Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-10-15 16. märts 2015 Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi Kriminaalasi Nikolai Šmeljovi süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi Tartu Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-11682 Nikolai Šmeljovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Irina Gromtsev, kassatsioon Prokuratuur, Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Antti Aitsen 18. veebruar 2015, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 18. juuli 2014. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2014. a otsus osaliselt Nikolai Šmeljovi süüditunnistamises ning karistamises karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi.
2.Mõista Nikolai Šmeljov süüdistuses KarS § 392 lg 2 p 2 järgi õigeks.
3.Tunnistada Nikolai Šmeljov süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 9 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja lugeda karistuse kandmise alguseks 16. juuli 2013.
4.Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
5.Kassatsioon rahuldada osaliselt.
6.Määrata OÜ-le Ida-Viru Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Nikolai Šmeljovile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 168 (ükssada kuuskümmend kaheksa) eurot, sealhulgas käibemaks 28 (kakskümmend kaheksa) eurot, ja jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Maakohtu 18. juuli 2014. a otsusega tunnistati Nikolai Šmeljov süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi ning teda karistati vangistusega 11 aastaks. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja loeti karistuse kandmise aja alguseks 16. juuli 2013.
2.N. Šmeljov tunnistati KarS § 184 lg 2 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi süüdi selles, et ta sõlmis 2013.
aastal tuvastamata isikuga kokkuleppe, mille kohaselt pidi sama aasta juulis sõitma autoga Hispaaniasse, saama tuvastamata riigis ning isikult vähemalt 107,52 kilogrammi hašišit ligikaudse väärtusega 750 000 eurot, peitma narkootilise aine sõiduautosse ja toimetama selle varjatult Eestisse.
7.juulil 2013 sõitiski süüdistatav Hispaaniasse, viibides seal 14. juulini 2013. Tuvastamata isiku juhiste alusel sai ta eeluurimisel kindlaks tegemata Euroopa riigis ja isikult 107,52 kilogrammi hašišit tetrahüdrokannabinooli (THC) sisaldusega 11-28 protsenti ning ligikaudse väärtusega 750 000 eurot. Süüdistatav peitis narkootilise aine enda sõiduautosse ehitatud peidikutesse ja vedas selle 16. juulil 2013 kell 3.07 Läti Vabariigi kaudu üle riigipiiri Eesti Vabariiki. Seejärel sõitis ta narkootilise ainega Ida-Virumaale Lohusuu valda Kalmakülla, kus Maksu- ja Tolliameti ametnikud sõiduki kella 05.20 ajal kinni pidasid. Käideldud narkootilisest ainest oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks hinnanguliselt 1 075 200 inimesele. Maakohus põhjendas N. Šmeljovi süüditunnistamist järgmiselt. 2.1 Kriminaalasja peamine vaidlusküsimus seisneb selles, kas süüdistatav teadis autos olevatest peidikutest ja neist leitud narkootilisest ainest. Kaitseversiooni kohaselt võis narkootiline aine olla autosse peidetud enne, kui N. Šmeljov sõiduki 2012. aastal Saksamaalt ostis, või paigutati see peidikutesse ajal, mil sõidukit kasutas A.P. Kumbki võimalus ei ole eluliselt usutav. 2.2 Süüdistatava reisi eesmärgiks oli suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik omandamine ja Eestisse toimetamine. Reisi eesmärki, välismaal toimunud telefonisuhtluse põhjusi ja talle kuuluva mobiiltelefoni koju jätmise põhjust puudutavad süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed. Mõistlik ja eluliselt usutav on versioon, et abonentnumbreid XXXXXXXX ja YYYYYYYY kasutas N. Šmeljov suhtlemiseks tuvastamata isikuga, kellega grupis ta süüdistuses kirjeldatud kuriteod toime pani. Seda kinnitab asjaolu, et peaaegu kõik reisi ajal saadetud ja vastu võetud sõnumid olid telefonidest kustutatud. DNA-ekspertiisiakt tõendab, et süüdistataval oli narkootilise aine pakenditega enne nende peitmist vahetu kokkupuude. DNA vahendatud ülekandumist sõiduki läbivaatuse akti ja fotode põhjal jaatada ei saa. Süüdistusversiooni toetab ka 16. juuli 2013. a asitõendi vaatluse protokolli lisa, milles kajastatud fotodel olevad käsikirjalised märkmed puudutavad narkootilise aine kogust. 2.3 13. novembri 2013. a asitõendi vaatluse protokolli järgi sisenes N. Šmeljov Lätist Eestisse Valga kontrollpunkti kaudu 16. juulil 2013 kell 3.07. Samal päeval kell 5.20 peeti ta Ida-Virumaal Lohusuu vallas Kalmakülas kinni ja tema kasutuses olnud sõidukist leiti 107,52 kilogrammi hašišit. Arvestades riigipiiri ületamise ja kinnipidamise vahele jäävat aega ning selle ajaga läbitud vahemaad, on tõendatud, et narkootiline aine peideti sõidukisse väljaspool Eesti Vabariigi piire. Narkootilise aine Eestisse toomisega täitis süüdistatav KarS § 392 objektiivsed tunnused. 2.4 N. Šmeljovi süüdistatakse selles, et kuriteod pani ta toime grupis tuvastamata isikuga. Narkootilise aine maksumust arvestades ei saanud süüdistatav seda omandada enda raha eest. Järelikult omandas ta narkootilise aine tuvastamata isiku raha eest. Selline järeldus süüdistuse piiridest ei välju. DNA-ekspertiisiakti kohaselt leiti hašiši pakenditelt kaks DNA-täisprofiili, mis N. Šmeljovi bioloogilise materjaliga ei seostu. See tõendab, et süüdistatav ei tegutsenud üksi, vaid pani kuriteo toime grupis. Narkootilise aine omandamine, valdamine, vedamine ja toimetamine üle Eesti
riigipiiri oli hõlmatud ühtsest tahtest. Isikud tegid endast oleneva, hoidmaks sündmuste kulgemist enda kontrolli all, mida kinnitavad eeskätt süüdistatava mobiiltelefonide vaatlus ja kõneeristused. N. Šmeljovi teopanus seisnes narkootilise aine omandamises, valdamises ja üle Eesti riigipiiri vedamises, tuvastamata isiku teopanus aga narkootilise aine süüdistatavale kättesaadavaks tegemises ning tema liikumise ja muu kuritegudega seotud tegevuse korraldamises, kontrollimises ning juhendamises. Kuriteod pani süüdistatav toime kavatsetult. 2.5 N. Šmeljovile tuleb mõista KarS § 63 lg 1 alusel üks karistus. Süüdistatava süü on keskmisest suurem, sest käideldud narkootilise aine kogus ületas suure koguse miinimummäära 107 520kordselt. Lisaks suurendab süüd kuriteo toimepanek grupis. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Seetõttu on põhjendatud tema karistamine vangistusega 11 aastaks.
3.Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Irina Gromtsev. N. Šmeljov taotles maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. Kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist, alternatiivselt aga kuritegude kvalifitseerimist KarS § 184 lg 1 ning § 392 lg 1 järgi või kergema karistuse mõistmist ja süüdistatava vabastamist menetluskulude tasumisest.
4.Tartu Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2014. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et süüdistatavale etteheidetava kuriteoliigi eripära tõttu oli süüdistuse tõendamine võimalik peamiselt kaudsete tõendite abil. Siseveendumusele tuginedes võimaldavad tõendid siiski järeldada, et N. Šmeljov pani toime temale etteheidetavad kuriteod. Kuritegude tehiolude kindlakstegemisel lähtus maakohus kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kohtu seisukohad on ammendavad ning vastuoludeta. Süüdistatava kokkupuudet narkootilise ainega ei kummuta ka eksperdi seletus DNA vahendatud ülekandumise teoreetilise võimalikkuse kohta. Samas ei ole põhjendatud süüdistatava käitumist kvalifitseerida KarS § 184 lg 1 ja § 392 lg 1 järgi. Lisaks muudest tõenditest tehtud järeldustele kinnitab kaastäideviimist seegi, et suure koguse narkootilise aine Eesti Vabariiki toomine oli mõeldav ja teostatav detailselt kavandatud ning organiseeritud grupi liikmete omavahelise kooskõlastatud tegevuse raames. Süüdistatava ja tuvastamata isiku tegevus oli suunatud narkootilise aine käitlemisele ning salakaubaveole. Kuriteo hoolikale kavandatusele ja läbi mõeldud logistikale viitab asjaolu, et ettevaatusabinõude tulemusena jõudis narkootiline aine Eestisse. Püüdes tabamise korral minimaliseerida enda seotust narkootilise ainega, kustutas süüdistatav pärast välisriigist tagasipöördumist enamiku mobiiltelefonides sisalduvast suhtlusteabest, mis võinuks olla tõendina kasutatav tema ja teise kaastäideviija vastu. Paljasõnalised ja ebausaldusväärsed on väited, mis puudutavad sissetuleku saamist kala müügist. Ühtlasi leidis maakohus põhjendatult, et süüdistatava süü on keskmisest oluliselt suurem. Süüdistatavat karistati KarS § 184 lg 2 p 1 kui raskeimat karistust ettenägeva sätte alusel, mille sanktsiooni keskmine määr on 9 aastat vangistust. Käideldud narkootilise aine liik süü suurust ei vähenda. Karistuse mõistmisel oli rõhuasetus narkootilise aine kogusel. Süüd raskendas kuritegude toimepanemine grupis. Narkokuritegude aktuaalsust ja rünnatud õigushüve olulisust arvesse võttes peab realiseeruma ka karistuse üldpreventiivne toime, sest mõistetav karistus peab olema hoiatuseks
võimalikele uutele narkokuritegude toimepanijatele. Süüd suurendab seegi, et narkootiline aine toimetati üle riigipiiri.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5.Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni N. Šmeljovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi I. Gromtsev, kes taotleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist, alternatiivselt aga kuritegude kvalifitseerimist KarS § 184 lg 1 ning § 392 lg 1 järgi või kergema karistuse mõistmist. Kassaatori põhiväited on järgmised. 5.1 Kohtute hinnangul rahastas narkootilise aine omandamist eeluurimisel tuvastamata kaastäideviija, kuid süüdistuses ei ole sellele ühtegi viidet. Kõnealune viga kujutab endast kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 268 lg 1 nõuete rikkumist. Samuti kohaldati N. Šmeljovi süüditunnistamisel vääralt materiaalõigust, kuna narkootiline aine ei kuulunud talle. Süüdistatava loogilised ja järjekindlad ütlused jäeti tõendikogumist alusetult kõrvale. N. Šmeljov ei vastanud ristküsitlusel kõigile küsimustele, mis aga ei tähenda, et ta varjab kriminaalmenetluses tähtsat teavet. Süüdistatava DNA võis narkootilise aine pakenditele sattuda vahendatult sõiduki läbivaatuse käigus. Seda võimalust kinnitas ka ekspert. Muud tõendid N. Šmeljovi süüd ei kinnita. 5.2 Käsitades süüdistatava käitumist grupiliste kuritegudena, rajasid kohtud enda järeldused oletustele, sest kaastäideviimist tõendid ei kinnita. Tuvastamata isikuga suhtlemine ei tõenda, et telefonikõned ja sõnumid olid seotud narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisega. Süüdistatav seletas, kellega ja miks ta reisi vältel suhtles, ning soovimatus avaldada konkreetseid nimesid ei räägi sellest, et suhtlus toimus narkootilise aine omandamise ning vedamise eesmärgil. Eelnevat ei tõenda ka telefonikõnede eristus. Samuti ei ole arusaadav, kuidas tehti kindlaks tuvastamata isiku roll. Kokkuvõtlikult jäeti kõrvaldamata kahtlus, et süüdistatav tegutses narkootilist ainet käideldes iseseisvalt. Kohtuotsustest ei selgu, miks seostati narkootilise aine pakenditelt leitud kahe tuvastamata isiku DNA-täisprofiilid kaastäideviijatega. Ka ei osutatud tõenditele, mis kinnitaksid ühist teovalitsemise tahtlust. Seetõttu tuleb süüdistatava teod kvalifitseerida KarS § 184 lg 1 ja § 392 lg 1 järgi ning mõista talle kergem karistus. 5.3 Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, mille kohaselt suurendab kuriteo grupiline toimepanek süüd. KarS § 59 keelab karistuse kohaldamisel raskendava asjaolu arvestamise, kui see on seaduses kirjeldatud süüteokoosseisu tunnus. KarS § 184 lg 2 p-s 1 sätestatud süüteokoosseisu tunnuseks on isikute grupp. Seetõttu kohaldati KarS § 58 p-s 10 märgitud asjaolu korduva arvestamisega ebaõigesti materiaalõigust. Piisavalt ei arvestatud sedagi, et süüdistatav on varem kriminaal- ja väärteo korras karistamata.
6.Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Antti Aitsen leiab, et kassatsioonis taotletakse tõenditele teistsuguse hinnangu andmist. Ringkonnakohus analüüsis aga piisava põhjalikkusega tõendeid, nende usaldusväärsust ja omavahelist seotust. Vaidlustatud otsus on seaduslik ja selle tühistamiseks puudub alus.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb kõigepealt N. Šmeljovile süüksarvatavate kuritegude karistatavust 1. jaanuaril 2015 kehtima hakanud karistusseadustiku redaktsiooni järgi (I), kujundab seisukoha väidete osas, mis puudutavad suure koguse narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise tõendatust (II), analüüsib süüditunnistamise põhjendatust grupilises kuriteos süüdistuses KarS § 184 järgi (III), vaeb kassaatori taotlust kergema karistuse mõistmiseks (IV), võtab kokku kassatsioonimenetluse
tulemused
(V)
ning
viimaks
määrab
kindlaks
tasu
suuruse
kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest (VI). I
8.Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiv KarS § 5 lg 2 ls 1 redaktsioon sätestab, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-3607, p 7.3). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-18-14, p 6).
9.N. Šmeljovi süüdistatakse KarS § 392 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. See paragrahv on alates 1. jaanuarist 2015 kehtetu. Praegu kehtiva karistusseaduse redaktsiooni vastuvõtmisel lähtus seadusandja arusaamast, et suures koguses narkootilise või psühhotroopse aine ebaseaduslik vedamine üle riigipiiri on hõlmatud KarS § 184 objektiivsetest tunnustest (vt karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja lk 89, XII Riigikogu koosseisu 554 SE). Järelikult on süüdistuses kirjeldatud käitumine, mis seisnes suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises, s.o omandamises, valdamises, vedamises ja üle riigipiiri toimetamises, alates 1. jaanuarist 2015 käsitatav üksnes KarS § 184 järgi kvalifitseeritava kuriteona ning süüdistuses KarS § 392 lg 2 p 2 järgi tuleb N. Šmeljov KarS § 5 lg 2 ls 1 alusel õigeks mõista. II
10.Kaaluka osa kassatsioonist moodustavad väited, milles kaitsja kritiseerib N. Šmeljovi käitumises KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastatust puudutavaid kohtuotsuste järeldusi. Need etteheited on alusetud, sest kohtud põhistasid jälgitavalt, millistele tõenditele tuginevalt tehti
kindlaks süüdistatava seos ebaseaduslikult käideldud narkootilise ainega. Veenvalt põhjendati sedagi, miks ei ole eluliselt usutavad ja usaldusväärsed kaitseversioonid, mille kohaselt ei olnud süüdistatav sõidukis olnud narkootilisest ainest teadlik ning mille kohaselt võis tema bioloogiline materjal narkootilise aine pakenditele sattuda sõiduki läbivaatuse käigus DNA vahendatud ülekandumise teel. Prokurör märgib õigesti, et kassaator taotleb nendes küsimustes Riigikohtult uute faktiliste asjaolude tuvastamist, mis ei ole KrMS § 363 lg 5 kohaselt kassatsioonikohtu pädevuses. Arvestades, et N. Šmeljov käitles narkootilist ainet koguses, millest piisanuks narkojoobe tekitamiseks ligikaudu 1 075 200 inimesele, ja pani kuriteo toime kavatsetult, on tema käitumises õigustatult sedastatud KarS §-s 184 kirjeldatud kuriteokoosseisu tunnuste olemasolu. KrMS § 363 lg 4 p-st 1 lähtudes ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium kõnealuses osas ringkonnakohtu seisukohtade kordamist vajalikuks. III
11.Süüdistuse kohaselt käitles N. Šmeljov suures koguses narkootilist ainet grupis kohtueelsel uurimisel tuvastamata isikuga, kellega leppis kokku teoplaani asjaoludes, s.t narkootilise aine omandamise ja Eestisse toimetamise tingimustes. Selle isiku teadmisel ja temalt saadud juhiste alusel toimus
ka
edasine
tegelik
narkootilise
aine
omandamine
ning
Eestisse
toimetamine.
Kassatsioonimenetluse keskse küsimusena peab otsustama, kas süüdistatavale etteheidetavat käitumist on alust käsitada grupilise kuriteona.
12.Kaastäideviimise materiaalõiguslik määratlus sisaldub KarS § 21 lg-s 2, mille esimese lause kohaselt järgneb vastutus kaastäideviimise eest siis, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb KarS § 21 lg 2 esimest lauset sisustada teovalitsemise teooriast lähtudes kui funktsionaalset teovalitsemist. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline, mis tähendab, et isiku süüditunnistamiseks kaastäideviijana peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-18-08, p 14 koos edasiste viidetega).
13.Isiku süüditunnistamist grupilises kuriteos ei välista iseenesest see, et teise grupi liikme isik on jäänud kohtueelsel uurimisel tuvastamata. Kooskõlas eelmises punktis refereeritud seisukohtadega tuleb aga mõistetavalt ka sellisel juhul mõlema isiku käitumise osas nii süüdistuses kui ka süüdimõistvas otsuses näidata ja kindlaks teha need faktilised asjaolud, mis võimaldavad rääkida kaastäideviimise objektiivsete ning subjektiivsete eelduste täidetusest. Süüdistusaktis sisalduva teokirjelduse
põhjal
saab
praegusel
juhul
jaatada
kuriteo
toimepanemise
võimalikkust
kaastäideviimise vormis, kuna selles kajastatud faktilised asjaolud on piisavad, andmaks hinnangut
kummagi toimepanija rollile süüteos. Kriminaalkolleegium nõustub kohtutega selleski, et suure koguse narkootilise aine omandamine, valdamine ja vedamine süüdistusaktis kirjeldatud viisil on eeskätt mõeldav ning teostatav hoolikalt kavandatud ja mitme isiku kooskõlastatud tegevuse raames. Narkokuritegude eripära arvesse võttes on kirjeldatud arusaam loogiline ja praktikas sagedasti kinnitust leidnud.
14.Arutatava kriminaalasja puhul ei saa aga eirata tõsiasja, et nii kõnealune kohtute seisukoht kui ka muud
kaastäideviimist
käsitlevad
järeldused
rajanevad
esmajoones
kriminaalmenetluslikul
kogemusel ja selle põhjal tehtud oletustel, mitte konkreetses asjas tuvastatud faktiliste asjaolude hindamisel. Kuigi vaidlustatud otsustes osutatakse paralleelselt ka narkootilise aine maksumusse puutuvale, DNA-ekspertiisiaktile ja süüdistatava mobiiltelefonide vaatluse protokollile ning kõneeristustele, ei saa nendegi tõendite alusel pidada seaduslikuks N. Šmeljovi süüditunnistamist grupilises kuriteos. 14.1 Kohtute hinnangul ei saanud süüdistatav narkootilise aine maksumust silmas pidades seda enda rahaliste vahendite arvel omandada, mille tõttu pidi ta narkootilise aine omandama tuvastamata isiku raha eest. Kaitsja märgib õigesti esmalt seda, et süüdistus ei kajasta narkootilise aine omandamise finantseerimist puudutavate asjaolude kirjeldust ja seda küsimust käsitlevat kaastäideviijate rollide jaotust ning et vaadeldavas osas rikkusid kohtud süüdimõistva otsuse tegemisel KrMS § 268 lg 1 nõudeid. Teisalt ei ole tuvastatud, kas ja missugune summa narkootilist ainet üle andnud isikule maksti. Narkootilise aine arvestuslikku väärtust ei saa seejuures võrdsustada sellise summa tasumisega. Arusaadavalt ei omanda süüdlane üldjuhul suures koguses narkootilist ainet tasuta. Olukorras, kus isikule heidetakse ette kuriteo toimepanemist grupis ja sisustatakse ühe grupi liikme teopanust muu hulgas narkootilise aine omandamiseks vajalike rahaliste vahendite andmise kaudu, tuleb need asjaolud aga kriminaalmenetluses eraldi tõendada. 14.2 Süüdistuse kohaselt sai N. Šmeljov narkootilise aine tuvastamata isiku juhiste alusel välisriigis ja tema ülesandeks oli see aine Eestisse toimetada. Süüdistusest on ühemõtteliselt välja loetav, et tuvastamata kaastäideviijal ei olnud narkootilise ainega vahetut kokkupuudet. Samale seisukohale asus ka maakohus, kes leidis, et isiku käsitamiseks kaastäideviijana ei pea ta omakäeliselt süüteokoosseisu tunnuseid realiseerima. Kõnealusest tõdemusest lähtuti kohtuotsustes ka kaastäideviijate teopanuse analüüsimisel, kui märgiti, et kuritegude vahetu toimepanija oli süüdistatav. Samas ei haaku selle järeldusega seisukoht, et narkootilise aine pakenditelt leitud kahe tuvastamata isiku bioloogiline materjal on seostatav kindlaks tegemata kaastäideviijatega. Kui väidetaval kaastäideviijal kohtuotsuste järgi narkootilise ainega vahetut kokkupuudet ei olnud, ei saa DNA-ekspertiisiakt ka tõendada kuriteo grupilist toimepanemist. Muu hulgas saab osutatud seisukoha põhjendatuse kahtluse alla seada väitega, et tegemist võib olla süüdistatavale narkootilist ainet müünud isiku või isikute bioloogilise materjaliga, kuid KarS § 184 mõttes ei ole need isikud käsitatavad arutatava kuriteo kaastäideviijatena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-38-11, p 22). 14.3 Veel osutasid kohtud süüdistatava mobiiltelefonide vaatluse protokollile ja sideettevõtjalt saadud
andmete protokollide lisaks olevatele kõnede eristustele, mille kohaselt suhtles N. Šmeljov reisi kestel aktiivselt tuvastamata isikuga ning kõrvaldas seejärel telefonidest kõik suhtlust puudutavad jäljed. Kriminaalkolleegiumi hinnangul oleks sellistele tõenditele isikut süüstava tähenduse andmine võimalik siis, kui oleks sedastatav, et just vaidlusaluse suhtluse raames sai süüdistatav narkootilise aine käitlemiseks vajalikke juhiseid, kuid kohtute põhjendusest nähtuvalt tõendikogum sellist järeldust tõsikindlalt teha ei võimalda. Seetõttu on tegemist vaid oletusega.
15.Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kriminaalkolleegium leiab, et kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo oleks tulnud kuriteo grupilist toimepanemist
puudutavad
kahtlused
tõlgendada
süüdistatava
kasuks
(vt
nt
Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-10-11, p 26). N. Šmeljovi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi süüdi tunnistades rikuti aga tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid ning põhiseaduse §-st 22 ja KrMS §-st 7 tulenevat süütuse presumptsiooni põhimõtet. Need puudused on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
16.Käesoleva otsuse punktis 10 asus kriminaalkolleegium seisukohale, et kohtulikul arutamisel tuvastatu kohaselt käitles N. Šmeljov ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet, s.o hašišit, pannes kuriteo toime kavatsetult. Arvestades, et süüdistatava käitumises ei tuvastatud nõuetekohaselt kvalifitseeriva koosseisutunnusena grupi olemasolu, tuleb ta süüdi tunnistada KarS § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. IV
17.Kuna Riigikohus tunnistab süüdistatava süüdi KarS § 184 lg 1 järgi, mille sanktsioonis nähakse karistusena ette vangistus ühest kuni kümne aastani, tuleb kergendada ka N. Šmeljovile maakohtu otsusega mõistetud karistust. Kriminaalkolleegium nõustub kohtute seisukohaga, mille järgi peab süüdistatava süü suuruse hindamisel keskse tegurina arvesse võtma käideldud narkootilise aine kogust. Käesoleva otsuse eelnevas osas märgitu põhjal piisanuks käideldud narkootilisest ainest narkojoobe tekitamiseks keskmiselt 1 075 200 inimesele. Sedavõrd suures koguses narkootilise aine käitlemisega ohustas süüdistatav ulatuslikult KarS §-ga 184 kaitstavat õigushüve, milleks on rahvatervis. Süü suurus, vajadus piirata narkootiliste ainete levikut ja ka karistuse üldpreventiivne mõju õigustaksid seetõttu süüdlase karistamist vangistusega sanktsiooni ülemmääras. Arvestades siiski seaduses nimetatud karistust raskendavate asjaolude puudumist, peab kriminaalkolleegium võimalikuks N. Šmeljovi karistada vangistusega 9 aastaks. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb eelvangistuses viibitud aeg arvata karistusaja hulka ja lugeda karistuse kandmise alguseks 16. juuli 2013, s.o kahtlustatavana kinnipidamise päev. V
18.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu 18. juuli 2014. a otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu 21. oktoobri
2014. a otsuse osas, millega N. Šmeljov tunnistati süüdi ning teda karistati KarS § 184 lg 2 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi. Uue otsusega mõistab kolleegium N. Šmeljovi süüdistuses KarS § 392 lg 2 p 2 järgi õigeks. Suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikku käitlemist puudutavas süüdistuses tuleb N. Šmeljov süüdi tunnistada KarS § 184 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 9 aastat vangistust, arvata KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja lugeda karistuse kandmise alguseks 16. juuli 2013. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata ja rahuldab kaitsja kassatsiooni osaliselt. VI
19.N. Šmeljovi kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 168 euro suuruses summas, sh käibemaks 28 eurot. Taotluse kohaselt on ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks, kaitsealuse
konsulteerimiseks
ja
kassatsiooni
koostamiseks
kulutatud
aega
pooltundi.
Kriminaalkolleegiumi hinnangul on taotlus põhjendatud ja see tuleb riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3, § 23 lg 1 ning § 22 lg 6 ja Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud korra punktide 2 ning 16 alusel rahuldada. KrMS § 186 lg 1 kohaselt jääb see menetluskulu riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.