Pärnu Maakohtu 31.03.2014 aasta otsus üldmenetluses Süüdistatava S.E (ik XXX; EV kodanik; elukoht: XXXXX XXXX, XXXXXXX XXXX, XXXXXXXX; ei tööta, ei õpi; ülalpeetavaid ei ole; varem kriminaalkorras karistamata) kaitsja advokaat Robert Sarv
09.veebruaril 2015, Tallinnas
Apellatsiooni esitaja
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht Prokurör Kannatanu esindaja Kaitsja Kohtuistungi sekretär
Orvi Tali ja Julia
Martin Tuulik AS Nordea Finance Estonia esindaja vandeadvokaat Aarne Akerberg Robert Sarv Liina Kaev
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 31. märtsi 2014. a otsus S.E suhtes muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata.
Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 2. märtsil 2015. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Pärnu Maakohtu 31. märtsi 2014 aasta otsusega üldmenetluses tunnistati S.E süüdi KarS § 201 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 5 (viis) kuud vangistust. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jäeti vangistus tingimuslikult täitmisele pööramata, kui S.E 3 (kolme) aasta pikkuse katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Määrati, et katseaja algust arvatakse alates kohtuotsuse kuulutamisest. Sama otsusega rahuldati osaliselt kannatanu AS SEB Liising tsiviilhagi. Mõisteti S.E-lt välja AS SEB Liising kasuks: põhinõude katteks 77 823 (seitsekümmend seitse tuhat kaheksasada kakskümmend kolm) eurot ja 42 eurosenti; viivisnõude katteks perioodi eest 12.05.2009.a kuni 04.04.2012.a VÕS § 113 lg 1 määra alusel 18 290 (kaheksateist tuhat kakssada üheksakümmend) eurot 76 eurosenti. Rahuldati osaliselt kannatanu AS Nordea Finance Estonia tsiviilhagi. Mõisteti S.E-lt välja AS Nordea Finance Estonia kasuks: põhinõude katteks 10 697 (kümme tuhat kuussada üheksakümmend seitse) 21 eurosenti; viivis VÕS § 113 lg 1 2.lauses sätestatud seadusest tulenevas määras arvates 08.10.2013.a kuni põhinõude täitmiseni. Rahuldati osaliselt kannatanu AS Nordea Finance Estonia menetluskulude taotlus. Mõisteti S.E-lt välja AS Nordea Finance Estonia kasuks viimase menetluskulude katteks 2475 (kaks tuhat seitsekümmend viis) eurot. Jäteti rahuldamata kannatanu Scania Finans AB Eesti filiaali tsiviilhagi.
2.S.E mõisteti süüdi selles, et tema, tema olles AS Nereus Transport juhatuse liige ajavahemikul 19.02.2009 kuni 25.05.2009 (äriregistri kande järgi kuni 08.07.2009), pööras ajavahemikul 2009 aasta aprilli lõpp kuni hiljemalt 28.05.2009 ebaseaduslikult tema valduses olevad ja liisinguandjatele AS-le SEB Liising, Scania Finans AB Eesti Filiaalil ja AS-le Nordea Finance Estonia kuuluvad veokid ja sõiduauto eeluurimisel tuvastamata kolmandate isikute kasuks, mis seisnes järgmises: 26.10.2007 sõlmisid Scania Finans Eesti filiaal volitatud esindaja VB ja Nereus Transport AS juhatuse liige AP kapitalirendilepingu 0-2007-00163, millega Nereus Transport AS liisis Scania Finans AS Eesti filiaalilt veoki Scania R480, reg. märk 993 BAB, VIN: YS2R4X20002031066, kogumaksumusega 107 844, 52 EUR; 14.03.2007 sõlmisid AS SEB Liising esindaja AT ja Nereus Transport AS endine juhatuse liige AP kapitalirendi lepingu nr L07102948, millega Nereus Transport AS liisis sadulveoki Scania R420LA4X2MNA, reg. märk 855 AVL, VIN: YS2R4X20002012514, kogumaksumusega 785
090,38 EEK (50 176 EUR);
23.11.2007 sõlmisid AS SEB Liising esindaja AT ja Nereus Transport AS endine juhatuse liige AP kapitalirendi lepingu nr L07114297, millega Nereus Transport AS liisis sadulveoki Volvo
FH-13.440 Globetrotter XL, reg. märk 637 BAB, VIN: YV2AS02A68B489935, kogumaksumusega 103847,48 EUR; 08.06.2006 sõlmisid Nordea Finance Estonia AS esindaja MDM Auto AS ja Nereus Transport AS volitatud esindaja, aktsionär MS liisingulepingu nr 20062562, millega Nereus Transport AS liisis sõiduauto Suzuki Grand Vitara, reg. märk 787 AXC, VIN: JSAJTD44V00107061, kogumaksumusega 20852,53 EUR; Nimetatud sõidukid sai S.E enda valdusse alates 19.02.2009 AS Nereus Transport juhatuse (ainu)liikmeks asumisel kuivõrd sellest ajahetkest tekkis tal ametiseisundist tulenev tegelik võim nende asjade üle. Seoses liisingmaksete mittetasumisega ütles Scania Finans AB Eesti Filiaal 30.04.2009 AS-ga Nereus Transport sõlmitud liisinglepingu üles ja kohustas liisingu objektiks olnud veoki Scania R480 tagastama hiljemalt 13.05.2009 kell 12.00. Vastavasisuline kirjalik teade saadeti postiga AS Nereus Transport juriidilisele aadressile Lille 4 Pärnu. Veoki jääkväärtuseks oli 65787,6 eur. Seoses liisingmaksete mittetasumisega ütles AS SEB Liising 28.04.2009 AS-ga Nereus Transport sõlmitud liisinglepingud üles ja kohustas liisingute objektiks olnud veokid tagastama hiljemalt 11.05.2009.a. Vastavasisulise tähitud kirjalik teade saadeti AS Nereus Transport juriidilisele aadressile Lille 4 Pärnu. Veokite jääkväärtuseks oli 59 402,54 + 18 420,88 eurot, so kokku 77823,42 eur. Seoses liisingmaksete mittetasumisega ütles Nordea Finance Estonia AS 18.06.2009 Nereus Transport AS-ga sõlmitud liisingulepingu üles ning kohustas lepingu objektiks oleva sõiduauto tagastama esimesel nõudmisel Nordea Finance Estonia AS esindajale. Vastavasisuline kirjalik teade saadeti postiga AS Nereus Transport juriidilisele aadressile Lille 4 Pärnu. Sõiduki jääkväärtuseks oli 9895,60 eurot. S.E oli teadlik, et liisingvarad tuleb liisingumaksete tasumata jätmise tõttu tagastada liisingfirmadele. Maksete tasumist ega sõidukite tagastamist liisingfirmadele ei toimunud, vaatamata liisingfirmade ja nende esindajate nõudmisele. 2009 aasta aprilli lõpus või mai alguses, eeluurimisel täpselt tuvastamata päeval, andis S.E MS-le suulise korralduse, et viimane annaks oma elukohas Pärnumaal Are vallas ja oma ema elukohas Pärnumaal Are vallas, ning samuti Pärnu linnas Pärnu laht territooriumil eeluurimisel tuvastamata isikutele ilma ühegi akti või muu dokumendita üle veokite Scania R480, reg. märk 993 BAB, Scania R420 reg. märk 855AVL ja Volvo reg. märk 637BAB otsesed valdused, misjärel veokid eeluurimisel tuvastamata isikute poolt koheselt teadmata kohta ära viidi. Eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal koostas S.E 11.05.2009 varade üleandmise akti, mille järgi S.E andis JR-le üle AS Nereus Transport varad, sh veoautod Volvo FH440, reg.nr 637BAB; Scania R480, reg.nr 993BAB ja Scania R420, reg.nr 855AVL. JR ei ole nimetatud akti alusel sõidukeid vastu võtnud ega ole teadlik AS Nereus Transport tegevusest ega endise juhatuse liikme poolt sõlmitud liisingulepingutest. 2009 aprillis-mais, kuid mitte hiljem kui 07.05.2009, täpselt tuvastamata päeval andis S.E AT-le ilma ühegi seadusliku aluseta üle sõiduauto Suzuki Grand Vitara valduse, misjärel sõiduk eeluurimisel tuvastamata ajal ja viisil toimetati Kreekasse. Seega S.E , pöörates suures ulatuses, so kokku 153 506,62 euro väärtuses enda valduses oleva võõra vallasvara kolmandate isikute kasuks, pani toime KarS § 201 lg 2 p 2 ettenähtud kuriteo.
Vastavalt KarSRaS § 8 p 2, suur on kahju, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. 2009 oli suur kahju, mis ületas 435 000 EEK (27801 EUR) ja käesoleval ajal on suur kahju, mis ületab 29 999 EUR.
ESITATUD APELLATSIOON
3.Apellatsiooni esitas süüdistatava kaitsja, kes vaidlustab maakohtu otsuse täies ulatuses, v. a kannatanu Scania Finans AB Eesti filiaali tsiviilhagi rahuldamata jätmise osas. Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega apellant palub end talle esitatud süüdistuses täielikult õigeks mõista. Samuti palub apellant tema õigeksmõistmise korral maakohtu otsusega rahuldatud tsiviilhagid rahuldamata jätta. Kui ringkonnakohus leiab, et apellant on siiski süüdi talle etteheidetava kuriteo toimepanemises, palub apellant alternatiivselt maakohtu otsusega rahuldatud tsiviilhagid rahuldamata jätta.
3.1.Apellant märgib, et vaidlust ei ole selles, et MS andis liisinguvara kolmandatele isikutele ilma üleandmis-vastuvõtmisakti vormistamiseta üle; et süüdistatav andis TS-le korralduse veokite üleandmiseks ning andis Suzuki Grand Vitara ise kolmandatele isikutele üle, TS aga keeldus veokit üle andmast. Vaidlus seisneb selles, kas süüdistatava poolt eelkirjeldatud käitumises esines omastamistahte manifesteerimise tahtlus. Apellant leiab, et eelkirjeldatud käitumises ei esinenud omastamistahte manifesteerimise tahtlust. Apellandi kaitsestrateegia oli üles ehitatud kokkuvõtvalt alljärgnevatele väidetele. Esiteks puudus süüdistataval teadmine Nereus Transpordi aktsiate JR-ga edasivõõrandamise asjaoludest ning JR-st. Teiseks ei saanudki süüdistataval vastavat teadmist ollagi, sest ta ei olnud kordagi Nereus Transpordi faktilise juhtimise juures. Kolmandaks ei olnud süüdistava kontrolli all Nereus Transpordi aktsiate edasimüük JR-le ning ta ei olnud antud tehingust kuidagi huvitatud. Neljandaks eksitati süüdistatavat n-ö kahelt poolt: HT ja KK (HK OÜ) ja variisik JR tagaseisja(te) poolt. Viiendaks täitis süüdistatav talle vahetu ülemuse poolt antud seaduslikke käske anda Nereus Transpordi valduses olnud vara üle uuele aktsionärile. Kaitsja leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõtet, kui on tõlgendanud sisuliselt kõik kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Omastamine on toime pandud juhul, kui toimepanija tegutses vähemalt kaudse tahtlusega. Siinses asjas pole aga tõendatud, et süüdistatav tegutses vähemalt kaudse tahtlusega. Kaudse tahtluse puhul on tegemist isiku sellise psüühilise suhtumisega teosse, kus tagajärje saabumine ei ole kindel, vaid ainult tõenäoline. Antud vaidluse kontekstis tähendaks see, et süüdistatav pidas võimalikuks, et liisinguvara JR-le üleandmisel see „kaob“. Eeltoodut ei kinnita aga mitte ükski siinses asjas esitatud tõend: kuna süüdistatav ei teadnud, et JR on tankist (vms sellega seonduvaid asjaolusid) ning ta sai mõistlikult usaldada otsese ülemuse HK antud käske ja infot, siis ei saanud süüdistatav pidada isegi tõenäoliseks, et liisinguvara „kaob“. Rõhutamist väärib, et süüdistatava ülesandeks ei olnud kontrollida JR tausta, kuivõrd keegi ei pannud talle sellist kohustust ning aktsiate müügi korral saab ostja tausta kontrollida või ostja isiku valimist mõjutada vaid müüjast aktsionär.
3.1.1.Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et süüdistatav oli teadlik liisingulepingute ülesütlemisest. Süüdistatav ei teadnud ega saanudki teada liisingulepingute lõpetamisest.
Maakohus on ebaõigesti tuvastanud liisingulepingute ülesütlemise hetke. Tuleb lahendada küsimus sellest, kas süüdistatav sai liisingulepingute ülesütlemisest teada muul viisil. Vastus sellele küsimusele on eitav: süüdistatav ei saanud muul viisil teada liisingulepingute lõpetamisest. Kaitsja juhib siinkohal ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et Nordea ülesütlemise teate kättesaamise osas puuduvad tõendid ning SEB ülesütlemise teade jõudis küll tähitud kirjana EV kätte, kuid EV ei avanud kordagi antud e-kirja. Kohtu küsimusele, kas EV-le – kui kõik lihtkirjad ja tähitud kirjad vastu võtnud ning Nereus Transpordi endises asukohas viibinud raamatupidajale – teadaolevalt liisinguandjad lõpetasid liisingulepingud, vastas EV eitavalt. Siit järeldub üheselt, et kui posti igapäevaselt vastu võtnud isik ei teadnud liisingulepingute lõpetamisest, siis ei teadnud sellest ka süüdistatav. Antud loogiline järeldus on eluliselt igati usutav. Lisaks pole tõendatud, et SEB oleks saatnud liisingulepingu ülesütlemise teate süüdistatava isiklikule e-postiaadressile. Nereus Transport üldisele e-postiaadressile aga süüdistataval juurdepääs puudus (vastupidist pole tõendatud). Maakohtu mõttekäik, et süüdistatav pidi teadma liisingulepingute lõpetamisest (või pidi seda möönma), ei rajane ühelgi asjas uuritud tõendil või tunnistaja ütlustel. Ainus tunnistaja, kes on oma ütlustes liisingulepingu lõpetamise teemat puudutanud, on SEB töötaja AJ. Tema puhul väärivad rõhutamist kaks aspekti: (1) ta on SEB töötajana ilmselgelt huvitatud tema tööandjale soodsast kohtulahendist ning (2) ta ei suutnud usaldusväärselt öelda ega meenutada, kas ta rääkis süüdistatava või JR-ga (AJ sõnade kohaselt rääkis ta ). Kuivõrd siinses asjas pole üheselt tuvastatud, millal JR taga seisnud isik(ud) faktiliselt tegutsema hakkasid, on tegemist kõrvaldamata kahtlusega. Kohus on jõudnud ekslikule arusaamale või on ajanud süüdistatava ja JR nimed ning juhatuse liikmeks oleku perioodid ja ütlused nagu süüdistatav oleks AJ-le helistanud veel 2009.a. maikuus ja palunud AS SEB Liisingult täiendavat aega. Kohtu poolt kirjeldatud olukorda ei ole olnud ning tunnistaja AJ ei ole sellist ütlust andnud. Vastupidiselt tuleneb AJ ütlustest, et talle helistas maikuu 2009. a lõpus end JR-na esitlenud isik, kes andis edasi infot veokite asukoha kohta. Süüdistatav ei ole kordagi maikuus 2009. a AJ poole nendes küsimustes pöördunud. Lisaks nähtub AJ ütlustest, et suhtlus süüdistatavaga toimus oluliselt varem võrreldes maikuuga 2009. a ning maikuus 2009. a süüdistatav ja AJ ei suhelnud. Seega on AJ väited selle kohta, kas süüdistatav teadis liisingulepingu lõpetamisest SEB poolt oletuslikku laadi hinnangud. Hinnates kahte kõrvaldamata kahtlust süüdistatava absoluutse taandumise täpse hetke osas ja AJga telefonis vestelnud isiku tuvastamatuse osas, tuleb asuda seisukohale, et süüdistatav ei teadnud SEB poolt liisingu-lepingu ülesütlemisest või isegi potentsiaalsest ülesütlemise võimalusest. Kaitsja leiab, et maakohus on otsinud AJ ütlustest valikuliselt ühekülgseid fakte, mis kinnitaksid süüdistatava teadmist liisingulepingu lõpetamise kohta. Nii on maakohus täiesti vääralt leidnud, et liisinguleping lõppes 28. aprilli 2009. a seisuga. AJ on nimelt öelnud kohtuistungil, et 28. aprilli 2009. a kirjaga anti kõigepealt Nereus Transpordile täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks ja alles seejärel, kui täiendava tähtaja jooksul võlga ei tasuta, öeldakse leping üles. Antud praktika on valdav ning seda võib lausa üldtuntud asjaoluks pidada. Samas hakkab täiendav tähtaeg kulgema kirja kättesaamisest alates, mistõttu on kirja kättesaamise fakt ülioluline. Siinsel juhul on väljaspool mõistlikku vaidlust aga, et süüdistatavantud kirja kätte ei saanud. Süüdistuse kohaselt andis süüdistatav MS-le aprilli lõpus või mai alguses 2009. a korralduse anda viimase valduses olnud veokid üle JR-le. Siinkohal tuleb viidata asjaolule, et kui 28. aprilli 2009.
a kirjas anti võla tasumiseks ligi kahenädalane tähtaeg kuni 11. maini 2009. a, siis sai liisinguleping hüpoteetiliselt lõppeda erakorralise ülesütlemise tulemusel alles 12. mail 2009. a ehk pärast liisinguvara üleandmist JR nimetatud isikutele.Seega on täiesti otsitud ja kummastav maakohtu väide, et [tuvastamatul ajahetkel] [SEB-le kuulunud sõidukeid] . Vastupidiselt nähtub eeltoodust (eelkõige A. ütlustest), et veokite üleandmise hetkel kehtis veel täiendav tähtaeg võla maksmiseks ning süüdistatav ei teadnudki üleüldse liisingulepingu lõpetamisest. Kuni liisingulepingu ülesütlemiseni oli Nereus Transpordil seaduslik alus liisinguvara enda valduses hoida ning süüdistatav oli õigustatud andma enne liisingulepingu lõppemist liisinguvara üle uuele omanikule. Välistatud pole, et AJ suhtles tõepoolest süüdistatavaga maikuu 2009. a alguses, kuid ei informeerinud süüdistatavat konkreetselt täiendavast tähtajast ega liisingulepingu lõppemise asjaolust. Siinkohal on oluline, et AJ ei suutnud meenutada konkreetset ajahetke, millal ta Nereus Transpordi rääkis, ning kes selleks juhatuse liikmeks oli. See tähendab, et hetkel, mil süüdistatav helistas TS-le ja teavitas aktsiate edasimüügist, puudus süüdistataval teadmine SEB-ga sõlmitud liisingulepingute lõpetamise kohta. Vastupidist ei ole siinses asjas usaldusväärselt tõendatud ning maakohtu järeldused on otsitud iseloomuga. Maakohus on kummastavalt tuletanud süüdistatava teadmise liisingulepingute ülesütlemisest selle kaudu, et Nereus Transpordi majandustegevus ei õnnestunud. Maakohus on siinjuures jätnud tähelepanuta, et süüdistatav ei osalenud faktiliselt Nereus Transpordi juhtimises ning tal puudus ülevaade Nereus Transpordi majandustegevusest. Kogu info, mida süüdistatav Nereus Transpordi kohta teadis, pärines HT ja KK käest. Maakohtu järeldus, et süüdistatav pidi olema teadlik liisingulepingute lõpetamisest läbi Nereus Transpordi kehva majandusliku olukorra (nii AP-i, EV, HS, VB ja AJ ütluste kui ka dokumentaalsete tõendite pinnalt), on paljasõnaline ja vastuoluline. Nimelt on eelkõige EV ütlustega tõendatud, et Nereus Transpordi majandusseis ei olnud lootusetu ning sellest oli võimalik välja tulla. EV kinnitas, et sarnasest seisust on juba kord välja tuldud. Maakohus on jätnud siinjuures tähelepanuta asjaolu, et kogu süüdistatava teadmise kujundasid vahetult HT ja KK kui ainuaktsionäri esindajad. Süüdistatava teadmine oli HT ja KK kontrolli all. Kehv majandusseis ei tähenda automaatselt liisingulepingute ülesütlemist. Eelkõige ei tähenda see liisingulepingute ülesütlemist olukorras, kus süüdistatavale ja kõigile teistele isikutele kinnitatakse ainuaktsionäri esindajate HT ja KK poolt, et äritegevus jätkub ning võlad tasutakse viivitamata. Maakohus on süüdistatava teadmise sisustamise juures jätnud põhjendamatult arvestamata: * MS ütlused, kelle sõnade kohaselt lubas KK talle töö jätkumist; * HS ütlused osas, kus HS-le kinnitati HT ja KK poolt kohtumisel pangakontoris ettevõtte tegevuse jätkamist ning äriplaani olemasolu. Muuhulgas suhtles HS võlgnevuste teemal HT, mitte süüdistatavaga; * S ütlused, kelle sõnade kohaselt andis KK kõigile töötajatele lubadusi majandustegevuse jätkumise osas ning viibis kõigil kohtumistel kohal; * Vaidlusvälise fakti, et süüdistatav ei osalenud äriühingu faktilise juhtimise juures. Süüdistatav ei andnud töötajatele korraldusi, ei tegelenud uute tellimuste otsimisega (klientide leidmine oli KK ülesanne; igal juhul mitte süüdistatava ülesanne!);
* 08. aprillil 2009. a SEB-le saadetud e-kiri koos manustega „bilanss“, „kasumiaruanne“, „kompromissiettepanek“, „tegevusvisioon“ ja „kalkulatsioon ja kassavood“ (II kd tl 141 – 151) ei ole koostatud süüdistatava poolt. Sisuliselt on tegemist HT poolt 05. märtsil 2009. a SEB töötajale HS-le saadetud e-kirja edastamisega aktsionäri korraldusel (HT saatis sama e-kirja ka süüdistatavale); * AJ ütluste ebamäärasuse osas, kus AJ ei suutnud täpselt meenutada ega selgitada, kas ta rääkis liisingulepingu ülesütlemisest süüdistatava või JR-ga. Eeltoodust järeldub, et süüdistataval puudus informatsiooni Nereus Transpordi ülimalt lootusetust majanduslikust olukorrast. Seega ei saanud süüdistatav talle teadaolnud teabe valguses kuidagi eeldada, et liisinguandjad asuvad liisingulepinguid üles ütlema või et ühe liisingulepingu lõpetamine toob kaasa teiste liisingulepingute ülesütlemise. Seega esineb süüdistatava liisingulepingute ülesütlemisest teadmise osas kõrvaldamata kahtlus. Siit järeldub, et süüdistatav ei teadnud sõidukite üleandmise ajal liisingulepingu lõpetamisest.
3.1.2.Maakohus on jätnud tähelepanuta, et süüdistatav ei osalenud Nereus Transpordi faktilises juhtimises ning ta polnud ka aktsionärist lõppkasusaaja, mistõttu olid talle teada kõik Nereus Transpordiga seotud asjaolud HT ja KK vahendusel. Ta ei saanud sellest tulenevalt mõjutada aktsiate edasimüügil ostja isiku valimist. Kõigi tõendite hindamisel kogumis nähtub, et Nereus Transporti juhtisid faktiliselt HT ja KK. Esiteks nähtub antud asjaolu dokumentaalsetest tõenditest või vaidlusvälistest faktidest. HT 05. märtsi 2009. a e-kirjast SEB kliendihaldur HS-le. Antud e-kirja manuses olnud dokumendid koostas HT. Antud dokumendid hõlmasid olulisi finantsnäitajaid ja tulevikuprognoose. Sama kirja edastas süüdistatav ka ise SEB-le. See näitab, et süüdistatav edastas ainuaktsionäri otsuseid ja infot. Süüdistatav ei viibinud üldse Nereus Transport kontoris, tema käes ei olnud raamatupidamisdokumente või pangaülekannete tegemise õigust. Kõik kokkulepped kolmandate isikutega tehti KK ja HT teadmisel, heakskiidul ning otsusel. Iseseisva otsustusõiguse puudumist kinnitab asjaolu, et perioodil, mil HK oli Nereus Transport ainuaktsionär, korraldas Nereus Transpordi raamatupidamist hoopis HT ning veotellimuste ja logistikaga tegeles hoopis KK. Nereus Transpordi juhtimine või juhtimisalaste otsuste langetamine ei olnud sisuliselt kordagi süüdistatava käes. Süüdistataval puudus faktiline juurdepääs Nereus Transport pangakontodele – pangakontodel olnud rahaga tegi tehinguid hoopistükkis KK. Teiseks on sama asjaolu tõendatud järgmiste isikute ütlustega: Endine Nereus Transport tegevjuht ja aktsionär MS 06. veebruari 2014. a istungil on selgitanud, et temalt ja AP-ilt ostsid Nereus Transpordi aktsiad ära HT ja KK (HK kaudu). HT ja KK käisid veebruaris 2009. a Nereus Transpordi raamatupidamisega tutvumas. Süüdistatavaga puutus MS enda väidetel kokku kõigest paar korda, millest üks kord oli telefonivestlus. Lubadusi seoses Nereus Transpordiga jagas KK. Endine Nereus Transport suuraktsionär AP andis analoogseid ütlusi. Nereus Transport tegeliku juhtimist süüdistatava poolt ei kinnitanud kohtuistungil ka tunnistajad
HS, EV, TS.
3.1.3.Aktsiate edasimüük ei olnud algusest peale süüdistatava kontrolli all ning ta ei saanud mõjutada ostja väljavalimist ega ühtegi tehingu tingimust.
Käesolevas asjas on ülioluline tuvastada süüdistatava teadmine väidetavast näilikust Nereus Transpordi aktsiate edasimüügist JR-le. Väljaspool kahtlust on järgmised asjaolud: Nereus Transport aktsiate edasimüüki korraldasid täielikult HT ja KK; süüdistataval puudus igasugune kokkupuude JR-ga. Maakohus jättis kõrvale HT ja KK ütlused kui ainsad tõendiallikad, kust saab müüja poolelt teavet Nereus Transport aktsiate JR-le edasimüügi kohta. JR on kinnitanud, et ta osales aktsiate edasimüügitehingus. Sama on kinnitanud kaudselt ka MV ja KV. Ostja poolelt puudub JR tagaseisja(te) kohta info ning seega tuleb tehinguga seotud asjaolud tuvastada olemasolevate tõendiallikate pinnalt. Arusaamatuks jääb, kuidas saab süüdistatavale ette heita mingite isikute varjamist, kui näiteks JR viitab lihtsalt sellele, et temaga võttis ühendust vahendaja ning kasutas teda takistamatult tankistina. Seega on JR muutnud võimatuks tegeliku ostja ja omastamise toimepanija tuvastamise. Kui JR avaldaks tema vahendaja isiku, oleks võimalik tuvastada, kes sai tegeliku kontrolli Nereus Transpordi ja viimase vara üle. Kaitsja arvates kummastav on maakohtu seisukoht selles, et süüdistatav varjab ebausaldusväärselt isikuid, kellele ta liisingusõidukid üle andis. Olgugi et maakohus on ebaseaduslikult jätnud kõrvale HT, KK ja süüdistatava antud ütlused, on ilmne, et JR identiteeti kasutanud isik on suhelnud nii TS-i, AJ, ÜT ja MS-ga. See kinnitab otseselt kaitsepositsiooni väidet, et JR identiteeti kasutanud isik pöördus kõigi poole sooviga saada endale liisinguvara valdus (seoses Nereus Transpordi aktsiate müügiga). Kuna süüdistatav polnud Nereus Transpordi aktsionär, siis oli süüdistataval täiesti ükskõik sellest, kes antud äriühingu omandab. See on igati kooskõlas loomuliku elukäsitlusega, kuna süüdistatava kasu või kahju ei sõltunud mitte mingil määral, mis tingimustel aktsiate edasimüük toimub. Seega oli normaalne, et süüdistatav ei pidanud mingilgi määral aktsiate edasimüüki sekkuma. Vähemoluline pole tõendatud asjaolu, et süüdistatavat ei kaasatud aktsiate edasimüügi protsessi. Eeltoodust järeldub, et süüdistataval puudus igasugune huvi aktsiate JR-le edasimüügi tehingu tingimuste vastu ning ta ei osalenud absoluutselt selles. Kuna süüdistataval puudus huvi aktsiate edasimüügi vastu ja teda selle protsessi ei kaasatud, siis jääb arusaamatuks, kuidas pidi süüdistatav tulema üldse selle peale, et JR on variisik. Rõhutamist väärib, et käesolevas asjas ei ole oluline, millal tegelikult HK ja JR vaheline aktsiate võõrandamise tehing aset leidis või millal sai JR-ST nn ametlikult Nereus Transport aktsionär (ehk millal tehti vastav kanne Eesti Väärtpaberikeskuses). Tähtis on see, millal HK esindajad HT ja KK andsid süüdistatavale teada, et antud tehing on toimunud ning andsid teada, et uus omanik võtab ühendust asjade üleandmise korraldamiseks. Eeltoodu omab süüdistatava osas tähendust, sest aktsiate võõrandamise tehingu juriidiliselt korrektne lõpuleviimine ei olnud kunagi S.E kontrolli all. Samas näitab aktsiate JR-le tehingu juriidiliselt korrektne lõpuleviimine, et poolte selgeks tahteks oli antud tehing sooritada – vastasel juhul oleks nad võinud ju tehingu katki või n-ö pooleli jätta. Kaitsja veendumusel liisinguvara tegeliku omastamise pani toime JR taga tegutsenud isik, mitte süüdistatav. JR värvanud isikul oli eesmärk saada enda valdusesse kogu Nereus Transport vara, sh liisinguvara. Selle eesmärgi realiseerimiseks lõi JR taga seisnud isik HK esindajates HT ja KK ettekujutuse, justkui JR soovib Nereus Transport aktsiad omandada. Miks HT ja / või KK sellise tehinguga nõustusid, ei ole teada ning see ei oma süüdistatava teadmise osas mingit tähtsust. Igatahes anti süüdistatavale teada, et Nereus Transport on võõrandatud. Siinkohal pole oluline, millal tegelikult Eesti V äärtpaberikeskuses aktsiate käsutamise tehing lõpule viidi ja JR
aktsiate omanikuks või juhatuse liikmeks sai, vaid oluline on, et süüdistatavat eksitati selle tehingu toimumise osas.
3.1.4.Maakohus on jätnud süüdistatava süüdi tunnistamisel vastamata mitmetele olulistele eeldusküsimustele. Maakohus pole tuvastanud, et süüdistatav teadis või pidi teadma, et HT ja KK poolt antud informatsioon aktsiate edasimüügi kohta pole tõene või et JR on variisik. ÄS § 315 lg 1 sätestab juhatuse liikme hoolsusstandardi. Riigikohus on selgitanud, et KarS § 15 lg 1 kohaselt saab ÄS § 315 lg-st 1 tuleneva juhatuse liikme käitumisstandardi rikkumine olla [KarS § 289 ja § 2172 lg 1 järgi] karistatav üksnes juhul, kui see rikkumine on tahtlik (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p-d 11 ja 33 ja
14.detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 20.7.5). Pelgalt piisava hoolsuse ilmutamata jätmise korral – kui juhatuse liige ei riku oma kohustusi tahtlikult – ei ole teda võimalik [KarS § 289 ega § 2172 lg 1 järgi] süüdi tunnistada. Käesolevas asjas ei ole süüdistatav teinud iseseisvalt ühtegi otsustust, vaid on tuginenud talle ainuaktsionäri HK poolt antud teabele. Seega ei saa siinkohal leida, et süüdistatav oleks iseseisvalt ja teadlikult tegutsenud sooviga pöörata Nereus Transport töötajate valduses olnud liisinguvara kolmandate isikute kasuks. Maakohus jättis vastamata peamisele vaidlusküsimusele: olukorras, kus on tõendatud, et süüdistataval puudus igasugune kokkupuude (1) Nereus Transpordi faktilise juhtimisega, (2) JR ja (3) Nereus Transpordi aktsiate edasimüügi tehinguga JR-le, siis kuidas süüdistatav teadis (mitte kas süüdistatav pidi oletama!), et talle HT ja KK poolt antud informatsioon aktsiate edasimüügi kohta pidi olema ebaõige või eksitav? Siinses asjas ei ole tõendatud süüdistatava teadmine sellest, et (1) JR oli tankist ning (2) et aktsiate edasimüük JR-le võib olla fiktiivne. Siinkohal evib tähtsust fakt, et süüdistatava teadmine peab olema tõendatud mai-juuni 2009. a seisuga, mitte retrospektiivselt oletades või hinnanguid andes. Kaitsja arvates ei ole siinse vaidluse asjaolusid silmas pidades heita ette süüdistatavale omastamise toimepanemist ilma, et poleks tõendatud süüdistatava teadlik osalemine JR identideedi kuritarvitamises ja / või aktsiate edasimüügi korraldamises. JR identiteeti kuritarvitati tuvastamatute isikute poolt just selleks, et varjata vara tegelikult omastanud isikuid. Seega saaks süüdistataval olla tahtlus omastada liisinguandjate vara vaid siis, kui ta teadlikult antud skeemis osales. Maakohus leidis, et süüdistatav oleks pidanud tõendama isikud, kellele liisingusõidukid üle anti. Apellant vaidleb antud väitele vastu. Hinnates tõendeid kogumis, eelkõige aga MS, TS-i, ÜT, AJ, HT, KK ja süüdistatava ütluseid, on ilmne, et kõigile eelviidatud isikutele tutvustas JR nimeline isik kui uus Nereus Transpordi ainuaktsionär. Kui HT ja KK esitlesid süüdistatavale JR-t kui uut ainuaktsionäri ning ütlesid, et viimane võtab süüdistatavaga vara üleandmise osas ühendust, ning JR nimeline isik võttiski süüdistatavaga ühendust, siis tundub eluliselt ebausutav, et kaitse väide süüdistatava eksitamise kohta on ebaõige. Sama „protsess“ kordus ju lisaks süüdistatavale ka MS, ÜT, AJ ja TS-iga. Kaitsja siiski leiab, t kuna süüdistatav ei omanud JR ja aktsiate edasimüügiga mingit puutumust, siis sai valeinfo edastamise ahel alguse HT ja KK juurest (kusjuures KK seda ei eitagi). Süüdistatav ei saanud ise ju aktsiate edasimüügitehingut ja JR-t kui uut aktsionäri välja mõelda, kuna ta ei osalenud aktsiate edasimüügitehingus. Samal ajal, kui süüdistatav ei saanud JR-t ja aktsiate edasimüüki välja mõelda ning reaalselt aktsiate edasimüük ka JR-le toimus (!), lõi JR nimeline isik kõigis ettekujutuse sellest, et tema on uus aktsiaseltsi omanik ja juhatuse liige.
Tegemist ei saa olla juhusliku kokkusattumusega, vaid JR tagaseisja koordineeritud tegevusega, mis ei olnud aga kuidagi süüdistatava kontrolli all. Süüdistatava teadmise kohaselt pidi sõidukid üle võtma JR – seda ütlesid talle nii KK ja JR-na tutvustanud isik. Seega on süüdistatav näidanud isikule, kellele ta enda teadmise kohaselt sõidukid üle andis. Eeltoodud asjaolude väär tuvastamine on toonud kaasa kohtuotsuse tegemise süüdistatava kahjuks. Kui maakohus oleks õigesti faktilised asjaolud tuvastanud, siis oleks maakohus eelviidatud küsimustele vastates leidnud, et süüdistatav ei saanudki ega pidanudki teadma, et JR on variisik ning aktsiate edasimüük ei pruugi olla korrektne tehing. Seega oleks pidanud asuma seisukohale, et süüdistataval puudus omastamise tahtlus, sest ta ei saanud soovida seda, mida ta ei teadnud või ei teadvustanud.
3.2.Maakohus tuvastas vääralt süüdistatava juhatuse liikmeks oleku ning liisinguvara üleandmise perioodi. Maakohus on põhjendamatult tuvastanud, et süüdistatav oli Nereus Transport juhatuse liige alates tema valimisest kuni vähemalt 25. maini 2009. Tegemist on põhjendamatu oletusega, kuivõrd antud faktiväide ei rajane ühelgi asjas kogutud tõendil. Sealjuures on maakohus jätnud ebaseaduslikult tähelepanuta, et käesolevas asjas puudub igasugune teave sellest, et 25. mai 2009. a nõukogu otsust süüdistatava Nereus Transpordi juhatuse liikme kohalt tagasikutsumise kohta oleks S.E-le tutvustatud. Kuna JR (endine narkomaan), MV (töötu ja endine narkomaan) ja KV (nn parm Pärnust MV-i sõnade kohaselt) usaldusväärsete ütlustega on tõendatud nende igasuguse sisulise puutumuse puudumine 25. mai 2009. a nõukogu otsuse vastuvõtmises, siis ei saanud nemad süüdistatavale 25. mai 2009. a nõukogu otsust tutvustada. Ometi eeldab juhatuse liikme tagasikutsumine pädeva organi vastavat otsust, mis tuleb juhatuse liikmele teatavaks teha (tagasikutsumine jõustub otsuse kui tahteavalduse teatavakstegemisest). Seega on maakohus ebaseaduslikult oletanud, et süüdistatav täitis või pidi täitma Nereus Transport juhatuse liikme kohustusi vähemalt kuni 25. maini 2009. Väljaspool mõistlikku vaidlust on, et süüdistatav lõpetas oma niigi olematu tegevuse juhatuse liikmena maikuu 2009. a alguspoolel, kui andis Nereus Transport valduses olnud vara üle uuele aktsionärile. Eeltoodust järeldub tõendeid kogumis hinnates, et süüdistatava kutsusid Nereus Transport juhatuse liikme kohalt tagasi KK ja HT (kui HK esindajad ja Nereus Transport faktilised juhid) juba hiljemalt maikuu 2009. a alguses. Samal ajal on maakohus jätnud ebaseaduslikult kõrvale HT ja KK ütlused. HT ja KK andsid juba hiljemalt maikuu 2009. a alguses süüdistatavale teada tema tagasikutsumisest. TS-i ütluste kohaselt viidi MS kodukohas asunud veokid ära kui TS võttis ühendust SEB-ga. TS võttis SEB-ga ühendust pärast tagasitulemist, süüdistatav võttis temaga ühendust tööreisi ajal. TS-i kasutuses olnud veoki viis ära volitatud esindaja ÜT maikuu 2009. a lõpus. Seega on ÜT ja TS-i ütlustega ning veoki 28. mai 2009. a vastuvõtmise aktiga tõendatud, et teiste veokite üleandmine toimus umbes kolm-neli nädalat enne 28. maid 2009, sest antud perioodi sisse tuleb paigutada ka nn vahepealsed päevad, mil ÜT korraldas autoabi jne. Eeltooduga on aga tõendatud ka fakt, millal MS käes olnud veokid JR-le üle anti. Samuti tähendab eeltoodu tõendeid kogumis hinnates, et S.E ütlustes puuduvad vastuolud. ÜT ütlustega on tõendatud, et SEB andis Winterland Group OÜ-le tööülesande üle SEB-le kuulunud veokite ja haagiste otsimiseks alles maikuu lõpus või juunikuu alguses 2009. ÜT ei saanud S.E-ga teadmata põhjustel ühendust. ÜT sai ühendust aga end JR-ina tutvustanud meesterahvaga, kes ütles, et SEB kuuluvad veokid ja haagised on Euroopas tööl ja jõuavad varsti
Eestisse tagasi. Antud teabe sai ÜT end JR tutvustanud isikult päev enne seda, kui Winterland Group OÜ oli TS-lt ühe veoki ja Paidest haagise tagasi saanud (28. mai 2009. a aktiga on Winterland Group OÜ TS-ilt saadud ühe veoki SEB-le tagastanud).
3.3.Kaitsja on seisukohal, et maakohus jättis põhjendamatult kõrvale süüdistatava antud ütlused. Nimelt on maakohus lubamatult jätnud süüdistatava ütlused kõrvale vastuolu tõttu eeluurimisel antud ütluste tõttu. Nimelt on maakohus jätnud täielikult arvestamata, et nii süüdistatava, TS-i kui ka MS ütluste kohaselt toimus sõidukite faktiline üleandmine etapiti, kuid akt allkirjastati ühel korral. Kaitsja selgitab, et majandustegevuses on tavapärane, et ettevõtte hulka kuuluv vara võetakse üle ühe aktiga, kuid faktiliselt mitmes osas. See sõltub peaasjalikult tehingupoolte kokkuleppest. HK (HT ja KK) ning JR aktsiate edasimüügi tingimustest süüdistatav teadlik ei olnud, kuid talle anti HT ja KK poolt teada, et ta peab veokid ja muu vara üle andma. Eeltoodust järeldub, et maakohus on jätnud põhilistes asjaoludes teiste tõenditega kooskõlas olevad süüdistatava ütlused põhjendamatult kõrvale.
3.4.Maakohus on jätnud ebaseaduslikult tõendiallikatena kõrvale HT ja KK ütlused. HT ja KK väited kinnitavad kaitse väidet, et süüdistataval puudus omastamise tahtlus. Maakohus on jätnud HT ja KK (ja süüdistatava) ütlused kõrvale põhjusel. Samas ei ole maakohus viidanud usaldusväärsetele tõendi allikatele ega põhjendanud, kuidas sellisele järeldusele jõuda saab. Seega on maakohus oluliselt rikkunud kohtulahendi põhjendamise kohustust, kuivõrd lugejale ei ole kohtuotsuse argumentatsioon jälgitav. Eeltoodust järeldub, et maakohus on jätnud HT ja KK ütlused kõrvale otsitud põhjusel. Apellandile tundub, et maakohus on jätnud HT ja KK ütlused kõrvale vaid põhjusel, et need kinnitavad apellandi väiteid. Antud põhjusel ei ole võimalik tunnistaja ütluseid kõrvale jätta. Enamgi, maakohus ei ole põhjendanud, miks kaitse väide tunnistajate ütluste valguses süüdistatava eksitamise või tema mitteteadmsie kohta ei ole asjakohane. Ükski asjas uuritud tõend või ülekuulatud isik ei välista järgmisi võimalusi: 1) HT ja KK eksitasid teadlikult süüdistatavat kannatanute vara üle andma ning JR tagaseisja eksitas süüdistatavat vara üleandmise osas või 2) JR tagaseisja eksitas teadlikult nii HT ja KK ning viimased eksitasid tahtmatult süüdistatavat. Eelviidatud variante toetab väga veenev fakt, et liisinguvara „kadus“ alles pärast süüdistavale antud korraldusi liisinguvara üleandmiseks. Samas ajal, mil süüdistatav enda parima teadmise kohaselt oli veel juhatuse liige, oli vara kindlas asukohas. Tõendeid kogumis hinnates nähtub, et varakäsutuse tegi süüdistatav pärast vastava korralduse saamist – ta ei võtnud seda otsust iseseisvalt vastu, vaid täitis vahetu ülemuse seaduslikku korraldust. Maakohtu järeldus, et süüdistatav oli teadlik [HT, KK ja variisikute ja variisikutest jms asjaoludest, ei põhine mitte ühelgi tõendil. Tegemist on otsitud väitega, millel puudub tegelikkusega igasugune seos. Maakohtu järeldus, et „ , on kaitsja arvates täiesti asjakohatu. Asjas on tõendatud üksnes fakt, et süüdistatavale teatati uue aktsionäri nimi ja paluti tal vara üle anda – muu info edasiandmist ei toimunud. HT ja KK teadmist ei ole võimalik üle kanda süüdistavale. Seega on maakohus jätnud HT ütlused kõrvale ebaseaduslikult ja ilmselgelt otsitud argumentide alusel.
Maakohus on jätnud KK ütlused kõrvale täiesti otsitud (kahel) põhjusel. Maakohus on hinnanud KK ütluseid kontekstist välja rebitult ning kohati erapoolikult. Näiteks on maakohus leidnud, et KK ütlused on ebausaldusväärsed, kuna KK on prokurörile vastanud, et üks lühem ja paksem mees tutvustas end Kaubamajaka parklas R-ina, kuid kaitsja küsimusele vastas, et lühem ja paksem mees tutvustas JR-t. Tegemist on täiesti ebaolulise faktiveaga, arvestades et sündmusest endast on möödunud ligi viis aastat. Muus osas ei teki KK ütluste ja teiste tõendite osas vastuolusid. Teine põhjus, miks maakohus jättis KK ütlused kõrvale, jääb sisu poolest arusaamatuks. Maakohus leidis, et KK ütlused pole usaldusväärsed, sest KK ütluste kohaselt ei organiseerinud süüdistatav aktsiate edasimüüki, tehinguga tegeles HT ning KK ei teadnud, kes said juhtorganite liikmeteks pärast aktsiate müüki (kuigi see ei olnudki üldse KK asigi). KK teavitas süüdistatavat aktsiate müügist ning palus korraldada vara üleandmine. Maakohus analüüsib sel puhul jällegi KK ja HT ütluste usaldusväärsust süüdistatava teadmise kontekstis. Maakohus jõuab järeldusele, et KK (ja HT) ütlused pole usaldusväärsed, sest nad pidid aru saama, et teevad ilmselt tehingu variisikutega. Arusaamatuks jääb aga, kuidas antud asjaolu mõjutab nende ütluste usaldusväärsust. Isegi kui nad said aru, et kolmandad isikud omandavad Nereus Transpordi aktsiad variisiku kaudu, siis ei olnud see nende probleem või vastutusalas olev küsimus. Variisikutele äriühingu müügis pole midagi taunitavat, sest sellega ei panda toime ühtegi kuritegu. Antud juhul saidki omastamise toime panna JR taga seisnud isikud, sest nende tegevuse tulemusel jäid kannatanud oma varast ilma. Samas Nereus Transpordi aktsiate edasimüügil ei jäänud kannatanud oma varast ilma, vaid vastutuse vara eest võttis endale aktsiate ostja. Liiati jääb arusaamatuks, kuidas saab jällegi siduda HT-l ja KK-l väidetavalt tekkima pidanud kahtlused süüdistatava teadmisega neist. Maakohus on jätnud HT ja KK ütlused kõrvale ka põhjusel, et väidetavalt pisendavad nad kunstlikult enda rolli aktsiaseltsi edasimüügil tekkinud mahhinatsioonidest teadlikuks olemise osas. Kaitsja leiab, et vastav järeldus ei põhine ühelgi tõendil. Arusaamatuks jääb, kuidas pisendavad HT ja KK enda rolli väidetavatest mahhinatsioonidest teadmise osas või milles need mahhinatsioonid üleüldse seisnevad. Mõlemad tunnistajad on avameelselt rääkinud aktisate edasimüügitehingust ning pole enda rolli kuidagi pisendanud. Nad on selgitanud, et tegelesid aktsiate edasimüügi ettevalmistamisega ning süüdistataval polnud sellega mingit pistmist. Nad selgitasid, et neil ei tekkinud kahtlusi aktsiate ostja isikus. Samuti on nad mõlemad öelnud, et tegid süüdistatavale teatavaks ainult aktsiate edasimüügi ja ostja isiku nime. Maakohtu poolt esiletoodud põhjustel ei
3.5.Kaitsja leiab, et HK korraldus veokite JR-le üleandmiseks ei ole ebaseaduslik. Maakohtu järeldus, et antud korraldus on ebaseaduslik, ei põhine ühelgi asjas uuritud tõendil. Tõendeid kogumis hinnates nähtub, et süüdistatav ei teadnud ega pidanudki teadma aktsiate edasimüügi asjaolusid ega ostja isikut.
3.6.Kaitsja leiab, et maakohus rahuldas tsiviilhagid ebaõigesti. Esiteks on maakohus rahuldanud SEB tsiviilhagi ebaseaduslikult. Nimelt ei ole SEB tõendanud väidetavalt omastatud liisingautode maksumust. Kaitse peamine vastuväide SEB tsiviilhagile seisnes selles, et SEB poolt esitatud liisinglepingutes märgitud jääkväärtus ei tõenda absoluutselt väidetavalt omastatud liisinguvara maksumust. Samas saab omastamise tekitatud kahju seisneda üksnes asja väärtusest ehk keskmises kohalikus müügihinnas.
KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Süüdistatavale etteheidetava teoga tekitatud kahju osas tugines SEB sõidukite liisingulepingus märgitud jääkväärtusele. Väidetava omastamisega saadi vara mitte selle jääkväärtuses, vaid vara tegeliku kohaliku müügihinna ulatuses (TsÜS § 65). Ükski isik ei saa omastada vara selle jääkväärtuses, vaid üksnes tegelikus väärtuses, sest jääkväärtus on siduv vaid liisingulepingu pooltele, kuid süüdistatav ei ole liisingulepingu pooleks. Käesoleval juhul on liisinguandjatest kannatanud jäänud ilma neile kuulunud omandist. Järelikult saab omastatud vara väärtus (vastandub kannatanu kahjule) võrduda vaid tegeliku omandi hinnaga. Omandi kaotuse korral tuleb kindlaks teha omandi väärtus viimase kaotamise hetkel. Vastavalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi pikaajalisele praktikale on keelatud võrdsustada liisingueseme tegelikku väärtust müügihinna või jääkväärtusega (3-2-1-33-08, p-d 16, 3-2-1-5608, p 14) . Jääkväärtus kajastab üksnes liisingueseme oletuslikku väärtust, millest on lahutatud tasutud liisingumaksed. Liisingueseme tegelik väärtus ning jääkväärtus ei ole omavahel kuidagi seotud. Müügihind võib aga sõltuvalt liisinguandja suvast olla liisingueseme tegelikule väärtusele mittevastav, sest tsiviilkäibes pole keelatud müüa asju nende tegelikust väärtusest odavamalt (kahjumiga). Kaitsja on seisukohal, et jääkväärtuse hüvitamist saab liisinguandja nõuda vaid liisinguvõtjalt. Seega on välistatud SEB tsiviilhagi rahuldamine, kuna SEB ei ole tõendanud talle väidetava omastamise tulemusel tekkinud kahju. Lisaks on maakohus ebaõigesti lahendanud ka apellandi muud vastuväited SEB ja Nordea nõuetele. Nimelt pole käesolevas asjas tõendamist leidnud liisingulepingute ülesütlemine süüdistatava juhatuse liikmeks oleku ajal. Käesolevas asjas ei ole tõendamist leidnud, et süüdistatav oleks rikkunud juhatuse liikme kohustusi. Maakohus ei ole antud kaitsja väidet absoluutselt käsitlenud, kuigi antud väide on tsiviilhagide rahuldamise seisukohalt ülioluline. Nii ei ole siiani teada, millal sai (kui üldse sai) süüdistatav teada väidetavast ülesütlemiste avaldustest ning millal ja mis põhjusel tekkis tal soov liisinguesemed enda või kolmandate isikute kasuks pöörata. TsÜS § 37 lg 1 sätestab, et juriidilise isiku juhtorgani liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju juriidilisele isikule, vastutavad juriidilise isiku ees solidaarselt. Juhtorgani liige ei vastuta, kui ta tegutses vastavalt juriidilise isiku üldkoosoleku või muu pädeva organi õiguspärasele otsusele. Ainuaktsionär (üldkoosolek) on aktsiaseltsis juhatusest kõrgemalasuv organ. Kuna süüdistatavale andis korralduse anda liisinguesemed JR-le üle ainuaktsionär (omanik), siis puudus süüdistataval igasugune kahtlus korralduse põhjendatuses. Kui omanik on otsustanud ikkagi äriühingu võõrandada, ei ole juhatuse liikmel kui n-ö palgatöötajal selles suhtes mingit sõnaõigust. Ainuaktsionäri otsus ei pea olema isegi majanduslikult otstarbekas, sest äriühingu omanik võib oma varaga teha mida iganes ning juhatusel puudub viimase suhtes igasugune sõnaõigus. Seega tegutses süüdistatav ainuaktsionäri korraldusel ning ainuüksi eelkirjeldatu tõttu ei saa talle ette heita juhatuse liikme kohustuste rikkumist. Maakohus ei ole suutnud adekvaatselt põhjendada, miks süüdistatav pidi arusaama ainuaktsionäri poolt antud korralduse ebaseaduslikkusest. Siinses asjas pole tõendatud, et HK korraldus oli õigusvastane ning see pidi olema süüdistatavale äratuntav. Nordea ja SEB on esitanud tsiviilhagides süüdistatava vastu nõuded, mille rahuldamiseks on tegelikult kohustatud 100% ulatuses Nereus Transport kui liisinguvõtja. Liisinguvõtja
kohustuseks on asi liisingulepingu ülesütlemise korral tagastada. Kui liisinguvõtja jätab antud kohustuse täitmata, saab liisinguandja nõuda asja valduse üleandmist või kahju hüvitamist. Nordea ja SEB on jätnud tähelepanuta asjaolu, et tegelikult kolmanda isiku poolt tekitatud kahju saab kannatanu (äriühing) juhatuse liikmelt nõuda alles pärast seda, kui kannatanu on esitanud tegeliku kahju tekitaja vastu nõude (hagi või pankrotiavalduse), ning alles kahju tekitaja vastu esitatud nõude menetlemise tulemusel selgub võimalik kannatanu juhatuse liikme vastu esitatava nõude ulatus. Nordea ja SEB ei ole tõendanud, et nad oleks teinud jõupingutusi Nereus Transpordilt kahjuhüvitise väljamõistmiseks (või liisingueseme valduse väljanõudmiseks). Seega isegi, kui hüpoteetiliselt eeldada juhatuse liikme kohustuste rikkumist süüdistatava poolt (mida ei esine), on väljaspool kahtlust, et enne Nereus Transpordi vastu nõude esitamist ja vastava pankrotimenetluse lõppu pole võimalik üheselt väita, et Nereus Transpordil puuduvad vahendid Nordea ja SEB nõude rahuldamiseks. Kannatanud peavad juhatuse liikme vastu nõude esitamisel tõendama, et põhivõlgnik on maksejõuetu. Selleks on ainuvõimalik pankrotimenetluse läbimine. Kannanatud ei saa juhatuse liikme vastu esitada kahju hüvitamise nõuet olukorras, kus nad ei ole ise viitsinud põhivõlgnikult kahju sisse nõuda. Seega tuleb jätta kannatanute kahju hüvitamise nõuded rahuldamata, kuna kannatanute nõuete suurused (s.o kahjunõue miinus Nereus Transpordi vara arvelt hüvitatav summa) on täpselt tõendamata. Samal põhjusel tuleb VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada alternatiivselt kannatanute nõudeid, kui ringkonnakohus ei nõustu apellandi esitatud väitega kannatanute kahju hüvitamise nõude ulatuse tõendamatuse osas. Eelnimetatud sätete eesmärgiks on vältida hea usu põhimõttest ja majanduslikust aspektist vaadatuna kahjustatud isikul kahju hüvitamise nõudmise võimaldamist, kui viimane ei ole rakendanud mõistlikke abinõusid kahju ulatuse vähendamiseks. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-38-05 rõhutanud, et kahjuhüvitise vähendamine ei eelda kannatanu süüd.
3.7.Apellant palub tühistada Pärnu Maakohtu 31. märtsi 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-132881 ning teha uus otsus, millega mõista S.E talle esitatud süüdistuses täielikult õigeks. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus jätab Pärnu Maakohtu 31. märtsi 2014. a otsuse süüdistuse osas muutmata, tühistada Pärnu Maakohtu otsus tsiviilhagide rahuldamist puudutavas osas ning teha uus otsus, millega jätta tsiviilhagid rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU ISTUNG
4.Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja oma apellatsiooni juurde ning palus see rahuldada. Kaitsja esitas taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Kaitsja põhjendas oma taotluse asjaoluga, et kohtueelne menetlus lõppes kriminaalasjas aastal 2010, kuid maakohtusse asi saabus alles 28.03.2013. Käesolevaks ajaks kriminaalmenetlus S.E suhtes kestis ligi 5 aastat. Süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni ning kaitsja taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Prokurör ja kannatanu esindaja vaidlesid kaitsja apellatsioonile ja kriminaalmenetluse lõpetamise taotlusele vastu, kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Prokurör märkis, et maakohus
on juba võtnud seisukohta seoses kriminaalmenetluse mõistliku aja küsimusega ning juba vähendas süüdistatavale mõistetavat karistust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
5.Kohtukolleegium, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, süüdistatava kaitsja apellatsioonis toodud seisukohtadega, leiab, et apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
6.Kohtukolleegium esmalt kujundab seisukoha seoses kaitsja taotlusega kriminaalmenetluse lõpetamiseks menetluse mõistliku aja möödumise tõttu. Tulenevalt inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 6, on igaühel õigus temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel asja arutamisele mõistliku aja jooksul. Nimetatud seisukohta on korduvalt väljendanud ka Riigikohus, sh lahendis nr 3-1-1-58-07. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ei ole määratlenud kindlaid ajalisi piire, kuid on sisustanud mõistliku aja määratlemist läbi konkreetse kohtuasja tehioludest lähtudes. Hinnata tuleks siinjuures eelkõige järgmisi kriteeriume: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste käitumine; 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsuses asjas nr 3-1-1-43-10 (punktis 25) selgitati järgmist: "Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt hakkab kriminaalasjades see periood, mida EIÕK art 6 lg 1 järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada, kulgema niipea, kui isikule on esitatud (konventsiooni tähenduses) "süüdistus". Seejuures on inimõiguste kohus kriminaalsüüdistust EIÕK art 6 lg 1 mõttes määratlenud kui pädeva asutuse poolt isikule esitatud ametlikku teadet kahtlusest selle kohta, et isik on pannud toime kuriteo. (Vt nt , otsus 31. märtsist 1998, p 93 ja , otsus
4.veebruarist 2010, p 56.) Samuti tulevad menetlusaja kulgemise käivitajana arvesse muud ametivõimude meetmed või toimingud, mis viitavad küll üksnes kaudselt riigipoolsele kuriteokahtlusele isiku suhtes, kuid mis mõjutavad oluliselt kahtlustatava olukorda (vt nt , otsus 20. jaanuarist 2004, p 26). Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel aluseks võetava perioodi alguspunktina on käsitatav näiteks isiku vahi alla võtmise kuupäev või aeg, mil isiku suhtes on alustatud kohtueelset menetlust ja - ehkki teda ei ole vahistatud - on ta ametlikult uurimisest teada saanud või see uurimine mõjutab teda (vrd , p 93 ja , p 26). Näiteks otsuses leidis inimõiguste kohus, et kaebaja suhtes kriminaalmenetluse alustamise ajaks ei saa lugeda kuriteosündmuse suhtes kriminaalmenetluse alustamise kuupäeva ega kuupäeva, mil kaebaja kuulati (pealiskaudselt) üle tunnistajana (sest sel ajal ei puudutanud menetlus kaebajat), vaid kuupäeva, mil uurija koostas kaebaja süüdistatavana vastutusele võtmise määruse ja kaebaja kuulutati tagaotsitavaks (kuna kaebaja pidi umbes sel ajal saama teada sellest, et ametiasutused otsivad teda taga). Menetlusaja kulgemise alguseks võib olla ka esimene ülekuulamine politsei poolt ( , p 26), dokumentide võetus ( , otsus 31. maist 2005) või isiku elu- ja tööruumides toimunud läbiotsimine ( , otsus 22. juunist 2000, p 133). Samuti mõjutab kriminaalmenetlus oluliselt isiku olukorda ja tuleb seega lugeda alanuks ajast, mil ametivõimud rakendavad isiku suhtes eksisteeriva kuriteokahtluse kohta tõendite kogumiseks meetmeid, millega sekkutakse isiku teadmata tema eraellu, nt küsitletakse seoses isiku käitumisega tunnistajaid (vt , otsus 18. jaanuarist 2007, p 65).
6.1.Käesolevas kriminaalasjas S.E oli esmakordselt menetlusele allutatud 12.10.2010, kui oli kahtlustatavana üle kuulatud ning tema suhtes valiti tõkend elukohast lahkumise keelu näol, seega käesolevaks hetkeks kriminaalmenetlus S.E suhtes kestis 4 aastat ja 4 kuud. Kohtukolleegium ühtlasi märgib, et maakohtu otsuses toodud viieaastane üldine menetlustähtaeg ei ole seega asjakohane.
6.2.Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib kohus, juhul kui ta leiab, et süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, EIÕK art 6 lg 1 esimese lause täitmiseks kõiki asjaolusid kaaludes kriminaalmenetluse määrusega otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha õigeksmõistva otsuse või arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel. Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul eeskätt kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust.
6.3.Kohtukolleegium leiab, et maakohus asjakohaselt võttis arvesse, et kohtueelsel menetlusel on toimunud ilmne põhjendamatu viivitus, kui kriminaalasja toimiku kaitsjale kätteandmisest kuni süüdistusakti koostamiseni ja maakohtusse saatmiseni kulus üle aasta aega. Selline põhjendamatu viivitus on käsitletav süüdistatava õiguse rikkumisena mõistlikule menetlustähtajale. Sellele rikkumisele reageeris maakohus S.E-le mõistetava karistuse lühendamisega 1 kuu võrra. Kohtukolleegium nõustub maakohtu sellise menetlusliku järeldusega ning märgib, et tõkendina elukohast lahkumise keeld oli S.E suhtes kohaldatud alates 12.10.2010 kuni 31.08.2011. Ka eeluurimisel S.E on küsinud ja saanud menetlejalt loa elukohast lahkumiseks, seega tema õiguse rikkumist mõistlikule menetlusajale ei saa pidada oluliseks. Süüdistatava elukorraldus ja igapäevased toimingud ei olnud häiritud menetluse põhjendamatust viivitusest, mis toimus kohtueelses menetluses. Kohtukolleegium märgib, et kohtulikus menetluses toimus aga viivitus, mis oli tingitud süüdistatava enda käitumisest. Nimelt taotles süüdistatav kriminaalasja arutamise edasilükkamist ringkonnakohtus mitme kuu võrra, põhjendades seda oma töötamisega välismaal ja sooviga kohtuistungist osa võtta. Maakohus asjakohaselt märkis, et avalik menetlushuvi antud kriminaalasjas on suur, kuna toimus mitmele erinevale äriühingule kuuluva vara omastamine. Kohtukolleegium märgib, et tegemist ei ole keskmisest mahukama kriminaalasjaga, kuid selle probleemid on tõenduslikult ja õiguslikult piisavalt keerukad, ja nende lahendamine on osutunud aeganõudvamaks seoses variisikute kasutamisega toimepandavas kuriteos ning süüdistatava enda menetlusliku positsiooniga. Sellest tulenevalt kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses menetluse mõistliku aja möödumisega rahuldamisele ei kuulu.
7.Esitatud apellatsioonis kaitsja sisuliselt vaidlustab ainult maakohtu poolt süüdistataval tuvastatud tahtluse esinemist omastamise toimepanemiseks ning ei vaidlusta süüdistuses nimetatud sõidukite üleandmist S.E korraldusel ja tema enda poolt kolmandatele isikutele. Vastuseks kaitsja apellatsioonile kohtukolleegium esmalt kokkuvõtvalt märgib, et kaitsja kordab ringkonnakohtu menetluses samu argumente, mis olid tema poolt esitatud ka maakohtu menetluses. Maakohus on aga kaitsja argumentidele põhjalikult vastanud ning kõiki tõendeid omavahel kõrvutades, ammendavalt vastas küsimusele, miks ta leiab, et süüdistatav Nereus Transport ASi juhatuse liikmena oli teadlik äriühingu igapäevasest majandustegevusest, sügavatest majanduslikest raskustest ning kestvatest võlgnevustest mitte ainult liisinguandjate,
vaid ka teiste võlausaldajate, sh töötajate ees. Süüdistatav jagas võlausaldajatele lubadusi ning töötajatele korraldusi (vähemalt vara üleandmise osas), seega reaalselt juhtis ettevõtte tegevust. Maakohus tuli seejuures ainuõigele järeldusele, et omades täielikku ülevaadet äriühingu olukorrast, süüdistatav tegi kõik selleks, et takistada liisinguandjatel oma vara tagasisaamist ning see vara üle anda kolmandatele isikutele, kelle isikuid oleks võimalikult raske tuvastada, millega sisuliselt manifesteeris omastamise tahtlust.
8.Kohtukolleegium vastab eelkõige kaitsja väitele, et maakohus tuvastas ebaõigesti, et süüdistatav oli teadlik liisingulepingute ülesütlemisest. Kaitsja arvates süüdistatav ei saanudki teada liisingulepingute lõpetamisest. Kohtukolleegiumi veendumusel karistusõiguslikust aspektist on asjassepuutumatu kaitsja viide VÕS § 116 lg 5 sätestatule, et liisinglepingu saab üles öelduks lugeda alles pärast ülesütlemise teate kättesaamist või kättesaaduks lugemist ning täiendava tähtaja möödumist. Omastamise süüdistuse kontekstis oluline on see, kas S.E sai aru või möönis, et liisingvara omanikud jäävad tema tegevuse läbi oma sõidukitest kestvalt ilma. Kohtukolleegiumi veendumusel on maakohus sellele küsimusele õigustatult vastanud jaatavalt järgnevatel põhjustel.
8.1.Kohtukolleegium sedastab, et liisingvara omastamise realiseerimiseks ei peagi ilmtingimata liisinglepingud ülesöeldud olema, omastamine võib toimuda ka olukorras, kus liisingumakseid teostatakse igati korrektselt kuni liisingvara enda või kolmanda isiku kasuks ebaseadusliku pööramiseni. Antud kaasuse puhul on maakohtu poolt aga veenvalt tuvastatud, et S.E Nereus Transpordi (edaspidi NT) AS juhatuse liikmena oli teadlik liisinglepingutest tulenevatest võlgnevustest ja möönis, et võlgnevuste kustutamata jätmisel öeldakse liisinglepingud üles. Pealegi, kohtukolleegium on veendumusel, et S.E oli ka teadlik AS SEB Liising poolt liisinglepingu ülesütlemisest. Nii, võlgnevuse osas AS SEB Liisingu ees on tuvastatud, et 15.04.2009 ja 17.04.2009 S.E oma e-posti aadressilt XXXX@XXXX saatis AS SEB Liisingu kliendihaldur AJ-le kompromissiettepaneku, NT AS bilanssi, tegevuskava prognoosiga ning kasumiaruande. Kompromissiettepanekust nähtuvalt teeb NT AS juhatuse liige S.E AS-le SEB Liising ettepaneku liisinguvõlgnevuste perioodiliseks likvideerimiseks (T II lk 147). Kohtukolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et põhjendamatu on seega kaitsja väide, et S.E ei saanudki teada liisinglepingute ülesütlemise võimalusest. Eluliselt ei ole usutav, et liisinguvõtja (antud juhul äriühingu seadusliku esindajana juhatuse liige) ei ole teadlik ega mööna, et liisinguandja ees kestva võlgnevuse olemasolul ning liisingmaksete tegemata jätmise korral, ei öelda liisingulepinguid üles. Lisaks sellele, eksitav ja uuritud tõenditega vastuolus olev on kaitsja apellatsioonis toodud väide, et tunnistaja AJ pole maakohtule tunnistanud, et viimast korda ta suhtles S.E-ga lepingust ülesütlemise teemal mai kuus. Nähtuvalt AJ poolt maakohtus antud ütlustest, maikuu sees, kui liisinglepingust ülesütlemise teatis oli juba välja saadetud, aga teatise tähtaeg ei olnud veel saabunud, võttis S.E temaga ise ühendust ja andis teada, et raha on kuskilt tulekul ja probleem lahendatakse. AJ vastas seepeale S.E-le , et sellele vaatamata liisinglepingu ülesütlemise teatis on jõus. (T I lk 165 pöördel). Kaitsja on küll üritanud kahtluse alla seda fakti, kas helistajaks oli ikka S.E või muu isik, kuid kohtukolleegium märgib, et tunnistaja AJ-l, kes telefoni teel aprilli ja mai jooksul S.E-ga korduvalt suhtles ei tekkinud kahtlust, et ta suhtleks erinevate inimestega. Pealegi tunnistaja AJ seletas, et 27.05.2009 helistas juba teine isik, kes esitles end JR-na ning uue juhatuse liikmena või tegevjuhina. Kohtukolleegiumi veendumusel
tunnistaja AJ ütlustega on üheselt tõendatud, et mais 2009 helistas tunnistajale S.E, kellele tunnistaja teatas isikulikult AS SEB Liising liisinglepingu ülesütlemisest.
8.2.Kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga leiab, et lisaks teadmisele liisinglepingu ülesütlemisest AS SEB Liising poolt, süüdistatav teadis eksisteerivatest võlgnevustest ka teiste liisinguandjate ees ning möönis ka teiste liisinglepingute peatset ülesütlemist. Nimetatud asjaolu on tõendatud tunnistaja VB ütlustega, kes Scania Finans AB Eesti filiaali esindajana võttis ühendust S.E-ga ning S.E teatas, et Scania Finans AB-le kuuluv sõiduk on Euroopas reisil ning lubas võlgnevuse peatselt tasuda. Maakohtus uuritud tõenditega on aga tuvastatud, et nimetatud kõne ajal seisis Scania Finans AB-le kuuluv sõiduk hoopis MS koduhoovis, kuna alates 2009 a algusest ei olnud enam Nereus Transport AS-il mingit tööd, mis tingiski firma ja MS enda 10% osaluse selles võõrandamist OÜ-le Haktoline Consult.
9.Põhjendamatu on kaitsja väide sellest, et süüdistatav ei tegelenud AS NT igapäevase majandustegevusega ega olnud sellega kursis. Kohtukolleegium on kirjeldanud eelpool, et süüdistatav aktiivselt suhtles võlausaldajatega - esitas AS-le SEB Liising muude dokumentide hulgas NT AS bilanssi, kasumiaruande ja tegevuskava prognoosiga. Kõigi nimetatud dokumentide all seisis süüdistatava allkiri, seega põhjendamatu on kaitsja väide, et süüdistatav ei olnud äriühingu majandustegevusega kursis ega tegelenud sellega. Ei tugine ühelegi konkreetsele tõendile (v.a. süüdistatava enda ebausaldusväärseteks tunnistatud ütlused) ka kaitsja väide, et S.E ei ole nimetatud dokumentide koostajaks. Lisaks süüdistatava suhtlemisele AS-i SEB Liising kliendihalduriga maakohus on uurinud ka tõendeid, millest üheselt tuleneb süüdistatava tegevus Nereus Transpordi AS-i juhtimisel. Nii, nähtuvalt tunnistaja MS ütlustest, tutvustati talle S.E uue juhatuse liikmena juba firma ümberkirjutamisel notari juures juba veebruaris 2009. Kuigi tunnistaja väitis, et suhtles süüdistatavaga minimaalselt, jõuti S.E-ga telefoni teel arutada, et viimane üritab pankadega saada kokkuleppele saneerimise või liisingupuhkuse osas. Siis teatas S.E telefoni teel, et autod tuleb välja rentida ning inimesed tulevad neid vaatama. Mai kuus kohale tulid 4 tundmatut isikut, kes viisidki veokid ära, millest ta andis S.E-le telefoni teel teada. Mingit dokumenti veokite üleandmise-vastuvõtmise kohta koostatud ei olnud. Suzuki Grand Vitarat viis S.E MS-lt ära aga ise. Tunnistaja TS ütlustest nähtub, et NT AS uus omanik KK tutvustas teisel kohtumisel S.E juhatuse liikmena. Kui esimesel kohtumisel juttu äriühingu jätkamisest ja perspektiividest oli KK-ga, siis edasi teatas KK, et kõigi küsimustega tuleb pöörduda juhatuse liikme ehk S.E poole. Kuna tunnistaja ees oli NT AS-il palgavõlgnevus summas ca 100 000 krooni, mis tekkis veel kuni kevadeni 2009, siis uus juhatus lubas palgavõlgnevuse tasuda, milleks oli koostatud notariaalne leping, mida käidi sõlmimas koos S.E-ga ning „äkki HT oli kaasas“. Enne panga poolt veoki äravõtmist helistas S.E tunnistajale korraldusele anda üle veok järgmisele omanikule, kes oli väidetavalt JR. Põhjusel, et tunnistaja viibis välismaal ning veoki võtmed olid tal kaasas, veok jäi tema elukoha juurde ning hiljem oli SEB Liisingu esindaja poolt akti alusel ära viidud. Maakohus on uurinud ka AS Nereus Transport nimel juhatuse liikme S.E ja AS Olerex vahel sõlmitud kompromissi võlgnevuse tasumiseks. (T II lk 118-119) Tunnistaja EV, kes töötas Nereus Transport AS raamatupidajana seletas maakohtu istungil, et esimesel koosolekul viibisid äriühingu ostja poolt 3 inimest, nende hulgas ka S.E. Neile oli
koostatud müügibilanss, nad tutvusid liisingute saldodega, ostureskontroga, olid viidud kurssi äriühingu olukorraga. (T II lk 164). Kõiki ülalnimetatud tõendeid arvestades maakohus leidis ainuõigesti, et süüdistatav S.E oli kursis ning tegeles Nereus Transport AS igapäevase tegevusega ehk juhtis äriühingut, seega kaitsja apellatsioonis esitatud vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud.
10.Kohtukolleegium sedastab, et kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi. Seetõttu puudub kohtul kohustus käsitleda menetlusosaliste asjassepuutumatuid seisukohti. Kohtukolleegiumi veendumusel asjassepuutumatud on kaitsja argumendid, et 1) Nereus Transport AS-i majandusraskused on olnud ületatavad; 2) aktsiate edasimüük ei olnud algusest peale süüdistatava kontrolli all ning ta ei saanud mõjutada ostja väljavalimist ega ühtegi tehingu tingimust; 3) pole tuvastatud, et süüdistatav teadis või pidi teadma, et HT ja KK poolt antud informatsioon aktsiate müügi kohta pole tõene või et JR on variisik. Kohtukolleegium esmalt märgib, et äriühingu vara ei kuulu selle aktsionäridele, vaid juriidilisele isikule, kelle seaduslikuks esindajaks on juhatuse liige, kes kannab vastutust äriühingu ees ÄS § 315 alusel ning deliktiõiguse alusel õigusvastase teo (süüteo) toimepanemisel. Äriühingu omandiõiguse üleminek ei mõjuta kuidagi äriühingu olemasolevaid lepingulisi suhteid (s.h. ka juhatuse liikme teenistussuhteid äriühinguga kuni uue juhatuse liikme valimiseni), seega arusaamatu ja ebausaldusväärne on kaitseversioon sellest, et liisingvara oli vaja füüsiliselt üle anda uuele ainuaktsionärile JR-le või tema esindajatele, kes selle vara koheselt ka ära viisid. Õiguslikult täiesti tühine on ka kaitsja apellatsioonis toodud väide, et ainuaktsionäri otsus ei pea olema isegi majanduslikult otstarbekas, sest äriühingu omanik võib oma varaga teha mida iganes ning juhatusel puudub viimase suhtes igasugune sõnaõigus. Kohtukolleegium kordab, et äriühingu vara ei kuulu selle ainuomanikule ning rõhutab, et käesoleval juhul ei kuulunud süüdistuses nimetatud sõidukid ka äriühingule endale, vaid hoopis liisingufirmadele. Juhatuse liikme kohustuseks liisingulepingute järgi oli kas lepinguid täita või nende ülesütlemise korral liisinguvara omanikule tagastada. S.E oli sellest väga hästi teadlik, kuid lasi sõidukid tundmatutel isikutel hoopis ära viia. Maakohus on ammendavalt analüüsinud olukorda, kus vara üleandmine ei toimunud ka uuele ainuaktsionärile, vaid hoopis tundmatutele isikutele, kusjuures sõiduauto Suzuki Grand Vitara oli üle antud S.E enda poolt ning veokid ilma ühegi akti või muu dokumendita üle tuvastamata isikutele S.E korraldusel MS poolt. Selle kohta koostas aga S.E fiktiivse Nereus Transport AS-i JR-le varade üleandmise akti, olles samal ajal ise jätkuvalt Nereus Transport AS-i juhatuse liige. Kohtukolleegium samas leiab, et käesoleva kaasuse lahendamise seisukohalt ei ole oluline ka kaitsja apellatsioonis toodud väide, et maakohus tuvastas valesti süüdistatava NAT AS-i juhatuse liikmeks olemise lõpu aja. Isegi kui möönda, et kolmandatele isikutele vara üleandmise hetkel ei olnud S.E enam Nereus Transport AS juhatuse liige, säilis temal ikka tegelik valdus liisinguvara üle ning MS, pidades S.E juhatuse liikmeks, täitis tema korraldust vara üleandmiseks. MS-le, kelle elukohas liisinguvara asus, ei ole veokite kolmandatele isikutele üleandmise hetkeks keegi uut juhatuse liiget tutvustanud ning pole tuvastatud, et tal oleks informatsiooni, et äriühingu omanik ja juhatus vahetuvad. Väärib tähelepanu, et MS andis S.E korraldusel veokid üle kolmandatele isikutele, kuna süüdistatava sõnadest teadis, et veokeid renditakse välja.
Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus tuvastas õigesti, et S.E Nereus Transport AS juhatuse liikmena, olles teadlik jätkuvatest võlgnevustest liisingulepingute järgi ning AS SEB Liising puhul ka lepingu ülesütlemisest, andes süüdistuses nimetatud liisinguvara kolmandatele tundmatutele isikutele ilma igasuguse seadusliku aluseta, manifesteeris omastamise tahtlust. Seejuures ei ole oluline, et kaitsja väitel ei saanud S.E talle süüks arvatud omastamisest mingit kasu.
11.Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on veenvalt ja ainuõigesti argumenteeris, miks kõiki tõendeid omavahel kõrvutades, tunnistajate HT, KK ja süüdistatava S.E ütlusi ei saa usaldusväärseks pidada. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-11-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad ning kaitsja apellatsioonis ei tooda selliseid argumente, mis lubaksid uuritud tõendeid erinevalt hinnata. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning veenvalt põhjendanud, miks tunnistajate HT ja KK ütlused on suunatud oma rolli äriühingu edasimüümisel pisendamisele ning süüdistatava ütlused on vastuolus teiste maakohtu poolt uuritud tõendite kogumiga. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega selles osas ning ei pea vajalikuks neid korrata.
12.Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus tsiviilhagide osas tühistamisele ei kuulu järgnevatelt põhjendustel.
12.1.Vastuseks kaitsja apellatsioonis toodud etteheitele, et maakohus rahuldas ebaõigesti AS SEB Liising tsiviilhagi, kohtukolleegium märgib, AS Nordea Finance Estonia hagi ja AS SEB Liising hagi on maakohtu poolt rahuldatud olukorras, kus liisinguesemeks olev sõiduauto Suzuki Grand Vitara oli AS-le Nordea Finance Estonia tagastatud, aga veokid Scania R420 ja Volvo FH13.440 jäid AS-le SEB Liising tagastamata. Sel põhjusel ei ole põhjendatud süüdistatava kaitsja apellatsioonis toodud seisukoht, et maakohus rahuldas AS SEB Liising hagi põhjendamatult, kuna SEB poolt esitatud liisinglepingutes märgitud jääkväärtus ei tõenda absoluutselt väidetavalt omastatud liisinguvara maksumust ehk turuväärtust. Kohtukolleegium juhib tähelepanu Riigikohtu lahendile asjas nr. 3-2-1-104-14, mille kohaselt VÕS § 367 lg 1 alusel peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemise korral kõik kulud, mida liisinguandja kandis liisingueseme tõttu, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi arvestada liisinguesemega seotud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Eeltoodust tulenevalt saab liisinguandja üldjuhul arvata liisingueseme väärtuse oma nõudest maha üksnes juhul, kui liisinguandja jääb liisingueseme omanikuks ja liisinguvõtja tagastab eseme liisinguandjale.
Olukorras, kus liisinguandja jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisingueseme omanikuks, kuid liisinguvõtja ei tagasta talle kolmanda isiku valdusesse jäänud liisingueset, on liisinguandjal õigus nõuda liisinguese asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 alusel välja kolmandalt isikult, kelle ebaseaduslikus valduses see on. Selleks, et vältida liisinguandja põhjendamatut rikastumist olukorras, kus tal on liisingueseme väljaandmise nõudeõigus kolmanda isiku vastu, ei tule VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud hüvitise suuruse määramisel VÕS § 367 lg 3 järgi liisingueseme väärtust arvestada, st liisingueseme jääkväärtus tuleb sellisel juhul liisinguandjale hüvitatavatest kuludest maha arvata.
12.2.Põhjendamatu ja oma sisult vastuoluline on kaitsja apellatsioonis toodud väide, et maakohus tuvastas valesti S.E NT AS juhatuse liikmeks oleku aja. Kaitsja üritab väita, et S.E volitused NT AS juhatuse liikmena lõppesid varem kui 25.05.2009, seega arusaamatu on kaitsja apellatsioonis toodud väide, et 25.05.2009 S.E juhatuse liikme ametikohalt tagasikutsumise otsust (T II lk 96) S.E-le nõuetekohaselt ei tutvustatud. Kriminaalasjas pole ühtegi tõendit, et S.E oleks juhatuse liikme kohalt kutsutud varem ja see otsus oleks talle nõuetekohaselt tutvustatud. Fiktiivsest varade üleandmise-vastuvõtmise akti oli S.E vormistanud 11.05.2009. Veokite, haagiste ja sõiduauto Suzuki Grand Vitara tegeliku kolmandate isikute kasuks pööramise täpset aega pole aga eeluurimise poolt tuvastatud, kuid tunnistaja MS sõnadest on tuvastatud, et veokid olid ära viidud S.E korraldusel nende väljarentimise ettekäändel mai kuus 2009, seega on üheselt tuvastatav, et süüdistuses nimetatud sõidukid olid kolmandate isikute kasuks pööratud S.E juhatuse liikmeks oleku ajal. Väärib tähelepanu, et kolmandate isikute jaoks ehk äriregistri teabesüsteemis registreeriti juhatuse liikme vahetus alles 2009 juulis.
12.3.Asjassepuutumatu on ka kaitsja apellatsioonis toodud argumendid, et tõendamist pole leidnud, et süüdistatav oleks rikkunud juhatuse liikme kohustusi ning ta ei vastuta, kui ta tegutses vastavalt juriidilise isiku üldkoosoleku või muu pädev organi õiguspärasele otsusele. Kohtukolleegium märgib, et mõlemad kannatanud on tuginenud oma tsiviilhagides õigusliku alusena võlaõigusseaduse deliktilise vastutuse sätetele. Maakohus rahuldaski kannatanute tsiviilhagisid VÕS § 1043; § 1045 lg 1 p 5 alusel.
12.4.Kohtukolleegiumi veendumusel põhjendamatu on kaitsja väide, et kannatanud ei ole teinud jõupingutusi kahjuhüvitise väljamõistmiseks NT AS-lt. Kohtukolleegiumi veendumusel kaitsja oleks pidanud omakorda tõendama, et NT AS-il oli vara, mille peale nõuet pöörata. Samas NT AS-l vara puudumine on tõendatud täitemenetluse lõpetamise otsusega, mille kohaselt Harju Maakohtu 10.01.2011 otsuse täitmine osutus võimatuks seoses NT AS-i varatuse ja äriregistrist kustutamisega. Sel põhjusel pole NT AS-i suhtes võimalik ka pankrotimenetluse läbiviimine.
12.5.Kohtukolleegium ei nõustu ka kaitsja apellatsioonis toodud väitega, et maakohus jättis ebaõigesti arvesse võtmata argumendid, et väljamõistetav kahju hüvitis kuulub vähendamisele VÕS § 139 lg 1 alusel. Nõustudes maakohtu otsuses toodud seisukohtadega, kohtukolleegium samuti märgib, et kaitsja pole esitanud ega tõendanud ühtegi asjaolu, mille alusel võiks jõuda järeldusele, et kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab. Vastupidiselt, käesolevas kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et olles teadlik kestvatest võlgnevustest liisingulepingute järgi ning AS SEB Liisingu
poolt liisinglepingu ülesütlemisest, pööras S.E liisinguvara ebaseaduslikult kolmandate isikute kasuks.
13.Kannatanu AS Nordea Finance Estonia esindaja vandeadvokaat Aarne Akerberg on esitanud menetluskulude hüvitamise taotluse summas 1017 eurot ja 50 senti. Süüdistatava kaitsja on esitanud taotluse menetluskulude väljamõistmiseks summas 2600 eurot. KrMS § 185 lg 2 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ning kaitsja apellatsiooni rahuldamata, seega jäävad nii süüdistatava, kui ka kannatanu menetluskulud nende endi kanda.
14.Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellandi poolt nimetatud ja KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 31. märtsi 2014 otsuse S.E suhtes muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Pavel Gontšarov
Orvi Tali
Julia Katškovskaja
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. märtsi 2015. a ja Pärnu Maakohtu 31. märtsi 2015. a otsus osas, millega osaliselt rahuldati AS-i SEB Liising tsiviilhagi, samuti osas, millega S.E-lt mõisteti AS -i Nordea Finance Estonia põhinõude katteks välja 10 697 eurot 21 senti.
2.Mõista S.E-lt AS -i Nordea Finance põhinõude katteks välja 9697 (üheksa tuhat kuussada üheksakümmend seitse) eurot 21 senti.
Saata kriminaalasi AS-i SEB Liising tsiviilhagi osas uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule teises kohtukoosseisus.
4.Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
5.Mõista Eesti Vabariigilt S.E kasuks välja 840 (kaheksasada nelikümmend) eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
Mõista Eesti Vabariigilt AS -i Nordea Finance kasuks välja 760 (seitsesada kuuskümmend) eurot 83 senti kassatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks.
7.Kassatsioon rahuldada osaliselt.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.