Kohtulahend

KriminaalasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium · 08.04.2015

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
Kohtuasja number: 1-15-1613/11
Asja liik: Kriminaalasi
Menetlusliik: Kiirmenetlus lihtmenetluse sätete järgi
Kuulutamise aeg: 08.04.2015
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 1001

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Salvesta kogumikku

Väljavõte Wordi

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja

1-15-1613/7Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja28.02.2015

Lahendi tekst

Riigi Teataja

1-15-1613

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

8. aprill 2015. a.,Tallinn

Kriminaalasja number

1-15-1613

Kohtukoosseis

Meelika Aava, Pavel Gontšarov, Andres Parmas

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 28. veebruari 2015. a otsus J.K süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi lühimenetluses

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav J.K

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta J.K apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Harju Maakohtu 28. veebruari 2015. a otsusega lühimenetluses tunnistati J.K süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 6 kuuks. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis karistuseks vangistuse 4 kuuks algusega 26. veebruarist 2015. a.

2.J.K tunnistati süüdi selles, et tema isikuna, kes paneb varguseid toime süstemaatiliselt, uuesti 26. veebruaril 2015. a Tallinnas K AS-le kuuluvast kauplusest XXXXX XXXXXXX, püüdis varastada nahkjakki 349,99 euro väärtuses. Kuritegu jäi tema tahtest olenemata põhjusel lõpule viimata, sest turvatöötaja pidas ta kauplusest väljudes kinni.

4.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt. 4.1 Esmalt märgib kohtukolleegium, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt selgitanud, et ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina ja apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 3 alusel kujutab endast erandit. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. 4.2 Käesoleva kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning J.K ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi (tl 39-40). J.K enda küsitlemist ei soovinud ja jäi kohtueelsel uurimisel antud ütluste juurde. Seega oli esimese astme kohtus tagatud J.K õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. 4.3 Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Maakohtu otsuses on süüdistatavale mõistetud karistust, so vangistust põhjendatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Lisaks sellele on apelleeritud kohtuotsuses kohus väga põhjalikult selgitanud, miks ei ole võimalik asendada J.K-le mõistetud vangistust üldkasuliku tööga. Maakohus mõistis J.K-le KarS § 199 lg 2 sanktsiooni alammäära lähedase vangistuse. Kuna kriminaalasi lahendati lühimenetluses, siis vähendas kohus mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra. Maakohus võttis karistuse mõistmisel arvesse karistust kergendava asjaoluna süüdistatava puhtsüdamliku kahetsuse. Samuti seda, et tegemist oli ühe vargusepisoodiga, mis jäi katse staadiumi ning materiaalne kahju puudub. Samas märkis maakohus õigustatult, et süüdistatavat on varem üksteist korda kriminaalkorras karistatud. Lisaks sellele korduvalt väärteomenetluse korras, mille eest mõistetud rahalised karistused on tasumata. J.K suhtes on juba varem asendatud talle mõistetud vangistus üldkasuliku tööga, kuid ta pani katseajal toime uued kuriteod ning karistus pöörati täitmisele. Nimelt on KarS § 74 alusel tingimisi vabastatud süüdimõistetul

katseajal kohustus järgida kontrollnõudeid ning täita talle pandud kohustusi vastavalt KarS §-75 sätestatule. KarS § 69 kohaselt on süüdimõistetul samasugused kohustused ka üldkasuliku töö tegemise ajal. KarS § 69 lg 7 ja KarS § 74 lg 6 kohaselt on üldkasuliku töö tegemisel või katseajal uue kuriteo toimepanemine selline rikkumine, mis toob kaasa KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise. Käesoleva varguskatse pani J.K toime kaks kuud pärast vanglast vabanemist. Seetõttu märgitakse maakohtu otsuses põhjendatult, et tegemist on isikuga, kes paneb järjepidevalt toime vargusi, mistõttu teda on võimalik karistada vaid reaalse vangistusega. J.K suhtes on juba varem kohaldatud asenduskaristusena üldkasulikku tööd, kuid ta jätkas katseajal uute kuritegude toimepanemist, mistõttu ärakandmata karistus pöörati KarS § 65 lg 2 alusel täitmisele. Seega ei ole katseaja kohaldamine tema käitumisele mõju avaldanud. Samuti on J.K kandnud reaalset vanglakaristust. Kuna J.K on oma käitumisega näidatud, et ta ei suuda kuritegude toimepanemisest hoiduda, siis ei pea kohtukolleegium võimalikuks asendada talle mõistetud vangistust üldkasuliku tööga. Vangistusseaduse § 53 kohaselt tagatakse kinnipeetavale ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus. Kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Kinnipeetava valve tervishoiuteenuste osutamise ajal tagab vanglateenistus. Aeg, mil kinnipeetavale osutatakse tervishoiuteenuseid, arvatakse karistuse kandmise aja hulka. Seega on ka J.K-le vanglas tagatud vajaliku arstiabi kättesaadavus, mistõttu tema apellatsiooni põhjendused võimaliku haiguse kohta, ei ole asjakohased. Kohtukolleegium on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas ei ole kuriteo toimepanemise asjaoludes ega süüdlase isikus midagi sellist, mis muudaks karistuse reaalse kandmise ebaotstarbekaks. Seega on J.K apellatsioon mõistetud karistuse üldkasuliku tööga asendamata jätmise peale ilmselt põhjendamatu ja kohtukolleegium jätab selle läbi vaatamata.