Kohtulahend

koguväärtuses 62.71 eurot, mille pani nii põue kui kaasas olnud kilekotti ja läbis seejärel kassa, jättes nimetatud kaupade eest tahtlikult tasumata, ent kuritegu jäi tema tahtest sõltumata lõpule viimata seoses kinnipidamisega kaubanduskeskuse turvatöötaja poolt. Seega pani G.B toime võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on pandud toime süstemaatiliselt, s.o KarS § 199 lg 2 p 9-§ 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtu seisukoht G.B tunnistas end talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi. G.B nõustus kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses. Süüdistatav ei soovinud enda ülekuulamist kohtuistungil, seega arvestab kohus tema kohtueelses menetluses ülekuulamisel antud ütlustega. Süüdistatava poolt toimepandud varguse katse on tõendatud: 1) AS Prisma Peremarket avaldusega nr 1614, millest nähtub, et 23.03.2015.a. kell 22.35 aadressil Mustakivi tee 17, Tallinn asuvas kaupluses Lasnamäe Prisma avastati isiku kinnipidamisel kauplusele kuuluvat maksmata kaupa 62.71 euro väärtuses, s.o 4 Ferrero Rocher`i, kood 8000500032237, ühe toote maksumus 7.69 eurot, maksumus kokku 30.76 eurot, 8 šokolaadi Kalev, kood 4740012030034, ühe toote maksumus 3.55 eurot, maksumus kokku 28.40 eurot, üks šokolaad Kalev, kood 4740012030034, toote maksumus 3.55 eurot. Rikutud oli 8 šokolaadi Kalev. Avalduse kohaselt soovib AS Prisma Peremarket tunnistada end tsiviilhagejaks 28.40 eurot rikutud kauba väärtuses; 2) Tunnistaja XXX ütlustega, mille kohaselt märkas ta 23.03.2015.a. kaupluse Prisma turvakeskuses monitoride juures, kell 22:31, kuidas meesterahvas, kellel oli seljas tumedat värvi jope, pani endale jope alla mitu šokolaadi ja kilekotti mitu kommikarpi. Kell 22:35 väljus meesterahvas kassa nr 6 turvavärava kaudu kaupluse müügisaalist, kauba eest tasumata. Kell 22:45 peeti meesterahvas kinni ja toimetati kontrolliks turvaruumi, selle käigus avastati kauplusele Prisma kuuluvat kaupa kokku 62.71 euro ulatuses, mille eest ei olnud tasutud, rikutud kauba maksumus 28.40 eurot; 3) G4S õigusvastase teo toimepanemise aktiga, millest nähtub, et 23.03.2015 kell 22:35 pani meesterahvas Tallinnas, Mustakivi tee 17 kaupluse Lasnamäe Prisma müügisaalis põue ja kilekotti Prismale kuuluva kauba kogumaksumusega 62.71 eurot, mille eest ta kassarivi läbimisel ei tasunud, peale mida kinni peetud; 4) Isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokolli kohaselt oli 23.03.2015 kell 22.35 ajal Tallinnas, Mustakivi tee 17 asuvast Lasnamäe Prisma kauplusest kaupa varastada üritanud isikuna kinni peetud G.B, kes peeti kinni samal päeval kell 23:45; 5) Asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt on vaadeldud CD-plaadile salvestatud AS Prisma Peremarket kaupluse Lasnamäe Prisma turvakaamerate 23.03.2015 videosalvestusi millest nähtub, et on vaadeldud tumedates riietes meesterahva tegevust kaupluse müügisaalis, mh nähtub, et meesterahvas võtab midagi riiulilt ja paneb käe nimetatud esemetega endale rindkere suunas, olles sel hetkel kaamera poole seljaga; teiselt riiulilt võtab 4 korda midagi riiulilt, mille paneb ostukärusse, meesterahvas läbib kell 22:35:20 kassa ilma millegi eest tasumata, käes hele sangadega kott; 6) Kahtlustatavana ülekuulamisel on G.B tunnistanud ennast täielikult süüdi. Ta tunnistas, et läks 23.03.2015 kella 22.30 paiku läks Tallinnas Mustakivi tee 1 asuvasse kauplusesse Lasnamäe Prisma kaupu vaatama. Sisenes kaupluse müügisaali ja lähenes šokolaadiriiulile, võttis riiulilt kõik kahtlustuses märgitud kaubad, šokolaaditahvlid pani oma jope alla põue ja kommikarbid pani kaasas olnud kilekotti. Seejärel läks kassa suunas ja möödus kassast kauba eest tasumata. Jõudis juba õue, kuid siis peeti kaupluse turvatöötaja poolt kinni. Kinnipidamise käigus kukkusid mõned šokolaadid maha ja

läksid katki. Turvaruumis andis turvatöötajale ära kõik varastatud kaubad. Kahetseb tehtut, lubab esimesel võimalusel hüvitada kauplusele tekitatud kahju. Kuritegu jäi katse staadiumi, sest isik peeti peale varguse toimepanemist turvatöötaja poolt kinni, mistõttu on kvalifikatsioon läbi KarS § 25 lg 2 õige. Õige on ka varguse katse toimepanemine G.B puhul süstemaatiliselt. Süstemaatiline vargus eeldab, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust, sealjuures ei ole tähtis, kas need teod tuleks üksikult subsumeerida KarS § 199 (kuritegu) või § 218 (väärtegu) alla. Lisaks on vajalik, et isiku poolt toime pandud teod on omavahel seotud, s.t et need üksikud vargused moodustavad teatud sisulise süsteemi. Seotud on teod omavahel eelkõige juhul, kui varastamine on kujunenud isikule elustiiliks - näiteks hangib isik endale varastades elatist, see on talle püsiva või alatise sissetuleku allikas, või sooritab süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. Süstemaatilisuse jaoks ei ole oluline, kas isik on varasemate varguste eest süüdi mõistetud (õiguslik retsidiiv) või on need tuvastatud alles ühes menetluses (faktiline retsidiiv). Nagu eelnevalt märgitud, võivad süstemaatilise varguse moodustada nii kuriteod kui ka väärteod. Süütegude vaheline ajavahemik iseenesest ei ole aga süstemaatilisuse moodustamiseks oluline. (RKKK 3-1-1-87-08 p 10). G.B on korduvalt karistatud varguste süstemaatilise toimepanemise eest. Seega saab väita, et varastamine on jätkuvalt tema elustiiliks ning taoline käitumine on süüdistatava jaoks süsteemne. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on G.B 12 kehtivat kriminaalkaristust, teda on alates 2010.a. karistatud KarS § 199 lg 2 p 9 järgi, s.o süstemaatiliste varguste toimepanemise eest. Viimati on G.B mõistetud süüdi ja karistatud Harju Maakohtu 19.11.2014.a.otsusega KarS § 199 lg 2 p 7, 8 , 9 järgi vangistusega (vargused toime pandud 01.06.2014.a. ja 19.07.2014.a.), mis asendati üldkasuliku tööga. Uue kuriteo pani G.B toime üldkasuliku töö tegemise ajal. Eeltoodust tulenevalt on G.B ühe aasta jooksul toime pannud enam kui kaks varavastast süütegu. Kohus leiab, et G.B pani talle süüks arvatud kuriteo toime kavatsetult, sest tema ütlustest nähtub, et läks kauplusesse ja võttis riiulilt kaubad, šokolaaditahvlid pani oma jope alla põue ja kommikarbid kaasas olnud kilekotti ja seejärel lahkus kauplusest kauba eest maksmata. Arvestades kauba kogust ei varastanud ta enda tarbeks, vaid edasimüümiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et G.B käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 9-§ 25 lg 2 järgi. Tsiviilhagi VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Kahju tekitamine on VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt õigusvastane, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Prisma Peremarket AS-i esindaja Natalia Kozlova on esitanud tsiviilhagi, milles palutakse G.B-lt välja mõista 23.03.2015 kella 22:35 ajal AS-le Prisma Peremarket varguse käigus tekitatud kahju seoses 8 šokolaadi Kalev rikkumisega, summas 28.40 eurot. Kohtuistungil tunnistas G.B tsiviilhagi. TsMS § 440 lg 1 kohaselt kui kostja võtab kohtuistungil hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Seetõttu tuleb kannatanu tsiviilhagi rahuldada.

Asitõend Kriminaaltoimikus olev CD-plaat videosalvestusega tuleb KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaaltoimikusse. Karistamine Karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt isiku süü, arvestades seejuures kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Karistusseadustiku eriosa näeb ette KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistuseks rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Kuna G.B on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, s.h ka reaalse vangistusega, ei ole eripreventiivset eesmärki silmas pidades põhjendatud sellise isiku karistamine rahalise karistusega. Varavastase süüteo toimepanemine näitab ka rahaliste vahendite nappust, mistõttu ei oleks rahaline karistus ka tema puhul täidetav, seda enam, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevad menetluskulud ning tal puudub töökoht, seega puudub tal ka kindel sissetulek. Pealegi ei oleks kooskõlas karistuse mõistmise printsiipidega, kui isikule, keda on varem alates 2001.a. 13 korda kriminaalkorras karistatud, mõistetakse järjekordse kuriteo eest kergemaliigiline karistus. Järelikult tuleb talle mõista karistuseks vangistus. Karistuse mõistmisel KarS § 199 lg 2 p 9 -§ 25 lg 2 järgi peab kohus võimalikuks karistada G.B miinimumi lähedases määras, s.o 6 kuulise vangistusega, kuna G.B on oma süüd tunnistanud ja tehtut puhtsüdamlikult kahetsenud. Samuti arvestab kohus, et tegu oli ühe varguse episoodiga, mis jäi katse staadiumi. Kuna tegemist on lühimenetlusega, tuleb G.B-le mõistetud karistust vähendada kolmandiku võrra, karistuseks jääb 4 kuud vangistust. G.B on viimati süüdi mõistetud Harju Maakohtu poolt 19.11.2014.a. ja teda karistati vangistusega 6 kuud. KarS § 68 lg 1 kohaldamisega kuulus ärakandmisele 5 kuud ja 28 päeva vangistust, mis KarS § 69 alusel asendati üldkasuliku tööga 356 tunni ulatuses, tähtajaga 1 aasta. KarS § 65 lg 2 kohaselt kui süüdlane paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandamata osa võrra, järgides karistusseadustiku § 64 lõigetes 2,4 ja 5 sätestatut. Kuna süüdistatav pani uued kuriteod toime ajal, mil ta tegi Harju Maakohtu 19.11.2014.a. otsusega mõistetud üldkasulikku tööd, s.o. enne karistuse täielikku ärakandmist, siis tuleb tema suhtes kohaldada KarS § 65 lg 2 sätteid ning suurendada talle mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Nimelt sätestab KarS § 69 lg 7 üheselt ja alternatiive välistavalt, et kui süüdlane paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö

tegemata osa KarS § 69 lõikes 6 sätestatud vahekorras ning liitkaristus mõistetakse vastavalt KarS § 65 lõikes 2 sätestatule. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et G.B on teinud 64 üldkasuliku töö tundi, tegemata on 292 tundi. Kohus nõustub liitkaristuse moodustamisel prokuröri seisukohaga, et käeolevas kriminaalasjas tuleb liitkaristuse moodustamisel lähtuda Riigikohtu 16.03.2015. a lahendist nr 3-1-1-18-15 Riigikohus selgitas punktis 22 seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks, et üldkasuliku tööga asendatud vangistuse täitmisele pööramisel saab KarS § 69 lg 6 u.r(uus redaktsioon) teises lauses toodud vangistuse ja üldkasuliku töö asendussuhtest (1 : 1) lähtuda vaid juhul, kui tegemist on süüdlasega, kelle vangistus või arest asendati üldkasuliku tööga 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni alusel. Seega kui süüdlasele mõistetud vangistus on asendatud üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, ei saa vangistuse täitmisele pööramisel lähtuda KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud asendussuhtest isegi siis, kui süüdlane hoidus üldkasulikust tööst kõrvale, rikkus kontrollnõudeid või kohtu määratud kohustusi aastal 2015 või hiljem. Sama lahendi punktis 24 on märgitud, et isik, keda karistati vangistusega ja kelle vangistus asendati üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, peab üldkasuliku töö täies mahus ära tegema. Tal ei ole õigust nõuda 2015. a alguseks tegemata töötundide arvu vähendamist põhjusel, et 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni kohaselt vastab ühele vangistuspäevale varasema kahe tunni asemel üks tund üldkasulikku tööd. Selline järeldus tuleneb KarS § 5 lg-st 2, mille kohaselt on pärast süüteo toimepanemist jõustunud karistusseadusel juba süüdimõistetud isiku suhtes tagasiulatuv jõud üksnes juhul, kui see seadus välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. KarS § 69 lg 1 uues redaktsioonis ette nähtud asendusmäära muudatus ei ole käsitatav ühegi KarS § 5 lg 2 teises lauses nimetatud juhtumina. Lahendi punktis 25. on märgitud, et ee, kui süüdlane hoiab üldkasulikust tööst kõrvale, ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi, ei saa tuua kaasa tema soodsamat kohtlemist võrreldes nende üldkasulikku tööd tegevate isikutega, kes täidavad oma kohustusi nõuetekohaselt. Järelikult tuleb ka KarS § 69 lg 6 alusel vangistuse täitmisele pööramisel võtta kantud karistuse kestuse arvestamisel aluseks sama vangistuspäevade ja töötundide suhe, millest lähtudes on jõustunud kohtulahendis vangistus üldkasuliku tööga asendatud. Vastasel korral tekiks näiteks situatsioon, kus isik, kes on vähemalt poole talle enne 2015. aastat mõistetud üldkasuliku töö tundidest ära teinud, vabaneks ülejäänud töökohustusest tänu sellele, et ta hoiab üldkasulikust tööst kõrvale, rikub kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi. See ei ole KarS § 69 lg 6 teises lauses tehtud muudatuse mõte. Samasugust seisukohta on Riigikohus väljendanud ka lahendis 3-1-1-19-15. G.B-le on Harju Maakohtu poolt vangistus asendatud üldkasuliku tööga 19.11.2014.a., s.o enne 01.01.2015.a. karistusseadustiku redaktsiooni kehtivust. Seega tuleb Harju Maakohtu 19.11.2014.a otsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramisel võtta aluseks asendussuhe: üldkasuliku töö kahele tunnile vastab üks päev vangistust. G.B on 24.03.2015.a. seisuga tehtud 64 üldkasuliku töö tundi. Seega on Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osaks 4 kuud ja 26 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel tuleb suurendada mõistetud karistust 19.11.2014.a. Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o. 4 kuud ja 26 päeva vangistust võrra ja liitkaristuseks on vangistus 8 kuud ja 26 päeva. Karistuse algust hakata lugema alates kinnipidamisest, s.o 23.03.2015.a.

Kohus leiab, et G.B suhtes tuleb KrMS § 130 lg 4 alusel kohaldada süüdimõistva otsusega mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks tõkendit - vahistamine alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 25.03.2015.a. Seda põhjendusega, et kohtul puudub kindlus, et isik ei pane kuni karistuse kandmisele asumiseni toime uusi kuritegusid, sh. ka varavastaseid kuritegusid.

Sellist võimalikku ohu prognoosi näitab eelkõige G.B varasem käitumine. Süüdistatav pani käesoleva kuriteo toime ajal kui temale eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus asendati üldkasuliku tööga. G.B ei ole teinud varasematest karistustest mingitki järeldust, ta jätkab varavastaste kuritegude toimepanemist. Samuti ei ole välistatud ka kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumine. G.B on varasemalt karistatud ka reaalse vangistusega. Seega ei ole välistatud G.B pakku minemine. Kohus leiab, et on põhjendatud G.B koheselt karistuse kandmisele saatmine. Kriminaalmenetluse kulud Menetluskuludeks on käesolevas kriminaalasjas sundraha ja kaitsjatasu. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. See on õiglane ja põhjendatud, kuna ta ise on oma käitumisega sellised kulutused endale tekitanud ning tal tuleb selle eest ka vastutada ja väljamõistetud menetluskulud kanda. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on teise astme kuriteos süüdimõistmise korral sundraha suuruseks 1,5 kuupalga alammäära. Seega mõistab kohus süüdistatavalt KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel välja sundraha, mida KrMS § 256 5 lg 2 tulenevalt vähendab poole võrra, s.o 292.50 eurot. Lisaks sellele tasu õigusabi osutamise eest kokku 168 eurot, mis kuulub KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel menetluskulude hulka. KrMS § 180 lg 3 võimaldab küll menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmist, kuid kohtu hinnangul käesolevas kriminaalasjas ei esine selliseid asjaolusid, mis tingiks süüdistatavalt väljamõistmisele kuuluvate menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmise. Sellist taotlust ei ole ka kohtuistungil menetlusosalised esitanud. Kohus peab põhjendatuks kohaldada väljamõistetud menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, s.t määrata kriminaalmenetluse kulude hüvitamine ositi kaheteistkümne kuu jooksul. On ilmselge, et vanglatingimustes menetluskulude korraga täies ulatuses tasumine on raskendatud. Kohus juhindub KrMS § 2561 , § 2564 , § 2565 lg 1 p 2, § 233 – 238, § 306, § 313 . Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teate saabumise korral on motiveeritud kohtuotsus Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kantselei kaudu kättesaadav alates 17.04.2015. kell 13.00.

Eeluurimiskohtunik /digitaalselt allkirjastatud/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.