Kohtulahend

taseme. Isikul puudub vabanemisjärgne elukoht. Isik on omandanud Ämari vanglas keskhariduse. Ametlikult töötas vabaduses ühe aasta, ülejäänud tööd on olnud mitteametlikud (metsatööd, remont, ehitus). Vangistuses olles on korduvalt keeldunud pakutavast tööst. Tasumata rahalised nõuded puuduvad, vabanemisfond on täidetud. Isik suhtleb õetütre, poja, kasutütre ja endise elukaaslasega. Tutvusringkond koosneb suuresti kriminaalse taustaga inimestest, suhted on kujunenud vanglas. Isik manipuleerib inimestega oma igapäevase toimetuleku huvides. Isik põeb kroonilist haigust ja vajab selle ägenemisel ravi. Isik ei pea ühiskonnas üldtunnustatud reeglitest lugu ja tegutseb enda huvisid silmas pidades. Kuigi kinnipeetava puhul on uue kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 28% ja uue vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 30%, siis Viru Vangla ei toeta Anatoli Smelkovi ennetähtaegset vabanemist, leides, et isik on kõrgohtlik ühiskonnale. Kriminaalhooldja arvamuse kohaselt on kinnipeetaval lähedastest endine abikaasa, kellel on kaks täisealist last. Ennetähtaegse vabanemise korral soovib kinnipeetav elama asuda endise abikaasa juurde. Telefonivestluses teatas endine abikaasa, et ei soovi, et süüdimõistetu asuks vabanedes tema korterisse elama. Rahvastikuregistri andmetel on kinnipeetava viimaseks aadressiks märgitud Jõhvi. Seega tuleks kinnipeetaval pöörduda Jõhvi Vallavalitsuse poole palvega taotleda sotsiaalelamispinda. Vabanemisel puudub süüdimõistetul garanteeritud töökoht. Kriminaalhooldaja arvamuse kohaselt on tegemist kõrge käitumiskontrollist kõrvalehoidmise riskiga, kuna isik keeldub kriminaalhooldusest, mistõttu ei ole kriminaalhoolduse ajal võimalik teda ohtlikkust ühiskonnas alandada. Isikul puudub kehtiv elamis- ja tööluba. Prokurör, kirjalikus arvamuses, nõustub eelnimetatud kinnipeetava kohta Viru Vangla poolt 08.04.2015 koostatud iseloomustuses toodud seisukohtadega, ega toeta samuti nagu vanglagi A. Smelkovi ennetähtaegset vangistusest vabastamist. A. Smelkovi varasem elukäik ning toimepandud kuritegude arvukus ja iseloom viitavad tema ohtlikkusele. Tegemist on kahel korral mh vägivaldsete isiku- ja varavastaste kiritegude eest kriminaalkorras karistatud isikuga. Kuna KarS § 76 lg 5 kohaselt määratakse katseaeg ärakandmata karistusaja ulatuses, kuid mitte lühemana kui kuus kuud, katseajaks allutatakse süüdlane KarS §-s 75 sätestatud käitumiskontrollile, kuid mitte rohkem kui kahekümneks kuuks, kujuneks A. Smelkovi katseaeg käesoleval hetkel vabanedes liialt pikaks, so üle kolme aasta ja üheksa kuu, millist ei saa lugeda otstarbekaks. Lähtudes ärakandmata karistusaja pikkusest (karistusaja lõpp on 07.09.2019) on prokurör seisukohal, et ebamõistlikult pikaajaline katseaeg ja maksimaalse kestusega kriminaalhooldus (24 kuud) nimetatud süüdimõistetu puhul ei ole põhjendatud. Samuti ei ole käesolevaks ajaks kantud karistus võrdeline toimepandud kuritegude raskusega. Anatoli Smelkov kannab vangistust mh tahtliku tapmise, raskendavatel asjaoludel tahtliku tapmise katse ning tulirelva ja laskemoonaga seotud kuritegude eest. Ärakandmata karistusaeg (üle 3 aasta ja 9 kuu), toimepandud kuriteo raskust arvestades veel liiga pikk. Arvestades toimepandud kuriteo raskust ja tehiolusid, mh vägivaldsust ja julmust, on prokuratuur käesoleval ajal tema ennetähtajalisele vabastamisele resoluutselt vastu. Ei saa jätta tähelepanuta vangla materjalides märgitut, mille kohaselt on A. Smelkov kõrgohtlik avalikkusele (risk ühiskonnas). Vastavalt eelmainitud kinnipeetava iseloomustusele on kinnipeetaval 36 kehtivat distsiplinaarkaristust. Vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.11.2006 määrusele kohtuasjas nr 3-1-1-91-06 on vangistusest ennetähtaegse vabastamise oluliseks tingimuseks vangistatu õiguspärane käitumine. Käesoleval juhul ei ole see tingimus täidetud. Isik, kes on paigutatud kinnisesse asutusse, peab käituma vastavalt seal kehtivatele reeglitele ning vältima distsiplinaarrikkumiste toimepanemist. Olukorras, kus kinnipeetav ei ole aru saanud oma kuritegude tõsidusest ja sellega kaasnevatest tagajärgedest ning ei ole ka vangistuses üles näidanud tõsist tahet seaduskuulekaks eluks, tema ennetähtaegse vabastamise korral oleks ühiskonna heaolu ohustatud. Tulenevalt süüdimõistetu isikust ja toimepandud kuritegude tehioludest (mh vägivaldsusest) ei saa aktsepteerida karistuspoliitiliselt sellise isiku kergekäelist ennetähtaegset vabastamist. Käesoleva asja materjalidest nähtub et kinnipeetaval puudub vabaduses kindel alaline elukoht. Õigus pöörduda Jõhvi vallavalitsuse poole ja taotleda sotsiaalpinda, ei ole samastatav alalise elukoha olemasoluga. Vangistusest tingimisi enne tähtaega vabanemisega kaasneb kriminaalhooldus ja täitmisele kuuluvad KarS § 75 lg 1 2(5)

sätestatud käitumiskontrolli nõuded ja KarS § 75 lg 2 sätestatud võimalikud lisakohustused. Kuna kriminaalhoolduse ja käitumiskontrolli üks nõuetest on alalises elukohas elamise nõue, siis elukoha puudumisel ei ole kriminaalhoolduse teostamine võimalik. Kriminaalhoolduse teostamise võimatus välistab aga vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise. Lisaks on kindla elukohaga seotud veel kolm kontrollnõuet (KarS § 75 lg 1 p 3, 4, 5). Prokurör peab vajalikuks märkida, et karistuse tervikuna ärakandmine on reegliks ja sellest tingimisi ennetähtaegne vabastamine selgelt erandiks. Mida raskem on toimepandud kuritegu ja pikem kandmata karistuse osa, seda erandlikumad peavad olema kinnipeetava vabastamist õigustavad asjaolud. Seetõttu A. Smelkovil tuleb jätkata reaalse karistuse kandmist. Eeltoodust tulenevalt prokuratuur ei nõustu Anatoli Smelkovi ennetähtaegse vabastamisega. Anatoli Smelkov selgitas, et ei ta ei soovi ega taotle enda ennetähtaegset vabastamist. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud esitatud materjalidega, ära kuulanud süüdimõistetu arvamuse ning arvestades prokuröri kirjalikku arvamust, leiab, et Anatoli Smelkov tuleb jätta tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata. Kohtu hinnangul ei ole kinnipeetava ennetähtaegne vangistusest vabastamine põhjendatud. KarS § 76 lg 4 alusel, katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Kohus võtab taotluse läbivaatamisel arvesse kõik süüdimõistetu isikut iseloomustavad andmed - tema käitumist nii kuriteole eelnenud ajal, kuriteo toimepanemisele ajal ning sellele järgnenud perioodil. Süüdimõistetu on omandanud Ämari vanglas eelmise karistuse kandmise ajal keskhariduse ja keevitaja kutseoskuse. Ametlikult töötas vabaduses ühe aasta, ülejäänud tööd on olnud mitteametlikud (metsatööd, remont, ehitus). Karistusregistri andmetel on süüdimõistetu kriminaalkorras karistatud viiel korral, vanglakaristust kannab neljandat korda. Varasemalt on süüdimõistetut karistatud üliraske kehavigastuse tahtliku tekitamise eest, millega on ettevaatamatusest põhjustatud kannatanu surm, mis pandi toime huligaansel ajendil ja eriti piinaval viisil; võõra vara salajase varguse eest, mis on toime pandud isikute grupi poolt, korduvalt, sissetungimisega; kuritahtliku huligaansuse eest, mis on olnud seotud vägivallaga. Isik on viibinud ühel korral katseajal, pannes katseajal toime uue kuriteo. Käesoleval hetkel kannab isik karistust tapmise; mõrvakatse eest kahe isiku suhtes paljude inimeste elule ohtlikul viisil ning tulirelvade ja laskemoona ebaseadusliku kandmise, edasiandmise, kasutamise ja vedamise eest, mis on toime pandud korduvalt isikute grupis. Kohtuotsusest (isiklik toimik I kd, I osa, tl 26-43) nähtub, et isik oli erinevate isikute tapmise planeerijaks ja korraldajaks. Sealjuures hankis isik kuritegude toimepanemiseks tulirelvad ja kallutas teisi isikuid kuritegusid toime panema. Lisaks tuleb märkida, et kuritegude toimepanemisel kasutati ka automaattulirelva, millest tulistati elumajade vahel ja üks kuulidest purustas ka korteriakna. Väärteokorras on süüdimõistetu karistamata. Viru Vangla iseloomustuse kohaselt on kuritegude dünaamika muutunud raskemaks. Kohus leiab, et isiku varasemad karistused ja määratud kriminaalhooldus ei ole süüdimõistetu puhul täitnud eesmärki kuna ta pole neist järeldusi teinud ega hoidunud uute süütegude toimepanemisest. Teda on korduvalt karistatud varavastaste süütegude eest ja isik on viibinud ühel korral kriminaalhooldusel. Isiku kuritegude dünaamika on muutunud raskemaks – varavastastele kuritegudele on järgnenud isikuvastased kuriteod. See kõik iseloomustab asjaolu, et süüdimõistetu on jätkanud süütegude toimepanemist hoolimata varasemast karistatusest ega hooli ühiskonnas kehtivatest käitumisreeglitest. Kohus on veendumusel, et ei ole usutav, et varasemad karistused oleks isiku puhul täitnud piisavalt eesmärki ning et ta hakkaks vabaduses õiguskuulekalt elama. 3(5)

Samas tuleb positiivseks lugeda, et isik on vangistuses läbinud riigikeele A1 taseme õpingud ja läbinud sotsiaalprogrammi Agressiivsuse Asendamise treening. Kinnipeetaval puudub isikut tõendav dokument, töö-ja elamisluba on kehtetu. Kohus peab samas vajalikuks märkida, et ennetähtaegse vabanemise korral on isikul võimalus enda isikut tõendada kinnipidamisõiendiga, mistõttu dokumentide puudumine ei ole takistuseks isiku ennetähtaegsel vabanemisel. Ennetähtaegse vabanemise korral soovib süüdimõistetu elama asuda aadressile xxx. Tegemist on kinnipeetava endise abikaasa korteriga, kes ei soovi, et kinnipeetav tema korterisse elama asuks. Kuigi kriminaalhooldaja märgib oma arvamuses, et süüdimõistetul on võimalik taotleda Jõhvi Vallavalitsuselt sotsiaalelamispinda, ei ole seega kinnipeetaval kindlat vabanemisjärgset elukohta. Isikul puudub vabanemisjärgne garanteeritud töökoht. Isiku suhtlusring koosneb endisest abikaasast, õetütrest, pojast ja kasutütrest. Lisaks koosneb isiku tutvusring suuresti kriminaalse taustaga inimestest. Arvestades süüdimõistetu poolt toimepandud kuriteo asjaolusid (isik pani toime tapmise, mõrvakatse ja tulirelvade ning laskemoona ebaseadusliku käitlemise), korduvaid karistusi (isik on kokku viiel korral kriminaalkorras karistatud, sh varavastaste ja ka isikuvastase kuriteo eest), ei ole kohtu hinnangul kinnipeetava enne tähtaegne vangistusest vabastamine õigustatud. Kohus on seisukohal, et süüdimõistetu, kellel on käesoleval hetkel üks kehtiv kriminaalkaristus ja kes on juba varasemalt määratud kriminaalhooldusele, ei ole kohtul alust arvata, et uue kuriteo toimepanemise risk oleks madal. Kohus nõustub Viru Vangla iseloomustuses toodud asjaoludega, mille kohaselt on süüdimõistetu puhul tegemist kõrgelt ühiskonnaohtliku isikuga. Ta on oma kriminaalset käitumist jätkanud ka olenemata asjaolust, et oli vanglakaristuse kandmisest tingimuslikult vabastatud. Võttes arvesse isiku varasemat käitumist, leiab kohus, et kriminaalhooldus ei osutaks isikule piisavat mõju ja oleks ebaotstarbekas. Seda enam, et isik on ka katseajal toime pannud uue kuriteo, mistõttu oleks kergemeelne arvata, et varasemalt karistatud isik, kes on juba käitumiskontrolli all viibinud ja katseajal toime pannud uue kuriteo, alustab nüüd kriminaalhoodaja kontrolli all uut, seadusekuulekat elu. Viru Vangla koostatud iseloomustusest nähtub, et isik on vangistuse jooksul omandanud riigikeele A1 taseme ja läbinud sotsiaalprogrammi Agressiivsuse Asendamise treening. See tähendab, et vangistus mõjub talle mingil määral distsiplineerivalt ja avaldab seega paremat mõju kui vabaduses viibimine. Kohtul ei ole veendumust, et vabaduses hakkab süüdimõistetu seadusekuulekalt elama, sest selline võimalus oli talle juba antud. Ometigi jätkas isik kuritegelikku eluviisi ja kuritarvitas talle kohtu poolt antud usaldust, millega talle oli antud võimalus viibida vabaduses reaalse vangistuse asemel. Seega puudub kohtul veendumus, et isik suudaks vabaduses viibides seadusekuulekalt käituda. Eksisteerib suur tõenäosus, et kinnipeetav paneb vabaduses toime uue kuriteo. Tema ennetähtaegsel vabanemisel saaks ühiskonna õiglustunne oluliselt riivatud, samuti ei oleks tema vabastamine kooskõlas karistuse mõistmise üldiste eesmärkidega. Isiku eriliselt küüniline käitumine (tapmine, mõrvakatse ja tulirelva ning laskemoona ebaseaduslik käitlemine) näitab, et isik ei aktsepteeri ühiskonnas tunnustatud käitumisreegleid. Karistuse üldpreventsiooni eesmärgiks on muuhulgas näidata ühiskonnale, et kuritegude vältav toimepanemine, sealjuures ka väga raske isikuvastase kuriteo toimepanemine, mille tagajärjel suri kannatanu, ei ole aktsepteeritav ning toob endaga kaasa tugeva riigipoolse sanktsiooni, mis väljendub reaalses vangistuses ning eelduslikult selle täiel määral ärakandmises. Kinnipeetava karistusaeg lõpeb 25.02.2019, ärakandmiseks on veel natuke alla nelja aasta, mis on piisavalt pikk aeg. Kohus leiab, et isiku vabastamisel ei oleks kohtul veendumust, et karistuse eesmärgid on saavutatud, muuhulgas, et isik ei pane enam uusi kuritegusid toime, mistõttu oleks 4(5)

isiku tingimisi ennetähtaegne vabastamine liialt ennatlik. Samas on isikul sellel ajal võimalik teha korrektuure oma käitumises. Kohus peab vajalikuks viidata Riigikohtu varasemale praktikale, mille kohaselt on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise näol tegemist süüdimõistetu subjektiivse õigusega nõuda seaduses toodud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist. (RKKKo 3-1-1-18-11 p 9.1) See aga ei tähenda, et isiku vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine oleks reegliks. Pigem on isiku ennetähtaegne vangistusest vabastamine erand, mille puhul tuleb arvestada kõiki elulisi asjaolusid. Kohus hindab süüdimõistetu pingutused (osalemine sotsiaalprogrammis ja riigikeele A1 taseme omandamine) küll kiiduväärseks, kuid leiab, et nimetatu ei ole käesoleval ajal tema ennetähtaegseks vabastamiseks piisav. Isik, kes pani toime väga raske kuriteo, peab arvestama asjaoluga, et tal tuleb ära kanda kogu temale mõistetud karistus ning riik ei loo tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamise korra kehtestamisega isikutele õiguspositsioone, millele need hiljem võiksid toetuda. Süüdimõistmisel ei ole ennetähtaegne vabastamine isikule garanteeritud. Kohus peab vajalikuks viidata kehtivale kohtupraktikale, mille kohaselt on isiku hea käitumine vanglas üheks oluliseks asjaoluks ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel (RKKKm 31-1-91-06 p 8.1). Kuna see tingimus ei ole täidetud (isikul on kolmkümmend kuus kehtivat distsiplinaarkaristust), näitab see, et isik ei ole ka kinnipidamisasutuses suutnud järgida üldkehtivaid reegleid (vanlga sise-eeskirjad). Kinnipeetava isiklikust toimikust nähtub, et süüdimõistetu ei ole olnud nõus alluma vanglateenistujate seaduslikele korraldustele, on omanud vanglas keelatud esemeid ja keeldub tööle asumast. Samuti iseloomustab vangla iseloomustuse kohaselt süüdimõistetu käitumist väljakujunenud hoiakud, millest tulenevalt leiab süüdimõistetu, et kriminaalhooldus ei ole kasulik ja vajalik süsteem. Seega on kohus seisukohal, et isik, kes pani toime kuriteo, peab arvestama asjaoluga, et tal tuleb ära kanda kogu temale mõistetud karistus ning riik ei loo tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamise korra kehtestamisega isikutele õiguspositsioone, millele need hiljem võiksid toetuda. Süüdimõistmisel ei ole ennetähtaega vabastamine isikule garanteeritud. Kui isik ei ole suutnud alluda varasemale kriminaalhooldusele, pannes toime sellel ajal ka uue kuriteo, ilmestab see asjaolu, et isik ei võta talle tingimisi mõistetud karistust piisava tõsidusega, et edaspidi käituda seadusekuulekalt. Sealjuures on ka süüdimõistetu ise veendumusel, et ta tegutseb vaid enda huvisid silmas pidades, eirates ühiskonnas üldtunnustatud käitumisreegleid. Kõik see näitab, et ta ei ole suutnud hoiduda uute kuritegude toimepanemisest ning mingeid järeldusi ta enda jaoks teinud ei ole. Samuti iseloomustab see asjaolu, et võimaluse tekkimisel eirab ta jätkuvalt kehtestatud reegleid. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt osutab vangistus süüdimõistetule paremat mõju kui vabaduses viibimine. Seega on kohus veendumusel, et süüdimõistetu puhul ei ole kriminaalhoolduslike vahenditega võimalik korrigeerida tema käitumist õiguskuulekuse suunas ning tal tuleb jätkata karistuse kandmist vangistuses. Teiste inimeste elu ja tervise kaitseks ei ole põhjendatud süüdimõistetu ennetähtaegne vangistusest vabastamine ning tal tuleb jätkata karistuse kandmist kinnipidamisasutuses. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KarS § 76, KrMS § 426, 432, jätab kohus süüdimõistetu Anatoli Smelkovi temale Ida-Viru Maakohtu 24.03.2003 otsusega kohtuotsustega mõistetud vangistuse kandmisest enne tähtaega vabastamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Inna Kirsipuu kohtunik

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.