lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/1-14-518/27

Kohtulahend

KriminaalasiOsaliselt jõustunudTallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium · 15.09.2014

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
Kohtuasja number
1-14-518/27
Asja liik
Kriminaalasi
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
15.09.2014
Staatus
Osaliselt jõustunud
Sõnade arv
1697
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
1-14-518/54Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium29.04.2015

Lahendi tekst

Riigi Teataja

1-14-518

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. september 2014. a Tallinn

Kriminaalasja number

1-14-518

Kohtukoosseis

Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Urmas Reinola Kea Lemming

Kohtuistungi sekretär Kohtuistungi toimumise aeg Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitaja Prokurör Süüdistatav Kaitsja

2. september 2014. a A.F-i süüdistuses KarS § 121 ja § 122 järgi Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja 23. aprilli 2014. a otsus üldmenetluses Kaitsja vandeadvokaat Eve Jundas Aarne Pruus A.F isikukood XXX, elukoht XXXXX XXXX XX X-XX, AS S XXXXXXXXX, karistatus puudub Vandeadvokaat Eve Jundas

RESOLUTSIOON

Tühistada Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja 23. aprilli 2014. a kohtuotsus A.F-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 järgi ning temalt 532,50 euro sundraha ja 582 euro kaitsjatasu väljamõistmise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: 1) mõista A.F süüdistuses KarS § 121 järgi õigeks, 2) kaitsjatasu 582 eurot jätta riigi kanda. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. A.F-i kaitsjale välja makstud määratud kaitsja tasu summas 362,16 (kolmsada kuuskümmend kaks eurot kuusteist senti) eurot jätta riigi kanda.

Edasikaebe kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja 28. jaanuari 2014. a määrusega anti A.F kohtu alla süüdistuses KarS § 121 ja § 122 järgi. Süüdistuse sisu seisnes alljärgnevas. A.F süüdistati selles, et ta 8. septembril 2013. a kella 16:30 paiku Rapla maakonnas XXXXX vallas XXXXXX külas XXXXXXX talu elamu välisukse juures lõi oma ema LJ ühel korral lahtise käega keha piirkonda. Seejärel toas haaras LJ-l kehast, surus ta vastu põrandat põlvili, hoidis oma jalgade vahel kinni, surus jalgade ja kätega vastu LJ keha, millega põhjustas talle füüsilist valu ning kaela ja õla vigastuse. A.F-i niisugune tegevus oli kvalifitseeritud väärkohtlemisena.

KarS § 121 järgi teise isiku kehalise

Veel süüdistati A.F selles, et ta samas talus alates 2010. aastast järjepidevalt väärkohtles oma elukaaslast RL. Ta lõi korduvalt lahtise käega RL-le vastu nägu ja ühel korral rusikaga kõhtu, mille tagajärjel ei saanud RL hingata. Surus RL näole nutu summutamiseks käe ja padja, pigistades teise käega kaelast. Torkis nõelaga tema jalataldu. 2012. aasta novembrikuus tiris A.F RL käsivarrest tagasi eluruumi, kui ta tahtis lahkuda. 2013. aasta veebruaris lõi A.F magamistoa põrandal istunud RL jalaga näkku, mille tagajärjel ta põrandale kukkus. 2013. aasta augustis lõi A.F RL lahtise käega vastu nägu. 2013. aasta septembri öösel lõi A.F magamistoas voodis RL-le rusikaga selga. Samuti on A.F mitme aasta jooksul kasutanud RL suhtes vaimset vägivalda, so halvustanud ja alandanud sõnadega kalts, debiilik, väärakas ja rott ning ähvardanud füüsilise vägivalla jätkumisega. Vägivallatsemine on toimunud 2010. aastal sündinud lapse juuresolekul. A.F-i niisugune tegevus oli kvalifitseeritud KarS § 122 järgi teise isiku piinamisena.

2.Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja 23. aprilli 2014. a kohtuotsusega üldmenetluses tunnistati A.F süüdi KarS § 121 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, mis jäeti KarS § 74 lg 1 kohaselt täitmisele pööramata 2 aastase katseajaga tingimusel, et A.F ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 ettenähtud kontrollnõudeid. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusest kantuks 3 päeva. Maakohus leidis, et 2010. aastal RL suhtes toime pandud vägivallateod ei ole tõendamist leidnud. Samuti ei ole tõendatud kaela- ja õlavigastuse tekitamine LJ-le. Kohus kvalifitseeris A.F-i poolt RL ja LJ suhtes toime pandud teod teise isiku kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 järgi. Kohus leidis, et A.F tegutses neid isikuid kehaliselt väärkoheldes kavatsetult.

2(5)

3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, sest A.F ei ole LJ ega RL suhtes füüsilist vägivalda kasutanud. A.F hoidis LJ-l vaid ümbert kinni, et ta maha rahuneks. Rabelemisega võis LJ endale ise valu põhjustada. Kaitsja viitab oma väite kinnituseks Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-50. A.F ei ole LJ löönud. Seda ei kinnita oma ütlustes otseselt ka LJ . RL ei ole LJ löömist pealt näinud. RL suhtes ei ole A.F füüsilist vägivalda tarvitanud. RL ütlused on ebausutavad. Keegi tema ütlusi ei kinnita. Kohtuotsus on põhjendamatult paljusõnaline ja laialivalguv. Kirjeldatakse asjaolusid, millel ei ole käesoleva kriminaalasjaga vähimatki seost. Puuduvad kohtuotsuse motiivid selle kohta, et A.F tegutses füüsilist vägivalda kasutades kavatsetult.
4.Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid apellatsiooni ning taotlesid A.F-i õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 121 järgi. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata, sest kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5.Kohtukolleegium, tutvunud käesoleva kriminaalasja materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et kaitsja apellatsiooni väited väärivad tähelepanu. 5.1 Kohtukolleegium selgitab, et KarS § 121 kehtestab vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest. Seega ei eelda KarS § 121 kuriteokoosseis obligatoorselt kannatanul kehavigastuste tuvastamist vaid piisab, kui on tuvastatud talle füüsilise valu tekitamine. Riigikohtu senises praktikas on asutud valu põhjustanud muu kehalise väärkohtlemise tõlgendamisel seisukohale, et valu põhjustanud muu kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-48-04 ). Riigikohtu kriminaalkolleegium on 24. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-50-13 märkinud, et valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev. Samas tuleb see, et kannatanu tõepoolest valu tundis, eraldi tuvastada. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral, see peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Riigikohtu kriminaalkolleegium on eelpoolviidatud lahendis märkinud ka seda, et KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks piisab igas koosseisualternatiivis ka kaudsest tahtlusest, st sellest, et toimepanija üksnes peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ning möönab seda. Karistusõigusdogmaatikas ja kohtupraktikas on selgitatud, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust.

3(5)

KarS § 121 annab kehalise väärkohtlemise koosseisude loetelu ammendavalt. Seega muud teod, mis ei kujuta endast tervise kahjustamist, löömist, peksmist ega muud valu põhjustanud kehalist väärkohtlemist, ei ole käesolevas sättes kriminaliseeritud. 5.2 Käesolevas kriminaalasjas tunnistas maakohus A.F-i süüdi selles, et ta põhjustas ühe korra kehasse löömisega ja kätega ümber keha kinnihoidmisega oma emale LJ-le füüsilist valu. Millel maakohtu selline järeldus põhineb, seda kohtuotsusest ei nähtu. Kohtukolleegium märgib, et A.F ei ole end oma ema löömises ega kinnihoidmisega valu põhjustamises kunagi süüdi tunnistanud. Ta on jätkuvalt kinnitanud, et ei ole ema löönud. Ta hoidis emal kahe käega ümbert kinni, et ta maha rahuneks. Ta on varemgi nii teinud ja ema on seepeale alati maha rahunenud. Nii oli ka sellel korral. Tema elukaaslane tunnistaja RL ei ole LJ löömist ega kätega kinnihoidmist näinud. Kannatanu LJ on maakohtu istungil prokuröri küsimustele vastates kinnitanud, et A.F üritas teda lüüa, kuid tegelikult talle väga pihta ei saanudki (tl 72,76). Ka kaitsja küsimustele vastates on ta öelnud, et A.F ainult riivas teda (79). LJ ei ole kordagi väitnud, et ta oleks tundnud selle käigus füüsilist valu. Kohtukolleegiumi hinnangul on see usutav, sest kui A.F-i käsi LJ keha tugevasti ei puudutanud, siis ei saanudki ta valu tunda. Kätega kinnihoidmise osas ei ole LJ samuti maakohtu istungil väitnud, et ta oleks tundnud füüsilist valu. Kohtu küsimustele vastates ta tunnistas, et kinnihoidmise tagajärjeks oli muljumine ja sinikas (tl 78). Maakohus leidis aga oma otsuses, et kehavigastuste tekitamine LJ-le ei ole tõendamist leidnud. Kuna süüdistatav A.F ei ole LJ-le füüsilist valu põhjustanud, siis puudub tema käitumises KarS § 121 objektiivne koosseis ja ta tuleb selles süüdistuses õigeks mõista. 5.3 Maakohus tunnistas A.F-i veel süüdi oma elukaaslase RL neljal korral kehalises väärkohtlemises, mis seisnes käest tirimises, jalaga näkku löömises, käega näkku löömises ning rusikaga selga löömises. Süüdistatav A.F ei ole oma elukaaslase RL kehalises väärkohtlemises end kunagi süüdi tunnistanud. Keegi ei ole A.F-ile inkrimineeritud tegude toimepanemist pealt näinud. Arsti poole kehavigastuste fikseerimiseks RL pöördunud ei ole. Seega on tegemist olukorraga nö sõna-sõna vastu, kus kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohtukolleegiumi hinnangul on aga ka siin tegemist olukorraga, kus RL ei ole kohtuistungil kordagi kinnitanud, et A.F tekitas talle nende tegudega füüsilist valu. Seetõttu puudub tema tegevuses KarS § 121 objektiivne koosseis ja ta tuleb selles süüdistuses õigeks mõista. Siinjuures juhib kohtukolleegium tähelepanu asjaolule, et kannatanu RL-le füüsilise valu põhjustamist ei märgita ära isegi A.F-ile esitatud süüdistuses. Seega on juba ainuüksi A.F-ile esitatud süüdistuse teksti põhjal tema süüditunnistamine RL kehalises väärkohtlemises KarS § 121 järgi välistatud. Eeltoodut arvesse võttes tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse A.F-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 järgi ning mõistab ta selles süüdistuses õigeks. Seoses sellega tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse A.F-ilt 532,50 euro sundraha ja 582 euro kaitsjatasu väljamõistmise osas. Kaitsjatasu 582 eurot jääb riigi kanda. Muus osas jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata.

4(5)

6.Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale vandeadvokaat Eve Jundasele tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras talle välja maksta 362,16 eurot. Maakohtu otsusele oli esitanud apellatsiooni kaitsja. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna kohtukolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, millega tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse, siis jäävad menetluskulud riigi kanda.
7.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 tühistab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja 23. aprilli 2014. a otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse.

/allkirjastatud digitaalselt/ Meelika Aava

/allkirjastatud digitaalselt/ Julia Katškovskaja

/allkirjastatud digitaalselt/ Urmas Reinola

Otsus tühistatud osaliselt Riigikohtu 25.02.2015 otsusega

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2014. a otsus osaliselt, s.o A.F-i õigeksmõistmises KarS § 121 järgi L. J.-i väärkohtlemist puudutavas osas.
2.Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
3.Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
4.Kassatsioon rahuldada osaliselt.
5.Kannatanu R. L.-i seisukoht jätta läbi vaatamata ja tagastada esitajale.
6.Määrata Advokaadibüroole Legalia A.F-ile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 216 (kakssada kuusteist) eurot, sealhulgas käibemaks 36 (kolmkümmend kuus) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.