Isikuvastased süüteod › Eluvastased süüteod

EE891010220034796011; Swedbankis EE932200221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal EE403300333416110002. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „Sander Lilbok“, 1-14-5124“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.

SÜÜDISTUS:

PÄRNU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

kehtestatud reeglid, S.Lilboki suhtumine nendesse ja S.Lilboki kirjeldused ja tähelepanekud elu kohta XXXXXXX. Nimetatud kohtu seisukohaga ei saa nõustuda. Süüdistatava ütluste kohaselt ei olnud tegemist mitte tema ja kannatanu vahelise läbisaamisega erinevate arusaamade pinnalt vaimulikel teemadel selle lihtsustatud tähenduses. Süüdistatav on andnud tunnistusi vaimse ja psüühilise surve avaldamises nii temale kui teistele XXXXXXX elanikele ja seda läbi jumalasõna kui ka tavapärases suhtlemises. AN-i seisukohad pidid olema n.ö. ülemuslikud ja Lilbok ei saanud avaldada enda seisukohti. Seega takistas kannatanu psüühilise vägivalla ja solvangutega isiksuse vabamõtlemist. Pastor AS, oli seotud XXXXXXXXX ja AN-iga üle kümne aasta. Tema ütluste kohaselt oli N jõuline natuur, kes piiblitundides mõjus meestele negatiivselt, viimased ei saanud enda mõtteid avaldada, ta püüdis neid enda mõtetele allutada ja seda tehti Jeesus Kristuse nimel. Tunnistaja S tõendab , et kannatanu oli äraostva hoiakuga , samas närviline n. ö. viskas mehed üle. Seetõttu tehti mingil ajal meeste klubi, kus inimesed said vabalt arutleda usuteemadel. Süüdistatav, olles sügavalt usklik inimene, tundis ennast alavääristatuna ja solvatuna temas tekkis väljapääsmatu olukorra tunnetamine. Ühelt poolt soovis ta aktiivselt osa võtta XXXXXXXXX XXXXX XXXXXXX töödest ja piiblitundide läbiviimisest, mida ta algperioodil ka tegi, teiselt poolt viibis ta pideva vaimse ja psüühilise rõhutuse all tunnetades pidevaid kannatanu solvanguid ja alavääristamist, manipuleerimist jumalasõnaga, mida kannatanu kasutas enda tahte läbisurumiseks. Selliste tunnete ajel eraldus Lilbok viimasel kahel nädalal, enne 08.01.2014.a., kannatanu loal eraldi asuvasse laagrimajja, kus ta pidi kandma katseaega ja ootama, kas temaga sõlmitakse XXXXXXXX viibimiseks leping või mitte. Laagrimaja ei lubanud AN kütta, vaatamata talvistele külmadele ilmadele, samuti keelas ta teistel elanikel söögi viimist Lilbokile. Selline kannatanu käitumine oli vaimne solvang Lilboki suhtes, mis lõppes sellega, et AN kutsus, Lilboki teadmata, kohale pihiisa VV, kes aitaks tal meesterahvana süüdistatava XXXXXXXXX välja visata. Nii toimitigi. N oli teadlik, et S.Lilbokil ei ole kohta kuhu minna ja seda külmal talvisel ajal. Kaasa anti talle 30 eurot, millise raha eest ei oleks saanud sõita lähimasse turvakodusse. N-i provotseerivat, alandavat käitumist saab vaadelda kui pikaajalisi vaimseid solvamistegusid Lilboki suhtes. 08.01.2014.a. öösel tuli süüdistatav XXXXXXXXX tagasi, soovides AN-ilt andestust paluda. Jõudnud N-i tuppa tekkis neil sõnavahetus. Lilbok küsis, miks kannatanu terroriseerib mehi. AN ütles terroriseerimise küsimuse peale, et iga mees ei ole siin ütleja. Selle lause peale kaotanud S.Lilbok kontrolli. Ta haaras AN-il kõrist ja ütles, kas sa jääd vait. Edasi toimunud kõik väga kiiresti. Kohtu poolt erutusseisundi tuvastamiseks on oluline hinnata Lilboki vaimset seisundit ajal kui pani toime kannatanu tapmise. Lilbok kirjeldab seda järgnevalt: haarasin AN-il kõrist ja ütlesin, kas sa jääd vait. Ise seejuures vaadanud nagu kõrvalt ja ei saanud tehtust aru. Olin sellises uimas ja meeleseisundis. Ta pigistanud ja ANi suust hakkas verd tulema. Siis lasi ta käed lahti ja jäi tehtut vaatama. Lilboki emotsionaalse reaktsiooni vallandas kannatanu alandav ütlemine meeste ehk tema suhtes " iga mees ei ole siin ütleja". Riigikohtu lahendi 3-1-1-86-04 kohaselt on KarS § 115 objektiivse külje jaatamiseks vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. Provokatsioon võib olla ka pikaajaline või süstemaatiline ning seda tuleb käsitada üksikutest vägivalla- või solvamistegudest koosneva tervikteona, st kannatanu(te) käitumisele tuleb terviksituatsiooni silmas pidades anda üldhinnang. Seejuures tuleb aga tuvastada kannatanu vägivaldne või solvav tegu, mis vahetult vallandas süüdlase emotsionaalse reaktsiooni. Maakohus luges tõendatuks, et ei ole alust kahelda S.Lilboki ütlustes, et tal olid AN-iga usulistel teemadel ja XXXXXXX kodus kehtestatud nõudmiste osas eriarvamused ja et XXXXXXX kodust ootamatu lahkumine AN-i nõudmisel oli tema jaoks ootamatu ja raske, kuna ei olnud kuskile minna. Samuti ei ole alust kahelda tunnistajana üle kuulatud vanglakaplan AK ütlustes, et S.Lilbok on pärast vahistamist vestluste käigus kirjeldanud A

poolset usuliste põhimõtetega manipuleerimist ja sellest tulenenud vaimset vägivalda, mille tõttu pidi tundma end korduvalt alandatuna. Alust ei ole kahelda ka S.Lilboki poolt 07.jaanuaril 2014.a. RU-le saadetud elektronkirjas kirjeldatud sisemisest konfliktist ja soovist kellegi abi järgi. (t.l. 58 II kd.) Samas ei ole kohus motiveerinud, kuidas ta on jõudnud veendumusele, et kannatanu poolt ei esinenud Lilboki suhtes vaimset vägivalda ega tema solvamist, mis oleks võinud esile kutsuda äkilise hingelise erutuse s.o. KarS § 115 ette nähtud kuriteo objektiivse koosseisulise asjaolu. Kohus vaid nendib, et nõustub ekspertide järeldusega, et S.Lilbokil ei esinenud teo toimepanemise ajal niisugust erilist emotsionaalset seisundit, mis oleks mõjutanud võimet ümbrusest aru saada ja sihipäraselt tegutseda; käitumise impulsiivsus, kõrgenenud agressiivsus ja alanenud võime oma tegude kaugemaid tagajärgi hinnata on iseloomulik joobeseisundile. Kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktis nr.14/ 54 kinnitab ekspert Lilboki psüühilise seisundi kirjeldamisel, et tal puuduvad Lilboki joomiskätumise objektiivsed andmed (akti lk.14 ülalt teine lõik), kuid tuleb järgnevalt arvamusele, et Lilbokil esineb alkoholi kuritarvitamine. Riigikohtu lahendi 3-1-1-10-13 kohaselt ei saa alkoholijoobeseisund iseenesest KarS §-s 115 nimetatud erutusseisundit välistada, vaid võib teatud juhtudel selle tekkimise tõenäosust isegi suurendada. Ei saa nõustuda kohtu seisukoha selles, et asja lahendamisel ei oma tunnistajatena ülekuulatud ÜM, MM, KS, OT, AS, T-KL tunnistused N-i käitumise, usuliste veendumuste, konfliktide ja teiste XXXXXXX elanike lahkumispõhjuste osas. Tunnistajate ütlused kinnitavad Lilboki ütlusi selles, et kannatanu näol oli tegemist mõjuvõimsa, enda tahet ülemuslikuks pidava ja elanikesse aeg-ajalt solvavalt suhtuva isiksusega. 3.2 Alternatiivne palve Lilbokile KarS § 113 järgi mõistetud karistuse vähendamiseks. Maakohtu otsuse kohaselt on kohus karistusmäära valikul arvestanud Sander Lilboki süüd kergendavate asjaoludega - vabatahtliku ilmumisega süü ülestunnistamisele, oma teo puhtsüdamliku ülestunnistuse ja kahetsusega-vastavalt KarS §-le 57 lg 1p 3. Kergendavaid asjaolusid arvestades peab kohus aga võimalikuks mitte kohaldada sanktsioonis ette nähtud suurimat karistuse määra. Sander Lilboki on tunnistajad AIH, OT, KS, ÜM iseloomustanud kui aktiivset, abivalmis ja heasüdamlikku inimest. Lilboki vaimset seisundit enne kuriteo toimepanekut iseloomustab tema 07.jaanuari 2014.a.elektroonkiri RU-le, milles ta kirjeldab temas tekkinud sisemist konflikti ja soovi abi järele. Kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akti nr.14/54 on ekspert tulnud järeldusele Lilboki psüühilise seisundi hindamisel, et tal esineb pingetunne, emotsionaalne labiilsus, kiire ärritumine. Esinevad elutüdimusmõtted. Kõiki eelnimetatud asjaolusid kogumis arvestades palub kaitsja vähendada Lilbokile KarS § 113 järgi kohaldatud karistust, mille ülemmäär ei ületaks kahte kolmandikku karistuse ülemmäärast.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

siseveendumus, et Sander Lilbok on toime pannud talle süüks arvatud kuriteo. Erinevalt kaitsjast olen arvamusel, et kohtuotsus on lugejale jälgitav. Asjaolu, et apellant ei ole nõustunud kohtu poolt tõenditele antud hinnanguga, ei anna alust arvamuseks, et kohtuotsus ei ole lugejale jälgitav. Ka ei nõustu prokurör apellandiga, et Sander Lilbok tappis kannatanu äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille põhjustas kannatanu- poolne solvamine. KarS § 115 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul peab hingelise erutuse seisund olema põhjuslikus seoses kannatanu vägivalla või solvamisega. Õiguspraktikas on välja kujunenud seisukoht, et vägivalla või solvamise mõju süüdlase psüühikale oleks vahetu. Oluline on siinjuures rõhutada, et tegemist peab olema kannatanu- poolse tõsise isikuvastase ründega ning tegemist peab olema kannatanu -poolse selgelt provotseeriva tegevusega. Olen seisukohal, et apellant ei ole nimetanud ühtegi sellist AN tegevust, mis oleks vaadeldav tõsise isikuvastase ründena, solvamisena või et AN oleks Sander Lilboki selgelt provotseerinud. AN-l ja Sander Lilbokil olid erimeelsused usuteemal. Sander Lilbok ei allunud „XXXXXXX XXXXXXXX XXXX“ sisekorra eeskirjadele, mistõttu vastavalt AN korraldusele viis VV Sander Lilboki 05.01.2014 hooldekodust Raplasse. 07.01.2014 õhtul tuli Sander Lilbok koos KS-ga hooldekodusse „XXXXXXX XXXXXXXX XXXX“ tagasi. 08.01.2014 kella 00.15 paiku sisenes alkoholijoobes Sander Lilbok AN tuppa, et kannatanuga rääkida. Sander Lilboki tunnistuse kohaselt ei olnud tal AN tapmise kavatsust. Seetõttu ajalist faktorit arvestades ei ole eelnevad usuteemalised erimeelsused põhjuslikus seoses Sander Lilboki poolt toime pandud AN tapmisega. AN reaktsioon ööl vastu 08.01.2014 ootamatult tema tuppa tulnud Sander Lilboki suhtes ei olnud Sander Lilboki suhtes solvav ega provotseeriv. Sellise järelduse saab teha juba ainuüksi Sander Lilboki enda järgnevast tunnistusest. Sander Lilboki ütlused: „Otsustasin minna AN-iga rääkima ja lootes kõigele olnule vaatamata andeks paluda. Sain küll aru, et alkoholijoove ei mõju sellele hästi. AN toas põles tuli. AN oli selili oma voodis. Teretamisele AN ei vastanud ja küsis järgmisel hetkel, kuidas sa siia said. Vastasin lühidalt, et tulin, ei tahtnud alkoholi tarvitamise tõttu eriti suud lahti teha. AN küsis, kas sa oled purjus ja ütles et sa ju tead, et siin ei jooda. Selle lause peale hakkas mul kõik vaikselt ära keerama ja läksin mõni hetk hiljem tõeliselt tasakaalust välja. AN tõstis oma hääletooni, väljendas pahameelt. Sain aru, et jutuajamisest ei tule midagi välja ja et olin sattunud rumalasse olukorda. Vastasin järsult, et reeglid, ainult reeglid, miks sa, A, mehi terroriseerid. Asusin rünnaku positsioonile, kuna AN oli eelnevalt teinud etteheite joomise osas. Tahtsin leida lepitust, mitte rünnata. Ebaõnnestunud vestluse tõttu ütlesin aga välja valeinformatsiooni, mis kujunes nähvamiseks. AN-i pahameel andis selgesti märku, et ta ei soovinud vestelda. Ettevõtmine oli läbi kukkunud ja see tähendas kaotajana lahkumist. Siis juhtus midagi, mis muutis kõik. AN ütles terroriseerimise küsimuse peale, et iga mees ei ole siin ütleja. Selle lause peale kaotasin kontrolli. Haarasin AN-il kõrist ja ütlesin, kas sa jääd vait. Edasi toimunud kõik väga kiiresti.“ Sander Lilboki tegevuse kvalifitseerimine provotseeritud tapmisena on välistatud, sest AN ei ole Sander Lilboki suhtes toime pannud õigusvastast tegu ega teda solvava tegevusega selgelt provotseerinud. Teiseks, nagu nähtub kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisiaktist nr.14/54, ei esinenud S.Lilbokil ööl vastu 08.01.2014 erilist emotsionaalset seisundit, mis oleks takistanud, piiranud või oluliselt mõjutanud tema võimet ümbritsevast aru saada ning sihipäraselt arutada ja tegutseda. Käitumise impulsiivsus, kõrgendatud agressiivsus ning alanenud võime hinnata oma käitumise võimalikke kaugtagajärgi on joobeseisundile iseloomulik väärkohastumuslik käitumistunnus. Mälestuste lünklikkus joobes oldud aja kohta on alkoholi toimele iseloomulik. 4.2 Sander Lilboki karistuse vähendamisel palus apellant arvesse võtta KarS § 113 sanktsiooni ülemmäära ja vähendada maakohtu poolt S.Lilbokile mõistetud karistust 2/3 sanktsiooni ülemmäärast. KarS § 113 järgi kvalifitseeritava sanktsiooni ülemmäär on 15

aastat, millest tulenevalt on apellandi poolt taotletavaks karistuseks 10 aastat vangistust. Pärnu Maakohtu poolt karistati Sander Lilboki 12 aastase vangistusega. Riigikohtu 17.06.2013 otsuses 3-1-1-58-13 p.7 väljendatakse seisukohta, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.“ KarS § 113 sanktsioon on vangistus 6-15 aastat, seega on antud kuriteo sanktsiooni keskmine määr 10 aastat 6 kuud. Kohus leidis, et S.Lilboki puhul esinevad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Karistust kergendavateks asjaoludeks on vabatahtlik süü ülestunnistamisele ilmumine, oma teo puhtsüdamlik ülestunnistamine ja kahetsus. KarS § 58 p. 3 kohaselt on raskendavaks asjaoluks teo toimepanemine kõrges eas kannatanu suhtes. Kuna esinevad süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud, siis on põhjendatud Sander Lilboki karistamine vangistusega sanktsiooni keskmise määra lähedase karistusega. Pärnu Maakohus karistaski Sander Lilboki santsiooni keskmise määra lähedase karistusega, mistõttu puudub vajadus maakohtu otsuse muutmiseks ja S.Lilbokile mõistetud karistuse vähendamiseks.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja Sander Lilboki suhtes teo ümber kvalifitseerimiseks KarS § 115 järgi. 5.2 Riigikohus on korduvalt selgitanud oma otsustes, nt 3-1-1-86-04; 3-1-1-10-13, et KarS § 115 kujutab endast tapmise põhikoosseisu privilegeeritud e vähemohtlikku koosseisu. Oluline on seejuures tähele panna, et tegemist on subjekti iseloomustava tunnusega, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Privilegeeritud koosseisu subjektiivne e tahteline külg on põhikoosseisuga sama - isik peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning seda möönma. Süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu, tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele. Seega ei välista KarS § 115 kohaldamist ka asjaolu, kui isiku liikumapanevaks jõuks oli nt kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. KarS § 115 objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. Kriminaalasjas ei ole tõendeid, mis kinnitaksid apellatsioonis esitatud väiteid, et kannatanu AN oma pikaajalise või süstemaatilise provokatiivse, terroriseeriva või vägivaldse käitumisega oleks kutsunud esile tagajärje. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses märgituga, et kannatanu käitumisele tuleb terviksituatsiooni silmas pidades anda üldhinnang ning olles tuvastanud tapmisteole eelnenud kannatanu vägivaldse või solvava teo, peab kriminaalasja menetleja alati kontrollima, kas kannatanu selline käitumine kutsus süüdistatavas esile KarS §-s 115 nimetatud erutusseisundi. Arvestades kannatanu käitumist tervikuna antud kuriteo puhul ei saa jaatada, et tapmisteole oleks eelnenud kannatanu poolt solvav tegu ja see oleks kutsunud esile tugeva hingelise erutuse süüdistataval Sander Lilbokil. Maakohus on põhistanud miks ta ei nõustu kaitsja positsiooniga kvalifitseerida Sander Lilboki käitumine ümber KarS § 115 järgi (kd 3 lk 51). Maakohus on AN käitumist hinnates arvestanud nii süüdistatava Sander Lilboki enda ütlusi, tunnistajate KS, MM, VV, ÜM, AL, VV ja OT ütlusi, samuti eksperdiarvamusi ning ringkonnakohus nõustub sarnaselt maakohtuga, et nende tõendite pinnalt ei ole võimalik kvalifitseerida Sander Lilboki poolt toimepandud kuritegu KarS § 115 järgi. Kolleegium leiab, et apellant on tunnistajate AS, AK, ÜM, MM, KS, OT ja T-KL ütlustele viidanud osas, mis sobilik valitud kaitsetaktikaga ning jätnud ilmselgelt tähelepanuta tunnistajate AL, VV ja tunnistajate ASi, AK, ÜM, MM, KS, OT ja T-KL ütlused osas, mis kinnitavad, et kannatanu AN oli hea ja südamlik inimene, kes soovis raskesse olukorda sattunud inimesi aidata. Tunnistajate ristküsitlusel antud ütlustest tuleneb, et kannatanu oli range ja nõudis korda. Seega ei ole tunnistajad kinnitanud, et kannatanu oleks olnud

konfliktne, vägivaldne, terroriseeriv jne, vaid isik, kes nõudis lihtsalt kodukorra eeskirja täitmist. Nii on tunnistaja KS kinnitanud, et kannatanu oli nõudlik, kuid kannatanu oli suhelnud süüdistatavaga kui vanaema pojaga, olid pahandused, mis on õige ja mis vale. Vahest kannatanu manipuleeris palvuses, kuid see kõik oli ammu (kd 2 lk 76, 82-83). Tunnistaja MM kinnitas, et kannatanu oli range ja nõudis korda, kuid oli hea inimene. Kannatanu ja süüdistatava vahel hästi ei klappinud, kuid nende vahel ei olnud ka midagi erilist. Ka ei olnud kannatanu kellegi suhtes eriliselt kiuslik. Konflikt kannatanu ja süüdistatava vahel võis tekkida lihtsalt allumatusest. Mingit manipulatsiooni ei olnud, kuna piiblit saab keerata nii nagu vaja (kd 2 lk 85-86, 94). Tunnistaja VV andis ütlusi, et XXXXXXXX oli kodukord ja reeglid mida oli vaja täita, aga reegleid üritatakse ikka eirata. Kannatanu näol oli tegemist eaka inimesega, kellel oli kujunenud välja arvamused ja kes püüdis neid ka rakendada. Arvab, et kannatanul oli midagi, mis süüdistatavat ärritas. Süüdistatav elas XXXXXXXX, kuid oli ka üsna pikalt ära ning viimast korda oli seal lühikest aega (kd 2 lk 98-99). Tunnistaja AL andis ütlusi, et viimasel ajal hoidis kannatanu ennast süüdistatavast eemale. Kannatanu oli rohkem ema eest ja andis pidevalt andeks, kui keegi rikkus reegleid. Kannatanu oli südamlik inimene ning temal ei jäänud mingit muljet, et kannatanu oleks kellegagi manipuleerinud. Kannatanu püüdis ka süüdistatavat aidata. Tema teada mingeid lahkhelisid piibli tõlgendamise pärast kannatanul ja süüdistataval ei olnud (kd 2 lk 103-104, 108). Tunnistaja VV andis ütlusi, et kannatanu oli väga soe inimene ja aitas inimesi ning nõudis päevakorra täitmist. Kannatanu ja süüdistatava vahel tekkinud sõnavahetuste ajal läks süüdistatav ägedaks, kuid kannatanu tahtis lihtsalt abi anda (kd 2 lk 112-114). Tunnistaja ÜM andis ütlusi, et kannatanu ja süüdistatava vahel toiminud vaidlus süüdistatava lahkumise kohta XXXXXXXXX oli rahumeelne. Kannatanu oli hea inimene ning süüdistatava ja kannatanu vahel tekkis pahandus, kuna süüdistatav ei täitnud mõnes punktis kodukorda. Rahul ei oldud kannatanuga, kuna oli nõudlik, armastas korda (kd 2 lk 117, 120). Tunnistaja OT kinnitas, et kannatanu oli südamlik inimene, kuid sarkastilise ütlemisega vana inimene. Kannatanu tahtis luua korda ja temal olid kindlad veendumused. Kannatanu ja süüdistatav vaidlesid usulistes asjades, kuna mõlemal olid oma veendumused (kd 2 lk 124). Tunnistaja T-KL andis ütlusi, et temale jättis kannatanu kahepalgelise mulje (kd 2 lk 130). Tunnistaja AS andis ütlusi, et kannatanu oli jõulise natuuriga. Konflikte ei olnud olid erimeelsused, kuid see ei tähenda, et ollakse tülis. Usuga ei manipuleerinud, ei surunud otseselt peale. Meeste ärasaatmiseks olid põhjused, kes jõi, kes varastas auto (kd 2 lk 132134). Kolleegiumil tuleb pigem märkida tuvastatud tehiolude pinnalt, et kuriteo toimepanemise põhjuseks oli süüdistatava Sander Lilboki isiklik vaen ja negatiivne meelestatus kannatanu AN vastu, mille oli põhjustanud tema enda eelnev käitumine (kodukorra eiramine, sellele mitte allumine). Maakohtu poolt ei ole tuvastamist leidnud süüdistataval mingit erilist emotsionaalset seisundit (äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit), teo toimepanemise ajal. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et ei ole välistatud sõnelus AN ja Sander Lilboki vahel, kuid mingit erilist erutusseisundi teket selline kannatanu poolt öeldu tekitada ei saanud. Seda enam, et süüdistatav Sander Lilbok on ise andnud kohtuistungil ütlusi (kd 2 lk 152), et ärritavalt mõjus kannatanu ütlus, et „meil siin ei jooda“ ja tema asus rünnakpositsioonile ja küsis kannatanult järsult, „miks sa A mehi terroriseerid ?“ Kannatanu vastus oli, et „iga mees ei ole siis ütleja“, mille peale kaotas kontrolli ja seejärel haaras kannatanul kõrist. Seega tulenevalt eelrefereeritud süüdistatava enda ütlustest võib kolleegium teha järelduse, et ilmselgelt puuduvad tõendid, mis osutaksid just kannatanu AN poolsele intensiivsele või väga vägivaldsele või solvavale teole, mis vahetult oleks vallandanud Sander Lilbokil emotsionaalse reaktsiooni. Kogutud tõendid kogumis ei võimalda rääkida sellest, nagu olnuks kannatanu tapmine ajendatud tema enda õigusvastasest käitumisest ning kohtulikul arutamisel uuritud tõendid ei kinnita provotseeritud tapmist käsitlevat kaitseversiooni.

Apellatsioonis toodud väited süüdistataval esinenud erutusseisundi kohta on ümberlükatud ka tunnistaja KS ristküsitlusel antud ütlustega, mille kohaselt tuppa tulles istus süüdistatav Sander Lilbok kannatanul kaksiratsi peal, käed kõril ning nende tulekul ehmatas süüdistatav ära ja tuli kannatanu pealt maha (kd 2 lk 79, 84). Tunnistaja MM on andnud ütlusi, et tuppa astudes jalutas süüdistatav temale vastu. Süüdistatav oli kuidagi väga rahulik kogu aeg, ei mäleta mida süüdistatav temale vastas (kd 2 lk 91). Kolleegium asub seisukohale, et hingelise erutuse seisundile on iseloomulik, et see tekib äkki ja kaob suhteliselt kiiresti, kuid ilmselgelt ei kao taoline seisund teo toimepanemise ajal või koheselt peale teo toimepanemist. Lisaks kinnitavad kolleegiumi veendumust, et tegemist ei olnud provotseeritud tapmisega tunnistaja KS ütlused, et kannatanu toas olev öökapi sahtel kus asuvad võtmed oli lahti ja teine sahtel oli tõstetud välja. Pärast selgus, et autovõtmed ei sobinud või olid valed (kd 2 lk 80). Ka tunnistaja MM kinnitas, et sahtlid kannatanu toas olid välja võetud (kd 2 lk 92). Tunnistaja AL andis ütlusi, et kui hakkas kannatanu tuba koristama, siis see oli segamini, sahtlid olid välja tõstetud, nagu oleks midagi otsitud (kd 2 lk 105). Ka on süüdistatav Sander Lilbok ise kinnitanud, et kui tunnistajad KS jooksis telefoniga õue helistama ja MM lahkus samuti, oli temal ainuke võimalus otsida üles bussi võtmed, mistõttu asus sahtleid lahti tõmbama ja võtmeid otsima (kd 2 lk 153). Arvestades süüdistatava käitumist ja tegutsemist koheselt peale kannatanu kägistamist ja tunnistajate korraks toast lahkuimist, ei saa ilmselgelt jaatada, et tegemist oleks olnud isikuga, kelle käitumine oleks väljendanud erutusseisundit või kes oleks viibinud mingis erilises psüühilises seisundis. Pigem näitab Sander Lilboki taoline tegutsemine väga lühikese ajavahemiku jooksul vahetult peale AN tapmist üheselt süüdistatava Sander Lilboki poolt otsustuskindlat ja kaalutletud tegevust, mis ilmselgelt ei oleks omane isikule, kes viibiks tugevas erutusseisundis või mingis erilises psüühilises seisundis. Samuti tuleneb nii kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti nr 14E-KPS0002 (kd 2 lk 2530) ja kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akt nr. 14/54 (kd 3 lk 17-24 pöördel) ekspertide arvamusest, et Sander Lilbokil ei esinenud talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemise ajal emotsionaalset seisundit, mis oleks mõjutanud olulisel määral tema teadvust ja käitumist ning takistanud tal adekvaatselt aru saada oma käitumise iseloomust ja oma tegusid juhtimast. Ka ei esinenud Sander Lilbokil sellist erilist emotsionaalset seisundit, mis oleks takistanud, piiranud või oluliselt mõjutanud tema võimet ümbrusest aru saada ning sihipäraselt arutleda ja tegutseda. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Sander Lilbok käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 113 järgi. Sander Lilbokile inkrimineeritud kuritegu vastab ka alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 113 sättele.

karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-52-13, p 19). KarS § 113 näeb ette karistusena kuue kuni viieteistaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 10 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus on Sander Lilbokile mõistnud KarS § 113 järgi vangistuse 12 aastat, seega mitte sanktsiooni ülemmääras. Maakohtu poolt mõistetud karistust ületab sanktsiooni keskmist määra 2 aasta võrra. Antud asjas ei ole maakohus karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. Lisaks kuriteo koosseisuga hõlmatud asjaoludele peab kohus süü suuruse hindamisel arvestama isiku käitumisega vahetult enne ja pärast kuriteo toimepanemist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11), kuna ka see näitab süüdistatava suhtumist kaitstavasse õigushüvesse. Eristada tuleb ka rangelt teo õiguslikku kvalifikatsiooni ning teo toimepanemisega kaasnevaid asjaolusid ja motiive, seega ei ole tegemist KarS §-s 59 sätestatud kergendava või raskendava asjaolu korduvarvestamise keelu rikkumisega, kui süü suuruse hindamisel võetakse uuesti vaagimisele teo eriliselt taunitavad asjaolud, mis omab tähendust karistuse mõistmisel ning sellisena on maakohus seda ka käsitlenud. Süü suuruse arvestamisel tuleb arvestada objektiivseid asjaolusid, s.o tegu ja tagajärge ning subjektiivseid asjaolusid, s.o motiivi ja eesmärki. Süü suurus sõltub ka sellest millise tahtluse liigiga on tegu toime pandud. Kolleegiumil tuleb nõustuda maakohtuga, et süüdistatav Sander Lilbok pani tapmise toime isiku suhtes, kes nägi end ründavat isikut ning tajus ründe vääramatust, kuivõrd ründe tõrjumine oli AN-l võimatu, sest lamas ta voodis ja polnud võimeline süüdistatavale vastupanu osutama ega sündmuskohalt lahkuma ehk käesoleval juhul, rünnati kaitsetut isikut, mis teeb Sander Lilboki käitumise iseäranis taunitavaks. Kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud mingitele erilistele asjaolule, mida saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks. Apellant on viidanud apellatsioonis süüdistatava positiivsele iseloomustusele ning depressiooni diagnoosile, samuti süüdistatava psüühilisele seisundile, kuid kolleegium on seisukohal, et süüdistatava positiivne iseloomustus, diagnoositud depressioon ei saa eraldivõetult olla karistust kergendavaks asjaoluks. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed on määravad karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuriteoga ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega. Antud kriminaalasjas tuvastatud tehiolude pinnalt saab sedastada Sander Lilboki käitumises suure ebaõiguse ja ühtlasi süü, mistõttu tema karistamine sanktsiooni keskmisest määrast ülespoole jääva karistusega on põhjendatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt väljendanud oma lahendites nr 3-1-1-13-11 p 9.1; 3-1-176-12 p 10, et isiku teos väljenduv ükskõiksus ja lugupidamatus õiguskorra ning selle õigushüvedena kaitstavate põhiväärtuste suhtes on eelduseks tema suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt range karistuse mõistmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus mõistnud nimetatud asjaolude valguses süüdistatava teosüüle vastava karistuse. Kolleegium leiab, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel ning süüdistatavale karistuse mõistmisel arvestanud kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas asjas. Arvestades kõike eeltoodut, Sander Lilbokil väljakujunenud väärtushinnanguid, suhtumist

enda teosse, on alust Sander Lilboki karistada tapmise toimepanemise eest 12 aastase vangistusega, kuna kergem karistus ei tagaks eripreventiivseid eesmärke ning õiguskorra kaitset.

/allkirjastatud digitaalselt/

Orvi Tali

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.