Kohtulahend

Ringkonnakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK :

Harju Maakohus otsustas 25.märtsi 2015.a. otsusega tunnistada süüdi J.G KarS § 199 lg 2 p 9 ja KarS § 25 lg 2 järgi ja karistada vangistusega 6 kuud. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat karistust 1/3 võrra, mõistes karistuseks 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust 19.11.2014.a. Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o. 4 kuud ja 26 päeva vangistust võrra (tegemata 292 ÜKT tunnid ümberarvestatuna vangistuseks asendussuhtega 2 : 1) ja mõista liitkaristuseks vangistus 8 kuud ja 26 päeva. KrMS § 130 lg 41 alusel kohaldada süüdimõistva otsusega mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks J.G suhtes tõkendit – vahistamine alates 25.03.2015.a. ja võtta J.G vahetult peale kohtuotsuse kuulutamist kohtus vahi alla. Karistuse kandmise algust arvestada 23.03.2015.a.

alates viimasest kinnipidamisest, s.o.

Tõkend – vahistamine - tühistada kohtuotsuse jõustumisel või kohtuotsuse mittejõustumise korral karistuse ärakandmise ajaks – karistuse ärakandmisel. Kriminaalmenetluse kulud Välja mõista J.G-lt riigituludesse: 1) KrMS § 175 lg 1 p. 9 ja § 256 5 lg 2, alusel sundraha – 292.50 eurot 2) KrMS § 175 lg 1 p. 4 alusel kaitsjatasu – 168 eurot KrMS § 180 lg 3 alusel määrata J.G kriminaalmenetluse kulude kogusummas 460.50 eurot tasumine ositi 12 kuu jooksul järgmiselt: esimesel 11 kuul tasuda igas kuus 38.38 eurot, 12. kuul 38.32 eurot. Kriminaalmenetluse kulude esimene makse tasuda ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, järgmised maksed tasuda iga järgneva kuu viimaseks kuupäevaks. Tsiviilhagi

Välja mõista VÕS § 1043 alusel J.G-lt AS P kasuks 28.40 eurot. (tasuda a/arvele nr EE232200221014966058 Swedbank). J.G mõisteti süüdi selles, et tema võttis 23.03.2015 kella 22:35 paiku Tallinnas, XXXXXXXXX XXX XX asuvas, AS-le P kuuluvas kaupluses L võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil šokolaadimaiustusi koguväärtuses 62.71 eurot, mille pani nii põue kui kaasas olnud kilekotti ja läbis seejärel kassa, jättes nimetatud kaupade eest tahtlikult tasumata, ent kuritegu jäi tema tahtest sõltumata lõpule viimata seoses kinnipidamisega kaubanduskeskuse turvatöötaja poolt.

APELLATSIOONI SISU:

Süüdistatava kaitsja adv. L.Viil vaidlustab maakohtu otsust mõistetud karistuse osas ning taotleb selle lühendamist. Apellant ei nõustu maakohtu põhjendustega karistusmäära valikul ja esitab omapoolsed väited, miks peaks tema arvates olema karistusmäär lühem. KarS § 199 puhul on oluline, millise vara osas ning millistel asjaoludel on varavastane kuritegu toime pandud. Käesoleval juhul on J.G süüdi tunnistatud ühes varguse episoodis, mis jäi katse staadiumisse, mis on süüdistatava süü suuruse näitajaks. J.G poolt äravõetud kaupade väärtus oli väike – 62.71 eurot. Seejuures tuleb silmas pidada, et üldjuhul vargus ei ole kuritegu varastatu väärtuse korral alla 200 euro, kui tegemist ei ole süstemaatilisusega. J.G tegu vastab KarS § 199 lg 2 p 9 koosseisule üksnes seetõttu, et ta on varasemalt varguste eest karistatud. Väiksele süüle viitab ka asjaolu, et tegemist oli kauplusevargusega, s.o vähem ühiskonnaohtliku vargusega. Ka maakohus leidis, et tulenevalt eeltoodud asjaoludest saab J.G süüd hinnata väikseks. Käesolevas asjas on J.G karistust kergendava asjaoluna põhjendatult arvestatud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust ja süü tunnistamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et karistust kergendav asjaolu on süüdlase selline käitumine, mis annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud ning püüab tagajärge reaalselt leevendada, sealhulgas hüvitada tekitatud kahju. Senise kohtupraktika kohaselt võib puhtsüdamlik kahetsus tähendada teo siirast ülestunnistamist ja kahetsemist, mis võib avalduda uurijale või kohtule antud ütlustes, kannatanu ees vabandamises vms. (vt RKKKo nr 3-1-1-14-07, 3-1-1-23-96). J.G käitumine, s.o oma süü tunnistamine annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud, süüdistatav on kahetsust ka sõnaliselt väljendanud. J.G on avaldanud valmisolekut ka kahju esimesel võimalusel hüvitada. Süüdistatava suhtumine toimepandusse peab kindlasti mõjutama mõistetavat karistust, kuna uute süütegude ärahoidmise kui karistuse põhieesmärgi realiseerimine ei ole mõeldav seda asjaolu arvestamata. Maakohus märkis õigesti, et karistust raskendavad asjaolud puuduvad.

Eeltoodu alusel ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et J.G suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk, mõistes temale 11 kuu ja 4 päeva pikkuse reaalse vangistuse. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistus ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. Apellandi arvates oleks minimaalmääras mõistetav vangistus piisav karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest kaitsta õiguskorda ja saavutada karistuse eesmärgid.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-12009). Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud karistuse raskus. Riigikohus on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohus selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse

üldpreventsiooni tähenduses. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus vastab ülaltoodud nõuetele täiel määral. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on J.G-le karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega. Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks J.G karistamist just vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda, põhjendatud on ka mõistetud vangistusmäära. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka apellatsioonides esitatud põhjendused ei ole arvestatavad ja ei saa kaasa tuua seadusliku kohtuotsuse tühistamist. Kohtuotsuse tühistamiseks peavad esinema seaduslikud alused. J.G näol on tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga, keda mõistetud varasemad karistused ei ole mõjutanud süütegude toimepanemisest hoiduma. Süüdistatavat on varem 12-l korral. Käesoleval juhul ei saa kuidagi suhtuda tõsiselt väitesse, et selline mõistetud karistus on ülemäära range karistus. Karistusmäär jääb alla sanktsiooni keskmäära ning kõigi apellatsioonis esinevate asjaoludega, mis annavad võimaluse mõista karistust allapoole sanktsiooni keskmäära on juba arvestatud. Korduvalt kuritegusid toime pannud isikute karistustundlikkus on enamasti väga väike, mistõttu on põhjendatud pigem raskema karistuse mõistmine. Kohtukolleegium on seisukohal, et J.G osas ei esine asjaolusid, mis annaks aluse kergendada juba niigi tunduvalt alla sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära mõistetud karistust. Iga karistus, mis jääb alla KarS prg. 199 lg 2 sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära, on juba tema jaoks soodne/kerge karistus arvestades süüdistatava isikut ja tema suhtumist õiguskorda. Karistus peab olema adekvaatne toimepandule. Seega apellandi taotlus vähendada veelgi süüdistatavale mõistetud karistust, ei ole arvestatav ning apellatsioonis ei ole ka esitatud ühtegi asjaolu, mida apellatsioonikohus saaks arvestada. Süü puhtsüdamlikku kahetsust ei saa kohtukolleegiumi arvates antud juhul kuidagi ületähtsustada nagu seda teeb kaitsja oma apellatsioonis. Tegemist on poevarguse katsega ja kuna süüdistatav oli kogu kaubaga kinni peetud, siis on selge, et süü eitamine olnuks võimatu. Ka ei saa olla tõsiseltvõetav kahetsuse siirus olukorras, kus isik süsteemselt varastab e. kahetseb ja jälle varastab, siis kahetseb ja ikka varastab jne. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks arutada apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil. Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS §-st 326 lg 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Süüdistatava kaitsja adv. Leelo Viil on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 48 eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. KrMS prg 185 lg 2 alusel jäävad apellatsioonimenetluse süüdistatava kanda ning kohtukolleegium mõistab käesoleva määrusega need süüdistatavalt välja. /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.