Kohtulahend

APELLATSIOONIDE SISU:

Süüdistatav vaidlustab kohtuotsust karistuse osas, leiab, et see on liiga range. Palub mõista talle osaline tingimuslik vangistus või üldkasulik töö. Samuti taotleb osa menetluskuludest jätta riigi kanda kuna tal pole võimalik neid tasuda ja sellised kulud tähendavad seda, et peab uuesti varastama hakkama.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatud, perspektiivitud ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt

põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õig uslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-12009). Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud karistuse raskus ja menetluskulude täielik süüdistatava kanda jätmine. Riigikohus on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS § -st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohus selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3 -1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus vastab ülaltoodud nõuetele täiel määral. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on I.I-le karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega. Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks I.I karistamist just vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda. Põhjendatud on ka konkreetset vangistusmäära. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka apellatsioonis ei ole esitatud ühtegi põhjendust, miks apellandi arvates on maakohtu poolt mõistetud karistus liiga range. Kohtuotsuse tühistamiseks peavad esinema seaduslikud alused. I.I näol on tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga, keda mõistetud varasemad karistused ei ole mõjutanud süütegude toimepanemisest hoiduma. I.I-le on vaidlustatud maakohtu otsusega tuvastatud kuriteoepisoodi eest mõistetud karistus, mis jääb tunduvalt alla san ktsiooni keskmäära. I.I on varasemalt korduvalt ja pidevalt karistatud analoogiliste kuritegude eest nii lühemate, kui ka pikemate karistusmääradega, kuid need karistused ei ole mõjutanud teda vargustest loobuma. I.I karistamine lühiajaliste karistsmääradega

on ainult täiendanud tema karistusregistrit, sest vabanedes eelmise karistuse kandmiselt pöördub ta tagasi kuritegelikule teele. Õigesti on maakohus märkonud, et vabaduses viibides ei saa süüdistatav hoiduda varguste toimepanemisest. I.I puhul on alust väita, et ta ei pane kuritegusid toime vaid vanglatingimustes ning mida pikem on karistusmäär, seda väiksem on tema poolt uute kuritegude toimepanemise risk ja harvem kuritegude toimepanemine. Korduvalt kuritegusid toimepannud isikute karistustundlikkus on enamasti väga väike, mistõttu on põhjendatud pigem raskema karistuse mõistmine. I.I tarvitab jätkuvalt ja järjepidevalt narkootikume, mis ilmselgelt suurendab ka tema poolt kuritegude korduvtoimepanemise riski ja välistab igasuguse võimaluse kohtu veenmiseks selles, et ta sobiks kriminaalhooldusele. Viimane karistus narkootikumide tarvitamise eest mõisteti temale 22.04.2015.a. Asendades mõistetud vangistuse ÜKT-ga peab kohus olema veendunud, et ÜKT-le allutatud isik oleks sobiv kindlustamaks ÜKT reaalse täideviimise. Arvestades I.I isikut iseloomustavaid andmeid, ei ole kohtukolleegium veendunud, et ta on sobiv isik ÜKT kui vangistuse asenduskaristuse reaalseks täideviimiseks ja ÜKT täideviimise ebaõnnestumisrisk on sellise isiku puhul väga kõrge. Ka ei ole selline asenduskaristus piisav kindlustamaks kuritegude toimepanemisest hoidumise süüdistatava poolt. Reaalne vangistus on sellise isiku puhul kohtukolleegiumi arvates ainuke võimalus, mis tagab ka õiguskorra kaitsmise huvid KarS prg. 56 mõttes. Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 tuleb süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitada menetluskulud. See asjaolu oli teada ka süüdistatavale. Otsustamaks, kas süüdistatava puhul on põhjendatud alus KrMS prg. 180 lg 3 kohaldamiseks jättes osa menetluskuludest riigi kanda, märgib kohtukolleegium järgmist. Riigikohus on oma määruses 3-1-1-105-12 p.-s 7 selgitanud ja seda kohtupraktika ühtlustamise eesmärgil, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud reeglina süüdimõistetu (KrMS § 180 lg 1). Menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalise seisundi kui ka tema taasühiskonnastamise väljavaateid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuni 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-38-11, p 27). Isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega - arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekud ja varaline seisund tervikuna. Seetõttu saab ka sama karistuse saanud süüdistatavate kohtlemine menetluskulude väljamõistmisel siiski olla erinev. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Maakohtus ei tõstatanud ei süüdistatav ega ka tema kaitsja küsimust menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmiseks. Taotlus oli vaid võimaldada menetluskulude tasumine ositi, mille kohus ka rahuldas. Ka peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et narkootikumide tarvitamine eeldab rahaliste vahendite olemasolu ning see tegur annab alust järeldada, et süüdistatava varaline seisund võimaldab tal ositi tasuda menetluskulusid. Maakohtu poolt menetluskulude tasumiseks antud 12 kuuline tähtaeg täitedokumendi vabatahtliku täitmise tähtaeg. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks alustaa apellatsioonimenetlust esitatud apellatsioonide alusel.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.