Kohtulahend

15.30 ebaseaduslikult enda elukohas Tallinnas aadressil Katusepapi 27-1 kahte kanepitaime, mille kogumass oli kuivatatult kokku 14,45 grammi ning mille tetrahüdrokannabinooli sisaldus oli üle 0,2% (vastavalt ekspertiisiaktile oli nimetatud kanepitaimede THC sisaldus 0,74%). Nimetatud taimed leiti ja võeti 11.06.2014.a kell 15.30 Vitali Širini Tallinnas aadressil XXXXX asuvas korteris teostatud läbiotsimise käigus politseitöötajate poolt ära. KarS § 184 lg 2 p 2 järgi mõisteti Vitali Širini süüdi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud karistusseadustiku 12. peatükis 1. jaos sätestatud kuriteo, ebaseaduslikult omandas uuesti eeluurimisel täpselt tuvastamata isikult, kohas ja ajal, kuid enne 11.06.2014 a, kokku suures koguses erinevaid narkootilisi aineid: narkootilisi aineid amfetamiini ja metamfetamiini sisaldavat pulbrit kogumassiga 157,94 grammi (puhtal kujul vähemalt 21,582 grammi metamfetamiini), metüleendioksümetamfetamiini (MDMA) sisaldava pooliku tableti kogumassiga 0,19 grammi ja narkootilist ainet marihuaanat kogumassiga 19,19 grammi, so erinevaid narkootilisi aineid kokku rohkem kui kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks mõeldud koguses. Osundatud narkootilistest ainetest osa, narkootilisi aineid amfetamiini ja metamfetamiini sisaldavat pulbrit kogumassiga 8,83 grammi (puhtal kujul 1,21 grammi metamfetamiini) hoidis Vitali Širin ebaseaduslikult enda valduses kuni 11.06.2014 a kellani 14.38, mil ta Tallinnas XXXXX maja trepikojas kahtlustatavana kinni peeti ja narkootiline aine politseitöötajate poolt tema valdusest leiti ja ära võeti. Osundatud narkootilistest ainetest ülejäänud osa, narkootilisi aineid amfetamiini ja metamfetamiini sisaldavat pulbrit kogumassiga 149 grammi (puhtal kujul 20,372 grammi metamfetamiini), metüleendioksümetamfetamiini (MDMA) sisaldavat poolikut tabletti kogumassiga 0,19 grammi ja narkootilist ainet marihuaanat kogumassiga 19,19 grammi hoidis Vitali Širin ebaseaduslikult enda elukohas Tallinnas aadressil Katusepapi 27-1 kuni 11.06.2014 a kellani 15.30, mil narkootilised ained tema elukohas teostatud läbiotsimise käigus Vitali Širini poolt vabatahtlikult välja anti ning politseitöötajate poolt leiti ja ära võeti. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD : Süüdistatava kaitsja adv. N.Suvorova taotleb maakohtu otsuse tühistamist Vitali Širinile mõistetud karistuse osas ja palub kergendada uue otsusega mõistetud karistusmäära. Taotlust põhjendab apellant alljärgnevaga. V.Širin on ennast süüdi tunnistanud ja puhtsüdamlikult süüd kahetsenud. Maakohus on otsuses arvestanud Vitali Širini karistust kergendavate asjaoludega ning põhjendanud karistusmäära valikut vastavalt tema süü suurusele. Maakohus ei ole piisavalt arvestanud seda, et vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud karistust ei ole õige siduda varasema karistusega, mis oli süüdistatavale mõistetud analoogiliste kuritegude eest 28.05.2009.a Vitali Širin on seaduskuulekalt käitunud nii katseaja jooksul kui peale katseaja lõppu 28.05.2012.a. Apellant märgib, et Vitali Širin leiab , et temale mõistetud vanglakaristus on liialt pikk ja palub ka sellel korral kohaldada tema suhtes KarS § 74 sätestatut, millest vangistuse osa võiks olla KarS § 184 lg 2 p 2 karistuse alammäära piirides. Tingimisi katseajal suudab Vitali Širin seaduse kuulekalt käituda ja alluda käitumiskontrollile. Maakohus on samuti leidnud, et Vitali Širini süüd saab lugeda keskmisest väiksemaks.

Ei saa nõustuda Maakohtu otsuse p.4.1. omakasu motiivi põhjendusega, selles, et Širini juurest leiti kokku metamfetamiini segu 197, 58 g. Selline kogus ei ole kriminaalasjas tõendamist leidnud. Vitali Širini taskust leiti tema kinnipidamisel 8, 83 g metamfetamiini ja tema korteri läbiotsimisel 157,94 grammi(puhtal kujul 21.582 g). Lähtuvalt sellest,et metamfetamiini segu 197,58g kogus on kohtumenetluses tõendamata ei saa õigeks pidada kohtu motiive kasutamiskordade osas ja tarbimisaja pikkuse osas ( kolm aastat).Palun kohtuotsuse selles osas teha täpsustus. Välja jätta omakasu motiiv KarS § 58 p 1 mõttes kui karistust raskendav asjaolu. Vitali Širin ei nõustu sundraha väljamõistmisega täismahus ning palub seda vähendada. KrMS § 180 lg 3. Menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Vitali Širinil ametlik sisetulek puudub. Maksu-ja Tolliameti andmetel oli tema 2013.a. tulumaksuga maksustatavate väljamaksete summa pealae tulumaksu mahaarvamist kokku 820,00 eurot. Tegemist ei ole erandliku asjaoluga, mis tingiks sundraha vähendamise võimaluse, kuid suurte menetluskulude hüvitamine käib temale üle jõu. Tallinna Ringkonnakohtu 1.aprilli 2015. a määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 10.aprillini 2015. Määratud tähtajaks esitas oma seisukoha prokurör, kes leiab, et apellatsioon on alusetu ja seda järgmistel põhjustel. Maakohus võttis karistusmäära otsustamisel vastavalt käibivale kohtupraktikale lähtepunktist karistusraami keskmäära, mis KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul on vangistus pikkusega 9 aastat ning KarS § 188 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise korral on vangistus pikkusega 5 aastat 6 kuud. Kohus kaalus teosüü suuruse hindamisel nii Vitali Širini poolt käideldud narkootiliste ainete kogust kui ka liiki, samuti võttis karistust raskendava asjaoluna arvesse narkootiliste ainete käitlemise eesmärki, st asjaolu, et Vitali Širin käitles narkootilisi aineid omakasu ajendil. Karistust kergendava asjaoluna võttis kohus arvesse puhtsüdamliku kahetsuse. Asjaolu, et Vitali Širinit on varasemalt karistatud narkootiliste ainete käitlemise eest, kohus eripreventiivsete kaalutluste puhul ei arvestanud. Samas võttis kohus arvesse käideldud narkootilise aine kogust üldpreventiivsete kaalutluste juures. Kogumis hindas kohus kohaseks karistuse määraks vangistuse, mis ületab mõnevõrra sanktsiooni alumist neljandikku. Maakohus mõistiski Vitali Širinile liitkaristuseks 6 aasta 6 kuu pikkuse vangistuse, mis on sanktsiooni alumisest neljandikust vaid poole aasta võrra pikem vangistus (alumine esimene neljandik oleks vangistus 3 aastast 6 aasta pikkuse vangistuseni). Esmalt, prokuratuur nõustub apellandi seisukohaga ses osas, et maakohus pidanuks võtma karistusmäära otsustamisel enam arvesse Vitali Širini varasemat karistatust, eeskätt asjaolu, et ta mõisteti Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja 28.05.2009.a otsusega muuhulgas süüdi KarS § 183 lg 1 ja § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. Ent erinevalt apellandist jääb aga prokurörile mõistetamatuks apellatsioonis esitatud mõttekäik, et Vitali Širini varasem(ad) karistus(ed) narkokuritegude toimepanemise eest peaksid olema aluseks käesoleval

juhul temale uue narkokuriteo toimepanemise eest miinimumilähedase karistuse mõistmisel ning olema ühtlasi selliseks kaalukaks teguriks, mis tingiks taas kord karistusest tingimisi vabastamise. Vastupidi, prokuratuur on seisukohal, et kui Vitali Širini varasemat karistust vastavalt apellatsioonis taotletule temale karistusmäära otsustamisel enam arvesse võtta, siis tingiks see eripreventsiooni kaalutlustest tulenevalt Vitali Širinile mõistetava karistusmäära suurendamist. Nimelt on Riigikohus lahendis nr 3-1-1-99-06 rõhutanud, et vältimatult tuleb arvestada ka süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Nimelt saab kellegi tegelik karistuslik mõjutamine toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut. Kuivõrd, nagu ka apellatsioonis õigesti osundatakse, Vitali Širinit on varem korduvalt karistatud, sh viimati Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja 28.05.2009.a otsusega KarS § 183 lg 1, § 184 lg 2 p 2, § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises süüdi ja teda karistati toona viie aasta pikkuse vangistusega, siis olukorras, kus varasemad karistused (sh eelmine narkokuritegude toimepanemise eest mõistetav karistus) ei ole talle oodatud mõju avaldanud ning süüdistatav on kuritegude toimepanemist jätkanud, puuduvad igasugused alused isiku karistamiseks (taas kord) oluliselt karistusraami keskmäärast allpool oleva karistusega, saati siis miinimumilähedase vangistusega nagu apellatsioonis taotletakse. Samadel põhjustel puudub prokuratuuri hinnangul alus kaaluda Vitali Širinile mõistetava (juhul kui kohus peaks võimalikuks pidama maakohtu mõistetud karistusmäära vähendamist) karistuse osaliselt või täielikult tingimisi täitmisele pööramata jätmiseks. Nimelt on kohtupraktikas asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks ning vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristusereaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Kuivõrd Vitali Širinit on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud ning viimati narkokuritegude toimepanemise eest, siis eeltoodu tõttu puudub prokuröril veendumus, et Vitali Širini osaline vabastamine karistuse kandmisest oleks põhjendatud ja teeniks nõutavaid erija üldpreventiivseid eesmärke. Seejuures ei muuda eelnevat ka asjaolu, et Pärnu Maakohus pidas eelmisel korral võimalikuks jätta Vitali Širinile mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata ning ta läbis katseaja edukalt. Nimelt on Riigikohus lahendis nr 3-1-1-99-06 rõhutanud, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabaduspiirangutega on vangistus seotud. Seega on nn šokivangistuse ehk väga lühiajalise reaalse vangistuse mõistmine põhjendatud üksnes esmakordselt kuriteo

toimepannud isikule. Ent kuivõrd Vitali Širinit ́it on varem kriminaalkorras karistatud ning tal ei ole esimene kord kohtu ees seista ega ka reaalset vangistust kanda, siis eeltoodu tõttu ei pea prokurör võimalikuks temale mõistetud karistust osaliselt või täielikult jätta täitmisele pööramata. Viimaks, puutuvalt apellatsioonis märgitule, et maakohus on otsuse punktis 4.1 märkinud ekslikult Vitali Širini poolt käideldud narkootilise aine metamfetamiini koguseks 197,58 grammi, mitte 157,94 grammi (nagu nähtub kohtus uuritud narkootilise aine ekspertiisiaktist), siis tegemist on ilmse trükitehnilise eksimusega, kuivõrd maakohus on otsuse ülejäänud osas läbivalt korrektset aine kogust. Nimetatud ühekordne minetus ei too kaasa otsuses sisalduvate motiivide ja järelduste ekslikkust ega muuda ka põhjendamatuks maakohtu järeldusi, et Vitali Širin käitles tema valdusest leitud ja ära võetud narkootilist ainet omakasu ajendil.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooniga ja prokuröri kirjaliku seisukohaga leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alus puudub. Süüdistatava kaitsja taotleb V.Širinile mõistetud karistuse kergendamist. Apellatsiooni resolutsioonis taotletakse karistusmäära vähendamist, apellatsiooni põhjendustes aga räägitakse sellest, et mõista karistus KarS prg. 74 sätteid kohaldades e. tingimisi ja seejuures mõista vangistus sanktsiooni alammääras. Kuna apellatsioonist ei ole üheselt väljaloetav, milline peaks olema apellandi arvates uue otsusega süüdistatavale mõistetav karistus, siis vastab ringkonnakohus küsimusele, kas maakohtu poolt mõistetud vangistusmäär on põhjendatud ning kas mõistetud karistus tuleb ka reaalselt ära kanda e. kas esinevad antud juhul sellised asjaolud, mis annavad aluse väita, et mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine süüdlase poolt ei ole otstarbekas. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et õige ei ole maakohtu seisukoht selles, et karistuse mõistmisel eripreventiivsete kaalutluste puhul ei tule arvestada üldse asjaolu, et isikut on varasemalt karistatud narkootiliste ainete käitlemise eest. Maakohus on oma seisukohta põhjendanud sellega, et teo korduv toime panemine on KarS § 184 lg 2 p 2 kohaselt kvalifitseeriv tunnus ning sellest lähtuvalt on seadusandja määratlenud sanktsiooni piirid. Apellant omakorda aga leiab, et maakohus on konkreetse karistusmäära valikul siiski seostanud karistust eelneva karistusega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole võimalik seaduseandja poolt etteantud karistusraamistiku piirides – antud juhul on karistusraamid 12 aastat – otsustada, milline on õiglane karistus isikule selleks, et mõjutada teda edaspidi kuritegudest hoiduma, ilma varasemat analoogiliste kuritegude eest mõistetud karistust arvestamata. Karistusseadustiku mõtte kohaselt karistusõigusliku hinnangu andmisel tuleb keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ja määra valiku aluseks. Samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt, sest kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Mõistes isikule tema süü suurusest tulenevalt karistuse, realiseeritakse olenevalt konkreetsest olukorrast ka üld- ja eripreventsioonid. Ka Riigikohtu kestev praktika on seda meelt, et karistuse mõistmisel ei saa jätta isikut üldse tähelepanuta. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et

süüpõhimõttele rajatud karistusõiguse järgi ei ole võimalik konkreetsest teost lähtuvat süüetteheidet mõõta teo toimepanija isiksuse omapärasid arvestamata. Öeldut kinnitab ka Riigikohtu poolt 2012.a läbiviidud kohtupraktika analüüs Karistuse kohaldamise etapid Eesti kohtupraktikas (vt. Riigikohtu koduleheküljelt ). Kriminaalasjas nr 3-1-1-79-03 asus ka Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need on uue kuriteoga seotud. Kohus peab põhistama, millist konkreetset mõju varasem süütegu mõistetavale karistusele avaldab. Kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04 on kriminaalkolleegium selgitanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks ja seega ka põhiliseks kriteeriumiks üksnes isiku süü. Kuid sama lõike teisest lausest selgub, et karistuse mõistmisel tuleb peale aluse arvestada ka teisi asjaolusid, sh ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seega tuleb kohtutel karistuse mõistmisel silmas pidada ka karistuse kohaldamise eesmärke. Igasugune mõjustamine toimub isiksuse, tema hoiakute muutmise kaudu. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks – prognoosimaks, milline karistus on efektiivseim, mõjustamaks süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma – arvestama ka süüdlase isikut. Kohtupraktikas on välja kujunenud arusaam, kuidas hinnata uue karistuse mõistmisel varasemate samalaadsete kuritegude eest mõistetud karistuste ebapiisavat mõju. Kriminaalasjas 3-1-1-58-13 (p.8 ja 10) on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi selgitanud, kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-26-03, p 5). Samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Arvestades eeltoodut on kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatud alus väita, et V.Širini suhtes ei ole võimalik kohaldada karistuse mõistmisel KarS prg 74 sätteid. Ta oli analoogiliste kuritegude eest 2009 a. karistatud 5 aastase vangistusega, millest tuli tal reaalselt ära kanda kolm kuud ning ülejäänud osa jäeti tingimisi täitmisele pööramata. Kolme aastase katseaja läbis ta küll eeldatavasti edukalt (vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude algusaeg ei ole täpselt tagantjärgi tuvastatav, kuid alust väita vastupidist, ei ole), kuid asjaolu, et paari aasta pärast peale katseaja lõppu tabati V.Širin analoogiliste kuritegude toimepanemiselt, annab üheselt aluse väiteks, et tingimuslik vangistus, s.h. ka lühiajaline šokivangistus, ei ole mõjutanud teda edaspidi samalaadsete kuritegude toimepanemisest hoiduma. Süüdistatavale mõistetud vangistusmäär jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmäära, mis on kohtupraktikas üldjuhul karistuse mõistmise lähtepunktiks. Maakohus on leidnud, et V.Širinile on võimalik mõista vangistusmäär, mis ületab mõnevõrra sanktsiooni alumist neljandikku. Ka liitkaristuse mõistmisel on kohaldatud kergeimalt karistuste liitmise põhimõtet – kergem karistus on loetud kaetuks raskemaga. Seega ei saa kohtukolleegiumi arvates antud juhul rääkida ülemäära rangest karistusest. Süü suurust iseloomustavaks faktoriks on antud juhul ka süüdistatava poolt käideldud puhta narkootilise aine kogus, millest jätkub joobe tekitamiseks keskmiselt 719

inimesele (21,582: 0,03=719,4). Põhjendatud on ka maakohtu seisukoht karistust raskendava asjaolu osas. Maakohus leidis nimelt, et süüdistatav tegutses omakasu motiivil, mis on karistust raskendav asjaolu KarS prg. 58 p 1 mõttes. Arvestades just V.Širinilt äravõetud narkootilise aine suurt kogust ja legaalsete sissetulekute puudumist samal ajal, nõustub kohtukolleegium maakohtuga, et süüdistatav käitles narkootilist ainet ebaseaduslikult omakasu motiivil ning see on tema karistust raskendav asjaolu KarS prg. 58 p.1 tähenduses. Sellist seisukohta on toetanud ka Riigikohus oma otsuses 3-1-1-114-13 p-s 13. Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium seda, et kuigi maakohus on oma otsuses märkinud, et ei arvesta karistuse mõistmisel süüdistatava eelnevat karistust, on seda sisuliselt siiski tehtud ja see on ka põhjendatud. V.Širinile on mõistetud pikem karistusmäär, kui seda oli eelmine samalaadete kuritegude eest mõistetud vangistusmäär ja mõistetud karistus on mõistetud ka reaalselt ärakandmisele. Selline karistusõiguslik kohtlemine on kohtukolleegiumi hinnangul ka igati kooskõlas kohtupraktikas omaksvõtutud karistuse mõistmise üldpõhimõtetega ning ei saa olla maakohtule etteheidetav. Kohtukolleegium nõustub apellandi tähelepanekuga, et maakohus on ebaõigesti oma otsuses nimetanud grammides süüdistatava poolt käideldud narkootilise aine üldkogust, kuid tegemist on ilmselgelt arvutusliku veaga ja nimetatud eksitav number ei mõjuta mingilgi määral süüdistatavale mõistetud karistusmäära ega kohustust see täielikult reaalselt ka ära kanda. Kohtukolleegium parandab selle eksitava vea oma otsusega täpsustuse vormis. Õigeks koguseks tuleb lugeda 157,94 grammi. Sellest tulenevalt muutub ka maakohtujäreldus, et seda kogust poole kuni pooleteise grammi kaupa tarbides, piisaks kasutamiseks ligikaudu 132 kuni 400 korraks. Õige on 105 kuni 316 korraks. Põhjendatud ei ole ka taotlus jätta osa sundrahast riigi kanda. Menetluskulude üldsummaks tunnistas maakohus 2799 eurot (kaitsjatasu, sundraha ja ekspertiisikulu kokku). Ekspertiisikulu vähendas maakohus tunduvalt. Maakohus on oma otsuses ka põhjendanud, miks ei pea põhjendatuks süüdistatava kaitsja poolt maakohtus esitatud taotlust sundraha osaliselt riigi kanda jätmiseks. KrMS § 180 lg 3 võimaldab küll kohtul jätta menetluskulude hüvitamine osaliselt riigi kanda, kuid aluseid menetluskulude hüvitamise osaliselt riigi kanda jätmiseks ei ole maakohus tuvastanud ja neid aluseid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Maakohtu otsustus jätta kõik tekkinud menetluskulud süüdistatava kanda on kooskõlas ka Riigikohtu seisukohtadega ja valitseva kohtupraktikaga ning mingit alust maakohtu otsustuse muutmiseks ega ka kohtupraktika muutmiseks selles osas kohtukolleegium ei näe. Süüdistatav ei ole maakohtus enda maksevõimetuse tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit ega taotlenud ka kohtult nende väljanõudmist. Riigikohus on oma määruse 3-1-1-105-12 p-s 7 selgelt väljendanud oma seisukoha arutatavas küsimuses ja kuna tegemist on kriminaalmenetluse seaduse kohaldamisel tõusetunud küsimusega, on Riigikohtu seisukoht selles osas ka kriminaalmenetlusõiguse allikaks. Nimelt on Riigikohus selgitanud, et seadusandja on määranud, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud reeglina süüdimõistetu (KrMS § 180 lg 1). Menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalise seisundi kui ka tema taasühiskonnastamise väljavaateid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuni 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-38-11, p 27). Isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega - arvesse tuleb võtta süüdistatava

sissetulekud ja varaline seisund tervikuna. Seetõttu saab ka sama karistuse saanud süüdistatavate kohtlemine menetluskulude väljamõistmisel siiski olla erinev. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Lisaks märgib kolleegium, et ka olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist. V.Širin ei ole maakohtule ega ka ringkonnakohtule esitanud tõendeid, mis annaksid alust veendumuseks, et tema varaline seisund ei võimalda tal kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda täies ulatuses. See on aga eeltoodud Riigikohtu seisukohast tulenevalt taotleja enda tõendada. Lisaks tuleb ka arvesse võtta, et süüdistatav pani toime omakasu motiivil rahvatervise vastu suunatud kuriteo. Selle faktori arvestamist menetluskulude väljamõistmise küsimuse otsustamisel on asjakohaseks lugenud ka Riigikohus oma otsuses 3-1-1-3811 p.-s 27. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg 337 lg 1 p 3; 342; 343 muudab kohtukolleegium maakohtu otsuse põhiosa.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.