1-14-5890/38 - Isikuvastased süüteod - Eluvastased süüteod - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

(epigastrumis). Lähtudes 13.08.2002 Vabariigi Valitsuse määrusest nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 7, on antud vigastus eluohtlik, kuna ulatub kõhuõõnde. Sellega Oleg Pityukov, R M ile eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisega, pani toime KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2.1 Samuti tunnistati Oleg Pityukov süüdi selles, et selles, et tema isikuna, kes on Pärnu Maakohtu 20.10.1997 otsusega karistatud kriminaalkoodeksi § 101 p 3, 7, 8 alusel tahtliku tapmise eest, mis on toime pandud raskendavatel asjaoludel, seega olles KarS § 114 p 4 täheldatud isik, 15.02.2014 kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, ajavahemikul kell 22.30 kuni kell 22.55 Pärnu lIs XXXXXXXühiskorteri nr 30 koridoriruumis, lõi V D d (ik XXXXX) noaga „MTech“ ühel korral vasakule poole kaela piirkonda ning ühel korral vasaku küünarvarre piirkonda, põhjustades V D le lõikehaava ja nahakriimustused vasaku küünarvarre painutuspIl keskmise ja alumise kolmandiku piiril, torke-lõikehaava koos nahamarrastusega vasakul pool kaelal koos platüsma (kaelanahalihase), vasaku sisemise unearteri ja neelu vigastusega ning verevalumiga haavakanalit ümbritsevas pehmes koes ja nahakriimustuse vasakul pool kaelal ning ägeda verekaotuse välisest verejooksust, siseorganite kahvatuse ja väheveresuse, Minakovi laigud südame vasaku vatsakese sisekesta all. V Di surma põhjuseks on torke-lõikehaav vasakul poole kaelal koos vasaku sisemise unearteri vigastusega, mille tagajärjel tekkis äge verekaotus välisest verejooksust. Lähtudes 13.08.2002 Vabariigi Valitsuse määrusest nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 7, on antud vigastus eluohtlik ja põhjustas surma. V D surm saabus 15.02.2014 kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, kuid enne kella 22.58. Sellega Oleg Pityukov, isikuna, kes on varem toime pannud tapmise, V D tapmisega, pani toime KarS § 114 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava Oleg Pityukovi kaitsja Alla Raudsepp. Apellant palun tühistada Pärnu Maakohtu 07. jaanuari 2015.a kohtuotsus kriminaalasjas nr. 1-14-5890 ning saata kriminaalasi Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Alternatiivselt palub apellant Oleg Pitykovi talle esitatud mõlema raske kuriteo toimepanemise süüdistuses õigeks mõista. 3.1 Apellant asub R M ile eluohtlike vigastuste tekitamise osas seisukohale, et maakohtu otsus ei ole seaduslik ja põhjendatud, kuna tugineb vaid ühe poole väidetele. Maakohus on aluseks võtnud kaudse tõendiallika tunnistajate K D ja L A ütlused, millele rajanud süüdimõistva kohtuotsuse olukorras, kus otsene tõendiallikas kannatanu R M on üle kuulatud nii kohtueelsel uurimisel kui kohtus andes algusest peale ühetaolisi ütlusi. Maakohus on rikkunud KrMS § 66 lg 21 sätteid kuulates kaudsed tõendiallikad üle olukorras, kus otsene tõendiallikas oli üle kuulatud nii kohtus kui ka kohtueelsel uurimisel, mis seejärel viiski kohtu ebaõige kohtuotsuse tegemiseni samuti ei ole kohtuotsus seaduslik ega põhjendatud, rikkudes sellega KrMS § 3051 sätteid. Maakohus ei hInud kõiki tõendeid kogumis ning jättis hindamata kaitsja vastuväited prokuröri väidetele ning ei põhjendanud, miks kohus kaitsja väidetega ei nõustu. Seega ei rajanud kohus otsust kõigile asjas uuritud tõenditele, valides vaid need, mis sobitusid süüdimõistva kohtuotsuse konteksti. Jättes täielikult arvestamata süüdistavat õigustavad ja süüd välistavad tõendid. Kohus ei ole ümber lükanud ega veenvalt põhistanud, miks ta ei nõustu kaitsja väidetega ja nimelt R M i lööjaks ei saanud olla ega olnud Oleg Pitykov, kuna selle välistas tõsikindlalt kannatanu ise väga põhjalike ütlustega kohtuistungil ning ka kohtueelsel uurimisel. Teiseks ei saanud Oleg Pitykov selleks lööjaks olla viidatud ajavahemikul, kuna oli sel ajal oma naistuttavat, kes samal ajal osutus G elukaaslaseks, bussi peale saatmas. Seda tõendab süüdistatav oma ütlustega kohtuistungil ning kaitseversiooni toetavad kõik teised asjas kogutud tõendid ja eriti E M ütlused. 10.02.2014

kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kellaajal, enne kella 15.17 liikusid Oleg Pityukov ja R M korteri nr 39 ukse eest, kus E M nägi neid liikumas, ühiselamu neljanda korruse koridoris suunaga korteri nr 38 poole. E M nägi Oleg Pityukovi ja R M i paari minuti jooksul omavahel rääkimas ning kuulis ühel hetkel häält, mis kõlas kellegi kukkumisena. Pärast seda lahkus esmalt Oleg Pityukov ja seejärel R M ühiselamu neljanda korruse koridorist. Seda süüdistuse fakti, välja arvatud kellaaega, toetab tunnistaja E M, kellele kokkuvõttes avaldamise abiga meenus, et nägi koridoris Pitykovi ja M i, kes lahkusid, misjärel ta avas ukse ja vaatas välja ning nägi, et verd seal sel hetkel ei olnud. Seega süüdistuse viide ja konstruktsioon sellest, et löömine toimus siis, kui tunnistaja M neid seal nägi vestlemas, ei haaku asjas kogutud tõenditega. Järelikult ei saanud lööjaks olla Pitykov, kuna tema lahkudes verd maas ei olnud, tema võttis M ilt mobiiltelefoni, läks sellega oma tuppa, kuhu varsti saabus ka tema naistuttav O, kes ka kohe mõne minuti pärast lahkus ning keda tema läks bussi peale saatma. Vastupidist keegi tõendanud ei ole ning seetõttu ei ole alust ka süüdistatava ütlustes kahelda, mis on väga üksiksasjalised ja haakuvad kronoloogiliselt tunnistajate R ja P ütlustega. Süüdistuse ei tõenda Pitykovi poolt teo toimepanemist, vaid tema juurde abi järele saabunud M ile esmaabi ja kiirabi kutsumise abi osutamist. Oleg Pityukov läks V P juurde ning palus temalt märga kaltsu, mille saamisel pesi ära XXXXXXXneljanda korruse koridoriruumis põrandal olevad verejäljed, kuna puhtus ja koristamine oli tema jaoks enesestmõistetavad nähtused. Kuriteo objektiivne külg eraldi vaidlustamist ei vaja, kuna subjektiinve külg on ülaltooduga ümber lükatud. Oleg Pitykov ei ole nimetatud kuriteo subjekt ja seda eriti seetõttu , et tema teos esinevad süüd välistavad asjaolud. Ta ei saanud olla lööjaks, kuna ei viibinud ajaliselt samal ajal kuriteopaigas IV korrusel või IV – III korruse vahetrepil. Teda ei seo antud kuriteoga objektiivselt mitte miski: tal puudus motiiv, kuriteo toimepanemise vahend ja võimalus, kuna ta ei olnud M iga viimase pussitamise hetkel koos. Kahetsusväärselt on süüdistaja jätnud aga tähelepanuta väga olulised tõendid antud kriminaalasjas, mis kindlasti omavad süüdistatava väljaselgitamisel olulist tõenduslikku väärtust. Prokurör sai teada, et J on otsene tunnistaja, kes saaks asjasse selgust tuua, ometi ei palunud ta täiendavaid tõendeid koguda just viidatud kahtluste kõrvaldamiseks. Kaitsja omakorda ei saa koguda tõendeid, mis peaksid süüstama hoopis teisi isikuid, kaitsja roll on kaitsmine ja vastuolude väljaselgitamine, nendele osundamine ja prokuröri roll on süüdistada subjekte, mitte valesid isikuid. Kohtueelsel uurimisel ei uurinud ja kohtuski ei taotlenud prokurör täiendavate tõendite uurimist. 3.2 Apellant leiab V D tapmine osas, et maakohtu järeldus ei vasta kindlasti asja kogutud tõenditele ega ka Pitykovi poolt väidetule, kes andis kohtus väga põhjalikud ja argumenteeritud ütlused. Samuti ei vasta kohtu järeldus asjas kogutud kõigile tõenditele kogumis. Kohus ei näe vastuolu ka selles, et Pityukovi verised saapajäljed ei suundu tema tuppa, vaid esikust välja. Kohus on veendunud, et tunnistaja taskus olnud noa näol on tegemist kuriteo toimepanemise vahendiga, kuivõrd muid lõikeriistu toast ei avastatud. Kogumis ei ole kohus üldse arvestanud selles episoodis tõendeid kogumis, mis viiski kohtu ebaõige lõppjärelduse tegemiseni ja süüdimõistva otsuse langetamiseni, mis ei ole seaduslik. Kohus ei hInud kaitsja väiteid kogumis, nagu ei hInud ühtegi tõendit kogumis, vaid noppis meelepäraselt süüstavad tõendid kogumisse. Tegude toimumise kellajad on menetluses jäetud täielikult tuvastamata, kronoloogia reastamata. S G väljus enne kella 22.55 Oleg Pityukovi toast ning sulges enda järel toa ukse, liikus läbi ühiskorteri koridoriruumi tualettruumi ning jättis tualettruumi ukse, milline avanes koridoriruumi suunas, lahti. Kaitsja ei saa nõustuda sellega, kuna G väitis kohtueelsel uurimisel kõigepealt, et ta pani ukse enda järel kinni. Prokurör ei ole seda vastuolu usutavalt kõrvaldanud ega millegagi sisustanud ka tunnistaja G G jutt ei haaku teiste tõenditega juba seetõttu, et tualetti minnes ta D ei näinud. Kui ta kogu aeg üle parema õla vaatas, kust äkki siis ilmus sI nagu välk selgest taevast D? Tunnistaja ütlus ei saa olla tõsiseltvõetavaks tõendiks isegi väidetu osas, rääkimata sellest, et

võiks oletada, et need väidetavad liigutused võisid olla torke liigutused, mida G ei öelnud. Tunnistajate ja teiste tõenditega haakub Pitykovi seletus- tema jäi voodile pikali eelkõige oma haigete jalgade tõttu, kus oli pool pikali ka K. Seda on kohtueelsel uurimisel kinnitanud ka K. Oleg Pityukov ei saanud aidata K le jopet selga, kuna ta oli voodil pikali ja K väljus seejärel enda sõnul ka koheselt toast. Tõsi küll ka kohtueelsel teisel ülekuulamisel ja kohtus ta muutis oma ütlusi, sobitades need G jutu konteksti, misjärel vabanes kahtlustusest. Ka ei saanud Pityukov tuppa tagasi mI, nagu ka K või G, kelle jäljed on kõik suunaga välisukse poole ja nö. surnukehast tagasi Pitykovi tuppa ühtki Pitykovi jälge ei suundu. Kohtueelse menetluse käigus teostatud ekspertiisidest nähtuvalt on J K lt tema kinnipidamisel ära võetud nuga kuriteo toimepanemise vahendiks. Ei ole eluliselt usutav, et Pityukov aitab miskipärast G jope K ile selga? Paneb sI taskusse noa, mis seal taskus juba enne oli-sest vorsti lõigati kööginoaga, nagu mitmed tunnistajad. Eluliselt usutav on kui Pityukov tappis ja tunnistas, siis ei oleks olnud tal vaja teha vahepeal mingeid käike K noa ja G jopega ja vastupidi- kui ta tappis ja soovis jälgi peita, miks ta siis läks ja teo üles tunnistas? Kriminaalasjas on tõsised kõrvaldamata kahtlused, mille kõrvaldamata jätmisel tuleb need tõlgendada süüdistava kasuks, lähtudes KrMS § 7 lg 3 sätetest. Fakt, et Pitykov endale ise politsei kutsus ei ole käsitletav tõendite kogumis ei ülestunnistuse ega ka omaksvõtuna. Pitykov ei ole enda teada seda tegu sooritanud ja ülestunnistuse tegi ta hetkelise emotsiooni ajel. Pitykovi suhtes tõsikindlaid tõendeid, mis kinnitaksid tema süüd, asjas ei ole. Puudub ka motiiv. Loogiline on Pitykovi jutt sellest, et leides surnu, katsus D d, veendumaks, et teda ei saa enam aidata, nii saatus ka DNA tema jope all äärele. Oleg Pityukov, olles Pärnu Maakohtu 20.10.1997 otsusega karistatud kriminaalkoodeksi § 101 p 3, 7, 8 alusel tahtliku tapmise eest, mis on toime pandud raskendavatel asjaoludel, on KarS § 114 p 4 täheldatud isik. Samas arvestades kõiki tõendeid kogumis, ei saanuks kohus niisuguste tõendite alusel Pitykovi I astme kuriteos süüdi tunnistada, vaatamata ka modus operandile. Kohus on väga usaldusväärsetema käsitlenud tunnistaja K ja G ütlusi, kuigi kaitsja on oma kõnes üsna veenvalt välja toonud argumendid, miks ei saanud ega võinud olla nende tunnistajate ütlused usaldusväärsed. Kohus ei ole kaitsja väiteid millegagi ümber lükanud. Ilmne on, et G ja K 4 korral muudetud ütlused kohtueelses menetluses on selgelt vastuolus nii enda kui teineteise ütlustega; “Juhuslikult” on K ja G kohal, kui pussitamiseks läheb; ”Täiesti juhuslikult “ paneb K selga G jope, mille taskus on just J K le kuuluv nuga ja seda juba 2 korda, et K põuetaskust leitakse nuga; Politsei peab sündmuskoha vahetus läheduses kinni põgeneva kuriteo toimepanemise vahendiga K, kellele esitatakse ka kahtlustus mõrvas, kuid kes täiesti arusaamatul kombel vabaneb kahtlustusest ja vahi alt, süüdistusest rääkimata, olukorras, kus kõik tõendid räägivad selle vastu, G ütlused on vastuolulised terve eeluurimise vältel ning lisaks ta valetas ka politseinikele, et teda ei olnud üldse sündmuskohal, kuigi kohtus rääkis ta väga veenvalt” kuidas ta Pityukovi kõnetas ja muidu tegutses; Et sündmuskohal on kõigi kolme verised jalajäljed, G saabastel pritsmete jäljed, kuigi G ei oleks tohtinud eriti just pritsitud ega muul moel veriseks saada, kuna tema oli ju enda viimase versiooni järgi WC- s. ,kuni hetkeni , kui torked tehtud, Et taparelval on K ja G DNA, mitte Pitykovi oma. Kõiki neid kahtlusi maakohus usutavalt ei kõrvaldanud, mistõttu jäid asjas üles kõik kõrvaldamata kahtlused. Süü peab olema ülekaalukalt tõendatud asjas leiduvate tõendite, mitte tuginedes lubamatutele ja ebausaldusväärsetele tõendiallikate vastuolulistele ütlustele, jättes nii politseinike, kui teiste objektiivsete tunnistajate süüdistatavat õigustavad, kogumis veenvamad ütlused ja tõendid arvestamata. Kogumis ei kõrvaldatud kohtuistungil tõusetunud ja kaitsja poolt üsna täpselt tsiteeritud ja viidatud kahtluste jada ega tõlgendatud seda ka KrMS § 7 lg. alusel süüdistatava kasuks. Asjaolu, et süüdistatava ütlused ei riimu osade tunnistajate ütlustega, samal ajal, kui nad riimuvad absoluutselt kõigi teiste tõenditega, ei tähenda, et süüdistatava ütlused oleks a priori ebatõesed ja K ning G jt. omad tõesed. Seda enam, et antud juhul olid tunnistajateks samuti kriminaalkorras karistatud isikud viidatud

Kaitsja apellatsioonis osutatud rikkumise näol ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa oleks jäänud tervikuna või mõne kuriteo osas üldse koostamata. Apellandi seisukohtadega nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuste põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha valguses hItavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hIng ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. 5.2 Järgenvalt võtab kolleegium seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule, et kuna süüdistaja ei ole suutnud kindlaks teha 10.02.2014 episoodis sündmuse kellaaega ja kohta, siis on tegemist süüdistatava kaitseõiguse olulise rikkumisega ning süüdistataval puudus võimalus end kaitsta ja esitada tõendeid kus ta just kuriteo toimepanemise ajal oli. Kolleegium ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, mille kohaselt on Oleg Pityukovile KarS § 118 lg 1 p 1 järgi esitatud süüdistus jäänud vajalikul määral konkretiseerimata. Riigikohtu kriminaalkolleegium oma otsuses nr 3-1-1-109-12 p 10 on märkinud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Käesolevas kriminaalasjas heidetakse süüdistatavale süüdistusaktis ette, et 10.02.2014 kohtueelse menetluse käigus täpselt tuvastamata ajal, ajavahemikul kell 15.00 kuni kell 15.17 Pärnu lIs XXXXXXXasuva ühiselamu neljanda korruse koridoris korteriuste nr 32 ja 33 vahelisel alal lõi R M i ühel korral kohtueelse menetluse käigus täpselt tuvastamata torke-lõikevahendiga rindkere piirkonda, põhjustades R M ile torkehaava rindkere eespIl, mis ulatub kõhuõõnde selle ülaosas (epigastrumis). Kolleegiumi hIngul on süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud piisavad ning süüdistuse tekstist nähtub selgelt, et selle sisuks on Oleg Pityukovi poolt löömine R M ile ühel korral rindkere piirkonda neljanda korruse koridoris korteriuste nr 32 ja 33 vahelisel alal ajavahemikus 15.00 kuni 15.17. Kaitsja väide süüdistatava kaitseõiguse rikkumise kohta on seega põhjendamatu. Tulenevalt KrMS § 62 p-st 1 on üheks tõendamiseseme asjaoluks kuriteo toimepanemise aeg. Samas ei kirjuta seadus ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas väljendatud korduvalt seisukohta, mille kohaselt menetlusseaduse mõttest ei tulene, nagu saaks kuriteosündmust ajalises mõttes alati lugeda tuvastatuks üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsused kriminaalasjades nr 3-1-1-51-00; 3-1-1-146-05). Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast sõltub ka kuriteo toimepanemise koha osas selle määratlemise täpsus konkreetse kuriteo asjaoludest. Kolleegiumi hIngul peab kuriteo toimepanemise koht ja aeg olema määratletud sellise täpsusega, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse ning esitada soovi korral omalt poolt põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei saanud. Käesolevas kriminaalasja on need nõuded täidetud ning on ainetu kaitsja väide Oleg Pityukovi kaitseõiguse rikkumisest, mistõttu ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. 5.3 Samuti kaalub kolleegium tunnistajate K D ja L A ütluste kohtukõlblikkust KrMS § 66 lg 21 alusel, kuivõrd kaitsja on leidnud apellatsioonis, et nimetatud tunnistajate ütlused ei ole

kohtukõlbulikud. Kaitsja põhjendas seda sellega, et tegemist on kaudsete tõendiallikatena olukorras kus otsene tõendiallikas (kannatanu R M) oli ülekuulatud nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtus, mistõttu ei ole kohtuotsus seaduslik ega põhjendatud. Maakohus rikkus sellega KrMS § 3051 sätteid. Kolleegium kaaludes tunnistajate K D ja L A ütluste kohtukõlblikkust KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel, asub seisukohale, et neid ütlusi saab tõendina kasutada. Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta, et KrMS § 66 lg 21 p 1-4 sätete kohaselt on tegemist eranditega, millisel juhul on võimalik käsitleda tõendina neid tunnistaja ütlusi, millest on tunnistaja saanud teadlikuks teise isiku vahendusel. Käesoleval juhul on täidetud kõik tingimused KrMS § 66 lg 21 p 2 mõttes. Kaitsja poolt märgitud asjaolu, et kohtuistungi ajaks ei olnud keegi enam tajutu mõju all, mistõttu ei saa neid tunnistajate ütlusi tõendina arvestada, ei ole asjakohane. KrMS § 66 lg 21 sätestatu mõtte kohaselt võibki tunnistaja anda ütlusi teiselt isikult kuuludu kohta ja seda maakohtus ristküsitlusel. Antud juhul andsidki tunnistajad maakohtus ütlusi nende asjaolude kohta, millest nad said teadlikuks teise isiku vahendusel. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tunnistaja ütlus tõend ning KrMS § 66 lg 1 kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-1-142-05 on üheselt märkinud, et tunnistajana on võimalik anda ütlusi eeskätt selle kohta, mida kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, samuti kahtlustatava või süüdistatava isiku kohta on kriminaalmenetluse eelselt tajutud - enamasti nähtud või kuuldud. Arvestades tunnistajate K D ja L A ütluste sisu ei ole tegemist tunnistajate arvamusega, oletustega nagu apellant on ekslikult leidnud, vaid tunnistajad on andnud ütlusi mida nad on tajunud, st näinud või kuulnud. KrMS § 66 lg 21 p 2 sätte mõtte kohaselt on tõendiks ka väited, mis isik on avaldanud kohtuväliselt, kuid milles väljendatakse vahetut reaktsiooni. Samuti sündmusest tuleneva emotsionaalse mõju all esitatud avaldused, mille puhul pole alust arvata, et neis moonutatakse tõde; avaldused, mis on lahutamatud mingist käitumisaktist, nii et neile ei oleks võimalik eraldi hIngut anda; väide, mis puudutab füüsilist taju või vaimset olukorda (nt kavatsus või emotsioon) jne. Seejuures on sellised ütlused tõendina lubatavad ka olukorras kus vahetu tõendiallikas on kättesaadav.

7.Kolleegium ei nõustu apellatsioonis tooduga, et süüdistatavale Oleg Pityukovile inkrimineeritud kuriteo KarS § 118 lg 1 p 1 osas on maakohus süüdistatava Oleg Pityukovi mõistnud süüdi üksnes kaudsete tõendite põhjal ning et süüdistatava süüditunnistamine KarS § 118 lg 1 p 1 järgi on põhjendamatu. Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava Oleg Pityukovi ja kannatanu R M i ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ning ei ole ütlustega arvestanud ja arvestanud on maakohus vaid tunnistajate K D ja L A ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ja kannatanu ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hItes seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest (kd 4 lk 111-113) nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Samuti on maakohus hInud kaitsja väiteid süüdistatava ja kannatanu ütluste osas, kummutades veenvalt kaitsja poolt tõstatud kahtlused (kd 4 lk 113). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate tunnistajate K D, V P, I R, E M, L A, M P, T S, T S, M T ütlused usaldusväärsemateks süüdistatava Oleg Pityukovi ja kannatanu R Mi poolt antud erinevatest ütlustest. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist olukorraga, kus kuriteo tõendamine taandub vaid üksnes kahe kaudse tõendiallika, s.o tunnistajate K D ja L A ütlustele, kuna menetluses on kogutud süüdistuse sisuks olnud sündmuste kohta ka muid tõendeid peale tunnistajate K D ja L A ütluste ning selleks on tunnistajate V P, I R, E M, M P, T S, T S, M T ütlused. Seega ei tugine maakohtu otsus üksnes ega valdavas ulatuses KrMS § 66 lg 21 p 2 nimetatud isiku ütlustele ning tegemist ei ole KrMS § 15 lg 3 sätte rikkumisega. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et süüdistatava Oleg Pityukovi ütlused on ennast õigustavad ega ole kooskõlas teiste kohtuistungil uuritud tõenditega, s.h eelmärgitud tunnistajate ristküsitlusel antud ütlustega. Kolleegium leiab, et ei ole veenev süüdistatava Oleg Pityukovi kaitseversioon, et tema ei saanud olla kannatanu R M i noaga lööjaks, kuna selle asjaolu välistab kannatanu ise ning ka ajavahemik ei saanud olla see mis märgitud süüdistuses. Kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid just süüdistatava Oleg Pityukovi versiooni toimunust. Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et maakohus on kannatanu ütlused tunnistanud ebausaldusväärseks ning jätnud tõendi kogumist välja. Kaitsja apellatsioonis märgitu, et kannatanu R M on andnud ühetaolisi ütlusi

nii kohtueelsel uurimisel kui kohtus ei vasta tõele. Nähtuvalt maakohtu protokollist (kd 1 lk 66-67) on avaldatud kannatanu ütlused, et kontrollida nende usaldusväärsust. Väärib tähelepanu, et tunnistajad K D, V P, E M ja L A on andnud süüdistatavat Oleg Pityukovi süüstavaid ütlusi, kuigi mingit vihavaenu tunnistajatel süüdistatava suhtes ei ole. Puudub igasugune loogiline seletus, miks oleks tunnistajad pidanud andma süüstavaid ütlusi süüdistatava Oleg Pityukovi suhtes, kui väidetavalt süüdistatav kannatanut noaga ei löönud. Apellant on asunud seisukohal, et süüdistatava Oleg Pityukovi ütlusi kinnitavad ka tunnistajad V P ja E M. Maakohtus on tunnistaja V P andnud ütlusi, et 10.02.2014.a oli tema külas Oleg Pityukov ja R M, tema elab neljandal korruse ning Oleg läks esimesena ära ja tema järel R, vahe oli umbes 30 sekundit (kd 3 lk 160-161). Tunnistaja E M andnud ristküsitlusel ütlusi, et 10.02.2014 liikusid Oleg Pityukov ja R M korteri nr 39 ukse eest, kus tunnistaja nägi neid liikumas, ühiselamu neljanda korruse koridoris suunaga korteri nr 38 poole. Inimeste varjud olid 30 ja 32 korteri pool. Tema nägi Oleg Pityukovi ja R M i paari minuti jooksul omavahel rääkimas ning kuulis ühel hetkel häält, mis kõlas kellegi kukkumisena. Seejärel lahkus esmalt Oleg Pityukov ja siis R M. Väga hoolega ei vaadanud, kuid tundus, et tema korteri läheduses verd ei olnud. Menetlustoimingu käigus ettenäitamisel on kõik õigesti kirjas, kuid oli pimedam (kd 3 lk 162-166). Siinkohal ei kinnita tunnistaja E M, et süüdistatava ja kannatanu lahkumisel koridoris verd hetkel ei olnud, kuivõrd tunnistaja andis ütlusi, et ta hoolega ei vaadanud ning talle tundus, et tema korteri läheduses verd ei olnud (kd 2 tlk 116). Nähtuvalt sündmuskoha vaatlusprotokollist ei leitud korteri nr 40 läheduses verd, mistõttu ei saanudki tunnistaja E M enda korteri juures verd märgata. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub üheselt, et verekahtlase määrdumise plekid asuvad korterite 33 ja 32 vahelisel alal nii seintel kui põrandal (foto 2-8) (kd 3 lk 22-28, 29). Tunnistaja E M ristküsitlusel antud ütluste ning ütluste ja olustiku seostamise protokollilt nähtub üheselt, et tunnistaja osutab korteri 32 taga asuvale kohale ning selgitab, et peale kannatanu väljumist korterist 39, läksid Oleg Pityukov ja R M sellesse kohta rääkima ning seal toimus nende vahel midagi (kd 2 lk 82, 83). Seega nähtuvalt tunnistaja E M osutatud kohale kus seisid Oleg Pityukov ja R M ja kus toimus midagi (kd 2 lk 83) leiti ka täpselt samast kohast sündmuskoha vaatlusel vereplekid (kd 3 lk 23, 27). Vastupidiselt kaitsja versioonile asetavad tunnistajad V P ja E M nii süüdistatava kui kannatanu kohale kust hiljem sündmuskoha vaatlusel leiti vereplekid, mistõttu on üheselt ümberlükatud kaitsja väide, et kannatanu noaga löömine ei saanud toimuda siis kui tunnistaja E M nägi Oleg Pityukovi ja R M i neljanda korruse korterite 33 ja 32 vahelisel alal. Kolleegium leiab, et sündmuskoha vaatlus ega kriminaalasjas kogutud tõendid kogumis ei kinnita kannatanu ütlusi väidetava kuriteo toimepanemise koha osas (trepil) ning kolleegium nõustub maakohtuga, et kannatanu R M on andnud süüdistatava Oleg Pityukovi suhtes õigustavaid ütlusi eesmärgiga vabastada süüdistatav Oleg Pityukov süüst ja vastutusest. Asjaolu, et kannatanu läks pärast noa lööki süüdistatava korterisse ning süüdistatav kutsus kannatanule hiljem kiirabi ei välista süüdistatava poolt toimepandut. 7.1 Võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pIlt otsuse tegemises. Maakohtu protokollidest ega kaitseaktist ei nähtu, et kaitsja või süüdistatav oleks taotlenud isiku nimega J ja naistuttava (väidetav alibi) kutsumist kohtuistungile. Ka ei olnud kaitsjal ega süüdistataval taotlusi või täiendusi enne kohtuliku uurimise lõpetamist, mistõttu on kohatu kaitsja etteheide, et J kohtuistungile kutsumist oleks pidanud taotlema prokurör. Kolleegium

peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel, sh kaitsjal ja süüdistataval. Süüdistatav Oleg Pityukov viibis maakohtu istungil oma kohtuasja arutamise juures ning on saanud esitada nii tõendeid kui taotlusi, mistõttu on ainetu kaitsja poolt apellatsioonis toodud väited, et prokuröri poolt isiku J kohtuistungile kutsumata jätmisega oleks kuidagi rikutud süüdistatava õigusi. Siinkohal tuleb märkida, et KrMS § 297 lg-s 1; § 307 on sätestatud kohtu õigus omal algatusel määrata täiendav tõendite kogumine või täiendavalt selgitada kriminaalasja lahendamiseks olulist asjaolu, kuid sellise õiguse kasutamine kujutab endast pigem erandit ning selle õiguse mittekasutamine ei ole maakohtule etteheidetav. Antud seisukohta toetab Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-1-67-06; 3-1-191-07. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites nr 3-1-1-94-05; 3-1-1-85-07 korduvalt rõhutatud, et juhul kui süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ka ise esitama tõendeid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust enda väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida kahtlusest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Süüdistatav Oleg Pityukov ei ole ise, ega ka kaitsja vahendusel esitanud ühtegi tõendit ega loonud ka menetlejale reaalset võimalust, mis võimaldaks kontrollida toodud väidete õigsust. Kolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonis tooduga, et süüdistus KarS § 118 lg 1 p 1 alusel on esitatud valele isikule ning tunnistaja K võis panna toime selle teo. Kolleegium märgib, et taotledes sellisel põhjendusel oma kaitsealuse õigeksmõistmist KarS § 118 lg 1 p 1 järgi esitatud süüdistuses, tugineb kaitsja mitte maakohtu poolt kindlakstehtule, vaid oma versioonile asetleidnust. Kaitsja esitatud versioon ja viited tunnistajate M P, M T ütlustele ei lükka ümber süüdistuse esitatud versiooni ning maakohtu otsuses kogumis hItud tõendeid. Kaitsja versioon, et tunnistajate K ja G väidetav turvakontroll toimus peale K WC käimist, ei tulene tunnistajate M P ja M T ütlustest. Tunnistaja M P andis ütlusi, et sündmuskohal torkerelvi ja nugasid silma ei hakanud (kd 2 lk 24). Tunnistaja M T ütlustest tuleneb üheselt, et kolm isikut suitsetasid ning tema keelas neil suitsetada. Küsis dokumente, tuvastasid isikud, panid kirja kõik patrullilehele. Ei leidnud mingeid terariistu (kd 2 lk 46-47). Seega ei kinnita kumbi tunnistaja esitatud versiooni, et K ja G väidetav turvakontroll toimus peale K WC käimist. Kolleegiumil tuleb märkida, et tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-67-06. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile ning kaitsja apellatsioonis toodu ei kummuta seda. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellandi etteheited maakohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava ütlusi ja esitatud versiooni. Lisaks märgib kolleegium, et kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi. Seetõttu ei käsitle kolleegium kaitsja apellatsioonis toodud asjassepuutumatuid seisukohti, nt miks üldse mehed pidi end seal ukse taga peitma või miks ülepea nad seal majas enne enda kiiruga ukse taha peitmist üldse salaja viibisid? Keda nad jälitasid või passisid ? jne. Kuna antud seisukohad ei puuduta arutusel oleva kriminaalasja tõendamiseset ega tuvastatud asjaoludele antavat õiguslikku hinnangut, ei pea ringkonnakohus nende osas seisukohta kujundama. Selline käsitlus on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses tooduga nr 3-1-1-44-13. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Oleg Pityukovi käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud ka asjaolusid, mis annavad alust hinnata tekitatud tervisekahjustust ohtlikus elule ning need

8.Kaitsja apellatsiooni osas KarS § 114 p 4 järgi märgib kolleegium järgmist. Kolleegium märkis juba oma otsuse p 7, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning oma otsuse p 8 andis ringkonnakohus ka hinnangu süüdistatava ütluste usaldusväärusele, mistõttu ei korda kolleegium selles osas enam oma seisukohti. 8.1 Apellant palub tunnistajate S G ja J K ütluste usaldusväärsuse kontrollimist ning leiab, et tunnistajad ei ole usaldusväärsed. Apellatsioonis toodud etteheidetele, et maakohus ei ole tunnistajate S G ja J K ütlustel hindamisel arvesse võtnud, et need on vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega toimunud sündmuste osas, märgib kohtukolleegium järgmist. Tunnistaja S G ütlused osutavad üheselt süüdistatava Oleg Pityukovi tegevusele, millise tagajärjel kannatanu V D suri. Kohtukolleegium leiab, et tunnistaja S G kohtueelsel uurimisel ja kohtumenetluses antud ütlustes (kd 1 lk 93-109) ja tunnistaja J K kohtueelsel uurimisel ja kohtumenetluses antud ütlustes (kd 1 lk 109-119) ei esine kardinaalseid vastuolusid, neis sisalduv informatsiooni maht ja täpsus on erinev, mis aga ei sea kahtluse alla nende ütluste usaldusväärsust. Ka ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et enamus tunnistaja S G ütluste avaldamise põhjuseks oli tunnistaja mälu värskendamine ning tunnistajale meenus tõendamiseseme olulised asjaolud, mille kohta oli varem ütlusi andnud, nende õigsust on tunnistaja kinnitanud ja teda oli võimalik ristküsitleda. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-105-06 märkinud, et juhtudel, mil tunnistaja/kannatanu ei mäleta ristküsitlemisel tõendamiseseme olulisi asjaolusid, mille kohta ta on varem ütlusi andnud, võib neid talle meelde tuletada tuginedes tema kohtueelses menetluses antud ütluste protokollile. Seejuures tuleb niisugusel meenutamisel lähtuda eesmärgist üksnes värskendada tunnistaja mälu, et oleks võimalik tema ristküsitlemine. Kolleegium tuginedes Riigikohtu seisukohale leiab, et käesolevas asjas tunnistaja S G niisugune ütluste avaldamine ei väljunud mälu värskendamise raamidest ja ei ole käsitletav KrMS § 289 lg 1 nõuete rikkumisena. Maakohtus on ristküsitluse jätkamisel välja selgitatud, mis tunnistajale S G le meenus ning ristküsitlusel saadud ütlusi on maakohus hinnanud kogumis teiste kohtus kontrollitud tõenditega. Ka ei saa lugeda tunnistaja J K kohtuistungil antud ütlusi ebausaldusväärseteks põhjusel, et kohtueelsel uurimisel on andnud ütlusi, et täpselt ei mäleta, võis olla, tema arust jne, kuid kohtuistungil vastas tunnistaja, et mäletab, on tulnud meelde jne. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta tunnistaja J K kohtuistungil ristküsitluses antud ütluste vastuolulisusele võrreldes kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. Ka siinkohal leiab kohtukolleegium, et tunnistaja J K ütlustes ei esine vastuolusid, neis sisalduv informatsiooni maht ja täpsus on erinev, mis aga ei sea kahtluse alla nende ütluste usaldusväärsust. Seda ei anna alust väita ka apellatsioonis toodu, et tunnistaja J K sobitas enda ütlused tunnistaja S G antud ütluste konteksti. Kaitsja selline väide tuleb jätta kolleegiumi poolt tähelepanuta, kuna kohtulikul uurimisel ei ole selliseid tõendeid esitatud, avaldatud ega vahetult uuritud. Ringkonnakohus nõustub ühtlasi tunnistajate S G ja J K ütlustest (kd 4 lk 108-111) tehtud maakohtu järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo osas ning rõhutab, et tunnistajate S G ja J K ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates tunnistajate S G ja J K ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega on süüdistatava Oleg Pityukov süü leidnud tõendamist täies mahus. Ka ei ole vähetähtis tunnistaja S G ütluste ja olustikuga seostamise protokoll (kd 1 lk 76-87), millega on veenvalt tuvastatud, et tunnistajal S G l oli võimalus jälgida ja näha süüdistatava Oleg Pityukovi poolt toimepandud V D i tapmist. Ka ei ole kriminaalasja kohtulikul arutamisel maakohtus süüdistatav ega tema kaitsja

osutanud nimetatud tõendile kui lubamatule tõendile. Maakohtus ei ole nimetatud tõendit süüdistatava ja kaitsja poolt kahtluse alla seatud ega kogutud tõenditele vastu vaieldud, st tegemist oli lubatud tõendiga, siis on asjakohatu apellandil tõstatada kahtlusi tunnistaja S G ütluste osas seoses toimunuga. Lisaks on kaitsja ja prokurör esitanud taotluse ütluste ja olustikuga seostamise protokolli avaldamiseks ristküsitluse käigus (kd 1 lk 105, 109), mistõttu oli sisuline võimalus ütlustes ilmnenud lahknevused kõrvaldada ja vahetult tunnistaja varasemate väidete tõelevastavust kontrollida. Ka ei nõustu kolleegium apellandi käsitlusega, et tunnistaja M T ristküsitlusel antu ütlused tõendavad tunnistaja S G poolt valeütluste andmist. Maakohtus toimunud istungil ei ole tunnistaja S G andnud mingeid ütlusi tunnistaja M T ga kohtumise kohta sündmuskohal ega ka sündmuskohal räägitu osas ning selles osas ei ole tunnistaja S Gt ka ristküsitletud, mistõttu on alusetu väide, et tunnistaja M T ütlused tõendavad tunnistaja S G poolt valeütluste andmist. Kaitsja on lisaks leidnud, et tunnistajate S G ja J K ütlused ei ole usaldusväärsed ja seda põhjusel, et tegemist on kriminaalkorras karistatud isikutega. Kolleegium leiab, et tunnistajate varasem kriminaalkorras karistatavus ei muuda nende ütluste sisu ebausaldusväärseks. Ekslik on apellandi arusaam, nagu tuleks tunnistaja ütlused nende varasema kriminaalkorras karistatuse tõttu lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks. Taoline apellandi käsitlus on otseses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Tunnistaja ütluste hindamisel, kes on varem kriminaalkorras karistatud ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdselt teiste tõenditega. Teisalt muudaks sellise arusaama jaatamine isiku tunnistajana ülekuulamise üldse tarbetuks. Kolleegium leiab kokkuvõtvalt, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta tunnistajate S G ja J K ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 8.2 Lisaks on maakohus analüüsinud põhjalikult süüdistatava Oleg Pityukovi väiteid, versiooni ja kaitsja tõstatatud kahtlusi (kd 4 lk 108-111), millega kolleegium täielikult nõustub ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule. Nii on maakohus põhjendanud, millega on ümberlükatud süüdistatava Oleg Pityukovi väited, andnud hinnangu tunnistajate S G ja J K ütlustele ning kontrollinud nende haakuvust teiste tõenditega. Samuti on maakohus andnud hinnangu verejälgedele (veristele saapajälgedele), leitud DNA osas riietel ja noal ning sellest ei nähtu, et maakohus oleks rikkunud KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud nõudeid. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et tunnistaja M P on kinnitanud, et tunnistaja J K käsi ei olnud kipsis, vaid sidemes ning sellest tingituna sai J K kannatanu tapmise toimepanna ja nuga hoida. Samas ei saa jätta tähelepanuta, et kaitsja on ka apellatsioonis väitnud, et tunnistaja käsi oli lahases, mistõttu on kaitsja enda apellatsioon vastuoluline. Tunnistaja M P on andnud ütlusi, et J K käelaba oli sidemetes, kuid ei ole kinnitanud, et ei olnud kipsis (kd 2 lk 22). Samaseid ütlusi on andnud ka tunnistaja T S, kes kinnitas, et J K käsi oli tugevalt sidemetes (kd 2 lk 28). Samas ei ole kaitsja täpsustanud kas käel võis olla ka lahas või kips, mis ilmselgelt oleks olnud vastuolus valitud kaitsetaktikaga. Seega ei saa apellant tõsikindlalt väita, et tunnistajal oli võimalik nuga käes hoida ja kannatanut noaga lüüa. Ka on jätnud apellant täielikult tähelepanuta, et nähtuvalt J K kinnipidamise protokollist (kd 2 lk 129, 134) on J K parema käe sõrmed kõik kokku seotud, mitte eraldi sidemes.

28.veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-105-06; p 11). Käesolevas asjas on esitatud kohtule Häirekeskuse 15.02.2014.a saabunud hädaabikõned (kd 1 lk 133-135) ning menetluslikult on tegemist vestluse salvestusega, mida tuleb tõendi seisukohalt käsitada teabesalvestisena KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Nimetatud tõendit on vaadeldud asitõendi vaatlusprotokollis, millest süüdistatav võtab muuhulgas süüteo omaks (kd 1 lk 136-145). Üldjuhul on kriminaalmenetluslikul tõendamisel võimalik kasutada vaid KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliike (nn ranged tõendid). KrMS § 63 lg 1 sätte kohaselt on tõendiks nii asitõendi vaatlusprotokoll kui ka teabesalvestis, mistõttu nende tõendite kasutamine tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel on põhjendatud ja õige. Peale protokollis kajastatud vestluse sisu on süüdistatava Oleg Pityukovi poolt süüteo omaksvõttu kinnitanud ka isikulised tõendiallikad, s.o tunnistajad B Š, N V ja R V, kes on kinnitanud kohtuistungil ristküsitlusel, et Oleg Pityukov ütles, et tappis inimese (kd 1 lk 125, 127, 128). Süüdistatav Oleg Pityukov on eitanud hiljem tapmise toimepanemist ning põhjendanud tapmise enda peale võtmist asjaoluga, et tegi seda hetke emotsiooni ajel. Tema leidis, et vangis on parem kui vabaduses, kuna ei olnud raha, pidevad operatsioonid, kehvad elutingimused. Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 15; 3-1-1-61-08). Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava Oleg Pityukovi versioon tapmise enda peale võtmisest ja selle põhjendustest ei ole eluliselt usutav. Ei ole loogiline ega eluliselt usutav süü omaksvõtt põhjusel, et vangis on parem kui vabaduses, teades varem karistatud isikuna kuriteo raskust ja selle eest eeldatavat karistuse pikkust. Seda enam, et isikule oli määratud pension, oli olemas elukoht jms eluks vajalik. Veel märgib kolleegium, et ei ole välistatud lugeda mingi isiku poolt kuriteo toimepanemise kaudseks tõendiks selle kuriteo toimepanemise viisi sarnasust isiku poolt varem toimepandud kuriteo toimepanemise viisiga (RKKKo nr 3-1-1-32-05). Seega ei saa jätta tähelepanuta, et süüdistatava Oleg Pityukovi näol on tegemist isikuga, kes on varem süüdimõistetud vägivalla kuritegudes korduvalt, sh tapmise eest. Lisaks on Riigikohus oma lahendites nt 3-1-1-47-98 märkinud, et isikut iseloomustavate andmetena tuleb käsitleda kõiki uuritavat isikut iseloomustavaid andmeid kogumis, sh ka seda, kuidas avaldusid tema isikuomadused kuriteo toimepanemisel. Seega tuleb isikut iseloomustavate andmete all silmas pidada nii kuriteo toimepanemisele eelnenud, selle ajal ning sellele järgnenud perioodil isiku käitumist iseloomustavaid andmeid. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Oleg Pityukovi käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 114 p 4 järgi. Oleg Pityukovile inkrimineeritud kuritegu vastab ka alates

10.Apellant ei ole alternatiivselt apellatsioonis palunud karistuse kergendamist, kuid apellatsiooni sisus on vaidlustanud ka mõistetud karistust, mistõttu võtab kolleegium seisukoha ka mõistetud karistuse osas. Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus nõustub kaitsja apellatsioonis tooduga, et eluaegne vangistus on erakorraline karistus, mida peavad lisaks süü suurusele põhjendama üld-ja eripreventiivsed asjaolud. Antud põhimõttele on viidanud ka maakohus oma otsuses karistuse mõistmisel. Kolleegium ei nõustu karistuse kergendamisega ja apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise ning mõistetud karistuse kergendamise aluseks. KarS § 118 lg 1 p 1 näeb ette karistusena nelja kuni kaheteistaastase vangistuse, seega sanktsiooni vangistuse keskmine määr on 8 aastat. Maakohus on Oleg Pityukovile mõistnud KarS § 118 lg 1 p 1 järgi vangistuse 6 aastat, seega alla sanktsiooni keskmist määra. KarS § 114 näeb ette karistusena kaheksa kuni kahekümneaastase vangistuse või eluaegse vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 14 aastat vangistust. Antud kriminaalasjas tuvastatud tehiolude pinnalt saab sedastada Oleg Pityukovi käitumises suure ebaõiguse ja ühtlasi süü, mis eeldab karistusena kaalumist vähemalt maksimaalse tähtajalise vangistuse ja eluaegse vangistuse vahel. Käesolevas kriminaalasjas on maakohtu arutluskäik eluaegse vangistuse kujunemise osas jälgitav. Maakohus olles tuvastanud Oleg Pityukovil suure süü suuruse ongi asunud karistust korrigeerima eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud, et vaatamata Oleg Pityukovile eelnevalt mõistetud pikaajalisele vangistusele tappis Oleg Pityukov taas ühe isiku. Kolleegium leiab, et taolise teguviisiga on süüdistatav näidanud end kui julma ja jõhkrat inimest, kellel puudub igasugune austus inimeste elu kui olulise õigushüve ja õiguskorra kui terviku vastu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt väljendanud oma lahendites nr 3-1-1-13-11 p 9.1; 3-1-176-12 p 10, et isiku teos väljenduv ükskõiksus ja lugupidamatus õiguskorra ning selle õigushüvedena kaitstavate põhiväärtuste suhtes on eelduseks tema suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt range karistuse mõistmiseks. Oleg Pityukovi käitumises väljendub kriminaalkolleegiumi hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale ning see näitab üheselt, et Oleg Pityukov ei ole aru saanud temale varasemalt mõistetud karistuste tähendusest. Oleg Pityukovile eelnevalt mõistetud pikaajaline vangistus ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses nr 3-1-1-76-12 p 8 märkinud, et eripreventiivsed asjaolud võivad väljenduda süüdistatava varasemas kuritegude toimepanemises ja prognoosis tema edasise käitumise suhtes. Lisaks kuriteo koosseisuga hõlmatud asjaoludele peab kohus süü suuruse hindamisel arvestama isiku käitumisega vahetult enne ja pärast kuriteo toimepanemist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11), kuna ka see näitab süüdistatava suhtumist kaitstavasse õigushüvesse. Maakohus on õigustatult karistuse motiveerimisel tuginenud ka kohtupsühhiaatriapsühholoogia kompleksekspertiisi aktis toodud arvamusele, mille kohaselt Oleg Pityukovil on esinenud korduvaid omakasust ajendatud ning ka impulsiivseid vägivaldseid tegusid. Ka üliraskete tagajärgedega tegude puhul on isik suhtunud tegude tagajärgedesse ükskõikselt, karistuse mõjul ei ole tema käitumine korrigeerunud. Tema käitumise impulsiivsus, kõrgenenud agressiivsus ja alanenud kriitikavõime oma tegude võimalike tagajärgede suhtes on joobeseisundile iseloomulikud väärkohastumuslikud käitumismuutused. Seega ei ole vähetähtsad süüdistataval Oleg Pityukovil väljakujunenud hoiakud ning selle pinnalt võib prognoosida ka tema edasist käitumist. Kolleegiumi hinnangul on maakohus mõistnud nimetatud asjaolude valguses süüdistatava teosüüle vastava karistuse. Kolleegium leiab, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel ning süüdistatavale karistuse