1-15-2093/12 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

Kohtukolleegium märgib, et käesoleva kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning M.R ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi. M.R kohtuistungil ütlusi anda ei soovinud ja jäi kohtueelsel uurimisel antud ütluste juurde (tl 99-100). Seega oli esimese astme kohtus tagatud M.R-i õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. märtsi 2003. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-26-03 on märgitud, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Viimasel ajal välja kujunenud liiklussituatsioon sunnib liikluskorda rikkuvate liiklejate tegevust oluliselt tõkestama ja seda eesmärki teenib ka KarS §-s 50 lg 1 alusel määratud lisakaristus mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. oktoobri 2009. a otsuses nr 3-1-1-86-09 väljendatud seisukohale, et karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Seoses sellega on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika olnud jätkuvalt seisukohal, et isiku karistamisel alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest tuleb temalt üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (3-1-1-10-03, 3-4-1-2-05, 3-1-1-2006, 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2010. a otsuses nr 3-1-1-26-10 on märgitud, et väärteomenetluses on teatud juhtudel võimalik lisakaristusena kohaldada mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist vaid konkreetse kategooria mootorsõidukite suhtes. Samas juhtimisõiguse sellise n.ö osalise äravõtmise puhul saab olla tegemist pigem erandiga, mida võivad õigustada eeskätt eripreventiivsed kaalutlused. Seda põhjusel, et mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kui abinõu, millega eemaldatakse liiklusnõuete rikkuja mootorsõiduki juhina ajutiselt liiklusest, seondub reeglina rikkuja üldise liiklusalase käitumise ja hoiakutega, mitte aga vajadusega hoida teda ajutiselt eemal vaid teatud kategooria mootorsõiduki juhtimisest. Kriminaalkolleegium märkis sedagi, et kuigi üldiselt tuleks vältida töökoha kaotust väärteokaristuse tulemusena, ei saa töökoha kaotamise võimalus olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu.

Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, s.o arvestanud süü suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja raskendavate asjaolude puudumist ning lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kohtukolleegiumi hinnangul M.R-i suhtes selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid lisakaristuse kohaldamata jätmise või selle kohaldamise vaid B-kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise suhtes, tuvastatud ei ole. Erandlikuks ei ole asjaolu, et ta pani rikkumise toime puhkepäeval ning ei kasutanud sellel ajal tööandja sõidukit. Maakohus on lisakaristuse tähtaja mõistmisel arvesse võtnud M.R-i puhtsüdamlikku kahetsust, varasemat elukäiku ning töö- ja elukoha olemasolu, mistõttu on piirdunud temalt mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega alamäära lähedases määras, s.o viieks kuuks, ehkki KarS § 50 lg 1 p 1 võimaldanuks seda ära võtta kuni kolmeks aastaks. Kriminaalkorras karistatavaks alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõiduki juht, kelle ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi. M.R-i ühes milligrammis veres oli alkoholi 2,44 milligrammi. Seetõttu nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et M.R-i alkohoolne joove ületas tunduvalt kriminaalkorras karistatavat piirmäära, mistõttu tema süü ei ole väike. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et M.R ei olnud mitte lihtsalt tugevas alkoholijoobes, vaid tal esinesid alkoholijoobest tingitud koordinatsioonihäired ja mälululüngad. Lisaks sellele oli ta äärmiselt agressiivne. Seda tõendavad tunnistajate AF, AS, R. L ja MV ütlused ning asjaolu, et ta ei olnud võimeline indikaatorvahendisse puhuma. Tunnistaja MV ütlustest nähtub, et kui ta keeldus M.R-i sõiduautosse istumast, siis püüdis M.R talle sõiduautoga otsa tagurdada ning seejärel põgenes. M.R sõitis seejärel pikali liiklusmärgi posti, kuid jätkas ikkagi sõitmist. M.R-i agressiivsest käitumisest ja ebakindlast sõidustiilist teatasid inimesed politseisse. Politseile laekunud informatsiooni tõttu asuski politseipatrull M.R-i sõiduautot jälitama. Tema sõiduauto peatuma sundimiseks läks vaja kolme politseiautot, millega tema edasine tee blokeeriti. Seega ei seisnenud M.R-i ohtlikkus sõiduautoga liiklemisel mitte ainult alkoholijoobes, vaid ka sellega kaasnenud koordinatsioonihäiretes, mälukaotuses ja vägivaldsusel. M.R ei lubatud pärast kinnipidamist mitte koju, vaid ta paigutati arestimajja kainenemisele. M.R-i hoolimatust liiklusnõuete täitmisesse näitab asjaolu, et pärast pudeli veini ja kahe kange õlle ärajoomist puudus tal mõistlik põhjus sõiduauto rooli istumiseks. Kohtueelsel uurimisel on ta ülekuulamisel kinnitanud, et sai aru, et pärast sellise koguse alkoholi joomist oli ta joobes, kuid tahtis vaatamata sellele sõiduautoga sõbra juurde sõita. Ta ei mäletanud, et oleks mingit naisterahvast oma autosse kutsunud või talle otsa sõita tahtnud. Kinnitab, et sõitis otsa liiklusmärgile, kuid jätkas vaatamata sellele autoga sõitmist. Kaitsja apellatsiooni väited M.R esinenud võimalikust stressist ei õigusta sõiduauto juhtimist alkoholijoobes. Lisaks sellele ei ole M.R kohtueelsel uurimisel oma üleelamistest ja võimalikust stressituatsioonist midagi rääkinud. M.R-ilei olnud selline rikkumine esmakordne. Ta on ka varem mootorsõiduki joobes juhtimise eest kriminaalkorras karistada saanud ning temalt on juhtimisõigus ära võetud. See ei ole tema käitumisele vähimatki mõju avaldanud, sest ta jätkab analoogsete rikkumiste toimepanemist. Kaitsja märgib apellatsioonis, et juhtimisõigusest ilma jäädes kaotab M.R töö ja paneb oma perekonna raskesse materiaalsesse olukorda. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et võimalikule karistusele oleks pidanud M.R mõtlema siis, kui hakkas alkoholijoobes sõidukit juhtima. Maakohus ongi põhjendanud M.R-ilt mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist peamiselt sellega, et teda on juba varem samasuguse rikkumise eest karistatud, kuid see ei ole mõjutanud teda rikkumistest hoiduma. Seega on maakohus lisakaristuse mõistmist motiveerinud.