Otsuse tegemise aeg ja 11.03.2015. a, Tallinn koht kirjalikus menetluses Kohtuasja number
1-15-91
Kohtukoosseis
Eesistuja Sten Lind, liikmed Ivi Kesküla ja Orvi Tali
Kriminaalasi
G.Z süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 järgi lühimenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 08.01.2015. a otsus
Apellandid
kaitsja ja süüdistatav
Prokurör
Marina Kalistratova
Süüdistatav
G.Z isikukood XXX; elukoht XXXXXX XX-XXX
XXXXXXX; XXXXXXXXXXX; XXXXXXXXXXXXX;
emakeel vene keel; ei tööta; tõkend: vahistamine; varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, viimati: - Harju Maakohtu 14.02.2012 otsusega KarS § 25 lg 2 - 199 lg 2 p 9 ja § 1572 alusel vangistusega 2 kuud 20 päeva; - Harju Maakohtu 19.04.2013 otsusega KarS § 199 lg 2 p 5, 9 järgi vangistusega 8 kuud; - Harju Maakohtu 08.04.2014 otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 vangistusega 4 kuud.
Kaitsja Kannatanu
Jugans Grossmann P AS
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 08.01.2015. a otsus muutmata ning G.Z ja tema kaitsja Jugans Grossmanni apellatsioonid rahuldamata. 1 (5)
Apellatsioonimenetluses tekkinud riigi õigusabi kulu 96 eurot mõista välja G.Z-ilt . Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval, kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Kannatanu ja tsiviilkostja saavad kassatsiooni esitada üksnes tsiviilhagisse puutuvas osas.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 8. jaanuari 2015. a otsusega mõisteti G.Z süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja teda karistati 9-kuulise vangistusega. Kuna kohus arutas kriminaalasja lühimenetluse korras, vähendas maakohus G.Z-ile mõistetud karistust 1/3 võrra, s.o 6 kuuni. P AS kasuks mõistis kohus G.Z-ilt välja 210 eurot. Samuti mõistis maakohus G.Z-ilt välja sundraha 292,50 eurot ja menetluskulud 192 eurot. Kohus määras KrMS § 180 lg 3 alusel, et menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. G.Z mõisteti süüdi selles, et ta isikuna, kes on varem KarS § 199 lg 2 p 9 järgi karistatud, pani taas toime ühe varguse ja ühe varguse katse: 28.10.2014 kella 13:52 paiku võttis ta Tallinnas, XXXXXXXX XXX X asuvas S kaupluses võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil müügisaalist P AS-ile kuuluvad 3 Pepe Jeans kampsunit koguväärtusega 210 eurot ning väljus kauplusest kauba eest maksmata. 06.01.2015 kella 10:45 paiku võttis ta Tallinnas, XXXXXXXX XX asuvas S kaubanduskeskuses S AS-ile kuuluvas kaupluses võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil müügisaalist S AS-ile kuuluvad 3 paari sokke koguväärtusega 15,30 eurot ja möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid tema kuritegu jäi lõpule viimata, kuna turvatöötaja pidas ta kinni.
2.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni G.Z ja tema kaitsja vandeadvokaat Jugans Grossmann.
2.1.Kaitsja taotleb apellatsioonis Harju Maakohtu otsuse tühistamist G.Z süüdi tunnistamises 3 kampsuni varguses kauplusest D ja selles osas uue otsuse tegemist, millega mõista G.Z süüdi 2 kampsuni varguses ja õigeks 1 kampsuni varguses. Sellega seoses palub kaitsja vähendada G.Z karistust ning rahuldada P AS tsiviilhagi mitte 210, vaid 140 euro ulatuses. See, et G.Z võttis riiulilt riideesemeid, on fikseeritud turvakaamera videosalvestuse vaatlusprotokollis ja fotodel, kuid videosalvestise alusel ei ole tuvastatav, mitu kampsunit G.Z riiulilt võttis ja kotti pani. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et 3 kampsuni vargust tõendavad tsiviilhagi avaldus ja tunnistaja OO ütlused. Tsiviilhagi avaldus ei ole iseenesest tõend, mis tõendaks esemete vargust ja eriti seda, mitu kampsunit varastati. Müüja OO vargust pealt ei näinud. Ta lihtsalt oletab, et kuna riiulil, kus varem oli 4 kampsunit, oli kella kella 14.20 paiku riiulil ainult 1 kampsun, siis varastas G.Z 3 kampsunit. Kuna peale G.Z käis kaupluses ka teisi inimesi ning müüja ei jälginud kogu aeg kampsuneid riiulil, vaid tegeles ka teiste kaupade müügiga, 2 (5)
siis ei saa kaitsja hinnangul kindlalt väita, et just G.Z varastas 3 kampsunit. Ühe kampsuni võis varastada ka keegi teine juba enne G.Z kauplusse tulekut. Kaitsja leiab, et kohus on põhjendamatult pidanud G.Z ütlusi ennastõigustavateks. Sellise järelduse võiks teha, kui G.Z oleks üldse eitanud kampsunite vargust. Kuna ta aga kahe kampsuni vargust tunnistab, poleks tal erilist põhjust ühe kampsuni vargust eitada. Kokkuvõttes leiab kaitsja, et kuna kolme kampsuni vargus ei ole kindlalt tõendatud, vaid on pigem oletuslik, tuleb lähtuda KarS § 7 lg-st 3 ning ühe kampsuni varguse osas tõlgendada kahtlus süüdistatava kasuks. Kuna varastatud kauba kogus väheneb, siis tuleb vähendada ka karistust ning P AS hagi rahuldada 140 euro suuruses summas.
2.2.G.Z vaidlustab maakohtu otsust talt välja mõistetud menetluskulude osas. Samuti palub ta lugeda karistusest kantuks kaks päeva, mille vältel ta oli kinni peetud seoses D kauplusest toime pandud vargusega. Süüdistatav märgib apellatsioonis, et tal ei ole võimalik sellist summat tasuda, kuna tal ei ole töökohta ja seetõttu puudub püsiv sissetulek. Samuti on tal juba eelnevalt rahalised kohustused.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3.Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides esitatud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. 3.1 Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga selles, et varastatud kampsunite arvu ei saa tõendada tsiviilhagiga. TsMS § 363 lg 1 p 1-3 kohaselt märgitakse hagiavalduses hageja selgelt väljendatud nõue (hagi ese), hagi aluseks olevad faktilised asjaolud (hagi alus) ning tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid. Tsiviilhagi on seega dokument, mis kajastab kannatanu kui ühe kriminaalmenetluse subjekti taotlust või taotlusi ja nende aluseks olevaid väiteid, mis omakorda vajavad tõendamist. Selles osas on kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi oma olemuselt võrreldav süüdistusakti või kaitseaktiga. On ilmne, et viimast kahte ei saa pidada dokumentideks, millega saaks tõendada mõne KrMS § 62 nimetatud tõendamiseseme asjaolu esinemist. Samas tuleb märkida, et maakohus ei ole 28.10.2014 varguse episoodi osas oma otsuse tegemisel tuginenud tõendina üksnes tsiviilhagile, vaid leidis, et G.Z poolt kolme kampsuni vargust tõendavad ka tunnistaja OO ütlused, asitõendi vaatlusprotokoll ja inventuuri akt. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et eelviidatud tõenditest tulenevad asjaolud kogumis annavad alust asuda seisukohale, et G.Z süü kolme kampsuni varguses on leidnud tõendamist. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et G.Z varastas kauplusest D kampsuneid. See, et G.Z kampsunid varastas, on fikseeritud asitõendi vaatlusprotokollis. Paraku ei ole turvakaamerate salvestuse alusel võimalik tuvastada, mitu kampsunit süüdistatav riiulist võttis. G.Z enda väitel võttis ta kaks kampsunit, tunnistaja OO sõnul on varastatud kolm kampsunit. Kaupluses müügikonsultandina töötav OO andis ütlusi selle kohta, et avastas kella 14.20 ajal, et riiulil, kus enne oli neli kampsunit, on alles vaid üks. Seda, et kampsuneid oli eelnevalt riiulil neli, teadis ta põhjusel, et oli eelnevalt neid kampsuneid sättinud. Seda, et kaduma läks kolm kampsunit, kinnitab ka inventuuri akt (toim.l. 6). Isegi G.Z ise on oma ütlustes tunnistanud, et kampsuneid jäi riiulile üks. OO ütluste kohaselt vaatas ta selle kindlaks tegemiseks, kes kampsunid varastas, turvakaamera salvestisi ning tegi kindlaks, et kampsunid varastas 13.48 kauplusse sisenenud ja 13:52 sealt väljunud naisterahvas. Kuigi asitõendina vaadeldud jälitustoimingu protokoll kajastabki 3 (5)
salvestisi ajavahemiku 28.10.2014 kell 13:48.00 – 13.54:00 kohta, nähtub OO ütlustest tema veendumus, et kõik kolm kampsunit, mis läksid kaduma pärast seda, kui tema oli neid sättinud, varastas sama isik. Kuna OO avastas kampsunite kadumise kell 14:20 ning salvestisi läbi vaadates tuvastas, et need varastati 13:52, pidi ta vaatama salvestised läbi suuremas ulatuses kui neid on kajastatud asitõendina. Ringkonnakohus nendib, et see on ka eluliselt usutav. Kuna asitõendi vaatlusprotokollist ja sellele lisatud fototabelist nähtuvalt asusid mainitud kampsunid lihtsalt ühel kaupluse riiulitest, neid ei olnud mingil viisil esile tõstetud ega eriliselt nähtavale kohale asetatud, on ebatõenäoline, et mitu erinevat isikut valis varguse objektiks just samad kampsunid. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult pidanud G.Z ütlusi ennastõigustavateks. Ka ringkonnakohtu hinnangul on püüdnud G.Z oma süüd väiksemana näidata. Nimelt väitis G.Z ülekuulamisel, et ta läks S-sse jalutama ja tal puudus plaan varastada: ta läks kauplusesse eesmärgiga lihtsalt ringi vaadata, kuid kui ta nägi, et müüja tegeles teiste klientidega, siis ta kasutas juhust ja pani riiulil olnud kampsunid kaasas olnud suurde tühja paberist kinkekotti. Ringkonnakohtu hinnangul seab just asjaolu, et G.Z oli kaasas suur tühi kinkekott, mida ta kasutas selleks, et panna sinna kampsunid, kahtluse alla tema väite, et tal tekkis varguse plaan kaupluses. Arvestades kogumis viidatud tõendeid ja nendest tulenevaid asjaolusid, on ringkonnakohtu hinnangul G.Z süü kolme kampsuni varguses tõendatud.
3.2.Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et G.Z süü kolme kampsuni varguses on leidnud tõendamist, siis puudub alus G.Z-ilt P AS kasuks välja mõistetud tsiviilhagi summas 210 eurot vähendamiseks. Samuti puudub alus süüdistatavale mõistetud karistuse vähendamiseks.
4.Ringkonnakohus ei nõustu G.Z-iga selles, et maakohtu poolt temale mõistetud karistusest tuleks lugeda kantuks kaks päeva, mille vältel ta oli kinni peetud seoses D kauplusest toime pandud vargusega. Nimelt nähtub kriminaalasja materjalidest, et 19.11.2014 koostati G.Z suhtes sundtoomise määrus põhjusel, et kriminaalasjas on vajalik teostada tema ülekuulamine ja tema asukoht on teadmata. 29.11.2014 kell 17.00 koostati tema suhtes sundtoomise protokoll ja ta kuulati seoses D kauplusest toime pandud vargusega kahtlustatavana üle 01.12.2014. Samal päeval kohaldati G.Z suhtes tõkendina elukohast lahkumise keeldu kuni kohtumenetluseni. Kuna sundtoomise eesmärk ei ole isiku kinnipidamine, vaid tema suhtes menetlustoimingu tegemine, ei ole sundtoomine käsitatav eelvangistusena KarS § 68 lg 1 tähenduses ja seda aega karistuse hulka ei arvata (vt Riigikohtu 17.03.2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-88-08).
5.Põhjendatud ei ole ka G.Z taotlus menetluskulude vähendamiseks või riigi kanda jätmiseks. Maakohus võttis juba menetluskulude hüvitamist määrates arvesse süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid ning leidis, et käesoleval juhul on võimalik kohaldada menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, s.o määrata menetluskulude hüvitamine ositi 12 kuu jooksul. Kohtukolleegium osutab, et olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (vt RKKKm 3-1-1-105-12, p 7). Sellekohaseid tõendeid või taotlust teabe väljanõudmiseks süüdistatav ega tema kaitsja käimasolevas kriminaalmenetluses esitanud ei ole. 4 (5)
Asjaolu, et G.Z viibib vanglas, ei ole aluseks temalt välja mõistetud menetluskulude vähendamiseks ja riigi kanda jätmiseks, sest Vangistusseaduse § 37 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. VangS § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on 07. detsembri 2012. a lahendis nr 3-11-120-12 märkinud, et hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Seega on G.Z võimalik töötada ka vangla tingimustes ning asuda hüvitama temalt välja mõistetud menetluskulusid. Ainuüksi asjaolu, et G.Z puudub käesoleval hetkel töökoht, ei välista seda, et ta võib kinnipidamisasutusest vabanemisel töö leida. Toimikust ei nähtu andmeid selle kohta, et süüdistatav ei oleks võimeline töötama. Asjaolu, et G.Z on kriminaalkorras karistatud, ei tähenda seda, et tal ei oleks võimalik üldse mingisugust tööd leida. Käesoleva kohtutoimiku materjalidest ega ka maakohtu otsusest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et G.Z kui töövõimelisel isikul esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Eelnevast tulenevalt on põhjendatud menetluskulude välja mõistmine ositi, nagu seda on teinud maakohus.
6.Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 tuleb G.Z-ilt mõista välja apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud, milleks on kaitsjale apellatsiooni esitamise eest makstav tasu 96 eurot.
/allkirjastanud digitaalselt/ Sten Lind
/allkirjastanud digitaalselt/ Ivi Kesküla
/allkirjastanud digitaalselt/ Orvi Tali
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.