Avaliku rahu vastased süüteod › Avaliku võimu teostamise vastased süüteod

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED

Kohtuistungil ülekuulatud süüdistatav ennast süüdi ei tunnistanud. Süüdistatav selgitas kaitsja küsimustele, et süüdistuses esitatud ajal viibis ta kartseris. Kuna kambris põleb kogu aeg päevavalgustus, siis riputas ta voodi ette saunalina. Ettepanekut saunalina ära võtta või valvurite tulekut öösel kambrisse, ta ei mäleta. Hommikul tundus kannatanu Uxxx Vxxxa imelik ja ei selgitanud talle midagi. Süüdistatav mäletab vaid, et ta nägi unenägu, kus ta seisis keset kambrit ning keegi karjus midagi. Hommikul pandi talle käerauad. Prokuröri küsimustele selgitas süüdistatav, et suhted kannatanu Uxxx Vxxx ei ole head kuna kannatanu suhtub üleolevalt ja alandab inimväärikust. Vastates kohtu küsimustele, selgitas süüdistatav esmalt, et juhtumit ja sündmuste käiku ta ei mäleta. Ta möönab, et kui kolm inimest nii räägivad, siis võis selline asi juhtuda. Tema hinnangul on küsitav, miks valvurid sisenesid kambrisse, kuna rätik jäi ka pärast öist intsidenti voodi ette rippuma. Süüdistatava sõnul ei saanud kaks tunnistajat täpselt öelda, kas ta lõi või mitte kuna nad ei näinud löömist. Kuna kanntanu Uxxx Vxxx tuli hommikul tema kambrisse rahuloleva näoga, siis ta ilmselt hoopis valetab. Süüdistatava hinnangul peaks inimesel, kes on saanud löögi näkku, olema turse. Kannatanu Uxxx Vxxxoli sellise ilmega, et ta oleks just kui oma eesmärgi saavutanud. Kannatanu eesmärk võis süüdistatava sõnul olla konflikti provotseerimine kuna süüdistatav on korduvalt kirjutanud tema kohta kaebusi ja see võis olla kättemaksuks. Kohus peab vajalikuks märkida, et esmalt asus süüdistatav positsioonile, mille kohaselt ta ei mäleta süüdistuses esitatud ajal toimunust midagi. Seejärel aga asus süüdistatav seisukohale, et kannatanu valetab tema kohta ja tegemist oli hoopis kättemaksuga. Vastavalt Riigikohtu otsuse nr.3-1-1-131-13 p.11-14, tuleb süüdistatava ütluseid hinnata kogumis teiste tõenditega. Sama otsuse p. 14 on märgitud, et: „... võimalik on olukord, kus isiku ütlused loetakse osaliselt usaldusväärseks ning neile tuginetakse kohtuotsuse tegemisel, ülejäänud ütluste osa jäetakse aga tõendikogumist välja nendes esinevate diametraalsete vastuolude tõttu. Küsimus selle kohta, kas ja missugustel tingimustel ütlusi osaliselt arvestada saab, tuleb lahendada igas kohtuasjas eraldi.“ Siinjuures juhib kohus tähelepanu KrMS § 61 lg 1 sätestatud tõendite hindamise põhimõttele, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaks määratud jõudu. Samas ei saa kohus jätta arvestamata, et isikulise tõendi allikal (süüdistatav, kannatanu ja tunnistaja) võib esineda motiiv anda teatud sisuga ütlusi ehk pöörata asjaolud enda kasuks või kaitseks. Süüdistatava puhul märgib kohus, et arvestada tuleb süüdistatava võimaliku kaitseversiooniga ja allutada tema ütlused kriitikale. Sama põhimõte kehtib kannatanu ja tunnistajate ütluste kohta. Riigikohtu otsuse nr.3-1-1-94-04 p.10 on rõhutatud: „Üldpõhimõttena kehtib, et situatsioonides, kus on ainult nö sõna-sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang ehk teisisõnu – hinnata argumente kogumis. Üksik tõend tuleb koos teiste teada olevate asjaoludega paigutada nö üldhinnangusse. Siinkohal on oluline tähtsus ka kohtualuse enese käitumisel kogu menetluse vältel, tema

poolt valitud kaitsetaktika analüüs erineval ajal antud ütluste hindamise alusel, ütluste muutmise ajalised asjaolud ning nende seos kaaskohtualuse ütluste kujunemisega. Alles kogu tõendusliku baasi alusel saab otsustada selle üle, kas isik on süüdi või mitte. Ka siis, kui ühestki tõendist iseseisvalt ei piisa selleks, et käsitleda konkreetset isikut antud süüteo toimepanijana, on võimalik, et asjaolud kogumis koos ühe tõendiga võivad kohtul kujundada vastava veendumuse.“ Kohus peab vajalikuks analüüsida süüdistatava ütluseid kogumis teiste tõenditega, et välja selgitada nende tegelik tõeväärtus. Nii käsitleb kohus esmalt isikulisi tõendeid ja seejärel kirjalikke tõendeid. Sealjuures tuleb arvestada, et isikuline tõend on alati subjektiivne tõend, mille sisu võib olla tingitud tõendi allikast olenevatest või mitteolenevatest asjaoludest ( mälu, käitumise motiivid). Vastavalt KrMS § 61 lg 2 hindab kohus tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuistungil ülekuulatud kannatanu xxxx, et ta oli 30.11.2013 tööl koos VixxxKxxxe ja xxx xxxx Suhted süüdistatavaga ei erinenud teistest kinnipeetavatest. Kell 22.00 tegi ta ringkäigu ja uksesilma vaadates avastas, et voodilavatsi ava oli kinni kaetud. Seejärel avas ta toiduluugi ja üritas kontakti saada. Kinnipeetav ei reageerinud sisetrelli vastu koputamisele ja korraldusele rätik ära võtta. Samuti puudus kinnipeetaval reaktsioon, kui kanntanu pani kambris tule põlema ja andis veelkord korralduse rätik ära võtta. Pärast seda läks kanntanu kambrisse – kõige ees kannatanu, seejärel tunnistajad VxxxKxxja AxxxxRxxx. Kui valvurid oli voodist hinnanguliselt 1-2 meetri kaugusel ja kutsunud kinnipeetavat nime pidi, hüppas süüdistatav alumiselt lavatsilt välja. Olles voodi ees, vehkis süüdistatav kätega ja liikus valvuritele lähemale. Valvurid püüdsid kinnipeetavat rahustada. Seistes poole meetri kaugusel, lõi süüdistatav ühe korra, suunaga alt üles, kannatanule lõua paremale poole. Valvurid andsid süüdistatavale korralduse eemale astuda, pärast mida liikus süüdistatav tagasi, kambri aknani. Olles akna juures, hoidis süüdistatav käsi üleval, rusikas, ja ütles ärritunult „davai, davai“. Kannatanu, kes oli sellel õhtul vastutav valvur, võttis vastu otsuse väljuda kambrist, et kinnipeetav maha rahuneks. Kaitsja taotles kohtuistungil avaldada ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused KrMS § 289 lg 1 alusel. Kaitsja leidis, et oluline on välja selgitada, kuhu süüdistatav löögi hetkel vaatas, kuna kohtuistungil ütles kannatanu, et süüdistatav vaatas algul (enne lööki) tema poole ja seejärel tunnistaja Vixxx Kxxx poole. Samas ei osanud kannatanu öelda, kuhu konkreetselt vaatas süüdistatav löögi hetkel. Kohus rahuldas taotluse, mis puudutas kannatanu ütluste osalist avaldamist kohtueelses menetluses, seoses asjaoluga, kuhu süüdistatav löögi hetkel täpselt vaatas. Kohtueelse menetluse käigus oli antud järgnev ütlus: „siis ühel hetkel vaatas E. Pavljutšenko minu taga oleva V. Kxxx poole ning lõi siis mind vastu lõuga“. Kohtuistungil küsis seepeale kaitsja, et kas kannatanu ei mäleta enam täpselt, kuhu süüdistatav vaatas. Kannatanu vastas, et ütlused olid antud vahetult peale juhtumit ja ütlustest tuleneb, et antud momendil vaatas süüdistatav teise isiku poole. Kohus märgib, et nüanss, kelle poole süüdistatav löögihetkel vaatas, ei oma käesoleval hetkel tähtsust. Kannatanu ütluste erinevus selles osas, kas süüdistatav vaatas vahetult enne lööki ja löögi hetkel, tema või tema taga olnud tunnistaja Vxxxi Kxxe poole, ei vähenda kannatanu ütluste kvaliteeti. Nimelt olukorras, kus isik lööb teist isikut, ei ole konkreetse teo ehk faktilise asjaolu (löögisooritus) kindlakstegemisel vahet, kas isik vaatas ühele või teisele poole. Objektiivse koosseisu kindlakstegemisel on oluline välja selgitada, kas mingi sündmus leidis aset või mitte.

Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja AxxxRxxxselgitas, et ta oli 30.11.2013 tööl koos UxxxVxxx ja Vixxx Kxxa. Kuna kinnipeetav oli eiranud korraldust, said nad valvuritena nõusoleku kambrisse sisenemiseks. Kambrisse siseneti nii, et kannatanu Uxxxs V läks kõige ees, see järel tunnistaja V K ja seejärel tunnistaja A R. Kannatanu U V läks kõige ees, seejärel tunnistaja V K ja tunnistaja A R jäi ukse peale seisma. Tunnistaja A R nägi, et kinnipeetava voodi ees oli saunalina. Kannatanu U V andis korralduse saunalina ära võtta. Kinnipeetav ei reageerinud, tekkis paus. Järsku kargas süüdistatav voodist välja, käed rusikas. Süüdistatav vehkis kätega ja oli agressiivselt meelestatud. Väljendas sõnu abordaaž, abordaaž. Kiire vehkimise käigus tabas üks kiire löök kannatanut, mida järeldas tunnistaja sellest, et kannatanu liikus löögi tagajärjel. Tunnistaja nägi, et kannatanu alalõuale tekkis punakas löögijälg. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja V K selgitas, et ta oli 30.11.2013 tööl õhtuses vahetuses koos A Ri ja U Vga. Läksid kambri jurde, tegid toiduluugi lahti ja andsid korralduse rätik ära võtta, millele kinnipeetav ei reageerinud. Nad sisenesid kambrisse – U V läks kõige ees, seejärel tunnistaja V K ja tunnistaja A R jäi uksepeale julgestuseks. Tunnistaja V K andis korralduse võtta rätik ära, kui järsku hüppas süüdistatav voodist välja, hoides rusikaid löögivalmis ja sõnadega „abordaaž“ liikus valvurite poole. Tegi ühe konkreetse löögisoorituse kannatanu pihta, mida tunnistaja nägi. Kaitsja taotles kohtuistungil avaldada tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused osaliselt KrMS § 289 lg 1 alusel. Kaitsja leidis, et oluline on välja selgitada, mida tunnistaja täpselt silmas peab, kuna kohtuistungil ütles kannatanu, et süüdistataval olid käed ründevalmis, kuid mingit vehkimist ta ei mäleta. Kohus rahuldas taotluse, mis puudutas kannatanu ütluste osalist avaldamist kohtueelses menetluses, seoses asjaoluga, kas toimus käte vehkimine või mitte. Kohtueelse menetluse käigus oli antud järgnev ütlus: „igatahes kui E. Pavljutšenko meie poole tuli ja kätega vehkis, siis ta ka lõi minust sammu jagu ettepoole jäänud valvur Vt“. Kohtuistungil küsis seepeale kaitsja, et kas kannatanu väidab jätkuvalt, et süüdistatav ei vehkinud kätega või miks on protokollis sellised ütlused. Tunnistaja selgitas, et tulenevalt keelelisest eripärast (tunnistaja emakeel on vene keel – kohtu märkus), pidas ta silmas sellist asendit, kus süüdistataval olid käed löögivalmis. Täpsemalt – ta liikus nagu poksija. Kohus märgib, et nüanss, kas isikul olid käed löögivalmis või ta vehkis nendega, ei oma käesoleval hetkel tähtsust. Kannatanu ütluste erinevus selles osas, kas süüdistatav vehkis vahetult rusikatega või hoidis neid löögivalmis, ei vähenda kannatanu ütluste kvaliteeti. Nimelt olukorras, kus isik lööb teist isikut, ei ole konkreetse teo ehk faktilise asjaolu (löögisooritus) kindlakstegemisel vahet, kas isik hoidis rusikaid löögivalmis või lisaks vehkis nendega aktiivselt. Objektiivse koosseisu kindlakstegemisel on oluline välja selgitada, kas mingi sündmus leidis aset või mitte. Tunnistaja nägi, kuidas süüdistatav lõi kannatanut. Viru Vangla meditsiiniosakonna tõendist nähtub,et U V pöördus 30.11.2013 kell 22.45 meditsiiniosakonda tervisekahjustuste fikseerimiseks. Tõendi kohaselt on visuaalselt tuvastatud paremal lõua ja suunurga vahel 2cm x 2cm turse, mille keskel 0,1cm x 0,1cm marrastus; suu limaskestadel 2cm x 2cm marrastus. Lisatud on veel, et kuna valvur U V sõnadel oli tal hetkeline teadvusekaotus, siis soovitatud tervisliku seisundi halvenemisel pöörduda koheselt meditsiiniosakonda tagasi. Lisatud fotolt nähtub valvur U V parema lõua punetav piirkond.

Viru Vangla valvuri ametijuhendi (kinnitatud Viru Vangla direktori 28.12.2011 käskkirjaga) punktist 2 nähtub, et Viru Vangla valvuri teenistusülesanneteks on rakendada abinõud Vangistusseaduse, Vangla sisekorraeeskirja, Viru Vangla kodukorra või muude õigusaktide nõuete rikkumise, kinnipeetavate isikute allumatuse, põgenemiste ja erakorraliste sündmuste ennetamiseks, tõkestamiseks ja likvideerimiseks ning kannab rikkumistest ja tähelepanekutest viivitamatult ette vanemvalvurile ja peaspetsialist-korrapidajale. Vangistusseaduse § 66 lg 2 alusel vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vanglateenistuse ametnik. Vangistusseaduse § 67 p 1 alusel on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Vangistusseaduse § 105 lg 1 tulenevalt on vangla Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus, mille ülesandeks on vangistuse ja eelvangistuse täideviimine käesolevas seaduses sätestatud korras. Vangistusseaduse § 111 lg 1 alusel on vanglaametnik on vanglas teenistuses olev ametnik, kelle ülesanne on kinnipeetava ja vahistatu kinnipidamine ja järelevalve, julgeoleku tagamine vanglas ning kohtueelse menetluse või kohtuvälise menetluse toimetamine vanglas toimepandud süütegudes, samuti sellealase tegevuse juhtimine. Seega oli U V puhul tegemist võimuesindajaga KarS § 274 lg 1 järgi. Kohus on seisukohal, et leidis aset fakt, mille kohaselt Eduard Pavljutšenko, viibides 30.11.2013.a kella 22.17 paiku, Jõhvi Ülesõidu 1 asuva Viru Vangla E hoone E7 osakonna kambris nr 3407, lõi ühel korral käega ametikohustusi täitvale valvur U Vle lõua piirkonda, mille tagajärjel kannatanu tundis füüsilist valu. Kohus leiab, et KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo objektiivse koosseisu olemasolu Eduard Pavljutšenko tegevuses on tõendamist leidnud kannatanu U V ütlustega, Viru Vangla 30.11.2013 meditsiiniosakonna tõendi ja fotoga, tunnistajate A Ri ja V Ke ütlusega. Kuigi tunnistaja A R ei näinud otseselt lööki, vaid nägi kuidas kannatanu löögi tagajärjel tahapoole liikus, kinnitab see asjaolu, et süüdistatava aktiivse tegevuse tagajärjel muutus kannatanu koordinatsioon ja tema näol oli pärast punetav laik. Tunnistaja V Ke ütlused kinnitavad kannatanu ütlusi. Kohus suhtub süüdistatava Eduard Pavljutšenko ütlustesse kriitiliselt, sest esmalt asus ta positsioonile, mille kohaselt ta löömist ei mäletanud. Hiljem selgitas ta aga, et möönab iseenesest, et selline asi võis juhtuda, kui kolm isikut nii väidavad. Samas jõudis süüdistatav järeldusele, et tegemist võis olla valekaebusega, st et valvurid teadlikult valetasid tema kohta. Kohtule teadaolevalt ei ole aga esitatud ühtegi asjaolu, mis sellist fakti kinnitaksid. Kannatanu on kohtuistungil kinnitanud, et temal mingisugust vihavaenu süüdistatava suhtes ei ole ja nende suhted olid tavapärased. Meditsiiniosakonna tõendist nähtub, et kannatanul tuvastati punetav laik näol ja seda illustreerib ka lisatud foto. Kohtul puudub käesolevas asjas kahtlus vanglatöötajate ütluste usaldusväärsuses. Seevastu on aga süüdistatav oma ütlustes olnud ebakindel, mis näitab, et tema positsioon ei ole stabiilne ja eesmärgiks on pigem vabaneda vastutusest.

Olles tuvastanud KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo objektiivse koosseisu, analüüsib kohus subjektiivset koosseisu. KarS § 12 lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused tahtlus või ettevaatamastus. Käesolevas asjas on tuvastatud, et Eduard Pavljutšenko lõi ühe korra kannatanut näo piirkonda. Vastavalt kannatanu U V ja tunnistaja V Ke ütlustele oli süüdistatava löök ühekordne ja sihipärane. KarS § 16 lg 3 kohaselt pane isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Tunnistaja V Ke ütlustest nähtub, et süüdistatav võtti sisse nn poksija-asendi (käed küünarnukkidest kõverdatud, rusikas ja suunatud ülespoole). Seega isik, lüües kannatanud käega näo piirkonda, teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu. Löögisooritus, mida kirjeldavad kannatanu ja tunnistaja V Ke ütlused, oli sihipärane ja suunatud kannatanu kehalise puutumatuse rikkumisele. Nii möönis süüdistatav löögisooritust e löögi sooritamise hetkel soostus sellega. Kohtu hinnangul ei teinud süüdistatav teo toimepanemisel midagi sellist, mille alusel saaks kohus järeldada, et isik pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu ehk löögi sooritamist ja valu tekitamist, kuid lootis seda kuidagi vältida. Vastavad asjaolud annaksid aluse leebema tahtluse vormi kaalumisele, kuid käesoleval hetkel selliseid asjaolusid ei esine. Nn poksija-asend, mille süüdistatav sisse võttis, väljendab kohtu hinnangul valmisolekut nii rünnakuks kui ka kaitseks. See aga osutabki just nimelt asjaolule, et süüdistatav möönis kannatanule valu tekitamist, soostus sellega ja oli valmis edasisele sündmuste arengule, vastavalt asjaoludele, reageerima. Seega on tuvastatud, et Eduard Pavljutšenko, lüües kannatanu U Vt, tegutses otseses tahtlusega ja kinnitust on leidnud süüdistatava poolt KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine nii objektiivse kui ka subjektiivse külje poolt. Kohus ei tuvastanud Eduard Pavljutšenko puhul tema tegude õigusvastasust välistavaid asjaolusid KarS 2. peatüki 2. jao mõttes. KarS § 32 alusel saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub seaduses sätestatud süüd välistav asjaolu. KarS § 33 alusel on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. Kaitsja esitas taotluse süüdistatavale kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi määramiseks, sest tema hinnangul ei olnud süüdistatav teo toimepanemise ajal süüdiv, sest tal esines ajutine psüühikahäire. Kaitsja hinnagul kinnistavad sellist kahtlust süüdistatava ütlused, et ta ei mäleta sündmust. Samuti asjaolu, et süüdistataval esinesid lapsepõlves somnambulismi ilmingud. Vastavalt KarS § 34 ei ole isik süüdiv, kui ta teo toimepanemise ajal ei olnud võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtime seoses vaimuhaiguse, ajutiselt raske psüühikahäire, nõrgamõistuslikkuse, nõdrameelsuse või muu psüühikahäirega.

Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes (Juura 2009, lk 175 jj) on märgitud, et KarS § 34 defineerib süüdivuse mõistet negatiivselt, st süüdimatuse aluste määratlemise teel. Selle aluseks on nii juriidilised kui ka meditsiinilised tunnused. Meditsiinilised tunnused iseloomustavad neid patoloogilisi nähtuseid organismis, mille tagajärjel ei ole isik võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Isikul teo ajal esinenud psüühilise seisundi kindlakstegemiseks on kõige ratsionaalsem viis kohtupsühhiaatria- ja psühholoogia kompleksekspertiis. Kohtupsühhiaatriaekspertiis tuleb määrata siis, kui menetlejal tekivad kahtlused isiku psüühilises seisundis. Kahtlusi võivad tekitada näiteks süüteo toimepanemise ebatavaline viis, motiivide või eesmärkide ebaharilikkus, nende mittevastavus teo raskusele või seostamatus teo tagajärjgedega. Selliseid asjaolusid, mis annaksid kohtule alust arvata, et isikule on tarvis määrata kohtupsühhiaatriaekspertiis, kohtulikul arutamisel ei tuvastatud. Ainult asjaolu, et süüdistatava väitel ei mäleta ta lööki, vaid talle tundus unes, et keegi on öösel kambris ja karjub, ei anna alust kahelda isiku võimes oma tegusid juhtida. Juriidiliste tunnuste all tuleb mõista toimepanija võimet aru saada oma teo keelatusest ja vastavalt sellele oma käitumist juhtida. Üldjuhul eeldatakse isiku võimet oma käitumist juhtida. Nimetatud võime on välistatud üksnes kindlate meditsiiniliste aluste olemasolu korral. Kui selliseid asjaolusid ei esine, tuleb isikut käsitleda süüdivana. Kohus on seisukohal, et juriidiliste tunnuste järgi sai süüdistatav oma teo keelatusest aru ja juhtis oma tegusid ning käitumist teo toimepanemise ajal. Esiteks täheldab kohus, et süüdistava ütlused on kohtuliku arutamise käigus olnud erinevad. Kohus teeb sellise järelduse kuna esmalt asus süüdistatav positsioonile, et ta ei mäleta süüteo toimepanemise ajal toimunust mitte midagi. Hiljem aga asus seisukohal, et kannatanu ja tunnistajad valetavad tema peale. Kohus leiab, et selline ütluste mugandamine on tingitud asjaolust, et püüda vältida võimalikku vastutust kuna isik jõudis järeldusele, et selline käitumine ei ole lubatud. Teiseks leiab kohus, et süüdistatava poolt tema tegude juhtimine on samuti tõendatud. Nimelt, viibides vanglas, on isik teadlik vanglas kehtiva režiimi nõuetest. Kannatanu ütlustest nähtub, et ta ei ole täheldanud, et varasemalt oleks süüdistatav vägivaldne olnud (otsus lk 4 – „[s]uhted süüdistatavaga ei erinenud teistest kinnipeetavatest“). Samas on süüdistatavale teada, et vägivalla kasutamisele kehtib õiguslik keeld, kuna ta kannab käesoleval hetkel karistust teo eest, mille toimepanemisel kasutati vägivalda kannatanu suhtes grupiviisiliselt (Kohtule esitati Harju Maakohtu 04.02.2009 otsus, millest nähtub, et Eduard Pavljutšenko on süüdi tunnistatud KarS § 415 lg 1, § 200 lg 2 p 7, § 201 lg 2 p 2 § 22 lg 3 järgi ja karistatud KarS § 64 lg 1, § 68 lg 1 kohaldamisega vangistusega 9 aastat. Samuti esitati kohtule Riigikohtu 16.11.2009 otsus, millest nähtub, et Harju Maakohtu 04.02.2009 ja Tallinna Ringkonnakohtu 15.06.2009 kohtuotsused Eduard Pavljutšenko karistamises KarS § 201 lg 2 p 2 - § 22 lg 3 osas on tühistatud ning Eduard Pavljutšenko karistust KarS § 201 lg 2 p 2 - § 22 lg 3 järgi on muudetud, jättes talle mõistetud liitkaristuse ja lõplikult ärakandmisele kuuluv karistus muutmata). Kannatanu U V (otsus lk 4) ja kannatanu V Ke (otsus lk 5) ütlustest nähtub, et süüdistatav hüppas järsku voodist välja, oli kõverdatud kätega asendis ja agressiivselt meelestatud.

Süüdistatav tegi ühe konkreetse löögisoorituse. Seejärel, kui talle anti korraldus taganeda, ta, hoides käsi endiselt kõverdatuna, liikus tagasi. Kohus leiab, et selline käitumine ei ole kuidagi kantud lapsepõlve somnambulismist, millele kaitsja oma taotluses viitas. Isik hüppas voodist välja, oli rünnakuasendis, tegi ühe löögisoorituse ja seejärel asus kaitseasendisse. Kohtu hinnangul on tegemist igati loogilise, tahtest kantud, käitumisega, mis aga ei ole õiguspärane. Seega kui isik tegi kiire rünnaku ja pärast käsklust rünnak lõpetada, taganes, viitab see tema arusaamisele oma käitumist vastavalt olukorrale juhtida. Kohus leiab, et Eduard Pavljutšenko on talle esitatud KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises süüdi arvestades KarS § 32 ja 33 sätestatut, sest ta on täiskasvanu ja süüdiv. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et Eduard Pavljutšenko ei olnud või ei ole võimeline oma tegudest aru saama ja neid juhtima või selline võime oleks oluliselt piiratud KarS § 35 mõttes seoses kas vaimuhaigusega, ajutise raske psüühikahäire, nõrgamõistuslikkuse, nõdrameelsuse või muu raske psüühikahäirega.

KARISTUS

KarS § 56 lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Riigikohtu otsuse nr.3-1-1-58-13 p.7 järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sama otsuse p.8 selgitatakse, et lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süüdistatava puhul ei ole kohus tuvastanud tema karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kuigi süüdistatav ütles oma viimases sõnas, et soovib vabandada kannatanu ees, leiab kohus, et seda ei saa pidada puhtsüdamlikuks kahetsuseks. Pigem on tegemist viimase võimalusega oma õigusvastast tegu õigustada ja vähendada võimalikku karistust. Kannatanu ülekuulamisel ei kasutanud süüdistatav võimalust paluda kannatanult vabandust. Kohtuliku arutamise käigus ei välistanud süüdistatav, et kannatanu valetab tema peale eesmärgiga kätte maksta. Sellises olukorras ei näe kohus süüdistatava vabandusõnades vähimatki kahetsust ega arvesta vabandust kergendava asjaoluna. 30.11.2013 kehtinud Karistusseadustiku redaktsiooni järgi oli KarS § 274 lg 1 karistusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus kuni viis aastat. Isik on varasemalt kohtulikult karistatud. Nimelt nähtub Harju Maakohtu 04.02.2009 otsusest, et Eduard Pavljutšenko on süüdi tunnistatud KarS § 415 lg 1, § 200 lg 2 p 7, §

201 lg 2 p 2 - § 22 lg 3 järgi ja karistatud KarS § 64 lg 1, § 68 lg 1 kohaldamisega vangistusega 9 aastat. Riigikohtu 16.11.2009 otsusest nähtub, et Harju Maakohtu 04.02.2009 ja Tallinna Ringkonnakohtu 15.06.2009 kohtuotsused Eduard Pavljutšenko karistamises KarS § 201 lg 2 p 2 - § 22 lg 3 osas on tühistatud ning Eduard Pavljutšenko karistust KarS § 201 lg 2 p 2 - § 22 lg 3 järgi on muudetud, jättes talle mõistetud liitkaristuse ja lõplikult ärakandmisele kuuluv karistus muutmata. Isik vangistuses ei tööta. Seega ei oleks rahalise karistuse mõistmine isikule, kes kannab pikaajalist vanglakaristust vägivaldse kuriteo eest, põhjendatud, sest see ei mõjutaks teda. Samuti ei leia kohus, et isikut, kes kannab pikaajalist 9-aastast vangistust raske esimese astme kuriteo eest, saaks mõjutada kergema, rahalise laadi karistusega. Järelikult tuleb süüdistatavat karistada KarS § 274 lg 1 järgi vangistusega. Kohus leiab, et süüdistatava süü suurus antud kuriteos on alla keskmise määra. Isik pani toime ühe löögisoorituse, mille tagajärjel tekkis võimuesindajal marrastus. Samas ei ole tegemist väga tõsise kehavigastusega. Seepärast on põhjendatud süüdistatava karistamine vangistusega 7 kuud. KarS § 65 lg 2 alusel tuleb mõistetud karistust, 7 kuud vangistust, suurendada eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse võrra. Nii tuleb KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 04.02.2009 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse, 9 aastat vangistust, võrra ning mõista Eduard Pavljutšenkole liitkaristuseks 9 aastat 7 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks lugeda 12.03.2007. Asitõendid ja tsiviilhagid puuduvad. Tõkendit ei ole süüdistatava suhtes kohaldatud, sest isik kannab käesoleval hetkel vanglakaristust. Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 4,5,9 on menetluskuludeks kaitsjatasu, kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 180 lg 1 alusel hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel menetluskulud süüdimõistetu. Kohus leiab, et kuna isik on süüdi tunnistatud ja karistatud vangistusega ning sealjuures vanglas ei tööta, tuleb jätta osa menetluskuludest riigi kanda. Nii tuleb jätta 180 eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest ja 1 euro kaitsjale kriminaaltoimikust koopia tegemise eest riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel. Menetluskuludest osaline vabastamine on põhjendatud, kuna kohtukulude täieliku summa tasumine käiks isikule ilmselgelt üle jõu. Eduard Pavljutšenkolt tuleb välja mõista riigituludesse 585 eurot sundraha, 552 eurot kaitsjatasu kohtulikus menetluses osutatud õigusabi eest. KrMS § 180 lg 3 alusel määrata menetluskulude 1137 eurot tasumine ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisel. /allkirjastatud digitaalselt/

Inna Kirsipuu kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.