Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi I.J KarS § 199 lg 2 p 5,7,8,9 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 1 aastaks 6 kuuks algusega 9. märtsist 2014. a. I.J-ilt mõisteti välja kriminaalmenetluse kuluna sundraha 532,50 eurot, määratud kaitsjale määratud tasu 1924,20 eurot, kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulu 1 euro ning I.J-ilt solidaarselt T. Kuzmenkoga ekspertiisi tegemise kulu 1026 eurot, mis kuuluvad tasumisele 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. I.J-ilt ja T. Kuzmenkolt solidaarselt mõistis kohus välja 1124,08 eurot A OÜ kasuks.

Kaitsja on seisukohal, et I.J-i karistuse eesmärke täidaks ka lühemaajalisem vangistus. I.J on oma süüd puhtsüdamlikult kahetsenud, kuna juba kohtuistungi ajaks tegi ta omad järeldused ning tunnistas oma süüd osaliselt. Ta soovib edaspidi elada seadusekuulekalt. Vargused ei ole kujunenud tema tuluallikaks ja elustiiliks, kuna ta soovib elada õiguskuulekat elu. Kaitsja palub jätta osa menetluskulusid riigi kanda, sest I.J viibib vanglas. 5.3 T. Kuzmenko kaitsja taotleb Merivälja tee kioski varguse episoodis T. Kuzmenko õigeks mõista, sest ta ei ole selles varguses osalenud. XXXXXXXX XXX X asuva jäätisekioski varguse sooritas I.J üksinda, kellele T. Kuzmenko oli varguse eel laenanud oma sõiduautot. OÜ-le L kuuluvad ehted leidis T. Kuzmenko Kristiine Keskuse juurest koos kotiga, milles need asusid ja ehete nimekirjaga. Ehteid oli seal leidmise momendil täpselt niipalju, kui temalt eeluurimisel ära võeti ja kannatanule tagastati. Ülejäänud ehteid tema poolt leitud kotis ei olnud ja neid ta ei omastanud. XXXXXXXX X asuva jäätisekioski varguses võttis maakohus põhjendamatult arvesse T. Kuzmenko ja I.J-i kohtueelsel uurimisel antud ütlused ning jättis arvestamata nende kohtuistungil antud ütlused. Kohtueelsel uurimisel võtsid nad süü omaks, sest uurija lubas pärast ülekuulamist I.J-i koju lasta. Nii ka tehti. T. Kuzmenko soovis võtta süü varguse eest ainult enda peale, et I.J-i süüst vabastada sõbrale teene osutamise eesmärgil. Kohtus antud ütlused olid tõesed ning kohtu poolt süüdimõistvas otsuses arvestatud kaudsed tõendid ei tõenda ümberlükkamatult varguse sooritamist üheskoos. Kõneeristused näitavad vaid, et T. Kuzmenko oli I.J-iga ühenduses sel ajal, kui T. Kuzmeno ise viibis kesklinnas. T. Kuzmenko kasutuses oleva telefoni kasutamist Pirita rajoonis tuvastatud ei ole. Mis puutub auto dokumentidesse koos juhiloaga, siis neid hoiabki T. Kuzmenko tavaliselt autos, et vältida olukorda, kus teda peetakse autoga sõitmisel kinni ja tal mõni vajaminev dokument on koju ununenud. Seega kohtu järeldus selle kohta, et T. Kuzmenko pidi ise olema auto roolis, kuna sealt leiti ka auto juhimiseks vajalikud dokumendid, on paljasõnaline ja tõendamata. T. Kuzmenko kinnitab, et politseiametniku selgitus selle kohta, nagu oleks sõiduauto kinnipidamise kohast olnud kerge põgeneda, ei vasta tõele, sest territoorium oli ümbritsetud kõrge taraga, mille ületamine ilma abivahendita olnuks võimatu. Politseinikud järgnesid neis kahtlust äratanud autole koheselt ja T. Kuzmenkol puudunuks aeg auto juurest põgeneda, enne kui politseinikud kohale jõudsid. T. Kuzmenko leiab, et selles episoodis on teda alusetult süüdi mõistetud ja see episood tulnuks tema süüdistusest välja jätta. T. Kuzmenko kinnitab, et ta pole VT kasutuses olnud autosse tunginud. Eeluurimisel ei ole tuvastatud füüsilisi tõendeid tema viibimise kohta selles autos. Ehete nimekiri, mis leiti T. Kuzmenko autost oli koos leitud ehetega ja seepärast hoidis ta seda oma autos. T. Kuzmenko leiab, et selles episoodis tuleks tema süü kvalifitseerida KarS § 202 järgi, kuivõrd ilmselt oli tegemist kuritegelikul teel saadud varaga, mis oli peidetud ja see oli ehete leidmisel tegelikult ka temale arusaadav. Ta kavatses leitud ehted viia politseisse ja oli isegi harjutanud vastava avalduse kirjutamist, kuid kahjuks jäi see tegemata. Asjaolu, et ta oma märkmikus nimetab ehete leidmise kohana Järve Keskust, on lihtsalt näpuviga. See ei tõenda mingil juhul tema poolt VT autosse tungimist. Ehete nimekirjas tehtud märkused ei ole tehtud T. Kuzmenko käekirjaga, käekirjaekspertiisi järeldused ei ole kategoorilised ja võivad olla ebatäpsed. L poolt esitatud tsiviilhagi palub T. Kuzmenko jätta rahuldamata, kuna kõik need ehted, millised ta oli leidnud, tagastati kannatanule ja ülejäänud ehted, mida ei leitud, võisid olla omastatud selle isiku poolt, kes ehted Kristiine Keskuse juurde jättis. T. Kuzmenko palub jätta osaliselt rahuldamata UAB O tsiviilhagi ja rahuldada see ainult 850 euro ulatuses, kuna selles ulatuses on ta kütuse varguse omaks võtnud. 12.08.2013. a kütust tegelikult

tankinud isik ei ole tuvastatud. Kohtus vaadeldud turvakaamera videolt on näha, et 11.08.2013. a hilisõhtul XXXXX tanklast kütust võtnud isik erineb mõnevõrra 12.08.2013. a öösel seda tegevust teinud isikust. Turvakaamera salvestus ei võimalda isikut kindlalt tuvastada, kuna nägu varjab peakate, kuid T. Kuzmenko kinnitab ringkonnakohtule, et see pole tema. Puutuvalt UAB O hagiga palub T. Kuzmenko tühistada ka Harju maakohtu otsuse selles osas, milles Land Roverist leitud vaatidesse allesjäänud kütus otsustatakse hävitada. Kui kütuse maksumus T. Kuzmenkolt välja mõistetakse, siis on tal õigus see kaup endale saada. Ta soovib, et kütus tagastatakse temale. T. Kuzmenko leiab, et E OÜ tsiviilhagi on täies ulatuses rahuldatud alusetult . Sõiduauto tagastati omanikule. Ei eeluurimisel ega kohtulikul arutamisel ei ole kontrollitud seda, millises seisundis auto oli enne vargust ja millises see tagastati. T. Kuzmenko kinnitab, et tema mingeid osasid autolt ei eemaldanud ega lõhkunud seda, väljaarvatud süütelukk. 1981. a väljalaske Land Rover oli kasutaja poolt toodud autoremondi töökotta põhjusel, et käiguvahetus ei töötanud. On võimalik, et ka mingid teised osad olid rikutud juba enne töökotta toomist. Asjaolu, et salongi oli paigutatud eelsoojendi ja et see oli auto tagastamisel kadunud, põhineb ainult kannatanu ütlusel. T. Kuzmenko leiab, et kuivõrd kannatanu on hinnanud varastatud auto väärtuseks 10 000 eurot ja ta on selle tagasi saanud, siis ei ole alust nõuda kannatanu väitel vajalike ulatuslike remonditööde kulude hüvitamist T. Kuzmenkolt, mille maksumus moodustab kaks kolmandikku varastatud auto väärtusest. Hüvitamisele võib kuuluda üksnes süüteluku remont, kuivõrd selle lõhkumist T. Kuzmenko ei vaidlusta. See osa tsiviilhagist võib T. Kuzmenko hinnangul rahuldamisele kuuluda summas 369 eurot. T. Kuzmenko leiab, et kohus on ekslikult temale karistuse mõistmisel jätnud kohaldamata KarS § 68 sätted ning on jätnud arvestamata, et ta tegelikult viibis ilma vaheajata vangistuses alates 12.11.2013. T. Kuzmenko leiab, et sellega halvendati tahtlikult tema olukorda, kuivõrd karistusaja algusest arvutatakse kinnipeetava tingimise enne tähtaega vabastamise tähtaega. Seoses eeltooduga palub T. Kuzmenko vähendada talle mõistetud karistust. T. Kuzmenko leiab, et ebaõige on kohtu otsus temalt ära võetud sõiduauto säilitamise kohta ja temale võimaliku tagastamise kohta, kui tsiviilhagid o n hüvitatud. Kuna T. Kuzemnko viibib pikema aja vältel kinnipidamiskohas, kus tal pole võimalik tsiviilhagisid hüvitama asuda, sõiduauto aga roostetab politsei avatud parklas seismise aja jooksul niivõrd, et seda ei ole võimalik üldse kasutada, siis on palju otstarbekam sõiduauto koheselt tsiviilhagide katteks realiseerida. Ka kannatanute huvid oleksid sellega rohkem kaitstud.

isoleerituna, eirates sellega KrMS § 61 lg-s 2 sätestatud nõuet hinnata tõendeid nende kogumis. Kui seda nõuet järgida ning asetada erinevatest tõenditest tulenevad andmed omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega, siis tekib meie silme ees terviklik pilt sellest, mis tegelikult toimus, ning see pilt võimaldab kindlalt väita, et kioskist vargus oli toime pandud grupis T. Kuzmenko ja I.J-i poolt. Oma nägemuse sellest terviklikust pildist esitas prokurör maakohtu istungil oma kohtukõnes.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri 2005. a otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu kohtuotsuse tühistamiseks. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning oma siseveendumuse kujunemise kajastamisel piisavalt põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Vastuseks apellatsioonidele märgib kohtukolleegium järgmist. 7.2 T. Kuzmenko kaitsja N. Lausma heidab maakohtule ette, et ta võttis kohtuotsuse tegemisel arvesse süüdistatavate kohtueelsel uurimisel antud ütlused ja jättis arvestamata nende poolt kohtuistungil antud ütlused. Kohtuasja materjalidest nähtub, et T. Kuzmenko ja I.J on kohtueelsel uurimisel detailselt selgitanud, kuidas nad koos Merivälja teel asuvast kioskist varguse toime panid. Maakohtu istungil muutsid mõlemad süüdistatavad oma ütlusi ning väitsid, et I.J pani varguse toime üksinda. Seoses vastuoludega kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütluste vahel avaldas maakohus prokuröri taotlusel KrMS § 289 lg 1 ja § 293 lg 1 alusel mõlema süüdistatava kohtueelsel uurimisel antud ütlused selle kohta, et nad panid varguse toime ühiselt. Pärast ütluste avaldamist jäid mõlemad süüdistatavad selle juurde, et nad andsid kohtueelsel uurimisel grupis tegutsemise kohta valeütlusi. Maakohtu otsuse 16-nda lehekülje viimasest lõikest nähtub, et maakohus on uuesti kokkuvõtvalt loetlenud süüdistatavate süüd kinnitavad tõendid, kuid T. Kuzmenko ütlusi nende hulgas märgitud ei ole. Seega on maakohus T. Kuzmenko ütlused tõendina tervikuna kõrvale jä tnud. Maakohus on kohtukolleegiumi hinnangul T. Kuzmenko ütlused põhjendatult tervikuna ebausaldusväärseks tunnistanud ja tõendina kõrvale jätnud, sest need on vastuolulised. Küll on aga kohtuotsusest nähtuvalt võtnud maakohus tõendina arvesse osa I.J-i kohtuistungil antud ütlusi. Seda osas, milles ta kirjeldab detailselt varguse toimepanemise asjaolusid. Maakohus juhindus kohtukolleegiumi hinnangul I.J-i kohtuistungil antud ütlusi arvesse võttes põhjendatult Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu 28. mai 2014. a otsuses nr 3-1-1-131-13 väljendatud seisukohast, et kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Eeltoodut arvesse võttes peab kohtukolleegium eksitavaks T. Kuzmenko kaitsja apellatsiooni väi det selle kohta, et maakohus on arvestanud kohtuotsuse tegemisel süüdistatavate kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. 7.3 Kõikides apellatsioonides märgitakse seda, et Merivälja tee kioskist pani I.J varguse toime üksinda, mistõttu ebaõige on kohtu järeldus T. Kuzmenko ja I.J-i grupis tegutsemise kohta.

Lisaks sellele ei olevat T. Kuzmenko Tulika tänavale pargitud sõiduautosse sisse tunginud ega sealt esemeid varastanud. Ta olevat koti ehetega leidnud. Samuti olevat maakohus rahuldanud tsiviilhagid alusetult, sest sellises mahus kahju tekitatud ei ole. Kolleegiumi hinnangul on vaidlustatud kohtuotsuses põhjendused Merivälja tee kioskist varguse toimepanemisel T. Kuzneko ja I.J-i grupis tegutsemise kohta piisava põhjalikkusega esitatud ning näidatud, miks ning millistele tõenditele tuginevalt nad selles kuriteoepisoodis süüdi tunnistati. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuses lehekülgedel 13 kuni 16 esitatud motiivide ja järeldustega, ei pea vajalikuks neid korrata. Tulika tänavale pargitud sõiduautosse tungimist ja sealt esemete vargust on käsitletud maakohtu otsuses põhjalikult lehekülgedel 23 kuni 25. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13, 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja 19. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11). Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-177-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Kohtukolleegium märgib, et süüdimõistev kohtuotsus võib rajaneda ka ainult kaudsetel tõenditel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 8. juuni 2011. a otsuses nr 3-1-1-38-11 märkinud, et arvestades süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteoliigi eripära ja kuritegude tehiolusid ei ole asjakohane menetlejale ette heita seda, et kuriteosündmuse tõendamine on osutunud teatud kuriteosündmuse asjaolude puhul võimalikuks vaid kaudsete tõendite abil, kuivõrd see, kas konkreetse kuriteosündmuse asjaolud jäädvustuvad otseste või kaudsete tõenditena, ei sõltu alati menetleja tahtest. Seega ei nõustu kohtukolleegium apellantide etteheitega, et käesolevas kriminaalasjas on kogutud vaid kaudseid tõendeid ning sedagi mittepiisavalt. Maakohus on kuriteoepisoodide kaupa põhjendanud ka tsiviilhagi väljamõistmise küsimust, mistõttu kohtukolleegium ei pea neid vajalikuks korrata. 7.4 T. Kuzmenko kaitsja N. Lausmaa väidab oma apellatsioonis, et käekirja ekspertiisiakt ei tõenda T. Kuzmenko süüd ehete varguses, sest see ei ole antud kategoorilises vormis. Kohtukolleegium peab kaitsja väidet eksitavaks, sest ekspertiisiaktis sisaldub selge ja üheselt mõistetav eksperdiarvamus selle kohta, et käsikirjaline tekst, so märkmed ehete nimekirjas on kirjutatud T. Kuzmenko poolt. Seega on ekslik kaitsja N. Lausmaa apellatsioonis esitatud väide, et käekirjaekspertiisi järeldused ei ole kategoorilised. Lisaks sellele märgib kohtukolleegium, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et kehtivast kriminaalmenetlusõigusest ei tulene nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust, mistõttu on kohtud õigustatud kriminaalasja lahendamisel tuginema ka tõenäolikus vormis antud eksperdiarvamusele (näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2008. a otsus nr 3-1-1-63-08). Seega ei välistaks käekirja ekspertiisiakt T. Kuzmenko süüdimõistmist isegi juhul, kui eksperdi arvamus ei oleks antud kategoorilisesvormis.

7.5 I.J-i kaitsja leiab, et maakohus oleks pidanud arvestama I.J-ile karistuse mõistmisel karistust kergendava asjaoluna tema puhtsüdamliku kahetsusega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 1996. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-23-96 on märgitud, et karistust kergendav asjaolu on süüdlase selline käitumine, mis annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud ning püüab tagajärge reaalselt leevendada, sealhulgas hüvitada tekitatud kahju. Senise kohtupraktika kohaselt võib puhtsüdamlik kahetsus tähendada teo siirast ülestunnistamist ja kahetsemist, mis võib avalduda uurijale või kohtule antud ütlustes, kannatanu ees vabandamises vms. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 2007. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-14-07 väljendatud seisukoha kohaselt peab KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendav asjaolu olema kontrollitav ja tulenema asja materjalidest. Riigikohus on rõhutanud, et karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne, mistõttu kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt ka esitatud. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et I.J on kohtuistungil kaitsja küsimusele vastates kinnitanud, et ta kahetseb nagu sellistel puhkudel tavaliselt. I.J ei ole teinud midagi selleks, et leida endale töökoht ja hakata seadusekuulekalt elama. Ta jätkab varguste toimepanemist. Varguste toimepanemist alustas ta juba kahe kuu möödumisel pärast karistuse kandmiselt vabanemist. Seetõttu nõustub kohtukolleegium prokuröri vastuses esitatud seisukohaga, et I.J-i kahetsus ei ole siiras ning seda ei tule karistust kergendava asjaoluna arvesse võtta. Seega on kaitsja etteheide maakohtule karistust kergendava asjaolu mittearvestamise kohta asjakohatu. 7.6 Kõikides apellatsioonides taotletakse kergendada süüdistatavatele mõistetud karistusi. Esmalt märgib kohtukolleegium, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS § -s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Käesolevas süüdistusasjas kohtukolleegiumi hinnangul selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. 7.7 T. Kuzmenko kaitsja N. Lausmaa leiab, et T. Kuzmenkole mõistetud karistuse kandmise alguseks tuleks lugeda 12.11.2013, sest pärast seda ta ei ole enam vabaduses viibinud. KarS § 65 lõige 2 kohaselt suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et T. Kuzmenko on eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ära kandnud, mistõttu puudub üks liidetav. Karistuse kandmise viimane kuupäev oli 25.04.2014. See, et samal päeval võeti T. Kuzmenko käesolevas kriminaalasjas vahi alla, ei saa olla liitkaristuse moodustamise aluseks.

Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsja seisukohaga, et maakohus on eksinud T. Kuzmenkole karistuse kandmise aja kindlaksmääramisel. 7.8 I.J taotleb jätta osa menetluskulusid riigi kanda, sest ta viibib vanglas. KrMS § 180 lg 1 kohaselt kannab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid välja mõistes süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, I.J-ilt menetluskulude väljamõistmine on põhjendatud. Kohtukolleegium leiab, et I.J ei esine erandlikke asjaolusid, mis tingiksid temalt väljamõistetavate menetluskulude vähendamise ja riigi kanda jätmise. Käesoleva kohtutoimiku materjalidest ega ka apellatsioonist ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et I.J esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. I.J-i väited tema maksejõuetusest on kohtukolleegiumi hinnangul paljasõnalised ja tõendamata. Täiendavaid asjaolusid, mis annaks seadusliku aluse väljamõistetud kriminaalmenetluskulude vähendamiseks ja riigi kanda jätmiseks kohtukolleegium ei tuvastanud. Riigikohtu senise praktika kohaselt ei ole selliseks aluseks ka vanglas viibimine. Süüdistatav ei saa juba eelnevalt kindel olla, et teda vanglas tööle ei rakendata. Eeltoodust tulenevalt ei ole I.J-ilt välja mõistetud menetluskulude vähendamiseks alust. Kohus on juba võtnud arvesse seda, et I.J viibib vanglas ning võimaldanud tal seetõttu tasuda menetluskulusid 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Üldine menetluskulude tasumise tähtaeg on 30 päeva. Kohtukolleegium märgib täiendavalt, et I.J on end ise oma mõtlematu ja vastutustundetu käitumisega sellisesse olukorda asetanud. Kohtu asja materjalidest nähtub, et teda on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud. Vaatamata sellele ei ole eelnevad karistused tema käitumisele mõju avaldanud ning ta jätkab kuritegude toimepanemist. Seega pidi I.J möönma, et kuriteo menetlemisega kaasnevad kulud ning kahjud kuuluvad tasumisele seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Eeltoodut arvestades leiab kohtukolleegium, et maakohus on põhjendatult mõistnud I.J-ilt välja menetluskulud ning puudub alus temalt välja mõistetud menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmiseks. Kohtukolleegium selgitab, et tegemist on täitedokumendi vabatahtliku täitmise tähtajaga. Kui nimetatud kohustus pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile. 7.9 Viimasena peatub kohtukolleegium T. Kuzmenkolt tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara edasise staatuse küsimusel, mille suhtes on väljendanud rahulolematust nii T. Kuzmenko ise kui tema kaitsja. Kannatanute nõude täitmise tagamiseks T. Kuzmenkole kuuluva vara (sõiduauto, mobiiltelefoni ja õhupüstoli) aresti alla jätmine, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud, kuid asjakohatu on maakohtu täiendav otsustus vabastada arestitud vara aresti alt kohtuotsuse täitmise korral, so kohtuotsusega välja mõistetud tsiviilhagide täieliku hüvitamise korral.

Selliselt toimides on maakohus väljunud oma pädevuse piiridest, asudes lahendama küsimusi, mis ei ole seaduse kohaselt mitte haginõuet menetleva kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses. Arest lõpeb kas asja müügiga täitemenetluses või asja arestist vabastamisega täitemenetluse seadustiku (TMS) § 77 või § 49 lg 1 alusel. Eeltoodud põhjustel tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni arestitud vara puudutavas osas täpsustada, jättes kohtuotsusest välja teksti, et T. Kuzmenko vara kuulub aresti alt vabastamisele kohtuotsuse täitmise korral, so kohtuotsusega välja mõistetud tsiviilhagide täieliku hüvitamise korral. Seega on T. Kuzmenko kaitsja apellatsioon selles osas põhjendatud.

Ivi Kesküla /digitaalselt allkirjastatud/

Urmas Reinola /digitaalselt allkirjastatud/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.