Liiklussüüteod

Asjaolud ja menetluse käik F.J-ile on esitatud süüdistus selles, et tema 24.06.2014. a kella 05.49 ajal juhtis alkoholijoobe seisundis xxx juures mootorsõidukit BMW 320D registreerimismärgiga xxx,

2 (11)

1-14-10949 põhjustades liiklusõnnetuse, mille käigus sõitis paremale poole teelt välja vastu elektriposti ning xxx hoone seina, pärast mida paiskus mootorsõiduk katusele 24.06.2014. a kell 05.52 kohale saabunud kiirabi tuvastas F.J kooma seisundi, aju kommotsioon. Anamneesi kohaselt: „PA autojuht, sõitnud vastu pensioniameti seina. Autos (katusel) esiistmel pea alaspidi kinni. Päästjad tõid välja. Oigab, liigutab jäsemeid. Alkoholilõhn suust.“ F.J toimetati liiklusõnnetuses osalenud isikuna vältimatu arstiabi saamiseks SA Pärnu Haiglasse Ristiku 1, Pärnu linn, kus temalt võeti etanoolisisalduse analüüsiks vereproov. Proovi V04807 identifitseerimise markeeringu kood H059214173025. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi toksikoloogia ekspertiisiakti nr 20-I kohaselt leiti ekspertiisiks esitatud F.J-i verest etanooli (2.04+0,07) mg/g, k=2. Liiklusseaduse § 69 lg 1 kohaselt ei tohi olla juht joobeseisundis. Vastavalt sama paragrahvi lõige 2 punktile 1 (24.06.2014 kehtinud redaktsiooni § 69 lg 4 p 1) loetakse mootorsõidukijuht alkoholijoobes olevaks, kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi ühe liitri kohta või rohkem. Kohtueelses menetluses F.J-i käitumises õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei tuvastatud. F.J-i süüdistatakse selles, et tema 24.06.2014. a kella 05.49 ajal juhtis alkoholijoobe seisundis xxx juures mootorsõidukit BMW 320D registreerimismärgiga xxx, põhjustades liiklusõnnetuse, mille käigus sõitis paremale poole teelt välja vastu elektriposti ning xxx hoone seina. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 14.07.2014. a teostatud toksikoloogia ekspertiisiga (ekspertiisiakti nr 20-I) tuvastati F.J-i veres etanooli (2.04+0,07) mg/g, k=2, milline on joobeseisundiks liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 (vastavalt 24.06.2014 kehtinud redaktsioonile § 69 lg 4 p 1) kohaselt. F.J rikkus joobeseisundis mootorsõidukit juhtides liiklusseaduse § 69 lg 1. Seega F.J mootorsõiduki juhtimisega joobeseisundis, pani toime KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtuistungil uuritud tõendid: 1) Ekspertiisiakt nt 20-I, koos lisaga (fototabel) 2) Joobeseisundi tuvastamise saatekiri 3) Väljatrükk terviseameti registrist 4) SA Pärnu Haigla teatis 5) SA Pärnu Haigla teatis liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest 6) Sündmuskoha vaatlusprotokoll koos lisadega (liiklusõnnetuse skeem ja fototabel 7) Sõiduki registreerimistunnistuse xxx koopia 8) Kiirabikaart nr 94/14/1569 9) SA Pärnu Haigla Statsionaarne epikriis (haiguslugu nr R1409010) 10) Tõend isiku maksustatava tulu kohta, teatis kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta 11) Tunnistaja A. R ütlused 12) Tunnistaja T. S ütlused 13) Tunnistaja R. T ütlused 14) Tunnistaja U. M ütlused 15) Tunnistaja P. M ütlused 16) Tunnistaja A. K ütlused

3 (11)

1-14-10949 17) Tunnistaja M. L ütlused 18) Süüdistatava F.J ütlused Menetlusosaliste põhjendused maakohtus F.J end kuriteos süüdi ei tunnistanud ja keeldus ütluste andmisest. Süüdistatava kaitsja leidis, et F.J-i süü on tõendamata. Kaitsja hinnangul ja arvestades haiglasse toimetatud isiku isikusamasuse tuvastamisel tehtud olulisi minetusi, kohtule esitatud dokumentides esinevaid olulisi vastuolusid ning tunnistaja A. Ki vastuolulisi (sh dokumentaalsete tõenditega vastuolus olevaid) ja KrMS § 66 lg 2 alusel kõlbmatuid ütlusi, on täielikult tõendamata, et just süüdistatav F.J toimetati liiklusõnnetuse sündmuskohalt haiglasse. Tõendamata on KarS § 424 objektiivse koosseisu asjaolu, et süüdistatav juhtis mootorsõidukit. Pärnu Haiglasse toimetatud isikult väidetavalt võetud vereprooviga ja selle alusel väidetavalt teostatud ekspertiisiaktiga pole võimalik tõendada joobeseisundit kui KarS § 424 koosseisulist tunnust, kuna vereproovi võtmisel ning selle käitlemisel on jämedalt eiratud imperatiivseid seaduse sätteid ning proovivõtmise protseduurireegleid, mistõttu eksperdiarvamus pole tõendina lubatav. Eksperdiarvamust pole niivõrd arvukate rikkumiste valguses võimalik pidada usaldusväärseks tõendiks. Pärnu Haiglasse toimetatud isikult on ebaseaduslikult (õigusliku aluseta) võetud vereproov (võrdlusmaterjal) ekspertiisi teostamiseks. Tegemist on kehalise puutumatuse kui olulise põhiõiguse ebaseadusliku rikkumisega saadud vereprooviga, mis tingib eksperdiarvamuse kui tõendi lubamatuse. Prokurör jäi seisukohale, et kohtulikult uuritud tõendid kinnitavad, et F.J mootorsõiduki joobeseisundis juhtimisega pani toime KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Prokurör palus isik süüdi tunnistada ja mõista talle rahaline karistus ning lisakaristusena võtta ära mootorsõiduki juhtimisõigus üheks aastaks. Maakohtu seisukoht Kohus, arvestades tõendite kogumist kujunenud siseveendumust, leiab, et F.J-i süüdistus KarS § 424 järgi on täies mahus tõendamist leidnud. F.J-ile inkrimineeritav kuritegu näeb süüteo objektiivse koosseisuna ette esmalt mootorsõiduki juhtimist ning teise tunnusena mootorsõiduki juhtimise isiku poolt, kes on joobeseisundis. Hindamaks seda, kas F.J on talle süüks arvatud kuriteo toime pannud, tuleb kohtul esmalt hinnata, kas ta juhtis süüdistuses toodud ajal ja kohas mootorsõidukit. Kaitsja hinnangul ja arvestades haiglasse toimetatud isiku isikusamasuse tuvastamisel tehtud olulisi minetusi, kohtule esitatud dokumentides esinevaid olulisi vastuolusid ning tunnistaja A. Ki vastuolulisi ja KrMS § 66 lg 2 alusel kõlbmatuid ütlusi, on täielikult tõendamata, et just süüdistatav F.J toimetati liiklusõnnetuse sündmuskohalt haiglasse. Tõendamata on KarS § 424 objektiivse koosseisu asjaolu, et süüdistatav juhtis mootorsõidukit. Kohus kaitsja vastavate seisukohtadega enamikus osas ei nõustu. Avariipolitseinik A. Ki poolt koostatud liiklusõnnetuse sündmuskoha vaatlusprotokolli alusel osales 24.06.2014 kell 5:49 X toimunud liiklusõnnetuses üks sõiduk BMW 320D registrimärgiga xxx, liiklusõnnetuse

4 (11)

1-14-10949 tulemusena sai vigastada 1 inimene. Vaatlusprotokollile on lisatud fotod sündmuskohast. Kohtuistungil on A. K vaatlusprotokolli alusel selgitanud, et sõidukis ainsana viibinud isik viibis ka liiklusõnnetuse järgselt sõiduki juhiistmel ning oli sinna tugevasti kinni kiilunud. Sama on kohtuistungil antud ütlustes kinnitanud tunnistajad T. S, R. T, U. M ja P. M. Tunnistaja U. M nägi vahetult toimunud liiklusõnnetust pealt. Tunnistaja kirjelduste põhjal lähenes hõbedane universaalkerega BMW suure kiirusega Riia mnt poolt kesklinna silla suunas ega võtnud kurvi välja. Auto sõitis vastu äärekivi, seejärel vastu posti, mille maha niitis ning paiskus katusega vastu x maja nurka. Auto liikumise hetkel tunnistaja ei näinud, mitu inimest autos viibis, kuid liiklusõnnetuse järgselt koheselt kohale joostes tuvastas, et autos oli üks inimene. Rohkem kannatanud tunnistaja sõnul liiklusõnnetuses ei olnud. Avarii toimus politseimaja vahetus läheduses ning politseinikud saabusid sündmuskohale kiiresti. U. M sõnul umbes 1 minutiga. Politseiametnikud T. S ja R. T viibisid vahetult enne avarii toimumist kui ka avarii toimumise hetkel avariipaiga läheduses, Pärnu politseiprefektuuri Pikk tn 18 maja sisehoovis. T. S nägi politseimaja territooriumit piirava aia lippide vahelt sõidukit suurel kiirusel möödumas ning seejärel kuulis avarii toimumise heli (tugevat pauku). T. S ja R. T sõitsid koheselt sündmuskohale ning jõudsid sinna umbes minutiga. Kohale jõudes jooksis T. S sõiduki juurde ja nägi sõidukis juhi kohal paiknevat nooremat teadvuseta meesterahvast. Meesterahvas oli juhiistmele turvavööga kinnitatud. Autos oli üks inimene. Sündmuskohal viibis üksnes USS turvatöötaja (U. M - kohtumärkus), kes rääkis telefoniga. Tunnistaja R. T istus Pärnu politseiprefektuuri Pikk tn 18 hoovis politseiautos ja liiklusavarii momenti ei kuulnud. Teada sai ta õnnetuse toimumisest T. S käest, kes autosse istudes andis juhtunust teada ning palus koheselt sündmuspaigale sõita. Kohale jõudes nägi R. T avariilises sõidukis juhi kohal ühte meesterahvast. Peale Port Artur 2 parklas oleva turvamehe rohkem inimesi sel hetkel, so 1 minut peale õnnetuse toimumist, sündmuspaigal ei viibinud. Kaitsja leiab, et teada oli üksnes liiklusõnnetuses kannatada saanud isikute arv, kuid T. S ja R. T on andnud ütlusi sündmuskihal viibinud isikute arvu kohta, mitte üksnes kannatanute arvu kohta. Tunnistaja, päästekomando rühmapealiku P. Mi sõnul jõudis päästemeeskond kohale umbes 2 minutiga. Sõiduautos oli üks inimene teadvuseta olekus, päästekomando avas ukse, lõikas läbi turvavöö ja tõstis kannatanu raamile. Sündmuskoha vaatlusprotokolli ja tunnistajate ütlusi kogumis hinnates järeldab kohus, et sõiduk sattus liiklusõnnetusse liikluses osaledes, mitte paigal seistes, sh lähendes liikluskohale suurel kiirusel, rammides kõigepealt elektriposti ning seejärel x maja tänavapoolset ja Decora kaupluse poolset nurka. Sõidukit nägid õnnetuspaiga suunas suurel kiirusel liikumas T. S ja U. M. U. M nägi vahetult pealt ja on kohtuistungil kirjeldanud ka õnnetuse toimumist. Kohus loeb tuvastatuks, et vahetult enne avarii toimumist, avarii hetkel ja pärast avariid viibis sõidukis üks inimene. U. M on märkinud, et sõidukis viibis ainult üks kannatanu. Minuti jooksul sündmuspaigale jõudnud politseinikud T. S ja R. T nägid sündmuspaigal autos ühte isikut ning turvatöötajat U. M. Rohkem isikuid sündmuspaigal ega selle läheduses ei viibinud. Kohus ei loe võimalikuks, et peale tugevat avariid oleks mõni sõidukis viibinud isik suutnud minuti jooksul sündmuspaigalt lahkuda, liiatigi nii, et liiklusõnnetust pealt näinud U. M teda ei märka või sündmust kirjeldades lahkujast rääkinud ei oleks. Avarii tagajärjel kannatanu juhiistmele ja juhi positsiooni kinni kiilumisest saab järeldada, et sama isik juhtis vahetult enne avarii toimumist autot. Lisaks oli juht juhiistmel peale avariidki korralikult turvavööga kinnitatud. Kaitsja argumente analüüsides on võimatu väita, et juhi kohalt leitud mees oleks võinud sinna õnnetuse tagajärjel paiskuda. Teadvuseta olekus ja kontaktivõimetu ning katuse peal asetsevas sõidukis (U. M ega P. M ei saanud õnnetuse läbi teinud isikuga kohe peale avariid kontakti, kiirabi tuvastas kohapeal isikul koomaseisundi, aju kommotsioon) paiskuja ei oleks saanud ennast pärast avarii toimumist juhiistmele turvavööga 5 (11)

1-14-10949 kinnitada. Kuna isik viibis üksi masinas, pidi tema sõidukit vahetult enne õnnetuse toimumist ka juhtima. Isik kaotas sõiduki üle kontrolli ja põhjustades avarii. Autos ei viibinud rohkem inimesi, kes oleksid enne avarii toimumist saanud LS § 2 p 41 kohaselt mõju avaldada sõiduki juhtimisseadmetele (roolile, pedaalidele vms). Otsust juhi kõrvaldamiseks sõidukist ei tehtud, sest sõidukit ei peatatud politsei poolt enne avarii toimumist. Peale avarii toimumist ei oleks isik oma terviseseisundist ning auto deformeerumisest tulenevalt saanud sõidukiga liiklemist jätkata, mistõttu puudus vajadus isiku juhtimiselt kõrvaldamise otsuse vormistamiseks (LS § 91 lg 1 kohaselt on sõiduki juhtimiselt kõrvaldamine liiklusjärelvalve teostaja otsus, mille sisuks on sõiduki juhtimise keelamine kuni juhtimiselt kõrvaldamise aluse ära langemiseni). Avarii toimumise järel ei olnud isikul enam võimalik edasi liikluses osaleda, mistõttu puudus vajadus selle keelamiseks politsei poolt eraldi vormistatud otsusega. Õnnetuses osalenud isik toimetati sündmuskohalt kannatanuna haiglasse. Haiglasse toimetamist kinnitavad kohtuistungil uuritud tõendid: teatis liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest haiglasse ja kiirabikaart nr 94,14,1569. Samal ajal teisi liiklusõnnetuses kannatanud isikuid tunnistaja M. L istungil räägitu järgi haiglasse ei toodud. Avariipolitseinik A. K on kinnitanud kohtuistungil, et nägi sündmuskohal autos olnud ja vigastada saanud inimest. Lõpetanud sündmuskoha vaatluse kell 07:00, läks A. K politseimajja ning tutvus Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna andmebaasis F.J-i andmetega, sh andmebaasis sisalduva fotoga, ning tuvastas liiklusõnnetuses osalenud isiku, kelleks osutus F.J. F.J-i nime sai avariipolitseinik teada liiklusõnnetuses osalenud sõiduki registriandmetest, mille järgi sõiduki omanikuks oli F.J (A. Ki poolt tehtud väljatrükk sõiduki registreerimistunnistusest asub kriminaalasja toimikus). Samaaegselt sündmuskoha vaatluse läbiviimisega ja seejärel politseimajas registriga tutvumisega, oli A. K telefoni teel ühenduses haigla valvearstiga, paludes kindlasti just sündmuskohalt haiglasse saabunud isikult võtta vereproov isiku joobeseisundi tuvastamiseks. Kohtulikul uurimisel on tunnistaja M. L kinnitanud, et avariipolitseinike poolt telefoni teel joobeseisundi kindlakstegemiseks vereproovi võtmise tellimine on haigla ja politseinike vahelises suhtluses tavaliseks praktikaks. Ilma politsei soovita isikult vereproovi ei võeta. Vereproovi võtmise telefoni teel tellimine selgitab ka kaitsja viidatud asjaolu, miks sündmuskoha vaatluse ja vereproovi võtmise ajad tõendites kattuvad (vastavalt vaatlusprotokollis 05:54 – 07:00 ja joobeseisundi tuvastamise saatekirjas 06:55). Joobeseisundi tuvastamise aktil on A. Ki kui vereproovi tellija allkiri. Vabariigi Valitsuse määruse nr 204 Vere- ja bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ning nende toimingute tasustamise ja uuringu tulemustest teavitamise kord § 12 lg 2 p 2 järgi märgitakse saatekirjas proovi võtmist taotlenud ametniku nimi ja allkiri. Nõuet, et politseiametnik proovi võtmise juures oleks, määrusest ei tulene. Ülalpool nimetatud tunnistajate ütlusi ja dokumentaalseid tõendeid kogumis hinnates, on kohus veendunud, et vereproov võeti käesoleval juhul just konkreetselt liiklusõnnetuse sündmuskohalt haiglasse toimetatud isikult. Märkida tuleb, et isiku tuvastamine sai toimuda antud juhul alles peale temalt vereproovi võtmist, so peale kella 07:00, mil A. K oli lõpetanud sündmuskoha vaatlemise, tutvunud politseimajas isiku tuvastamiseks registriga ning andnud haiglale F.J-i isiku (esialgsest) tuvastamisest teada. Haigla, saades tuvastamisest teada, sai vereproovi dokumentidele ja proovile kleepida F.J-i nime kandvad triipkoodidega kleepsud. Haiglasse saabumisel fikseeriti isik tundmatu isikuna, mida kinnitab haigla teatis, millel on kleeps kirjaga tundmatu mees kleebitud üle F.J-i nime kandva sildiga. Isiku tuvastamine viidi lõpule A. Ki haiglasse saabumisel, mil temal oli võimalik võrrelda F.J-i kui liiklusõnnetuses osalenud isikut ennast, politseimajas tutvutud 6 (11)

1-14-10949 fotomaterjaliga andmebaasi kannet ning F.J-i juurest leitud isikuid tõendavaid dokumente. Kuna süüdistatava juurest leiti ka temale mittekuuluvaid dokumente, tuli isiku identifitseerimiseks kokku viia süüdistatava isik, andmebaasi kandes nähtu ja tuvastatavale isikule kuuluv dokument. Kaitsja on väitnud, et tunnistaja A. K ei teadnud, mis kontrollitud isikut tõendavatest dokumentidest edasi sai. A. K ei ole istungiprotokolli järgi seda öelnud ning vastava sisuga küsimust temale ülekuulamise käigus ka ei esitatud. Teadvusele tulles kinnitas liiklusõnnetuses osalenud isik A. Kile ka ise, et tema nimi on F.J, kuid seda teavet kohus isiku identifitseerimiseks KrMS § 66 lg 2 põhimõtte rikkumise tõttu kasutada ei saa. Uurimisasutuse ametnik saab anda tunnistusi üksnes tõendite usaldusväärsuse kontrollimiseks. Nimetatud F.J-i ütlused oleks tulnud seega menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks selle kasutamist tõendamisel. Toimikus puuduvad ka andmed, millal A. K vastava küsimusega F.J-i poole pöördus. Kuriteosündmuse toimumise päeval kehtinud (redaktsiooni kehtimise lõppkuupäevaga 30.06.2014) Politsei ja piirivalveseaduse (PPS) § 718 lg 1 alusel võis politsei isiku teadmisel kehtiva isikut tõendava dokumendi alusel tuvastada isikusamasuse, see tähendab teha kindlaks isiku nime ja vanuse, tutvuda dokumendiga, võrrelda fotot ja teisi dokumendile kantud biomeetrilisi andmeid isikuga ning kontrollida dokumendi ehtsust, või kui see ei ole võimalik, siis tuvastada isikusamasuse muul õiguspärasel viisil, kui see on vajalik ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks või kaitstava isiku või valvatava objekti ohutuse või süüteomenetluse tagamiseks. Sama paragrahvi lg 4 järgi võis politsei dokumendile kantud või isiku antud andmete õigsust kontrollida rahvastikuregistrist või muust Euroopa Liidu õigusakti või seaduse alusel loodud andmekogust. Vastavate seadusesätete järgi A. K ka tegutses. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-91-09 samuti märkinud, et isikusamasuse tuvastamine võib toimuda mitmel moel - näiteks on võimalik isiku tuvastamine isiku enda või kellegi teise ütluste alusel, isikut tõendava dokumendi abil või mõne vastava andmebaasi kande põhjal. On selge, et ühegi nimetatud variandi puhul ei saa olla täiesti kindel, et isik saab õigesti tuvastatud - nii võib isik ise enda nime valesti öelda või näidata võltsitud dokumenti, aga samuti võidakse isik vääralt tuvastada seetõttu, et kanne andmebaasis on mingil põhjusel vale. Siiski on mõningad isiku tuvastamise moodused teistest märksa usaldusväärsemad. Näiteks saab isiku tuvastamist spetsiaalse politsei käsutuses oleva andmebaasi abil pidada tõepärasemaks kui isiku kindlakstegemist kellegi ütluse alusel. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud, et Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna andmebaasis olevad andmed F.J-i kohta oleksid valed. Isik ei ole öelnud politseile, et ta on keegi teine. Isikul oli kaasas tema isikut tõendav dokument. Seega ei ole isikusamasuse tuvastamise vaatlusena protokollimata jätmise näol tegemist menetlusreeglite rikkumisega. Isiku tuvastamine viidi korrakaitselise toiminguna läbi tavapärases korras, et selgitada välja, kes oli liiklusõnnetusse sattunud autojuht. A. Ki ütlused isiku tuvastamise kohta ei ole kohtu arvates vastuolulised. KrMS § 66 lg 2 sättes kirjas olevat põhimõtet rikutud ei ole, A. Ki ütlustega ei ole asendatud ühtegi menetlustoimingut. Lisaks arvestab kohus kaudse tõendina tõendite kogumis isikusamasuse tuvastamisel, et F.J konkreetse liiklusavarii põhjustas asjaolu, et sõiduk, millega avarii toimus, kuulub F.J. Väitega, et on tuvastamata, et liiklusõnnetuse kohalt haiglasse toimetatud isik oli tingimata F.J ning võis olla ka keegi teine isik, kelle isikut tõendav dokument samuti süüdistatava juurest leiti, on kohtu hinnangul süüdistatav asunud ennast aktiivselt kaitsma. Juhul, kui kohtualune otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või looma süüdistusfunktsiooni kandjale vähemalt reaalse võimaluse 7 (11)

1-14-10949 nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks (Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-112-99 ja 3-1-1-40-06). Näiteks ei ole kohtualune selgitatud, millistel põhjustel oli süüdistatavale kuuluv sõiduk üle antud teisele isikule, kus süüdistatav ise sel juhul liiklusõnnetuse toimumise ajal viibis jne. Arutlusel oleva liiklusõnnetuse läbi just F.J-i haiglas viibimist tõendab ka toimikus asuv ja uuritud tõend statsionaarse epikriisi kohta, haigusloo nr R1409010. Vastav haiglaravi epikriis koostatakse statsionaarse haigusjuhtumi lõppemisel iga haiglaravilt lahkuva patsiendi kohta. Epikriisis on märgitud patsiendi nimeks F.J. Isik viibis haiglaravil 7 päeva. Kontaktisikuks on epikriisis nimetatud E. M, xxx, xxx. Kontaktisikuid ei märgita patsiendi andmete juurde haigla omal algatusel ega politseiametniku dikteerimisel. Vastavad andmed avaldab kas patsient ise või teda haiglasse vaatama tulnud lähedane isik. Kohtutoimikus asuvas epikriisis on kontaktisikuks nimetatud F.J-i lähedane isik E. M (süüdistatava ema). F.J-i asemel teise isiku ravil viibimise puhul ei oleks F.J-i lähedane isik epikriisis kontaktisikuks seega olnud. Ülaltoodut kokku võttes loeb kohus tõendatuks, et süüdistuses toodud ajal sõidukit BMW 320D reg märgiga xxx juhtinud, liiklusõnnetuse põhjustanud ning sündmuskohalt haiglasse toimetatud isik oli F.J. Vastavaid asjaolusid on kinnitatud tunnistajate U. M, T. S ja R. T ütlustega, et autos ja sündmuskohal viibis avarii toimumise järgselt üks inimene, kes sündmuskohalt toimetati haiglasse ja A. K ütluste läbi, kes nägi isikut sündmuskohal ning tuvastas andmebaasi kande ja isiku juures olnud dokumendi alusel menetlusaluse isiku. Statsionaarsel epikriisil on märgitud patsiendi nimeks F.J ja kontaktisikuks E. M. Samuti kaudse tõendi põhjal, milleks kohus loeb asjaolu, et süütegu pandi toime F.J-ile kuuluva sõidukiga. Vereproovi võtmine süüdistatavalt. Liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud PPS § 725 lg 2 p 3 järgi võis isiku toimetada tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse vereproovi võtmiseks, et tuvastada alkoholijoove vereproovi uuringuga, kui isik ei olnud võimeline järgima indikaatorvahendi või alkomeetri kasutamise protseduuri. Süüdistatav liiklusõnnetuse järgses teadvuseta olekus vastavat protseduuri järgida ei oleks suutnud. Süüdistatav toimetati haiglasse tema üldise raske terviseseisundi tõttu vältimatu arstiabi saamiseks. PPS § 726 lg 1 alusel oli tervishoiuteenuse osutaja, kellel oli vereproovi võtmise õigus, ja riiklik ekspertiisiasutus kohustatud politsei nõudmisel võtma vereproovi. Antud juhul võeti proov sündmuskohalt hagilasse toimetatud isikult avariipolitseinik A. Ki nõudmisel. Proovi võtmise ja vajadusel isiku suhtes ka vahetu sunni kasutamise alus tuleneb antud juhul teisest seadusest (PPS-ist) ning selle alamaktidest, mistõttu ei ole tulnud lisaks lähtuda KrMS § 88 lg 3 ja § 100 sätestatust. Ka tunnistaja M. L kinnitusel toimub joobeseisundi tuvastamiseks vereproovi võtmine haiglas kas politsei nõudmisel või saatekirja alusel. Õige on kaitsja väide, et vereproovi võtja pidi vastama Vabariigi Valitsuse määruse nr 204 Vere- ja bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ning nende toimingute tasustamise ja uuringu tulemustest teavitamise kord (edaspidi määrus) nõuetele. Määruse § 5 lg 2 alusel võis proovi võtta ainult volitatud isik. Määruse § 1 p 1 järgi on volitatud isik – tervishoiutöötaja või riikliku ekspertiisiasutuse meditsiinilise haridusega töötaja, kellel on õigus võtta analüüsimiseks vere- või uriiniproovi või osaleda selleks vajalike toimingute tegemises. Isiku nõusolekut määruse järgi proovi võtmiseks vaja ei ole. Politsei võis proovi võtmiseks kasutada vajadusel ka vahetut sundi (PPS § 726 lg 2). 8 (11)

1-14-10949 Joobeseisundi tuvastamise saatekirja kohaselt võttis F.J-ilt vereproovi V. L. Toimikusse on lisatud Terviseameti registri väljatrükk, tõendamaks vereproovi võtmist volitatud isiku poolt. Väljatrükk on kuupäevaga 09.12.2014 ning ei tõenda kaitsja kaitsekõnes viidatuna vereproovi võtja volituste olemasolu proovi võtmise päeval 24.06.2014. Kaitsja arvates võis vereproovi võtja olla sellel ajal ka näiteks Pärnu Haigla koristaja. Selline kaitsja väide on üllatav, kuna kohtuliku uurimise ajal, kui prokurör konkreetset tõendit (Terviseameti registri väljatrükki) kohtule esitas, ei olnud kaitsjal vastuväiteid antud tõendi asjakohasuse ja usaldusväärsuse kohta. Juhul, kui kaitsja oleks sellise kahtluse esitanud kohtuliku uurimise ajal konkreetset tõendit uurides, oleks prokuratuuril olnud võimalik KrMS § 297 korras esitada kohtule täiendav tõend selle kohta, et vereproovi võtja oli volitatud isik süüdistuses nimetatud ajal. Praegusel juhul kaitsja, jättes vastuväited tõendile kohtulikul uurimisel esitamata, nõustus riikliku süüdistaja poolse väitega, et tegu on kohase tõendiga kinnitamaks seda, et F.J-ilt 24.06.2014 vereproovi võtnud isik oli proovi võtmise ajal volitatud isik määruse § 1 p 1 kohaselt. Kohtule esitatud ekspertiisiakti nr 20-I ekspertuuringute tulemuse kirjelduses märgituna oli vereproov võetud nõuetekohaselt ning asus korralikult suletud turvakotis. Tunnistaja M. L on kohtuistungil kirjeldanud joobe tuvastamiseks isikut vereproovi võtmise protseduuri. Vereproovi katsut pakendakse ümbrikusse ja sinna pannakse peale turvakoodi ribakleeps ja patsiendi nimi koos isikukoodiga. Kui patsient on teadvusel siis võetakse patsiendi allkiri, kui patsient teadvusel ei ole, siis kirjutab andmed ümbrikule õde. Ekspertiisiaktile lisatud fotodel oleva valge ümbriku järgi on proovi ekspertiisi saatnud EMO õde V. L. Arvestades, et proov oli võetud kõiki proovi võtmise nõudeid järgides ning ekspert proovi võtmises ja pakendamises vigu ei leidnud, võib järeldada, et proov oli võetud õigesti ja isiku poolt, kes vastavat tööd tunneb. Joobeseisundi tuvastamise saatekirja kohaselt proovi võtnud ja ekspertiisiakti järgi proovi pakendanud isiku nimi on sama. Proovi ümbrikule on V. L märkinud omakäeliselt ka oma ametinimetuse: „EMO õde“. Tunnistaja M. L ütluste kohaselt, kui isik, kellelt proov on võetud, ei ole ise võimeline ümbrikule oma nime kirjutama, teeb seda tema eest õde, mitte mõne muu ametiga haigla töötaja. Määruse § 4 lg 3 esimese lause kohaselt on proovivõtmise ruumile juurdepääs ainult selleks volitatud isikutel. Loetletud asjaolude ja uuritud tõendite põhjal on kohus veendunud, et proov võeti F.J-ilt selleks volitatud isiku EMO õe V. Lu poolt. Kohtul puuduvad kahtlused selles, et proov oleks võetud mingisuguseidki proovi võtmise nõudeid eirates, mis omakorda võiksid mõjutada proovi tulemust. Kaitsja viitab ka erinevustele proovi identifitseerimise markeeringu koodis, mis joobeseisundi tuvastamise saatekirjas on V04807 ja ekspertiisiaktis 04807. Kohus, tutvunud nimetatud tõenditega, selgitab, et ekspertiisiaktis on koodist ühe tähe ära jätmise näol tegemist eksperdi poolse eksliku trükiveaga. Seda kinnitavad ekspertiisiaktile lisatud fotod katsutist. Fotode all on ekspert selgitanud, et fotod on tehtud kohe pärast üldturvakoti, turvakoti ja selle sees oleva ümbriku avamist. Kahest fotost ülemisel on selgelt näha, et katsuti on kinni kleebitud turvakleepsuga, mille peale on kirjutatud number V04807. Number ühtib täielikult saatekirjas toodud numbriga ja lükkab ümber kahtlused, proovi varasemast avamisest või kleebise asendamisest. Seega on ekspertiisiakti nr 20-I järgi F.J tuvastatud 24.06.2014 kell 06.55 Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi toksikoloogiaekspertiisiga vere etanooli sisaldus (2,04±0,07) mg/g, k=2. Joobe väliste tunnustena on kiirabikaardil nr 94,14,1569 kirjas, et sündmuskohalt haiglasse toimetatud isikul tuli alkoholi lõhnu suust ning haiglasse võtmise tõendil on märge, et isikul on alkoholi joove.

9 (11)

1-14-10949 Liiklusseaduse § 69 lg 1 kohaselt ei tohi olla juht joobeseisundis. Vastavalt sama paragrahvi lõige 2 punktile 1 (24.06.2014 kehtinud redaktsiooni § 69 lg 4 p 1) loetakse mootorsõidukijuht alkoholijoobes olevaks, kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi ühe liitri kohta või rohkem. KarS § 424 järgi karistatav mootorsõiduki või trammi juhtimine, mil isikul tuvastatud alkoholijoove ületab LS § 69 lg 4 p 1 sätestatud alkoholijoobe määrasid. Kokkuvõtvalt kohus leiab, et F.J vaikimisega ei kasutanud võimalust kohtulikult uurida temaga seotud süüasja, esitada omapoolseid selgitusi, tõendeid. Kogu kaitsetaktika oli üles ehitatud kohtu üllatamisele kohtuvaidlustes. Hinnates nii isikulisi kui ka dokumentaalseid tõendeid kogumis, on kohus veendunud, et 24.06.2014 kella 05:49 ajal juhtis F.J mootorsõidukit BMW 320D reg märgiga xxx ja põhjustas liiklusavarii, olles joobeseisundis. Tulenevalt eeltoodust on täidetud KarS § 424 süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. F.J-ile inkrimineeritava süüteo subjektiivne koosseis näeb koosseisuelemendina ette tahtluse kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. Kohtu hinnangul on tuvastatud F.J-i subjektiivse koosseisuna pani antud kuriteo toime vähemalt otsese tahtlusega. F.J, istudes autorooli ja osaledes liikluses raskes alkoholijoobes, pidi teadma, et täidab sellise käitumisega kuriteokoosseisu ning tahtma või vähemalt möönma seda. F.J-i teos ka õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et on täielikult tõendatud F.J-i poolt KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine ning F.J tuleb süüdi tunnistada KarS § 424 järgi. Karistus KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Kohus tuvastas, et isik on süüdi kuriteo toimepanemises. Alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine on ühiskondlikult äärmiselt taunitav, kuivõrd seda liiki kuriteod on seotud tihti inimohvritega ja suure varalise kahjuga. Seega on F.J-i süü suur. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Eeltoodust tulenevalt on kohtuotsus kriminaalasjas väärtusotsustus, mis on suunatud inimese kui indiviidi ja ühiskondliku olendi, aga ka korrastatud ja turvalise ühiskondliku elukorralduse tervikuna, eksisteerimise seisukohast oluliste ja tähenduslike reaalsete aspektide kaitsmisele. Süüdimõistva kohtuotsuse raames tehtav karistusotsustus peab andma adekvaatse hinnangu süüdistatavale etteheidetavale teole ühiskonnas aktsepteeritud õigushüvede väärtusmastaabis ning motiveerima süüdistatavat ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud isikutevahelise suhtlemise reeglistiku ehk sotsiaalsete väärtuste, millest formeerub õiguskord, järgmisele ning enda tegevusega teiste isikute elu, tervise ja vara mitteohustamisele tulevikus. Seega on karistuse eesmärk lisaks õiguskorra kaitsmisele ja toimepandud süüteo eest avaliku hukkamõistu avaldamisele ka süüteo toimepannud isiku positiivne mõjutamine hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. KarS § 424 sanktsioon näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. F.J on karistusregistri väljavõtte järgi varem kriminaalkorras karistamata, ta sai ka ise liiklusõnnetuse tagajärjel kannatusi põhjustavaid kehavigastusi, selle tõttu on otstarbekas karistuseks mõista sanktsiooni keskmisest määrast allapoole jääv rahaline karistus.

10 (11)

1-14-10949 Kohus leiab, et mõistes isikule rahalise karistuse 250 päevamäära, summas 2500 €, vastab karistus kuriteo raskusele ja kuriteo toimepannud isikule, kui ka KarS § 56 lg 1 toodud alustele. Kohus peab veel vajalikuks mõjutusvahendiks lisakaristuse kohaldamist, milleks on tähtajaline juhtimisõiguse äravõtmine. KarS § 50 lg 1 p 1 näeb ette kuriteo toimepanemise korral mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni 3 aastaks. Mootorsõiduki juhtimine pole süüdistatava professionaalne tegevus elatise hankimiseks ega mootorsõiduki juhtimisõigus süüdistatavale vajalik liikumiseks kehalise puude tõttu. Tema puhul puuduvad igasugused erandlikud asjaolud, mis tingiksid lisakaristuse mittekohaldamise. Mootorsõiduki juhtimise õiguse puudumine koondab süüdistatava tähelepanu toimepandud kuriteo tähendusele ja mõjule tema edasisele elukorraldusele. Kohus märgib, et lisakaristuse kohaldamisel on oluline tähendus isiku õiguspärasele käitumisele suunamisel ja ühiskonna turvalisuse tagamisel, st lisakaristuse kohaldamine on antud juhul vajalik preventiivsetel kaalutlustel. Karistuse eripreventiivsete eesmärkide saavutamine peab tagama selle, et isik ei asuks toime panema uusi süütegusid. Kohtu hinnangul omab liiklusalaste süütegude eest mõistetavate karistuste puhul just juhtimisõiguse äravõtmine tugevat mõju eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks, kuivõrd juhtimisõiguse äravõtmist vahetult kogev liiklusnõudeid rikkunud isik asub uue samalaadse karistuse kartuses väiksema tõenäosusega uusi taolisi rikkumisi toime panema. Arvestades eelnevat peab kohus vajalikuks kohaldada F.J-ile mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist üheks aastaks. Kohus on seisukohal, et nimetatud meetmete kompleks on piisav, tagamaks õiguskorra kaitsmise ja toimepandud süüteo eest avaliku hukkamõistu, aga ka süüteo toimepannud isiku positiivse mõjutamise hoidumaks edaspidi süütegude toimepanemisest. Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel. KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel kohtuotsuse jõustumisel tuleb tagastada asitõendina F.J-ile temale kuuluv sõiduk BMW 320D (registreerimismärk xxx), mis asub alates 24.09.2014 hoiul Lääne Prefektuuris. Menetluskulu Kriminaalmenetluse seadustiku § 173 lg 2 sätestab, et menetluskulud hüvitab kohustatud isik menetleja määratud ulatuses. Seega tuleb riigituludesse välja mõista F.J: KrMS § 179 lg 1 p 2 järgi sundraha 585 €; KrMS § 175 lg 1 p 3 järgi toksikoloogia ekspertiisi maksumus 27 €. Eeltoodu aluselt tuleb jätta taotlus, välja mõista riigilt süüdistatava kasuks kaitsjatasu 4000 €, rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Rubo Kikerpill kohtunik

11 (11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.