Kohtulahend

ning Viru

1-13-2843 Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Viru Maakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud Viru Maakohtu 08.10.2013 kohtuotsusega nr 1-13-2843 tunnistati T.K süüdi KarS § 200 lg 2 p 7, § 199 lg 2 p 4,8, § 266 lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks 2 aastat ja 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu Narva kohtumaja 04.11.2011 kohtuotsuse järgi ärakandmata karistuse osa võrra (2 kuud 20 päeva vangistust) ning T.K-le mõisteti liitkaristuseks 2 aastat, 6 kuud ja 20 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati kahtlustatavana kinnipidamise aeg alates 29.06.2011 kuni 30.06.2011, so 2 päeva karistusaja hulka ja lõplikult ärakandmisele mõisteti 2 aastat, 6 kuud ja 18 päeva vangistust. Viru Maakohtu Narva kohtumaja 08.10.2013 kohtuotsus jõustus 16.10.2013. 02.01.2015 edastas Viru Vangla kohtule KrMS § 431 lg 3 alusel andmed karistuse vähendamise või vabastamise otsustamiseks T.K suhtes. T.K kannab karistust Viru Vanglas, karistuse kandmise algus oli 05.11.2013 ja lõpp 23.05.2016. Maakohtu seisukoht KarS § 5 lg 2 sätestab, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. Seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust, on tagasiulatuv jõud ka isiku suhtes, kes kannab temale jõustunud otsusega mõistetud vangistust või kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele. Sellisel juhul vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani, või kui tegu ei ole enam kuriteona karistatav, vabastatakse isik vangistusest. KrMS § 431 lg 3 kohaselt teavitab vangla, milles kannab karistust karistusseadustiku § 5 lõikes 2 nimetatud isik, teda seaduse tagasiulatuvast mõjust 15 päeva jooksul kergendava seaduse jõustumisest arvates ning esitab täitmiskohtunikule andmed isiku vabastamise otsustamiseks. KrMS § 431 lg 1 ja 2 kohaselt lahendab karistusseadustiku § 5 lõikes 2 sätestatust tulenevad seaduses reguleerimata küsimused ning muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendi teinud kohus või kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. KrMS § 432 lg 34 sätestab, et juhul, kui peale kohtuotsuse jõustumist, mille täitmisel tekkinud küsimust täitmiskohtunik lahendab, lühendab uus seadus teo eest ettenähtud vangistust, vähendab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2 vangistust uues seaduses samasuguse teo eest ettenähtud ülemmäärani, või kui tegu ei ole enam kuriteona karistatav või vangistusega karistatav, jätab täitmiskohtunik vangistuse täitmisele pööramata või vabastab isiku vangistusest. Kui isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud liitkaristus ning uus seadus välistab liitkaristuse mõistmise aluseks olnud kuritegudest ühe või mitme karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust, siis juhindudes KrMS §432 lg-st 35 mõistab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2 uue liitkaristuse.

1-13-2843 Kriminaalasjas nr 1-13-2843 mõisteti T.K süüdi KarS § 200 lg 2 p 7, § 199 lg 2 p 4,8, § 266 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. KarS § 200 lg 2 p 7 järgi mõisteti karistuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust, KarS § 199 lg 2 p 4,8 järgi ( 04.11.2011 episood) 5 kuud vangistust ning § 266 lg 1 järgi (29.06.2011 episood) 2 kuud vangistust. Karistused liideti ning lugedes kergem karistus kaetuks raskeima karistusega, mõisteti liitkaristuseks 3 aastat 6 kuud vangistust, mida vastavalt KrMS § 238 sätetele vähendati ühe kolmandiku võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti 2 aastat ja 4 kuud vangistust. Mõistetud karistust suurendati Viru Maakohtu Narva kohtumaja 04.11.2011 kohtuotsuse nr 1-1011050 järgi ärakandmata karistuse osa võrra (2 kuud ja 20 päeva vangistust) ning arvestades sealjuures ka KarS § 68 lg-s 1 sätestatut mõisteti T.K-le liitkaristuseks 2 aastat, 6 kuud ja 18 päeva vangistust. Viru Maakohtu otsusega nr 1-10-11050 karistati T.K KarS § 199 lg 2 p 5 järgi 4-kuulise vangistusega, mida vastavalt KrMS § 238 sätetele vähendati ühe kolmandiku võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti 2 kuud ja 20 päeva vangistust. Kohaldati KarS § 74 lg 1 ja vangistust ei pööratud täitmisele tingimusel, et T.K ei pane 18-kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 p 1-5 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid. 01.01.2015 jõustusid karistusseadustiku muudatused, mille raames muudeti ka KarS § 199, § 200 ja 266 sätteid. KarS § 200 lg-s 2 muudeti punkti 7 sõnastust ning kehtetuks tunnistati p 10. Karistuse määr ei muutunud. Kuna T.K on mõistetud süüdi KarS § 200 lg 2 p 7 alusel, siis vajab antud juhul hindamist, kas p 7 muudatus on toonud kaasa olukorra, mis tingiks mõistetud karistuse muutmise. Kuni 31.12.2014 kehtinud sõnastuses nägi KarS § 200 lg 2 p 7 kvalifitseeriva tunnusena ette röövimise toimepanemise grupi või kuritegeliku ühenduse poolt. Uues sõnastuses on jäetud välja tunnus - kuritegelik ühendus ning kehtiva p 7 kohaselt on kvalifitseerivaks tunnuseks üksnes kuriteo toimepanek grupi poolt. Kuivõrd T.K-le oli tehtud KarS § 200 lg 2 p 7 alusel etteheide röövimise toimepanemises grupis, mitte aga kuritegeliku ühenduse poolt, ning vastav tegu on ka alates 01.01.2015 kehtivas redaktsioonis jätkuvalt karistatav, siis kõnealuse sätte muudatus ei too kaasa T.K-le mõistetud karistuse tühistamist või muutmist. KarS § 199 lg-s 2 muutus üksnes p 4 sõnastus ning uue redaktsiooni sõnastus hõlmab varasemalt kehtinud KarS § 199 lg 2 p 4 koosseisulisi tunnuseid. Samuti ei ole muutunud KarS § 199 lg-s 2 sätestatud kuritegude toimepanemise eest ette nähtud karistuse määr. Küll aga muutus KarS § 44 lg-s 2 sätestatud miinimumpäevamäära suurus, mis on KarS § 218 kohaselt aluseks otsustamisel, kas vargus tuleb kvalifitseerida väär- või kuriteona. Kuni 31.12.2014 kehtinud KarS redaktsioonis oli igal juhul tegemist kuriteoga, kui varguse objektiks oli vara, mille väärtus ületas 64 eurot. Alates 01.01.2015 kehtiva regulatsiooni kohaselt on vargus, mille objektiks oleva vara väärtus ei ületa 200 eurot, üldjuhul käsitletav väärteona. Kohtuotsusega nr 1-10-11050 mõisteti T.K süüdi varguses, mille teoobjektiks oli vara väärtuses 3450 krooni (ehk 220,50 eurot). Seega kõnealune piirmäära muudatus ei anna alust muuta kohtuotsusega nr 1-10-11050 mõistetud karistust. Kohtuotsusega nr 1-13-2843 oli aga T.K mõistetud süüdi varguses, mille teoobjekti väärtus oli kokku 116 eurot. Kuivõrd nimetatud summa jääb alla 200 euro piirmäära, ei ole vastav tegu käesoleval ajal enam kriminaalkorras vargusena karistatav. See asjaolu ei tähenda aga seda, et T.K tegu oleks täies ulatuses dekriminaliseeritud. Kuna teo tehioludest nähtuvalt oli kõnealune vargus pandud toime sissetungimisega võõrasse eluruumi, siis on vastav käitumisakt sõltumata varguse objektiks olnud vara väärtusest alates 01.01.2015 jätkuvalt karistatav KarS § 266 lg 2 p 1 järgi valdaja tahte vastaselt võõrasse eluruumi sissetungimisena. Vastava süüteo eest on ette nähtud kuni kolmeaastane vangistus, mis ületab T.K-le KarS § 199 lg 2 p 4,8 järgi mõistetud 5-kuulist vangistuse määra.

1-13-2843 Eelnevat kokkuvõttes on kohus seisukohal, et KarS § 199 ja § 44 muudatused ei anna alust muuta T.K-le KarS § 199 järgi mõistetud karistusi. KarS § 266 lg 1 nägi kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis ette kriminaalkaristuse valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale ebaseadusliku tungimise eest. Alates 01.01.2015 kehtivas sõnastuses on vastav tegu kriminaalkorras karistatav vaid juhul, kui see on pandud toime elamiseks kasutatavasse ruumi tungimisega. Muudesse ruumidesse või hoonetesse või piirdega alale sissetungi korral on üldjuhul tegemist väärteoga. Taolist tegu tuleb käsitleda kuriteona vaid juhul, kui esineb kvalifitseeritud koosseis. Kohtuotsusega nr 1-13-2843 mõisteti T.K KarS § 266 lg 1 järgi süüdi selles, et ta tungis aknaklaasi lõhkumise teel sisse Narvas, Peetri 1 asuvasse lillepaviljoni. Arvestades, et tegemist ei ole eluruumiga KarS § 266 lg 2 p1 tähenduses, siis on vastav tegu alates 01.01.2015 väärtegu, mitte kuritegu. Kuivõrd T.K kannab karistust vanglas, on KarS § 266 lg 1 muudatuse näol tegemist muudatusega, mis on KarS § 5 lg 2 tähenduses süüdimõistetu olukorda leevendav ning omab seega tagasiulatuvat jõudu. Eelnevast lähtuvalt tuleb T.K vabastada KarS § 266 lg 1 järgi mõistetud karistuse kandmisest. Taolises olukorras tuleb KarS § 5 lg-st 2 ja KrMS § 432 lg-st 35 juhindudes mõista T.K-le KarS § 64 lg 1 järgi uus liitkaristus arvates välja KarS § 266 lg 1 järgi mõistetud karistus. See ei mõjuta aga kohtuotsuses nr 1-13-2843 mõistetud liitkaristuste lõppsuurust, kuna otsuses on KarS § 266 lg 1 järgi mõistetud karistus loetud kaetuks raskemate karistustega, mille muutmiseks aga ülaltoodud põhjendustel alust ei ole.

(allkirjastatud digitaalselt) Astrid Asi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.