1-15-749/24 - Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja - lahend.ee

2.Kohtu seisukoht 2.1 Süüdistus KarS § 121 järgi (alates 01.01.2015 KarS § 121 lg 1) Teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 121 nägi ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest. Alates 01.01.2015 näeb KarS § 121 lg 1 ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. KarS § 121 muudatusega diferentseeriti vastutust sõltuvalt väärkohtlemise raskusest. Seega on Tamo Runthali poolt 22.03.2010 toimepandud tegu jätkuvalt karistatav. Süüdistuse kohaselt 22.06.2010 lõi Tamo Runthal XXX kaks korda armatuuriga, ühel korral vastu paremat kätt ning ühel korral vastu vasakut külge, põhjustades sellega XXX füüsilist valu ning tervisekahjustuse. Tervisekahjustus on organismi elundi või koe anatoomilise terviklikkuse või selle füsioloogilise funktsiooni häire, samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise vm teguri toimel.1 Löömine on järsk ühekordne mehaaniline mõjutamine ning löömisega on tegu juhul kui löök tabab. Muu kehaline väärkohtlemine võib seisneda tõukamises, rebimises, kõrvetamises, torkimises jne. kõikide nimetatud tegude korral on nõutav valu tekitamine. Valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Tervisekahjustamine ja muu kehaline väärkohtlemine võivad kattuda, nt peksmine on korduv löömine; tervisekahjustus tekitatakse korduva löömisega, mis põhjustab valu jne.2 Kannatanu XXX poolt antud ütluste kohaselt (I kd tl 55-57, 75-77, 81-84) 22.06.2010 kella 23:00 paiku läks ta naabri juurde seoses nende lahti oleva koeraga. Seal tekkis tal konflikt Tamo Runthali emaga XXX, mille käigus ründas teda kahel korral naabri koer. Kannatanu sõber haaras koera tõrjumiseks puidust kaika. Seejärel ründas Tamo Runthal kannatanut metallist armatuuriga, lüües teda kaks korda vastu vasakut kätt ja ühe korra vastu vasakut külge, põhjustades sellega talle füüsilist valu ja kehavigastusi. Isiku läbivaatuse protokolli kohaselt (I kd tl 58-64) läbivaatusega tuvastati XXX parema jala põlve taga verevalum, parema käe käsivarrel/käelabal (väliskülg) on verevalum, vasaku käe käsivarrel ja õlavarrel verevalumid ning seljal ja vasakpoolsel küljel verevalum. AS Ida-Tallinna Keskhaigla patsiendikaardi nr XXX (I kd tl 78-79) kohaselt XXX diagnoositi 23.06.2010 Täpsustamata pindmised hulgivigastused (T00.9) ning välispõhjusena on märgitud Rünne kehalise vägivallaga. Kodu. Puhke- ja vaba aja tegevus (Y04.01). Ühendatud kriminaalasjas kannatanu XXX poolt antud ütluste kohaselt (I kd tl 85-87) ei näinud ta Tamo Runthali ja oma abikaasa XXX vahel 22.06.2010 aset leidnud sündmust, kuid nägi hiljem abikaasa kehal suuri hematoome ning abikaasa ütles, et naaber oli teda löönud metallist armatuuriga. Tunnistaja XXX ütluste (I kd tl 89-92) kohaselt 2010. a suvel, enne jaanipäeva, tulid nende õele kaks meesterahvast. Tunnistaja teadis ühte nendest, kuna oli teda varem näinud nende rajoonis. Meestel oli pretensioonid tunnistaja koera suhtes. Tunnistaja ja meesterahvaste vahel tekkis konflikt ning tunnistaja karjus appi oma poja Tamo Runthali. Viimane tuli majast välja. Seejärel läks tunnistaja tuppa

ja ei näinud, mis õues toimus. Tamo Runthal tunnistab teo toimepanemist (I kd tl 93-96, 110112). Ütluste kohaselt lõi ta 22.06.2010 kannatanut armatuuriga kaks korda - vastu kätt ja vastu külge. Tegi seda enda ema kaitseks. Eeltooduga on tõendamist leidnud, et Tamo Runthali poolt XXX löömine armatuuriga vastu keha kahjustas tema tervist (verevalumid kehal). Samuti tekitas Tamo Runthali selline tegevus kannatanu sõnul talle valu. Ka keskmisele mõistlikule kõrvaleseisjale tundub reaalne, et metallist armatuuriga löömine vastu keha, mille tagajärjel tekivad hematoomid, pidi kannatanule põhjustama valutunde. Eeltoodust johtuvalt on täidetud KarS § 121 teine alternatiivne koosseisutegu - kehaline väärkohtlemine. Tamo Runthali poolt on tegu toime pandud vähemalt otsese tahtlusega. Ta teostas süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahtis või vähemalt möönis seda. Eeltoodust johtuvalt tuleb Tamo Runthali tegevus kvalifitseerida KarS § 121 (alates 01.01.2015 KarS § 121 lg 1) järgi. Süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused on täidetud. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastatud. Tamo Runthal on süüvõimeline ning KarS 2. ptk 3. jaos sätestatud süüd välistavaid asjaolusid ei esine. 2.2 Süüdistus KarS § 169 järgi Kuni 31.12.2014 kehtinud KarS § 169 nägi ette vastutuse vanema kuritahtliku kõrvalehoidumise eest oma nooremale kui kaheksateistaastasele lapsele või täisealiseks saanud, kuid abi vajavale töövõimetule lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest. Alates 01.01.2015 näeb KarS § 169 ette vastutuse vanema teadva kõrvalehoidumise eest oma nooremale kui kaheksateistaastasele lapsele või täisealiseks saanud, kuid abi vajavale töövõimetule lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest. Nimetatud sättes asendati seni kasutatud mõiste „kuritahtlik“ selgema otsesele tahtlusele osutava mõistega „teadev“. Tegu on jätkuvalt karistatav. Esitatud süüdistuse kohaselt Tamo Runthal hoidus kuritahtlikult kõrvale elatusraha maksmisest alates 2010. aasta oktoobrist kuni käesoleva ajani (süüdistusakt esitati kohtusse 29.01.2015), vaatamata sellele, et tal oli võimalus teenida sissetulekuid, mille arvelt elatusraha maksmise kohustust täita. Riigikohtus on oma otsuse nr 3-1-1-84-12 punktis 8 sedastanud järgmist: Elatise maksmata jätmist tuleb käsitada selle maksmisest kuritahtliku kõrvalehoidumisena KarS § 169 mõttes eeskätt järgmistel juhtudel: 1) kohustatud isik ei maksa lapsele tähtaegselt elatist, vaatamata sellele, et tal on selleks piisavalt vara ja ei ole mõjuvaid põhjuseid, mis takistaksid soorituse (nt pangaülekande) tegemist (nt kohustatud isiku raske haigus). Seejuures tuleb varana, mille arvelt isik peab täitma lapsele elatise maksmise kohustust, käsitada isiku kogu vara, arvestades PKS §-st 102 ja täitemenetluse seadustik (edaspidi TMS) §-st 132 tulenevaid erandeid. KarS § 169 järgi esitatud süüdistust arutav kohus on elatise mittemaksmise kuritahtlikkust hinnates õigustatud lähtuma PKS §-s 102 sätestatud "enese tavalise ülalpidamise" ja "enda ning lapse ühetaolise ülalpidamise" kriteeriumidest ka juhul, kui tsiviilasjas ei ole kohus selle sätte alusel elatise vähendamist otsustanud;

2) kohustatud isik maksab kohtuotsusega välja mõistetud elatist väiksemas ulatuses kui tema varaline seisund seda võimaldaks või 3) kohustatud isik ei tee mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal elatise maksmise kohustust võimalikult suures ulatuses täita (nt ei otsi piisava intensiivsusega tööd või muud legaalset sissetulekuallikat, ei müü elatise maksmiseks vajaliku raha saamiseks talle kuuluvat vara, mis pole tarvilik tema enda ülalpidamiseks PKS §-st 102 tulenevas ulatuses, vmt). Lisaks eelmärgitule eeldab elatise mittemaksmise kuritahtlikkus kõigil juhtudel ka seda, et kohustatud isik rikuks elatise maksmise kohustust süstemaatiliselt või pikema aja vältel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-92-01, p 5.1). Ebaolulised hilinemised elatise Pärnu Maakohtu 12.10.2010 kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-10-41472 (I kd tl 127-128) alusel on Tamo Runthal kohustatud maksma oma alaealisele lapsele XXX tagasiulatuvalt perioodi 25.08.2009-25.08.2010 eest elatist summas 2019,61 eurot ning alates 01.09.2010 igakuiselt elatist summas 172,52 eurot kuni XXX täisealiseks saamiseni, s.o kuni 27.10.2024. a. Pärnu Maakohtu 12.10.2010 otsus pöörati täitmisele 25.04.2012 (tl 141-142, 295). Nii kannatanu, XXX, ütlustest (I kd tl 122-125, 129-130, 226-229) kui ka kohtutäituri vastustest päringutele nähtub, et Tamo Runthal ei ole vähemalt kuus aastat ülalpidamiskohustust täitnud. Seega Tamo Runthal rikkus elatise maksmise kohustust pikema aja vältel. Kohus on elatise mittemaksmise kuritahtlikkust hinnates õigustatud lähtuma PKS §-s 102 sätestatud "enese tavalise ülalpidamise" ja "enda ning lapse ühetaolise ülalpidamise" kriteeriumidest ka juhul, kui tsiviilasjas ei ole kohus selle sätte alusel elatise vähendamist otsustanud. PKS § 102 lg 2 ls 3 järgi elatise vähendamisel alla miinimummäära võetakse arvesse mõjuvad põhjused, milleks võib olla mh vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes miinimummääras elatise väljamõistmise korral osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kriminaaltoimikust ei nähtu tõendeid selle kohta, et Tamo Runthalil oleks veel alaealisi ülalpeetavaid. Tamo Runthali sõnul (I kd tl 136-137) on ta otsinud endale tööd, ent tulutult. Seega puudub tal sissetulek ning elatise maksmine ei ole olnud võimalik. Kriminaaltoimikust ei nähtu ühtegi tõendit, millest nähtuks objektiivne põhjus (töövõimetus), miks Tamo Runthal ei oleks saanud teenida endale sissetulekut ning seeläbi täita ülalpidamiskohustust. XXX ütluste kohaselt on Runthal talle teatanud telefonikõnes, et ta töötab XXX ehitusel, omab XXX pangakaarti ja seetõttu ei saavat XXX niikuinii mitte midagi. KrMS § 66 lg 21 p 3 kohaselt on selline teise isiku vahendusel teatavaks saanud informatsioon tõend. Ütlusi enda XXX viibimise kohta on Tamo Runthal andnud ka vahistamisjärgsel küsitlemisel Harju Maakohtus (tl 259). Kohtu hinnangul on ka eluliselt äärmiselt ebausutav, et täisealine ja töövõimeline isik ei ole aastate kaupa saanud mistahes sissetulekut. Seega on Tamo Runthal hoidnud kuritahtlikult kõrvale ülalpidamiskohustuse täitmisest. Tamo Runthal oli töötuna arvel 17.02.2010-11.06.2010 (tl 205-206), s.o ligikaudu neli kuud. Eesti Töötukassas töötuna või tööotsijana arvelevõtmine tagab õiguse saada tööturuteenust, mida osutatakse töötule ja tööotsijale töö leidmiseks ja tööalase arengu soodustamiseks ning tööandjale sobiva tööjõu saamiseks. Kuivõrd Tamo Runthal ei ole ennast Eesti Töötukassas töötuna või tööotsijana arvele võtnud, siis ei ole ta teinud kõikvõimaliku töökoha leidmiseks, et täita ülalpidamiskohustust. kohus leiab, et Tamo Runthal ei ole teinud mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks ning seega on elatise maksmisest kuritahtlikult kõrvalehoidunud KarS § 169 mõttes.

3.Karistus Vastavalt toime pandule tuleb isikut karistada. KarS § 56 lg 1 kohaselt karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Teo toime panemisel ajal kehtinud KarS § 121 nägi karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Käesoleval ajal on tegu kvalifitseeritav KarS § 121 lg 1 järgi, mis näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. KarS § 5 lg 2 kohaselt seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. Seega tuleb lähtuda kohtuotsuse tegemise ajal kehtivatest karistuse määrdest. KarS § 169 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Rahaline karistus ei ole Tamo Runthalile kui varatule ja mittetöötavale isikule kohane karistuse liik. Seega tuleb teda karistada vangistusega. Riigikohus on 17. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-52-13 jätkuvalt selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. KarS § 121 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises saab Tamo Runthali süüd lugeda keskmisest mõnevõrra väiksemaks. Tegevus toimus Tamo Runthali koduõuel, kuhu oli tulnud kannatanu koos teise isikuga. Runthali enda hinnangul vajas tema ema kaitset. Karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. Eri ja üldpreventsiooni tähenduses ei esine asjaolusid, mis annaks alust süü suurusele vastavat karistust vähendada. Eeltoodu alusel otsustab kohus Tamo Runthali süüdi tunnistada KarS § 121 (alates 01.01.2015 KarS § 121 lg 1) järgi ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõistab temale karistuseks vangistus 5 (viis) kuud. KarS § 169 järgi kvalifitseeritava teo puhul saab Tamo Runthali süüd lugeda keskmiseks. Karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. Eripreventiivsetes kaalutlustel karistus korrigeerimisele ei kuulu. Üldpreventiivsete kaalutluste osas vajab ühiskond teadmist

sellest, et lapse ülalpidamiskohustuse rikkumise toime pannud isikuid ei kohelda karistusõiguslikult erinevalt teistest süüdlastest. Eeltoodu alusel otsustab kohus Tamo Runthali süüdi tunnistada KarS § 169 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõistab temale karistuseks vangistus 6 (kuus) kuud. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ning mõista Tamo Runthalile liitkaristus vangistus 6 (kuus) kuud. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning lugeda Tamo Runthali poolt kandmisele kuuluvaks karistuseks 4 (neli) kuud vangistust. Pärnu Maakohtu 04.11.2009 otsusega kriminaalasjas 1-09-13037 tunnistati Tamo Runthal süüdi KarS § 263 p 1, 4 järgi ning mõisteti karistuseks (1 a) üks aasta vangistust, KarS § 121 järgi ning mõisteti karistuseks (6 k) kuus kuud vangistust, KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ning mõisteti karistuseks (8 k) kaheksa kuud vangistust, KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ning mõisteti karistuseks (3 a) kolm aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ning mõisteti liitkaristuseks (3 a) kolm aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati Tamo Runthalile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning mõisteti karistuseks (2 a) kaks aastat vangistust, milline aga jäeti KarS § 74 lg 1, 3 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata, kui Tamo Runthal (2 a) kahe aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab KarS § 75 lg 1 ettenähtud käitumiskontrolli kontrollnõudeid ja kohustusi. Käesolevas asjas on teod toime pandud 22.06.2010 ja alates 01.09.2010, seega on uued kuriteod toime pandud Pärnu Maakohtu poolt määratud katseaja kestel. KarS § 74 lg 5 kohaselt kui süüdlane paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt käesoleva seadustiku § 65 lõikes 2 sätestatule. KarS § 65 lg 2 kohaselt kui süüdlane paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, järgides käesoleva seadustiku § 64 lõigetes 2, 4 ja 5 sätestatut. Sellisel juhul ei tohi liitkaristus ületada karistusliigi ülemmäära. KarS § 74 lg 5 ja KarS § 65 lg 2 alusel suurendada Tamo Runthalile mõistetud karistust (4 kuud) Pärnu Maakohtu 04.11.2009 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-09-13037 mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 (kaks) aasta võrra ning lugeda tema poolt ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 2 (kaks) aastat (4) kuud vangistust. KarS § 74 lg 5 kohaselt vangistuse täitmisele pööramise korral võib kohus asendada selle üldkasuliku tööga käesoleva seadustiku §-s 69 sätestatud korras. KarS § 69 lg 1 kohaselt kohus võib aresti või kuni kaheaastast vangistust mõistes või käesoleva seadustiku §-s 73 või 74 sätestatud korras tingimisi kohaldatud vangistust täitmisele pöörates asendada selle üldkasuliku tööga. Käesoleval juhul ületab süüdistatavale mõistetud liitkaristus KarS § 69 lg 1 sätestatud kahe aasta piiri. Kaitsja on väljendanud seisukohta, et kandmata karistuse osa arvestades võiks karistuse asendamine üldkasuliku tööga olla võimalik.

4.Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja 9 kohaselt menetluskulud on: määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses; süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus on: teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Tamo Runthalilt välja mõista KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskuluna: • KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel kaitsetasu 340,00 eurot; • KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 585,00 eurot. KrMS § 180 lg 3 kohaselt menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerimise väljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Lähtudes KrMS § 313 lg 1 p-st 7 on kohus kohtuotsuse tegemisel pädev kaaluma kohtuotsuse täitmise asjaolusid ja tal on seejuures õigus määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ka ühest kuust pikem tähtaeg. Tamo Runthali kaitsja esitas taotluse menetluskulude ajatamiseks maksimaalsele perioodile, kuivõrd süüdistataval puudub sissetulek. Kohus asub seisukohale, et süüdistatava kaitsja taotlus menetluskulude ajatamiseks kuulub rahuldamisele. Oluline on, et menetluskulud saaksid mõistliku aja jooksul tasutud. Kuna süüdistataval ei ole reaalselt võimalik menetluskulusid ühe kuu jooksul tasuda, kaasneksid summa tasumata jätmisega täitemenetluse kulud. Nimetatu ei kiirendaks riigile menetluskulude hüvitamist, küll aga halvendaks see süüdistatava majanduslikku olukorda. Eeltoodust johtuvalt tuleb menetluskulud summas 925,00 eurot tasuda 12 (kaksteist) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest vastava kuu viimaseks kuupäevaks selliselt, et 11 kuul tasub iga kuu 77,00 eurot ja viimasel 12. kuul 78,00 eurot.