava põhjendatud kahtluse tekke ning nõuaksid selle vältimatut kõrvaldamist kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi käigus, siis tuleb sellele vastata kindlalt eitavalt. Olemuslikult on kaitsetees ju triviaalne – süüdistatav väitab, et kannatanu suhtes toimepandud füüsilisest ründest ei mäleta tema midagi, viidates seejuures üksnes sellele, et varasemas lapseeas olla ta olnud kuutõbine (kd 1, tlk 29 pöördel). Sarnaselt maakohtule leiab ka ringkonnakohus, et sellise väite tõeväärtuses on enam kui alust kahelda.
11.Tegelikkuses näitavad tõendid pigem seda, et tegemist oli süüdistatava teadliku ning tahteliselt täielikult kontrollitud ründega kannatanu suhtes. Kogu sündmustik sai alguse juba oluliselt enne kallaletungi, täpsemalt õhtuse loenduse ajal, mil süüdistatavale esitati korraldus eemaldada enda voodilt kambri sisevaadet varjav lina. Kannatanu ütlustest nähtub seegi, et E. Pavljutšenkole oli selline korraldus ärritav ning vastumeelne (kd 1, tlk 21) ning ta ka ei täitnud seda. Kõik tõendiallikad on ühte meelt ka selles, et kui hilisemalt mindi süüdistatava kambrisse seda lina eemaldama ning toimus füüsiline kallaletung kannatanule, oli E. Pavljutšenko käitumine täiesti aruselge. Nii oli süüdistatav kannatanu ning tunnistajatega silmkontaktis, tema käitumine oli üheselt mõistetavalt agressiivne ning provotseeriv, mille eesmärgiks oli eelduslikult saavutada füüsilise jõu kasutamine enda suhtes (selle kaugemate eesmärkide kohta vt kd 1, tlk 23, 25, 25 pöördel). Koheselt pärast ründe toimepanemist allus E. Pavljutšenko talle antud korraldustele, s.t oli kontaktne välisilmaga (vt nt kd 1, tlk 27 pöördel). Hommikul, kui tema suhtes rakendati lisameetmeid seoses öise rünnakuga (sh käeraudade kasutamine), ei esitanud ta mingeid täpsemaid küsimusi öise vahejuhtumi kohta (kd 1, tlk 22 pöördel). Kõik need asjaolud kogumis näitavad, et süüdistatava käitumine ei olnud teo
toimepanemise ajal mingilgi viisil eripärane, mis tingiks põhjendatud kahtluse tekke tema süüdivuses uuritaval ajahetkel.
12.Edasiselt tuleb märkida, et ka kaitsepool ei ole esitanud mingeidki tõendeid, mis olnuks kohased tekitama põhjendatud kahtlust E. Pavljutšenko süüdivusseisundis teo toimepanemise ajal. Nii ei ole kohtule esitatud süüdistatava haiguslugu vms, millest leiaks kinnitust väitele, et lapsepõlves on E. Pavljutšenkol väidetavalt esinenud nn uneskõndimist vms. Oluline on siinkohal ka märkida, et menetleja ei ole jätnud ekspertiisi määramata igasuguste omapoolsete toiminguteta. Ekspertiisi korraldamise võimalikku vajadust on kohtueelses menetluses kontrollitud, milleks on tehtud päring Viru Vangla psühhiaatrile ja meditsiiniosakonnale; nagu võib mõista, ei nähtunud sealt midagi E. Pavljutšenko kaitseteesi toetavat, mistõttu on kaitsja vastuväidete tõttu jäänud see andmestik kriminaalasjale lisamata (kd 1, tlk 28 pöördel). Ka see asjaolu näitab, et tegemist on paljasõnalise kaitseteesiga, mis ei ole kohane tekitama põhjendatud kahtlust E. Pavljutšenko süüvõimes.
13.Kokkuvõtvalt sedastab ringkonnakohus seega, et nii kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi määramata jätmine oli täielikult seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon jääb seetõttu edutuks.
14.Viimasena lahendab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludega seonduva. Kaitsja taotluse kohaselt osutas ta apellatsioonimenetluses süüdistatavale õigusabi 3 pt ulatuses, mille eest taotleb ta 72€ väljamõistmist (koos käibemaksuga). 14.1 Ringkonnakohus peab kaitsja taotlust seaduslikuks ning põhjendatuks. Tasumäära kontrollimisel juhindub kolleegium riigi õigusabi seaduse § 21 lg-st 3, § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning kaitsetoimingu tegemise ajal kehtinud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra" p-dest 2 ja 16. Kuna kolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 ls 1 alusel jätta isiku kanda, kellel need on tekkinud. Käesoleval juhul on selleks süüdistatavE. Pavljutšenko.
15.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
Paavo Randma
Tiit Lõhmus
/allkirjastatud digitaalselt/
Mati Kartau
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.