1-15-1231/9 - Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja - lahend.ee

1-15-1231 199 (kuritegu) või § 218 (väärtegu) alla. Sealjuures peavad need vargused olema omavahel seotud, s.t et need üksikud vargused peavad moodustama teatud sisulise süsteemi. Seotud on teod omavahel eelkõige juhul, kui varastamine on kujunenud isikule elustiiliks – näiteks hangib isik endale varastades elatist, see on talle püsiva või alatise sissetuleku allikas, või sooritab süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. Süstemaatilisuse jaoks ei ole oluline, kas isik on varasemate varguste eest süüdi mõistetud (õiguslik retsidiiv) või on need tuvastatud alles ühes menetluses (faktiline retsidiiv). Süstemaatilise varguse võivad moodustada nii kuriteod kui ka väärteod. Hilisemas lahendis nr 3-1-1-66-13 on Riigikohtu kriminaalkolleegium jäänud eeltoodud seisukoha juurde. Kohus on seisukohal, et tunnistaja XXXütluste (tl 6-8), H.I ’i kahtlustatavana antud ütlustega (tl 34-37), karistusregistri väljatrüki (tl 16-22), Harju Maakohtu 13.06.2013. a otsuse (tl 23-25) ning kiirmenetluse otsustega väärteoasjades nr 231515000638 ja 231515000875 on tõendamist leidnud, et H.I isikuna, kes on varem toime pannud varguseid süstemaatiliselt jätkas varguste toimepanemist, viibides 12.02.2015. a kella 10:31 paiku Tallinnas Kalevipoja põik 8 asuvas Rimi Eesti Food AS asuvas kaupluses Säästumarket, võttis Rimi Eesti Food AS-le kuuluvat kaupa koguväärtusega 36,72 eurot (8 kohvipakki Luxus maksumusega 4,59 eurot tk) ning läbis võetud kaubaga kassa, jättes kauba eest tasumata, kuid tegu jäi tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata seoses kinnipidamisega turvatöötaja poolt. H.I ’i ja tunnistaja XXX ütlustest nähtub, et H.I ’il ei õnnestunud süütegu lõpule viia, kuivõrd ta peeti peale kassast möödumist tunnistaja poolt kinni (tl 8, 36). Seetõttu analüüsib kohus H.I ’i poolt toimepandud tegu edasi süstemaatilise varguse katse koosseisu skeemi järgi. Subjektiivne koosseis Tunnistaja XXX ütlustest nähtub, et ta oli 12.02.2015. a Kalevipoja Säästumarketis aadressil Kalevipoja põik 8 Tallinn tööl turvatöötajana. Kell 10:30 märkas ta videokaamera vahendusel, kuidas mitte pikka kasvus, halli jopega ja musta mütsiga mees paneb kilekotti kohvipakke. Kell 10:31 möödus meesterahvas neljanda kassa kassaliinist ja ei tasunud tema poolt võetud kauba eest. Kell 10:32 pidas tunnistaja nimetatud meesterahva kontrollimise eesmärgil kinni. Kontrolli käigus avastati meesterahva kilekotist kaheksa pakki kohvi Luxus, maksumusega 4,59 eurot pakk. Kahjusumma kokku oli 36,72 eurot. H.I on andnud ütlusi (tl 36), milles ta täielikult tunnistab talle etteheidetava kuriteo (KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi) toimepanemist. H.I selgitas, et 12.02.2015. a kella 10:25 paiku läks ta Kalevipoja Säästumarketi kauplusesse kaupu vaatama. Müügisaalis tekkis tal idee varastada kohvi. Seejärel võttiski riiulilt kaheksa kohvipakki ja pani need oma kilekotti. Pärast seda suundus kassade poole, möödus kassast kohvipakkide eest maksmata, kuid kauplusest väljudes lähenes turvatöötaja, kes kutsus endaga kaasa laoruumi kontrolliks. Laoruumis andis H.I võetud kohvipakid ära. Turvatöötaja kutsus kohale politsei, kes viis ta politseijaoskonda. Kohvi tahtis H.I enda sõnade kohaselt varastada selleks, et seda edasi maha müüa ja raha enda tarbeks kulutada. Seega toimunud sündmuse osas, s.t millal, kus ja mida püüdis H.I õigusvastaselt võtta, kattuvad nii tunnistaja kui ka süüdistatava H.I ’i ütlused. Kohus leiab, et H.I ’i teoplaan oli Säästumarketi kauplusest võtta kaupa, mida on kerge realiseerida ning väljuda kauplusest koos võetud kaubaga, olles selle eelnevalt peitnud endale kotti. Sealjuures on kohus seisukohal, et H.I tegutses kavatsetusega KarS § 16 lg 2 mõttes. Nimetatud paragrahv sätestab, et isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Andrei 3 (7)

1-15-1231 H.I on andnud järgmised ütlused: /.../ läksin kauplusesse Kalevipoja Säästumarket kaupu vaatama /.../ müügisaalis tekkis mul idee varastada kohvi /.../ Ma tahtsin varastada kohvi, et edasi maha müüa ja raha kulutada enda tarbeks. Kohtu hinnangul nähtub nendest ütlustest selgelt, et H.I ’il oli juba kauplusse minnes eesmärk sealt midagi varastada, et see hiljem maha müüa ja elamiseks raha saada. Lihtsalt kaupluses alles varastatu objekt konkretiseerus, s.t alles kaupluses teadis H.I kindlalt, mida ta tahab varastada. Kohtuistungil avaldas H.I, et viimased kolm nädalat ei ole tal endaga kõik korras olnud, on hakanud uuesti narkootikume – fentanüüli – tarvitama, seepärast vargused toime panigi (tl 50 pöördel). Arvestades ka H.I ’i vähest sissetulekut ning asjaolu, et teda toetab majanduslikult isa, kellega koos ta ka elab (tl 31-32, 34, 50 pöördel), leiab kohus, et H.I varastas eesmärgiga varastatu maha müüa ning saadud raha eest osta endale narkootikume. Lisaks eelnevale oli H.I täiesti teadlik ka asjaolust, et teda on Harju Maakohtu 13.06.2013. a otsusega (tl 23-25, 19) karistatud mh süstemaatiliselt toimepandud nelja varguse eest KarS § 199 lg 2 p 9 mõttes ning pärast karistuse kandmiselt vabanemist kahel korral ka väärteokorras 21.01.2015. a ja 23.01.2015. a toimepandud varguste eest väheväärtuslike asjade vastu KarS § 218 lg 1 mõttes (tl 26-30, 20). Seega on H.I teadlik süstemaatilise varguse koosseisust ning teab, milline tegevus nimetatud koosseisule vastab. Objektiivne koosseis Eelnevalt väljatoodud tõenditega on tõendamist leidnud, et H.I asus vahetult varguse koosseisu täitmisele. Nimelt murdis H.I kohvipakkide omaniku (Rimi Eesti Food AS-i) valduse nendele võttes kohvipakid riiulilt ja pannes need endale kotti ja suundudes seejärel nende eest maksmata kassadest mööda. H.I ei jõudnud aga enda valdust võetud kaupadele kehtestada, sest ta peeti pärast Säästumarketi kauplusest väljumist turvatöötaja poolt kinni. Seetõttu ei olnud H.I ’il võimalust sündmuskohalt lahkuda ja vabalt vallata ja käsutada (s.t maha müüa) võetud kaupu. Seega on tõendamist leidnud, et H.I täitis varguse katse koosseisu. Tunnistaja XXX ütluste ja Rimi Eesti Food AS-i avalduse kohaselt püüdis H.I varastada 8 kohvipakki Luxus koguväärtusega 36,72 eurot (tl 2, 8). Seega oli vargus suunatud väheväärtusliku asja vastu KarS § 218 mõttes. Arvestades aga asjaolusid, et H.I on nii 21.01.2015. a kui ka 23.01.2015. a pannud samuti toime vargused (ühe lõpuleviidud varguse ja ühe varguse katse) väheväärtuslike asjade vastu (tl 26-30), siis süstemaatilise varguse objektiivse koosseisu olemasoluks vajalikud kolm varguse episoodi on täidetud. Kohus leiab, et täidetud on ka teine süstemaatilise varguse tuvastamise kriteerium. Nimelt on varastamine kujunenud H.I’ile elustiiliks. Kõik eelnimetatud kolm varguse katse episoodi on toime pandud ühe kuu jooksul – 21.01.2015. a, 23.01.2015. a ja 12.02.2015. a. Lisaks nähtub kriminaalasja materjalidest, et kõik vargused on toime pandud kauplustest ning varguse objektiks on olnud kas šokolaad või kohv. Harju Maakohtu 13.06.2013. a otsusest nähtub, et H.I mõisteti süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 8 ja 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ehk sissetungimisega ja süstemaatiliselt varguste toimepanemises ja liitkaristuseks mõisteti talle 1 aasta 7 kuud ja 29 päeva vangistust algusega 20.03.2013. a (tl 23-24). Seega karistuse kandmiselt pidi H.I vabanema 18.11.2014. a. Eelnevast nähtub, et juba kaks kuud peale vabanemist pani H.I toime uue varguse. Arvestades, et ta oli just vabanenud ka süstemaatilise varguse eest mõistetud karistuse ärakandmiselt, siis on isik jätkanud elustiili, mille eest mõistetud reaalse vangistuse kandmiselt ta vabanes. Neljast varguse episoodist kolm, milles H.I Harju Maakohtu 13.06.2013. a otsusega süüdi mõisteti, olid samuti kauplusevargused ning varguste objektiks olid põhiliselt sokid ja šokolaad ehk tegemist oli kaupadega, mida on kerge realiseerida. Eeltoodut arvestades oleks kohtu hinnangul H.I’i tegevus tulnud 4 (7)

1-15-1231 kvalifitseerida süstemaatilise vargusena KarS § 199 lg 2 p 9 mõttes juba ainuüksi 21.01.2015. a varguse toimepanemise alusel. H.I’i ütluste (tl 36) kohaselt varastas ta selleks, et varastatu maha müüa ja raha saada. Kohtuistungil väljendatu kohaselt vajas H.I raha narkootikumide ostmiseks (tl 50 pöördel). Samuti on H.I’i sissetulek niivõrd väike – pension 150 eurot kuus - , et ta elab koos isaga, kes teda ka majanduslikult lisaks toetab (tl 50 pöördel). H.I’i sissetulekute vähesust kinnitavad ka Maksu- ja Tolliameti andmed tema 2013. aasta kogusissetulekute kohta, milleks on 543 eurot (tl 31-32). Töökohta H.I ’il samuti ei ole (tl 11, 34, 50). Kõik eelmärgitu kinnitab kohtu seisukohta, et H.I ’i puhul on varastamine kujunenud talle elustiiliks ja elatumisallikaks. Kohus on seisukohal, et eeltoodud põhjustel on H.I täitnud KarS § 199 lg 2 p 9 § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo ehk süstemaatiliselt toimepandud varguse katse objektiivse koosseisu. Õigusvastasus ja süü H.I’i teos puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. H.I oli teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane, sest kriminaalasja toimikust ei nähtu KarS §-s 34 sätestatud asjaolusid ning H.I on sündinud 1978. aastal (tl 9, 16). Süüd välistavad asjaolud puuduvad. Seega on H.I ’i tegu koosseisupärane, õigusvastane ja süüline. Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et H.I on pannud toime talle etteheidetava kuriteo KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 mõttes ehk süstemaatilise varguse katse. Karistus KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on võimalik isikut karistada rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. Kohus leiab, et käesoleval juhul on H.I ’i suhtes välistatud rahalise karistuse kui leebema karistusliigi kohaldamine. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et H.I’il ei ole töökohta (tl 11, 34, 39). 2013. aastal teenis H.I kokku tulu 543 eurot (tl 31-32). Kohtuistungil rääkis H.I, et ta elab koos isaga ja saab 150 eurot pensioni, mis kantakse isa arvele, kes ostab selle eest toitu, lisaks aitab teda rahaliselt isa ning ta on töötanud ka mitteametlikult ehitusel (tl 50 pöördel). Samuti nähtub H.I ’i enda ütlustest, et ta varastaski selleks, et raha saada elamiseks (tl 36). Karistusregistri väljavõtte kohaselt on H.I ’il kümme kehtivat väärteokaristust, millede üheksa eest on talle määratud karistuseks rahatrahv, kuid millest vaid üks on käesolevaks ajaks tasutud (tl 20-22). Sealjuures on tasumata rahatrahvide summad vahemikus 16-240 eurot. KarS § 44 lg-te 1 ja 2 kohaselt on minimaalse rahalise karistuse summa 300 eurot. Seega kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades ei ole H.I’il kohtu hinnangul vahendeid rahalise karistuse kandmiseks. Kohtus on seisukohal, et tulenevalt ka eripreventiivsetest kaalutlustest on kergema karistusliigi kohaldamine H.I ’i suhtes välistatud. Nimelt nähtub H.I ’i karistusregistrist, et teda on korduvalt kriminaalkorras karistatud, sh ka reaalse vangistusega, just varavastaste kuritegude toimepanemise eest (tl 16-19). Seetõttu on H.I’i puhul karistusliigina võimalik kohaldada vaid vangistust. H.I ’i süü suurust mõjutab esmalt esemete väärtus, mida ta püüdis varastada. Varguse episoodis, milles esitati H.I ’i vastu süüdistus, püüdis H.I varastada kohvipakke koguväärtuses 36,72 eurot (tl 2, 3-4, 8). Kuivõrd vargus jäi katse staadiumi ning H.I ei olnud kohvipakke kahjustanud, siis tagastati kohvipakid

1-15-1231 väheväärtuslik asi, mille väärtus ei ületa 200 eurot. Seega H.I’i tegevus oli suunatud väheväärtusliku asja vastu. Tegemist on asjaoluga, mis viitab väiksele süü suurusele. Lisaks eeltoodule arvestab kohus ka asjaoluga, et H.I pani vargusekatse süstemaatiliselt toime kavatsetusega, mis on tahtluse liikidest raskeim vorm, mille puhul on tegemist suurele süüle viitava asjaoluga. Kohus loeb H.I ’i puhul süüd suurendavaks aga asjaolu, et ta jätkas vahetult peale vabanemist uute varguste toimepanemist. Nimelt nähtub viimasest Harju Maakohtu otsusest, et H.I mõisteti süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 8 ja 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ehk sissetungimisega ja süstemaatiliselt varguste toimepanemises ja liitkaristuseks mõisteti talle 1 aasta 7 kuud ja 29 päeva vangistust algusega 20.03.2013. a (tl 23-24). Seega karistuse kandmiselt pidi H.I vabanema 18.11.2014. a. Käesolevas kriminaalasjas arutluse all oleva episoodi pani H.I toime 12.02.2015. a. Sealjuures nähtub kriminaalasja materjalidest, et tegemist ei olnud esimese varguse episoodiga pärast H.I ’i vabanemist vanglast. Nimelt on ta pärast vabanemist pannud toime vargused ka 21.01.2015. a ja 23.01.2015. a, (tl 26-30, 20). H.I’i puhul esineb karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 alt 2 mõttes ehk puhtsüdamlik kahetsus, kuivõrd ta on avaldanud kahetsust toimepandud varguse katse osas kohtueelses menetluses (tl 36). Kohtul ei ole alust kahelda H.I’i poolt avaldatud kahetsuse siiruses. Karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes H.I’i teos ei esine. Arvestades eeltoodud süüd mõjutavaid asjaolusid, ühe karistust kergendava asjaolu esinemist ning raskendavate asjaolude puudumist, leiab kohus, et H.I’i süü on väike, mistõttu võiks temale mõistetav karistus jääda sanktsiooni alammäära lähedale. Kohus võtab karistuse määra mõistmisel lähtepunktiks sanktsiooni keskmise ehk 1/2 KarS § 199 lg-s 2 sätestatud vangistuse sanktsiooni määrast, milleks on ca 2 aastat ja 6 kuud vangistust. Lisaks eeltoodule arvestab kohus karistuse määra valikul ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. H.I’il on karistusregistri väljavõtte kohaselt 14 kehtivat kriminaalkaristust ja 10 kehtivat väärteokaristust (tl 16-22). Kuigi kohtu hinnangul ei ole registri väljavõtte märgitud kriminaalkaristus nr 12 (tl 19) enam kehtiv, näitab siiski niivõrd paljude kriminaal- ja väärteokaristuste olemasolu isiku suhtumist õiguskorda. Lisaks nähtub ilmekalt H.I ’i karistusregistrist, et teda on korduvalt karistatud ka varavastaste kuritegude – varguste ja röövimiste – toimepanemise eest. Sealjuures ka süstemaatiliselt toimepandud varguste eest, mida kinnitab ka Harju Maakohtu 13.06.2013. a otsus (tl 23-25), millega mõisteti H.I ’ile reaalne vanglakaristus. Olukorras, kus isik hoolimata varasematest karistustest (sh peale reaalse vanglakaristuse ärakandmist) jätkab uute samalaadsete kuritegude toimepanemist, saab tema eripreventiivne mõjutamine olla võimalik vaid siis, kui iga järgmise seadusest üleastumise korral karistatakse teda karmimalt võrreldes eelnevate karistustega. Arvestades, et H.I ’it on viimasel korral karistatud Harju Maakohtu 13.06.2013. a otsusega süstemaatiliselt ja sissetungimisega toimepandud kokku nelja varguse eest 1 aasta ja 6 kuu pikkuse reaalse vangistusega, mida lühimenetluse tõttu vähendati 1 aastani (tl 23-24), peab käesolevas kriminaalasjas mõistetav karistus olema karmim selleks, et mõistetav karistus võiks üldse mingit eripreventiivset mõju H.I ’i puhul omada. Siiski arvestab kohus siinkohal eelmise kohtuotsuse ja käesoleva kohtuotsuse aluseks olevaid erinevaid asjaolusid. Nimelt karistati H.I ’it eelmise kohtuotsusega kahe erineva kvalifikatsiooni alusel, s.t KarS § 199 lg 2 p 8 ja p 9 alusel, käesoleval juhul vaid p 9 alusel. Samuti arvestab kohus asjaolu, et eelmisel korral mõisteti H.I ’ile karistus kokku 4 varguse episoodi toimepanemise eest, kuid käesoleval juhul on süüdistus esitatud ühe varguse episoodi osas ning eelnevad väärteokaristused ja kriminaalkaristus koosmõjus selle ühe episoodiga täidavad KarS § 199 lg 2 p-s 9 sätestatud kuriteokoosseisu. Nendel põhjustel leiab kohus, et käesoleval juhul võib karistuse määr jääda 6 (7)

1-15-1231 siiski väiksemaks võrreldes eelmise kohtuotsusega mõistetud 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Siiski ei pea kohus eripreventiivsetest kaalutlustest lähtudes võimalikuks mõista H.I ’ile karistust sanktsiooni alammääras või sellele väga lähedases määras. Alammääras või selle lähedases määras võib üldjuhul karistuse mõista ikkagi isikule, kelle süü on väike ja keda karistatakse kas üldse esimest korda kriminaalkorras või siis samalaadse rikkumise eest alles esimest korda. H.I’i puhul sellise isikuga tegemist aga ei ole. Üldpreventiivseid eesmärke ehk õiguskorra kaitsmise huvisid hinnates on kohus seisukohal, et kuigi vargused on kõige tüüpilisemad toimepandavad kuriteod Eestis, ei või käesoleval juhul isikut siiski karistada suuremas määras, kui on tema süü suurus ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Võttes arvesse H.I ’i süü suurust, samuti üld- ja eripreventiivseid eesmärke, mõistab kohus H.I ’ile KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistuseks 9 (üheksa) kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendab kohus mõistetavat liitkaristust 1/3 võrra, mõistes vähendatud karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb karistusaja hulka lugeda eelvangistuses viibitud aeg. H.I ’i on kinni peetud alates 12.02.2015. a kella 10:55-st (tl 12). Kuivõrd kohus mõistab H.I’ile karistuseks reaalse vangistuse ning isik on ka käesoleval ajal kinni peetud, siis karistuse kandmise algust tuleb lugeda alates tema kinnipidamisest, s.t alates 12.02.2015. a. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 173 lg 1 p 1 kohaselt on kriminaalmenetluse kuludeks menetluskulud. Käesolevas kriminaalasjas on menetluskuluks esmalt KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes määratud kaitsjale (vandeadvokaat Jugans Grossmann’ile) määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses ehk antud juhul kokku 120 eurot (tl 38, 52-53). Kriminaalmenetluse kuludeks on KrMS § 175 lg 1 p 9 mõttes ka süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KarS § 4 lg 3 kohaselt on käesoleval juhul KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritav kuritegu teise astme kuritegu. KrMS § 179 lg 1 p 2 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral on 1,5 kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 28.11.2013. a määrusega nr 166 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lg 2 kohaselt kehtestati kuupalga alammääraks alates 01.01.2015. a 390 eurot. Seega tuleks KrMS § 179 lg 1 p 2 ja § 175 lg 1 p 9 alusel H.I ’il tasuda ka sundraha summas 585 eurot. Kuid arvestades, et kohus arutas H.I