Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.

SÜÜDISTUS:

toimunud, eesmärgiga saada pangalt faktooringlepingust tulenevat faktooringuavanssi alusetult, teades, et Rotal-Kaubanduse OÜ ei tasu esitatud arvete eest pangale, mille tagajärjel kandis Danske Bank AS B.L arveldusarvele kokku 558 435 eurot, millega põhjustati varaline kahju Danske Bank AS Eesti filiaalile kokku summas 558 435 eurot. Samuti P.V ja B.L (pankrotis) , olles ettevõtteks, kus põhitegevuse alla kuulub sõidukite vahendamine, seega igapäevase äritegevuse huvides, eesmärgiga saada varalist kasu, 30.09.2008 AT vahendusel, volitades teda allkirjastama lepinguid B.L nimelt, sõlmisid 8 müügi- ja liisingulepingut AS- ga DnB Nord Liising (praeguse ärinimega Aktsiaselts DNB Pank), mille kohaselt müüs liisingule 8 sõidukit, luues liisingu esindajale ebaõige ettekujutuse, nagu kuuluksid nimetatud sõidukid B.L, olles teadlikud, et sõidukite omand ja valdus kuulub AS-le Silberauto vastavalt 30.09.2008 Silberauto AS ja B.L vahel sõlmitud sõidukite müügilepingutes sätestatud tingimustele. Jätsid kavatsetult AS-ga Silberauto sõlmitud müügilepingutest tulenevad müügihinnad tasumata, eksitasid AS DnB Nord Liisingu esindajat sõidukite kuuluvuse osas, mille tagajärjel AS DnB Nord Liising kandis 01.10.2008 B.L arveldusarve le nr 332106190003 vastavalt esitatud arvetele kokku 2 760 700 krooni (176 440, 89 eurot). Seega P.V, varalise kasu saamisega tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, isikuna, kes on varem toime pannud kelmuse; suures ulatuses ning grupis pani toime KarS § 209 lg 2 p 1, 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Seega B.L (pankrotis), varalise kasu saamisega tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, isikuna, kes on varem toime pannud kelmuse; suures ulatuses ning grupis pani toime KarS § 209 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

poolt AS DnB Nord Liising teadmata arve nr 323-U alusel kuupäevaga 15.10.2008 Unistar- Auto OÜ- le, Unistar- Auto OÜ oli nimetatud sõiduki juba müünud arve nr 20081/E alusel kuupäevaga 11.09.2008 B.L OY-le Soome Vabariiki ning AS-le DnB Nord Liising jäeti auto eest tasumata; 03.07.2008 sõlmis B.L AS - ga DnB Nord Liising müügi - ja liisingu lepingu nr 080651 sõiduki Citroen Picasso 1,6i ( tehasetähisega VF7CHNFUC98251600) hinnaga 180 632 krooni (11 544.49 eurot), s õiduk müüdi B.L poolt AS DnB Nord Liising teadmata eeluurimisel tuvastamata ajal Unistar-Auto OÜ- le, Unistar- Auto OÜ müüs nimetatud sõiduki arve nr 2008-10- 28/1 alusel kuupäevaga 28.10.2008 B.L OY-le Soome Vabariiki ning AS-le DnB Nord Liising jäeti auto eest tasumata; 03.07.2008 sõlmis B.L AS-ga DnB Nord Liising müügi- ja liisingulepingu nr 080677 sõiduki C itroen Picasso 1,6i (tehasetähisega VF7CHNFUC98250078 ) hinnaga 180 632 krooni (11 544.49 eurot), sõiduk müüdi B.L poolt AS DnB Nord Liising teadmata arve nr 328- U alusel kuupäevaga 16.10.2008 Unistar- Auto OÜ- le, Unistar- Auto OÜ müüs nimetatud sõiduki arve nr 20091/E alusel kuupäevaga 16.10.2008 B.L OY-le Soome Vabariiki ning AS-le DnB Nord Liising jäeti auto eest tasumata; 03.07.2008 sõlmis B.L AS-ga DnB Nord Liising müügi- ja liisingu lepingu nr 080693 sõiduki Citroen Picasso 1,6i (tehasetähisega VF7CHNFUC98251592) hinnaga 180 632 krooni (11 544.49 eurot), sõiduk müüdi B.L poolt AS DnB Nord Liising teadmata eeluurimisel tuvastamata ajal Unistar- Auto OÜ- le, Unistar- Auto OÜ müüs nimetatud sõiduki arve nr 200810- 28/2 alusel kuupäevaga 28.10.2008 B.L OY-le Soome Vabariiki ning AS-le DnB Nord Liising jäeti auto eest tasumata; 03.07.2008 sõlmis B.L AS- ga DnB Nord Liising müügi- ja liisingu lepingu nr 080703 sõiduki Citroen Picasso 1,6i ( tehasetähisega VF7CHNFUC98303695) hinnaga 180 632 krooni (11 544.49 eurot), sõiduk müüdi B.L poolt AS DnB Nord Liising teadmata arve nr 322- U alusel kuupäevaga 15.10.2008 Unistar- Auto OÜ- le, Unistar- Auto OÜ oli nimetatud sõiduki müünud arve nr 20080/E alusel kuupäevaga 11.09.2008 B.L OY -le Soome Vabariiki (võetud arvele 31.10.2008) ning AS-le DnB Nord Liising jäeti auto eest tasumata; 03.07.2008 sõlmis B.L AS- ga DnB Nord Liising müügi- ja liisingu lepingu nr 080729 sõiduki Citroen Picasso 1,6i ( tehasetähisega VF7CHNFUC98261289) hinnaga 180 632 krooni (11 544.49 eurot), sõiduk müüdi B.L poolt AS DnB Nord Liising teadmata arve nr 326- U alusel kuupäevaga 15.10.2008 Unistar- Auto OÜ- le, Unistar- Auto OÜ oli nimetatud sõiduki müünud arve nr 20091/E alusel kuupäevaga 08.10.2008 B.L OY-le Soome Vabariiki ning AS-le DnB Nord Liising jäeti auto eest tasumata; 03.07.2008 sõlmis B.L AS- ga DnB Nord Liising müügi- ja liisingu lepingu nr 080732 sõiduki Citroen Picasso 1,6i ( tehasetähisega VF7CHNFUC98302704) hinnaga 180 632 krooni (11 544.49 eurot), sõiduk müüdi B.L poolt AS DnB Nord Liising teadmata eeluurimisel tuvastamata ajal Unistar-Auto OÜ- le, Unistar-Auto OÜ müüs nimetatud sõiduki arve nr 2008-10- 28/3 alusel kuupäevaga 28.10.2008 B.L OY-le Soome Vabariiki ning AS-le DnB NORD Liising jäeti auto eest tasumata; 04.07.2008 sõlmis B.L AS-ga DnB Nord Liising müügi- ja liisingulepingu nr 080761 sõiduki C itroen Picasso 1,6i (tehasetähisega VF7CHNFUC25997430 ) hinnaga 180 632 krooni (11 544.49 eurot), sõiduk müüdi B.L poolt AS DnB Nord Liising teadmata arve nr 327- U alusel kuupäevaga 15.10.2008 Unistar- Auto OÜ- le, Unistar- Auto OÜ oli nimetatud sõiduki müünud arve nr 20092/E alusel kuupäevaga 08.10.2008 B.L OYle Soome Vabariiki (võetud arvele 17.10.2008) ning AS -le DnB Nord Liising jäeti auto eest tasumata. Samuti P.V, sõlmis müügi -ja liisingulepingud AS-ga DnB Nord Liising (praeguse ärinimega Aktsiaselts DNB Pank) kasutades AT kui B.L volitatud esindajat, saanud sõidukite kasutusõiguse ja valduse, müüs AS -le DnB Nord Liising kuuluvad sõidukid viimase teadmata B.L OY-le Soome Vabariiki alljärgnevalt : 05.09.2008 sõlmis B.L AS-ga DnB Nord Liising müügi- ja liisingu lepingu nr 090557 sõiduki Mercedes-Benz 111

CDI-A2 ( tehasetähisega WDF63970313365932) hinnaga 395 000 krooni (25 245.10 eurot), sõiduk müüdi B.L poolt AS DnB Nord Liising teadmata arve nr 288-D alusel kuupäevaga 26.09.2008 B.L OY -le Soome Vabariiki ning AS-le DnB Nord Liising jäeti auto eest tasumata ; 05.09.2008 sõlmis B.L AS- ga DnB Nord Liising müügi- ja liisingu lepingu nr 090573 sõiduki Mercedes-Benz 515 KA 4X2 ( tehasetähisega WDB9066551S229415) hinnaga 591 062 krooni (37 775.75 eurot), sõiduk müüdi B.L poolt AS DnB Nord Liising teadmata 22.09.2008 arve nr 284-D alusel B.L OY-le Soome Vabariiki ning AS-le DnB Nord Liising jäeti auto eest tasumata. Seega P.V , valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramisega, isikuna, kes on varem toime pannud omastamise; suures ulatuses ja grupis pani toime KarS § 201 lg 2 p 1, 2, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Seega Kaupo Jõgi, valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramisega, suures ulatuses ja grupis pani toime KarS § 201 lg 2 p 2, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

Rahuldas DNB Liising AS esitatud tsiviilhagi summas 74 342,44 eurot. VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5, KrMS § 310 lg 1 aluselis mõist solidaarselt P.V-lt ja Kaupo Jõgi ́lt välja DNB Liising AS kasuks 74 342,44 eurot. Rahuldas DNB Liising AS esitatud tsiviilhagi summas 193 436,89 eurot. VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5, KrMS § 310 lg 1 alusel mõistis P.V-lt DNB väljaLiising AS kasuks 193 436,89 eurot.

APELLATSIOONID:

haaras ka Eestit, toimus hiljem ning siis tekkisid majandusraskused eelkõige sellepärast, et Soome B.L OY ei olnud enam võimeline arveid tasuma ning tema suhtes kuulutati välja pankrott. Kohus loeb arved 30 auto osas fiktiivseks põhiliselt selletõttu, et ARK ́i andmetel kuulusid sõidukid sel ajal kolmandatele isikutele, kusjuures on segamini aetud auto valdus ja selle omand. Kuigi auto tehnilises passis märgitakse tõepoolest auto omanik ja selle kasutaja, ei tähenda see siiski, et autoregistris märgitud omanik on ka tegelikult selle auto omanik. Riigikohtu Halduskolleegium oma 09.03.2010 otsuses asjas nr. 3-3-1-94-09 on jõudnud seisukohale, et liiklusregistri kanded ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile. Tegemist on informatiivse andmekoguga ning ARK’i andmetele ei ole isikutel juurdepääsu. Seega ei saanud B.L ei Eesti ega Soome ARK’is kontrollida kandeid autode kohta ning eeldas, et kui B.L OY need autod müüs, siis oli tal selleks ka õigus. B.L ei ole oma omandiõigust üle andnud. Teiseks on kohtuotsus rajatud sellele, et 30 sõidukit ei ole füüsiliselt üle antud. Tegelikult otsuses märgitud B.L poolt esitatud ja panga poolt aktsepteeritud arvetes ei olegi viidet selle kohta millal konkreetselt auto üle antakse. Arves on märgitud ainult RotalKaubanduse OÜ maksetähtaeg. Arve esitamise ajal võib auto veel asuda ükskõik kus või see alles hangitakse sest müügilepingus tuleb eristada kehtiva seaduse kohaselt kahte osa: võlaõiguslikku müügitehingut ja käsutustehingut, mida võidakse lükata ka tulevikku. Faktooringulepingu p-des 1.2, 3.1.4, 3.1.7, 3.1.8, 3.1.9 on märgitud, et poolte vahel peab olema võlaõiguslik leping, millest tulenev nõue loovutatakse faktoorile. Et tegemist oli äririskiga tõendab ka asjaolu, et esmalt pöördus Danske Pank kindlustuse poole (vt. kuriteo teate lisa, I kd. 60-61). Kuna kindlustus taotlust ei rahuldanud alles siis pöördus pank uurimisorganite poole.

Et liising oli väga hästi teadlik, kus autod asuvad tõendab asjaolu, et AS Dnb Nord Liising on esitanud AS Silberauto vastu tsiviilasjas tsiviilasjas 2-10-30959 hagi, milles nõuab omandiõiguse tunnustamist ning asjade ebaseaduslikust valdusest väljaandmist. Tsiviilasjas on AS Dnb Nord Liisingu nõue üles ehitatud samade eelnimetatud üleandmisaktide alusel väites, et AS Dnb Nord Liising on saanud heauskselt läbi asja üleandmise vaidlusaluste sõidukite omanikuks. Seega tsiviilasjas väidab DnB Nord Liising, et ta on saanud müügilepingu esemeteks olevate sõidukite omanikuks ning sellisel juhul võiks öelda, et müügilepingud on korrektselt täidetud, ostja on maksnud lepingueseme eest tasu ning müüja on üle andnud omandiõiguse vastavalt lepingule. Eeltoodust nähtub väga selgelt, et AS DnB Nord Liising väidab igas menetluses seda, mis tundub parasjagu kasulik olevat. Tsiviilasjas väidab, et on vaidlusaluste sõidukite omanik, kuid kriminaalasjas jällegi, et ta ei ole omanikuks saanud, sest muidu langeks automaatselt ära kelmuse koosseis. Kelmuse objektiivse koosseisu moodustab petmine, mille tulemusena kannatanu teeb varakäsutuse ning saab varalist kahju, süüdlane aga varalist kasu. Petmise näol on tegemist kannatanul tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomisega. Ebaõige ettekujutuse loomisega ega eksimusse sattumisega ei ole aga tegemist, kui kannatanu on tehingu kõigist asjaoludest teadlik, need on varasemalt läbi arutatud, kannatanule on esitatud kogu informatsioon ja tehingut puudutavad dokumendid. Kuna AS Dnb Nord Liising ei olnud tehingute tegemisel eksimuses, siis ilmselgelt puudub ka kelmuse objektiivne koosseis. Samuti puudub B.L käitumises otsene tahtlus ebaõide ettekujutuse loomise suhtes ning süüdistus ei ole seda ka mitte millegagi tõendanud. Seega puudub B.L tegevuses süüteo koosseis, vaid tegemist on majanduslangusest tingitud maksujõuetusega.

Kaubandus OÜ vahel ) sõiduki müümise - ostmise kohta, ainsaks tagatiseks on ostjatelt laekumata arved läbi pangale nõude loovutamise seoses faktooringuga. Seega ei saa B.L tegutsemisvaldkonda - sõidukite hulgikaubandus laovarude f inantseerimise põhimõttel Danske Pank AS - i faktooringu kaasabil – pidada vähemalt sõidukite puhul nö klassikaliseks ostuks – müügiks, vaid pigem selle nö alaliigiks. Kui tavapärase ostu – müügi puhul tasumine ja valduse üleandmine toimub reeglina samaaegselt või peaaegu samaaegselt, siis pelgalt raamatupidamisliku dokumendi - arve esitamine ( antud juhul 30 auto episoodis P.V-le etteheidetavad väidetavalt fiktiivsed arved ) ei tähenda, et osundatud 30 sõidukit oleksid pidanud asuma OÜ Rotal – Kauba nduse müügiplatsil oleksid pidanud asuma Eestis et need sõidukid oleksid pidanud olema arve esitamise momendiks B.L poolt müüdud Rotal – Kaubanduse OÜ – le isegi need sõidukid üldse oleksid pidanud olema B.L omandis. Pealegi - AÕS § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja. Asjaolule, et faktooringu puhul ei ole tegemist klassikalise pangalaenuga viitab ka 15. 01. 2008.a. faktooringlepingu nr 469FAL0800002 põhitingimus: Müüjal ( B.L ) on õigus esitada arveid faktoorimiseks ja pangal õigus esitatud arveid faktoorida 12 kuud, so 15. 01. 2008 a kuni 15. 01. 2009 a. Nimetatud lepingus ei ole näidatud konkreetseid sõidukeid ehk teisisõnu : B.L ei olegi faktooringlepingus kinnitanud, et sõidukid, mida ta faktoorib, kuulusid lepingu sõlmimise ajal 15. 01. 2008.a. OÜ – le B.L. Seda ei saanud teha, enamgi veel : seda ei pidanudki OÜ Avantvcars tegema, sest see ei ole faktooringu vältimatu eeldus, see ei olnud laovahendite finantseerimise põhimõttel sõidukite hulgikaubandusega tegeleva ettevõtte poolt arvete panga abiga faktoorimise majanduslikuks sisuks. Nii ei ole iseenesest välistatud ega automaatselt ebaseaduslik, kui ühte ja sama sõidukit mingil ajaperioodil faktooritakse korduvalt ühtede ja samade eeltoodud viisil tegutsevate ettevõtete poolt. Just eeltoodud majandustegevuse põhimõtete hindamisel on eksitud nii P.V-le esitatud süüdistuses kui kahetsusväärselt ka otsuses. Kaitsja taotleb, et ringkonnakohus tõdeks antud olukorras KrMS § 339 lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumist maakohtu poolt, mis seisneb nii laovarude finantseerimise põhimõtte ning pangafaktooringu põhimõtte ebaõigel sisustamisel kui ka maakohtule esitatud tõendi - 15. 01. 2008.a. faktooringlepingu nr 469FAL0800002 ebaõiges tõlgendamises – hindamises. See omakorda on viinud materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele otsuses – P.V ebaõigele süüdimõistmisele KarS § 209 lg 2 p 1, 2, 3 järgi. On leitud, et laovarude finantseerimise põhimõttel ning panga kaasabil aastate vältel varasem edukas tegutsemine aitas OÜ – l B.L ( P.V ) luua nö usalduslik suhe pangaga, mistõttu oligi võimalik panga usaldust süüdistuses toodud moel ära kasutada ehk siis varasemat edukat tegutsemist on Otsuses tõlgendatud süüdistatava kahjuks kui asjaolu, mis võimaldas P.V kuritegu toime panna. Kaitsja sellega ei nõustu. Üldtuntud asjaolu on ( KrMS § 60 lg 3 ), et esimesed märgid majandussurutise saabumisest Eestis ilmnesid hiljemalt 2008 a teisel poolel ; majandussurutis saavutas haripunkti 2008 lõpus - 2009 alguses. Ei osanud seda ette näha B.L, Sten Nugis ega ka Danske Pank AS, sest vastasel oleks ebamõistlik eeldada, et viimane oleks 15. 01. 2008.a. faktooringlepingu nr 469FAL0800002 sõlminud. Just sellesse perioodi aga langesid B.L ( P.V ), OÜ Rotal Kaubandus majanduslik tegevus kontekstis süüdistuses etteheidetavate arvetega 30 auto episoodis. Nendel asjaoludel ei saa B.L ettevõtluses ( sama ka Rotal Kaubandus OÜ - s ) ilmnenud raskused ehk äririski realiseerumine olla nendele ettevõtetele ja sealhulgas P.V-le karistusõiguslikult etteheidetavad.

30 sõiduki episoodis on maakohus eksinud lisaks B.L majandustegevusele hinnangu andmisel ka põhimõtte sisustamisel. Kaitsja toob mõned näited. Episood seoses sõidukiga Mitsubishi L200 4 x 4 2, 5 TDI 85 kw ( 06. 08.2008 a rve 239 – R, Otsuse lk 20 ) Osuses leitakse, et Eesti Autoregistrikeskuse ( liiklusregister ) andmeil ei ole B.L kunagi selle sõiduki omanikuna registreeritud, millest tulenevalt arve 239 – R puhul on tegemist fiktiivse arvega ja B.L on esitanud Rotal Kaubandus OÜ – le arve sõiduki eest, milline kuulus ühele krediidiasutusele ja müüdi seejärel teisele krediidiasutusele ja millisega B.L – l puudus igasugune puutumus. Maakohtule esitatud ja seal uuritud tõenditest johtub, et 28. 07. 2005 a on nimetatud sõiduki omanik Silberauto AS müünud Nordea Finance Estonia AS – le. Samas liiklusregistri väljavõttest nähtub, et Silberauto AS ei ole kunagi olnud registris kirjas sõiduki omanikuna.

Episood seoses sõidukiga Ford – Transit 350L VAN ( 09. 10. 2008 a arve 303 – R ; maakohtu otsus lk 25 ) Süüdistusaktis ( lk 4 ) on näidatud, et arve 303 – R koostamise ajal so 09. oktoobril 2008 a kuulus sõiduk Swedbank Liising AS – le. Tegelikult samade registriandmete kohaseltmis on maakohtule esitatud - kustutati sõiduk registrist juba 9 kuud enne seda, so 17. 01. 2008.a. seoses müümisega välisriiki. Otsuses leitakse P.V süüstavalt, et B.L OY on esitanud 07. 10. 2008.a. arve B.L – le. Kuid miks seda ei võidud teha, miks oli see ebaseaduslik, otsusest ei nähtu. Antud juhul ei ole süüdistatav ka kuidagi eiranud nö kaasaaitamiskohustust tõendamisel ega loonud mingeid takistusi tema poolt esitatud vastuväidete tõendamisel. Sellisele süüdistatava käitumisele ei ole viidatud ka otsuses. KarS § 209 kooseisu objektiivse külje obligatoorne element on varalise kasu saamine. Ilmselt ei ole vaidlust ka selles, et P.V saab ja peab ennast kaitsma vaid selle süüdistuse vastu, milline on temale esitatud. ei süüdistatagi P.V ( ega ka B.L – d ) varalise kasu saamises, mistõttu ainuüksi sellel kaalutlusel ei saa teda süüdi mõista. Maakohtu otsuses märgitakse ( lk 28 ), et B.L sai summas 558 435 eurot varalist kasu ; siinkohal kaitsja osundab, et maakohus ei saa Otsuses sisustada kuriteo objektiivset teokoosseisu obligatoorse elemendiga, mida süüdistuses süüdistatavale ei ole ette heidetud. Palub nimetatud asjaolu tunnistada KrMS § 339 lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks.

Palub eelkirjeldatud menetluslik olukord tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 järgi. Kaitsja oli ja on seisukohal, et asjas ei ole tõendamist leidnud P.V poolt AS DnB Nord Liising eksimusse viimine, mis on ühtlasi talle etteheidetava KarS § 209 obligatoorne koosseisue lement. Vastupidi, asjas on leidnud tõendamist, et AS DnB Nord Liising oli teadlik asjassepuutuvate tehingute asjaoludest, kõik sõidukite tehinguid puudutavad dokumendid saadeti talle tutvumiseks. AS-le DnB Nord Liising oli teada, et tema ja B.L vaheliste tehingute näol oli tegu laofinantseeringuga ja et kasutati nn sale and leaseback lepinguid. Maakohus aga süüdistatava väidetele, et AS DnB Nord Liising oli teadlik tema ja B.L vaheliste tehingute sisust, tähelepanu pööranud ei ole. Kõnealuste liisingulepingute sõlmimiseks esitati AS -le DnB Nord Liising muu hulgas ka B.L ja AS Silberauto vahelised müügilepingud, kust nähtus üheselt – ja ka maakohtu otsuses viidatuna – auto müügihinna täieliku tasumise tähtaeg, millega omandireservatsiooni puhul loetakse omand ostjale üle läinuks. Kuna AS Silberauto müügilepingud olid kõik maksetähtajaga 10.10. 2008 ning müügi - ja liisingulepingud B.L ja AS DnB Nord Liising sõlmiti 30. 09. 2008, siis ei saanud B.L ega P.V AS-i DnB Nord Liising müügi- ja liisinguobjektide omandi osas kuidagi eksitada. Samuti on teada, et omanikukande muudatuse ja vastutava kasutaja lasi liiklusregistrisse teha AS Silberauto, mis näitab veenvalt, et asjaosalised ei saanud omandiküsimuses eksimuses olla. Eksimuse puudumine AS-l DnB Nord Liising välistab aga KarS § 209 koosseisu esinemise. Seega on maakohus nimetatud asjaolu põhjendamatult tähelepanuta jätnud, mis kaitsja arvates toob kaasa kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 järgi. Seadus ei keela tingimusliku asjaõiguslepingu sõlmimist, mis tähendab, et AÕS § 92 järgne omandi üleandmise kokkulepe võidakse jõustada mingi tingimuse saabumisel, antud juhul näiteks B.L poolt ostusumma tasumisel AS-le Silberauto. P.V eelmine valitud kaitsja on juba viidanud B.L ja AS DnB Nord Liising vaheliste lepingute puudulikkusele ja poolte tegelikule tahtele ning sellega seonduvalt nende pikaajalisele koostööle, mistõttu leiab apellant, et vaidlusaluseid müügilepinguid (nt B.L ja AS DnB Nord Liising müügilepingu nr 093538 p 3.5 omandi ülemineku kohta) saab ja tuleb tõlgendada nii, nagu poolte koostöö ette nägi. Siinkohal viitab kaitsja ka VÕS § 25 ja §-le 29, mille järgi tuleb lepingu tõlgendamisel muu hulgas lähtuda poolte tegelikust tahtest ka siis, kui lepingutingimusele antud tähendus erineb sellistele tingimustele tavaliselt antavast tähendusest, samuti on lepingu tõlgendamisel suur kaal poolte vahelisel praktikal. Asjaolu, et AS DnB Nord Liising on praegu oluliselt teisel seisukohal, kui koostöö ajal B.L, ei välista AS- i DnB Nord Liisingu tollast tahet sõlmida B.L tehinguid just sel viisil, millele mh P.V korduvalt viidanud on. Küll aga välistab AS-i DnB Nord Liisingu tollane tahe KarS § 209 objektiivse teokoosseisu (teadlikkus tehingu asjaoludest). Sellele asjaolule ei ole maakohus tähelepanu pööranud. Palun nimetatud menetluslik olukord tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 alusel. Kaitsja leiab ka, et selline menetlusnormide rikkumine on lõppkokkuvõttes viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni ehk P.V ebaõige süüdimõistmiseni KarS § 209 järgi. K aheksa auto episoodis ei süüdistatagi P.V selles, et ta varalist kasu sai. Ka maakohus ei ole põhistanud varalise kasu saamist P.V poolt, mis on samuti talle etteheidetava KarS § 209 obligatoorne koosseisuelement. A sjaolust, et AS DnB Nord Liising kandis B.L pangakontole 2 760 700 krooni, ei järeldu, et P.V sai varalist kasu. Kuna kasu saamine P.V poolt on jäänud tuvastamata, on tegu kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Kui poolte vahel oli analoogne pikaajaline koostöö, mis mingil hetkel lagunes majanduslanguse tõttu, siis ei saa rääkida P.V tahtlusest kedagi eksimusse viia vaatlusaluste tehingute sõlmimise ajal – veel vähem kavatsetusest saada läbi pettusliku teo varalist kasu. Maakohtu otsuses nn 8 auto episoodi osas subjektiivse koosseisu täidetuse analüüs P.V suhtes sisuliselt puudub, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi. Kokkuvõtvalt on kaitsja seisukohal, et P.V vastutus KarS § 209 lg 2 punktides 1, 2 ja 3 sätestatud teo eest on tõendamata ning P.V tuleb seetõttu õigeks mõista. Kuna samas episoodis on esitatud süüdistus ka B.L ning P.V kui B.L juhatuse liikme te gevuses ei ole tõendatud õigusvastast ja süülist tegu, siis ei saa ka B.L nimetatud teo eest süüdi tunnistada, vaid tuleb õigeks mõista. KrMS § 310 lg 2 järgi tuleb AS DnB Nord Liising esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata jätta.

vajalikul määral põhjendamata, mis palu b tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 alusel. Samuti süüdistatakse P.V selles, et ta sõlmis AT vahendusel AS-ga DnB Nord Liising kahe sõiduauto Mercedes -Benz müügi- ja liisingulepingud ning, saanud sõidukite kasutusõiguse ja valduse, müüs AS -le DnB Nord Liising kuuluvad sõidukid viimase teadmata Soome OY-le B.L, jättes sõidukite eest tasumata. P.V süüdistuses nähakse selles episoodis omastamise koosseisu ( KarS § 201 ) Apellant leiab, et o tsus ei ole nende kahe sõiduki osas arusaadav, jälgitav, ei ole võimalik aru saada, millise Karistusseadus tiku sätte järgi on P.V nende kahe sõiduki osas süüdi tunnistatud, mistõttu ei ole võimalik sellega argumenteeritult väidelda. Otsuse käsitletava osas sellisest ülesehitusest saab apellant järeldadada, et osundatud kaks Mercedes – Benz sõidukit on käsitletavad kelmuse objektina ( sest omastamisena käsitleti 10 Citroeni, alapealkiri aga käsitles lisaks omastamisele ka kelmust ), Otsusest aga midagi sellist välja lugeda ei ole võimalik ja ka süüdistuses käsitleti seda mitte kelmusena, vaid omastamisena Otsuse lk 32 – 33 on vaid selles osas rohkete tehingute ja faktiliste asjaolude konstateerimine ilma mingisugusegi õigusliku analüüsi ja seda enam - õigusliku järelmita. Antud olukord on käsitletav KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi.

tehinguosaliste jaoks eesmärk ning finantseerimise eeldus. Kummaline on siinkohal lugeda süüdistusest termineid, mis vihjavad, justkui oleks toimunud need tehingud DNB teadmata. Harju Maakohus on apellandi hinnangul tõendite hindamisel jõudnud ebaõigete järeldusteni. Samuti on antud ebaõige kriminaalõiguslik hinnang Kaupo Jõgi tegevusele Unistar Auto OÜ juhatuse liikmena. DNB Nord Liisingu teadlikkus on tõendatud tunnistaja RO ütluste ja kohtule esitatud e-mailide vahetusega septembrist 2008.a , et DNB esindajat hoiti ka jooksvalt autode asukohaga kursis. Mitte kuidagi ei saa mööda vaadata 17.09.2008.a e -mailist, milles RO küsib kuidas ja millisel viisil autosid platsil saaks üle vaadata, sest suuremate diilide puhul tuleb varad üle vaadata. Autode ülevaatamist kinnitas ta ise ka kohtus. Kohus on kontekstist välja rebinud hoopis RO lause, milles ta väidab, et sõiduki välisriiki realiseerimiseks tuleb registris teha vastav kanne. Taoline väide on esiteks eksitav ning tunnistaja ei ole seda ka kohtuistungil sellises kontekstis väitnud. Kohus viitab ühisele ja kooskõlastatud tegevusele P.V-ga , kuid täielikult jääb arusaamatuks, milles seejuures Kaupo Jõgi tegevus seisneb – peale selle, et autod olid Unistar Auto OÜ platsil, kus need saadeti B.L soovil Soome edasi. DNB Liisinguga K.Jõgi ei suhelnud, finantseerimisega ta ei tegelenud, autosid ta Soomes kolmandatele isikutele ei müünud. Eriti arusaamatuks jääb tema puhul aspekt, millega väidetakse, et ta on vara enda kasuks pööranud. Täiesti paljasõnaliste väidete vastu on isegi raske midagi muud vastupidist väita peale selle, et ta ei ole enda kasuks midagi pööranud ega DnB vara omastanud, autode vormistamisest Soomes ei olnud tema teadlik. Vastupidiselt, Soome osapoole B.L OY pahatahtliku käitumise tõttu, on Kaupo Jõgi juhitud ettevõtted pankrotistunud ning ta on tänaseks kaotanud ka kogu oma isikliku vara ehk siis saanud suures ulatuses varalist kahju. Kohus jõuab ebaõigele järeldusele ka selles osas, et Citroenide müük Unistar Auto B.L-ile oli formaalne. Tegemist oli reaalsete tehingutega, millest sai ka Unistar Auto OÜ igapäevases majandustegevuses kasumit. Unistar Auto OÜ nõustus oma valduses autosid hoidma, kuna B.L ei olnud selleks Eestis sobivat platsi. Vastavalt autode realiseerimise mahule Soomes, saadeti autosid B.L soovil jooksvalt juurde. Enne seda, kui Soome osapool võlgnevusse jäi ning millest on tänaseks tõusetunud ka kriminaalasi, müüdi analoogselt ca 20 Citroeni ning nende eest tasus Soome osapool B.L OY korrektselt ning kustutati ühtlasi liisingukohustus DnB liising ees. Pank oli juriidilisest ja tehnilisest poolest nende tehingute tegemisel väga hästi teadlik ning kuni autode eest tasuti korrektselt, oli kõik nende jaoks aktsepteeritav. Lihtsalt situatsiooni kokku võttes ei käitunud Eestis keegi kuritahtlikult, vaid B.L OY ei täitnud oma kohustusi seonduvalt arvete mittetasumisega ja põhjustas DnB Liising ees võlgnevuse. Oluline on märkida, et Unistar Auto OÜ ei suhelnud liisingfirmaga ega saanud ka mingisugust varalist kasu. Nende asemel oleks võinud olla tehingupartneriks ükskõik milline teine firma või teoreetiliselt neid isegi DnB Liisingu jaoks ei pidanuks üldse olemas olema. Tagajärg oleks panga jaoks olnud täpselt samasugune. Samuti ei seondu Kaupo Jõgi ega Unistar Auto OÜ vähimalgi määral tehingutega Rotal Kaubandus OÜ -ga. Mis puudutab B.L poolt Rotal Kaubandusele üleantud liisingukohustusi, siis tegemist on nende firmade omavahelise asjaajamise ja otsustega. Harju Maakohus on täiesti meelevaldselt käsitlenud B.L ja P.V Unistar Auto OÜ ja Kaupo Jõgiga isikute grupina. Kaupo Jõgi ja P.V on erinevate juriidiliste isikute juhatuse liikmed, kes igapäevaselt tegelesid erinevate üksteisest sõltumatute ettevõtete tööga. Süüdistus on neile esitatud sõnasõnalt samasuguses tegevuses, absoluutselt hindamata Kaupo Jõgi puhul isegi võimalust midagi reaalselt omastada või vara juriidiliselt kontrollida. Fakt on see, et temal Unistar Auto OÜ juhina puudus igasugune võimalus suhelda liisingfirmaga või autosid Soomes võõrandada,

kuna puudusid vastavad lepingulised suhted. Seega tema puhul puhtteoreetiliselt ei saa olla mitte mingisugust rolli võimalikul vara omastamisel. Süüdistuskõnes ei toodud samuti välja mitte ühtegi võimalikku aktiivset tegevust, mida Kaupo Jõgi isikute grupis tegi st kuidas tema täpselt osales vara pööramisel enda kasuks, millest tema kasu sai jne. Taoline teopanuse hindamine on kriminaalasjas äärmiselt vajalik. Ei ole võimalik teha üldsõnalisi etteheiteid mõlemale isikule, käsitledes neid täiesti põhjendamatult isikute grupina. Iga tehinguga puutumuses olevat isikut ei saa subjektiivsest küljest käsitleda koheselt isikute grupina. Süüdistust ei ole võimalik esitada identselt, arvestades, et Kaupo Jõgi on Unistar Auto OÜ juhataja. Hinnates Kaupo Jõgi üldist tegevust kuni 2008.a-ni kalduvad ka need asjaolud olukorda hindama K.Jõgi kasuks. Ta oli tol ajahetkel pikaajaliselt vastavas valdkonnas tegev, sõidukite müügimaht oli tema ettevõttes suur. Absurdne oleks arvata, et tal oli huvi 10 autot selles kontekstis omandada ning oma maine rikkuda. Huvi oli üheselt ikkagi arendada jätkusuutlikku tegevust ja oma ettevõtmisi ausalt laiendada. Episoodi hinnates on osapoolte tavapärast tsiviilõiguslikule suhtele ja praktikale majandusseisu halvenedes hakatud kriminaalõiguslikku värvingut andma. Ilmselgelt ei olnud Unistar Auto OÜ -l ega Kaupo Jõgil süüdistuses mainitud tehingute tegemisel tahtlust võõrast vara omandada. Kogu kaasuse olemus on tsiviilõiguslik ning panga kahjum tulenes otseselt ainult ühest asjaolust, nimelt jättis Soome partnerfirma B.L OY autode eest tasumata. On nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses.

kuid selge on see, et tsiviilhagi jäeti tervikuna läbi vaatamata ning otsuses on seejuures kajastatud võimaliku lausena vaid ühte normi ehk PankrS § 43 lg-t 2. PankrS § 43 lg 2 kohaldamiseks peavad samaaegselt esinema kaks eeldust: enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on olemas varaline nõue võlgniku vastu ja selle kohta ei ole veel otsust tehtud. Need eeldused ei ole P.V puhul täidetud ja tema suhtes ei olnud lubatav tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine (kuivõrd muid aluseid ei esine ja ka kaevatavast otsusest ei nähtu). Maakohus on küll viidanud tsiviilasjale nr 2-11-29912 (B.L pankrotimenetlus), kuid P.V osas ei ole kohus tuvastanud Pankr S § 43 lg 2 eelduste esinemist (neid ka ei esine) . Danske on seisukohal, et süüdistatavad (kahju põhjustajad) P.V ja B.L ei ole käsitletavad ühe ja sama isikuna ning tsiviilasi nr 2-11-29912 (B.L pankrotimenetlus) ei saa ühelgi juhul mõjutada tsiviilhagi läbivaatamist P.V suhtes. Maakohtu käsitlus on ilmselgelt ebaõige ja riivab oluliselt Danske kui kannatanu õigustatud huvi nõuda süüdistatavate poolt tekitatud kahju hüvitamist. Maakohtu järeldus on otseses vastuolus kehtiva õiguse ja selle kohaldamispõhimõtetega PankrS § 43 lg 2 osas ja ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikaga – kolleegium on korduvalt sedastanud, et kriminaalmenetluses saab kohus jätta tsiviilhagi läbi vaatamata üksnes erandlikel juhtudel (vt nt RKKKo nr 3-1-1-47-07, p-d 36-37). Tsiviilhagi saab kohus jätta läbi vaatamata ainult siis, kui selleks on menetlusseadustikus ette nähtud alus. P.V puhul ei esine sellist menetlusseadustikus sisalduvat alust, mis lubaks kohtul eirata kannatanu õigusi esitada tsiviilhagi kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõudes. Selliseid aluseid ei ole kohus kaevatavas otsuses esile toonud ega seetõttu ka vastavaid järeldusi põhjendanud (järelduste puudumine ja ebaselgus tingivad paratamatult ka kohtuotsuses motiivide puudumise). KrMS § 310 lg 1 sätte eesmärk on võimaldada kriminaalasja arutaval kohtul lahendada ka tsiviilhagi ja teha selles osas siduv otsus. Üldjuhul on süüdimõistva kohtuotsuse korral tuvastatud tegude toimepanemine, mille läbi on kannatanud kandnud kahju ja seetõttu tuleb reeglina ka kannatanu tsiviilhagi rahuldada. Antud juhul see nii ka on ja seda on kinnitanud ka maakohus. Asjaolu, et teatud erandlikel juhtudel on põhjendatud jätta tsiviilhagi rahuldamata või läbi vaatamata ja menetlusseadustik seda ka võimaldab ei tähenda, et kohus võiks sellise otsustuse kergekäeliselt ja meelevaldselt teha ning kohaldada eraldiseisvatele süüdimõistetutele valimatult ühte ja sama seaduse sätet, mis pole P.V suhtes kohaldatav. Kaevatav otsus tuleb tsiviilhagi läbivaatamata jätmise osas tühistada ka menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu – kohtu siseveendumuse kujunemine pole jälgitav, kohtu järeldused ei ole arusaadavad ega motiveeritud Kaevatavas otsuses on kannatanute (lisaks Danskele ka DNB Liising AS) tsiviilhagisid käsitletud sisuliselt vähem kui ühel leheküljel, seejuures Danske tsiviilhagi mahub vaid ühte 14 rea pikkusesse lõiku. Ainuüksi see asjaolu viitab selgelt ja üheselt, et maakohus ei ole kaevatavas otsuses kõiki olulisi asjaolusid kaalunud ega oma järeldusi põhistanud. See omakorda tähendab, et otsus ei ole lugejale jälgitav (pole võimalik tuvastada konkretiseeritud järeldusi ega nende aluseks olnud kaalutlusi-põhjendusi). Antud juhul on ilmne, et kaevatav otsus on Dankse tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise osas ebaselge, vastuoluline ja põhjendamatu. Nagu ülal märgitud, pole võimalik aru saada, miks kohus vaikimisi käsitleb P.V ja B.L`i ühe isikuna ja jätab tsiviilhagi tervikuna läbi vaatamata. Maakohus eristab süüdistatavaid käsitledes nende tegude läbi kannatanule põhjustatud kahju (ehk individualiseerib süüdistatavad), kuid lõppjärelduses kujundab otsustuse vaid tsiviilhagi kui terviku suhtes samastades seega vaikimisi järelduse aluseks olnud põhjenduse (B.L pankrotimenetluse). Selline käsitlus on ebaselge ega võimalda kohtu järelduste paikapidavuse kontrollimist, kuivõrd pole võimalik aru saada mida täpselt kohus

leidis ja millele seejuures tugines. Üheselt selge on aga see, et PankrS § 43 lg 2 ei anna alust P.V suhtes tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks. Ebaselgeks jääb seejuures ka see, kas ja miks leidis kohus, et B.L pankrotimenetlus välistab ka tsiviilhagi menetlemise P.V suhtes ehk kuidas on B.L pankrotimenetlus setud tsiviilhagi menetlemisega P.V suhtes. Kui kohus sellisele järeldusele jõudis tulnuks see otsuses selgelt lahti kirjutada ning vastavaid järeldusi põhjendada. Käesoleval juhul pole aga võimalik aru saada, milline oli üldse kohtu lõplik järeldus selles osas ning mida kohus seejuures kaalus ja arvesse võttis ning oluliseks pidas. Maakohus on seega rikkunud otsuse tegemisel KrMS § 339 lg 1 p- i 7 nõudeid, kuivõrd kohtu seisukohtade kujunemine (Danske tsiviilhagi läbivaatamata jätmise osas) ei ole lugejale olnud jälgitav ja nende pinnalt tehtud järeldused ei ole arusaadavad. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa ringkonnakohus leides, et maakohus on jätnud tsiviilhagi seadusliku aluseta läbi vaatamata asuda ise otsustama tsiviilhagi põhjendatuse üle, vaid peab saatma kriminaalasja tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks (vt RKKKo 31-1-42-08). Seetõttu ei peatu apellant käesolevas kaebuses pikemalt tsiviilhagi põhjendatuse küsimusel, kuid toonitab, et hagi on täielikult põhjendatud ning tuleb rahuldada, mistõttu on äärmiselt kummastav kohtupoolne kergekäeline ja meelevaldne otsustus hagi läbi vaatamata jätmise suhtes. Danske hinnangul on seetõttu äärmiselt kummastav, et kannatanu nõude põhjendatust k innitades on maakohus siiski jätnud tsiviilhagi läbi vaatamata (ka P.V suhtes) . Maakohus eirab seeläbi põhimõtet, mille kohaselt võib tsiviilhagi läbi vaatamata jätta vaid erandlikel juhtudel ja et süüdimõistva kohtuotsuse korral tuleb reeglina rahuldada ka kannatanu tsiviilhagi. Lähtudes KrMS § 321 lg 2 p-st 51 , teatab apellant, et peab vajalikuks asja arutamist suuliselt kohtuistungil ja soovib sellest koos lepinguliste esindajatega või viimaste vahendusel osa võtta.

VASTUVÄITED:

DNB on seisukohal, et Harju Maakohus on 30.10.2014. a otsuses õigesti leidnud, et DNB tsiviilhagid on põhjendatud, kuuluvad rahuldamisele ja süüdistatavatelt väljamõistmisele. Tulenevalt eeltoodust AS DNB Pank palub: jätta P.V ja Kaupo Jõgi kaitsjate poolt 04.12.2014. a ja B.L (pankrotis) kaitsja poolt 30.11.2014.a esitanud apellatsioonid täies ulatuses rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. P.V kaitsja osutatud rikkumiste näol ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa oleks jäänud tervikuna või mõne kuriteo osas üldse koostamata. Kaitsja seisukohtadega nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuste põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Need minetused on hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium leiab, et kohtuotsuse ja apellatsiooni pinnalt ei ole tuvastatav kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ning kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks. Ülaltoodud etteheidetele lisaks on P.V kaitsja taotlenud tunnistada KrMS § 339 lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumisteks: -asjaolu, et maakohus on otsuses nn 30 sõiduauto episoodis sisustanud KarS § 209 objektiivset teokoosseisu obligatoorse elemendiga ja nimelt süüdistatava poolt varalise kasu saamist, mida süüdistuses pole ette heidetud; - menetluslik olukord, kus kohus on B.L ja AS DnB Nord Liisingu vahelise pikaajalise koostöö sisuliselt sidunud P.V poolt AS DnB Nord Liisingu usalduse ebaseaduslikel eesmärkidel ärakasutamisena, jättes seisukoha põhjendamata ja kaitseversiooni ümber lükkamata; - kohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta, et AS DnB Nord Liising oli teadlik tema ja B.L vaheliste tehingute sisust mistõttu ei saanud pooled omandiõiguse osas eksimuses olla; -menetluslik olukord kus kohus on jätnud tähelepanuta, et B.L ja AS DnB Nord Liisingu vahelisi vaidlusalaseid müügilepinguid tuleb tõlgendada nagu poolte tahe oli vastavalt kujunenud praktikale, mis omakorda välistab kelmuse objektiivse teoskoosseis( teadlikkus tehingu asjaoludest); - kaheksa auto episoodis on kohus jätnud tuvastamata P.V poolt kasu saamise; -kohus on jätnud vajalikul määral põhjendamata kellele 10 Citroeni kuulusid ning võõra omandi enda kasuks pööramine pole jälgitav ja tõendeid pole nõuetekohaselt hinnatud. KrMS § 341 lg 3 kehtestab põhimõtte, et kui ringkonnakohus tuvastab KrMS § 339 lg 2 mõttes kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, on kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmine seaduslik vaid juhul, kui rikkumist pole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kolleegium osutab, et ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul. KrMS § 15 lg 2 p 2 kohaselt võib ringkonnakohus tugineda tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Kaitsja etteheiteid aluseks võttes kolleegium leiab, et ringkonnakohtul on antud juhul võimalik kriminaalasi endal lahendada ning selline seisukoht ühtib ka kaitsja alternatiivideta taotlusega ringkonnakohtu poolt asjas sisulise otsuse tegemisest. Seega taotlusest tulenevalt ka kaitsja ei ole apellatsioonis tõstatatud menetluslikke rikkumisi hinnanud sellisteks, mis kokkuvõtvalt tooks kaasa ainuvõimaliku lõpplahendusena asja maakohtule uueks arutamiseks saatmise.

P.V kaitsja on apellatsioonis leidnud, et P.V-le pole esitatud süüdistust varalise kasu saamises, mistõttu on tema süüdimõistmine ebaseaduslik. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga selles, et koosseisuline t agajärg peab olema omistatav süüdistatavatele juba süüdistuses. Süüdistuse kohaselt esitati fiktiivsed arved Danske Bank AS -le juriidilise isiku B.L juhatuse liikme süüdistatava P.V tegevuse läbi ja nende fiktiivsete arvete alusel Danske Bank AS kandis B.L arveldusarvele üle süüdistuses äranäidatud summad. Analoogselt on esitatud süüdistus ka kannatanu AS DnB Nord Liising( uue ärinimega AS DNB Pank) etteheidetud kelmuse episoodis, kus koosseisuliseks tagajärjeks on AS DnB Nord L iisingu poolt B.L arvele kokku 2 760 700 krooni kandmine. Juriidilise isiku vastutuse eelduseks on tema juhatuse liikme, antud juhul P.V poolt karistatava teo toimepanemine ja seda juriidilise isiku ehk antud juhul B.L huvides. Süüteo omistamine juriidilisele isikule ja tema vastutusele võtmine ei välista teo toime pannud füüsilise isiku karistamist. Juriidilise isiku huvides tegutsenud füüsilise isiku ja juriidilise isiku paralleelselt vastutusevõtmine on juriidilise isiku vastutusele võtmise normaaljuhuks. Tegemist on olukorraga, kus sama teo eest vastutavad seaduse kohaselt kaks eraldi isikut, so füüsiline isik ja juriidiline isik, mis pole samastatav kaastäideviimise ja osavõtuga. Seega on maakohus omistanud seaduslikult süüdistuses käsitatud kelmuse toimepanemise koosseisulise tagajärjena kannatanute poolt tehtud varakäsutuse tulemina OÜ Avantcarsi arvele ülekantud raha ka P.V-le ja tuvastanud seaduslikult kelmuse koosseisu täidetuks.

kindlaksmääratud rollijaotuse alusel B.Lle faktooringuavansi laekumise eesmärgil, mis tegelikult ka aset leidis. P.V lõi Danske Bank AS -le faktooringulepingu sõlmimisel teadvalt ebaõige ettekujutuse arvetel nimetatud kaupade müümis est ning tekkinud nõudeõigus est ostja vastu ning Rotal Kaubanduse OÜ juhatuse liige MA lõi pangale ebaõige ettekujutuse OÜ B.Li poolt faktoorimiseks esitatud arvetel märgitud kauba kättesaamisest ja oma maksevõimest, mis tingiski panga poolt lepinguliste kohustuste täitmise ja faktooringuavansi väljamaksmise B.Lle. Tegelikkuses olid mõlemad teadlikud, et arvetel äranäidatud ostu -müüki ei toimu ning nn. ostja arveid ei tasu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et P.V sai aru oma rolli olulisusest ning valitses tegu kuna tem a käitumiseta ei oleks panga eksitusse viimine olnud võimalik ega oleks realiseerunud ka koosseisuline tagajärg . Maakohus on seaduslikult tuvastanud tema käitumises süüteokoosseisu ja süüdi tunnistanud ta kelmuse toimepanemises. Ringkonnakohus nõustub ka järeldusega, et B.L on oma juhatuse liikme kaudu toime pannud KarS § 209 lg 3 ettenähtud kuriteo ku na B.L juhatuse liikme S ten Nugise käitumises esinevad kõik eelmärgitud kuriteo tunnused jatenP.V B.L juhatuse liikmena tegutses B.L kui juriidilise isiku huvides. Tekitatud kahjus suuruseks on 558 435 eurot, mis ületab nii toimepanemise ajal kehtinud KarSRakS § 8 p 2 kui ka k ehtiva KarS § 121 lg 2 ettenähtud suure kahju piirmäära.

samad sõidukid 27.11.2008 uuesti ASle DnB Nord Liising ja liisinguvõtjaks sai Rotal Kaubanduse OÜ, milline äriühing võttis endale liisingumaksete tasumise kohustuse. Samas ei olnud nende sõid ukite omand ega valdus B.Lle üle läinud, sest müügihind oli ASle Silberauto tasumata ja sõidukid senini AS Silberauto valduses ja omanduses. Sellele vaatamata allkirjastati pärast liisingulepingute sõlmimist liisingueseme vastuvõtmise ja üleandmise aktid ning Rotal Kaubanduse OÜ esindaja MA kinnitas aktidel, et on liisingueseme kätte saanud ja B.L esindajaten P.V kinnitas, et on liisingueseme üle andnud. Kaitsjad on esitanud seisukoha sellest, et kannatanu ei olnud eksimuses, mis välistab ka süüteoskoosseisu P.V ja läbi tema tegevuse B.L poolt toimepandus. Põhistatud on seisukohta asjaoluga, et kannatanu oli lepingute sõlmisel teadlik B.L ja AS Silberauto poolt sõlmitud lepingutest ja auto müügihinna täieliku tasumise tähtajast. Selles osas märgib kolleegium, et asjaolu, et kannatanu oli eelnimetatud lepingust teadlik ei välista süüdlase poolt tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomist ja kannatanu eksimusse viimist enne kannatanu poolt varakäsutuse tegemis t ja süüdistatava poolt kasu saamist. Nimelt tuleneb juba eelpooltoodud käsitlusest, et AS- ga Silberauto sõlmitud lepingutest tulenevalt ei lähe auto de valdus ega omand üle enne nende täielikku väljaostmist. Kannatanuga sõlmitud lepingutest tulenevalt oli aga sõiduautode ostjale ehk kannatanule üleandmise kohustuseks hiljemalt 07.10.2008 ehk siis enne AS-ga Silberauto maksmise tähtaega. Sellise lepingu sõlmimisega lõigi P.V kannatanus ebaõige ettekujutuse auto valdusest ja omanduses t ning käsutusõigusest juba enne AS- le Silberauto sõiduautode eest tasumise tähtaega, mis tõi endaga kaasa ka kannatanu poolse varakäsutuse. Jätkuvalt kannatanu tahtlikku petmist kinnitab ka asjaolu, et kuigi kannatanu oli sõiduautode eest B.L le tasunud ja seda enne kui täitus AS-le Silberauto samade autode eest tasumise tähtaeg siis P.V AS-le Silberauto autode eest ei tasunud ega teinud midagi sõiduautode saamiseks osaühingu varaks ja müügiõiguse saamiseks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et P.V lõi AT kui B.L volitatud esindaja kaudu, kes tegutses P.V-le saadud volituste alusel, DnB Nord Liising AS-le sõidukite müügilepinguid ja sellele järgnevalt liisingulepinguid sõlmides ja arveid esitades teadvalt ebaõige ettekujutuse sellest, et B.L on vaidlusaluste sõidukite seaduslik omanik ja valdaja ning tal on selle vara käsutamise õigus. Eksimust valduse ja omandiõiguse, seega ka vara käsutusõiguse osas süvendati ka sõidukite üleandmise ja vastuvõtmise akte koostades. DnB Nord Liising AS, usaldas lepingupartnerit, tegi eksimuse tõttu varakäsutuse, kandes 01.10.2008 B.L arvele vastavalt esitatud arvetele sõidukite müügisumma. B.L tegutses oma juhatuse liikme ja juhatuse liikmelt saadud volituste alusel AT kaudu AS-l DnB Nord Liising teadvalt ebaõige ettekujutuse loomisel ning juriidilise isiku B.L teadmine ja tahe sisaldus juhatuse osaühingu juhatuse liikme teadmises ja tahtes. Süüdistuses ettenähtud ja kohtu poolt tõendamist leidnud tahtliku käitumisega tekitati DnB Nord Liising AS-le varalist kahju 176 440, 89 euro ulatuses, mis ületab kehtinud KarSRakS § 8 p 2 mõttes kui kehtiva KarS 121 lg 2 ettenähtud suure kahju piiri. palga alammäära enam kui saja kordselt, mistõttu on tegemist varalise kahjuga suures ulatuses. Kolleegium leiab, et maakohus on lõppkokkuvõttes P.V käitumise õigesti kvalifitseeritud KarS § 209 lg 2 p 1, 2, 3 ettenähtud kuriteona, so varalise kasu saamisena tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse teel, mis on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud kelmuse, suures ulatuses ja grupi poolt. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et B.L juhatuse liikme P.V käitumises esinevad kõik inkrimineeritud kuriteo tunnused jatenP.V B.L juhatuse liikmena tegutses B.L huvides. Seega on B.L oma juhatu se

liikme kaudu toime pannud KarS § 209 lg 3 ettenähtud kuriteo, so varalise kasu saamise teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, isiku poolt, kes on varem toime pannud kelmuse, grupis ja suures ulatuses. 01.01.2015 aastal jõustunud karistusseadustiku redaktsiooni alusel on P.V poolt toimepandu endiselt karistatav ja kvalifitseeritav KarS § 209 lg 2 p 1,3,4 järgi. Juriidilise isiku tegevusele antud kvalifikatsioon ei muutunud.

ja teopanuse lõppeesmärgi saavutamiseks ehk valduses oleva võõra vara realiseerimiseks Soome Vabariigis. Selline olukord sai võimalikuks vaid süüdistatavate poolt erinevate müügiarvete koostamisega, ehk käitudes nagu sõidukite omanikud, kuigi nad olid teadlikud, et tegemist on võõra varaga. Nimetatud sõiduautode B.L OY - le üle andmisega ning müügilepingute ja arvete koostamisega jäi kannatanu, tegelik omanik , oma varast jäädavalt ilma ning süüdistatavad manifesteerisid omastamistahte, mis võib seisneda ka asja faktilist muutmist kolmandale isikule kuuluvaks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tegemist on grupis toimepandud kuriteoga kuna mõlema kaaluka osateo täitmiseta ei oleks kuritegu realiseerunud ning P.V kaitsja poolt viidatud asjaolu, et sõiduautod hoiti Kaupo Jõgi poolt juhitava äriühingu müügiplatsil, eeltoodud järeldust ei kummuta ega anna ka alust P.V õigeksmõistmiseks. P.V on süüdi tunnistatud ka selles, et ta, saades DNB Nord Liising AS- ga müügi - ja liisingulepingu te sõlmimisega ning sõidukite üleandmise- vastuvõtmise aktide alusel enda valdusse ja kasutusse kaks sõiduautot Mercedes-Benz , müüs need, DNB Nord Liising AS-le teadmata B.L OY-le Soome Vabariiki. Sellise käitumisega jättis süüdistatav vara tegeliku omaniku kestvalt varast ilma, manifesteerides omastamistahte, pöörates sõiduautod tahtlikult kolmanda isiku varaks. Kohtu põhjendustest nähtub, et tegemist on KarS § 201 järgi ettenähtud süüdistuse ja kohtu poolt koosseisu tuvastamisega, mistõttu kolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et otsusest P.V-le inkrimineeritud kuriteo kvalifikatsioon ei selgu.

Riigikohus on oma lahendites (3-1-1-41-09; 3-1-1-41-11) selgitanud, et TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt saadab ringkonnakohus asja maakohtule uueks läbivaatamiseks siis, kui otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. St olukorras, kus ringkonnakohus ei saa mingil erandlikul põhjusel tsiviilhagi ise lahendada, tuleb kriminaalasi saata tsiviilhagi puudutavas osas KrMS § 341 lg -te 1 või 2 ja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Tsiviilhagi lahendamine ringkonnakohtu poolt on aga välistatud juhul, kui maakohus jätab tsiviilhagi läbi vaatamata. Sellisel juhul peab ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 340 lg 2 p-st 5 ja lg 4 p-st 5 koostoimes TsMS §-ga 427 saatma kriminaalasja tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks. Antud juhul on maakohus kannatanu Danske Bank AS poolt esitatud tsiviilhagi jätnud läbi vaatamata. Kohus on märkinud, et kannatanule on kahju tekitatud süüdistatavate poolt toimepandud kuriteoga . B.L osas on aga kohtumäärusega välja kuulutatud pankrot ning pankrotimenetlus kestab. Pankrotimenetluses on kannatanu poolt esitatud võlanõue. PankrS § 43 lg 2 kohaselt jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata, kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on olemas varaline nõue võlgniku vastu ning selle kohta ei ole veel otsust tehtud, mistõttu kohus jättiski kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi summas 558 435 eurot ja viivis summas 182 604,42 eurot läbi vaatamata. Kohtukolleegium osutab, et maakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et kannatanu Danske Bank AS oli esitanud hagiavalduses nõude solidaarselt nii osaühingu kui ka süüdistatava P.V vastu. Puuduvad igasugused tõendid ja viited sellest, et oleks välja kuulutatud füüs ilise isiku P.V pankrot ning nimetatud asjaolule ei viita ka kohus. Kolleegium nõustub kannatanu esindaja apellatsioonis esitatud seisukohaga, et kui kannatanu nõue on esitatud mitme süüdistatava vastu solidaarselt ei anna ühe väidetava solidaarvõlgniku pankroti väljakuulutamine alust jätta tsiviilhagi läbi vaatamata teiste solidaarvõlgnike osas. Seega kolleegium leiab, et maakohus on P.V kui ühe solidaarvõlgniku vastu Danske Bank AS poolt esitatud tsiviilhagi jätnud läbi vaatamata seadusliku aluseta. Leides, et maakohus on jätnud tsiviilhagi seadusliku aluseta läbi vaatamata, ei saa ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 340 lg 2 p- st 5 ja lg 4 p-st 5 koostoimes TsMS § -ga 427 asuda ise otsustama tsiviilhagi põhjendatuse üle, vaid peab arvestades Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-24- 14 märgitut, saatma kriminaalasja tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

ja saadab tühistatud osas kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Täpsustab kohtuotsuse resolutiivosa P.V vara aresti alt vabastamise osas. Muus osas jätab ringkonnakohus otsuse muutmata. Kaitsjate apellatsioonid jä tab rahuldamata. Danske Bank AS apellatsiooni rahuldab.

Seega kokku saab hinnata KrMS § 175 lg 1 p 4 kooskõlas olevaks ja B.L kaitsjale koos käibemaksuga hüvitamisele kuuluvaks summaks 264,00 eurot. P.V kaitsja on apellatsioonimenetlusega seonduvalt taotlenud kliendilepinguga kokkulepitud ja arvel nr 365 äranäidatud summa 4800,00 euro hüvitamist. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kaitsja poolt esitatud apellatsioon on analoogne juba eelmises menetluses esitatuga, mille koostamisega seotud kulutused täies ulatuses riigi poolt hüvitatud. Samuti puudus kaitsjal vajaduse uuesti analüüsida eelmist, juba tühistatud maakohtu otsust. Vaidlustatud otsuse põhjendus ja järeldus vastab eelmisele kohtuotsusele.Seega ei olnud ka maakohtu otsuses kaitsja jaoks mingeid uusi asjaolusid. Kolleegium arvestab ka kohtuistungi toimumise aega ning kuna kaitsja on ära näidanud vaid lepingu sõlmimisel kokkulepitud summa, toomata välja tunnitasu, siis kolleegiumi hinnangul KrMS § 175 lg 1 p 1 kooskõlas olevaks , mõistliku suurusega tasuks saab lugeda 2000,00 eurot. Kannatanu esindaja poolt esitati istungil taotlus apellatsioonimenetlusega tekkinud kulude summas 1167, 36 euro hüvitamiseks. Kohtukolleegium leiab, et taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Apellatsiooni koostamise eest taotletud 6 tundi on ringkonnakohtu veendumuse kohaselt ebamõistlik. Apellatsioonis on vaidlustatud vaid tsiviilhagi läbi vaatamata jätmi st. Seega on tegemist äärmisel kitsa juriidilise probleemiga. Apellatsioon pole mahukas ja sealgi on esitatud põhistus osaliselt asjakohatu, millest esindaja ka kohtuistungil loobus, seega oli osaliselt kulutatud aeg ebavajalik. Esitatud apellatsioonis korratakse enamuses juba maakohtu istungil esitatud kõneteese. Kolleegium leiab, et apellatsioonimenetluseks ettevalmistumise ja kohtuistungil osalemise eest saab lugeda vajalikuks ja mõistliku suurusega tasuks koos käibemaksuga 614,40 eurot. KrMS § 185 lg 1 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 2 -4 või lg 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Seega jäävad määratud kaitsja tasu riigi kanda ja valitud kaitsjale ning esindajale makstud summad kuuluvad riigi poolt hüvitamisele. Apellatsioonikohtu istungil esitas P.V kaitsja arve, mille kohaselt on summa tasutud äriühingu poolt. Vastavalt Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-79-14 sedastatule on KrMS § 185 lg-st 1 tuleneva hüvitisnõude õigustatud subjektiks süüdistatav, kelle huvides menetluskulu kanti ja seda sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti tema või mõne muu isiku arvel. See tähendab, et süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu tuleb KrMS § 185 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava, mitte õigusabi -arve tasunud menetlusvälise isiku kasuks.

Ivi Kesküla, Sten Lind, Orvi Tali (allkirjastatud digitaalselt) Otsus tühistatud osaliselt Riigikohtu 05.11.2015 otsusega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.