Liiklussüüteod

mootorsõidukijuht alkoholijoobes olevaks, kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi ühe liitri kohta või rohkem. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega V.M-i õigeksmõistmist. Apellant on seisukohal, et maakohus on kohtuotsuse tegemisel oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, mille tulemusena on ebaõigesti jõudnud järelduseni, et süüdistatava poolt KarS § 424 alusel kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine on tõendatud. Apellant motiveerib apellatsiooni alljärgnevalt. Maakohus on KrMS § 66 lg-t 2 oluliselt rikkudes rajanud kohtuotsuse A K i kui uurimisasutuse ametniku ütlustele, kelle menetluses kriminaalasi on olnud. Jättes kõrvale tunnistaja A K i lubamatud ütlused, pole maakohus KrMS § 3051 lg-t 2 oluliselt rikkudes kohtuotsuses tuginenud ühelegi konkreetsele tõendile, lugedes tõendatuks asjaolu, et liiklusõnnetuse sündmuskohalt toodi Pärnu Haiglasse just süüdistatav. Arvestades haiglasse toimetatud isiku isikusamasuse tuvastamisel esines olulisi minetusi, kohtule esitatud dokumentides esinevaid olulisi vastuolusid, on täielikult tõendamata asjaolu, et just süüdistatav toimetati liiklusõnnetuse sündmuskohalt haiglasse ning et just süüdistatav juhtis mootorsõidukit. Kriminaalasjas pole ühegi tõendi alusel üheselt tuvastatav, et haiglasse toimetatud isik oli tingimata süüdistatav V.M , mitte aga mõni muu isik, kelle ID-kaardid haiglasse toimetatud isiku juurest leiti. Seega esineb tõsine kahtlus, et süüdistus on esitatud vale isiku vastu. Maakohus oleks pidanud KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttel kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendama süüdistatava kasuks. Riigikohus on selgitanud kohtulahendi nr 3-1-1-31-11 p-s 19.1-19.4, et kohtupraktikas on jaatatud ka menetleja ametnike tunnistajana ülekuulamise võimalust ja seda näiteks juhtudel, mil kriminaalasja arutamisel tõusetuvad uurimise käiku puudutavad küsimused (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. septembri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-08, p 10). Tuleb aga silmas pidada, et menetleja ei tohi jätta menetlusdokumente koostamata ja asuda selle asemel ise ütlusi andma, täitmaks tõenduslikke lünki. Veel viitab apellant oma seisukoha kinnituseks Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-157-05. Apellant märgib, et ka käesoleval juhtumil on haiglasse toodud isiku isikusamasuse tuvastamise puhul tegemist sama olukorraga. Kohtule pole esitatud mistahes dokumentaalseid tõendeid asjaolu kohta, et isikusamasuse tuvastamist ehk süüdistatava dokumendi vaatlust oleks läbi viidud ja vaatlusprotokollis kirjalikult selle tulemused fikseeritud. Toimikus puuduvad vähimadki kirjalikud tõendid, mille põhjal oleks võimalik järeldada, et haiglasse toodud tundmatu isiku, kelle juurest leiti erinevate isikute isikutunnistusi, isikusamasus oleks nõuetekohaselt ja usaldusväärselt tuvastatud. Isikusamasuse tuvastamist soovis prokurör tõendada vaid tunnistaja A. K i ütlustega, mis on aga KrMS § 66 lg 2 alusel võimatu, kuna menetleja ametnik ei või tõendite kogumata jätmisel antud asjaolu oma ütlustega tõendama asuda. Apellant viitab täiendavalt, et maakohus on KrMS § 66 lg-t 2 rakendanud valikuliselt, kuna kohtuotsuse lk-l 7 keskosas on maakohus vägagi hästi mõistnud, et tunnistaja A K i ütlused pole tõenditena kasutatavad. Maakohtu poolt KrMS § 66 lg 2 valikuline rakendamine pole võimalik ja on lubamatu. Haigla valduses olev info ja haigla poolt koostatud dokumendid, mille kohaselt toodi liiklusõnnetuse sündmuskohalt haiglasse süüdistatav V.M , pärinevad tunnistaja Merike Lepa ütluste kohaselt uurija A. K ilt, kes pole nõuetekohaselt tuvastanud haiglasse toodud isiku isikusamasust. Seega ei ole ka haigla poolt koostatud

dokumendid isikusamasuse küsimuse osas usaldusväärsed, kuna need põhinevad A. K ilt saadud informatsioonil, mille usaldusväärsuses on alust kahelda. KrMS § 83 lg 1 sätestab, et vaatluse eesmärk on koguda kriminaalasja lahendamiseks vajalikke andmeid, avastada kuriteojäljed ja võtta asitõenditena kasutatavad objektid ära. KrMS § 83 lg 2 p 3 alusel on vaatluse esemeks muu hulgas dokument. Apellant rõhutab, et kriminaalasjas pole haiglasse toimetatud isikult võetud ära mistahes dokumente, selliseid tõendeid pole ka kohtule esitatud, kuivõrd pole mistahes vaatlusi korraldatud. Kriminaalasjas puuduvad igasugused asitõendi vaatlusprotokollid, mis on eriti kummastav A. K i järgmiste ütluste valguses: haiglasse toodud isiku esemete juurest leiti väga palju erinevate teiste isikute dokumente, mis viisid segadusse ja ühe isikuga, kas oli ID kaart või juhiluba, ma nüüd täpselt ei oska teile öelda, sarnases väga V.M-iga ja siis oligi meil ka haiglas kahtlus, et kumb ta nüüd on, on ta V.M või on siis tema siis see teine isik. Temaga väga sarnane. Apellant on seisukohal, et kui selliseid dokumente oleks haiglasse toodud isiku juurest leitud, oleks pidanud nende osas ka vaatluse korraldama ning muu hulgas vaatluse käigus, võrdlema neid politsei andmebaasiga või haiglasse toodud isikuga ning vormistama vaatlusprotokolli. Eelöeldu kehtib seda enam, et prokuröri poolt tunnistaja Merike Lepale esitatud küsimuste põhjal võib järeldada, et haiglasse võidi liiklusõnnetuse sündmuskohalt tuua hoopis D R . Käesoleval juhtumil pole aga isikusamasuse tuvastamiseks sisuliselt midagi tehtud. Mistahes dokumente pole ka asitõenditena haiglasse toodud isiku juurest ära võetud, sisuliselt puudub üleüldse mistahes informatsioon selle kohta, kes haiglasse toodi ning kas ja milliste isikute dokumente haiglasse toodud isiku juurest leiti ning kuidas haiglasse toodud isiku isikusamasus tuvastati. Väidetava teo toimepanemise ajal kehtinud politsei- ja piirivalveseaduse § 718 lg 1 sätestas, et politsei võib kehtiva isikut tõendava dokumendi alusel tuvastada isikusamasuse, see tähendab teha kindlaks isiku nime ja vanuse, tutvuda dokumendiga, võrrelda fotot ja teisi dokumendile kantud biomeetrilisi andmeid isikuga ning kontrollida dokumendi ehtsust. Seega eeldab isikusamasuse tuvastamine reeglina isikut tõendava dokumendiga tutvumist ja vaatluse korraldamist. Seejuures on A. K ise kohtule vastuseks kaitsja küsimustele tunnistanud, et isiku kindlaks tegemine dokumentide kaudu, seda tehtud ei ole ning seda vaatamata asjaolule, et A. K i enda ütluste järgi leiti haiglasse toodud isiku juurest hulgaliselt erinevaid isikutunnistusi. Maakohtu kohtuotsuse lk 8 ülaosas esitatud seisukohad – käesoleval juhul ei ole tuvastatud, et Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna andmebaasis olevad andmed V.M-i kohta oleksid valed. Isik ei ole öelnud politseile, et ta on keegi teine. Isikul oli kaasas tema isikut tõendav dokument. Seega ei ole isikusamasuse tuvastamise vaatlusena protokollimata jätmise näol tegemist menetlusreeglite rikkumisega. Isiku tuvastamine viidi korrakaitselise toiminguna läbi tavapärases korras, et selgitada välja, kes oli liiklusõnnetusse sattunud autojuht. A K i ütlused isiku tuvastamise kohta ei ole kohtu arvates vastuolulised. KrMS § 66 lg 2 sättes kirjas olevat põhimõtet rikutud ei ole, A K i ütlustega ei ole asendatud ühtegi menetlustoimingut – ei ole tõsiselt võetavad. A. K i ütlused on peale selle, et need on lubamatud, ka ebausaldusväärsed, kuna tunnistaja pole suutnud selgitada millise isikut tõendavad dokumendi alusel on isikusamasus tuvastatud. Selliste ütluste valguses tõusetub küsimus, et kas üldse on mingit isikusamasuse tuvastamist aset leidnud. Ka seadusest ei tulene mingit eeldust, et sündmuskohalt toodi haiglasse V.M. Kohtu seisukohad – isik ei ole öelnud politseile, et ta on keegi teine – on arusaamatud, kuna süüdistatav on keeldunud ütluste andmisest ning ütluste mitteandmisest pole võimalik välja lugeda süüdistust

kinnitavaid asjaolusid, nagu maakohus on ekslikult leidnud. Süüdistatav ei pea tõendama enda süütust. Maakohus on unustanud, et süüdistatava süü tõendamiskoormis lasub vaid prokuratuuril (KrMS § 7 lg 2; 3-1-1-24-06 p 13). Ka puuduvad toimikus Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna andmebaasi väljatrükid, mistõttu kohtu seisukohad – käesoleval juhul ei ole tuvastatud, et Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna andmebaasis 1 lg 2 olevad andmed V.M-i kohta oleksid valed. – on arusaamatud. KrMS § 305 ei võimalda kohtul anda hinnanguid tõenditele, mida kriminaaltoimikus pole. Veelgi enam, kriminaaltoimikus puudub süüdistatava isikut tõendava dokumendi koopia, mille põhjal süüdistatava väidetav isikusamasus tuvastati. Samuti puuduvad ka mistahes andmebaasi väljatrükid, mille põhjal on väidetavalt isikusamasust tuvastatud, s.o süüdistatava isikut tõendavat dokumenti võrreldud andmebaasidest nähtuva informatsiooniga. Veelgi enam, kriminaalasjas pole isegi mitte tuvastatav, kas süüdistataval oli üldse olemas mingi isikut tõendav dokument ning kui jah, siis milline (isikutunnistus, pass vms). Apellant on veendunud, et maakohtu kohtuotsus põhineb vaid oletustel, et sündmuskohalt toodi haiglasse V.M . Tõendusteave nimetatud asjaolu kohta puudub. Väidetava teo toimepanemise ajal kehtinud politseija piirivalveseaduse § 718 lg 1 sätestas üheselt, et politsei võib kehtiva isikut tõendava dokumendi alusel tuvastada isikusamasuse. Tunnistaja A K , kelle ütlused on niikuinii KrMS § 66 lg 2 alusel kõlbmatud, ei osanud selgitada, millise isikut tõendava dokumendi alusel süüdistatava isikusamasust tuvastati, rääkimata sellest, kas tegemist oli kehtiva isikut tõendava dokumendiga. Põhjendamatud on kohtu seisukohad, et vaatluse korraldamata jätmisel ei rikutud menetlusnorme. KrMS § 83 lg 1 sätestab, et vaatluse eesmärk on koguda kriminaalasja lahendamiseks vajalikke andmeid, avastada kuriteojäljed ja võtta asitõenditena kasutatavad objektid ära. KrMS § 83 lg 2 p 3 alusel on vaatluse esemeks muu hulgas dokument. Apellant on seisukohal, et tõendamaks veenvalt, usaldusväärselt ning ka tagantjärele kontrollitavalt isikusamasust, tulnuks menetlejal vormistada haiglasse toodud isikult ära võetud isikut tõendavate dokumentide vaatluse kohta vaatlusprotokoll, seda enam, et menetleja ametnik ei saa KrMS § 66 lg 2 alusel olla tunnistaja ning oma ütlustega uusi tõendeid kohtule luua. Maakohtu seisukohad – lisaks arvestab kohus kaudse tõendina tõendite kogumis isikusamasuse tuvastamisel, et V.M konkreetse liiklusavarii põhjustas asjaolu, et sõiduk, millega avarii toimus, kuulub V.M-ile. Väitega, et on tuvastamata, et liiklusõnnetuse kohalt haiglasse toimetatud isik oli tingimata V.M ning võis olla ka keegi teine isik, kelle isikut tõendav dokument samuti süüdistatava juurest leiti, on kohtu hinnangul süüdistatav asunud ennast aktiivselt kaitsma. Juhul, kui kohtualune otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või looma süüdistusfunktsiooni kandjale vähemalt reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks (Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-112-99 ja 31-1-40-06). Näiteks ei ole kohtualune selgitatud, millistel põhjustel oli süüdistatavale kuuluv sõiduk üle antud teisele isikule, kus süüdistatav ise sel juhul liiklusõnnetuse toimumise ajal viibis jne – on alusetud ning riivavad süütuse presumptsiooni (KrMS § 7 lg 2). Esiteks ei oma isikusamasuse tuvastamisel tähtsust asjaolu, kellele kuuluva sõidukiga avarii tehti, kuna 24.06.2014 kehtinud politsei- ja piirivalveseaduse § 718 lg 1 sätestas üheselt, et politsei võib kehtiva isikut tõendava dokumendi alusel tuvastada

isikusamasuse. Sõiduki omandiõigust tõendavad dokumendid ei tõenda asjaolu, et just sõiduki omanik juhtis sõidukit. Asjaolu, et väidetavalt V.M-ile kuuluva sõidukiga tehti avarii, ei tõenda asjaolu, et V.M selle avarii tegi või et tema oleks sündmuskohalt haiglasse viidud. Teiseks on sisutu kohtu seisukoht, et väitega, et on tuvastamata, et liiklusõnnetuse kohalt haiglasse toimetatud isik oli tingimata V.M ning võis olla ka keegi teine isik, kelle isikut tõendav dokument samuti süüdistatava juurest leiti, on kohtu hinnangul süüdistatav asunud ennast aktiivselt kaitsma. Apellant viitab, et prokuröri poolt kohtule esitatud tõendite kritiseerimine apellandi poolt ei tähenda seda, et süüdistatav teostaks aktiivset kaitset. Apellandi poolt ilmselgelt puudulikele tõenditele omapoolse hinnangu andmine ei tähenda aktiivse kaitse teostamist, nagu kohus ekslikult leiab. Süüdistatav on keeldunud ütluste andmisest, mistõttu on maakohtu poolt sisutu kõneleda aktiivse kaitse teostamisest. Kohtu seisukohtadest võib järeldada, et justkui kehtiks mingi seadusest tulenev eeldus, et just V.M toodi 24.06.2014.a. hommikupoolikul haiglasse. Tulenevalt PS § 22 lg-st 2 ja KrMS § 7 lg-st 2 peab isiku süü kriminaalmenetluses tõendama süüdistusfunktsiooni kandev prokuratuur (vt 3-1-1-1211, p 25.3). Arvestades, et menetluse esemeks ei ole sõiduki teisele isikule kasutada andmise küsimus, on sisutud ka kohtu seisukohad, et näiteks ei ole kohtualune selgitatud, millistel põhjustel oli süüdistatavale kuuluv sõiduk üle antud teisele isikule, kus süüdistatav ise sel juhul liiklusõnnetuse toimumise ajal viibis jne. Sellised kohtu seisukohad eksivad jämedalt PS § 22 lg 2 ja KrMS § 7 lg 2 vastu, kuna süüdistatav ei pea enda süütust kohtule tõendama. Apellant märgib täiendavalt, et kohtule esitatud sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt on tunnistaja A K valveuurijana tegelenud Pärnus Laial tänaval toimunud avarii sündmuskoha vaatlusega 24.06.2014 kl 05:54-07:00. Samas kohtule esitatud joobeseisundi tuvastamise saatekirja kohaselt on tunnistaja A K viibinud 24.06.2014 kl 06:55 Pärnu Haiglas liiklusõnnetuse toimumiskohalt haiglasse toimetatud isikult vereproovi võtmise juures, mida kinnitab tema allkiri dokumendil. Olukorras, kus A K koostas valveuurijana sündmuskoha vaatlusprotokolli 24.06.2014 ajavahemikul kl 05:54-07:00, ei saanud ta samal ajal olla Pärnu Haiglas vereproovi võtmise juures, veel vähem aga tegeleda haiglasse laekunud isiku isikusamasuse tuvastamisega. Apellant viitab, et kohus pole veenvalt suutnud motiveerida dokumentides esinevaid olulisi vastuolusid. Sündmuskoha vaatluse protokolli koostamine on lõpetatud kl 07:00, kuid juba kl 06:55 on allkirjastatud sama ametniku poolt joobeseisundi tuvastamise saatekiri. Apellant viitab, et viidatud ajaline vastuolu võimaldab väita, et joobeseisundi tuvastamise saatekiri on tagantjärele koostatud või võltsitud. A K ei saanud allkirjastada kl 06:55 saatekirja, kuigi saatekirja kohaselt on ta seda teinud. Seejuures on ebaõiged maakohtu seisukohad, et määrusest ei tulene nõuet, et politseiametnik proovi võtmise juures viibiks. Väärib märkimist, et VV 17.12.2009 määruse nr 2041 lisaks oleva joobeseisundi tuvastamise saatekirja kohustusliku formulari kohaselt peab ametnik andma proovi võtmise kinnituse. Maakohtu seisukohtadest jääb arusaamatuks, mis tähendus antud proovi võtmise kinnitusel proovivõtmise juures üldse on. Apellant on seisukohal, et politseiametnik peab viibima proovivõtmise juures, veendumaks, et proov võetakse õigesti ning et see võetakse õigelt isikult. Veelgi enam, kohtule esitatud joobeseisundi tuvastamise saatekirjal on samuti jäetud täielikult täitmata lahter „isiku tuvastamine (dokumendi nimetus, nr)“. Seega tõendab muu hulgas joobeseisundi tuvastamise saatekiri täiendavalt asjaolu, et mingit

isikusamasuse tuvastamist pole tegelikkuses toimunudki, sest kui see oleks reaalselt toimunud, oleks joobeseisundi tuvastamise saatekirja vastav väli olnud ka täidetud, seda enam, et selle välja täitmine on seaduse järgi nõutav. Maakohus pole sõnagagi nimetatud probleemil peatunud. Selliselt on käesoleval juhtumil menetleja eiranud kõiki isikusamasuse tuvastamisel kehtivaid õigusnorme, mistõttu pole tõendatud, et sündmuskohalt toodi haiglasse just V.M. Kohtu seisukohad – arutlusel oleva liiklusõnnetuse läbi just V.M-i haiglas viibimist tõendab ka toimikus asuv ja uuritud tõend statsionaarse epikriisi kohta, haigusloo nr R1409010. Vastav haiglaravi epikriis koostatakse statsionaarse haigusjuhtumi lõppemisel iga haiglaravilt lahkuva patsiendi kohta. Epikriisis on märgitud patsiendi nimeks V.M. Isik viibis haiglaravil 7 päeva. Kontaktisikuks on epikriisis nimetatud E ; , XXXXX, XXXXX. Kontaktisikuid ei märgita patsiendi andmete juurde haigla omal algatusel ega politseiametniku dikteerimisel. Vastavad andmed avaldab kas patsient ise või teda haiglasse vaatama tulnud lähedane isik. Kohtutoimikus asuvas epikriisis on kontaktisikuks nimetatud V.M-i lähedane isik E ; (süüdistatava ema). V.M-i asemel teise isiku ravil viibimise puhul ei oleks V.M-i lähedane isik epikriisis kontaktisikuks seega olnud. – on pelgalt oletuslikud. Esiteks, tunnistaja M. L on selgitanud kohtule, et haigla valduses olev info ja haigla poolt koostatud dokumendid, mille kohaselt toodi liiklusõnnetuse sündmuskohalt haiglasse süüdistatav V.M , pärinevad uurija A. K ilt, kes pole nõuetekohaselt tuvastanud haiglasse toodud isiku isikusamasust. Teiseks puuduvad kriminaalasjas mistahes andmed selle kohta, millisel põhjusel või kuidas on epikriisile saanud kontaktisikuks E ; , XXXXXXX, mistõttu kohtu seisukohad on üksnes oletuslikud. Puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et V.M oleks need avaldanud või et seda oleks teinud keegi V.M-i lähedane. Kohus pole KrMS § 3051 lg-t 2 eirates ühelegi tõendile viidanud, millel kohtu seisukohad põhinevad. Apellant viitab, et E ; võidi epikriisile märkida ka haigla initsiatiivil nt haiglas peetava andmebaasi põhjal päras seda, kui A K ilt saadi väärinfot selle kohta, et haiglasse toodud isiku näol on tegemist V.M-iga . Seega puudub mistahes tõendusteave asjaolu kohta, kuidas väidetavad E ; i andmed epikriisile said. Maakohus on üksnes oletanud, et süüdistatav andis need andmed haiglale, tõendid nimetatud asjaolude kohta puuduvad. Kolmandaks sätestas politsei- ja piirivalveseaduse § 718 lg 1, et politsei võib kehtiva isikut tõendava dokumendi alusel tuvastada isikusamasuse. Seega pidi isiku tuvastamine toimuma siiski üksnes isikut tõendava dokumendi alusel. Süüdistatav V.M ei ole ühelgi viisil allkirjastanud ega ka mitte kinnitanud mistahes epikriise ega seal märgitud andmete õigsust. Kohus on täielikult jätnud tähelepanuta asjaolu, et süüdistatava süü tõendamiskoormis lasub vaid prokuratuuril (KrMS § 7 lg 2, vt 3-1-1-24-06 p 13) ning et kriminaalmenetluslik tõendamisstandard eeldab, et tuvastatud asjaolude esinemine on väljaspool mõistlikku kahtlust. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tema kasuks (vt 3-1-1-55-09 p-s 18.2). Olukorras, kus tõendite pinnalt ning haiglasse toodud isiku isikusamasuse tuvastamata jätmise tõttu pole võimalik tõekindlalt väita, et just V.M toodi 24.06.2014 sündmuskohalt haiglasse, tulnuks maakohtul süüdistatav täielikult õigeks mõista. Apellant viitab täiendavalt, et mingil imelikult põhjusel pole prokurör ka kohtumenetluses teinud mistahes jõupingutusi, kõrvaldamaks mistahes kahtlusi haiglasse toodud isiku osas. Riigikohtu kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et

süüdistuse tõendamise peab kohtus tagama prokuratuur ja tema ülesanne on teha kõik selleks vajalikud toimingud, sh mõistetavalt ka kohtueelses menetluses. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-78-05 - RT III 2005, 27, 287). Täpselt samale seisukohale on Riigikohus asunud ka kohtulahendi nr 3-1-1-90-06 p-s

Seega väitmaks, et isik juhtis mootorsõidukit, tuleb tuvastada asjaoludena, et 1) isik istus liikuvas mootorisõidukis juhi kohal mittetegevusetuna või 2) juhi kohal mitteviibides mõjutas liikuvas mootorsõidukis juhtimisseadiste abil mootorsõiduki liikumissuunda või kiirust. Tegemist on teineteist välistavate mootorsõiduki juhtimise viisidega, kuivõrd isik ei saa samaaegselt istuda juhi kohal ning mitte viibida juhi kohal. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et sõidukit juhtis süüdistatav. Ükski tunnistaja pole väitnud, et nägi just süüdistatavat liikuvas sõidukis mootorsõiduki juhikohal istumas ning aktiivselt tegutsemas. Kõik tunnistajad on kohtule kinnitanud, et nad ei näinud, kes juhtis liikuvat sõidukit, kes üldse viibis liikuvas sõidukis või kus antud isikud liikuvas sõidukis viibisid. Seega on tuvastamatu: 1) kes viibisid liikuvas sõidukis; 2) kus nad viibisid liikuvas sõidukis 3) mida tegid liikuvas sõidukis (olid aktiivset või tegevusetud). Kriminaalasjas on tuvastamata isegi asjaolu, mitu isikut liikuvas sõidukis viibisid. Põhjendamatud on maakohtu seisukohad, et liiklusõnnetuse sündmuskohal oli vaid üks isik, kes sai mootorsõidukit juhtida. Apellandi arvates on maakohus hinnanud tõendeid valikuliselt ning jätnud tähelepanuta tõendites esinevad vastuolud. Prokurör küsis tunnistajatelt küsimuse, et kas peale sõidukis istuva kannatanu nägite liiklusõnnetuse sündmuskohal teisi kannatanuid. Kõik tunnistajaid kinnitasid, et ei näinud teisi kannatanuid, mis aga ei tähenda, et seal ei võinud viibida teisi sõidukis olnud isikuid, sh sõidukit juhtinud isikuid. Kannatanu on KrMS § 37 lg 1 alusel füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Sõiduki poolt avarii tegemine ei tähenda seda, et kõik sõidukis viibinud isikud oleksid pidanud vigastusi saama ning et asjaolu, et vigastatuid rohkem ei olnud, ei tähenda seda, et just vigastatu juhtis sõidukit. Olukorras, kus kriminaalasjas a) puuduvad tõendid nimetatud küsimustele ning b) puudub ka LS § 91 lg 1 kohane sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus (mille kohaselt on süüdistatav joobnuna juhtimiselt kõrvaldatud), on apellandi hinnangul oletuslikud kohtu järeldused, et süüdistatav juhtis sõidukit. Järelikult on mootorsõiduki juhtimine kui KarS § 424 objektiivse koosseisu tunnus täielikult tõendamata ning süüdistatav tulnuks täielikult õigeks mõista. Apellandi hinnangul puuduvad kriminaalasjas mistahes tõendid, millede põhjal oleks võimalik väita, et just süüdistatav juhtis mootorsõidukit. Riigikohus on selgitanud kohtulahendi nr 3-1-1-17-12 p-s 9, et kolleegiumi hinnangul on kohtuotsuse rajamine oletustele väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine, mis tingib otsuse tühistamise. Selliselt esitatud põhjendused ei ole objektiivselt kontrollitavad ega taga menetlusalusele isikule efektiivset võimalust kaitsta ennast talle esitatud karistusõigusliku etteheite eest. Sisuliselt peab ta sellisel juhul tõendama oma süütust, mis on vastuolus süütuse presumptsiooni põhimõttega (PS § 22 lg 2 ja KrMS § 7 lg 2). Praegusel juhtumil üritab prokurör kriminaaliseerida avariilises sõidukis istumist, kuigi süüdistatava sõidukis istumine on tõendamata ning sõidukis istumine pole ka KarS § 424 alusel kuritegu. Muu hulgas eiravad prokuröri seisukohad ka kriminaalmenetluslikku tõendamisstandardit, mis eeldab, et tuvastatud asjaolude esinemine on väljaspool kahtlust. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tema kasuks (vt 3-1-1-55-09 p-s 18.2). Olukorras, kus mootorsõiduki juhtimine eeldab a) liikuvas sõidukis b) juhikohal istumist ja c) seal aktiivset tegevust ning kus kõik nimetatud asjaolud on täielikult tõendamata, tulnuks süüdistatav temale KarS § 424 alusel esitatud süüdistuses täielikult õigeks mõista.

Maakohus on alusetult lugenud ekspertiisiakti lubatavaks tõendiks, jättes täielikult tähelepanuta erinevad arvukad võrdlusmaterjali võtmisel tehtud minetused. Pärnu Haiglasse toimetatud isikult on ebaseaduslikult (KrMS § 88 lg 3 ja § 100 lg 2 p 2 oluliselt rikkudes) võetud vereproov (võrdlusmaterjal) ekspertiisi teostamiseks. Tegemist on kehalise puutumatuse kui olulise põhiõiguse ebaseadusliku rikkumisega saadud vereprooviga, mis tingib eksperdiarvamuse kui tõendi lubamatuse. Võrdlusmaterjali võtmisel on oluliselt eiratud ka Vabariigi Valitsuse 17.12.2009 määrust nr 204 ja KrMS § 100 lg 4, kuna võrdlusmaterjali on võtnud isik, kelle tervishoiutöötajaks olemine 24.06.2014 seisuga pole tõendatud. Võrdlusmaterjali on võetud seadusliku aluseta. KrMS § 88 lg 3 sätestab, et isiku läbivaatusel on lubatud võtta temalt proove ja ekspertiisimaterjali. Proove ja ekspertiisimaterjali võttes järgitakse KrMS §-s 100 sätestatut. KrMS § 100 lg 2 p 2 sätestab, et võrdlusmaterjali võtmise määrus on vajalik, kui võrdlusmaterjali võtmine riivab isiku keha puutumatust. Vaidlust ei saa olla küsimuses, et isikult vereproovi kui koevedeliku võtmisel riivatakse isiku kehalist puutumatust kui PS § 20 alusel kaitstud põhiõigust. Seega on seadusandja imperatiivselt sätestanud, et vereproovi kui võrdlusmaterjali võtmiseks on KrMS § 88 lg 3 ja § 100 lg 2 p 2 alusel imperatiivselt vajalik menetleja võrdlusmaterjali võtmise määrus. Kriminaaltoimikus puudub KrMS § 88 lg 3 ja § 100 lg 2 p 2 alusel imperatiivselt nõutav võrdlusmaterjali määrus, kuna seda pole seda koostatudki. Kui isiku õiguste riiveks on vajalik menetleja määrus, siis peab see olema, vastasel juhul on tegemist riigivõimu omavoliga. Nii on ka läbiotsimiseks vajalik menetleja määrus ning ilma selleta tehtud menetlustoimingud on mittelegitiimsed. Olukorras, kus haiglasse toimetatud isikult on võetud ebaseaduslikult vereproov kui võrdlusmaterjal, tuleb asuda seisukohale, et ka eksperdiarvamus on ebaseaduslik, kuna selle aluseks olev võrdlusmaterjal on saadud menetlusnorme täielikult eirates. Maakohtu viited PPS § 725 lg 2 p-le 3 on asjakohatud, kuna antud norm sätestab, et isiku võib toimetada tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse vereproovi võtmiseks, et tuvastada alkoholijoove vereproovi uuringuga, kui isik nõuab seda indikaatorvahendi positiivse tulemuse korral. Apellant märgib, et nimetatud norm kõneleb vaid politsei sunni rakendamisest isiku tervishoiuteenuse osutaja juurde või ekspertiisiasutusse toimetamise osas. Antud norm ei vabasta menetlejat KrMS § 88 lg 3 ja § 100 lg 2 p 2 alusel imperatiivselt nõutav võrdlusmaterjali võtmise määruse koostamisest. Samuti on asjakohatud maakohtu viited PPS § 726 lg-le 1, kuna antud norm sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja, kellel on vereproovi võtmise õigus, ja riiklik ekspertiisiasutus on kohustatud politsei nõudmisel võtma vereproovi. Apellant viitab, et ka antud normist ei nähtu õigust jätta KrMS § 88 lg 3 ja § 100 lg 2 p 2 alusel imperatiivselt nõutav võrdlusmaterjali võtmise määrus koostamata. Vastupidi, apellant on veendunud, et PPS § 726 lg 1 tähenduses „politsei nõudmine“ peabki olema väljendatud KrMS § 88 lg 3 ja § 100 lg 2 p 2 alusel vormistatud võrdlusmaterjali võtmise määruses. Nimetatud põhimõte kehtib ka väärteomenetlustes, kuna VtMS ei sätesta mistahes erisusi ning menetlustele kohaldatakse KrMS-i nõudeid (VtMS § 2). Seega on alusetud maakohtu väited, et KrMS § 88 lg 3 ja § 100 lg 2 p 2 kohase võrdlusmaterjali võtmise määruse koostamine polnud vajalik. Maakohus on oluliselt rikkunud KrMS § 88 lg 3 ja § 100 lg 2 p 2. Kehalist puutumatust ei ole seaduse järgi võimalik eirata ilma vastavasisulise võrdlusmaterjali võtmise määruseta. Kaitsja arvates on võrdlusmaterjali võtnud selleks mittevolitatud isik. 24.06.2014 kehtinud Vabariigi Valitsuse 17.12.2009 määruse nr 204 „Vere- ja bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ning nende

toimingute tasustamise ja uuringu tulemustest teavitamise kord“ (edaspidi määrus) § 5 lg 2 ja § 1 p 1 kohaselt võtab vereproovi volitatud isik, kelleks on tervishoiutöötaja või riikliku ekspertiisiasutuse meditsiinilise haridusega töötaja. Praegusel juhtumil pole riikliku ekspertiisiasutuse meditsiinilise haridusega töötaja võrdlusmaterjali võtmisel osalenud, vaid prokuröri väidete kohaselt on võrdlusmaterjali võtnud tervishoiutöötaja V L . Paraku pole kohtule esitatud tõendeid, mis tõendaksid, et V L oli 24.06.2014 proovi võtmise ajal üldse määruse § 5 lg 2 j § 1 p 1 alusel volitatud isik ehk tervishoiutöötaja. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 3 lg 1 sätestab, et tervishoiutöötajad käesoleva seaduse tähenduses on arst, hambaarst, õde ja ämmaemand, kui nad on registreeritud Terviseametis. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 271 sätestab, et tervishoiutöötajate registreerimiseks asutab Vabariigi Valitsus määrusega tervishoiutöötajate riikliku registri. Prokurör on kohtule esitanud Terviseameti tervishoiutöötajate registris veebilehelt 09.12.2014 tehtud väljatrüki, mille kohaselt on V L tervishoiutöötaja. Väljatrükist ei nähtu, millal antud isik tervishoiutöötajaks sai, mistõttu tõendab 09.12.2014 tehtud väljatrükk üksnes asjaolu, et V L oli tervishoiutöötaja väljatrüki tegemise aja ehk 09.12.2014 seisuga. Asjaolu, et V L on tervishoiutöötaja 09.12.2014 seisuga, ei tõenda tema tervishoiutöötajaks olemist väidetava teo toimepanemise aja ehk 24.06.2014 seisuga. Teo toimepanemise ajal võis V L töötada Pärnu Haiglas üldse koristajana, tal võisid puududa teadmised vereproovi võtmisest, säilitamisest jne. Seega on tõendamata asjaolu, et väidetava kuriteo toimepanemise ajal oli V L tervishoiutöötaja, tõendid (eelkõige registri väljatrükk) nimetatud asjaolu kohta puuduvad. Seega on tõendamata asjaolu, et 24.06.2014 haiglasse toodud isikult on võtnud vereproovi § 5 lg 2 ja § 1 p 1 alusel vereproovi võtmiseks volitatud isik, mistõttu pole teada, kas vereproov üldse võeti nõuetekohaselt. Seadusandja on sätestanud konkreetsed volitatud isikud vereproovi võtmiseks, mistõttu igaüks ei saa selliseid toiminguid teha, kuivõrd sellest sõltub otseselt eksperdiarvamuse usaldusväärsus. Maakohtu seisukohad – selline kaitsja väide on üllatav, kuna kohtuliku uurimise ajal, kui prokurör konkreetset tõendit (Terviseameti registri väljatrükki) kohtule esitas, ei olnud kaitsjal vastuväiteid antud tõendi asjakohasuse ja usaldusväärsuse kohta. Juhul, kui kaitsja oleks sellise kahtluse esitanud kohtuliku uurimise ajal konkreetset tõendit uurides, oleks prokuratuuril olnud võimalik KrMS § 297 korras esitada kohtule täiendav tõend selle kohta, et vereproovi võtja oli volitatud isik süüdistuses nimetatud ajal. Praegusel juhul kaitsja, jättes vastuväited tõendile kohtulikul uurimisel esitamata, nõustus riikliku süüdistaja poolse väitega, et tegu on kohase tõendiga kinnitamaks seda, et V.M-ilt 24.06.2014 vereproovi võtnud isik oli proovi võtmise ajal volitatud isik määruse § 1 p 1 kohaselt – ei ole tõsiselt võetavad, kuna a) kaitsja ei täida süüdistusfunktsiooni ning b) kaitsja ei vastuta prokuröri poolt kohtule esitatavate tõendite sisu ja nende tõendusliku jõu eest. Kui prokurör leiab, et asjakohatu tõendiga on võimalik tõendada mingit asjaolu, siis on see prokuröri mure ning kaitsja ei pea tõendite avaldamisel sõnagagi nimetatud asjaoludele tähelepanu juhtima. Veelgi enam, maakohus on „unustanud“, et kohus hindab otsuse tegemisel tõendeid, mistõttu apellant on seisukohal, et kohus oleks ise pidanud tõendi hindamise tulemusena kaitsja argumendi peale tulema. Kohus peab asja lahendades lahendama KrMS § 306 lg-s 1 sätestatud küsimused, mis eeldab ka tõendite hindamist. Kohtu seisukohtadest jääb apellandile mulje, et kui apellant poleks kohtu tähelepanu juhtinud asjaolule, et Terviseameti väljatrükk ei tõenda prokuröri poolt väidetud asjaolu, siis ei

oleks kohus ise pidanud nimetatud järelduseni jõudmagi ehk justkui poleks kohus pidanud tõendeid hindamagi. Apellandi arvates on kohtu seisukohad kummastavad, kuna kohus peab analüüsima ja hindama kõiki tõendeid sisuliselt, mistõttu maakohtu väited, et kaitsja seisukoht tõendi osas on üllatav, pole tõsiselt võetav. Kaitsja on kohtukõnes esitanud oma arvamuse antud tõendi tõendusliku väärtuse osas ning asjaolu, et maakohtule pole see „sobilik“, ei tähenda seda, et kaitsja oleks kohut üllatanud, seda enam, et tõendile antava hinnanguga polegi otseselt võimalik kohut üllatada. Apellant rõhutab, et kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (vt 3-1-1-82-06 p 11). Arvestades, et kriminaaltoimikus puuduvad tõendid selle kohta, et võrdlusmaterjali oleks võtnud volitatud isik, siis on võrdlusmaterjali võtmisel oluliselt eiratud Vabariigi Valitsuse 17.12.2009 määrust nr 204 ja KrMS § 100 lg 4, kuna võrdlusmaterjali on võtnud isik, kelle tervishoiutöötajaks olemine 24.06.2014 seisuga pole tõendatud. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et eksperdiarvamuse kohaselt on vereproov võetud nõuetekohaselt. Eksperdiarvamusest ei nähtu, et ekspert oleks vereproovi võtmise juures olnud, seda pole keegi väitnudki. Seega on sellised maakohtu seisukohad sisutud. Maakohtu otsuse lk 9 alaosas olev kohtu seisukoht, et kohtul puuduvad kahtlused selles, et proov oleks võetud mingisuguseidki proovivõtmise nõudeid eirates, on põhjendamatud. Maakohus on muuhulgas jätnud tähelepanuta tõendite vahetu uurimise põhimõtte (KrMS § 15 lg 1). Olukorras, kus tervishoiutöötajaks olemist tõendab vaid Terviseameti poolt peetava tervishoiutöötajate riikliku registri väljatrükk, millist pole kohtule esitatud, ei saanud kohus ühelgi juhul KrMS § 15 lg-t 1 oluliselt rikkumata sellisele järeldusele jõuda. Riigikohus on selgitanud kohtulahendi 3-1-1-17-12 p-des 8.2-8.3, et maakohtul lasub kohustus uurida asjassepuutuvaid dokumente vahetult, mitte aga piirduda vastutava ametkonna kinnitusega selle kohta, et mõõtevahend oli näiteks töökorras või läbinud nõuetekohase kontrolli. Mõõtetulemuse jälgitavust tõendavate dokumentide uurimise tulemuseks ei saa olla pelgalt tõdemus, et mõõteseaduses märgitud asjakohased dokumendid (nt tüübikinnitustunnistus ja taatlustunnistus) on kiirusmõõtevahendi kohta väljastatud. Oluline on, kas konkreetses väärteoasjas tuvastatud asjaoludel on mõõtetulemus jälgitav. Samad põhimõttes kehtivad ka kriminaalmenetluses, mis järeldub ka Riigikohtu varasemast praktikast (vt 3-1-1-98-09 p 17.1). Nii tuli maakohtul ka käesoleval juhtumil uurida ja hinnata kriminaaltoimikus olevaid tõendeid KrMS § 15 lg 1 alusel vahetult, mitte aga rajada kohtuotsust oletusele, et võrdlusmaterjali on võtnud selleks volitatud isik. Maakohtu seisukoht – kokkuvõtvalt kohus leiab, et V.M vaikimisega ei kasutanud võimalust kohtulikult uurida temaga seotud süüasja, esitada omapoolseid selgitusi, tõendeid. Kogu kaitsetaktika oli üles ehitatud kohtu üllatamisele kohtuvaidlustes – pole tõsiselt võetav. Apellant viitab, et: 1) süüdistatava poolt ütluste andmisest keeldumine ei tähenda seda, et süüdistus oleks tõendatud. Isik ei pea kohtule oma süütust tõendama ega mistahes viisil enda vastu esitatud süüdistuse menetlemisele kaasa aitama, nagu kohtu seisukohtadest võib välja lugeda (KrMS § 7 lg 2; 3-1-1-24-06 p 13); 2) kaitsja ei täida menetluses süüdistusfunktsiooni, kuna see lasub eranditult prokuratuuril;

3) kaitsja ei saa kohtuvaidluste käigus prokuröri poolt kohtule esitatud tõenditele omapoolse hinnangu andmisega kohut mistahes viisil üllatada, kuna kohus hindab tõendeid alles otsuses ning kaitsja poolt tõstatatud küsimused oleks kohus ise ka pidanud läbi analüüsima. Kohtu seisukohtadest võib järeldada, et kohtuvaidluse alguse ajaks oli kohtu jaoks „kõik niigi selge“. Igal juhul on kohtu seisukohad põhjendamatud. Apellant on arvamusel, et ülal esitatud arvukaid minetusi arvestades pole eksperdiarvamus tõendina lubatav. Liiatigi pole antud eksperdiarvamust niivõrd arvukate rikkumiste valguses võimalik pidada usaldusväärseks tõendiks. Maakohus on põhjendamatult rajanud otsuse eksperdiarvamusele, mille aluseks olev võrdlusmaterjal on saadud oluliste menetluslikke rikkumistega. Kokkuvõttes on apellant seisukohal, et süüdistatava poolt KarS § 424 objektiivse koosseisu realiseerimine on täielikult tõendamata. Maakohus on põhjendamatult süüdistatava suhtes langetanud süüdimõistva kohtuotsuse. Tallinna Ringkonnakohtu 1.juuni 2015.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 8.juunini 2015. Määratud tähtajaks esitas oma seisukoha prokurör, kes leiab, et apellatsioon on alusetu, Pärnu Maakohtu 04.05.2015.a otsus on aga seaduslik ning põhjendatud ning puuduvad alused selle tühistamiseks. Prokuratuuri seisukohad kaitsja apellatsiooniga seonduvalt on alljärgnevad. Kaitsja heidab apellatsioonis ette, et antud kriminaalasja menetluses on tehtud olulisi minetusi isikusamasuse tuvastamisel, mistõttu on kriminaalasjas täielikult tõendamata, et just V.M juhtis 24.06.2014. a kella 05:49 ajal mootorsõidukit BMW 320D (228 BKC) ning tegi sellega liiklusõnnetuse, misjärel toimetati ta liiklusõnnetuse sündmuskohalt haiglasse, kus kohast võeti vereproov alkoholijoobe tuvastamiseks. Kaitsja on seisukohal, et tunnistaja A K i ütlused on tõendina täielikult kõlbmatud muuhulgas põhjusel, et A K i ei olnud võimalik tunnistajana üle kuulata KrMS § 66 lg 2 tulenevalt. Prokuratuur kaitsja sellise väitega ei nõustu, kuna A K i ütlustega ei püütud täita tõenduslikku lünka või asendada mõnda koostamata jäetud menetlusdokumenti. A K sündmuskohal käinud avariipolitseinikuna teostas sündmuskoha vaatluse. Tunnistaja A K selgitas kohtus kuidas konkreetsel juhul jõuti järeldusele, et 24.06.2014. a kella 05:49 ajal mootorsõidukit BMW 320D (XXXXX) juhtis V.M, kes hiljem sündmuskohalt haiglasse toimetati ja kellelt alkoholijoobe tuvastamiseks vereproov võeti. A K i ütluste kohaselt tegi ta esmalt sündmuskohal politseiandmebaasi kaudu sõiduki registreerimismärgi alusel kindlaks auto kasutaja ja omaniku. Pärast sündmuskoha vaatluse teostamist suundus ta politseimajja, kus sai politsei kasutuses olevast andmebaasist kinnituse, et sõidukis olnud isik oli V.M. Lõplikult sai isik tuvastatud Pärnu Haiglas, mil A K il oli võimalik võrrelda V.M-i kui liiklusõnnetuses osalenut politseimajas tutvutud fotomaterjaliga ning V.M-i juures leitud isikut tõendavaid dokumente. Lisaks kinnitas A K 02.03.2015.a toimunud kohtuistungil, et ta on täiesti kindel, et meesterahvas, kes oli 24.06.2014 hommikul kl 05:49 Pärnus Lai tn 14 juures liiklusõnnetuse sündmuskohal autos juhi kohal, oli sama, kes oli samal hommikul Pärnu Haiglas. Apellatsioonist nähtub, et kaitsja arvates oleks olnud ainuõigeks lahendiks isiku tuvastamine dokumendi vaatluse alusel, mille kohta oleks tulnud vormistada ka vaatlusprotokoll. Prokuratuur sellise seisukohaga ei nõustu, kuna seadus ei nõua isiku

tuvastamist vaatlusprotokolli alusel ning selline nõudmine ei ole kooskõlas ka kehtiva praktikaga. Kaitsja arvates ei ole kriminaalasjas esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et süüdistuses nimetatud mootorsõidukit juhtis V.M . Kriminaalasjas on üle kuulatud rida tunnistajaid (T S, U M, A K , P K), kelle kõigi sõnul oli liiklusõnnetuses osalenud autos üks isik, kes asus turvavööga kinnitatuna juhiistmel ning kes oli tunnistajate arvates teadvusetus olekus. Tunnistaja U M nägi liiklusõnnetust vahetult pealt ning tema andis ütluseid selle kohta, et: „auto ei võtnud suure kiirusega kurvi välja, sõitis vastu äärekivi, seejärel vastu posti ja seejärel paiskus ta õhku sellisel moel, et katusega lendas vastu Lai 14 seina, misjärel maandus katuse peale. Kui ma jooksin kohe sinna juurde, nägin, et üks inimene oli sees, juhi koha peal“. Tunnistaja T S sõnul oli ta liiklusõnnetuse sündmuskohal kogu aeg kannatanu juures võimaliku põlenguohu tõttu, mistõttu nägi ta vahetult pealt, kuidas päästeametnikud kannatanu autost välja lõikasid ja seejärel kiirabiautosse paigutati. Seega uuritud tõenditest saab järeldada, et süüdistuses nimetatud ajal ja kohas juhtis mootorsõidukit just V.M. Kaitsja on seisukohal, et seoses võrdlusmaterjali võtmisel tehtud arvukate minetustega, on ekspertiisiakti puhul tegu lubamatu tõendiga, millele kohus ei saanud süüdimõistvas kohtuotsuses tugineda. Apellatsiooni kohaselt on Pärnu Haiglasse toimetatud isikult ebaseaduslikult võetud ekspertiisi teostamiseks vereproov, rikkudes sellega oluliselt KrMS § 88 lg 3 ja § 100 lg 2 p 2 nõudeid. Kaitsja arvates on vereproov ehk võrdlusmaterjal võetud seadusliku aluseta, kuivõrd koostamata on KrMS § 100 lg 2 p 2 nimetatud võrdlusmaterjali võtmise määrus. Prokuratuur kaitsja etteheitega ei nõustu. Esmalt märgib prokuratuur, et alkoholijoobe tuvastamiseks vereproovi võtmine ei ole käsitletav KrMS §-s 100 sätestatud võrdlusmaterjali kogumisena, kuna antud sätte kohaselt kujutab võrdlusmaterjal endast objekte, mida vajatakse võrdlusuuringute samastusekspertiisi tegemisel. Alkoholijoobe tuvastamiseks teostatav toksikoloogiaekspertiisi puhul aga ei ole tegu võrdlusuuringu samastusekspertiisiga. Alkoholijoobe tuvastamine liiklussüütegude puhul on reguleeritud eraldi õigusaktiga, milleks süüdistuses nimetatud ajal oli politsei- ja piirivalveseadus. Kaitsja on välja toonud, et võrdlusmaterjali võttis V.M-ilt selleks mittevolitatud isik, kuivõrd kohtule ei esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et V L oli 24.06.2014 proovi võtmise ajal tervishoiutöötaja Vabariigi Valitsuse 17.12.2009 määruse nr 204 mõistes. Antud kaitsja väide on üllatav, kuna nii süüdistusaktis kui ka kohtuliku uurimise ajal konkreetset tõendit (Terviseameti registri väljatrükki) esitades selgitas riiklik süüdistaja, et antud tõendiga soovitakse tõendada seda, et vereproovi võtmist teostas selleks volitatud isik. Kaitsja ei esitanud ei kaitseaktis ega ka kohtus ühtegi vastuväidet antud tõendi asjakohasuse ja usaldusväärsuse kohta. Alles kohtuvaidluse ajal üllatas kaitsja vastaspoolt oma väitega, et antud tõend ei ole asjakohane. Juhul, kui kaitsja oleks sellise kahtluse esitanud hiljemalt kohtuliku uurimise ajal konkreetset tõendit uurides, oleks prokuratuuril olnud võimalik KrMS § 297 korras esitada kohtule täiendav tõend selle kohta, et vereproovi võtja oli volitatud isik süüdistuses nimetatud ajal. Pärast kohtuvaidlust on selge, et peamine vaidlus antud kriminaalasjas käib selle üle, kas 24.06.2014 kell 06:55 SA-s Pärnu Haigla võeti vereproov V.M-ilt või kelleltki kolmandalt. Prokuratuur on seisukohal, et kriminaalasjas uuritud tõenditega on kinnitust leidnud, et haiglasse toimetati V.M, kellelt võeti 24.06.2014 kell 06:55 V L u poolt vereproov etanoolisisalduse määramiseks. Samas on kooskõlas KrMS § 335 lg 1 ja § 295 lg 1 ka ringkonnakohtul õigus omal algatusel määrata ekspertiis. Seega on kohtul võimalus määrata antud kriminaalasjas 24.06.2014 kell 06:55 võetud

vereproovile DNA ekspertiis, mille tulemusena saaksime lõpliku vastuse kaitsja tõstatatud kahtlustele kelle vereproovist etanoolisisaldust määrati. Tulenevalt eeltoodust ning kooskõlas KrMS § 337 lg 1 p 1 taotleb prokurör kaitsja Helmeri Indela apellatsiooni rahuldamata jätmist ja Pärnu Maakohtu 04.05.2015.a otsuse V.M süüküsimuses muutmata jätmist. Kaitsja esitas avalduse menetluskulude kohta, milliste hüvitamist ta taotleb õigeksmõistva kohtuotsuse korral.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud esitatud apellatsiooniga, toimiku materjalidega ja prokuröri seisukohtadega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Esmalt märgib kohtukolleegium ja seda just tulenevalt kaitsja poolt esitatud apellatsioonist ning valitud kaitsetaktikast, et kohtukolleegiumile ei ole üllatav olukord, kus just KarS prg 424 järgi kvalifitseeritud kuritegudes valitakse kaitsetaktika, mis on suunatud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise venitamisele ajaliselt nii kaugele, kui võimalik. Põhjuseks on asjaolu, et tavaliselt ei huvita süüdlast mitte põhikaristus, vaid lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmise näol ja mida kaugemale jääb süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise moment, seda kauem on ka võimalus juhtimisõigust omada. Kriminaalmenetluslik kogemus paraku kinnitab seda ja sedagi, et nimetatud kuriteoasjades on enamasti võimatu rajada kaitsetaktikat süü eitamisele, sest süüdlane saadakse nö. kätte autoroolist. See asjaolu on käesoleval juhul kohtukolleegiumi hinnangul ajendanud ka sellise apellatsiooni esitamise, mida lugedes tekib paratamatult arusaam, et kohtule esitatakse väited pigem selleks, et aega võita. Mitte kordagi ei ole kaitsja väitnud (süüdistatav ütlusi ei anna), et isik, kes avariipaigal autost juhi kohalt haiglasse viidi ja kes haiglas viibis ning kellelt ka vereproov võeti ei ole V.M, kelle suhtes on ka toimunud kogu süüteomenetlus. Apellatsiooni sisu on pigem üks etteheidete jada riiklikule süüdistajale ja kohtule. Süüdistaja ei ole kaitsja arvates isegi mitte püüdnud tõendada seda, et süüdistatavana vastutusele võetud V.M on seesama isik, kes toimetati sündmuskohalt haiglasse ja kellelt haiglas ka vereproov võeti. Maakohus oleks aga kaitsja arvates pidanud ise selle peale tulema, millise kaitseversiooni esitab kaitsja. Kaitseversioon, mis on esitatud apellatsioonis, kerkis esmakordselt menetlusse maakohtus kohtuvaidluste käigus e. seal esitas kaitsja omapoolsed kahtlused, kas ikka on V.M , kes on kohtu all, seesama isik, kes nagu öeldud autos avariijärgselt oli ja kes haiglasse sealt toimetati. Kohtukolleegium möönab, et süüteomenetlustes on tõesti olnud juhtumeid, kus on toimunud nö identiteedivargus, kuid see on olnud ja see saabki kesta vaid seni, kuni sellest saab teada isik, kelle identiteeti on varastatud. Seda kinnitavad ka mitmed Riigikohtu lahendid, mis on tehtud teistmismenetluses. Kui isik, kelle nime on keegi ebaseaduslikult ära kasutanud, saab teada sellest menetluse varasemates staadiumites, kui seda on juba jõustunud kohtuotsuse täitmine, on ainuvõimalik eluliselt usutav ja mõistlik käik see, et ta võtab kohtueelses või kohtumenetluses, sh edasikaebemenetluses ette samme, et tõestada, et tema ei ole tegelikult see isik, kelle nimel on keegi esinenud. Esmane samm seejuures on kindlasti avaldus politseile kriminaalmenetluse alustamiseks KarS § 1572 tunnustel, et välja selgitada, kes on kasutanud selle isikuandmeid. Käesoleval juhul, kui ühelt poolt ei ole vaidlust selles, et just V.M on läbinud kogu süüteomenetluse, sest just temale on tema elukohta saadetud kutseid jne. ning seda eitada ei saa, püütakse kohtule kaudselt

mõista anda seda, et V.M ei ole isik, kes avariikohalt haiglasse toimetati ja kellelt haiglas vereproov võeti. Seda, et isik, kes autost raskes seisundis kiirabiga haiglasse toimetati ja kellelt seal vereproov võeti, on üks ja sama isik, seda vaidlust ei ole tõstatatud. Kohtukolleegiumil ei ole tekkinud ka kahtlust selles, et avariipaigalt toimetati haiglasse ja haiglas võeti vereproov samalt isikult e. V.M-ilt, kes on süüdistatavana vastutusele võetud, kes on kohtu all ning kelle suhtes on tehtud süüdimõistev kohtuotsus. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole võimalik leida ühtegi mõistlikku põhjendust sellele, miks peaks isik, kes tegelikult ei ole süütegu toime pannud ja kellelt ei ole isegi vereproovi võetud tõendamaks alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimist, läbi tegema kogu kriminaalmenetluse, võtma endale kaitsja ja kaitsja, kes väidetavalt ei ole kaitseteenust osutanud küll raha eest, ka sellise menetluse “matkimisega” kaasa minema. Kogu menetluse vältel ei ole süüdistatav väitnud või isegi vihjanud seda, et ta ei ole nö õige isik - ta ei ole andnud avaldust politseile selle kohta, et tema identiteeti on keegi kasutanud ebaseaduslikult, ei ole taotlenud DNA ekspertiisi läbiviimist, ei ole esitanud alibit, ei ole väitnud, et tema isikut tõendav dokument on temalt varastatud ning et ta on sellega seoses taotlenud uut isikut tõendavat dokumenti, ei ole esitanud avaldust politseile sõiduauto ärandamise kohta jne. Süüdistatav ei ole ka andnud ühtegi selgitust selle kohta, kuidas sattus auto, mille omanik on süüdistatava isa ja kasutajaks süüdistatav just selle isiku kätte, kes kasutas tema isikut tõendavat dokumenti. Kõik need tegevused ja selgitused oleks loogilised, tavapärased ja mõistlikud vastupidiselt sellele, et vaikides e. ütluste andmisest keeldudes, läbitakse kogu kriminaalmenetlus. Süüdistatav on ilmunud politseisse, allkirjastanud uurimisdokumente, võtnud vastu süüdistusakti, võtnud endale lepingulise kaitsja, läbinud kohtumenetluse ja nagu selgub, seda kõike puhtast hasardist. Veel enam, ka süüdistatava lepinguline kaitsja ei ole seda küsimust enne maakohtus toimunud kohtuvaidlust tõstatanud ega vastavate tõendite kogumist taotlenud. Advokatuuriseaduse § 40 lg 2 kohustab advokaati osutama õigusteenust õigeaegselt ja asjatundlikult ning see peab põhinema asjaolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel. Advokaat peab vajaduse korral koguma kliendi huvides tõendeid. Eetikakoodeksi kohaselt on advokaat kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse. Menetlejate informeerimata jätmist kahtlustest, mis võivad viia ebaõige ja kliendi jaoks ebasoodsa lahendini ei saa hinnata kohtukolleegiumi arvates kliendi huvides tegutsemiseks. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks juhtida tähelepanu Riigikohtu valitsevale ja kestvale seisukohale, et võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Kaitsja etteheide, et prokurör ei ole isegi mitte kohtumenetluses vaevunud tunnistajatelt küsima, kas tunnistajad tunnevad ära kohtusaalis istuva süüdistatava ning seostavad teda 24.06.2014 toimunud liiklusõnnetusega ning kas tunnistajad kinnitavad, et kohtusaalis viibiv süüdistatav viibis ka Pärnu Haiglas ravil, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul asjakohane, sest mitte kordagi ei olnud selleks ajaks, e kohtuliku uurimise ajaks, ei süüdistatav ega kaitsja tõstatanud vaidlust, et V.M ei ole see isik, kes on seotud kuidagi liiklusõnnetusega ning kes oli Pärnu haiglas ravil. Sama etteheite võib esitada ka kaitsjale, kes kohtukolleegiumi hinnangul saanuks oma kaitseversiooni kinnituseks ka ise kohtuliku uurimise käigus selliseid küsimusi küsida.

Veel enam, kaitsja on nõustunud maakohtus kohtuliku uurimise lõpuleviimisega, maakohtus uuritud tõendite kogumiga ega esitanud mingeid taotlusi. Kohtukolleegium leiab, et konkreetse kaitseversiooni kontrollimise ulatuslikkus sõltub vältimatult versiooni usutavusest, kontrollimise võimalused aga konkreetsetest asjaoludest ja sealhulgas kahtlemata ka sellest, kas ja kuivõrd püüab süüdistatav abistada menetlejat süüdistatavale soodsa versiooni kontrollimisel. Kui kaitseversioon on iseenesest piisavalt usutav, kuid süüdistatav ei saa objektiivsetel ja mõistetavatel põhjustel abistada selle kontrollimisel, on põhjust menetlejailt nõuda väga põhjalikku uurimistööd versiooni kontrollimiseks. Seejuures tuleb arvestada, et kaitseversioon peab olema konkreetses kriminaalasjas mõistusepäraselt asjakohane. Kaitsja heidab ette ka süüdistatava alibi kontrollimata jätmist, märkides, et käesoleval juhtumil ju puudub üleüldse mistahes informatsioon selle kohta, mida süüdistatav V.M üldse 24.06.2014 öösel tegi, kus ja kellega viibis jne. Selles osas ei saa jätta rõhutamata, et aktiivselt kaitsev süüdistatav peab looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks. Kui ta seda ei tee, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlusest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (vt RKKKo nr 3-1-1104-05). Kriminaalmenetluse seadustikust ega Riigikohtu praktikast ei tulene süüdistatava kohustust esitada oma alibit kinnitavaid tõendeid juba kohtueelses menetluses. Süüdistatav ja tema kaitsja võivad lähtudes kaitsetaktikast või muudest kaalutlustest esitada sellised tõendeid vahetult kohtule KrMS § 227 lg 1 sätestatud korras. Samuti võib süüdistatav või tema kaitsja taotleda alibit kinnitava tunnistaja kohtusse kutsumist ja ülekuulamist KrMS § 284 lg 2 või § 297 alusel. Käesoleval juhul ei ole taotlusi esitatud ei maakohtule ega ka apellatsioonikohtule. Kuna kohtukolleegiumil ei ole tekkinud kahtlusi selles, et V.M on isik, kes on toime pannud süüdistuses kirjeldatud teo, ei ole kohtul põhjust ka omaalgatuslikult lisatõendeid juurde hakata koguma. Miks kaitsja ei ole taotlenud oma kaitseversiooni kontrollimiseks DNA ekspertiisi läbiviimist, sellele küsimusele on ka kohtukolleegiumi arvates vaid üks vastus. Kõiki käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendeid arvestades on selle ekspertiisi tulemus süüdistatavale ebasoodne. Kohtukolleegium ei usu seejuures, et kaitsjale ei ole teada asjaolu, et VV 01.01.2010 määruse Vere- ja bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ning nende toimingute tasustamise ja uuringu tulemustest teavitamise kord prg 20 lg 2 kohustab ekspertiisiasutusse saadetud ning uuringu tegemisest järele jäänud vereproove säilitatama üks aasta või kuni ametniku teateni proovimaterjali säilitamise vajaduse lõppemise kohta. Üks aasta saab täis k.a. 24. juunil, kuid kord ei keela vajadusel seda säilitama ka kauem. Peale seda, kui selgus, et kaitsja ei taotle enne 24.06.2015.a. DNA ekspertiisi läbiviimist, on prokurör võtnud tarvitusele meetmed ning kohtule saabunud teate kohaselt säilitatakse võrdlusmaterjali olemasolu eesmärgil 24.06.2014.a. V.M-ilt võetud vereproovi kuni 2017 a. jaanuarini. Puutuvalt kaitseväidetesse, mis on seotud isikusamasuse tuvastamise küsimusega, märgib kohtukolleegium järgmist. Kriminaalmenetlusseadusest ei tulene nõuet isikusamasuse tuvastamisel vormistada isikut tõendav dokument asitõendina, toimetada selle vaatlust jne. Sätted, millistele kaitsja viitab, reguleerivad isikut

tõendava dokumendi kui asitõendi vaatlust teatud liiki kuritegude uurimisel. Kaitsja viited KrMS prg 83 lg 2 p 3-le, kui sättele, mis justkui kohustaks igal juhul, kui toimub isikusamasuse tuvastamine vaatlema ka dokumenti, on meelevaldne. KrMS prg 86 selgitab kaitsja poolt viidatud sätte mõtet. Kuni 1.07.2014.a. ei olnud kriminaalmenetluse seadustikus erinormi isikusamasuse tuvastamiseks. Kindlasti ei tähenda see seda, et kriminaalmenetluses selline vajadus/kohustus varem puudus, kuid see kord ei saa erineda teiste eluliste toimingute puhul toimuvast korrast e. siis, et kriminaalmenetluses toimub isiku tuvastamine/isikusamasuse tuvastamine täpselt samamoodi nagu näiteks pangas isiku tuvastamisel, isikut tõendavate dokumentide vormistamisel, politsei poolt isiku kontrollimise käigus isiku või isikusamasuse tuvastamine jms. Siinjuures märgib kohtukolleegium, et ükski õigusakt ei näe ette kohustust vormistada isikusamasuse tuvastamise kohta (v.a. erilise tuvastusmeetmega – PPS prg 7-19) mingit dokumenti. Seega ei pidanudki politsei kaitsja poolt nimetatud protokolle ega mõnda muud dokumenti vormistama. Eeltoodu tähendab ka seda, et sellised menetlusdokumentide vormistamata jätmisest tekkinud lünki, milliseid kaitsja väidetel on asutud asendama politseiametniku ütlustega, tegelikult ei esine. Ka ei nõustu kohtukolleegium nende apellandi argumentidega, millistega püütakse tõendite kogumist elimineerida tunnistaja-sündmuskoha vaatlusprotokolli koostanud politseiametniku A K i ütluseid. Tunnistaja A K on andnud ütlusi väljaspool tema poolt koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolli ainult isiku sündmuskohalt haiglasse toimetamise ja isiku tuvastamise protseduuri ning enda liikumise ja tegevuse kohta isiku – ja isikusamasuse tuvastamise eesmärgil. Kohtukolleegium on seisukohal, et need ütlused on tervikuna kasutatavad käesolevas menetluses tõusetunud vaidluses ja erinevalt maakohtust on kohtukolleegiumi hinnangul tõendina lubatavad ka A K i ütlused selles, et haiglas nimetas isik ennast ise V.M-iks. Vaidlusalused ütlused ei puuduta tõendamiseseme asjaolusid, vaid isikusamasuse tuvastamise usaldusväärsust. Füüsiline isikuline identiteet võib olla nii väiteline (väidetud identiteedi omaniku poolt) kui tõestatud (õigeks tunnistatud kolmanda osapoole poolt). Politseil on õigus isikusamasust tuvastada erinevatel õiguspärastel viisidel. Riigikohus on otsuses 3-1-1-91-09 p-s 11 selgitanud, et isikusamasuse tuvastamine võib toimuda mitmel moel - näiteks on võimalik isiku tuvastamine isiku enda või kellegi teise ütluste alusel, isikut tõendava dokumendi abil või mõne vastava andmebaasi kande põhjal. On selge, et ühegi nimetatud variandi puhul ei saa olla täiesti kindel, et isik saab õigesti tuvastatud - nii võib isik ise enda nime valesti öelda või näidata võltsitud dokumenti, aga samuti võidakse isik vääralt tuvastada seetõttu, et kanne andmebaasis on mingil põhjusel vale. Siiski on mõningad isiku tuvastamise moodused teistest märksa usaldusväärsemad. Näiteks saab isiku tuvastamist spetsiaalse politsei käsutuses oleva andmebaasi abil pidada tõepärasemaks kui isiku kindlakstegemist kellegi ütluse alusel. Maakohus on põhjendanud tunnistaja A K i ütlustest selle osa, mis puudutab liiklusõnnetuses osalenud isiku enda nimetamist V.M-iks peale teadvusele tulekut mitte arvestamist sellega, et rikutud on KrMS § 66 lg 2 põhimõtet ja rikkumise tõttu neid ütlusi selles osas kasutada ei saa. Uurimisasutuse ametnik saab anda tunnistusi üksnes tõendite usaldusväärsuse kontrollimiseks. Nimetatud V.M-i ütlused oleks tulnud seega menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks selle kasutamist tõendamisel. Toimikus puuduvad ka andmed, millal A K vastava küsimusega V.M-i poole pöördus. Nagu kohtukolleegium juba

eelnevalt märkis, ei ole isikusamasuse tuvastamist mingi dokumendiga vaja vormistada v.a. PPS prg 7-19 ettenähtud kord, mistõttu ei ole need ütlused ka ühegi menetlustoimingu asendajaks. Kuna kaitseversioon on tegelikult rajatud seisukohale, et liiklusõnnetuses osalenud ja haiglasse toimetatud isik kasutas ebaseaduslikult V.M-i identiteeti, siis ei anna ka need A. K i ütlused eraldivõetult mingit lisatõendit. Samas, kui arvestada kogu situatsiooni kompleksselt – isik pääses üle noatera eluga ja tuli just teadvusele – siis ei ole usutav, et sellises seisundis isik mõtleb sellele, et tuleb valetada kellegi teise nime, e. ta lihtsalt ei mõtle eesseisvale võimalikule kriminaalmenetlusele ja süüdimõistmisele ja nimetab end õige nimega. Oma nime ütles liiklusõnnetuses osalenud isik haiglas ja selleks oli V.M. Käesolevas kriminaalmenetluses on tuvastatud, et liiklusõnnetuses osalenud isik oli avariijärgselt teadvuseta, raskes seisundis ning sellises asendis, mis nõudis tema kättesaamiseks autost päästjate tegevust. Seetõttu saabusid sündmuskohale politseiametnik, kiirabi ja päästjad. Politseiametnik A. K vormistas sündmuskoha vaatlusprotokolli, fikseeris sõiduki andmed ning läks politseijaoskonda kontrollima, kes on auto omanik ja kasutaja. Vastavaid andmebaase kasutades sai ta teada, et auto kasutaja on V.M . Vaatas ka isikut tõendava dokumendi vormistamisel andmebaasi sisestatud fotot. Vahepeal helistas ta haiglasse ja andis korralduse võtta haiglasse toimetatud isikult vereproov. Selline A K i tegevus on kooskõlas PPS prg 718, 7-25 lg 2 p.2. Kiirabi tegevust sarnastes olukordades reguleerib Kiirabi, haiglate ning päästeasutuste ja politsei kiirabialase koostöö kord (VV määrus nr 44, 07.02.2002) ning kiirabi kohustus on haiglale üle anda ka isikuga kaasasolnud dokumendid (prg 14 lg 4). Vereproov võeti patsiendilt LS 69 lg 8 ja Vere- ja bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ning nende toimingute tasustamise ja uuringu tulemustest teavitamise korra (VV ,määrus 434, 01.01.2010) prg 2; prg 5 lg 5) alusel. Kohtukolleegiumi seisukohast on eeltoodust tulenevalt ka ainetud kaitseväited KrMS prg 88 lg 3 ja prg 100 lg 2 p 2 rikkumiste kohta ning PS prg 20 rikkumisest. Alkoholijoobe tuvastamiseks vereproovi võtmine on reguleeritud kriminaalmenetluse seadustikust väljapoole jäävate õigusnormidega ning sellele toimingule ei kehti kriminaalmenetluse normid, mis reguleerivad konkreetsete menetlustoimingute läbiviimist ning nende vormistamist. See seisukoht on adekvaatne reaalses elus toimuvaga, sest tavaliselt ei saa enne vereanalüüsi vastuse teadasaamist keegi teada, kas üldse on tegemist süüteoga ja millise süüteoga. Kohtukolleegiumi seisukohast ei ole kahtluse all ka asjaolu, et vereproovi võttis V.M-ilt Pärnu Haiglas tervishoiutöötaja V L . Ka see kaitseväide, et vereproovi võtnud haigla töötaja V L võimalik, et ei olnud proovi võtmise ajal üldse tervishoiutöötaja, „paiskus“ menetlusse kohtuvaidluste ajal ja sama kahtlus kordub ka apellatsioonis. Kaitsja ei tea, millal V L sai tervishoiutöötajaks ning tema arvates ei piisa selleks, et saada kinnitust, et V L oli tervishoiutöötaja ka 24.06.2014, et ta oli seda detsembris 2014. Kohtukolleegium märgib, et teave selle kohta, mis ajast kehtib tervishoiutöötaja tegevusluba on avalikult kättesaadav Terviseameti registritest ning selle asjaolu kontrollimine kaitsja poolt enne kahtluse menetlusse paiskamist ei tähenda ei prokuröri ega kohtu eest töö ära tegemist, millega kaitsja oma passiivset kaitsetegevust põhjendab. Võimalik, et segavaks faktoriks on asjaolu, et apellatsioonis on tervishoiutöötaja eesnimi vale e. V asemel on apellatsioonis V . V L u tegutsemisluba nr L03841 kehtib alates 12.05.2014.a., on tähtajatu ja kehtib ka käesoleva otsuse

tegemise ajal. Nimetatud tegevusluba annab konkreetsele isikule õiguse osutada statsionaarse õendusabi teenust ning teenuse osutajaks on Sihtasutus Pärnu Haigla. V L on registreeritud tervishoiutöötajana koodi nr N05319 all. Sellega loeb kohtukolleegium püstitatud vaidluse ammendatuks. Kohtukolleegium kordab, et kõigi tõendite analüüsi ja kogumis hindamise tulemil on kolleegium veendunud, et avariipaigalt haiglasse toimetatud isik, kellelt võeti haiglas ka vereproov on sama isik, kes on kogu süüteomenetluses figureerinud süüteo süüdlase rollis ja see on V.M ning tema joobe tuvastamisel ei ole seadust rikutud. Veel vajab äramärkimist, et käesoleval juhul on vaidlus isikusamasuse tuvastamise küsimuses saanud võimalikuks vaid seetõttu, et sündmuskohal avarii teinud autost haiglasse toimetatud isikul e. V.M leiti erinevate isikuandmetega dokumente ning seejuures kaks erinevate nimedega dokumenti olid fotode järgi küllalti sarnastele isikutele välja antud. Tunnistada tuleb seda, et sellisele olukorrale seadusandja mingeid reegleid isiku tuvastamiseks ette ei näe ja see on ka selge, sest tegemist on olukorraga, mis on seaduse järgi välistatud. Seetõttu tuleb vaidlus lahendada kohtul kõigi tõendite kogumis hindamise teel ja seejuures on üheks lubatavaks faktoriks ka eluline usutavus. Sisuliselt tähendab see seda, et kui kaitseversioonil oleks tõepõhi all, oleks ka tõendite kogum olnud teine ning kohtute järeldust selles, et V.M on süüdistuses kirjeldatud süüteos süüdlane, ei oleks saanud üldse vaidlustada, mis on aga nagu kohus juba eelnevalt märkis, passiivse kaitsetaktika eesmärk – vaidlustamine lihtsalt vaidlustamise mõttes ja sellega menetluse võimalik venitamine. Kaitsjale jääb võimalus edasise kaebemenetluse käigus taotleda oma kaitseväidete kontrollimiseks ja kinnitamiseks DNA ekspertiisi, sest 24.06.2015.a. e. aasta ei ole enam selle ekspertiisi läbiviimise segavaks faktoriks. Ka ei ole kahtluse all politseinik A K i poolt koostatud dokumentide ehtsus, olenemata nende ajalisest kattuvusest. Maakohus on sellele kaitseväitele vastuse andnud oma otsuses ning kohtukolleegiumi hinnangul ei anna asjaolu, et kellaajad mingis osas kattuvad alust järeldusteks, et neid toiminguid ei ole tegelikult toimunud ja et dokumendid on võltsitud (intellektuaalselt). Kohtkolleegium nõustub ka maakohtu järeldusega, et 24.06.2014.a. kella 05:49 ajal juhtis V.M mootorsõidukit BMW 320D reg märgiga XXXXXX ja põhjustas liiklusavarii, olles joobeseisundis ning seetõttu on täidetud KarS § 424 süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Kaitsja arvates puuduvad tõendid selles, et just süüdistatav oli liikuvas sõidukis mootorsõiduki juhikohal istumas ning aktiivselt tegutsemas. Väitmaks, et isik juhtis mootorsõidukit, tuleb tuvastada asjaoludena, et 1) isik istus liikuvas mootorisõidukis juhi kohal mittetegevusetuna või 2) juhi kohal mitte viibides mõjutas liikuvas mootorsõidukis juhtimisseadiste abil mootorsõiduki liikumissuunda või kiirust. Tuvastatud on, et avariiline sõiduk oli sündmuskohal katuse peal, et rammimisjäljed olid elektripostil, mis oli maha paiskunud ja majanurgal, autos oli üks isik, kes oli juhi kohal pea alaspidi kinni kiilunud ja turvavööga kinnitatud. Asjaolu, mitu isikut avariieelselt autos viibis, ei oma KarS prg 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo tõendamiseseme asjaolude seisukohast tähtsust. Samas, sündmuskoha

vaatlusprotokollis kirjeldatud ning tunnistajate ütlustega tuvastatud tehiolud ei jäta ruumi vähimatelegi kahtlustele, et V.M juhtis enne avariid autot. Kui väita, et auto ei sõitnud enne avariid ja et V.M istus mõnel muul autoistmel ja roolis ei olnud kas üldse kedagi või siis mõni teine isik, siis tuleb rekonstrueerida olukord, mis pole mitte eluliselt uskumatu vaid lausa absurdne. Sellisel juhul pidanuks esiteks auto tegema salto kohapeal seistes ja maanduma katusele, kusjuures rammima seejuures kahte objekti – posti ja majanurka. Kui V.M oli sellises "Knight Rider" seriaalist tuntud imeautos üksi, siis pidi ta paiskuma selle salto tagajärjel juhi kohale pea alaspidi olekusse, jõudma ennast turvavööga enne kinni kiilumist ka kinnitada ja seejärel teadvuse kaotama. Kui aga keegi teine isik istus enne avariid juhi kohal ja V.M istus mõnel teisel autoistmel, pidi teine isik ennast peale avarii toimumist katusel olevast ja täielikult deformeerunud autost väljuma ja seejärel pidi V.M saama kuidagi juhi kohale – seejuures enam mitte peaiskumise teel, sest mingit tõuget peale seda, kui väidetav teine isik juhi kohalt lahkus, ennast seal pea alaspidi asendisse sättima, turvavööga kinnitama ja seejärel teadvuse kaotama. Selleks, et välistada, et V.M juhtis sõidukit, peaks Eesti Vabariigi nimel tehtava õigeksmõistva kohtuotsuses kohtu järeldused olema just sellised, mis on aga ebareaalne. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumi kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-92-11, p 15.1). Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul kohustus (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-44-13 p.20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud. Apellatsioonis tsiteeritud rohkete Riigikohtu lahendite kohta märgib aga kohtukolleegium, et Riigikohus on oma otsustes 3-1-1-57-10 ja 3-1-1-4-10 juhtinud tähelepanu sellele, et Riigikohtu seisukohtade n.ö. automaatne kohaldamine saab toimuda vaid olukorras, kus tuvastatakse sarnased tehiolud selle lahendiga, millele viidatakse. Muudel juhtudel on sellised viited sisutud. Eeltoodu alusel ja arvestades seda, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg.-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg. 337

lg 1 p. 1, prg. 344-345 lg 1, 2 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse V.M-i suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.