Kohtulahend

M.R-ilt Selver AS (reg kood 10379733, a/a XXXXXXXXX) kasuks 6,54 eurot.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, teatades apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast.

TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHAD

M.R on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema, olles kriminaalkorras karistatud varguste eest 6-l korral, viimati 16.09.2014 Harju Maakohtu poolt KarS § 25 lg 2-199 lg 2 p 9 järgi, taas 01.04.2015 kella 09:36 paiku viibides Tallinnas, Paldiski mnt 56 asuvasMerimetsa Selver kaupluses, ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis müügisaalist Selver AS-ile kuuluva 0,5 liitrise pudeli viina „Laua viin“ maksumusega 5,69 eurot ja pudeli limonaadi „Jaffa Palma“ maksumusega 0,85 eurot, mõlemad pudelid tegi Selveri m möödus kassadest kauba eest tasumata, tekitades vargusega Selver AS-ile varalist kahju summas 6,54 eurot. Seega M.R pani toime KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, isikuna, kes on varem toime pannud süstemaatiliselt vargusi. Süüdistatav M.R tunnistas ennast inkrimineeritavas kuriteos süüdi, kahetses ning selgitas, et läks 01.04.2015 Selveri kauplusesse, kus võttis pudeli „Laua viina“ ja pudeli limonaadi ja peitis need endale põue, seejärel möödus kauba eest tasumata kassadest. Olles veel Selveri ruumides, tegi pudelid lahti ja jõi lonksu viina ja lonksu limonaadi, peale seda pidas turvatöötaja ta kinni. Ka

kohtuistungil tunnistas M.R ennast varguse toimepanemises süüdi, kuid väitis, et jõi kaupluses ainult limonaadi, viinapudelit ta ei olevat avanud (tl 12-15, 50). Kohus, analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et M.R-i toimepanemises 01.04.2015.a on täielikult tõendatud.

Välja KrM kohtu süü varguse tasum Harju

Peale süü omaksvõtu tõendavad M.R-i süüd Selver AS avaldus, õigusvastase teo toimepanemise akt, isikusamasuse tuvastamise protokoll, tunnistaja ütlused ja kirjalikud tõendid. Selver AS avalduses 01.04.2015 palutakse vastutusele võtta isik, kes 01.04.2015 kella 9.30 paiku varastas Tallinnas, Paldiski mnt 56 asuvast kauplusest Merimetsa Selver kaupu (pudeli viina „Laua viin“ ja pudeli limonaadi „Jaffa Palma“) kokku 6,54 euro väärtuses. Kaup on rikutud (tl 2). Turvafirma TopSec õigusvastase teo toimepanemise akt tõendab, et 01.04.2015 kella 9.30 paiku varastas meesterahvas Tallinnas, Paldiski mnt 56 asuvast kauplusest Merimetsa Selver kaupu (pudeli viina „Laua viin“ ja pudeli limonaadi „Jaffa Palma“) kokku 6,54 euro väärtuses. Kaup on rikutud, õigusrikkuja anti üle politseile (tl 3). Tunnistaja XXX ütluste kohaselt töötab ta turvatöötajana Merimetsa Selveris ning talle teatati vanemast meesterahvast, kes sisenes müügisaali kella 9.29 ajal, pani endale põue viinapudeli ja pudeli limonaadi ning kella 9.30 ajal möödus kassadest kauba eest tasumata. Tunnistaja pidas meesterahva kinni, varastatud viinapudel ja limonaadipudel olid rikutud (tl 4-5). Selver AS avalduse ja tunnistaja ütlustega, mille kohaselt olid rikutud nii varastatud „Laua viin“ kui ka limonaad, on ümber lükatud M.R-i poolt kohtuistungil antud ütlused, mille kohaselt jõi ta peale kassadest möödumist ainult limonaadi. 01.04.2015 Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna politseijaoskonna arestimajas koostatud isikusamasuse protokolli andmetel on samal päeval Merimetsa Selverist varguse toimepannud ja kinnipeetud isikuks M.R, kelle isikukood on XXX (tl 6). Kaitsja leidis, et M.R-i süü on tõendatud varguse katses, sest kuigi M.R möödus kauba eest tasumata kassadest, ei olnud ta kauplusest väljunud ning jõi limonaadi kaupluse ruumides, kus teda märgati (tl 51). Kohus ei nõustu kaitsjaga. Tegemist on lõpuleviidud kuriteoga. M.R realiseeris kõik süüteo objektiivse koosseisu elemendid. Vaidlust ei ole, et tegemist oli süüdistatava jaoks võõraste vallasasjadega. Asja äravõtmine seisneb senise valduse lõpetamises, uue valduse kehtestamises ja valduse üleminekus senise valdaja nõusolekuta. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi. Tegeliku võimu all mõistetakse isiku võimalust asja valitseda. Asudes kaupa (võõraid vallasasju) senise valdaja nõusolekuta tarbima, lõpetas M.R senise valdaja nõusolekuta tema valduse, väljendas oma tegelikku võimu varastatu üle ja kehtestas varastatud kaubale oma valduse. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on M.R 6 kehtivat kriminaalkaristust varavastaste kuritegude eest ja 15 kehtivat väärteokaristust, sealhulgas varavastaste väärtegude eest (tl 16-21). Harju Maakohtu 16.09.2014 otsusega karistati M.R KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi (tl 31-32). M.R karistati KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ka Harju Maakohtu 19.02.2014 ja 29.08.2014 otsustega. KarS § 218 lg 1 järgi karistati M.R 09.02.2014 ja 16.02.2014 (tl 17). Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt on varguste toimepanemine kujunenud M.R-i elustiiliks. Riigikohus on asunud seisukohale, et KarS § 199 lg 2 p 9 kontekstis tuleb elustiili mõiste sisustamisel arvestada iga üksikjuhtumi asjaolusid. Püsiva sissetuleku hankimine on eluviisi kindel tunnus, kus isik on motiveeritud toime panema uusi vargusi. Eluviisi võimaliku tunnusena on vaadeldav ka olukord, kus isikul on lihtsalt harjumus varastada. Need isikud ei varasta selleks, et ära elada, vaid selleks, et neil on lihtsalt nii kombeks (Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-1-66-13). Süstemaatiline vargus eeldab, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust ja need teod võivad olla üksikult subsumeeritavad nii kuriteona (KarS § 199) kui ka väärteona (KarS § 218).

Väheväärtuslike asjade süstemaatilise varguse korral ei ole erinevate süütegudega varastatu väärtusel iseseisvat tähendust. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et M.R on 6 kehtivat kriminaalkaristust varavastaste kuritegude eest. Harju Maakohus karistas M.R 2014. aastal kahel korral varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Samuti on ta 2014.a kahel korral karistatud väärteokorras KarS § 218 lg 1 järgi. Peale viimase karistuse kandmiselt vabanemist pani ta uuesti toime varavastase süüteo. Seega pani M.R toime võõra vallasasja varguse võõra vara ebaseadusliku omastamise eesmärgil süstemaatiliselt ja tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 9 järgi. Teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 199 lg 2 näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse. Kohus leiab, et rahaline karistus ei oleks M.R-i poolt täidetav, sest ta ei tööta ja tal puuduvad võimalused rahalise karistuse tasumiseks. M.R on 6 korral karistatud kuritegude toimepanemise eest, tal on ka 15 kehtivat väärteokaristust. Väärtegude eest on M.R karistatud rahatrahvidega, mis on tasumata. Rahaline karistus ei oleks piisavaks vahendiks M.R-i mõjutamisel mitte enam toime panema uusi süütegusid. Viimati mõistetud karistuse – vangistus 5 kuud ja 27 päeva - kandmiselt vabanes 13.03.2015.a. 01.04.2015 tabati ta uue varavastase süüteo toimepanemiselt. On ilmne, et M.R ei ole enda jaoks karistusest mingeid järeldusi teinud, ka varasemad karistused ei ole mõjutanud teda loobuma süütegude toimepanemisest. Kohus leiab, et karistuse eesmärkide saavutamiseks tuleb süüdistatavat karistada vangistusega. Prokurör taotles M.R-i karistamist 6 kuulise vangistusega. Kaitsja taotles leebemat karistust. Kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast ja seejärel arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011.a otsus asjas nr 3-1-77-11, p 11). Karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus, varastatu väärtus ei ole suur, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus leiab, et teda võib karistada sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt lühema vangistusega. Kaaludes karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist või vangistuse asendamist üldkasuliku tööga, leiab kohus, et karistuse eesmärkide saavutamist ei ole võimalik tagada mõistetava vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisel või asendamisel üldkasuliku tööga. Riigikohus on asunud seisukohale, et isiku karistusest tingimisi vabastamine kui ka vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (Riigikohtu otsus nr 3-1-179-03). Käesolevas asjas ei ole tuvastatud selliseid erandlikke asjaolusid, milliste puhul saaks väita, et mõistetud vangistuse reaalne ärakandmine ei ole otstarbekas. Riigikohus on asunud seisukohale, et selleks, et hakata üldse vaagima, kas kohaldada isiku suhtes üldkasulikku tööd kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust, peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem mitmeid kordi analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu. KarS § 69 kohaldamiseks peavad esinema formaalsete eelduste kõrval obligatoorselt ka materiaalsed eeldused (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Kohus leiab, et ei esine asjaolusid, mis oleksid käesoleval hetkel KarS § 69 kohaldamise eelduseks. Kuigi süüdlase puhul esinevad üldkasuliku töö kohaldamise formaalsed eeldused (talle on mõistetud vangistus alla kahe aasta), puuduvad aga üldkasuliku töö kohaldamise materiaalsed eeldused, mida tuleb alati arvestada. M.R on korduvalt karistatud kriminaalkorras, tal on ka arvukalt kehtivaid väärteokaristusi, kuid karistused ei ole saavutanud oma eesmärki ning M.R jätkas süütegude toimepanemist.

Arvestades M.R-i isikut ning asjaolu, et ta on oma käitumisega näidanud, et ei ole suuteline vabaduses õiguskuulekalt elama, tuleb teda karistada reaalse vangistusega. Juhindudes KrMS § 130 lg 41 kohaldab kohus M.R-i suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistusaja täitumiseni tõkendina vahistamist. Selver AS on esitanud tsiviilhagi summas 6,54 eurot. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Vastavalt VÕS § 1045 p 5 on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanul omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Kahju hüvitamise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 kohaselt kannatanu asetamine olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevaid asjaolusid ei oleks olnud. Kriminaalasja materjalidega (tunnistaja ütluste ja kirjalike tõenditega) on tõendatud, et kannatanule kuuluvad esemed varastas ja kahju tekitas M.R. Süüdistatav tunnistab esemete vargust. Eeltoodu alusel kuulub tsiviilhagi rahuldamisele ning M.R-ilt tuleb Selver AS kasuks välja mõista 6,54 eurot. Süüdimõistva kohtuotsuse korral tuleb süüdimõistetul KrMS § 180 lg 1 alusel hüvitada menetluskulud. Menetluskuludeks antud asjas on määratud kaitsjale makstav tasu ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et M.R kui töövõimelisel isikul esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Seda peab tõendama süüdistatav. Käesolevas kriminaalasjas süüdistatav selliseid tõendeid esitanud ei ole. M.R on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, sealhulgas vangistusega, kuid vaatamata sellele ei ole need karistused tema käitumisele mõju avaldanud ning ta jätkas kuritegude toimepanemist. Käesoleva kuriteo pani ta toime vähem kui kuu möödumisel pärast vanglast vabanemist. Seega pidi M.R möönma, et kuriteo menetlemisega kaasnevad kulud kuuluvad tasumisele seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Asjaolu, et M.R viibib vanglas, ei ole samuti aluseks temalt välja mõistetud menetluskulude vähendamiseks, sest Vangistusseaduse § 37 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on asutud seisukohale, et hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul, kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist (7.12.2012. a lahend asjas nr 3-1-1-120-12 ja 9.12.2013.a lahend asjas nr 3-1-1-109-13). Seega on M.R võimalik töötada ka vangla tingimustes ning asuda hüvitama temalt välja mõistetud menetluskulusid. Kaitsja taotles menetluskulude tasumise ajatamist. Kuna M.R ei ole vara, mille arvelt koheselt menetluskulusid tasuda, siis peab kohus peab põhjendatuks, arvestades süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid, kohaldada menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, so määrata menetluskulude hüvitamine ositi 12 kuu jooksul. Eha Popova Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.