E.V isikukood XXX, elukoht XXX, ei tööta: töövõimekaotus 70%. varasem karistatus: 11.03.2011 Viru Maakohtu poolt KarS § 121 järgi KarS § 73 alusel tingimisi vangistusega 1 kuu katseajaga 3 aastat. tõkend vahistamine alates 19.01.2013.
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 31. oktoobri 2014 otsus kriminaalasjas nr 1-13-6126 osaliselt, see on:
1.1.E.V süüditunnistamises ja karistamises KarS §-de 201 lg 1, 275 ja 404 järgi.
1.2.E.V-le KarS §-de 64 lg 1 ja 65 lg 2 alusel liitkaristuste mõistmises.
1.3.E.V-lt V.T. väljamõistmises.
kasuks tsiviilhagi katteks 115,40 euro
1.4.E.V-lt KÜ Joala 3 kasuks tsiviilhagi katteks 926,32 euro väljamõistmises.
1.5.E.V-lt Seesam Insurance AS kasuks tsiviilhagi katteks 1366,94 euro väljamõistmises.
1.6.E.V-lt väljamõistetud menetluskulude suuruse osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega:
2.1.E.V õigeks mõista süüdistuses KarS §-de 201 lg 1, 275 ja 404 järgi.
2.2.Mõista E.V-le KarS §-de 121, 274 lg 1 ja 203 järgi KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust.
2.3.Mõista E.V-le KarS § 65 lg 2 alusel kohtuotsuste (käesolev ja Viru Maakohtu 11.03.2011 otsus) kogumis liitkaristuseks 2 aastat ja 7 kuud vangistust.
2.4.Arvates karistuse hulka eelvangistuses viibitud 5 päeva, lugeda E.V lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 6 kuud 25 päeva vangistust alates 19.01.2013.
2.5.KrMS § 310 lg 2 alusel jätta V.T. tsiviilhagi 115,40 euro nõudes; KÜ Joala 3 tsiviilhagi 926,32 euro nõudes ja Seesam Insuranse AS tsiviilhagi 1366,94 euro nõudes läbi vaatamata ühes õigusega esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras.
2.6.Välja mõista E.V-lt riigituludesse menetluskuludena 4591,46 eurot.
2.7.Jätta KrMS § 185 lg 1 alusel lisaks maakohtu otsuses näidatud summale menetluskuludena täiendavalt veel riigi kanda 759,39 eurot.
3.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
4.Apellatsioon rahuldada osaliselt.
5.Välja maksta riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Galina Tšelnokova Advokaadibüroo kasuks 288 eurot, sealhulgas käibemaks 48 eurot, vandeadvokaat Galina Tšelnokova poolt süüdistatavale E.V-le apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest.
6.Nimetatud summa jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 26. märtsil 2015 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 27. märtsist 2015. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
27.märtsist 2015.
Asjaolud ja menetluse käik
1.E.V anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 121, § 201 lg 1, § 274 lg 1, § 275, § 404 ja § 203 järgi järgnevas käitumises.
1.1.KarS § 121 järgi esitati A. Pudolovile süüdistus selles, et tema: - 31.07.2009 kella 03.00 paiku öösel, viibides oma elukohas Narvas aadressil XXX asuvas korteris, olles alkoholijoobes ja tegutsedes isiklike vaenusuhete pinnal tekkinud konflikti käigus ning füüsilise valu tekitamise eesmärgil, haaras endisel elukaaslasel ja ühise lapse emal V.T. l (endine B. ) juustest, paiskas ta põrandale ja lõi teda mitmel korral jalgadega ja rusikatega vastu keha ja nägu, põhjustades kannatanule lisaks füüsilisele valule ka pea ja näo verevalumid ja hematoomid ning parema õlavarre põrutuse. - 26.08.2009 ajavahemikus kella 13.35 kuni kella 16.30, viibides marsruudil Narva-Tallinn sõitva reisibussi salongis, ajendatuna isiklike vaenusuhete pinnal tekkinud konfliktist, kiskus kogu sõidu vältel korduvalt oma endist elukaaslast V.T. t juustest ja kätest ning lõi teda mitmel korral rusikatega vastu keha, põhjustades kannatanule lisaks füüsilisele valule ka vasaku küünarliigese vigastuse, rindkere põrutuse ja marrastused. - 04.02.2012 kella 02.30 paiku olles alkoholijoobes ja viibides Narvas aadressil Võidu 2 asuva ööklubi Geneva fuajees, isiklike vaenusuhete pinnal tekkinud konflikti käigus lõi A.F. it rusikaga vastu pead kõrva piirkonda, põhjustades kannatanule lisaks füüsilisele valule ka pea pindmise vigastuse.
1.2.KarS § 201 lg 1 järgi süüdistatakse A. Pudolovit selles, et tegutsedes isiklike konfliktsuhete pinnal, 26.08.2009 ajavahemikus kella 13.35 kuni kella 16.30, viibides marsruudil NarvaTallinn sõitva reisibussi salongis, võttis ta pandiks võtmise ettekäändel avalikult ilma vägivalla kasutamiseta V.T. sõrmest ära kullast sõrmuse maksumusega 1800 krooni (115,04 eurot), lubades selle tagastada, kui V.T. tuleb temale külla, kuid hiljem seda sõrmust kannatanule ei tagastanud, vaid pööras enda kasuks, põhjustades kannatanule varalist kahju nimetatud summas.
1.3.KarS § 274 lg 1 järgi süüdistatakse E.V selles, et tema: - olles alkoholijoobes ja viibides 17.06.2011 ajavahemikul kella 03.30 kuni 03.50 Narva tollipiiripunkti jalakäijate tolliterminalis aadressil Narva, Peterburi maantee 1, eesmärgiga takistada tolliametnikel ametikohustuste täitmist, üritas lüüa tolliametnikku K.T. it kaasas olnud kilekotiga, milles oli pudel viina, kuid löök ei tabanud K.T. it, kuna viimasel õnnestus sellest kõrvale põigata. Seejärel lõi E.V K.T. it rusikaga keha piirkonda ja siis surus küünarnuki vastu K.T. i kaela, põhjustades talle lisaks füüsilisele valule ka pea põrutuse ja küünarvarre vigastuse ja rebis katki vormijope luku. Peale tolliterminalist lahkumist tagus E.V korduvalt jalaga vastu lukustatud tolliterminali ust, millega lõhkus ukse lengi kinnituse ja põhjustas oma tegevusega Maksu- ja Tolliametile varalist kahju 19,50 eurot. - olles alkoholijoobes ja viibides 17.06.2011 ajavahemikul kella 03.45 paiku Narvas aadressil Peterburi maantee 1 asuva Narva tollipiiripunkti jalakäijate tolliterminali juures, peale politseipatrulli saabumist, lõi avalikku korda kaitsvat ametikohustusi täitvat politseiametnikku A.T. ut rusikaga rindu ning hiljem lõi korduvalt A.T. ut jalgadega vastu jalgu, põhjustades talle lisaks füüsilisele valule ka sääre pindmised hulgivigastused.
1.4.KarS § 275 järgi süüdistatakse E.V selles, et olles alkoholijoobes ja viibides 17.06.2011 ajavahemikul kella 03.45 paiku Narvas aadressil Peterburi maantee 1 asuva Narva tollipiiripunkti jalakäijate tolliterminali juures, peale politseipatrulli saabumist sõimas ta
tolliametnike ja tollipunkti juures viibivate kolmandate isikute juuresolekul valju häälega avalikku korda kaitsvat ametikohustusi täitvat politseiametnikku A.T. ut tema au ja väärikust solvavate sõimusõnadega seoses tema poolt oma ametikohustuste täitmisega.
1.5.KarS § 404 esitati E.V-le süüdistus selles, et 27.03.2012 kella 23.00 paiku, olles alkoholijoobes ja tegutsedes huligaansel ajendil võõra vara rikkumise eesmärgil, süütas ta Narvas aadressil Joala 3 asuva maja III trepikoja IV korrusel seisnud lapsevankril olnud riideesemed, soovides tulekahju tekkimist, ning seejärel lahkus sündmuskohalt, seades sel moel hilisõhtust aega arvestades ohtu selle kortermaja trepikoja elanike elu ja tervise, kuna tulekahju tagajärjel täitus trepikoja IV korrus suitsuga ning korrusel paiknevate korterite nr 37, 38, 40 metalluksed kuumenesid tule termilise mõju tõttu tervisele ja elule ohtlikult, mis võinuks oluliselt raskendada elanike päästmist korteritest uste kaudu. Tänu õigeaegsele põlengu avastamisele ning päästjate väljakutsumisele jäid kahjulikud tagajärjed elanike elule ja tervisele saabumata. Lisaks naabrite elu ja tervise ohtu seadmisele rikkus E.V oma ebaseadusliku tegevusega trepikoja viimistluse ja elektrikommunikatsioonid, mille tagajärjel tekkis varaline kahju korteriühistule Joala 3 kokku summas 2257,86 eurot, sh trepikoja põlengujärgsete puhastus- ja taastamistööde maksumus summas 2166,66 eurot, fonoluku süsteemi taastamine summas 19,20 eurot ja televisioonikaabli taastamine summas 72 eurot.
1.6.KarS § 203 järgi süüdistatakse E.V selles, et olles 20.11.2012 kella 23.40 paiku alkoholijoobes ja tegutsedes huligaansel ajendil võõra vara hävitamise eesmärgil, süütas ta põlevvedelikku kasutades Narvas aadressil Joala 3 asuva maja hoovis pargitud L.H. le kuulunud ja S.H. kasutuses olnud sõiduauto Nissan Qashqai (reg nr XXX ), mille tagajärjel hävis tules täielikult nimetatud sõiduauto maksumusega 16 640 eurot. Samuti hävisid tules auto salongis olnud S.H. le kuulunud kaks laste turvaistet Graco maksumusega a 350 eurot, DVD-mängija LG maksumusega 127,76 eurot, triikraud maksumusega 75 eurot ja vihmavari maksumusega 15 eurot, kokku summas 917,76 eurot. Sel moel põhjustas E.V oma tegevusega olulist kahju ehk võõra vara hävimise summas 17 557,76 eurot. Maakohtu otsus
2.Viru Maakohtu 31. oktoobri 2014 otsusega tunnistati E.V talle esitatud süüdistuses süüdi ning KarS § 64 lg 1, § 65 lg-te 1, 2 ja § 68 lg 1 alusel mõisteti talle ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 3 aastat 6 kuud ja 25 päeva vangistust alates 19.01.2013. Kohus mõistis E.V-lt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 alusel välja ka kuritegudega tekitatud kahju, sh KÜ Joala 3 kasuks 926 eurot ja 32 senti.
2.1.E.V süü KarS § 121 järgi kannatanu A.F. iga episoodis luges kohus tõendatuks. Maakohus tõi välja, et E.V poolt A.F. i löömine ööklubi Geneva fuajees täidab kuriteo koosseisu, kuna süüdistatav ei olnud hädakaitse seisundis. Kannatanu sõnade kohaselt on talle tekitatud füüsilist valu ning kehavigastused on tõendatud nii tunnistajate ütlustega kui ka arstitõendiga.
2.1.1.Kannatanu kinnitas, et E.V kasutas tema suhtes 04.02.2012 vägivalda ja põhjustas kehavigastusi tekitanud füüsilist valu. SA Narva Haigla 14.02.2012 tõend (tl 11) tõendab A.F. i pöördumist 04.02.2012 erakorralise meditsiini kliinikusse tervisekahjustuse tuvastamiseks, kuna 04.02.2012 kell 2.30 sai ta Geneva keskuses löögi vastu pead. Ka tunnistajate A.D. i, M.E, V.Š, Y.G, A.K ja I.F ütlused tõendavad E.V agressiivset käitumist 04.02.2012 Geneva ööklubis ja kannatanu löömist.
2.1.2.Tunnistaja R.J. i ütlused tõendavad, et 04.02.2012 peeti Geneva ööklubis kinni isik, kes nimetas end Andrei Mihhejeviks. 04.02.2012 oli väljakutse Genevasse, sest üks külastajatest käitus väljakutsuvalt ja läks turvamehele kallale. Tunnistaja toimetas E.V jaoskonda
asjaolude väljaselgitamiseks. Protokollis on kirjutatud kinnipeetava isiku nimeks Andrei Mihhejev. Isiku kinnipidamise protokoll (tl 12) tõendab, et E.V nimetas end 04.02.2012 kinnipidamisel Andrei Mihhejeviks.
2.1.3.Kohus oli arvamusel, et E.V avaldus, justkui lõi kannatanu teda esimesena, on ümber lükatud kannatanu ütlustega, kes üheselt räägib, et mingit füüsilist konflikti tantsusaalis ei olnud. Sealjuures kinnitavad ka tunnistajad A. D ja A. K, et A.F. oli vaikne ja rahulik ega püüdnud E.V-le samaga vastata.
2.2.Seoses E.V süüdistusega KarS § 201 järgi märkis kohus, et antud kuriteo objektiivne külg on võõra vallasasja ebaseaduslik pööramine enda või kolmanda isiku kasuks. Enda kasuks pööramine tähendab asja faktilist muutmist endale või kolmandale isikule kuuluvaks. Ei ole oluline, kas valdus on seaduslik või ebaseaduslik. Oluline on üksnes asjaolu, et valduses olev asi on omastaja jaoks võõras. E.V võttis ära sugulaste poolt V.T. le kingitud sõrmuse ja edaspidi seda sõrmust kannatanu tagasi ei saanud. Seega on olemas isiku valduses oleva võõra vara enda kasuks pööramine. Sõrmuse omastamine on tõendatud V.T. ja S.B. i ütlustega.
2.3.KarS § 404 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse külje, s.o võõra asja süütamise, kui sellega on põhjustatud oht inimese elule või tervisele, luges kohus tõendatuks I.A., V.P., F.B, A.J, S.N ja J.P ütlustega. Kohus arvestas, et põleng toimus hilisõhtul, oli tööpäev, mis tähendab, et suurem osa inimesi lähevad sel kellaajal magama. Maja on puidust vaheseintega, mida omakorda tõstab toimepandu ohtlikkust. Tulekahju tagajärjel täitus trepikoja IV korrus suitsuga ning korrusel paiknevate korterite nr 37, 38, 40 metalluksed kuumenesid tule termilise mõju tõttu tervisele ja elule ohtlikult, mis võinuks oluliselt raskendada elanike päästmist korteritest uste kaudu. Kõik see tähendab, et süütamisega oli põhjustatud oht inimeste elule või tervisele. Maakohtu arvates pani E.V KarS § 404 järgi kvalifitseeritava süüteo toime kaudse taotlusega, st teadvustas, et ta realiseerib asjaolu, mis vastab süüteo koosseisule ja soovis seda.
2.4.KarS § 203 järgi esitatud süüdistuse objektiivne koosseis on kohtu hinnangul tõendatud I.A, S.H. , L.H. , F.B ja A.P ütlustega ning toimiku materjalidega. Kohtul ei olnud alust mitte usaldada kannatanute ja tunnistajate ütlusi, kuna need on loogilised, järjepidevad ning on kooskõlas omavahel ja toimiku materjalidega.
2.4.1.I.A. i ütluste hindamise osas tuleb hinnata nii ütluste sisu kui ka tõendiallikat ennast. Tunnistaja kuulati üle neli korda, sh kaks korda politseis. Kohtueelses uurimises pidas prokuratuur vajalikuks tema ütlused deponeerida ning kohtuistungil andis I.A. eeluurimisega analoogilised ütlused. Kohtuistungil esitati tõend I.A. i tervisliku seisundi kohta, mille kohaselt põeb ta samasugust haigust nagu süüdistatav E.V – kerge vaimne alaareng. See asjaolu ei tähenda, et inimene ei saa anda adekvaatseid ütlusi. E.V-le on tehtud ekspertiis ja ekspertiisis on märgitud, et ta suudab täielikult vastutada oma tegude eest ja saab oma tegudest aru. I.A. andis ütlusi, mida võib tõlgendada kui kaasosalisust kuritegevuses. Kui isik annab ütlusi, mis ei näita teda positiivsest küljest ja on võimalik, et need ütlused isegi teda süüstavad, siis tõstab see maakohtu arvates ütluste usaldusväärsust. Prokuratuur taotles asja materjalide juurde lisamiseks I.A. i skeemi, mille ta oli omakäeliselt joonistanud (tl 23). Selle skeemi ja I.A. i ütluste alusel nähtub, mil viisil oli sõiduauto pargitud, mis ühtib nii tunnistajate H kui ka tunnistaja A. P ütlustega. Eeltoodust tulenevalt pidas maakohus tunnistaja ütlusi usaldusväärseks vaatamata sellele, et ta on kunagi valeütluste andmise eest kohtulikult karistatud. Asjas, kus I.A. it karistati, muutis isik oma ütlusi, kuid antud asjas pole ta oma ütlusi muutnud.
2.4.2.Kaitsja esitas E.V korteri läbiotsimise protokolli (tl-d 186-192), kust nähtub, et läbiotsimise käigus ei leitud süüdistatava süüd kinnitavaid tõendeid. Kohtu arvamusel ei ole aga sõiduauto süütamiseks vaja kodus hoida mingeid spetsiaalseid vahendeid. Piisab sellest, kui kodus on kütus või kergestisüttiv aine.
2.4.3.Kaudselt võib olla tõendiks teatud tegevuse skeem või tegevuse viis. Kohus tuvastas, et E.V süütas lapsevankri ning toimikus on kohtu-psühhiaatrilise ekspertiisi akt, kust nähtub, et viibides Tartu vanglas, kuhu E.V kohtu-psühhiaatrilise ekspertiisi teostamiseks toimetati, süütas ta kambris erinevaid asju. Eeltoodu näitab E.V kalduvust süütamise toimepanemiseks.
2.4.4.Kohus ei pidanud usutavaks süüdistatava väidet, et teda peksti ütluste andmise päeval 20.01.2013 (tl-d 163-166), kuna E.V ütlustele räägivad vastu teised tõendid, eelkõige V.D. ja D.B. i ütlused ning Viru Vangla meditsiiniosakonna dokumendid. Ka ei kurtnud isik 21.01.2013 toimunud vahistamisel, et keegi oleks tema suhtes vägivalda kasutanud.
2.4.4.1.D.B. i ütluste kohaselt kurtis süüdistatav valude üle külje piirkonnas, kuid midagi sellest, et keegi oli teda peksund või probleemist roietega, juttu ei olnud. D.B. andis E.V-le tablette maksa vastu. D.B. muutis oma ütlusi kohtus. Eeluurimisel rääkis tunnistaja, et temale ei ole midagi teada E.V kaebustest tervise kohta. Kohtuistungil aga tuli talle meelde, et E.V ikkagi oli kurtnud küljevalu üle. Maakohus märkis, et kohtupraktika lubab jätta isiku ütlused osaliselt välja, st mingil määral lugeda need usaldusväärseteks, mingis osas mitte. D.B. i ütlusi, et E.V oli kurtnud küljevalu üle, tuleb lugeda mitteusaldusväärseteks, sest need on absoluutselt diametraalselt vastupidised sellele, mis on kirjas politseis ülekuulamise protokollis. Aga ülejäänud osas, kus E.V ei rääkinud, et politseinikud olid ta läbi peksnud ja sellest, et 21.01.2013 hommikul süüdistatav viidi kambrist arstlikule läbivaatusele, ühtivad ütlused täielikult teiste asja materjalidega ja väärivad tähelepanu.
2.4.4.2.V.D. vaatas süüdistatava üle 21.01.2013 hommikul, kuid suulisi kaebusi küljevalu kohta või murtud roiete tunnuseid E.V-lt ei saabunud. Seega ei haaku E.V tunnistused, et teda ei vaadatud läbi, teiste tõenditega. Tervisekontrolli aktist (tl-d 131133), mis koostati 21.01.2013, nähtub, et E.V puuduvad kehavigastuste tunnused. Kaebusi südame-veresoonkonna süsteemi haigustest ei ole, nahk on puhas. Selle ankeedi all seisab peale velskri allkirja veel E.V allkiri. Žurnaali koopiast, kus V.D. peab eraldi dubleerivaid andmeid esialgse läbivaatuse ja tervise kohta esitatud kaebuste kohta nähtub esimene kirje 21.01.2013 kell 08.40, mille kohaselt kaebab E.V peavalu. On kirjutatud, et väljastatud on Ibumetin 400mg. Edasi 07.02.2013 kell 13.40 on tehtud kirje, mille kohaselt kaebab E.V roidemurdu paremal pool. Samuti on kirjutatud, et Ibumetin 400 mg ööseks (tl-d 134-136). Seega kaebas süüdistatav 21.01.2013 ainult peavalu ja väide roide murru kohta ilmus 07.02.2013.
2.4.4.3.Tervisekaardi kohaselt saabus E.V 12.02.2013 etapiga Viru Vanglasse. Isik kaebas valu paremas küljes ja teatas, et tal on roie murdunud (tl-d 149-151). Kohtuistungil tuvastati, et esimest korda kaebas süüdistatav E.V valu paremas küljes 29. jaanuaril 2013 ning siis tehti ka röntgen. Kohus märkis, et ei ole usutav, et isikut peksti 18. jaanuaril, nagu ta väidab ning ta kannatas 10 päeva. Kriminaalasja nr 14740000182 menetlus, mis algatati E.V ema J.P. avalduse alusel selle kohta, et E.V kinnipidamisel tekitati isikule kehavigastusi, lõpetati aluste puuudumiste tõttu 30.09.2014 määrusega. Nimetatud määrus lükkab ümber süüdistatava ütlused selles, et politseinikud teda peksid.
Esitatud apellatsioon
3.Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni E.V kaitsja vandeadvokaat G. Tšelnokova, kes palub osaliselt tühistada 31.10.2014 otsus ning teha uus otsus, millega mõista E.V KarS § 121 (episoodis kannatanu A.F. iga), KarS § 201 lg 1, KarS § 404 ja KarS § 203 järgi õigeks.
3.1.E.V ei tunnista oma süüd KarS § 121 järgi kannatanu A.F. ile tahtlikult valu tekitamises, sest ta on arvamusel, et tema ja kannatanu vahel oli ainult halbadest suhetest põhjustatud rüselus. Süüdistatava ütlusi kinnitavad tunnistaja A.K. i ütlused, kes selgitas kohtus, et süüdistatav ja kannatanu olid alkoholijoobes ning E.V rääkis, et temale tehti liiga ja ta ei tahtnud klubist lahkuda. Tunnistaja ise ei näinud rüseluse momenti, kuid saalist viidi välja mõlemad konfliktiosalised.
3.2.Kaitsja leiab, et E.V süü KarS § 201 lg 1 järgi ei ole tõendatud ning tema tegevuses puudub kuriteo koosseis. E.V selgitas, et võttis kannatanult sõrmuse mitte omakasupüüdliku omastamise eesmärgiga, vaid ta tahtis, et V. B. tuleks süüdistatava juurde tagasi ja annaks võimaluse kohtuda nende ühise lapsega. Kannatanu kinnitas kohtus oma elukaaslase ütlusi. Tunnistaja S.B. , kinnitas, et kui ta saatis 26.08.2009 tütre bussile, et kaevanud V. B. oma elukaaslase käitumise üle reisil Tallinna.
3.3.Apellatsiooni kohaselt ei ole süüdistava süü tõendatud ka KarS § 404 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. E.V ei tunnistanud oma süüd ja tunnistajaid ei ole. Kohus mõistis isiku süüdi juhindudes üksnes ainult kaudsetest tõenditest. E.V kahtlustatavana ülekuulamisel 20.01.2013 antud ütlused ei saa olla tõendiks, sest ülekuulamisel puudus kaitsja. Oma psüühiliste puuduste ja haridustaseme tõttu ei saanud E.V teostada oma kaitseõigust ning selle õiguse teostamine jäi tema jaoks raskeks (KrMS § 45 lg 2 p 2).
3.4.Kaitsja arvates ei saa E.V süüdistuses KarS § 203 järgi olla tõendiks isiku poolt eelkohtumenetluse käigus antud ütlused sõiduauto süütamise kohta 20.11.2012, kuna kahtlustatavana ülekuulamise protokollist on näha, et E.V kuulati sõiduauto süütamise osas üle kaua enne kuriteo sündmust. Usaldusväärseks tuleb pidada süüdistatava kohtus antud ütlusi, kuna E.V selgitas, et teda kuulati mitu korda kahtlustatavana üle ilma kaitsja osalemiseta ja ta oli sunnitud oma süüd tunnistama, kuna tema suhtes kohaldati füüsilist vägivalda. Viibides Narva arestimajas pöördus ta mitu korda meditsiinilise abi saamiseks, mida kinnitavad Narva arestimaja velsker ja tunnistaja D.B. . Ka Viru Vangla meditsiinilisest kaardist on näha, et E.V leiti ribimurd. Kohtuistungi käigus tehti kindlaks, et S.H. l põles Narvas Joala tn 3 enne 20.11.2012. aastat veel üks sõiduauto, mille süütaja jäi tuvastamata. 30.10.2013, mil E.V oli vanglas, põles selles rajoonis veel üks sõiduauto. S.H. nimetas kohtuistungil ja kohtueelmenetluse käigus isiku perekonnanime, keda ta kahtlustas süütamises kättemaksu motiivil. Apellandi arvates ei saa pidada usaldusväärseks tunnistaja I.A. i ütlusi, sest isik kannatab psüühilise haiguse all, ta on narkomaan ja on süüdi mõistetud valekaebuse eest. I.A. i versioon süütamisest ei vasta kriminaalasja asjaoludele ning viitab selgelt tunnistaja rollile selles kuriteos kaasaaitajana, kuid isikule selles süüdistust esitatud ei ole.
3.5.Seoses tsiviilhagiga märgib kaitsja, et korteriühistu Joala 3 esitas kohtueelses menetluses hagi kahe lapsevankri süütaja vastu seoses tekitatud kahjuga summas 926,32 eurot (trepikoja remont). E.V kahtlustatakse aga ainult ühes süütamises. Korteriühistu esindaja ei saanud esitada kohtule tõendeid ainult 4. korrusel tulekahjust tekitatud kahju arvutamise kohta. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
4.Ringkonnakohus vaatas antud kriminaalasja läbi kirjalikus menetluses. Ringkonnakohtu 25.02.2015 määrusega anti apellatsioonimenetluse pooltele võimalus esitada oma kirjalikke seisukohti apellatsiooni kohta kuni 09.03.2015, kuid neid ei esitatud.
5.Alates 01.01.2015 kehtiv KarS § 5 lg 2 lause 1 redaktsioon sätestab, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (RKKKo nr 3-1-1-39-08 p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (RKKKo nr 3-1-1-36-07 p 7.3). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav KarS-i uue redaktsiooni kohaselt (RKKKo nr 3-1-1-18-14 p 6). Eeltoodust lähtudes ringkonnakohus alljärgnevalt käsitleb E.V-le esitatud süüdistusi alates 01.01.2015 kehtiva KarS-i redaktsiooni valguses.
6.E.V süüdistatakse KarS § 275 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, mille kohaselt ta 17.06.2011 sõimas teiste isikute juuresolekul oma ametikohustusi täitvat politseiametnikku viimase au ja väärikust solvavate sõimusõnadega. Selline solvamine on alates 01.01.2015 väärtegu. KrMS § 274 lg 1 kohaselt tuleb kriminaalmenetlus lõpetada, kui KrMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kuna KrMS ei näe ette võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, on kriminaalasjas võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused (RKKKo nr 3-1-1-23-12 p 12). Süüdistuse järgi pani E.V käesoleva kriminaalasja esemeks oleva teo toime 17.06.2011. KarS § 81 lg 7 p 2 ja lg 8 kehtestavad koosmõjus väärteo absoluutseks aegumistähtajaks 3 aastat. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on väärteo aegumine selline menetlustakistus, mis välistab väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkamise mistahes eesmärgil (RKKKo nr 3-1-1-20-10 p 8). Seetõttu pole võimalik E.V suhtes kriminaalmenetlust KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetada 17.06.2011 toimepandud teo osas, kuivõrd väärteomenetluse alustamine on osutatud süüteo puhul aegumise tõttu (aegus 17.06.2014) takistatud. Selles teos tuleb E.V õigeks mõista (vt ka RKKKo nr 3-1-1-22-15 p 14).
7.E.V süüdistatakse KarS § 201 lg 1 järgi kannatanu V.T. lt 26.08.2009 kuldsõrmuse omastamises, kusjuures sõrmuse maksumus oli 1800 krooni ehk 115,04 eurot. Alates 01.01.2015 kehtiva KarS § 218 lg-te 1 ja 4 kohaselt loetakse väheväärtuslikuks asjaks varavastase süüteo mõttes asja, mille rahaline väärtus ei ületa 20 miinimumpäevamäära ehk käesoleval ajal 200 eurot. Kuna sõrmuse maksumus on alla 200 euro, siis ei ole enam tegemist kuriteoga, vaid väärteoga ja süüdistuses KarS § 201 lg 1 järgi tuleb E.V käesoleva otsuse punktis 6 toodud põhjendustel õigeks mõista, sest tegu aegus 26.08.2012. Sellest tulenevalt jääb kannatanu V.T. vastav hagi KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata, kusjuures tal on õigus esitada see hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras.
Seoses eeltoodud alusel E.V õigeksmõistmisega süüdistuses KarS § 201 lg 1 järgi ei ole enam vajadust selles osas käsitleda apellatsiooni väiteid, kus taotleti õigeksmõistmist tõendamatuse tõttu.
8.E.V süüdistustele KarS §-de 121, 274 lg 1, 203 ja 404 järgi alust alates 01.01.2015 kehtiva KarS § 5 lg 2 sätete kohaldamiseks ei ole. Neist on apellatsioonis vaidlustatud ühte episoodi KarS § 121 järgi (A.F. iga seonduv) ning süüdistust tervikuna KarS §-de 203 ja 404 järgi. Kuna süüdistust ülejäänud episoodides KarS § 121 järgi ja KarS § 274 lg 1 ei ole vaidlustatud, siis ringkonnakohus neid ei käsitle.
9.Alljärgnevalt ringkonnakohus käsitleb kaitsja väiteid süüdistuse tõendatuse kohta tema poolt vaidlustatu osas. Ringkonnakohus, olles tutvunud maakohtu otsuse, apellatsiooni ja kohtutoimiku materjalidega, sh uurinud kogutud tõendeid, leiab, et apellatsioonis toodud seisukohad toovad endaga kaasa maakohtu otsuse osalise tühistamise.
10.Apellatsioonis taotletakse maakohtus uuritud tõenditele teistsuguse hinnangu andmist kui seda tegi maakohus. Kaitsja leiab, et süüdimõistev otsus rajaneb ebausaldusväärsetel tõenditel ning tegelikult uuritud tõendid ei anna alust süüdistust tõendatuks lugeda. Seetõttu taotletaksegi E.V õigeksmõistmist KarS § 121 järgi A.F. iga seonduvas episoodis ning tervikuna KarS §-de 203 ja 404 järgi.
11.Kaitsja ei ole nõus, et maakohus luges E.V ütlused mitteusaldusväärseteks ja neile ei toetunud. Kaitsja leiab, et E.V ütlusi saab pidada usaldusväärseteks ning neid tuleb arvestada. Samas kaitsja arvates rikuti eeluurimisel menetlusõigust, sest oma psüühiliste puuduste ja haridustaseme tõttu vajas E.V KrMS § 45 lg 2 p 2 alusel kohustuslikus korras kaitsjat, kuid seda talle ei võimaldatud. Lisaks sellele väidetavalt E.V suhtes eeluurimisel kasutati füüsilist vägivalda ja seetõttu ta oli sunnitud oma süüd tunnistama. Kaitsja leiab, et ainult kannatanu A.F. i ütluste alusel ei saa E.V KarS § 121 järgi süüdi mõista, sest tegemist olevat olnud vastastikuse rüselusega, kus ka E.V sai kannatada. Kaitsja leiab, et KarS § 404 järgi ei olnud alust E.V süüdi mõista, sest otsesed tunnistajad puuduvad ja kaudsed tõendid ei oma sellist kaalu, et kinnitaks süüdistust. Kaitsja vaidlustab ka selles süüdistuses esitatud hagi, sest see hõlmab kahju, mis tekitati kahe süütamisega, kuid E.V-le esitati süüdistus ainult ühes süütamises. Kaitsja leiab, et KarS § 203 järgi süüditunnistamisel oli põhiliseks tõendiks tunnistaja I.A. i ütlused, mille usaldusväärsuse kaitsja seab kahtluse alla, sest see tunnistaja on psüühiliselt haige narkomaan, keda on varem valeütluste andmise eest süüdi mõistetud.
12.Ringkonnakohus võtab tõendite veelkordsel hindamisel aluseks maakohtus peetud istungite protokollid (I kd lk 123-167, 175-200; II kd lk 9-22, 32-51, 61-85, 90-116, 126-141, 150-171) ja kontrollib maakohtu otsuses toodud järelduste vastavust uuritud tõenditele.
13.Hinnang süüdistatava E.V ütluste usaldusväärsusele ja väidetavatele menetlusõiguse normide rikkumisele tema suhtes eeluurimisel. Maakohus luges E.V ütlused ebausaldusväärseteks (otsuse lk 17-18) ja tõendina neid ei arvestanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, sest need vastavad E.V kohtuistungil ülekuulamise protokollile (I kd lk 159-167). Seega pole alust rahuldada kaitsja taotlust, et E.V ütlused tuleks tõendina arvesse võtta.
Maakohus käsitles (otsuse lk 30-33) ka väidetavat E.V kaitseõiguse rikkumist eeluurimisel ja ei tuvastanud seda. Kohtupsühhiaatria- psühholoogia kompleksekspertiisi akti kohaselt E.V oli nii tegude toimepanemisel kui ka käesoleval ajal on suuteline oma tegude iseloomust õigesti aru saama ja oma käitumist juhtima, samuti oli ja on suuteline menetlustoimingutes osalema (tõendite toimik lk 76-87). Maakohus ei tuvastanud ka E.V suhtes eeluurimisel füüsilise vägivalla kasutamist, mida kinnitab vastav 30.09.2014 kriminaalasja lõpetamise määrus (tõendite toimik lk 141-144). Ringkonnakohus eeltoodust tulenevalt leiab, et seega ei olnud alust E.V suhtes kohaldada KrMS § 45 lg 2 p 2 näidatud kaitsja kohustuslikku osavõttu kogu kriminaalmenetlusest, nagu seda apellatsioonis väidetakse. See järeldus on kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga (vt nt RKKKo nr 3-1-1-1-15 p 8).
14.Hinnang E.V süü tõendatusele KarS § 121 järgi A.F. iga seonduvas episoodis. Maakohus leidis (otsuse lk 19-21), et nimetatud süüdistus on tõendatud kannatanu A.F. i ja tunnistajate A. D, V. Š, Y. G, A.K. i, I. F, R.J. i ütlustega ning arstliku tõendiga. Nagu eeltoodust nähtub, ei mõistetud E.V süüdi mitte ainult kannatanu A.F. i ütluste alusel, vaid seda tehti suuremahulise tõendite kogumi alusel. Ringkonnakohus kontrollis eelnimetatud tõendeid (I kd lk 189-190 pöördel, II kd lk 50 pöördel51 pöördel, 74-78, 83 pöördel-84, 108-109, tõendite toimik lk 8) ja leiab, et need lükkavad ümber kaitsja väite, nagu oleks tegemist olnud E.V ja A.F. i vahelise rüselusega, kus E.V oli ka ise kannatanu. Maakohus ei tuvastanud, et A.F. oleks E.V löönud või et E.V oleks hädakaitse seisundis olnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, sest eeltoodud tõendite analüüs kinnitab maakohtu järeldusi.
15.Hinnang E.V süü tõendatusele KarS § 203 järgi. Maakohus leidis (otsuse lk 29-31), et nimetatud süüdistus on tõendatud kannatanute L.H. ja S.H. ning tunnistajate I.A. i, A. P ja F. B ütlustega ning dokumentaalsete tõenditega. Nagu eeltoodust nähtub, ei mõistetud E.V süüdi mitte ainult tunnistaja I.A. i ütluste alusel, nagu seda väidab kaitsja, vaid seda tehti tõendite kogumi alusel. Ringkonnakohus kontrollis eelnimetatud tõendeid (I kd lk 191-193, II kd lk 18 pöördel-19, 78 pöördel-80, 135-139, tõendite toimik lk 22-60, 163-164) ja leiab, et need täielikult kinnitavad maakohtu järeldusi ning lükkavad ümber kaitsja väite, et seda süüdistust kinnitavad ainult kaudsed tõendid ning I.A. i ütlused ei ole usaldusväärsed. Maakohus põhjalikult käsitles tunnistaja I.A. i ütluste usaldusväärsust ja veenvalt selgitas, miks neid saab tõendina kasutada (otsuse lk 30-31). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, sest seda kinnitab I.A. i ütluste (II kd lk 135-139) analüüs. Tegemist on tunnistajaga, kes andis auto süütamise asjaolude kohta üksikasjalikke ütlusi ja nägi pealt, kui E.V auto põlema pani. Tema ütlused ja nendega seoses joonistatud omakäeline skeem lähevad kokku sündmuskoha vaatluse protokolliga, tulekahju ekspertiisi akti järeldustega ja tunnistaja A. P ütlustega.
16.Hinnang E.V süü tõendatusele KarS § 404 järgi.
Maakohus leidis (otsuse lk 26-28), et nimetatud süüdistus on tõendatud kannatanu S. N ja tunnistajate J. P, A. J, V. P, I.A. i ja F. B ütlustega ning dokumentaalsete tõenditega. Kaitsja leiab, et KarS § 404 järgi ei olnud alust E.V süüdi mõista, sest otsesed tunnistajad puuduvad ja kaudsed tõendid ei oma sellist kaalu, et kinnitaks süüdistust. Ringkonnakohus nõustub kaitsja väitega. Riigikohus on märkinud (nt RKKKo nr 3-1-1-10-15 p 15), et tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Lähtudes KrMS § 7 lg-s 3 toodud põhimõttest tuleb kuriteo toimepanemist puudutavad kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Sama otsuse punktis 14 on märgitud, et kohtu järeldused ei tohi rajaneda esmajoones kriminaalmenetluslikul kogemusel ja selle põhjal tehtud oletusel, vaid peavad rajanema konkreetses asjas tuvastatud faktilistel asjaoludel. Maakohus on E.V süü tõendamisel muuhulgas viidanud (otsuse lk 31-32) ka tema kalduvusele tulekahjusid toime panna. Kuna tema poolt auto süütamine leidis kinnitust, siis sellest lähtudes maakohtu arvates see fakt kinnitab ka seda, et just tema pani trepikojas lapsevankri põlema. Sellisele kalduvusele maakohtu arvates viitab ka asjaolu, et vanglas psühhiaatriaosakonnas olles E.V pani kambris põlema paberid ja käterätiku. Ringkonnakohus märgib, et sellist nn käekirja saab arvestada ainult siis, kui seda kinnitavad otsesed tõendid. Ainult kaudsetele tõenditele tuginedes seda asjaolu süüdimõistmise aluseks võtta ei saa (vt nt RKKKo nr 3-1-1-32-05 p 8, 3-1-1-87-09 p 9, 3-1-1-8-10 p 11-12). Käesoleval juhul maakohtu otsuses (lk 31) viidatakse asjaolule, et Narvas Joala 3 asuva maja III trepikoja I korrusel veebruari lõpus 2012 toimus ka lapsevankri süütamine ja väidetavalt E.V tunnistas I.A. ile, et tema pani selle põlema. Ringkonnakohus märgib, et süüdistust selles osas E.V-le esitatud ei ole. Süüdistus esitati ainult 27.03.2012 nimetatud maja III trepikoja IV korrusel lapsevankri süütamises. Maakohus on ka märkinud (otsuse lk 28) seda, et I.A. ei tea midagi IV korruse lapsevankri põlengust. Kuna aga ta teadis I korruse lapsevankri põlengust ja põlengute vahe oli umbes üks kuu, siis maakohtu arvates selline asjaolu kinnitab, et just E.V oli see, kes IV korrusel lapsevankri süütas. Ringkonnakohus maakohtu sellise järeldusega ei nõustu, sest vastupidiselt auto süütamisele tunnistaja I.A. lapsevankri süütamist 27.03.2012 pealt ei näinud. Kuu aega varem toimunud lapsevankri süütamisest E.V tunnistajale rääkis, kuid järgmisest, s.o 27.03.2012 süütamisest mitte. Seda, et just E.V 27.03.2012 lapsevankri süütas, ei kinnita ka maakohtu poolt viidatud S. N, J. P, A. J, V. P ja F. B ütlused. Ringkonnakohus kontrollis nimetatud ütlusi (I kd lk 199 pöördel-200 pöördel, II kd lk 48 pöördel-50, 78 pöördel-83 pöördel, 110 pöördel-112 pöördel) ja neist ei nähtu, et ükski isik oleks pealt näinud, kuidas E.V 27.03.2012 lapsevankri süütas. Seda ei kinnita ka dokumentaalne tõend – sündmuskoha vaatlusprotokoll, sest sellest ei nähtu süütajat. Ringkonnakohus vastupidiselt maakohtule leiab, et eeltoodud kaudsete tõendite kogum ei kinnita, et E.V 27.03.2012 lapsevankri süütas, seega tuleb ta süüdistuses KarS § 404 järgi õigeks mõista. Sellest lähtudes tuleb KrMS § 310 lg 2 alusel KÜ Joala 3 ja Seesam Insurance AS tsiviilhagid jätta läbi vaatamata, selgitades kannatanutele nende õigust esitada tsiviilhagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Sellest tulenevalt ei ole käesolevas otsuses vajadust käsitleda ka
kaitsja väiteid tsiviilhagi põhjendatuse kohta, kuna väidetavalt see hõlmab kahju, mis tekitati kahe lapsevankri süütamisega.
17.Lõplik karistus. Kuna E.V tuleb süüdistuses KarS §-de 201 lg 1, 275 ja 404 järgi õigeks mõista, siis sellest lähtudes tuleb talle mõista uus lõplik karistus. Maakohus karistas E.V KarS § 201 lg 1 järgi 3 kuulise vangistusega, mis loeti KarS § 64 lg 1 alusel kaetuks talle KarS § 121 järgi (2009 aasta episoodid) mõistetud 1 aastase vangistusega. Sellest lähtudes tema õigeksmõistmine KarS § 201 lg 1 järgi ei too iseenesest kaasa tema karistuse kergendamist. Maakohus karistas E.V KarS § 275 järgi 1 kuulise vangistusega, mis loeti KarS § 64 lg 1 alusel kaetuks talle KarS §-de 121, 274 lg 1, 404 ja 203 järgi mõistetud raskemate karistustega, lugedes KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust. Sellest lähtudes KarS § 275 järgi õigeksmõistmine samuti ei too kaasa tema karistuse kergendamist. Küll aga toob tema lõpliku karistuse kergendamise kaasa tema õigeksmõistmine KarS § 404 järgi. Maakohus karistas E.V KarS § 404 järgi 3 aastase vangistusega, mida KarS § 64 lg 1 alusel suurendati talle eeltoodud kuritegude eest mõistetud karistuste arvel, lugedes tema liitkaristuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust. Seda suurendati KarS § 65 lg 2 alusel Viru Maakohtu 11.03.2011 otsusega mõistetud kandmata karistuse – 1 kuu vangistust – võrra ning kohtuotsuste kogumis mõisteti lõplikuks karistuseks 3 aastat ja 7 kuud vangistust. Arvates karistuse hulka eelvangistuses viibitud 5 päeva, loeti lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat 6 kuud 25 päeva vangistust alates 19.01.2013. Kuna KarS § 404 järgi mõistetud 3 aastat vangistust kui raskeim karistus langeb nüüd ära, siis tuleb lähtealuseks võtta raskuselt järgmised, milleks on KarS §-de 274 lg 1 ja 203 järgi mõistetud 2 aastat vangistust. Maakohus kasutas liitkaristuse mõistmisel üksikkaristustest raskeima suurendamise printsiipi, suurendades 3 aastat vangistust 6 kuu võrra. Ringkonnakohus lähtub samast printsiibist ja leiab, et lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest tuleb mõista 2 aastat ja 6 kuud vangistust. Seda tuleb KarS § 65 lg 2 alusel suurendada Viru Maakohtu 11.03.2011 otsusega mõistetud kandmata karistuse – 1 kuu vangistust – võrra ning kohtuotsuste kogumis mõista lõplikuks karistuseks 2 aastat ja 7 kuud vangistust. Sellega lugeda kaetuks ka KarS § 121 järgi (2009 aasta episoodid) mõistetud 1 aasta vangistust. Arvates karistuse hulka eelvangistuses viibitud 5 päeva, lugeda lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 6 kuud 25 päeva vangistust alates 19.01.2013.
18.Menetluskulude hüvitamine seoses osalise õigeksmõistmisega. KrMS § 181 lg 1 kohaselt õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik. Käesoleva otsusega E.V mõisteti õigeks süüdistuses KarS §-de 201 lg 1, 275 ja 404 järgi, mis süüdistuse üldmahust moodustab ligikaudu ühe neljandiku. Maakohtu otsusega mõisteti E.V-lt menetluskuludena välja sundraha 532,50 eurot, ekspertiisitasu 1724 eurot, kannatanu Seesam Insurance AS esindaja sõidu- ja ööbimiskulu 64 eurot, kannatanu A.F. i saamata jäänud sissetulek 238,80 eurot, kaitsja G. Tšelnokova poolt eeluurimisel ja kohtuistungitel osutatud õigusabi katteks 700,75+280,80+1800=2781,55 eurot. Kõik kokku seega 5340,85 eurot. Ülejäänud menetluskulu 2171 eurot jättis maakohus KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda.
Ringkonnakohus märgib, et kuna E.V mõisteti õigeks süüdistuses KarS § 404 järgi, siis ei ole alust temalt välja mõista kannatanu Seesam Insurance AS esindaja sõidu- ja ööbimiskulu 64 eurot, mis tuleb jätta riigi kanda. Samuti tuleb vähendada temalt süüdistuste üldmahtu arvestades kaitsjatasu väljamõistmist 1/4 võrra, milleks on 2781,55:4=695,39 eurot, jättes selle riigi kanda. Kokku jääb seega veel riigi kanda 695,39+64=759,39 eurot. E.V-lt tuleb menetluskuludena välja mõista 5340,85-759,39=4591,46 eurot, mida on õigus tasuda osade kaupa ühe aasta jooksul, nagu seda määras maakohus.
19.Viimasena käsitleb ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludega seonduvat.
19.1.E.V kaitsja vandeadvokaat G. Tšelnokova taotleb kaitsjatasu väljamõistmist apellatsiooni koostamise eest 288 eurot, sh käibemaks 48 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus on põhjendatud ja kuulub täielikult rahuldamisele.
19.2.Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel, tuleb juhinduvalt KrMS § 185 lg-st 1 jätta see menetluskulu riigi kanda.
20.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg 2 p-st 2 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning teeb tühistatud osas uue otsuse. Apellatsioon rahuldada osaliselt.
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Kartau
/allkirjastatud digitaalselt/ Maarika Kuusk
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Lõhmus
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.