Kohtulahend

kaitsjatasu summas 120 eurot ja

• sundraha summas 292,50 eurot.

1-15-1962 menetluskulud kokku summas 412,50 eurot ositi 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest esimesed 11 kuud igakuiselt 34,40 eurot viimasel kuul 34,10 eurot. Vastavalt KrMS § 159 lg-le 3 sisalduvad menetluskulude nõude täitmiseks vajalikud andmed kohtuotsuse lisaks olevas eraldi dokumendis (makseinfo leht). Kohus annab makseinfo lehe kätte koos kohtuotsusega või saadab isikule tema poolt avaldatud posti- või e-postiaadressile. Võttes aluseks KrMS § 424 ja § 423 võib süüdimõistetu mõjuvate põhjuste olemasolu korral taotleda elukohajärgselt täitmiskohtunikult kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste nõuete tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist kuni ühe aasta võrra. Edasikaebamise kord Otsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu apellatsioonkaebuse 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda motiveeritud kohtuotsusega. Võttes aluseks KrMS § 189 võib kriminaalmenetluse kulude hüvitamise vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt. Vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, tuleb sellisel juhul määruskaebus esitada Harju Maakohtule kümne päeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest.

SÜÜDISTUS

J.P ’t süüdistatakse selles, et tema, olles isik, kes on pannud toime süstemaatilisi vargusi, s.o ühe varguse 08.08.2014, kaks vargust 29.08.2014 ning ühe varguse 07.09.2014, mille eest teda karistati 09.09.2014 Harju Maakohtu otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi 6 kuulise vangistusega, mille ta kandis ära 05.03.2015, uuesti 10.03.2015 kella 11.35 paiku, viibides aadressil Tallinn, Õismäe tee 107a asuvas ja Rimi Eesti Food ASile kuuluvas Järveotsa Säästumarketi kaupluses, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis müügisaalist 8 tahvlit šokolaadi „Anneke“ maksumusega 3,09 tükk, kogumaksumusega 24,72 eurot, 5 tahvlit šokolaadi „Estonia“ maksumusega 3,09 tükk kogumaksumusega 15,45 eurot ja 2 tahvlit šokolaadi „Mesikäpp“ maksumusega 3,09 eurot tükk, kogumaksumusega 6,18 eurot, kokku Rimi Eesti Food AS-ile kuuluvat vara 46,35 euro väärtuses, ja pani selle endale jope alla, seejärel väljus müügisaalist, möödudes kassadest kauba eest tasumata, kuid vargus jäi lõpule viimata, sest turvatöötaja pidas ta kinni. Seega J.P pani toime võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud süstemaatiliselt, s.o KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

KOHTU PÕHJENDUSED

12.03.2015. a toimus käesolevas kriminaalasjas kohtuistung. Kuivõrd kohus lahendab J.P kriminaalasja lühimenetluses (kiirmenetluse korras), võib kohus kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi: KrMS) § 233 lg 1 kohaselt tugineda vaid kriminaaltoimiku materjalidele. Kuriteokoosseis J.P ’le on esitatud süüdistus KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ehk süstemaatilise varguse katses. Seetõttu analüüsib kohus J.P poolt toimepandud tegu edasi süstemaatilise varguse katse koosseisu skeemi järgi.

2 (7)

1-15-1962 Tunnistaja XXX ütlustest (tl 6-7) nähtub, et ta töötas 10.03.2015. a turvatöötajana Õismäe tee 107a asuvas Säästumarketi kaupluses. Kell 11:25 sisenes meesterahvas, kelle olid jalas tumedad jooksukingad, heledad püksid ning seljas hele jope. Kell 11:35 läbis nimetatud isik kassade rivi ja peeti kinni. Tunnistaja võttis selle isiku sviitri alt välja 8 Annekese šokolaadi, 5 Estonia šokolaadi ning 2 Mesikäpa šokolaadi koguväärtusega 46,35 eurot. Kaup tagastati rikkumatult kauplusele. Tunnistaja ütlusi varastada püütud kauba nimetuse ja väärtuse osas kinnitab ka kriminaalasja toimikus olev Rimi Eesti Food AS-i avaldus (tl 2). Õigusrikkuja kinnipidamise akti (tl 3-4) kohaselt pidas tunnistaja XXX10.03.2015. a kell 11:35 kinni isiku, kes püüdis poest varastada šokolaade. Õigusrikkuja kinnipidamise akti kohaselt anti õigusrikkuja samal päeval kell 12:47 üle politseile (tl 3). Kahtlustatava kinnipidamise protokolli kohaselt peeti J.P kinni 10.03.2015. a kell 11:35 aadressil Õigusmäe tee 107a Tallinn (tl 12-13). Kinnipidamise protokolli kohaselt kandis J.P halle pükse ja jopet ning tumedaid jalatseid. Seega on J.P isikuks, kelle peale kassadest möödumist tunnistaja kinni pidas ning hiljem politseile üle andis. J.P andis kahtlustatavana ülekuulamisel ütlusi (tl 23), mille kohaselt tunnistas ta end talle esitatud kahtlustuses täielikult süüdi. J.P selgitas, et 10.03.2015. a kella 11:15 ajal läks ta Järveotsa Säästumarketi kauplusse. Müügisaalis otsustas varastada šokolaadi. Šokolaadide osakonnas võttis Annekese, Merikäpa ja Estonia šokolaade. Täpset kogust ei mäleta, kuid oli ülekuulamisel nõus kahtlustuses märgitud kogustega (tl 20), s.t 8 Annekese, 5 Estonia ja 2 Mesikäpa šokolaadi. Alguses pani šokolaadid ostukorvi, kuid toiduosakonnas pani teistele märkamatult šokolaadid jope alla. Pärast seda suundus kaupluse väljapääsu poole. Kassadest möödudes ta millegi eest ei tasunud ning kassast väljudes peeti turvatöötaja poolt kinni. Seega toimunud sündmuse osas, s.t millal, kus ja mida püüdis J.P õigusvastaselt võtta, kattuvad nii tunnistaja kui ka süüdistatava ütlused. Kohus leiab, et J.P teoplaan oli Säästumarketi kauplusest võtta kaupa, mida on kerge realiseerida ning väljuda kauplusest koos võetud kaubaga, olles selle eelnevalt peitnud endale jope alla. Sealjuures on kohus seisukohal, et J.P tegutses kavatsetusega KarS § 16 lg 2 mõttes. Nimetatud paragrahv sätestab, et isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. J.P on andnud järgmised ütlused: /.../ /.../. Kuigi nimetatud lausest võib jääda mulje, et J.P ’l tekkis tahtlus varguse toimepanemiseks alles kaupluses, mitte varem, siis kohtu hinnangul oli J.P ’l juba kauplusse minnes eesmärk sealt midagi varastada, et see hiljem maha müüa ja elamiseks raha saada. Kohus on seisukohal, et kaupluses olles varastatu objekt lihtsalt konkretiseerus, s.t alles kaupluses teadis J.P kindlalt, mida ta tahab varastada. Ettekavatsetusele midagi kauplusest varastada viitab ka asjaolu, et J.P viibis kaupluses lühikest aega – 10 minutut. Kohtuistungil avaldas J.P , et šokolaadid oleks ta maha müünud ja saadud raha eest ostnud toitu ja riideid (tl 55). Arvestades ka asjaolusid, et J.P ei tööta ning 2013. aasta sissetulek oli sisuliselt olematu (kokku vaid 194 eurot – tl 28), leiab kohus, et J.P varastas eesmärgiga varastatu maha müüa ning saadud raha eest end elatada. Lisaks eelnevale on J.P täiesti teadlik ka asjaolust, et teda on viimati 09.09.2014. a kohtuotsusega karistatud süstemaatiliselt toimepandud varguste katsete (neli episoodi) toimepanemise eest KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 (tl 37-39). Samuti peab J.P olema teadlik asjaolust, et tal on jätkuvalt rohkearvuliselt (kokku seitse) kehtivaid kriminaalkaristusi, mis kõik on mõistetud kas süstemaatiliselt toimepandud varguste 3 (7)

1-15-1962 või vargusekatsete eest (tl 30-31). Seega on J.P teadlik süstemaatilise varguse koosseisust ning teab, milline tegevus nimetatud koosseisule vastab. Eelnevalt väljatoodud tõenditega on tõendamist leidnud, et J.P asus vahetult varguse koosseisu täitmisele. Nimelt murdis J.P šokolaadide omaniku (Rimi Eesti Food AS-i) valduse nendele võttes šokolaadid ja pannes need endale jope alla ning suundudes seejärel nende eest maksmata kassadest mööda. J.P ei jõudnud aga enda valdust võetud kaupadele kehtestada, sest ta peeti pärast kassadest möödumist kaupluse turvatöötaja poolt kinni. Seetõttu ei olnud J.P ’l võimalust sündmuskohalt lahkuda ja vabalt vallata ja käsutada (s.t maha müüa) võetud kaupu. Seega on tõendamist leidnud, et J.P täitis varguse katse koosseisu. Tunnistaja XXXütluste ja Rimi Eesti Food AS-i avalduse kohaselt püüdis J.P varastada kokku 15 šokolaaditahvlit koguväärtusega 46,35 eurot (tl 2, 7). Seega oli vargus suunatud väheväärtusliku asja vastu KarS § 218 mõttes. Arvestades aga asjaolu, et J.P vabanes vaid viis päeva varem KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi nelja varguse episoodi eest mõistetud kriminaalkaristuse ärakandmiselt (tl 37pöördel-38, 42, 47), siis on kohtu hinnangul süstemaatilise varguse objektiivse koosseisu olemasoluks vajalikud kolm varguse episoodi täidetud. Kohus leiab, et täidetud on ka teine süstemaatilise varguse tuvastamise kriteerium. Nimelt on varastamine kujunenud J.P’le elustiiliks. Nimelt kandis J.P viimati karistust KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest. Sealjuures mõisteti J.P viimati, s.t Harju Maakohtu 09.09.2014. a otsusega, süüdi neljas varguse katse episoodis kuupäevadel 08.08.2014. a, 29.08.2014. a (kaks episoodi) ning 07.09.2014. a. Viimase kohtuotsusega tuvastatud neli varguse katse episoodi olid samuti toime pandud kõik kauplustes. Varastatu objektiks oli alati kergesti realiseeritav toidukaup ning ühe episoodi puhul sarnaselt käesolevas kriminaalasjas arutluse all oleva episoodiga ka šokolaadid. Veelgi enam, ka eelmise varguse episoodide puhul peitis ta võetud asjad endale põue alla. Käesolevas kriminaalasjas arutluse all olev varguse katse episood toimus 10.03.2015. a. Seega kõik viimased vargused on J.P pannud toime poole aasta jooksul. Sealjuures alates 07.09.2014. a kuni 05.03.2015. a viibis J.P reaalselt vanglakaristust kandmas (tl 37 pöördel, tl 47, 42). Kõigest viis päeva peale vabanemist pani J.P toime aga uue varguse katse episoodi. Seega arvestades, et J.P oli just vabanenud süstemaatiliste vargusekatsete eest mõistetud karistuse ärakandmiselt, siis sisuliselt jätkas isik koheselt peale vabanemist oma samalaadset käitumist ja elustiili. Kohtuistungil väljendatu kohaselt varastas J.P selleks, et varastatu maha müüa ja raha toidu ja riiete ostmiseks saada (tl 55). Samuti on J.P sissetulek sisuliselt olematu (2013. aastal kokku vaid 194 eurot – tl 28-29) ning töökohta tal ei ole (tl 12, 19). Kõik eelmärgitu kinnitab veelgi kohtu seisukohta, et J.P puhul on varastamine kujunenud talle elustiiliks ja elatumisallikaks. Kohus on seisukohal, et eeltoodud põhjustel on J.P täitnud KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo ehk süstemaatiliselt toimepandud varguse katse objektiivse koosseisu. Õigusvastasus ja süü J.P teos puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. J.P oli teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane, sest kriminaalasja toimikust ei nähtu KarS §-s 34 sätestatud asjaolusid ning J.P on sündinud 1968. aastal (tl 10). Süüd välistavad asjaolud puuduvad. 4 (7)

1-15-1962 Seega on J.P tegu koosseisupärane, õigusvastane ja süüline. Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et J.P on pannud toime talle etteheidetava kuriteo KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 mõttes ehk süstemaatilise varguse katse. Karistus KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on võimalik isikut karistada rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. Kohus leiab, et käesoleval juhul on J.P suhtes välistatud rahalise karistuse kui leebema karistusliigi kohaldamine. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et J.P’l ei ole töökohta (tl 12, 19). 2013. aastal teenis ta kokku tulu 194 eurot (tl 28-29). Kohtuistungil rääkis J.P , et ta varastas selleks, et varastatu maha müüa ja toidu ning riiete ostmiseks raha saada. Lisaks nähtub J.P karistusregistrist, et tal on kokku 18 kehtivat väärteokaristust, milledest kõikide eest on talle määratud rahatrahvid vahemikus 16-100 eurot, kuid mis kõik on eranditult tasumata (tl 31-33). Seega on leebema karistusliigi kohaldamine J.P puhul välistatud ainuüksi põhjusel, et isik ei ole võimeline sellist karistusliiki kandma. Samuti on leebema karistusliigi kohaldamine J.P puhul välistatud tulenevalt eripreventiivsetest kaalutlustest. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on J.P’l seitse kehtivat kriminaalkaristust, mis kõik on kas süstemaatiliselt toimepandud varguste või varguse katsete toimepanemist eest. Sealjuures on viimased viis karistust olnud reaalsed vanglakaristused (tl 30-30 pöördel). Eeltoodud põhjustel on J.P puhul karistusliigina võimalik kohaldada vaid vangistust. J.P süü suurust mõjutab esmalt esemete väärtus, mida ta püüdis varastada. Varguse episoodis, milles esitati J.P ’le süüdistus, püüdis J.P varastada šokolaade koguväärtuses 46,35 eurot (tl 2, 7). Kuivõrd vargus jäi katse staadiumi ning J.P ei olnud šokolaade ka kahjustanud, siis tagastati need

kauplusele ning tsiviilhagi J.P vastu ei ole esitatud. KarS § 12 p 1 kohaselt on oluline kahju selline, mis ületab 4000 eurot. KarS § 218 lg 4 ja § 44 lg 2 kohaselt on väheväärtuslik asi, mille väärtus ei ületa 200 eurot. Seega J.P tegevus oli suunatud väheväärtusliku asja vastu. Tegemist on asjaoluga, mis viitab väiksele süü suurusele. Lisaks eeltoodule arvestab kohus ka asjaoluga, et J.P pani varguskatse süstemaatiliselt toime kavatsetusega, mis on tahtluse liikidest raskeim vorm, mille puhul on tegemist suurele süüle viitava asjaoluga. Kohus loeb J.P puhul süüd suurendavaks aga asjaolu, et ta jätkas seadusevastast käitumist väga vahetult peale eelmise karistuse ärakandmiselt vabanemist. Nimelt vabanes J.P 05.03.2015. a (tl 42, 47), kuid käesolevas otsuses on tuvastatud, et uue varguse episoodi pani toime juba 10.03.2015. a. J.P puhul esineb karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 alt 2 mõttes ehk puhtsüdamlik kahetsus, kuivõrd ta on avaldanud kahetsust toimepandud varguse katse osas kohtueelses menetluses (tl 23). Kohtul ei ole alust kahelda J.P poolt avaldatud kahetsuse siiruses. Karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes J.P teos ei esine. Arvestades eeltoodud süüd mõjutavaid asjaolusid, ühe karistust kergendava asjaolu esinemist ning raskendavate asjaolude puudumist, leiab kohus, et J.P süü on väike, mistõttu võiks temale mõistetav karistus jääda sanktsiooni alammäära lähedale. Kohus võtab karistuse määra mõistmisel lähtepunktiks sanktsiooni keskmise ehk 1/2 KarS § 199 lg-s 2 sätestatud vangistuse sanktsiooni määrast, milleks on 2 aastat ja 6 kuud vangistust. Lisaks eeltoodule arvestab kohus karistuse määra valikul ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevalt on kohus juba refereerinud, et J.P’l on kokku seitse kehtivat kriminaalkaristust ja need on kõik seoses süstemaatiliselt toimepandud varguste või vargusekatsetega (tl 30-31). 5 (7)

1-15-1962 Sealjuures vähemalt viimaselt viiel korral on J.P ’t karistatud reaalse vanglakaristusega. Lisaks on J.P’l ka 18 kehtivat väärteokaristust, milledest neli on väheväärtusliku asja või varalise õiguse vastu toime pandud väärtegude eest (tl 31-33). Olukorras, kus isik hoolimata varasematest karistustest (sh peale reaalse vanglakaristuse ärakandmist) jätkab uute samalaadsete kuritegude toimepanemist, saab tema eripreventiivne mõjutamine olla võimalik vaid siis, kui iga järgmise seadusest üleastumise korral karistatakse teda karmimalt võrreldes eelnevate karistustega. Arvestades, et J.P’t on viimasel korral karistatud Harju Maakohtu 09.09.2014. a otsusega süstemaatiliselt toimepandud kokku nelja varguse katse eest 9 kuu pikkuse vangistusega, mida lühimenetluse tõttu vähendati 6 kuuni (tl 30, 37-37 pöördel), peab käesolevas kriminaalasjas mõistetav karistus olema karmim selleks, et mõistetav karistus võiks üldse mingit eripreventiivset mõju J.P puhul omada. Seega peab käesoleval juhul mõistetav karistus olema samuti reaalne vangistus, kuid pikkusega juba üle 9 kuu. Üldpreventiivseid eesmärke ehk õiguskorra kaitsmise huvisid hinnates on kohus seisukohal, et kuigi vargused on kõige tüüpilisemad toimepandavad kuriteod Eestis, ei või käesoleval juhul isikut siiski karistada suuremas määras, kui on tema süü suurus ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Võttes arvesse J.P süü suurust, samuti üld- ja eripreventiivseid eesmärke, mõistab kohus J.P’le KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistuseks 10 (kümme) kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendab kohus mõistetavat karistust 1/3 võrra, mõistes vähendatud karistuseks 6 (kuus) kuud ja 20 (kakskümmend) päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb karistusaja hulka lugeda eelvangistuses viibitud aeg. J.P on kahtlustatavana kinni peetud alates 10.03.2015. a kella 11:35-st (tl 13). Kuivõrd kohus mõistab J.P ’le karistuseks reaalse vangistuse ning isik on ka otsuse tegemise ajal kinni peetud, siis karistuse kandmise algust tuleb lugeda alates tema kinnipidamisest, s.t alates 10.03.2015. a. Tõkend J.P vabanes vanglast KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest mõistetud karistuse ärakandmiselt 05.03.2015. a (tl 30, 37-39, 47). Juba 10.03.2015. a ehk vaid viis päeva peale vabanemist pani J.P toime uue kuriteo. Karistusregistri kohaselt on J.P’l 7 kehtivat kriminaalkaristust, mis kõik on süstemaatiliselt toimepandud varguste või vargusekatsete toimepanemise eest. Lisaks on J.P ’l ka 4 kehtivat väärteokaristust KarS § 218 lg 1 ehk väheväärtusliku asja või varalise õiguse vastu toime pandud väärtegude eest. Lisaks avaldas J.P kohtuistungil, et talle meeldib vabaduses olla, kuid kuna tal tööd ja raha ei ole ning vangla poolt anti vabanedes vaid 12 eurot, siis leiab ta, et võib varastada ja varastatud asjad maha müüa raha saamise eesmärgil (tl 55). Eeltoodut arvestades leiab kohus, et on oht, et kui isikut mitte võtta kohtusaalist vahi alla ja suunata koheselt mõistetud karistuse kandmisele, võib isik hakata kõrvale hoiduma kriminaalkaristuse kandmisele asumisest ehk mitte vabatahtlikult asuda karistust kandma. Ühtlasi on väga kõrge oht, et J.P jätkaks vabaduses viibides uute kuritegude toimepanemist. Seega nii õiguskorra kaitsmise huve kui ka kohtuotsuse täimise tagamist silmas pidades peab kohus antud juhul vajalikuks vahistada isik kohtusaalist KrMS § 130 lg 41 alusel. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 173 lg 1 p 1 kohaselt on kriminaalmenetluse kuludeks menetluskulud. Käesolevas kriminaalasjas on menetluskuluks esmalt KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes määratud kaitsjale (vandeadvokaat Leelo Viil’ile) määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses ehk antud juhul kokku 120 eurot (tl 26, 57-58). Kriminaalmenetluse 6 (7)

1-15-1962 kuludeks on KrMS § 175 lg 1 p 9 mõttes ka süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KarS § 4 lg 3 kohaselt on käesoleval juhul KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritav kuritegu teise astme kuritegu. KrMS § 179 lg 1 p 2 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral on 1,5 kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 28.11.2013. a määrusega nr 166 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lg 2 kohaselt kehtestati kuupalga alammääraks alates 01.01.2015. a 390 eurot. Seega tuleks KrMS § 179 lg 1 p 2 ja § 175 lg 1 p 9 alusel J.P’l tasuda ka sundraha summas 585 eurot. Kuid arvestades, et kohus arutas J.P kriminaalasja (lühimenetluses) kiirmenetluse korras, siis KrMS § 2565 lg 2 alusel vähendab kohus sundraha poole võrra, mistõttu kuulub tasumisele sundraha summas 292,50 eurot. Seega kokku peab J.P hüvitama menetluskulud summas 412,50 eurot. Kohtuistungil taotles süüdistatava kaitsja anda J.P ’le menetluskulude tasumiseks võimalikult pikk tähtaeg (tl 56). Kohus leiab, et ühekordse väljaminekuna tasuda menetluskulud summas 412,50 eurot käib paljudele Eestis elavatest inimestest üle jõu, sealhulgas ka J.P’le. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et J.P ’l ei ole töökohta (tl 12, 19). Samuti 2013. aastal teenis ta kokku vaid 194 eurot (tl 2829). Kohtuistungil selgitas J.P, et uue varguse pani kohe pärast vabanemist toime seetõttu, et raha ei olnud (tl 55). Seetõttu leiab kohus, et J.P’le tuleb KrMS § 180 lg 3 alusel anda menetluskulude tasumiseks pikem tähtaeg kui üks kuu. Kohus määrab, et J.P peab tasuma temalt väljamõistetud menetluskulud kokku summas 412,50 eurot ositi 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest esimesel üheteistkümnel kuul igakuiselt 34,40 eurot ning viimasel kaheteistkümnendal kuul 34,10 eurot.

Velmar Brett Eeluurimiskohtunik

7 (7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.