Kohtulahend

TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHAD

Tunn vang

Vähe mõis päev

Vasta (kolm

Vasta Mash

Koha S.J on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema isikuna, kes on varem toime keeld pannud süstemaatiliselt vargusi (viimati on teda karistatud 29.12.2014 Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9- 25 lg 2 alusel 23.10.2014.a. toimepandud varguse eest ) ehk süstemaatiliselt, uuesti viibides 30.03.2015 kella 19.24 paiku Tallinnas, aadressil Tammsaare tee 62 asuvas Selver AS-ile Välja kuuluvas kaupluses Tondi Selver, alustas vastavalt oma ettekujutusele teost avalikult, kuid KrM vägivalda kasutamata vahetult kuriteo toimepanemist, mis oli suunatud võõra vallasasja kohtu äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, nimelt püüdis varastada Selver AS-ile tasum kuuluvat kaupa kogumaksumusega 143.20 eurot: 4 100g purki lõhemarja Keta maksumusega Harju a`12.90 eurot (kokku 51.60 eurot) ja 4 200g purki lõhemarja Keta maksumusega a`22.90 eurot (kokku 91.60 eurot), võttis kauba kaupluse riiulilt, möödus kassadest kauba eest tasumata ning üritas põgeneda kauplusest varastatud kaubaga, kuid ei viinud kuritegu lõpule põhjustel, mis ei olenenud tema tahtest, sest teo toimepanemist pealtnäinud turvamees jooksis S.J-ile järele ning pidas ta kinni. Kaup rikkumatult tagastatud kauplusele. Seega pani S.J toime võõra vallasasja äravõtmise katse asja ebaseadusliku omastamise eesmärgil avalikult, kuid vägivalda kasutamata ja süstemaatiliselt, so on KarS § 199 lg 2 p 5, 9- 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Süüdistatav S.J tunnistas ennast täielikult süüdi ning selgitas, et tööd ja sissetulekut tal ei ole. 30.03.2015 läks ta Tammsaare teel asuvasse Selveri kauplusesse, et varastada kaupu, mis maha müüa ja seeläbi endale raha saada. Müügisaalis võttis ta kalatoodete letist 8 kalamarja purki, pani need algul ostukorvi ning seejärel leivaosakonnas pani kalamarjapurgid oma jope alla. Kassadest möödus S.J kauba eest tasumata. Väljudes kassast nägi, et tema suunas jookseb

turvamees ja püüdis põgeneda, kuid turvamees pidas ta kinni ja kutsus politsei. Kaup tagastati rikkumatult kauplusele. S.J kahetses juhtunut. (tl 11-14). Kohus, analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et S.J-i süü varguse katse toimepanemises 30.03.2015.a on täielikult tõendatud. Peale S.J-i süü omaksvõtu nii kohtueelsel menetlusel kui kohtus tõendavad S.J-i süüd Selver AS avaldus, õigusvastase teo toimepanemise akt, tunnistaja ütlused ja kirjalikud tõendid. Selver AS avalduse kohaselt 30.03.2015 kella 19.24 paiku varastati Tallinnas, Tammsaare tee 62 asuvast kauplusest Tondi Selver kaupu (8 purki lõhemarja) 143,20 euro väärtuses. Kaup on kauplusele tagastatud (tl 2). Turvafirma TopSec õigusvastase teo toimepanemise akt tõendab, et 30.03.2015 kella 19.24 paiku varastas sinises jopes ja mustades pükstes meesterahvas Tallinnas, Tammsaare tee 62 asuvast kauplusest Tondi Selver kaupu (8 purki lõhemarja) 143,20 euro väärtuses. Kaup on kauplusele tagastatud. Õigusvastase teo toimepanijaks on S.J , kes esitas isikut tõendava dokumendina juhiloa BA0038458, õigusrikkuja anti üle politseile (tl 3). Tunnistaja XXX(XXX) ütluste kohaselt töötab ta turvatöötajana Tondi Selveris ning nägi 30.03.2015, kuidas sinises jopes ja mustades pükstes meesterahvas võttis kalaletist erinevaid kalamarja tooteid ja asetas need ostukorvi. Seejärel nägi ta turvakaamerast, et meesterahvas liikus saialeti juurde ning hakkas tooteid jope alla panema. Tunnistaja läks kassaliinide juurde ning nägi kella 19.24 ajal, kuidas sama meesterahvas väljus kassade vahelt kauba eest tasumata ning suundus meest kinni pidama. Mees püüdis põgeneda, kuid turvatöötajal õnnestus ta tabada ning koos hakati liikuma turvaruumi suunas. Mees püüdis uuesti põgeneda, koostöös klientidega õnnestus ta kinni pidada ja toimetada turvaruumi, kus meesterahva üleriiete alt leiti erinevaid kalamarja tooteid 143,20 euro väärtuses (tl 4-6). Karistusregistri väljavõtte kohaselt on S.J 8 kehtivat kriminaalkaristust varavastaste kuritegude eest ja 31 kehtivat väärteokaristust, sealhulgas narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse rikkumiste ja varavastaste väärtegude eest (tl 17-30). Harju Maakohtu 29.12.2014 otsusega karistati S.J KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi (tl 3132). S.J karistati KarS § 199 lg 2 p 4 - § 25 lg 2 järgi ka Harju Maakohtu 15.07.2014 otsusega. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on leidnud tõendamist, et S.J isikuna, keda on varem korduvalt karistatud võõra vara salajaste varguste eest, püüdis ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära võtta võõraid vallasasju, tegutsedes kavatsetult. Samuti on tõendatud, et S.J saades aru, et turvatöötaja märkas teda varguse toimepanemisel, püüdis varastatu endale jätmiseks ja kinnipidamise vältimiseks korduvalt turvatöötaja eest põgeneda, kuid see ei õnnestunud. Seega pani ta varguse katse toime avalikult. K riminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt on varguste toimepanemine kujunenud S J i elustiiliks. Riigikohus on asunud seisukohale, et KarS § 199 lg 2 p 9 kontekstis tuleb elustiili mõiste sisustamisel arvestada iga üksikjuhtumi asjaolusid. Püsiva sissetuleku hankimine on eluviisi kindel tunnus, kus isik on motiveeritud toime panema uusi vargusi. Eluviisi võimaliku tunnusena on vaadeldav ka olukord, kus isikul on lihtsalt harjumus varastada. Need isikud ei varasta selleks, et ära elada, vaid selleks, et neil on lihtsalt nii kombeks (Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-1-66-13). Süstemaatiline vargus eeldab, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust ja need teod võivad olla üksikult subsumeeritavad nii kuriteona (KarS § 199) kui ka väärteona (KarS § 218). Väheväärtuslike asjade süstemaatilise varguse korral ei ole erinevate süütegudega varastatu

väärtusel iseseisvat tähendust. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et S.J on 8 kehtivat kriminaalkaristust varavastaste kuritegude eest. Harju Maakohus karistas S.J 2014 kahel korral varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Peale viimase karistuse kandmiselt vabanemist pani ta uuesti toime varavastase süüteo. Seega pani S.J süstemaatiliselt ebaseadusliku omastamise eesmärgil toime võõra vallasasja äravõtmise katse, seejuures pani ta kuriteo toime avalikult, kuid vägivalda kasutamata ja tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 5 ja 9 järgi. Teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 199 lg 2 näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse. Kohus leiab, et rahaline karistus ei oleks S.J-i poolt täidetav, sest ta ei tööta ja tal puuduvad võimalused rahalise karistuse tasumiseks. S.J on korduvalt karistatud kuritegude toimepanemise eest, tal on ka 31 kehtivat väärteokaristust. Väärtegude eest on S.J karistatud muuhulgas ka rahatrahvidega, mis on tasumata. Rahaline karistus ei oleks piisavaks vahendiks S.J-i mõjutamisel mitte enam toime panema uusi süütegusid. S.J on 8 korral karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Viimati karistati teda Harju Maakohtu 29.12.2014 otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi vangistusega, mille kandmiselt ta vabanes 06.02.2015. 30.03.2015 tabati ta uue varavastase süüteo toimepanemiselt. On ilmne, et S.J ei ole enda jaoks karistusest mingeid järeldusi teinud, ka varasemad karistused ei ole mõjutanud teda loobuma süütegude toimepanemisest. Kohus leiab, et karistuse eesmärkide saavutamiseks tuleb süüdistatavat karistada vangistusega. Prokurör taotles S.J-i karistamist 9 kuulise vangistusega. Kaitsja taotles leebemat karistust. Kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast ja seejärel arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011.a otsus asjas nr 3-1-77-11, p 11). S.J kahetseb puhtsüdamlikult tehtut, karistust raskendavad asjaolud puuduvad, kuritegu jäi katsestaadiumisse. Kohus leiab, et teda võib karistada sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt lühema vangistusega. Kaaludes karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist või vangistuse asendamist üldkasuliku tööga, leiab kohus, et karistuse eesmärkide saavutamist ei ole võimalik tagada mõistetava vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisel või asendamisel üldkasuliku tööga. Riigikohus on asunud seisukohale, et isiku karistusest tingimisi vabastamine kui ka vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (Riigikohtu otsus nr 3-1-179-03). Käesolevas asjas ei ole tuvastatud selliseid erandlikke asjaolusid, milliste puhul saaks väita, et mõistetud vangistuse reaalne ärakandmine ei ole otstarbekas. Riigikohus on asunud seisukohale, et selleks, et hakata üldse vaagima, kas kohaldada isiku suhtes üldkasulikku tööd kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust, peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem mitmeid kordi analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu. KarS § 69 kohaldamiseks peavad esinema formaalsete eelduste kõrval obligatoorselt ka materiaalsed eeldused (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Kohus leiab, et ei esine asjaolusid, mis oleksid käesoleval hetkel KarS § 69 kohaldamise eelduseks. Kuigi süüdlase puhul esinevad üldkasuliku töö kohaldamise formaalsed eeldused (talle on mõistetud vangistus alla kahe aasta), puuduvad aga üldkasuliku töö kohaldamise materiaalsed eeldused, mida tuleb alati arvestada. S.J on süstemaatiliselt (16 korda) karistatud kriminaalkorras, tal on ka 31 kehtivat väärteokaristust, kuid karistused ei ole saavutanud oma eesmärki ning S.J jätkas süütegude toimepanemist. Tegemist on narkootikume tarvitava isikuga. Arvestades S.J-i isikut ning

asjaolu, et ta on oma käitumisega näidanud, et ei ole suuteline vabaduses õiguskuulekalt elama, tuleb teda karistada reaalse vangistusega. Juhindudes KrMS § 130 lg 41 kohaldab kohus S.J-i suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistusaja täitumiseni tõkendina vahistamist. Süüdimõistva kohtuotsuse korral tuleb süüdimõistetul KrMS § 180 lg 1 alusel hüvitada menetluskulud. Menetluskuludeks antud asjas on määratud kaitsjale makstav tasu ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et S.J kui töövõimelisel isikul esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Seda peab tõendama süüdistatav. Käesolevas kriminaalasjas süüdistatav selliseid tõendeid esitanud ei ole. S.J on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, sealhulgas vangistusega, kuid vaatamata sellele ei ole need karistused tema käitumisele mõju avaldanud ning ta jätkas kuritegude toimepanemist. Käesoleva kuriteo pani ta toime mõni kuu pärast vanglast vabanemist. Seega pidi S.J möönma, et kuriteo menetlemisega kaasnevad kulud kuuluvad tasumisele seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Asjaolu, et S.J viibib vanglas, ei ole samuti aluseks temalt välja mõistetud menetluskulude vähendamiseks, sest Vangistusseaduse § 37 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on asutud seisukohale, et hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul, kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist (7.12.2012. a lahend asjas nr 3-1-1-120-12 ja 9.12.2013.a lahend asjas nr 3-1-1-109-13). Seega on S.J võimalik töötada ka vangla tingimustes ning asuda hüvitama temalt välja mõistetud menetluskulusid. Kaitsja taotles menetluskulude tasumise ajatamist. Kuna S.J ei ole vara, mille arvelt koheselt menetluskulusid tasuda, siis peab kohus peab põhjendatuks, arvestades süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid, kohaldada menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, so määrata menetluskulude hüvitamine ositi 12 kuu jooksul. Osamaksete suurus, tasumise graafik ja makserekvisiidid on märgitud kohtuotsuse lahutamatuks lisaks olevas makseinfos, mis edastatakse koos maksegraafiku ja viitenumbriga kohtuistungi järgselt kätteandmise võimatusel isiku poolt avaldatud posti- või e-postiaadressile või isiku kinnipidamiskohta. S.J-i poolt menetluskulude graafikus osamakse tähtajaks tasumata jätmise korral maksegraafik tühistada. Eha Popova Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.