Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2 (10)

väärkohtlemise tunnuste puudumise osas, ei osutanud ringkonnakohus ühelegi tõendile, millele õigeksmõistva otsuse järeldustes tugineti. Riigikohus märkis lisaks, et kriminaalasja uuel arutamisel tuleb anda muu hulgas hinnang P.A teo koosseisupärasusele alates 1. jaanuarist 2015 kehtima hakanud KarS § 121 redaktsiooni järgi.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Pärnu Maakohus on kohtuotsuse kohaselt lugenud tõendatuks järgmised asjaolud.

4 (10)

süüdistuses kirjeldatud vigastusteks. Seega saab süüdistusele vastava tagajärjena käsitada üksnes kannatanule tekitatud valu. 8.2 Ringkonnakohus peab tõdema, et maakohus ei ole andnud selget õiguslikku hinnangut LJ löömisele. Seisukohta, et P.A pani toime LJ kehalise väärkohtlemise, on maakohus väljendanud kogu P.A käitumise suhtes. Ringkonnakohus on seisukohal, et LJ ütlustes selle kohta, et P.A teda lüüa üritas, ei ole alust kahelda (põhjalikumalt käsitleb ringkonnakohus seda, miks ta peab LJ ütlusi usaldusväärseks allpool, otsuse punktis 8.4). Ka RL andis ütlusi selle kohta, et ta nägi, kuidas P.A särgi äravõtmisel „lõi või rüseles“ (kd I; toim.l. 80). Samas on ringkonnakohus seisukohal, et nimetatud tegu ei täida KarS § 121 koosseisu, kuivõrd löömiseks saab kohtupraktikas omaks võetud tõlgenduse kohaselt lugeda vaid teise isiku tabamist nii, et see tekitab valu. Käesoleval juhul kinnitas LJ oma ütlustes korduvalt, et P.A vaid riivas („ripsas“) teda, ka ei löönud P.A teda rusikaga, vaid lahtise käega. Arvestades löömise viisi (lahtise käega ja riivamisi) ja seda, et P.A ei püüdnud lööki korrata, vaid suundus oma toa poole, ei saa rääkida ringkonnakohtu hinnangul ka kehalise väärkohtlemise katsest, kuna tuvastatav ei ole tahtlus LJ-le valu tekitada. 8.3 Keskne küsimus on aga see, kas P.A tekitas LJ-le valu siis, kui ta hiljem surus LJ vastu põrandat. Ka Riigikohus on oma seisukohtades viidanud sellele, et just selle käigus tekitas P.A LJ-le valu. Otsuse punktis 9.1 märgib Riigikohus: „Maakohus luges tõendatuks ja mõistis P.A süüdi selles, et ta haaras L. J. -ist kinni, surus ta põrandale põlvili ja vajutas talle jalgade ning kätega vastu keha, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu.“ Erinevalt Riigikohtu otsuses märgitust ei nähtu aga maakohtu otsusest, et maakohus oleks tuvastanud, et P.A vajutas LJ-le jalgadega vastu keha. Selline väide sisaldub ainult P.A-le mesitatud süüdistuses. Maakohus on märkinud otsuses: „Poeg surus kannatanu põrandale ja kinnihoidmine tekitas valu“ ning: „Kinnihoidmise ajal oli kannatanu põlvili näoga vastu maadja tal oli väga valus.“ Vastavalt KrMS § 364 on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud Riigikohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel, Riigikohtul kui kassatsioonikohtul ei ole õigust tuvastada faktilisi asjaolusid. Seega ei ole Riigikohtu otsuses sisalduv väide selle kohta, et P.A surus LJ-le jalgadega vastu keha, ringkonnakohtule siduv. Kohtukolleegium leiab, et LJ ütluste alusel saab tuvastada küll selle, et P.A surus ta põlvili põrandale peaga vastu maad, kuid LJ ütlustest ega muudest tõenditest ei ole tuvastatav see, et P.A oleks talle vastu keha surunud nii käte kui jalgadega. LJ on kirjeldanud tema maha surumist järgnevalt: „...tema toa ukse juures rüselesime, ta hoidis mind põlvili maas, lõi vastu sääremarju, tundsin valu“ (kd I, toim.l. 72). Täpsustavale küsimusele, kust tal valus oli, vastas LJ : „Õlanukkidel ja need olid sinised ka, arstlikult läks tuvastama ülejärgmisel päeval ja siis olid need ka veel sinised“ (kd I; toim.l. 72). Hiljem lisas LJ: „Ma olin põlvili maas, peaga vastu maad“ (kd I; toim.l. 75). Ülejäänud ristküsitluses antud vastustes tema maha surumise kohta ongi ainsaks infoks see, et P.A 5 (10)

surus ta maha ja ta oli põlvili maas (kd I; toim.l. 76 ja 77, vastused küsimustele „Miks ta surus koridoris Teid pikali?“ ja „Kas seal toimuski põrandale surumine?“). Täpsustavaid küsimusi selle kohta, kuidas P.A teda täpselt maha surus ja hoidis, LJ-le üldse esitatud ei ole. Ainuüksi faktist, et LJ oli surutud põlvili maha ja peaga vastu põrandat, ei saa teha järeldust, et P.A surus talle nii käte kui jalgadega vastu keha. 8.4 Apellatsiooni kohaselt võttis P.A LJ-l ümbert kinni, et teda rahustada, ning lasi lahti, kui LJ oli rahunenud. Viimane võis aga endale ise lahtirabelemise käigus vigastused tekitada. Samasuguseid ütlusi andis P.A ka maakohtu istungil. P.A sõnul oli LJ koju tulles silmanähtavalt ärritunud meeleolus, teda ärritasid P.A poolt terrassi külge löödud liistud. P.A väitis, et LJ ähvardas teda maha lüüa, võttis vihahoos P.A pluusi, tegi selle märjaks ja nühkis sellega treppi. P.A tõmbas LJ-lt pluusi jõuga ära ja läks majja. LJ järgnes talle, rebis teda selja tagant riietest ja vehkis kätega, mille peale võttis P.A enda kaitseks LJ-l ümber kinni, et too rahuneks. LJ löömist ja tema põlvili maha surumist P.A eitas. Seega üldjoontes LJ ja P.A ütlused sündmuste käigu osas kattuvad. Ütluste vahel on aga olulised erinevused kahes punktis: a) LJ väitel lõi P.A teda siis, kui ta särgi LJ -l käest ära võttis (kuigi ei tabanud teda korralikult ja valu ei tekitanud), P.A väitel ta oma ema ei löönud; b) LJ väitel surus P.A ta hilisema rüseluse käigus põlvili maha ja peaga vastu põrandat, tekitades sellega ka valu; P.A sõnul ta hoidis ainult LJ-l ümbert kinni, et viimane rahuneks. Maakohus pidas LJ ütlusi usaldusväärseks. Apellatsioonis on sellele vastu vaieldud, leides, et LJ „pöördumine politsei poole ja ütluste andmine P.A vastu on ilmselt liialdatud, ajendatud eelnevast halvast läbisaamisest“. Teisisõnu leitakse apellatsioonis, et LJ moonutas nende omavahelise halva läbisaamise tõttu toimunut kirjeldades asjaolusid P.A kahjuks. Sarnast seisukohta väljendas P.A ka maakohtu istungil, leides, et süüdistuste puhul on tegemist LJ ja RL vandenõuga tema vastu (kd I; toiml. 95). Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et LJ ütlusi tuleb pidada usaldusväärseks. Kohtukolleegiumi hinnangul näitavad mitmed ütluste detailid seda, et LJ ei ole püüdnud kirjeldada olukorda enda jaoks kasulikumal moel. Rääkides väidetavast löömisest, kasutas LJ sõnastust, et P.A üritas teda lüüa (kd I; toim.l. 72). Prokuröri täpsustavale küsimusele, kas P.A tekitas talle löömisega valu, vastas LJ, et P.A ei saanud talle korralikult pihta (kd I; toim.l. 76). Kaitsja samasisulisele küsimusele vastates (kd I; toim.l. 79) kinnitas LJ taas, et P.A ei tabanud teda korralikult („võib-olla ripsas ainult“). Sellega kinnitas LJ sisuliselt, et löömisega P.A talle valu ei tekitanud. Seetõttu mõistis Tallinna Ringkonnakohus 15.09.2014. a otsusega süüdistatava LJ löömise osas KarS § 121 järgi õigeks. Seega ei kasutanud LJ võimalust kirjeldada olukorda võimalikult P.A-le kahjulikul moel – on selge, et selle tuvastamisel, kas isik tundis valu, saab tugineda eelkõige tema enda ütlustele. Teiseks peab ringkonnakohus oluliseks seda, et LJ ei eita seda, kui P.A oli teda löönud, jooksis viimane oma toa poole, tema aga läks ise P.A-le järele. Oma käitumist põhjendas LJ sooviga poja vägivallale vastata. Küsimusele, miks ta P.A-le järele jooksis, vastas LJ: 6 (10)

„Sest ma olen tema ema, ma oleksin tal püksid maha võtnud ja kere peale andnud“ (kd I; toim.l. 75). Pisut hiljem uuesti esitatud küsimusele, mis mõttega ta pojale järele jooksis, kinnitas LJ veel kord: „Et ma annaks talle nahapeale, et kuidas ta saab seda endale lubada“ (kd I; toim.l. 75). Ka küsimusele, kas P.A võis arvata, et LJ ründab teda, vastas LJ: „...kui mul oleks midagi käes olnud, ma arvan, et ma oleks teda löönud...“ (kd I; toim.l. 76). Sellega andis LJ P.A-le võimaluse väita, et ta oli hilisema rüseluse ajal hädakaitseseisundis. Lõpuks tuleb märkida seda, et kuivõrd RL väitis üldse, et tema oli lapsega õues ja toas toimunud rüselust üldse ei näinud (kd I; toim.l. 80), ei saa rääkida mingisugusest LJ ja RL ühisest vandenõust P.A vastu ja kooskõlastatud ütluste andmisest. Eelnevast tulenevalt leiab ka ringkonnakohus, et osas, milles LJ ja P.A ütlused on omavahel vastuolus, tuleb lähtuda LJ ütlustest. Seega tuleb lugeda tõendatuks see, et P.A tekitas LJ-le valu, surudes ta põlvili maha ja peaga vastu põrandat ning tõendamist ei leidnud P.A väide, et ta üksnes hoidis LJl ümbert kinni, kuni viimane rahunes. LJ kirjeldas ka seda, et valu tundis ta õlanukkidel, õlanukkidel olnud sinikad lasi ta ka arstil fikseerida (kd I, toim.l. 72). Hematoomide olemasolu kannatanu mõlemal õlal tõendavad kannatanu LJ ülekuulamise protokolli lisaks olev fototabel (kd I; toim.l. 22, 23) ning patsiendikaart, mille kohaselt tuvastati mõlema õlaliigese eespinnal verevalumid (kd I, toim.l. 24). Kohtukolleegiumi hinnangul sobivad sellised sümmeetriliselt mõlemal õlal paiknevad hematoomid kannatanu kirjeldusega selle kohta, kuidas P.A ta põrandale surus – õlgadel paiknevad hematoomid viitavad sellele, et kannatanul hoiti tema allapoole surumiseks tugevalt õlgadest kinni või suruti teda õlgadega vastu põrandat nii tugevasti, et selle tulemusel tekkisid hematoomid. Põhjustades sellega kannatanule valu, täitis P.A 08.09.2013. a kehtinud karistusseadustiku §-i 121 objektiivse koosseisu. Ringkonnakohtu hinnangul põhjustas P.A LJ-le valu tahtlikult kaudse tahtluse vormis: on selge, et avaldades õlgadele survet, mille tulemusel tekkisid hematoomid, teadvustab isik seda, et ta tekitab sellega valu. Kuigi KarS § 121 kehtib alates 01.01.2015. a uues redaktsioonis, on valu tekitav kehaline väärkohtlemine endiselt selle sätte kohaselt karistatav, kusjuures kehtiva redaktsiooni kontekstis esineb P.A teol kvalifitseeriv tunnus: poja poolt ema suhtes toime pandud kehaline väärkohtlemine on käsitatav lähisuhtes toime pandud kehalise väärkohtlemisena (KarS kehtiva redaktsiooni § 121 lg 2 p 2). 8.5 Apellatsioonis leitakse, et P.A teostas hädakaitset, sama seisukohta väljendati ka maakohtu menetluses. Pärnu Maakohus ei ole seda küsimust siiski otsuses üldse käsitlenud, samuti ei käsitletud seda Tallinna Ringkonnakohtu 15.09.2014. a otsuses, kuna ringkonnakohus leidis, et P.A ei ole pannud toime KarS § 121 koosseisule vastavat tegugi. Kohtukolleegium nendib, et toimunud rüseluse puhul tuleb jaatada P.A hädakaitseseisundi olemasolu. Nimelt kinnitas LJ oma ütlustes korduvalt, et ta läks P.A-le järele sooviga teda lüüa (LJ sõnade kohaselt kere peale anda või naha peale anda). Kuna sellised vastused andis kannatanu selgelt mõistetavatele küsimustele, miks ta P.A-le järele jooksis, vastates ühetaoliselt mitmele sellesisulisele küsimusele, ei ole võimalik tema vastused interpreteerida kuidagi teisiti, kui et tal tõepoolest oli kavatsus P.A vastuseks tolle teo eest omakorda kehaliselt väärkohelda. 7 (10)

Kuigi P.A oli eelnevalt ise LJ löönud, ei olnud LJ hädakaitseisundis KarS § 28 lg 1 tähenduses, sest temavastane rünne oli lõppenud: pärast löömist jooksis P.A oma toa poole. Ka nähtub LJ enda ütlustest, et ta ei lähtunud vajadusest end võimaliku edasise ründe eest kaitsta, vaid tegemist oli tema vastusega sellele, et P.A julges oma ema vastu kätt tõsta. P.A ütluste kohaselt kiskus LJ teda riietest ja vehkis kätega, kuid ühtegi tõendit ei ole selle kohta, et LJ oleks oma poega löönud või talle muul moel valu tekitanud. Et ta aga läks P.A juurde sooviga viimasele „naha peale anda“, kaitses P.A tema juurde tulnud LJ kinni hoides end vahetult eesseisva ründe eest. Kaitsetegevus peab olema vajalik, s.o ründe tõrjumiseks sobiv ja kaitsja käsutuses olevatest vahenditest ründaja jaoks säästvaim. Kuivõrd, nagu eespool mainitud, ei leidnud tuvastamist, et LJ oleks P.A löönud, tuleb asuda seisukohale, et P.A hoidis oma tegevusega ründe ära, mis tähendab, et kaitsetegevust tuleb pidada ründe tõrjumiseks sobivaks. See-eest leiab ringkonnakohus, et P.A valitud viisi enda kaitsmiseks ründe eest, ei saa pidada tema käsutuses olevatest vahenditest säästvaimaks. LJ vähem kahjustavaks peab ringkonnakohus ümbert kinni võtmist ja hoidmist, nii et kannatanu liikumisvõimalus on piiratud ja ta ei oleks saanud P.A lüüa. Sellisel moel ei oleks kannatanu pruukinud üldse haiget saada või oleks tekitatud valu võinud olla väiksem. Seda, et sellisel moel oleks olnud võimalik rünnet tõrjuda, kinnitab asjaolu, et P.A väitel ta just nii toimiski (kd I, toim.l. 100-101). Vastavalt KarS § 28 lg 2 kohaselt ületab isik hädakaitse piire, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega liigset kahju tekitab. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu surumine põlvili põrandale, nii et kannatanu oli peaga vastu põrandat, oli olukorras, kus oleks piisanud kannatanul ümbert kinni hoidmisest, ilmselgelt liigne jõu kasutamine. Kannatanu panemine sellisesse asendisse oli nii kannatanule valu tekitav kui ka teda alandav (sellisena tunnetas seda kannatanu väljendas oma ütlustes arvamust, et P.A tundis sellest naudingut, et ema oli tema ees põlvili maas: kd I; toim.l. 76). See näitab, et P.A soovis kannatanule põhjustada võimalikult suurt ebamugavust, s.t tekitas kannatanule kavatsetult liigset kahju. Selle seisukoha kasuks räägib ka asjaolu, et LJ väitel vabastas ta selle peale, kui LJ hüüdis RL-le, et viimane tuleks ja pildistaks toimuvat. LJ selgituste kohaselt kartis P.A seda, et tema tegevus sellisel moel talletatakse. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui P.A oli seisukohal, et ta üksnes kaitses ennast ja oli õigustatud tegutsema sellisel moel nagu ta toimis, ei oleks olnud tal alust pildistamist peljata.

põhjendatud oluliselt väiksemas ulatuses kui seda leidis Pärnu Maakohus. Sellest tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada P.A-le mõistetud karistuse osas ja mõista talle uus karistus. Teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 121 nägi karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. KarS § 56 lg 2 näeb ette, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Ringkonnakohus leiab, et kuna P.A süü on leidnud tõendamist ühes kehalise väärkohtlemise episoodis, millest on möödunud enam kui poolteist aastat, ning P.A ei ole kehtivaid kriminaalkaristusi, on põhjendatud tema karistamine rahalise karistusega. Kuigi maakohtu istungi protokolli kohaselt olid P.A ning LJ ja RL suhted üldiselt konfliktsed, leiab ringkonnakohus, et P.A on võimalik mõjutada ka rahalise karistusega – kuna isik ei ole varem samalaadsete tegude eest karistatud ning hiljem ei ole kannatanute ütluste kohaselt füüsilist vägivalda esinenud, leiab ringkonnakohus, et ka rahaline karistus võimaldab süüdimõistetul teadvustada selle teo keelatust, milles ta süüdi mõisteti. Karistuse määra puhul võtab ringkonnakohus arvesse veel seda, et kannatanule tekitatud kahjustused ei olnud kuigi suured, piirdudes vaid valu ja hematoomidega. Süüd suurendava asjaoluna tuleb arvestada seda, et kannatanuks oli süüdistatava ema – sellist lähedase vastu toime pandud kehalist väärkohtlemist tuleb pidada eriti taunitavaks. Samas peab ringkonnakohus oluliseks (P.A süüd vähendavaks) seda, et konflikti kutsus esile LJ ise, kelle reaktsiooni sellele, et P.A oli nihutanud aias olevat kivi, ei saa pidada adekvaatseks (eriti arvestades seda, et P.A põhjenduste kohaselt soovis ta sel moel kinni panna koera aia alla kaevatud auku; neile põhjendustele ei ole LJ vastu vaielnud, vaid on selgitanud üksnes, et selline käitumine ei vastanud tema soovidele). Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Rahalise karistuse alammääraks on KarS § 44 lg 1 kohaselt 30 päevamäära ning ülemmääraks 500 päevamäära. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on P.A karistamine pigem alammäära lähedase, s.o 60 päevamäära suuruse rahalise karistusega. Kuivõrd toimikus oleva teatise kohaselt on P.A keskmine päevasissetulek 15,22 eurot (kd I, toim.l. 60), siis on rahalise karistuse suurus 913,2 eurot.

küsimusi: vaidlus taandub sellele, kas ringkonnakohus on piisavalt põhjendanud seda, miks ta hindab tõendeid maakohtust erinevalt. Sellest tulenevalt ei pea ringkonnakohus põhjendatuks ajakulu enam kui 0,5 tunni ulatuses. Kohtuistungiks ettevalmistamise ja kaitseteeside ettevalmistamise ajakulu oli taotluse kohaselt 3 tundi. Seoses sellega tuleb märkida, et ringkonnakohus vaatas kriminaalasja läbi kaitsja apellatsiooni alusel ja seega oli kaitsja seotud oma varasemate seisukohtadega (see tähendab ühtlasi, et osaliselt on kaitsja samade seisukohtade eest juba eelmise ringkonnakohtu menetluse käigus tasu saanud), mistõttu on arusaamatu selline ajakulu ringkonnakohtu istungiks valmistumisel. Tõendite maht, mille hindamise üle vaidlus toimub, ei ole suur. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus istungiks ettevalmistamise põhjendatud ajaliseks mahuks 1 tundi, millele lisandub kliendiga konsulteerimise aeg 0,5 tundi. Ka on Tallinna Ringkonnakohtu istungile kulunud ajaks märgitud ekslikult ümardatult 1 tund, istung kestis 10:00 – 10:40, mistõttu tuleb arvestada ajaks ümardatult pool tundi. Seega loeb ringkonnakohus menetlusega seotud toimingute ajakuluks kokku 2,5 tundi, millele vastab tasu 5x20=100 eurot. Eelnevale lisandub tasu õigusabi kohta jõudmiseks 20 eur ja sõidukulu 31,8 eur. Kokku on riigi õigusabi tasu ja kulude suurus seega 151,8 eurot, millele lisandub käibemaks 30,36 eurot. Seega koos käibemaksuga on apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi hind 182,16 eurot. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 jääb riigi õigusabi kulu riigi kanda, kuna ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse P.A-le mõistetud karistuse osas.

Sten Lind /allkirjastanud digitaalselt/

Pavel Gontšarov /allkirjastanud digitaalselt/

Orvi Tali /allkirjastanud digitaalselt/

10 (10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.