Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Urmas Reinola ja Orvi Tali
Kohtuistungi sekretär
Kea Lemming
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
16. märts 2015, Tallinn
Kriminaalasi
R.V süüdistuses KarS § 121 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 15. detsembri 2014 aasta otsus üldmenetluses
Apellatsiooni esitaja
Kaitsja, kannatanu lepinguline esindaja
Prokurör
Ringkonnaprokurör Ülle Jaanhold
Süüdistatav
R.V , ik: XXX, varem kriminaalkorras karistamata, eelvangistuses ei viibinud.
Kaitsja
Vandeadvokaat Aadu Luberg
Kannatanu esindajad
Vandeadvokaadid Maria Mägi- Rohtmets ja Eeva Mägi
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 15. detsembri 2014 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-145736 R.V süüdistuses KarS § 121 järgi muutmata. Lepingulise kaitsja ja kannatanu valitud esindaja apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel ja kannatanul tsiviilhagisse puudutavas osas advokaadi vahendusel.
SÜÜDISTUS:
1.
R.V-le esitati süüdistus selles, et tema 24.08.2013 kella 23:45 ja 25.08.2013 kella 00.30 vahel kodus aadressil XXXXX XXX XX-XX, XXX XXXX, XXXXXX XXXX peksis oma rasedat elukaaslast TT magamistoas korduvalt parema käe rusikaga näo piirkonda ja lõi teda veel vähemalt 7 korda lahtise käega näo piirkonda. Seejärel tualettruumis viskas R.V TT vastu seina ning hoides teda vasaku käega kinni, lõi TT 6-7 korda rusikaga vastu pead. Samuti võttis ta TT peast kinni ja surus seda, lõi seejärel TT-le parema jala põlvega jalgevahe piirkonda ning tagus TT korduvalt peaga vastu seina. Seejärel elutoas R.V hoidis käega kinni TT suud, mistõttu oli TT-l raske hingata, istus lapseootel TT kõhu peale ja lõi teda korduvalt parema käe rusikaga vastu pead ja nägu. Oma tegevusega põhjustas R.V TT-le füüsilist valu ja tervisekahjutusi: hematoom vasaku silmalau peal, hematoom ja kriimustused vasaku oimu piirkonnas, hematoom ja kriimustused vasaku kõrva taga, paistetus ja punetus parema käe välisküljel, haav parema käe pöidla ja nimetissõrme vahel ning paistetus ja punetus vasaku käe välisküljel. Seega pani R.V toime teise inimese tervise kahjustamise, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise, ehk KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo – kehalise väärkohtlemise.
HARJU MAAKOHTU OTSUS:
2.Maakohus tunnistas R.V süüdi KarS § 121 järgi ja karistas vangistusega 9 (üheksa) kuud.
KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel jättis karistuse täielikult tingimisi kohaldamata, määrates 3 (kolme) aasta pikkuse katseaja. VÕS § 127 lg 6, § 134 lg 2,5, § 1043, § 1045 lg 1 p 2,3, § 1050 ja TsMS § 233 lg 1 alusel rahuldas TT tsiviilhagi osaliselt ja mõistis välja R.V-lt TT kasuks 3500 eurot mittevaralise kahju hüvituseks.
APELLATSIOONID:
3.Kaitsja leiab, et maakohtu otsuses esinevad selle apellatsiooni korras tühistamise alustena materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ( KrMS § 338 p 2 ) ja kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine ( KrMS § 338 p 3 läbi KrMS § 339 lg 2 ).
3.1.Kahtlusteta ei ole tuvastatud, kas R.V võis või ei võinud temale inkrimineeritud tegude ajal viibida somnambulismi seisundis. Täiesti puudub vastus küsimusele, kas isik somnambulisimi seisundis viibides toimepandavate tegude ajal saab neist aru ja on neid võimeline juhtima ehk et kas isik on süüdiv ( KarS § 34 ), kas võib olla tegemist piiratud süüdivusega ( KarS § 35 ). Kaitsja püüdis seda puudust kõrvaldada taotledes eksperdi kohtusse kutsumist ja ülekuulamist täiendava komisjonilise kohtupsühhiaatria – kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akti nr 570 selgitamiseks. Maakohus jättis selle taotluse rahuldamata.
3.2.Maakohus rahuldas kaitsja taotluse ( mida toetas ka prokurör ) ning määras täiendava komisjonilise kohtupsühhiaatria – kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi. Kaitsja leiab, et akti nr 570 näol ei ole tegemist lubatava tõendiga. Viidatud komisjoniline ekspertiis teostati väljaspool riiklikku ekspertiisiasutust – see teostati SA Põhja – Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikus ( Paldiski mnt 52 ). KrMS § 95 lg 3 kohaselt juhul, kui ekspertiis korraldatakse väljaspool ekspertiisiasutust peab menetleja selgitama, kas eksperdiks määratav isik on kriminaalasjas erapooletu ja nõus ekspertiisi tegema. Talle selgitatakse KrMS § s 98 sätestatud eksperdi õigusi ja kohustusi. Kui eksperdiks nimetatakse vannutamata isik, hoiatatakse teda kriminaalkaristusest teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise eest. Seega tuleneb antud sättest, et kuigi riiklikult tunnustatud eksperdid on vannutatud isikud, kehtib ka neile - ja nad on allutatud ekspertiise tehes täies mahus üldisele menetlusreeglistikule välja arvatud kriminaalkaristusest teadvalt vale ekspertarvamuse andmise eest allkirja vastu hoiatamine. Ekspertiisi teostanud vannutamata isikut, so kliinilist psühholoogi MB ei ole hoiatatud KrMS § 107 lg 2 kohaselt, so allkirja vastu teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise eest KarS § 321 järgi. Ei ole selgitatud, kas MB on
asjas erapooletu ja nõus ekspertiisi tegema ; temale ei ole selgitatud KrMS § - s 98 sätestatud eksperdi õigusi ja kohustusi, nagu otseselt nõudnuks KrMS § 95 lg
3.Riiklikult tunnustatud ekspertidelt PV-lt ja VS-lt ei ole selgitatud, kas nad on asjas erapooletud ja nõus ekspertiisi tegema ; neile ei ole selgitatud KrMS § - s 98 sätestatud eksperdi õigusi ja kohustusi, nagu otseselt nõudnuks KrMS § 95 lg 3. Kohtuekspertiisiseadus § 22 sätestab, et eksperdi õigused ja kohustused tekivad muul isikul ( st riiklikult tunnustatud eksperdid ja muu asjakohase teadmiste isikud ) ekspertiisimääruse alusel. Ekspertiisimääruses ei ole öeldud, et ekspertidele tuleb tutvustada KrMS § 95 lg 3, § 98 sätestatut, jne. Ekspertidele õiguste ja kohustuste selgitamine ( KrMS § 95 lg 3 ), lisaks ekspert MB hoiatamine allkirja vastu teadvalt vale ekspertarvamuse andmise eest KarS § 321 järgi ( KrMS § 95 lg 3, §107 lg 2 ) ei ole lihtsalt formaalsus, nende menetlustoimingute eesmärgiks on tagada, et eksperdiks määratud isikud on teadlikud oma õigustest – kohustustest ; et selgitada välja, kas isik saab olla erapooletu, kas ta on nõus ekspertiisi tegema, seega kas temale on arusaadav tema roll süüteomenetluses ja kas ta on teadlik järgneda võivast kriminaalvastutusest juhul, kui ta annab teadvalt vale eksperdiarvamuse. Eelkirjeldatud minetuste puhul on tegemist tõendite kogumise korra olulise rikkumisega. Ekspertiisiakt on KrMS § 63 lg 1 ettenähtud range tõend, millele antud juhul otsuses on olulises osas rajatud järeldus, et R.V ei olnud temale süüks arvatud tegude ajal somnambulismi seisundis ja seetõttu ei mäletanud sündmusi ; tegemist on R.V teadlikult valitud kaitsetaktikaga mitte mäletada teatud asju Kuna tegemist on komisjonilise ekspertiisiga, siis saab ekspertiisiakt evida tõendi väärtust ( KrMS § 63 lg 1 ) vaid siis, kui kõikide ekspertiisi teostanud isikute suhtes on seadust jälgitud. Käesoleval juhul see nii ei ole, tegemist on kõlbmatu tõendiga ja see tulnuks tõendikogumist välja jätta. Palub akti nr 570 arvamine lubatavate tõendite hulka maakohtu otsuses lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 alusel, mis omakorda on viinud materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele, so R.V ebaõigele süüdimõistmisele KarS § 121 järgi.
3.3.Otsuse lk 15 on leitud, et R.V süü oleks tõendatud ka ilma ekspertide arvamust arvestamata, ja seda kahest aspektist. Otsusest saab kaitsja aru , et pannakse kahtluse alla R.V võime lühikese aja jooksul kiiresti uinuda. Samas on toimikus R.V 21. 10. 2103 polüsomnograafilise uuringu kokkuvõte, kust johtub, et R.V uinus 3 minuti vältel. See, et TT sõnul kestis konflikt ja peksmine ca 1 tund, on ümber lükatud ainuüksi otsuse järeldusega selles, et TT ütlused löömise / peksmise intensiivsuse, löökide
arvu jne suhtes ei ole usaldusväärsed ; seega on ilmne, et ei ole usaldusväärne ka konflikti kestus nii nagu seda esitab kannatanu TT. Otsuses tõdetakse – ja kaitsja nõustub – et asjas on somnambulismi sümptomitena tuvastatud muu hulgas vehkimine, agressiivsus, löömine, kuid seda erandkorras. Veel on sümptomitena toodud isiku teadvuse sügav hägunemine, esineb teadvuse häire. Tavaliselt täiskasvanuna isik paraneb. Antud juhul on R.V tuvastatud ka täiskasvanuna somnambulismi ilmingud, ja see on tõendatud 21. 10. 2013 polüsomnograafilise uuringu kokkuvõttes. Tuvastatud on, et väidetava rünnaku ajal ei olnud R.V adekvaatne, oli nagu kusagil teises maailmas, ei käitunud nii nagu tavaliselt. Seda kõike avaldas TT ise kuid need on otsesed viited somnambulismi ilmingutele, mille kohta tõend on kriminaalasjas. Kohus leidis, et ei ole tõendamist leidnud a süüdistuses toodud mahus ( vähemalt 27 korda ) R.V poolt TT löömine. Otsuses loetakse tõendatuks, et TT on löödud mitmel korral, seega kordades või isegi kümneid kordi vähem, kui prokuratuur tõenditega algselt näidata püüdis ja kannatanu toimunut esitas. Tunnistajate TV ja AT ütlustest saab järeldada, et ühe – mõnede löökide tegemine on võimalik. Otsuses ei ole selles osas tunnistajate ütlusi mitteusaldusväärseks peetud. Otsusest ei selgu kas harva esinev agressiivne käitumine somnambulismi seisundis oli sama päeva tüli jätkuks või mitte – kas ja kuidas see mõjutab isiku võimet aru saada oma käitumisest ja seda juhtida.
3.4.Vaadeldava kaasuse puhul on tegemist kahe isiku omavahelise konfliktiga, mis taandub lõppkokkuvõttes olukorrale nö sõna – sõna vastu. Jättes siinkohal kõrvale isikute ütluste usaldusväärsuse peab kaitsja tõe tuvastamisel kohaseks lähenemiseks jätta mõlema osapoole ütlused toimunus välja ja lähtuda ainult nö vaikivatest tõenditest ; praktikas on selline lähenemine tavapärane. Sellise lähenemise puhul omab komisjoniline ekspertiis ( akt nr 570 ) ühe suurema tähtsuse. Kui lugeda akt nr 570 lubatavaks tõendiks leides, et minetused ei ole olulised, muutub mitteõiguslike eriteadmiste kasutamine ekspertiisi vormis õigustühjaks ja seeläbi mõtetuks.
3.5.Eksperdid aktis nr 570 leiavad, et milline on konkreetse somnambulisimi seisundis oleva isiku ja unes perioodilise jäsemeliigutuse sündroomi all kannatava isiku kognitiivne võimekus, selgub iga isiku individuaalsel psühhiaatrilisel ja psühholoogilisel uurimisel. Reeglina on neil normintellekt. R.V on igati hea intellektiga ja mälufunktsiooniga.
Eespool akti nr 570 arvamuslikus osas aga tõdetakse, et agressiivne käitumine on väga erandlik, somnambulisimi avaldused reeglina taanduvad ja mööduvad täiskasvanuks saamisel, jne Ekspertide käsutuses oli R.V 21. 10. 2103 polüsomnograafilise uuringu kokkuvõte. Sellest johtub, et R.V uuringu tulemusena diagnoositi uneskõndimine e somnambulism ning perioodiliste jäsemeliigutuste sündroom. Tähendab, R.V puhul võisid esineda – ja vähemasti 21.
10.2013 esinesidki – erandid, ebareeglipärasused, mida ka aktis nr 570 ei välistata. Enamgi veel, täiskasvanuna on R.V diagnoositud somnambulism kahel korral, lisaks 21. 10. 2013 esmakordselt ka aastal 2002 sõjaväes, milline asjaolu on samuti asjas tõendatud ja milles vaidlust ei ole. Kaitsja esitas maakohtus taotluse ekspert välja kutsuda ning akti nr 570 selgitada. Prokurör toetas eksperdi kutsumist kohtuistungile või päringu tegemist ekspertiisiasutusele. Maakohus ei pidanud eelnevat vajalikuks.
3.6.Apellatsioonis toodud kaalutlustel ei ole maakohtus uuritud lubatavate tõendite pinnalt kahtlusteta tuvastanud R.V käitumises KarS – i deliktistruktuuri 3 – nda tasandi elemendi esinemise ning ta tuleb esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kaitsjale on teada, et KrMS § 341 lg 3 regulatsiooni kohaselt, tuvastades KrMS § 339 lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuleb kriminaalasi saata maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Tuginedes menetlusökonoomikale palub kaitsja siiski ringkonnakohtul leida menetluslik võimalus apellatsioonis toodud kaalutlustel R.V õigeks mõista kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmata. Kaitsja ei pea vajalikuks ega taotle apellatsiooni läbivaatamist suulises menetluses ( KrMS § 331 lg 12 ).
3.7.Õigusabiteenus R.V-le antud menetlusstaadiumis seisnes maakohtu otsuse analüüsis ning apellatsiooni koostamises, kliendiga kooskõlastamises ning esitamises. Advokaadibüroo Luberg ja Päts on seoses sellega esitanud R.V-le 13. 01. 2015 arve nr 008 a, millel nähtub ka osutatud õigusteenuse sisu, maht ning maksumus.
3.8.Lähtudes eeltoodust ja tuginedes KrMS §§ 318 lg 1 ; 319 lg 1, lg 2 ; 321 ; 337 lg 1 p 4, 338 p 2, 3 ; 339 lg 2 ; 340 lg 2 p 1 palub tühistada Harju Maakohtu 15.
12.2014 otsus täies ulatuses ning mõista R.V temale esitatud süüdistuses KarS § 121 järgi õigeks süüdistatava menetluskulud ( kulud valitud kaitsjale ) kõikides senistes menetlusstaadiumites vastavalt maakohtus esitatud kuludokumentidele, käesolevale apellatsioonile lisatud kuludokumendile ja võimalikult edasiselt esitatavatele kuludokumentidele jätta täies mahus riigi eelarveliste vahendite kanda
4.Kannatanu esindaja vaidlustab Harju Maakohtu 15.12.2014 otsuse osaliselt ja taotleb KrMS § 337 lg 1 p 4 kohaselt esimese astme kohtu otsuse osaliselt tühistamist ning uue otsuse tegemist tsiviilhagisse puutuvas osas KrMS § 340 lg 2 p 5 alusel. Apellatsiooni aluseks on antud juhul KrMS § 338 punktide 1 ja 3 kohaselt kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus ning kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kohus on rikkunud tsiviilhagi lahendamise aluseks olevate faktiliste asjaolude tuvastamisel KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud tõendite hindamise põhimõtet, on ebaõigesti leidnud, et kannatanu ütlused on osaliselt ebausaldusväärsed, ei ole tsiviilhagisse puutuvas osas kohtuotsust piisavalt põhistanud ning tsiviilhagi järelduste põhjendused ei ole veenvad. Apellant taotleb asja lahendamist suulises menetluses. Kui ringkonnakohus tuvastab maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse sellise KrMS §-s 339 sätestatud olulise rikkumise, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada ja mis tingib kohtuotsuse tühistamise seoses kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega KrMS § 338 p 3 järgi, siis palub apellant kriminaalasja saatmisel esimese astme kohtule uueks arutamiseks KrMS § 341 järgi saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtu koosseisus. Apellant palub ringkonnakohtul uurida kõiki maakohtus uuritud ja avaldatud tõendeid. Lähtuvalt KrMS § 335 lg 2 palub apellant ringkonnakohtus kohtulikul uurimisel avaldada esimese astme kohtu istungi protokollid.
4.1.Kohus on ebaõigesti tunnistanud kannatanu TT ütlused osaliselt ebausaldusväärseks. Apellant on seisukohal, et kohus on teinud viidatud Riigikohtu lahendist (otsus 31-1-131-13 p 13-14) ebaõiged järeldused ja seetõttu teinud käesolevas asjas ebaõige lahendi (eelkõige mis puutub tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude tõendamisse kannatanu ütlustega). Eeltoodud Riigikohtu seisukohast tuleneb üheselt, et kohus saab tunnistaja ütlused osaliselt välja jätta ainult sellisel juhul, kui esinevad diametraalsed vastuolud kohtueelsel uurimisel antud ütluste ning ristküsitlusel antud ütluste vahel. Apellant leiab, et kohus on ilma igasuguse aluseta jõudnud järeldusele, et kannatanu on teadlikult proovinud näidata süüdistuse mahtu tegelikust suuremana. Kannatanu esindaja rõhutas nii maakohtus toimunud kohtuvaidluste käigus ning rõhutab ka nüüd, et kannatanule ei saa ning ei tohi ette heita seda, kui ta mäletab toimunut intensiivsemalt kui see tegelikkuses võis olla. On loomulik, et selline läbielamine võib kannatanu mälus olla oluliselt tugevam, kui see oli tegelikkuses objektiivselt vaadeldes, kuid sellest ei saa järeldada, et kannatanu on teadlikult hakanud mingil teadmata motiivil sündmust kohtus võimendama. Apellant rõhutab, et kannatanu on andnud süüdistatava poolt sooritatud löökide
arvu ja intensiivsuse kohta sarnaseid ütluseid nii kohtumenetluses kui ka kohtueelses menetluses pelgalt paar tundi pärast sündmuse toimumist ning olles ikka veel sündmuse mõju all. Isegi kui kohus leiab, et kannatanu jutt süüdistatava poolt toimepandud vägivalla intensiivsuse kohta ei ole kannatanu vigastusi hinnates eluliselt usutav, siis on selge, et süüdistatav pani toime KarS §-le 121 vastava vägivallateo ning lõi kannatanut korduvalt pähe ning näkku. Eeltoodust ei saa teha järeldust, et kannatanu on mingil teadmata motiivil asunud sündmuseid teadlikult ning eesmärgipäraselt võimendama.
4.2.Otsuse kohaselt ei pea kohus kannatanu ütluseid usaldusväärseks ka mittevaralise kahju suurust puudutavas osas. Kuna eelnevalt on kohus leidnud, et kannatanu on asunud kohtule teadmata motiivil muuhulgas tema suhtes toime pandud vägivallategude tagajärgi võimendama, siis on kohus ebausaldusväärseks tunnistatud ka kannatanu ütlused temale tekkinud kuulmiskahjustuse ning raseduse katkestamise põhjustega seonduvas osas. Apellant leiab, et mingisuguse eelnimetud motiivi olemasolu ei ole tõendatud ning kohus on rikkunud oma põhjendamiskohustust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, kuna ei ole oma seisukoha kujunemist arusaadavalt ja jälgitavalt põhjendanud. KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Seega on iseenesest võimalik kuulmiskahjustuse olemasolu ning loote tervislikku seisundit tõendada ka kannatanu ütlustega. Kannatanu ütlused on samamoodi objektiivseks tõendiks nagu näiteks arsti poolt väljastatud dokument. Kohus on esmalt jõudnud alusetule järeldusele kannatanu ütluste ebausaldusväärsuse osas eelkõige seoses kannatanu ütlustega tema suhtes sooritatud vägivallategude osas, ning on seejärel seadnud kahtluse alla kannatanu ütlused ka muus osas. Kuna mingi kannatanupoolse motiivi olemasolu ei ole kohtumenetluses tuvastatud ega tõendatud, siis puudub alus kannatanu ütluste ebausaldusväärseks tunnistamiseks ka mittevaralise kahju aluseks olevate asjaolude suhtes.
4.3.Õiguse rakendamisel tuleb arvestada kriminaalpoliitika arengusuundade ja riigi poolt võetud rahvusvaheliste kohustusega Vaidlus puudub asjaolus, et kannatanul on õigus nõuda süüdistatavalt mittevaralise kahju hüvitamist. Apellant leiab, et kohus on ebaõigesti arvestanud mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist VÕS § 134 lg 5 kohaselt. Sellest tulenevalt on süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis ebamõistlikult väike ning ei vasta VÕS §-le 134 lg 2, mille kohasel tuleb isikule kehavigastuse tekitamisest ja tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamiseks maksta mõistlik rahasumma. Kohus ei ole aga välja toonud, milline on analoogilise teo toimepannud isiku puhul kohtupraktika mittevaralise kahju suuruse hindamisel, kuid on ometigi leidnud, et tsiviilhagis esitatud summa 20 000 eurot on sellest kordades suurem. Selliselt on kohus jätnud täitmata oma põhjendamiskohustuse. Apellant rõhutab
Riigikohtu seisukohta lahendis nr 3-1-1-116-12 (p 19), mille kohaselt tuleb kohtutel silmas pidada, et mittevaralise kahju hüvitiste suurust puudutav kohtupraktika pole muutumatu, vaid on avatud edasisteks arenguteks. Riigikohtu eelnimetatud seisukohta aluseks võttes on täielikult alusetu kohtu väide, et kannatanu esindaja poolt välja toodud asjaolusid – nn Istanbuli konventsiooniga liitumine, perevägivalla vastu võitlemine kui riigi kriminaalpoliitika üks prioriteete – ei saa antud juhul mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel arvestada. Vastupidi, kui Eesti riik on seadnud enda kriminaalpoliitika üheks prioriteetseks eesmärgiks perevägivallaga võitlemise ning võtnud endale antud valdkonnas rahvusvahelisi kohustusi, siis kohus peab eeltooduga mittevaralise kahju väljamõistmisel igal juhul arvestama. Ohvri kahju hüvitamine vägivallatseja poolt omab olulist üldpreventatiivset jõudu ning ühiskonnas peab juurduma teadmine, et vägivallateo toime pannud isik peab kannatanule hüvitama ka temale tekkinud kahju, kusjuures väljamõistetud kahjuhüvitise suurus peab olema sedavõrd mõjus, et see aitaks ära hoida edasisi kuritegusid ka teiste isikute poolt. Vajalik on muuta olukorda, kus materiaalsed väärtused hinnatakse kõhklematult kõrgemaks kui inimese tervis ja vaimne heaolu. Kohus on ebaõigesti tuvastanud, et raseduse katkestamine ei olnud süüdistatava poolse vägivallateoga põhjuslikus seoses Kohus on asunud apellandi hinnangul põhjuslikkust raseduse katkemise ja süüdistatava poolt toimepandud õigusvastase teo vahel hindama liialt kitsalt. Kohus ei ole otsuses välja toonud, et loeb kannatanu ütlused ebausaldusväärseks selles osas, et kannatanu tundis hirmu, et laps sünnib peksmise tagajärjel surnuna. Puudub igasugune alus seada kannatanu ütlused selles osas kahtluse alla. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et enne kuriteosündmuse toimumist oleks kannatanul olnud soov rasedus katkestada või hirmud seoses sündimata lapse tervisega. 25.08.2013 hommikuks oli olukord kannatanu jaoks kardinaalselt muutunud. Rase kannatanu oli oma elukaaslase poolt nende ühises kodus läbi pekstud ning kodust paljajalu välja visatud. On igati eluliselt usutav, et kannatanul tekivad pärast selliseid sündmuseid hirmud sündimata lapse tervise osas. Kannatanul puudus igasugune muu põhjus raseduse katkestamiseks. Kohus leidis, et kannatanu katkestas raseduse tõenäoliselt seetõttu, et kooselu süüdistatavaga lõppes, kuid on samas ise tuvastanud, et kooselu lõppemine oli seotud süüdistatava poolt toime pandud kuriteoga. Ka ei saa rääkida kannatanu vabast tahtest raseduse katkestamisel, kuna selline tahe ei oleks tekkinud ilma süüdistatava õigusvastase teota. Selliselt on põhjuslikkus raseduse katkestamise ning süüdistatava poolt toime pandud õigusvastase teo vahel selgelt olemas. Kohus ei ole VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestanud mittevaralise kahju suuruse määramisel süüdistatava suhtumist ja käitumist pärast temapoolset vägivallategu Seda kohus tuginedes tuvastatud asjaoludele teinud ei ole. Vastupidi, kohus on tsiviilhagi puudutavas osas (lk 21-22) hoopiski leidnud, et kannatanu on süüdistatavat ebaproportsionaalselt kahjustanud ning kohus arvestab kannatanu
sellist käitumist mittevaralise kahju hindamisel. Esiteks ei ole kohus täpsustanud, milles täpsemalt kannatanupoolne ebaproportsionaalne kahjustav tegevus seisnes. Apellandi hinnangul süüdistatav valetas nii kohtueelses menetluses kui ka terve kohtumenetluse ning proovis end valedega süüst puhtaks pesta. Väites, et tema ei tea toimunust midagi, on süüdistatav kogu kohtuprotsessi vältel kannatanut emotsionaalselt kahjustanud. Apellant rõhutab, et süüdistatav teadlikult tõi avalikul istungil välja kannatanut mustavaid asjaolusid, mis tegelikult ei puudutanud kuidagi süüdistusse, vaid olid teadlikult avaldatud eesmärgiga kahjustada kannatanut ja tema perekonda. Apellant leiab, et selliselt on süüdistatav selgelt asunud kannatanu mainet kahjustama ning kohus oleks pidanud eeltoodut VÕS § 134 lg 5 kontekstis arvestama. On tähelepanuväärne, et pärast antud kriminaalasjas Harju Maakohtu poolt otsuse resolutiivosa väljakuulutamist 15.12.2014, ilmus koheselt Delfis pikk ja põhjalik intervjuu süüdistatavaga, mis näitab, et süüdistatav ei kahetse tehtut ja soovib kannatanule täiendavalt kannatusi ja hingelist valu tekitada. Seda tuleb kohtul VÕS § 134 lg 5 mõttes arvesse võtta. Selliselt on kohus rikkunud KrMS §-s 61 sätestatud tõendite hindamise põhimõtet, mis on kriminaalmenetluse õiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 kohaselt. KrMS §-st 61 tulenev nõue, et kohus peab tõendeid hindama kogumis, mitte selektiivselt. Tõendite selektiivne hindamine on ühelt poolt põhistamiskohustuse rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 ja teisalt kohtuliku uurimise ühekülgsus KrMS § 338 p 1 tähenduses. Need minetused kujutavad endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.
4.4.Kannatanul on tekkinud tema suhtes toime pandud vägivallateo tõttu tekkinud tõsine psüühikahäire (posttraumaatiline stresshäire), mida tuleb mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel arvestada. Pelgalt asjaolu, et kannatanul oli varasemalt psühholoogilise läbielamisi, ei tähenda, et kannatanul ei oleks tekkinud kuriteosündmusest tõsist psühholoogilist traumat. Vastupidi, psühhiaatri tõendist nähtub üheselt, et kannatanul on diagnoositud posttraumaatiline stresshäire. Kohtu hinnang arsti poolt antud diagnoosile on antud juhul asjakohatu ning ei võta arvesse eelnimetatud psüühikahäire olemust. Kohtu poolt tuvastatud asjaolu, et kannatanu vaimne tervis vajas juba varasemalt antidepressantide tuge, ei välista mingil moel posttraumaatilise stresshäire tekkimist, vaid vastupidi, hoopiski kinnitab selle esinemist. Kohus oleks pidanud arvestama raskendava asjaoluna, et süüdistatav teadis kannatanu vaimse tervise olukorra kohta (nagu nähtub süüdistatava ütlustest) ning seega tekitas talle oma tahtliku vägivallateoga täiendavaid raskeid läbielamisi. Apellant rõhutab, et olukorras, kus süüdistatav on kinnitanud, et teadis kannatanu varasematest vaimse tervise probleemidest, pidi ta möönma, et sellise isiku läbipeksmisega tekitatakse kannatanule tõenäoliselt suurem psühholoogiline
trauma kui isikule, kellel varasemalt neurootilise häireid tuvastatud ei ole. Asjaolu, et kannatanu on astunud aktiivselt niivõrd delikaatse ja isikliku teemaga nagu perevägivald tegelema ning tekitanud ühiskonnas teemakohalise diskussiooni, ei tohiks olla temale mingilgi moel kohtu poolt etteheidetav. Vastupidi – avaliku kohtumenetluse peamine eesmärk ongi üldpreventatiivsus, eriti veel olukorras, kus kuriteoliik on tunnistatud riigi poolt prioriteediks. Kohus on tõendeid hinnanud selektiivselt ning sellest tulenevalt tuvastanud vääralt faktilised asjaolud, mis on toonud endaga kaasa ebaõige kohtuotsuse tsiviilhagisse puutuvas osas.
4.5.Eeltoodust tulenevalt palub apellant tühistada Harju Maakohtu otsus tsiviilhagisse puutuvas osas. Rahuldada tsiviilhagi täies ulatuses, st mõista süüdistatavalt välja kannatanule õigusvastaselt tekitatud mittevaraline kahju kokku summas 20 000 eurot. Mõista süüdistatavalt välja kannatanul seoses kriminaalasjaga tekkinud menetluskulud. Lahendada asi suulises menetluses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
5.Kaitsja toetab esitatud apellatsiooni ja palub maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega R.V õigeksmõistmist. Kannatanu esindaja apellatsiooni palub jätta rahuldamata. Kannatanu esindaja toetab apellatsiooni ja palub maakohtu otsuse tühistamist haginõude osalise rahuldamise osas ja uue otsusega välja mõista süüdistatavalt kogu kannatanu poolt taotletud mittevaraline kahju, summas 20 000 eurot. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja põhistatud ning tühistamisele ei kuulu. Palub jätta kaitsja ja kannatanu esindaja apellatsioonid rahuldamata.
KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
6.Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsuse ja apellatsioonide väidetega, leiab, et esitatud apellatsioonid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järeldustega ega pea vajalikuks neid korrata. Apellatsioonides on esitatud samad seisukohad ja taotlused ning põhjendused mis apellandid esitasid ka maakohtus ning nendele on olulises osas maakohtu poolt otsuses juba vastatud. Ringkonnakohus annab hinnangu apellatsioonis esitatud peamistele väidetele.
7.Apellandid on vaidlustanud maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut ning on leidnud, et tõendite seaduslikkusele ja usaldusväärsusele ebaõige hinnangu andmisega on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõigust, mis omakorda on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Kolleegium peab vajalikuks osutada Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud põhimõttele ( nt otsus 3-1-1-103-12), et ringkonnakohus võib anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu üksnes juhul, kui ringkonnakohus tuvastab tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning põhjendab miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang.
7.1.Kaitsja on leidnud, et ambulatoorne täiendav komisjoniline kohtupsühhiaatria- kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akt nr 570 pole lubatav tõend. Kaitsja seisukohalt ei ole ekspertiisiakti koostamisel järgitud KrMS § 107 lg-s 2 sätestatut, mistõttu on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis on omakorda kaasa toonud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Kohtukolleegium kaitsja apellatsioonis toodud seisukohaga ei nõustu, vaid aktsepteerides maakohtu otsuses ekspertiisiaktile nr 570 antud hinnangut lisab täiendavalt järgmist. KrMS § 107 lg 2 kohaselt juhul, kui ekspertiisi teeb vannutamata isik, annab ekspert allkirja ekspertiisiakti sissejuhatuses tehtud märkusele, et teda on hoiatatud kriminaalkaristuse eest. Ringkonnakohus viitab ekspertiisiakti nr 570 esimesele lehele (kd I lk 177), millest nähtub, et KarS § 321 on eksperdile teada ning eeltoodut on eksperdid ekspertiisiakti allkirjastades ka kinnitanud, seega on eksperte KrMS § 107 lg 2 kohaselt kriminaalkaristuse eest hoiatatud. Eeltoodule tuginedes on kaitsja väide KrMS § 107 lg 2 rikkumise osas alusetu. Samuti leiab kaitsja, et KrMS § 95 lg 3 alusel ekspertidele nende õiguste ja kohustuste tutvustamata jätmise puhul on tegemist tõendi kogumise korra olulise rikkumisega, mistõttu on ekspertiisiakt kõlbmatu tõend. Kaitsja lisab, et KES § 22 kohaselt tekivad eksperdi õigused ja kohustused muul isikul (st riiklikult tunnustatud eksperdil ja muu asjakohase teadmisega isikul) ekspertiisimääruse alusel, kuid ekspertiisimääruses ei ole märgitud, et ekspertidele tuleb KrMS § 95 lg 3 alusel õigusi ja kohustusi tutvustada. Kolleegium osutab, et KrMS § 95 lg 3 kohaldub olukorras, kus menetleja ei määra ekspertiisi läbiviijaks riiklikku ekspertiisiasutust. Antud juhul on kaitsja taotlust rahuldades maakohus oma ekspertiisimäärusega määranud ekspertiisi läbiviijaks Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ehk riikliku ekspertiisiasutuse. Seega ei ole tegemist KrMS § 95 lg 3 rakendusalaga ega
olukorraga, kus kohtul lasus kohustus välja selgitada kas eksperdiks määratav isik on kriminaalasjas erapooletu ja nõus ekspertiisi tegema ning talle KrMS § 98 sätestatud õigusi ja kohustusi selgitama. Kaitsja on leidnud, et kuna ekspertiis teostati SA Põhja- Eesti Regionaalhaiglas, tähendab see, et ekspertiis teostati väljaspool riiklikku ekspertiisiasutust. Kolleegiumi veendumuse kohaselt asjaolu, et Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (edaspidi EKEI) poolt ei teostatud ekspertiis riikliku ekspertiisasutuse aadressil, ei anna alust hinnata ekspertiisiakti ebaseaduslikuks ega jaatada olulist rikkumist tõendi kogumisel. Vastavalt EKEI põhimääruse §-le 8 on instituudi ülesandeks muuhulgas ka kohtupsühhiaatriaekspertiiside tegemise koordineerimine. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, kes on kohtupsühhiaatria alane koostööpartner - teeb ambulatoorseid ja statsionaarseid kohtupsühhiaatriaekspertiise (sh komisjoniekspertiise) ning kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiise. Seega on antud juhul tegemist kohtu määruse alusel riikliku ekspertiisiasutuse poolt ekspertiisi tegemisega, mida korraldab EKEI vastavalt seadusele ja instituudi põhimäärusele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega KrMS § 95 lg-s 3 sätestatu eesmärgi sisustamisel. Maakohus on Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-52-09 toodule tuginedes õigesti leidnud, et puudub vähimgi alus arvata, et kui ekspertkomisjoni kuulunud kliinilisele psühholoogile MB-le oleks õigusi ja kohustusi tuvastataval kujul tutvustatud, poleks sellist tõendit saadud. Ringkonnakohus märgib, et eksperdile taasesitataval kujul eksperdi õiguste ja kohustuste tutvustamata jätmine ei ole kaasa toonud süüdistatava kaitseõiguse rikkumist ega muutnud ekspertiisiaktis esitatud eksperdiarvamust kohtukõlbmatuks tõendiks, sest ekspertide arvamuse kujunemine on jälgitav, ekspertiisiakt vastab KrMS § 107 sätestatud nõuetele ning ekspertiisiakti sisu on arusaadav. Ringkonnakohus lisab, et just KrMS § 107 kätkeb endas nõudeid, millede rikkumine võib kaasa tuua ekspertiisiakti kohtukõlbmatuks tõendiks muutumise. Seoses riiklikult tunnustatud eksperdile tema õiguste ja kohustuste tutvustamisega juhib kohtukolleegium tähelepanu asjaolule, et riiklikult tunnustatud eksperdid on andnud KES § 17 lg 1 alusel vande, mille kohaselt tõotab isik täita oma eksperdiülesandeid ausalt. Ringkonnakohus leiab, et eksperdi ülesannete täitmine eeldab riiklikult tunnustatud eksperdilt õiguste ja kohustuste igakülgset tundmist, mistõttu ekspertiisimääruses või ekspertiisiaktis õiguste ja kohustustega tutvumise kohta märke puudumine pole käsitatav tõendi kogumise korra sellise minetusega, mis tooks kaasa ekspertiisiakti kui tõendi kõlbmatuse. Kaitsja on apellatsioonis viidanud Tallinna Ringkonnakohtu 17.05.2010 lahendile ning leidnud, et ringkonnakohus on analoogiliste menetluslike minetustega eksperthinnangu puhul leidnud, et tegemist ei ole seaduslikul teel saadud ehk
lubatava tõendiga. Siinkohal juhib ringkonnakohus kaitsja tähelepanu asjaolule, et viidatud lahendi puhul ei olnud eksperte kriminaalkaristuse eest hoiatatud, mis on KrMS § 107 lg 2 rikkumine ning koostatud ekspertiisiakt ei olnud seetõttu kohtukõlbulik tõend. Käesolevas asjas on eksperte KrMS § 107 lg 2 kohaselt kriminaalvastutuse eest hoiatatud, mistõttu ei ole tegemist analoogsete situatsioonidega. Eeltoodule tuginedes ning nõustudes maakohtu järeldusega leiab ringkonnakohus, et kompleksekspertiisi akt nr 570 on kohtukõlbulik tõend, mida maakohus on kriminaalasja lahendamisel ja tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tuvastamisel seaduslikult arvestanud.
7.2.Kaitsja etteheidetele eksperdi ülekuulamata jätmise kohta kolleegium osutab, et R.V suhtes oli kohtueelsel uurimisel läbi viidud ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ekspertiis, kus riiklikult tunnustatud ekspert on vastanud ekspertiisimääruses esitatud küsimusele, et R.V oli inkrimineeritava teo toimepanemise ajal tavalises alkohoolses joobes ilmselt osalise mälulüngaga ja ta oli võimeline oma teo keelatusest aru saama ja oma käitumist vastavalt sellele juhtima( 1 kd. tlk. 92-95). Maakohus, võttes kohtuistungil aluseks kaitsja poolt jätkuvalt toetatud täiendava komisjonilise ekspertiisi määramise taotluse, rahuldas selle ja määras, et menetlusosalised saavad kohtule esitada kõik küsimused, mida nad ekspertidelt teada tahavad. Nii ongi kaitsja oma küsimused kohtule esitanud ning kohus on kõik kaitsja küsimused ka ekspertiisimäärusesse kandnud. Komisjonilise ekspertiisi aktis nr 570 on eksperdid, kaasa arvatud esmase ekspertiisi teostanud ekspert, andnud arvamuse, et R.V ei olnud inkrimineeritud kuriteo toimepanemise ajal seisundis, mida võiks iseloomustada somnambulismina, ta oli võimeline aru saama oma teo keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Samuti on eksperdid andnud arvamuse, et R.V ei kannatanud süüksarvatava kuriteo toimepanemise ajal muude psüühikahäirete all, mis oleksid oluliselt piiranud tema võimet aru saada oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Kuriteo sooritamise ajal oli ta tavalise amnestilise joobe seisundis( 1 kd. t.lk. 177-185). Eeltoodu alusel on asjakohatu kaitsja poolt apellatsioonis esitatud väide, et eksperdi ülekuulamisega soovis ta saada vastust seni vastamata küsimusele, kas R.V oli teo toimepanemise ajal somnambulismi seisundis ja kas ta oli süüdiv või kas oli piiratud süüdivusega. Kolleegium lisab, et süüdimatuse meditsiinilised tunnused on loetletud KarS § 34 p-des 1-5 ja nende esinemine teo toimepanemise ajal tehakse kindlaks ekspertiisiga. Eksperdi pädevuses on eeskätt teo ajal esinenud raske psüühikahäire faktiline kindlakstegemine. Eeltoodud ekspertiisiaktides on eksperdid nimetatud küsimustele selgelt, jälgitavalt ja ammendavalt vastanud, mistõttu on kaitsja vastupidine väide ekslik.
KrMS § 292 lg 2 näeb ette, et kohtumenetluse poole taotlusel võib kohus määrata eksperdi ülekuulamise ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või täiendamiseks. Seega ekspertiisimääruses esitamata ja akti uuritavas osas käsitamata asjaolude ja arvamuses vastamata küsimuste osas pole menetluspoolel õigus eksperte küsitleda. Siinjuures kolleegium osutab, et meditsiiniliste kriteeriumide tuvastamisel lasub kohtul kohustus kontrollida isiku võimet normikuulekalt käituda ehk selgitada välja süüdimatuse juriidiliste tunnuste esinemine, mistõttu puudus alus eksperte küsitleda süüdivuse( KarS § 34) ja piiratud süüdivuse( KarS § 35) kohta. Antud juhul pole eriteadmisi omavad eksperdid tuvastanud meditsiinilisi kriteeriumeid ehk häiret, mis takistas R.V teo keelatusest aru saada ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Maakohus on piisava selgusega andnud hinnangu R.V käitumisele enne inkrimineeritud kuriteo toimepanemist, selle ajal, kui ka pärast õigusvastase teo toimepanemist ning on põhistanud oma järeldust sellest, et R.V süüd välistavad asjaolud puuduvad. Apellatsiooni väited maakohtu järeldust ei kummuta.
7.3.Kannatanu esindaja on apelleerinud ostust järelduse osas, et TT ütlused on osaliselt ebausaldusväärsed. Kannatanu esindaja leiab, et osaliselt saab ütlused tõendikogumist välja jätta vaid juhul, kui esinevad diametraalsed vastuolud kohtueelsel uurimisel ja ristküsitlemisel antud ütluste vahel. Kolleegium osutab, et Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-63-14 sedastanud, et võimalik on olukord, kus isiku ütlused loetakse osaliselt usaldusväärseks ja neile tuginetakse kohtuotsuse tegemisel, ülejäänud ütluste osa jäetakse aga tõendikogumist ebausaldusväärsuse tõttu kõrvale. Kõnealusest seisukohast lähtudes ei ole välistatud, et kohus rajab otsuse järeldused isiku ütluste sellele osale, mida ta peab usaldusväärseks, jättes samal ajal ülejäänud ütlused ebausaldusväärsuse tõttu tõendikogumist kõrvale. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt olukorras, kus kannatanu ristküsitlemise käigus ei toimu isiku ütluste usaldusväärsuse kontrolli läbi tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamise, ei tähenda see automaatselt, et kohtul puudub vajadus või õigus ristküsitlemisel antud ütluste usaldusväärsusele hinnangut anda. Kohus hindab tõendeid vastavalt KrMS § 61 sätestatule ning kohtul lasub KrMS § 312 lg 2 kohaselt kohustus tõendite usaldusväärseks või ebausaldusväärseks tunnistamist põhjendada. Antud juhul on kohus süüdistust puudutavas osas lugenud ebausaldusväärseks kannatanu ütlused süüdistatava poolt 60 või enam kordi tema löömisest. Kohus on oma järelduses lähtunud esitatud süüdistuse piiridest ning tuginenud kohtule esitatud ja vahetult uuritud tõendite kogumile ja eelkõige kannatanu tervislikku
seisundit kajastavatele kirjalikele tõenditele kuid ka tunnistajate ütlustele, kõrvutades saadud andmeid kannatanu poolt antud ütlustega. Siinjuures kolleegium märgib, et kannatanu esindaja on apellatsioonis rõhutanud, et kannatanule pole etteheidetav, et ta mäletab toimunut intensiivsemalt kui see tegelikkuses võis olla. Seega on esindaja ise möönnud ütluste võimalikku mittevastavust tegelikult toimunu suhtes. Riigikohus on korduvalt ( nt otsus nr 3-1-1-89-12)sedastanud, et tunnistaja ütluste kui isikulise tõendiallika puhul sõltub nende usaldusväärsus muu hulgas ka tunnistaja isikuomadustest ja tajumise asjaoludest. Seega pole etteheidetav, et kannatanu ütlustele hinnangu andmisel kohus arvestas, et tegemist oli last ootava noore naisega, kes tajus tema suhtes kasutatud vägivalda ulatuslikumalt kui tegelikult toime pandi. Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriume on nende ütluste eluline usutavus (ehk see, milline on vastava asjaolu esinemise üldine tõenäosus), sest vaid nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu ka üldiste loogikareeglitega. Nagu juba eelpool kolleegium viitas, on kohus andnud kannatanu ütlustele hinnangu ka läbi elulise usutavuse ja seda eelkõige koosmõjus vahetult pärast peksmist kannatanul vigastusi fikseerivates kirjalikes tõendites esitatud andmetega. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et süüdistuse mahtu puudutavalt kannatanu ütluste usaldusväärsusele antud hinnang on kooskõlas seadusega ja Riigikohtu juhistega. Siinjuures kolleegium osutab, et süü suurust ega mõistetud karistust pole kannatanu esindaja vaidlustanud, mis sisuliselt tähendab kohtu järeldusega nõustumist.
7.4.Mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel kannatanu ütlustele osaline mittetuginemine on kannatanu esindaja arvates põhjendamata ning seetõttu hinnatav KarS § 339 lg 1 p 7 ettenähtud rikkumisena. Seejuures on kannatanu esindaja taotlenud ringkonnakohtu poolt uue otsuse tegemist. Kohtukolleegium osutab, et tuvastades maakohtu poolse olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses, tuleb ringkonnakohtul, juhindudes KrMS § 341 lg-st 2 maakohtu otsus vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul puuduvad ringkonnakohtul volitused asuda kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ise kõrvaldama. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-14-14 sedastanud, et KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui
kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Kohtukolleegium leiab, et antud otsuse pinnalt ei ole eeltoodud rikkumised tuvastatavad ning sellised põhjendused puuduvad tegelikkuses ka kannatanu esindaja apellatsioonis, mistõttu apellandi viited KrMS § 339 lg 1 p 7 on põhistamata ja vastuolus esitatud taotlusega.
7.5.Kaitsja on leidnud, et tegemist on nn. sõna-sõna vastu olukorraga, mistõttu tuleb lähtuda eelkõige kirjalikest tõenditest. Seejuures on kaitsja leidnud, et komisjoniline ekspertiis omab suurt tähtsust. Kohtukolleegium märgib, et antud juhul ei ole tegemist eelnimetatud olukorraga. Kannatanu on andnud ütlusi R.V poolt tema suhtes vägivallategude toimepanemisest ning tema ütlused on kohus lugenud ebausutavaks vaid löökide arvu suhtes, ülejäänud osas on kannatanu ütlused usaldusväärsed ning aluseks järelduste tegemisel. Süüdistatav omakorda on eitanud oma süüd, kuid on märkinud, et kui süüdistus on tõene, siis vabandab kannatanu ees( 1 kd. t.lk.24).Ütluste kohaselt ei mäleta ta toimunut. Seega pole antud juhul R.V andnud kannatanu ütlustele vastupidiseid ütlusi ning ka kaitsja pole apellatsioonis vaidlustanud R.V poolt kannatanu väärkohtlemist ehk süüdistuses etteheidetud tegude toimepanemist. Kaitsja märgib apellatsioonis õigesti, et täiendava komisjonilise kompleksekspertiisi tegemiseks oli ekspertide kasutuses kogu vajalik R.V tervist puudutav meditsiiniline dokumentatsioon, sealhulgas ka uuringutulemused kus on varasemalt diagnoositud somnambulismi. Samas jõuab aga kaitsja ekspertidest erinevale järeldusele, leides, et kuna kord on R.V-le selline diagnoos pandud, siis viibis R.V ka vägivalla toimepanemise ajal somnambulismi seisundis, mis välistab tema süü. Kohtukolleegium leiab, et eksperdid ongi varasemat haiguslugu ja diagnoosi arvestades andnud arvamuse, et R.V oli vägivallategude toimepanemise ajal tavalise amnestilise alkohoolse joobe seisundis, ning ta ei olnud seisundis, mida võiks iseloomustada somnambulismina. Nimetatud akti kui ühte tõendit on maakohus kõrvutanud kannatanu ütlustega R.V poolt toimepandu osas, ning on jõudnud tõendite kogumi pinnal õigele järeldusele, et R.V poolt TT-le kallale tungimine ja tema korduv löömine oli sihipärane käitumine. Tegemist oli olukorraga, kus kannatanu osutas mingil määral ka vastupanu. Samuti on kohus tuvastanud, et füüsilisele konfliktile eelnes sõnaline konflikt ja nii peksmise kui ka vahetult pärast seda suhtles süüdistatav kannatanuga verbaalselt ning nõudis tema lahkumist. Kogu tuvastatu näitab adekvaatset ja eelnenud sündmustega kooskõlas olevat käitumist, mis pole aga kooskõlas somnambulismi sümptomaatikaga.
Kolleegium leiab, et maakohus on piisava selgusega tõenditele tuginevalt põhjendanud oma järeldust, et R.V oli teo toimepanemise ajal süüvõimeline. Kolleegium sellise järeldusega nõustub, lisades vaid, et R.V ei olnud teo toimepanemise ajal psüühikahäiret, mis annaks aluse analüüsida KarS § 35 sätestatut. Otsuse pinnalt pole tuvastatavad tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega. Ringkonnakohtul puuduvad põhjused maakohtu poolt tõenditele antud hinnangu muutmiseks.
8.Mõistetud karistust ei ole eraldi vaidlustatud. Kolleegium leiab, et karistuse mõistmisel pole tuvastatavad menetlusõigust ega materiaalõigust puudutavad minetused, mis annaks aluse karistuse mõistmise osas maakohtu otsuse tühistamiseks. Mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 põhimõtetega ja põhjendatud nagu ka KarS § 73 sätete kohaldamine. Kohtuotsuse tühistamiseks puuduvad alused ka 01.01.2015 aastal jõustunud KarS § 121 muudatustega seonduvalt, kuna R.V-le süüdistuses etteheidetavad teod on jätkuvalt karistatavad KarS § 121 lg 2 p 2 järgi ning mõistetud 9 kuuline vangistus jääb sanktsiooni piiridesse.
9.Kannatanu esindaja on vaidlustanud otsust mittevaralise kahjunõude osalise rahuldamise osas. Tsiviilhagi puudutavas osas osutab kolleegium, et VÕS § 134 lg 5 sätte kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohus oma lahendites (vt nt otsused nr 3-2-1-85-08, 3-2-1-73-13) on märkinud, et mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Esitatud süüdistuse alusel on tõendamist leidnud ning vaidlust ei ole selles, et R.V tekitas TT-le järgmised kehavigastused: hematoom vasaku silma välisküljel ja hematoom vasakul oimupiirkonnas, nahapunetus, marrastus, mis ulatub juuste alla, 8 cm läbimõõduga alal. Samuti on tõendatud, et kannatanu oli vigastuste saamise ajal lapseootel. Süüdistuses etteheidetud tervise kahjustamine ei sisalda kannatanul vasaku kõrva kuulmislangust ega ka meditsiinilistel näidustustel raseduse katkestamist. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud alustel mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisel eelnimetatud faktiliste asjaolude ehk tekitatud tervisekahjustuse ja kliiniliste näidustuste põhjusel raseduse katkestamise, tõendamise kohustus lasub kannatanul. Need on tõendatavad asjaolud, kuna on mittevaralise kahju tekkimise
aluseks ning selliste tõendite kogumine on ka võimalik. Kolleegium leiab, et vähimagi meditsiinilise tõendusmaterjali puudumisel eelnimetatud terviskahjustuse olemasolu osas antud ütlusi ei saa hinnata piisavaks aluseks mittevaralise kahjunõude kindlakstegemisel kuna hüvitise suurus oleneb kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Seega on kannatanu huvides tõendada, kui tõsine oli talle tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus, mille osas pole süüdistust esitatud. Antud juhul pole kannatanu seda teinud. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Kolleegium leiab, et maakohus on analüüsinud kannatanule tekitatud vigastusi, kuriteo asjaolusid ja ka ühiskonna üldist heaolu taset. Maakohus on põhjendanud miks ta leiab, et kannatanu poolt esitatud mittevaralise kahju suurus 20 000 eurot ei ole mõistlik ning miks hüvitis 3500 eurot on mõistlik ja põhjendatud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ja lisab, et kannatanu hirmu mitte ainult enda elu ja tervise pärast vaid ka raseduse võimaliku katkemise pärast on maakohus mittevaralise kahju suuruse määramisel juba arvestanud. Kolleegium leiab, et arvestades TT õiguste rikkumise raskust ja ulatust ning rikkumise tagajärgi, ei ole temale välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis summas 3500 eurot ebamõistlikult väike. Apellant ei ole apellatsioonis osutanud kohtulahenditele, milles käsitletud juhtumi puhul oleks mittevaralise kahju tekitamine aset leidnud käesolevas kriminaalasjas tuvastatuga sarnastel asjaoludel. Viidatud lahendile on juba maakohus tuginenud ning väited riigi poolt võetud rahvusvahelisest kohustustest pole aluseks väljemõistetava mittevaralise kahjusumma suurendamiseks. Samuti tuleb arvestada seda, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei tohi kaasa tuua kahju tekitanu heaolu olulist langust, kuid mittevaralise kahju hüvitamine ei pea olema süüdlase jaoks talutav ka märkimisväärse pingutuseta, mistõttu on mittevaralise kahju hüvitis summas 3500 eurot mõistlik. Kolleegiumi arvates puuduvad alused mittevaralise kahju hüvitise suurendamiseks.
10.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 15. detsembri 2014 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
11.Lepinguline kaitsja ja kannatanu esindaja on taotlenud apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulutuste hüvitamist. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata ( KrMS § 337 lg 1 p 1 ), siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Antud menetluses esitasid apellatsiooni nii süüdistatava lepinguline kaitsja kui ka kannatanu valitud esindaja.
Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, seega jääb kaitsjatasu süüdistatava kanda ja kannatanu esindaja tasu kannatanu kanda.
Ivi Kesküla, Urmas Reinola, Orvi Tali (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.