T.I süüdistus KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12. märtsi 2015. a otsus, lühimenetluses
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav T.I T.I (ik XXX, viibib Tallinna Vanglas, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel vene keel,
XXXXXXXXXX)
Prokurör
Abiprokurör Maksim Kink
Kaitsja
Vandeadvokaat Leelo Viil
RESOLUTSIOON
1.Jätta T.I kaitsja apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.
2.KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista T.I-lt (ik XXX) apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 48 (nelikümmend kaheksa) eurot. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse T.I-le eraldi dokumendina.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.T.I-le esitati süüdistus KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises selles, et tema isikuna, kes on toime pannud süstemaatilisi vargusi, s.o ühe varguse 8. augustil 2014, kaks vargust 29. augustil 2014 ning ühe varguse 7. septembril 2014, mille eest teda karistati 9. septembril 2014 Harju Maakohtu otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi 6 -kuulise vangistusega, mille ta kandis ära
5.märtsil 2015, uuesti 10. märtsil 2015 kella 11.35 paiku, viibides aadressil Tallinn, XXXXXX XXX XXXX asuvas ja R AS-ile kuuluvas J kaupluses, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis müügisaalist 8 tahvlit šokolaadi „Anneke“ maksumusega 3,09 tükk, kogumaksumusega 24,72 eurot, 5 tahvlit šokolaadi „Estonia“ maksumusega 3,09 tükk kogumaksumusega 15,45 eurot ja 2 tahvlit šokolaadi „Mesikäpp“ maksumusega 3,09 eurot tükk, kogumaksumusega 6,18 eurot, kokku R AS-ile kuuluvat vara 46,35 euro väärtuses, ja pani need endale jope alla, seejärel väljus müügisaalist, möödudes kassadest kauba eest tasumata, kuid vargus jäi lõpule viimata, sest turvatöötaja pidas ta kinni.
2.Harju Maakohtu 12. märtsi 2015. a otsusega mõisteti T.I süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ning karistuseks mõisteti 10 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra ning karistuseks mõisteti 6 kuud 20 päeva vangistust. 2.1 Maakohus leidis, et T.I-le esitatud süüdistus on tõendatud ning tema tegevuses esineb nii subjektiivne kui ka objektiivne koosseis. Karistuse osas leidis maakohus, et käesoleval juhul on T.I suhtes välistatud rahalise karistuse kui leebema karistusliigi kohaldamine. T.I ei ole töökohta. 2013. aastal teenis ta k okku tulu 194 eurot. Kohtuistungil rääkis T.I, et ta varastas selleks, et varastatu maha müüa ja toidu ning riiete ostmiseks raha saada. Lisaks nähtub T.I karistusregistrist, et tal on kokku 18 kehtivat väärteokaristust, milledest kõikide eest on talle määratud rahatrahvid vahemikus 16-100 eurot, kuid mis kõik on eranditult tasumata. Seega on leebema karistusliigi kohaldamine T.I puhul välistatud ainuüksi põhjusel, et isik ei ole võimeline sellist karistusliiki kandma. Samuti on leebema karistusliigi kohaldamine T.I puhul välistatud tulenevalt eripreventiivsetest kaalutlustest. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on T.I seitse kehtivat kriminaalkaristust, mis kõik on kas süstemaatiliselt toimepandud varguste või varguse katsete toimepanemise eest. Sealjuures on viimased viis karistust olnud reaalsed vanglakaristused. Eeltoodud põhjustel on T.I puhul karistusliigina võimalik kohaldada vaid vangistust. 2.2 Maakohus märkis, et T.I süü suurust mõjutab esmalt esemete väärtus, mida ta püüdis varastada. Varguse episoodis, milles esitati T.I-le süüdistus, püüdis T.I varastada šokolaade koguväärtuses 46,35 eurot. Kuivõrd vargus jäi katse staadiumi ning T.I ei olnud šokolaade ka kahjustanud, siis tagastati need kauplusele ning tsiviilhagi T.I vastu ei ole esitatud. KarS § 218 lg 4 ja § 44 lg 2 kohaselt on väheväärtuslik asi, mille väärtus ei ületa 200 eurot. Seega T.I tegevus oli suunatud väheväärtusliku asja vastu. Tegemist on asjaoluga, mis viitab väiksele süü suurusele. Lisaks eeltoodule arvestab kohus ka asjaoluga, et T.I pani varguskatse süstemaatiliselt toime kavatsetusega, mis on tahtluse liikidest raskeim vorm, mille puhul on tegemist suurele süüle viitava asjaoluga. Maakohus luges T.I puhul süüd suurendavaks aga asjaolu, et ta jätkas seadusevastast käitumist väga vahetult peale eelmise karistuse ärakandmiselt vabanemist. Nimelt vabanes T.I 5. märtsil 2015. a, kuid käesolevas otsuses on tuvastatud, et uue varguse episoodi pani toime juba 10. märtsil 2015. T.I puhul esineb
karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 alt 2 mõttes ehk puhtsüdamlik kahetsus, kuivõrd ta on avaldanud kahetsust toimepandud varguse katse osas kohtueelses menetluses. Maakohtul ei ole alust kahelda T.I poolt avaldatud kahetsuse siiruses. Karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes T.I teos ei esine. 2.3 Arvestades eeltoodud süüd mõjutavaid asjaolusid, ühe karistust kergendava asjaolu esinemist ning raskendavate asjaolude puudumist, leidis maakohus, et T.I süü on väike, mistõttu võiks temale mõistetav karistus jääda sanktsiooni alammäära lähedale. Kohus võttis karistuse määra mõistmisel lähtepunktiks sanktsiooni keskmise ehk 1/2 KarS § 199 lg-s 2 sätestatud vangistuse sanktsiooni määrast, milleks on ca 2 aastat ja 6 kuud vangistust. Lisaks eeltoodule arvestas kohus karistuse määra valikul ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. T.I on kokku seitse kehtivat kriminaalkaristust ja need on kõik seoses süstemaatiliselt toimepandud varguste või vargusekatsetega. Sealjuures vähemalt viimasel viiel korral on T.I karistatud reaalse vanglakaristusega. Lisaks on T.I ka 18 kehtivat väärteokaristust, milledest neli on väheväärtusliku asja või varalise õiguse vastu toime pandud väärtegude eest. Olukorras, kus isik hoolimata varasematest karistustest (sh peale reaalse vanglakaristuse ärakandmist) jätkab uute samalaadsete kuritegude toimepanemist, saab tema eripreventiivne mõjutamine olla võimalik vaid siis, kui iga järgmise seadusest üleastumise korral karistatakse teda karmimalt võrreldes eelnevate karistustega. Arvestades, et T.I on viimasel korral karistatud Harju Maakohtu 9. septembri 2014. a otsusega süstemaatiliselt toimepandud kokku nelja varguse katse eest 9 kuu pikkuse vangistusega, mida lühimenetluse tõttu vähendati 6 kuuni, peab käesolevas kriminaalasjas mõistetav karistus olema karmim selleks, et mõistetav karistus võiks üldse mingit eripreventiivset mõju T.I puhul omada. Seega peab käesoleval juhul mõistetav karistus olema samuti reaalne vangistus, kuid pikkusega juba üle 9 kuu. 2.4 Üldpreventiivseid eesmärke ehk õiguskorra kaitsmise huvisid hinnates on kohus seisukohal, et kuigi vargused on kõige tüüpilisemad toimepandavad kuriteod Eestis, ei või käesoleval juhul isikut siiski karistada suuremas määras, kui on tema süü suurus ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju.
3.Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatava T.I kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist T.I-le mõistetud karistuse osas ja palub mõista T.I-le kergem karistus. 3.1 Kaitsja ei nõustu maakohtu poolt mõistetud karistuse määra osas. Kaitsja leiab, et süüdistatavale ei ole mõistetud tema teosüüle vastav karistus. KarS § 199 puhul on oluline, millise vara osas ning millistel asjaoludel on varavastane kuritegu toime pandud. Käesoleval juhul on T.I süüdi tunnistatud ühes kuriteoepisoodis, tegemist on katsestaadiumisse jäänud kauplusevargusega, kannatanule kahju ei tekitatud, mis on süüdistatava süü suuruse näitajaks. T.I poolt äravõetud kaupade väärtus oli väike. T.I varastas toiduaineid, mitte alkoholi ega sigarette. Kohtuistungil seletas T.I , et ta varastas selleks, et varastatu maha müüa ja toidu ning riiete ostmiseks raha saada. Kaitsja leiab, et eeltoodud asjaolusid silmas pidades ei saa rääkida toimepanija suurest ega keskmisest süüst. Ka maakohus leidis põhjendatult, et süü on väike. 3.2 Kaitsja leiab, et isegi kui rangelt järgida kohtupraktikas omaksvõetud põhimõtet, et iga järgnev karistus samaliigilise kuriteo eest peaks olema eelmisest rangem, ei peaks käesolevas kriminaalasjas T.I-le mõistetav karistus olema igal juhul rangem kui 9 kuud vangistust.
Kuivõrd süüdistatav on karistatud Harju Maakohtu 9. septembri 2014. a otsusega 9 kuu pikkuse vangistusega ja tegemist oli nelja episoodiga, oli viimati maakohtu hinnangul ilmselt ühe varguse katse eest isiku süü suurusele vastav proportsionaalne karistus 2-3 kuud vangistust. Järelikult oleks maakohus ka käesoleval juhul karistuse mõistmise üldpõhimõtteid järgides võinud piirduda lühemaajalise vangistusmääraga. 3.3 Maakohus on karistust kergendava asjaoluna põhjendatult arvestatud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust ja süü tunnistamist. Raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Süüdistatav tunnistas oma süüd kõigis temale inkrimineeritud kuriteoepisoodides, süüdistatava ütlused ei ole olnud mingilgi määral ennastõigustavad. T.I on kriminaalkorras karistatud teise astme varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Süüdistatav on ühtlasi seletanud, et tal on terviseprobleemid. Seega on T.I kindla sissetuleku puudumisel keeruline tagada oma igapäevaste vajaduste katmine. Eeltoodust nähtuvalt süüdistatava väited varguste toimepanemise põhjuste kohta ei ole paljasõnalised. Kaitsja märgib, et lühemaajalise vangistuse ärakandmisel võiks T.I vabaneda suvel, mil tal oleks tõenäolisem tööd leida ja oma eluviise muuta. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et T.I suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk, mõistes temale 10 kuu pikkuse reaalse vangistuse. Maakohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistusmäär ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
4.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ga ning esitatud apellatsiooni ga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.
5.KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
6.Kriminaalkolleegium leiab, et T.I kaitsja apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ja seda alljärgnevatel põhjustel.
7.Apellatsioonis esitatud taotlus süüdistatava karistuse vähendamiseks on perspektiivitu. T.I-le mõistetud karistuse määr jääb alla sanktsiooni keskmise määra. Maakohus on mõistetavat karistust põhjalikult motiveerinud /tl 68 ja pöördel/. Karistus ei ole vastuolus seaduse ega kohtupraktikaga. T.I on kriminaalkorras korduvalt karistatud süstemaatiliste varguste toimepanemise eest. Samuti on ta korduvalt kandnud reaalset vangistust. Karistuse raskus on proportsioonis T.I süüga, arvestatud on tema isikut ja õiguskorra kaitsmise huve, samuti süüd raskendavate asjaolude puudumist ja puhtsüdamlikku
kahetsust süüd kergendava asjaoluna. Maakohus on sarnaselt kaitsjaga jõudnud järeldusele, et T.I süü suurus süüdistuse sis uks oleva kuriteo toimepanemisel ei ole suur ning maakohus on seda karistuse mõistmisel arvestanud. Samas on maakohus ka asjakohaselt välja toonud, et kuigi T.I vabanes eelmise vangistuse kandmiselt alles 5. märtsil 2015, on käesoleval juhul mõistetud ta süüdi juba 10. märtsil 2015 toime pandud varguse katse eest. Seega ei ole T.I-le eelnevalt mõistetud karistused täitnud oma eripreventiivset eesmärki. Kohtupraktika kohaselt ei kaitse samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest (RKKKo nr 3-1-1-58-13, p 10).
8.Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alus el ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.
9.T.I kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsiooni koostamisele 2 pooltundi, mille eest taotleb ta tasu 48 eurot (sh käibemaks 8 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse (muudetud 30. septembri 2014. a otsusega) punktidest 1, 4 ja 23 juhindudes rahuldada. Kuna kolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jääb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 alusel T.I kanda.
Andres Parmas
Pavel Gontšarov
Orvi Tali
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.