Kohtulahend

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutsiooni kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 (viieteistkümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 päeva möödumisel apellatsiooniteate esitamisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 (kümne) päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale. Kohus juhindus KrMS § 126, § 127, § 130; § 175, § 179, § 180 lg 1, 3; § 306, § 311-313, § 315, § 318-319; VÕS § 127 lg 6, § 134 lg 2,5, § 1043, § 1045 lg 1 p 2,3, § 1050 ja TsMS § 233 lg 1. Kohtuotsuse põhiosa

Menetluse käik:

Kohtuliku uurimise käigus esitati prokuröri poolt kirjalikud tõendid, millised avaldati ja lisati kriminaalasjade materjalidele: Kannatanu (XXX) tervislikku seisundit kajastavad dokumendid (tl 4174); XXX väliseid vigastusi kajastavad fotod (tl 75-78); Isiku (XXX) läbivaatuse protokoll 25.08.2013.a. (tl 79-82); Kannatanu XXX tervislikku seisundit kajastav epikriis (tl 83); Sideettevõtjalt saadud andmete protokoll (tl 89); Asitõendi (CD-plaat helisalvestisega) vaatlusprotokoll (tl 90-91); Ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt nr 29 (tl 92-95, vastav määrus tl 96-97, andmed ekspertiisi maksumuse kohta tl 84-85); Kannatanu esindaja poolt esitati somnambulismi rahvusvaheliselt tunnustatud kriteeriumid ja avaldused (tl 113-114). Kaitsja poolt esitati järgmised kirjalikud tõendid: Polüsomnograafilise uuringu kokkuvõte (tl 162-168); U.S patsiendikaart (tl 169); Kohtuliku arutamise käigus määras kohus täiendava komisjonilise kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi. Ekspertiisiakt asub tl 177-185.

Prokurör leidis, et süüdistatava süü XXX peksmises on tõendamist leidnud ning U.S versioon selle kohta, et ta ei mäleta

sündmusest midagi, kuna oli somnambulismi mõju all, ei vasta tõele. Prokurör taotles süüdistatava süüdi tunnistamist KarS § 121 järgi ja karistamist vangistusega 1,5 aastat, kohaldades KarS § 73 sätteid. Prokurör palus rahuldada XXX tsiviilhagi täies mahus. Kannatanu esindaja taotles U.S süüdi tunnistamist KarS § 121 järgi ,XXX tsiviilhagi rahuldamist 20 000 euro ulatuses ja kannatanu õigusabi kulude väljamõistmist süüdistatavalt; Kaitsja taotles U.S õigeksmõistmist. Süüdistatav U.S ennast süüdi ei tunnistanud ja taotles enda õigeksmõistmist.

Kohtulikul arutamisel uuritud kirjalike tõenditega:

Isiku (kannatanu XXX ) läbivaatuse protokoll koos sellele lisatud fotodega, millest nähtub, et 25.augusti 2013.a. kell 5:16 fikseeriti XXX läbivaatusel järgmised kuriteojäljed: peal nähtavad füüsilised vigastused – vasaku silma lau hematoom, vasaku oimu kohal hematoom ja kriimustused, kõrva peal ja kõrva tagusel hematoom ja kriimustused, parema käe väliskülg paistes ja punetab, parema käe pöidla ja nimetissõrme vahel väike haav, vasaku käe väliskülg paistes ja punetab. Tõend iseloomustab XXX seisundit viis tundi pärast süüdistuses kirjeldatud sündmusi. Epikriis, millest nähtub, et 25.augustil 2013.a. kell 01:10 saabus IdaTallinna Keskhaigla naistekliinikusse XXX, kellel diagnoositi pindmine peavigastus, silmalau ja silmaümbruse kontusioon. Välispõhjus: rünne kehalise vägivallaga, kodu, puhke- ja vaba aja tegevus. Diagnoosi põhjendusest nähtub, et 24.augustil kell 23:45 tuli patsiendile mees kodus kallale, lükkas põrandale pikali, lõi mitu korda vastu pead, tagus pead vastu seina, lükkas uuesti põrandale pikali ja lõi taas korduvalt vastu pead. Kaebused peavalule, valutab keskkõhust. Peas vasakul oimu piirkonnas verevalum 2x4 cm. Hospitaliseerimist ei vajanud. Tõend iseloomustab

XXX seisundit ja kajastab tema selgitusi vigastuste tekkimise kohta tundpoolteist pärast süüdistuses kirjeldatud sündmusi. XXX tervislikku seisundit kajastavad dokumendid (elektrooniline raseduskaart, statsionaarne haiguslugu, päevikukanded), millest muuhulgas nähtub, et 26.08.2013.a. kell 16:13 saabus XXX Ida-Tallinna Keskhaiglasse, kus ta hospitaliseeriti kolmeks päevaks. 27.08.2013.a. kell 09:00 seisuga on XXX diagnoositud hootine kõhuvalu, hematoom vasaku silma välisküljel ja hematoom vasakul oimupiirkonnas, nahapunetus, marrastus, mis ulatub juuste alla, 8 cm läbimõõduga alal. Patsient (XXX) kaebab aeg-ajalt esinevat valulikkust mõlemal pool roiete piirkonnas sissehingamisel. Samal päeval kell 17:32 kaebab patsient peavalusid vasakus peapooles, üldist halba enesetunnet, ärevust ja pinget, unehäireid. Põhjendusest nähtub, et 24.08. on abikaasa löönud patsienti korduvalt pähe, tagunud pead vastu vannitoa seina ja põrandat, püüdnud lämmatada. 29.08.2013.a. on teostatud naistekliiniku ultraheli, mille vastusest nähtub, et emakaõõnes on elus aktiivne loode, südametöö regulaarne, katkemise tunnuseid ei näe. Meditsiinidokumentidest (tl 54) nähtub veel, et XXX on juba varem määratud Xanax, seoses masendusega. Tõend kinnitab XXX seisundit ööpäev-neli ööpäeva pärast süüdistuses kirjeldatud sündmusi ja kajastab tema selgitusi vigastuste tekkimise kohta, aga ka asjaolu, et XXX raseduse (loote seisundi) puhul ei täheldatud katkemise ohtu. Veel 05.09.2013.a. olid XXX näo vasakul poolel hematoomid näha, kaebused tugevatele peavaludele püsivad, patsient on olnud koduvägivalla ohver, kardab veelkordset vägivalda. Asitõendi vaatlusprotokoll, millest nähtub, et 25.08.2013.a. kell 00:37 ja 00:38 helistas XXX Reval takso telefoninumbrile (1207) ja ütles muuhulgas, et asub XXX, s.t. oli selleks ajaks kodust lahkunud ja viibis tänaval ning hingeldab kuuldavalt. Kohus vaatles (kuulas) asitõendit ka kohtuistungil. Ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt nr 29, millest nähtub riiklikult tunnustatud kohtupsühhiaatria ekspert Viktor Sergejevi arvamus (10.jaanuarist 2014.a.), et U.S oli inkrimineeritava teo toimepanemise ajal tavalises alkohoolses joobes ilmselt osalise mälulüngaga ja ta oli võimeline oma teo keelatusest aru saama ja oma käitumist vastavalt sellele juhtima, samuti, et U.S on varem diagnoositud somnambulism ehk unes kõndimine ja perioodiline jäsemeliigutuste sündroom unes, samuti et U.S on oma psüühilise seisundi poolest võimeline esimena kohtus ja süüdimõistmisel kandma karistust, samuti et U.S ei vaja sundravi. Ekspertiisiakti põhiosast nähtub muuhulgas, et ekspert ei välista Rasmus

U.S tavalisest alkoholijoobest tingitud osalist mälulünka inkrimineeritava teo toimepanemise ajal ning et inkrimineeritud tegu ei seostu kuidagi oma olemuselt ja ilmingutelt somnambulismiga. Täiendava komisjonilise kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi akt, millest nähtub kliinilise psühholoogi XXXja riiklikult tunnustatud ekspertide XXX ja XXX arvamus, et perioodilised jäsemeliigutused – vehkimine, löömine, agressiivsus – ei kuulu reeglina somnambulismi iseloomustavate ilmingute hulka ja agressiivne käitumine on pigem väga erandlik. Taoline agressiivne käitumine ei ole sellisel juhul kooskõlas selle päeva sündmustega, konfliktidega, ei ole nende jätkuks. Somnambulismi avaldused reeglina taanduvad ja mööduvad noorukieas või täiskasvanuks saamisel. Ebamäärane, kaootiline vehklemine, löömine, agressiivsus jms on täiskasvanuna pigem väga harvad ja äärmuslikud avaldused somnambulismi puhul. Somnambulismi korral on inimese käitumine kaootiline, esineb teadvuse häire, ta ei ole võimeline adekvaatselt osalema vestlustes päevateemadel, samuti on tema kõne kaootiline, mittesisukohane ja reaalse situatsiooniga mittehaakuv. Somnambulismi sümptomaatikale ei ole omane isiku adekvaatne kontakt ümbritsevaga. U.S ei olnud temale inkrimineeritud teo toimepanemise ajal öösel 24.08.2013.a. vastu 25.08.2013.a.seisundis, mida võiks iseloomustada somnambulismina, ta oli võimeline aru saama oma teo keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. U.S ei kannatanud temale süüksarvatava kuriteo ajal ka muude psüühikahäirete all, mis oleksid oluliselt piiranud tema võimet aru saada oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Temale süüksarvatava kuriteo sooritamise ajal 24.08.-25.08.2013.a. oli U.S tavalise amnestilise alkohoolse joobe seisundis. Somnambulismi seisundis olev isik ei ole võimeline teise isikuga adekvaatselt vestlema päevateemadel ega dialoogi pidama või vaidlema.

Kohtuistungil vahetult süüdistatava ütlustega:

ülekuulatud

kannatanu,

tunnistajate

ja

Kannatanu XXX rääkis kohtus, et 24.08.2013.a. seisuga oli U.S tema elukaaslane. 24.08. hommikul tekkis tal U.S-iga verbaalne konflikt tuttavalt tulnud sõnumi pärast. Sama päeva õhtul viibiti kuni kella 22.30ni sünnipäeval XXX, kus U.S tarvitas alkoholi. Koju jõuti kella 23:45 paiku. Kodus hakkas U.S talle halvasti ütlema, kannatanu arvates armukadedusest. Kannatanu luges U.S telefonist sõnumeid ja esitas loetu põhjal küsimusi (sh nt kes on tema jaoks XXX ja kes on tema jaoks XXX?), nähes, et U.S on agressiivne ja teeb äkilisi liigutusi, lukustas kannatanu ennast magamistuppa, ent magamistoast

väljudes tuli U.S talle kallale: võttis peast kinni, peksis seda vastu uksepiita, tõukas vannitoas põrandale pikali, peksis käte ja jalgadega pea piirkonda, lõi pea vastu põrandat ja jalaga jalgade vahele. Kannatanul õnnestus ennast vannituppa lukustada, ent U.S muukis ukse lahti ja jätkas kannatanu peksmist peaga vastu seina. Peksmine kestis kannatanu hinnangul umbes tund aega, kuni U.S sai aru, et kannatanu ei saa hingata ja lõpetas peksmise. Kannatanu tõusis püsti, jõi vett, U.S järgnes talle kööki, võttis tassi käest, viskas selle minema, jätkas tõukamist ja karjus, et kannatanu kaoks minema. Kannatanu pani riidesse ja U.S viskas ta korterist välja. Kannatanu jooksis XXX ristmiku suunas ja tellis takso ning sõitis oma tuttavate juurde. Kannatanu sõnul üritas ta pärast sündmust (ja raseduse katkestamist) U.S-iga kooselu jätkata, kuid kui U.S tegi talle teatavaks, et ei kavatse tema löömist kunagi avalikult tunnistada, kannatanu lahkus. Ta otsustas neljandal raseduskuul raseduse katkestada, sest lapse südamelöögid olid piiri peal. Kannatanu põhjendas mittevaralise kahju suurust sellega, et tema usk peresse ja suhetesse on hävitatud, ta ootas esimest last ega julge enam kunagi lapseootele jääda. Lisaks märkis kannatanu, et sai peksmise käigus vasaku kõrva kahjustuse, mis kunagi ei parane, mistõttu ta ei saa enam töötada DJ-na. Kaitsja täpsustavatele küsimustele vastates ütles kannatanu, et U.S lõi teda jalaga jalgevahele, hoidis paremalt juustest kinni ja lõi 7-8 korda näo vasaku poolega vastu uksepiita, seejärel lõi peopesaga vastu pead vasakule poole, lõi pead (pea vasakut poolt) vastu põrandat, lõi ka rusikaga, kokku lõi mitukümmend (võis olla isegi rohkem kui 60) korda.

Tunnistaja XXX rääkis, et sai ööl vastu 25.augustit 2013.a. (kohe pärast keskööd) XXX telefonile sõnumid, millest sai aru, et Rasmus on teda rünnanud ja et ta vajab abi. Ta ise ei saanud kannatanut aidata, kuid palus enda elukaaslasel, XXX sõbrannal XXX seda teha. Ta sai XXX samal ööl sõnumeid, et nad läksid XXX koos haiglasse ja pärast seda politseisse, XXX oli läbi pekstud. Ise nägi tunnistaja XXX kella 6 paiku ning kuulis XXX, et too oli Rasmuse telefonist sõnumeid lugenud ja nende kohta küsimusi esitanud, mispeale mees „muutus hulluks“ ja hakkas teda peksma. XXXul olid näos verevalumid. Sama päeva õhtul nägi tunnistaja

ka U.S, kes nuttis, oli meeleheitel, kuid väitis, et ei mäleta, mis juhtus, tal polnud kusagil (sh kätel) verevalumeid märgata.

Tunnistaja XXX rääkis, et on taksojuht ja sai 25.08.2013.a. tellimuse XXX külla. Autosse tulnud naisterahvas oli tee ääres, oli endast väljas, palus taksos tehtud telefonikõnes endale kingad hankida ja rääkis, et mees peksis teda kodus. Tunnistaja sõnul oli naisterahva nägu „lömmis“, näol olid kukkumisest või löömisest „mõlgid“ ja punased laigud. Koos sõideti kesklinna, kus liitus sõbranna ja seejärel sõideti EMOsse. , et autos oli pime, ta nägi, et kannatanu nägu on laiguline, aga ta rääkis eeluurimisel tõtt.

Tunnistaja XXX rääkis, et ööl vastu 25.08.2013.a. helistas talle elukaaslane (tunnistaja XXX) ja palus XXXuga ühendust võtta. Telefonis teatas XXX, et läks Rasmusega riidu ja Rasmus peksis ta läbi, et ta on parajasti tänaval. XXX nuttis ja oli hirmunud. Peksmise põhjusena nimetas XXX U.S telefonist leitud sõnumite kohta arupärimist. Kui XXX taksoga tema juurde jõudis, oli XXX paljajalu, koos sõideti Ravi tänavale haiglasse, seejärel politseisse. Ta nägi XXX näol violetseid verevalumeid.

Tunnistaja XXX rääkis, et tunneb U.S aastast 2010 ja XXX 2013. aasta suvest. Ta sai U.S-ilt sõnumi, et on juhtunud midagi hirmsat, nad kohtusid (ülejärgmisel päeval pärast juhtumit, s.o. 26.08) ja ta kuulis

U.S-ilt, et XXX oli kodust minema jooksnud ja oli olnud mingi füüsiline konflikt. Ta vaatas U.S üle ega näinud tema kätel, peal, kaelal mingeid vigastusi ega muid jälgi. U.S ütles, et ta ei mäleta juhtunust midagi ja tunnistaja soovitas tal Tartusse vanemate juurde sõita. Tunnistaja kirjeldas vahejuhtumit 2012.aastast, kus U.S magas, XXX läks teda segama ja tema nägi, kuidas uks läks lahti ja U.S viskas XXX toast välja, ent järgmisel päeval ei mäletanud U.S sellest midagi.

Tunnistaja XXXrääkis, et pidas varem nii U.S kui XXXenda sõbraks. Ta kuulis U.S ja XXXvahel juhtunust ja soovis XXXkontakti saada, s.t. kohtuda omal initsiatiivil, et juhtunus selgust saada. Tunnistaja sõnul said U.S ja XXXjust tema kaudu tuttavaks ja ta pidas ennast vastutavaks. XXXkohtudes nägi ta kannatanu näos, juuste piiril, suurt hematoomi ja kuulis XXXkäest, et Rasmus oli talle kallale tulnud, teda löönud ja tema oli ära jooksnud. Tunnistaja kirjeldas ka paari aasta tagust vahejuhtumit, kus ta läks magavat U.S äratama – ta sai Rasmust vaevalt puudutada, kui too hüppas püsti, võttis tal kratist kinni, vaatas otsa ja tõukas päris tugeva jõuga ning jäi kohe uuesti magama. Hommikul ei mäletanud Rasmus sellest aga midagi.

Süüdistatav U.S rääkis, et 24.08.2013.a. õhtul kuni kella 23ni oli ta koos XXXsünnipäeval. Nad sõitsid taksoga koju, kus vahetati riided, pesti hambad, joodi vitamiinijooke ning XXXasus teda küsitlema teemal, kes on XXX ja kes on XXX. U.S püüdis „iganädalast transvaali“ vältida ja oli „suhteliselt vait“, XXX aga läks endast välja ja hakkas teda sõimama. Tema ei viitsinud vaielda, XXXlukustas ennast magamistuppa ja tema heitis diivanile pikali. Hommikul ärkas ta oma magamistoas ja XXX ei olnud. Ta leidis telefoni diivanilt, avastas, et vannitoas põleb tuli ja välisuks on lukust lahti. Mingit segadust, ammugi vägivallale viitavat, ta ei märganud. Ta ei teadnud sellest midagi, et päeva esimeses pooles XXX telefonile mingi sõnum saabus. Päeval (25.08.) nägi ta Facebookis XXX pilti, kus näo vasakul küljel oli sinikas. Ta helistas XXX (XXX) ja too ütles, et U.S olevat XXXpeksa andnud ja korterist välja visanud, et XXX on tema juures ega taha U.S näha. Ta sai XXX kokku ja sai teada, missugused on XXX vigastused. 30.augustil sai ta XXX(esindajalt) kirja, kus nõuti 65 000 eurot moraalse kahju hüvituseks, mille tasumisel lubati kuriteoteatest loobuda. 02.septembril tuli XXX koju tagasi, elasid koos kaks ööpäeva, kuni tuli kõne uurijalt ja kutse ülekuulamisele. Tema ei mäletanud, et ta oleks XXX haiget teinud, XXX vihastas selle peale, soovitas psühhiaatri poole pöörduda ja teatas kavatsusest kuuks ajaks USAsse kolida. 4.septembri hommikul ütles XXX, et U.S olevat unes rääkinud, võttis oma viimased asjad ja lahkus. Hiljem kohtuti veel korduvalt, XXX esitas erinevaid nõudmisi, arutati võimalusi, kuidas suhet päästa, kuid tulutult. Süüdistatav kinnitas, et ei tea, mis toimus ööl vastu 25.augustit 2013.a. alates keskööst kuni kella 9ni. 27.augustil pöördus ta Maarjamõisa kliinikusse, kus tal diagnoositi muhk peas ja punetus rangluu juures.

Kohtu hinnang ekspertiisiakti usaldusväärsusele ja tõendina kasutamise lubatavusele:

U.S kaitsja tõstatas komisjonilise ekspertiisiakti osas kahtluse, mida kordas kohtuvaidluste käigus. Kaitsja hinnangul ei ole ekspertiisiakti näol tegemist lubatava tõendiga, sest puuduvad andmed, nagu oleks ekspertide komisjoni kuulunud vannutamata isikule XXX tutvustatud õigusi ja kohustusi ning teda hoiatatud, et teadvalt vale eksperdiarvamuse andmine on karistatav.

Kohus loeb ekspertiisiakti lubatavaks tõendiks ja põhjendab seda järgmiselt. Riigikohtu otsuses 3-1-1-52-09 (aga ka 3-1-1-33-06) on konstateeritud: „Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud.“ Isegi kui asuda seisukohale, et ekspertide komisjoni kuulunud vannutamata isikule XXX ei tutvustatud ettenähtud korras (ja taasesitataval kujul) tema õigusi ja kohustusi ega hoiatatud teda teadvalt vale eksperdiarvamusega kaasnevast kriminaalvastutusest, viitab kohus sellele, et ekspertiisiakti järeldused on põhilises osas rajatud somnambulismi rahvusvahelise klassifikatsiooni kriteeriumidele ja avaldustele (tl 113-114) ja just nendele tuginedes on asutud seisukohale, et U.S ei olnud temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemise ajal seisundis, mida võiks iseloomustada somnambulismina. Teisisõnu: lähtudes teo tagajärgedest (XXX vigastustest) on asutud seisukohale, et niisuguseid vigastusi ei ole võimalik tekitada somnambulismi seisundis, kuivõrd isegi somnambulismi äärmuslikus, s.o. harva esinevas agressiivses vormis on võimalikud vaid ebamäärased, kaootilised liigutused ning agressiivsus ei ole seotud eelnenud päeva sündmustega. Puudub vähimgi alus arvata, et kui ekspertkomisjoni kuulunud vannutamata isikule oleks õigusi ja kohustusi taasesitataval kujul tutvustatud (või kui XXX asemel oleks ekspertide komisjoni kuulunud mõni vannutatud isik), poleks sellist tõendit saadud. Kohus on ekspertiisi teostamise teinud ülesandeks pädevale ekspertiisiasutusele ja selle ülesande on ekspertiisiasutus kohu hinnangul täitnud nii nagu seadus ette näeb. Mis puudutab ekspertide hoiatamist kriminaalvastutusest, siis nähtub ekspertiisiakti esimeselt lehelt, et eksperdid on teadlikud KarS § 321 sisust. Kohtu hinnangul on sellest lausest (mida eksperdid on oma allkirjadega kinnitanud) võimalik järeldada vaid üht – et eksperdid on teadlikud kriminaalvastutusest, mis kaasneb teadvalt vale arvamuse andmisega, s.t. neid on kriminaalvastutusest hoiatatud.

Kohus leiab, et U.S-ile esitatud süüdistus ei ole tõendatud täies mahus. Süüdistuses on märgitud, et U.S lõi esmalt korduvalt XXX rusikaga näo piirkonda ja veel seitse korda lahtise käega näo piirkonda (see on kokku vähemalt 9 korda näkku), seejärel lõi 6-7 korda rusikaga vastu pead ja tagus korduvalt peaga vastu seina (see on vähemalt 9 korda pea piirkonda), lõi parema põlvega jalgevahe piirkonda ja tagus korduvalt peaga vastu seina (see on vähemalt 2 korda peaga vastu seina), seejärel istus XXX peale ja lõi veel korduvalt

rusikaga vastu pead ja nägu (eeldab kahte või enamat lööki). Seega nähtub süüdistusest, et kokku lõi U.S XXX näo ja pea piirkonda vähemalt 27 korral. XXX tuvastatud vigastused seda aga ei kinnita. Tõendatud on, et XXX on löödud mitmel korral. Eelpool loetletud usaldusväärsetest tõenditest nähtub, et 24.08.2013.a. hilisõhtul, kella 23.45 paiku vihastas U.S XXX peale, tungis talle kallale ja lõi korduvalt kätega vastu pead ja nägu, põhjustades kannatanule valu ja tervisekahjustused. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et süüdistatava tegevusele on antud õige juriidiline hinnang. Süüdistatav tegutses otsese tahtlusega tekitada kannatanule valu (seda näitab kannatanu korduv löömine ja vigastuste iseloom) ja vähemalt kaudse tahtlusega põhjustada ka tervisekahjustusi, mis ei ole löökide automaatne ja ainuvõimalik tagajärg, ent mille tekitamist süüdistatav pidi möönma. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid antud kriminaalasjas ei esine.

Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat U.S karistada, kohus lähtub karistuse mõistmisel KarS § 56 lg-st 1, millise põhiselt on karistamise aluseks isiku süü, arvestatakse kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemist, samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huve.

Karistamise esmaseks aluseks on isiku süü. KarS 4. peatüki mõttest ja KrMS § 306 lg 1 p-dest 5-8 ja 10 lähtudes, tuleb kohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega, kui seda on kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Kohus viitab, et Riigikohus on väljendanud seisukohta, et kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on järeldanud ka, et kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu.

Prokurör taotles süüdistatava karistamist vangistusega 1,5 aastat.

Kaitsja omakorda taotles U.S õigeksmõistmist.

Karistuse mõistmisel tuleb igas kuriteos süüdistatava puhul arvestada tema süüd, selle ulatust, kuriteo toimepanemise asjaolusid, isikut iseloomustavaid andmeid, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ja võimalust antud konkreetset isikut mõjutada edaspidiselt hoiduma kuritegudest ja ka õiguskorra huve. Seadusandja on KarS § 121 eest ette näinud rahalise karistuse või vangistuse kuni kolm aastat vangistust.

Õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt orienteeruvad kohtud keskmistele karistustele ja kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest on põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega (RK 3-1-1-77-11). Kohus ei ole tuvastanud karistust kergendavaid asjaolusid. Kohus ei arvesta U.S kohtuistungil esitatud tingimuslikku vabandust puhtsüdamliku kahetsusena.

U.S teadis, et vägivallatseb raseda naise kallal. Ta ei ole avaldanud kahetsust toimepandu pärast, sisuliselt ta end süüdi ei tunnista ja vabandused, milliseid on ta istungi käigus korduvalt esitanud, ei ole hinnatavad kui siirad ja puhtsüdamlikud, sest U.S ei anna hinnangut tema poolt toime pandud tahtlikult vägivallateole, vaid teole, mille toimepanemisest ta justkui mitte midagi ei tea. Asjaolu, et ta on korduvalt teinud rahaülekandeid Tulevile, ei kinnita kahetsust või soovi kahju hüvitamisele asuda. Ühes maksekorralduses on märgitud, et raha on makstud „vastavalt kokkuleppele“, kuid keegi ei ole kommenteerinud, mis kokkulepe see selline oli. XXX ei hakanud ta otsima enne, kui sai teada, et XXX on foto oma vigastustest Facebooki riputanud, alles siis asus U.S tehtut siluma sms-ide ja lilledega. Kui pärast leppimist selgus, et juhtunu kohta on alustatud kriminaalmenetlust, tekkis uus tüli ja pärast seda mindi lahku.

Mitte ükski põhjendus ei ole piisav, et õigustada vägivalda lapseootel naise suhtes. Raskendavate asjaolude seas, mis on loetletud §-s 58, on see kohtu hinnangul üks raskemaid, kuigi seaduseandja neid asjaolusid iseenesest astendanud ei ole. Vägivald lapseootel naise suhtes ei ole rünne ainult naise elu või tervise vastu, vaid ka veel sündimata lapse elu ja tervise vastu. Selline teguviis on vastuolus elementaarsete moraalireeglite ja ühiskonna väärtushinnangutega ja väärib üheselt hukkamõistu. Sellest tulenevalt leiab kohus, et U.S süü on suur ja tema karistamine rahalise karistusega ei ole tulenevalt eeskätt just süü suurusest võimalik ja õigustatud.

Kohus ei loe raskendavaks asjaoluks KarS § 58 p 4 mõttes kannatanu perekondlikku sõltuvust. XXX ei olnud U.S ülalpeetav perekonnaseaduse mõttes.

Lahendades mittevaralise kahju nõuet, tuleb juhinduda VÕS §§ 1043, 1045 lg 1 p 2, 3 ning § 1050 sätetest. Kannatanul on õigus nõuda U.S-ilt tervise-kahjustuste tekitamisega õigusvastaselt tekitatud kahju, sh mittevaralise kahju hüvitamist. Kannatanu mittevaralise kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlaks-tegemisel tuleb juhinduda VÕS § 134 lg 2 ja 5. VÕS § 134 lg 2 sätestab, et isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvita-mise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta rahasumma. Sama paragrahvi lõige 5 näeb ette, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Viitega VÕS §-le 130 lg 2 leiab kohus, et mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleb maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist.

Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-116-12 p 17 on sõnaselgelt rõhutatud, et isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb VÕS § 134 lg 2 kehtiva redaktsiooni kohaselt kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks alati välja maksta mõistlik rahasumma. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Riigikohtu otsuses 3-1-1-116-12 on muuhulgas ka selgitatud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude.

Tsiviilhagis on märgitud, et kannatanul tekkisid kuriteosündmuse tagajärjel rasked kehavigastused, tugevad psüühilised häired ja valud, mille tagajärjel otsustas kannatanu lapse kaotada. Pärast juhtunut on kannatanu korduvalt käinud psühholoogi ja psühhiaatri juures ning vajanud meditsiinilist abi.

Algselt esitas kannatanu tsiviilhagi summas 65 000 eurot. Kohtueelselt vähendas ta hagi summale 20 000 eurot. Kannatanu esindaja poolt varalise kahju ja mittevaralise kahju üldine võrdlemine rahalises vääringus (sõiduauto vigastused inimese hingelised ja füüsilised kannatused) ei ole

kohtu arvates asjakohane. Varalist kahju on alati võimalik tõendada, mittevaralise kahju hindamiseks on sootuks teised kriteeriumid.

Kannatanu on avalikustanud oma versiooni juhtunust enne kohtuistungi toimumist ja kohtumenetluse kestel ja omistanud avalikult U.S-ile tegusid (ja tagajärgi), mida U.S kohtu hinnangul ei ole toime pannud (põhjustanud) või mille kohta puuduvad vähimadki tõendid. Sellega on XXX kohtu hinnangul süüdistatavat ebaproportsionaalselt kahjustanud, samas ei ole U.S kohtule teadaolevalt kohtumenetluse eel ja ajal millegi sarnasega vastanud (kohus arvestab seda VÕS § 134 lg 5 kontekstis – kahju tekitaja suhtumise ja käitumise hindamisel pärast rikkumise toimepanemist), kohus arvestab kannatanu sellist käitumist mittevaralise kahju hindamisel. Nagu juba eelpool märgitud, tuleb karistuse mõistmisel arvestada muuhulgas seda, et XXX tervisekahjustused ei olnud väga ulatuslikud (kohtupraktikas on näiteid, kus § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo tagajärjed on oluliselt raskemad). Arvestada tuleb ka seda, et kehaline väärkohtlemine KarS § 121 mõttes hõlmab suhteliselt laiaulatuslikku tegutsemist, juba üksnes juustest tirimine võib täita vaadeldava kuriteo koosseisu, samas võib koosseisu moodustada ka intensiivne peksmine, kus tagajärjed on kannatule nii rasked, et ta vajab pikemat haiglaravi. Seda kõike arvestab kohus ka mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel. Iga isikuvastane kuritegu tekitab kannatanule mittevaralist kahju, mis üldjuhul tuleb ka süüdlaselt välja mõista. See aga ei tähenda, et mittevaralise kahju nõudest võiks kujuneda rikastumise viis – kohtu hinnangul annaks niisugune praktika ühiskonnale äärmiselt vale signaali.

XXX poolt esitatud nõue – 20 000 eurot – on samas suurusjärgus 20 kuu keskmise brutopalgaga Eesti Vabariigis. Kohtu hinnangul ei ole XXX tekitatud vigastused ega muud U.S käitumisega põhjuslikus seoses olevad ja tõendatud üleelamised ligilähedaseltki sellised, mille hüvitamisel võiks mõistlikuks rahasummaks pidada ligemale kahe aasta keskmist brutotöötasu. Selles suurusjärgus summat võiks mõistlikuks pidada (antud kriminaalasja asjaolusid silmas pidades) vaid siis, kui oleks tõepoolest tõendatud, et XXX oleks U.S süül kaotanud lapse, saanud ulatusliku ja kestva tervisekahjustuse ja jäänud just seetõttu ilma oma tööst. Siinkohal peab kohus vajalikuks märkida, et U.S (kuriteo toimepanemise aegne) sissetuleku või vara suurus ei ole tsiviilhagi lahendamise kontekstis oluline, sest mittevaralise kahju väljamõistmine ei ole käsitletav lisakaristusena ega tohi sellisena ka välja paista. Lähtuda tuleb konkreetse kuriteo asjaoludest ja kannatanule tekitatud kahju suurusest.

U.S-ile oli teada, et XXX on rase. Olles rase, tundis XXX tema kallal toime pandud vägivallatsemise ajal ja järel põhjendatult suurt hirmu mitte ainult enda elu ja tervise pärast, vaid ka raseduse võimaliku katkemise ees. Arvestades seda asjaolu on kannatanu mittevaraline kahju kindlasti oluliselt suurem kui siis, kui oht ähvardanuks vaid teda ennast. Ülaltoodud põhjendustel leiab kohus, et mõistlik rahasumma kannatanu mittevaralise kahju hüvitamiseks on 3500 eurot.

Anne Rebane Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.