Z.O süüdistus KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu lühimenetluses
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav Z.O
Süüdistatav
Z.O (ik XXX ), viibib Tallinna Vanglas, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel vene keel, XXXXXXXXXXXX, ei tööta, elukoht XXXXX XXX
XXX-XX XXXXXXX.
Prokurör
Abiprokurör Lauri Talumäe
Kaitsja
Vandeadvokaat Jugans Grossmann
veebruari
2015.
a
otsus
RESOLUTSIOON
Jätta Z.O apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Z.O-le esitati KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 alusel süüdistus selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud varguseid süstemaatiliselt (13. juunil 2013 karistatud Harju
Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 8 ja 9 järgi 28. jaanuaril 2013, 18. veebruaril 2013,
20.veebruaril 2013, 18. märtsil 2013 toimepandud varguste eest ning viimati 21. jaanuaril 2015 ja 23. jaanuaril 2015 toime pannud vargused ja karistatud KarS § 218 lg 1 alusel) jätkas varguste toimepanemist, viibides 12. veebruaril 2015 kella 10.31 paiku Tallinnas XXXXXXXXXX XXXX X asuvas R AS asuvas kaupluses S, võttis võõra vallasasja selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, R AS-le kuuluvat kaupa koguväärtusega 36,72 eurot (8 kohvipakki Luxus maksumusega 4,59 eurot/tk) ning läbis võetud kaubaga kassa, jättes kauba eest tasumata, kuid kuritegu jäi tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata seoses kinnipidamisega turvatöötaja poolt.
2.Harju Maakohtu 14. veebruari 2015. a otsusega mõisteti Z.O süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ning karistati vangistusega 9 kuud. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati vangistust 1/3 võrra ning karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja alguseks 12. veebruari 2015. KrMS § 180 lg 1, § 175 lg 1 ja § 179 lg 1 p 2 alusel mõisteti Z.O-lt riigituludesse menetluskuludena kaitsjatasu summas 120 eurot ning sundraha summas 292,50 eurot, s.o kokku 412,50 eurot. KrMS § 423 ja § 417 lg 2 alusel kohustati süüdistatavat tasuma menetluskulud 1 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. 2.1 Maakohus leidis, et Z.O-le esitatud süüdistus on leidnud tõendamist. Karistuse osas on maakohus seisukohal, et Z.O suhtes on välistatud rahalise karistuse kui leebema karistusliigi kohaldamine. Z.O ei ole töökohta. 2013. aastal teenis Z.O kokku tulu 543 eurot. Kohtuistungil selgitas Z.O , et ta elab koos isaga ja saab 150 eurot pensioni, mis kantakse isa arvele, kes ostab selle eest toitu, lisaks aitab teda rahaliselt isa ning ta on töötanud ka mitteametlikult ehitusel. Samuti nähtub Z.O enda ütlustest, et ta varastaski selleks, et raha saada elamiseks . Karistusregistri väljavõtte kohaselt on Z.O kümme kehtivat väärteokaristust, millede üheksa eest on talle määratud karistuseks rahatrahv, kuid millest vaid üks on käesolevaks ajaks tasutud. Seega kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades ei ole Z.O kohtu hinnangul vahendeid rahalise karistuse kandmiseks. Maakohus on seisukohal, et tulenevalt ka eripreventiivsetest kaalutlustest on kergema karistusliigi kohaldamine Z.O suhtes välistatud. Nimelt nähtub Z.O karistusregistrist, et teda on korduvalt kriminaalkorras karistatud, sh ka reaalse vangistusega, just varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Seetõttu on Z.O puhul karistusliigina võimalik kohaldada vaid vangistust. 2.2 Z.O süü suurust mõjutab esmalt esemete väärtus, mida ta püüdis varastada. Varguse episoodis, milles esitati Z.O vastu süüdistus, püüdis Z.O varastada kohvipakke koguväärtuses 36,72 eurot. Vargus jäi katse staadiumisse ja kahju ei tekitatud. Tegemist on asjaoluga, mis viitab väiksele süü suurusele. Lisaks eeltoodule arvestas maakohus ka asjaoluga, et Z.O pani vargusekatse süstemaatiliselt toime kavatsetusega, mis on tahtluse liikidest raskeim vorm, mille puhul on tegemist suurele süüle viitava asjaoluga. Maakohus luges Z.O puhul süüd suurendavaks aga asjaolu, et ta jätkas vahetult peale vabanemist uute varguste toimepanemist. Nimelt nähtub viimasest Harju Maakohtu otsusest, et Z.O mõisteti süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 8 ja 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ehk sissetungimisega ja süstemaatiliselt varguste toimepanemises ja liitkaristuseks mõisteti talle 1 aasta 7 kuud ja 29 päeva vangistust algusega 20. märtsist 2013. a. Seega karistuse kandmiselt pidi Z.O vabanema 18. novembril 2014. Käesolevas kriminaalasjas arutluse all oleva episoodi pani Z.O toime 12. veebruaril 2015. Sealjuures nähtub kriminaalasja materjalidest, et tegemist ei olnud esimese varguse episoodiga pärast Z.O vabanemist vanglast. Nimelt on ta pärast vabanemist pannud toime vargused ka
21.jaanuaril 2015 ja 23. jaanuaril 2015. Esineb karistust kergendav asjaolu ehk puhtsüdamlik
kahetsus. Maakohus leidis, et Z.O süü on väike, mistõttu võiks temale mõistetav karistus jääda sanktsiooni alammäära lähedale. 2.3 Lisaks arvestas kohus karistuse määra valikul ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Z.O on karistusregistri väljavõtte kohaselt 14 kehtivat kriminaalkaristust ja 10 kehtivat väärteokaristust. Teda on korduvalt karistatud ka varavastaste kuritegude – varguste ja röövimiste – toimepanemise eest. Olukorras, kus isik hoolimata varasematest karistustest (sh peale reaalse vanglakaristuse ärakandmist) jätkab uute samalaadsete kuritegude toimepanemist, saab tema eripreventiivne mõjutamine olla võimalik vaid siis, kui iga järgmise seadusest üleastumise korral karistatakse teda karmimalt võrreldes eelnevate karistustega. Arvestades, et Z.O on viimasel korral karistatud Harju Maakohtu 13. juuni 2013. a otsusega süstemaatiliselt ja sissetungimisega toimepandud kokku nelja varguse eest 1 aasta ja 6 kuu pikkuse reaalse vangistusega, mida lühimenetluse tõttu vähendati 1 aastani, peab käesolevas kriminaalasjas mõistetav karistus olema karmim. Samas arvestas kohus ka konkreetse kuriteo asjaolusid. Üldpreventiivseid eesmärke ehk õiguskorra kaitsmise huvisid hinnates märkis maakohus, et vargused on kõige tüüpilisemad toimepandavad kuriteod Eestis.
3.Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni Z.O, kes palub tühistada maakohtu otsus talle mõistetud karistuse osas ning mõista talle leebem vanglakaristus või asendada vangistus üldkasuliku tööga. Samuti palub Z.O üle vaadata temalt välja mõistetud menetluskulud. 3.1 Apellant märgib, et vargus oli suunatud väheväärtusliku asja vastu ning jäi katse staadiumisse. Varalist kahju ei tekitatud. Z.O selgitab, et tal on olemas kindel elukoht aadressil XXXXX XXX XXX-XX, Tallinn. Alaliseks sissetulekuks on igakuine pension suuruses 150 eurot. Samuti toetavad teda materiaalselt sugulased, mis võimaldab talle äraelamist kuni ta ise tööle asub. 3.2 Apellatsiooni kohaselt viibib Z.O vangistuses ning tal pole võimalust tasuda menetluskulusid. Käesoleval hetkel ei maksta talle pensioni. Z.O palub edasi lükata menetluskulude tasumist 1 aasta võrra pärast seda, kui ta vangistusest vabaneb ja tal tekib võimalus neid tasuda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
4.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.
5.KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat
muuta (vt nt RKKKm nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
6.Kriminaalkolleegium leiab, et Z.O apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ja seda alljärgnevatel põhjustel.
7.Z.O taotlus tema karistuse vähendamiseks ja vangistuse asendamiseks üldkasuliku tööga on perspektiivitu. Maakohus on mõistetavat karistust korrektselt põhistanud /tl 63-64/. Karistus ei ole vastuolus seaduse ega kohtupraktikaga. Maakohus on jõudnud seisukohale, et Z.O süü kuriteo toimepanemisel ei olnud suur ning talle mõistetud karistus on proportsioonis Z.O süüga. Karistus jääb alla sanktsiooni keskmise määra. Maakohus on arvestanud Z.O isikut ja õiguskorra kaitsmise huve, samuti süüd raskendavate asjaolude puudumist ja puhtsüdamlikku kahetsust süüd kergendava asjaoluna. Maakohus on asjakohaselt välja toonud, et Z.O on korduvalt karistatud reaalse vangistusega varavastaste kuritegude, sh süstemaatiliste varguste toimepanemise eest. Käesolevas kriminaalasjas on talle esitatud süüdistus varguses, mis on toime pandud vaid mõned kuud pärast eelmisest vangistusest vabanemist. Seega on põhjendatud maakohtu seisukoht, et Z.O karistamine kergemaliigilisema karistusega või vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei ole põhjendatud. Kohtupraktika kohaselt ei kaitse samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest (RKKKo nr 3-1-1-58-13, p 10). Apellatsioonis esitatud väited, et Z.O on kindel elukoht, sugulaste toetus ja vabaduses võimalus saada pensionit, ei saa olla aluseks Z.O karistuse vähendamiseks, kuna nimetatud asjaolud ei ole senini motiveerinud Z.O õiguskuulekalt käituma.
8.Seoses Z.O taotlusega lükata edasi menetluskulude tasumine, märgib ringkonnakohus järgmist. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid ning võib isiku maksejõuetuse korral teda kuludest osaliselt vabastada või määrate need tasumisele ositi. Ringkonnakohus märgib, et isik, kes paneb toime kuriteo, peab arvestama, et tema poolt toime pandud süüteo menetlemisega ning õigusemõistmisega kaasnevad paratamatult kulud. Isikul ei ole subjektiivset õigust sellele, et kohus osa menetluskulusid riigi kanda jätab või määrab nende tasumise ositi, vaid niisuguste otsustuste puhul on tegemist kohtu diskretsiooniga. Seejuures tuleb veel osutada, et menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Harju Maakohtu 14. veebruari 2015. a istungi protokollist nähtuvalt ei ole Z.O ega tema kaitsja kohtuistungil taotlenud menetluskulude riigi kanda jätmist ega ositi tasumist ega arusaadavalt esitanud selle kohta ka mingeid tõendeid.
9.Süüdimõistetu ei ole enda maksejõuetust kuidagi tõendanud ka apellatsioonis. Kaebuses märgitud asjaolu, et Z.O viibib vangistusasutuses, ei anna alust menetluskulude välja mõistmata jätmiseks. Kohtukolleegium möönab, et vangistuses viibimise ajal on küll raskendatud rahaliste kohustuste täitmine, kuid ainuüksi see asjaolu ei ole mõjuvaks põhjuseks menetluskulude vähendamiseks. Samuti ei tähenda töötasu puudumine ilmtingimata seda, et isikul puudub sissetulek või muu hõlpsalt realiseeritav vara (nt mootorsõiduk või muu vallasvara) ning seega vahendid oma kohustuste täitmiseks. Käesolevalt ei ole Z.O esitanud tõendeid oma majandusliku seisukorra kohta, millest nähtuvalt oleks kohustuste
täitmine võimatu või vähemalt ebamõistlikult koormav. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et süüdimõistetul on mõjuvate põhjuste olemasolu korral kohtulahendi täitmise staadiumis, s.o pärast määruse jõustumist ja täitmisele pööramist, õigus KrMS § 423 ja § 424 alusel taotleda kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist kuni ühe aasta võrra. Mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus lasub isikul, kes taotleb täitmise tähtaja pikendamist.
10.Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alus el ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.
Andres Parmas
Sten Lind
Urmas Reinola
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.