Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-1-15 19. veebruar 2015 Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Saale Laos Kriminaalasi Kaja Kingsepa (Kingsepp) süüdistuses KarS § 114 p 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-14-4105 Kaja Kingsepa kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt, kassatsioon Prokuratuur, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ülle Hõrak 28. jaanuar 2015, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Muuta Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 2014. a otsuse põhiosa, jättes sellest välja põhjendused, milles tugineti 6. veebruari 2014. a kahtlustatavana ülekuulamise protokollile ja selles sisalduvatele ütlustele ning sama kuupäevaga ütluste olustikuga seostamise protokollile kui lubatavatele tõenditele.
2.Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata.
3.Määrata Advokaadibüroo LMP OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Kaja Kingsepale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 374 (kolmsada seitsekümmend neli) eurot 40 (nelikümmend) senti, sealhulgas käibemaks 62 (kuuskümmend kaks) eurot 40 (nelikümmend) senti, ja jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohtu 16. juuni 2014. a otsusega tunnistati Kaja Kingsepp süüdi karistusseadustiku (KarS) § 114 p 1 järgi ja teda karistati vangistusega 13 aastaks. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati karistust Tartu Maakohtu 22. novembri 2012. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta vangistuse võrra ja mõisteti liitkaristuseks 14 aastat vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 6. jaanuar 2014.
2.K. Kingsepp tunnistati KarS § 114 p 1 järgi süüdi selles, et ajavahemikul 5. jaanuarist 2014 kell 21.00 kuni 6. jaanuarini 2014 kell 01.00 tappis ta Põlva maakonnas Ahja vallas K külas M talus enda elukaaslase A, lüües talle korduvalt kirvega pähe, kaela, rindkeresse ja vastu kätt. Pärast kannatanu surma tõmbas süüdistatav surnukeha voodist põrandale, mille tagajärjel tekkis kannatanu näole
otsmiku piirkonda surmajärgne pealisnaha vigastus. Maakohus leidis kokkuvõtlikult järgmist. 2.1 K. Kingsepp keeldus kohtuistungil ütluste andmisest, mille tõttu avaldati kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 294 p 1 alusel tema 6. jaanuaril 2014. a kahtlustatavana antud ütlused, 6. veebruaril 2014. a kahtlustatavana antud ütlused, samal päeval ütluste olustikuga seostamisel antud ütlused ja 24. aprillil 2014. a kahtlustatavana antud ütlused. 6. veebruaril 2014 tehtud menetlustoimingute juures kaitsja ei viibinud, kuid nende käigus selgitati kahtlustatavale KrMS §-s 34 sätestatud õigusi ja K. Kingsepp kinnitas, et kaitsjat ta ülekuulamise juurde ei soovi. Sellel ajal kahtlustati teda KarS § 113 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, mille puhul ei ole KrMS § 45 lg 2 p 3 kohaselt kaitsja osavõtt kriminaalmenetlusest kohustuslik. Kuivõrd A surnukehal olnud vigastuste hulk ja raskus selgusid alles 17. aprillil 2014 koostatud surnu ekspertiisi akti põhjal, ei ole menetlejale etteheidetav, et K. Kingsepale esitati algul kahtlustus KarS § 113 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. KrMS § 45 lg 2 p 2 nõudeid 6. veebruari 2014. a ülekuulamisel ei rikutud. 2.2 6. jaanuari 2014. a ülekuulamisel eitas süüdistatav A tapmist. 6. veebruari 2014. a ülekuulamisel tunnistas ta aga ennast tapmises süüdi ja andis ütlusi, mille kohaselt lõi kannatanut kirvega. Kannatanu tapmist tunnistas K. Kingsepp ka 24. aprillil 2014 antud ütlustes. Kohtuistungil ja viimases sõnas avaldatu põhjal ei eitanud süüdistatav samuti kuriteo toimepanemist. 6. veebruari ja
24.aprilli 2014. a ütlused, patrullileht, kiirabikaart, tunnistajate R. E. ning M. K. ütlused, sündmuskoha vaatlusprotokoll ja surnu ekspertiisi akt tõendavad tapmise toimepanemist süüdistuses näidatud ajavahemikul ning viisil. Tartu Maakohtu 3. aprilli 2009. a ja 22. novembri 2012. a otsused aga kinnitavad, et süüdistataval oli kalduvus A-d erinevate terariistadega rünnata. K. Kingsepp on kannatanut korduvalt rünnanud ka kirvega ja väide, mille kohaselt ta kannatanut tappa ei soovinud, ei ole kuriteo tehioludega kooskõlas. Mõrva pani süüdistatav toime kavatsetult. 2.3 Kannatanu B keeldus kohtuistungil ütluste andmisest, sest süüdistatav on tema ema. Seetõttu avaldati KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 p-de 1-3 alusel tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Tegemist on lubatava tõendiga, sest ütluste andmise asjaolud ja kannatanu isik ei anna alust kahelda kohtueelsel uurimisel räägitu usaldusväärsuses. Kannatanu ütlustega soovis prokurör tõendada süüdistatava ja tapetu omavahelisi suhteid, mis ei ole vähetähtis. Soovi korral oli süüdistataval võimalik esitada kannatanu ütlustele vastuväiteid. 2.4 Tapmise pani K. Kingsepp toime piinaval ja julmal viisil, tekitades eksperdiarvamuse järgi A-le kirvega 32 raiehaava. Arvukate vigastuste paiknemine pea-, kaela- ja rindkere piirkonnas ning nende tekitamise viis annab alust arvata, et tapmine põhjustas kannatanule suurt valu. A kehaasend oli vigastuste saamise ajal tõenäoliselt muutuv ja kõik kohtuarstliku diagnoosi esimeses lõigus loetletud vigastused on elupuhused. Kehaasendi muutumine vigastuste saamise ajal võimaldab järeldada, et vähemalt ründe alguses proovis kannatanu ennast kaitsta ja löökidest kõrvale hoiduda. Seega oli A mõnda aega pärast ründe algust teadvusel. Eksperdiarvamuse, sündmuskoha vaatluse protokolli ja sündmuskoha vaatluse käigus tehtud foto põhjal tekitati kannatanule jõhkraid ja moonutavaid vigastusi. A surnukeha voodist põrandale tõmbamise ja sellega täiendava vigastuse tekitamisega väljendas süüdistatav erilist hoolimatust inimkeha suhtes. Kirjeldatud tegevuse eesmärgiks ei olnud
soov kannatanut elustada. 2.5 A ja K. Kingsepa suhted olid aastaid konfliktsed ning tülide käigus kasutati vastastikku füüsilist vägivalda. Kuriteole eelneval ajal tarvitasid mõlemad isikud alkoholi ja olid juba mõne päeva tülitsenud. Tüli käigus tarvitas ka kannatanu K. Kingsepa suhtes 4. jaanuari 2014. a õhtul füüsilist vägivalda. Ei ole aga tõendatud, et süüdistatav pani tapmise toime äkki tekkinud hingelise erutuse seisundis. Kuna ta andis menetluse eri etappidel erinevaid ütlusi, ei saa äkki tekkinud hingelise erutuse seisundit puudutavat kaitseversiooni pidada veenvaks. Selle võimaluse vastu räägib ka K. Kingsepa varasem käitumine. 2.6 Süüdistatava süü on suur ja kuriteo pani ta toime katseajal. Tegu on toime pandud sama isiku suhtes ja sarnase vahendiga, mille eest K. Kingseppa karistati eelmise kohtuotsuse järgi tingimisi vangistusega. Süüdistatav on kannatanut kirvega rünnanud ka 2009. aastal. Karistust kergendab süü puhtsüdamlik kahetsus ja eelnevat arvesse võttes tuleb K. Kingseppa karistada sanktsiooni keskmisest väiksemas määras.
3.Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K. Kingsepa kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt, kes taotles otsuse tühistamist osas, millega süüdistatav tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 114 p 1 järgi, kuriteo kvalifitseerimist KarS § 115 järgi ning kergema karistuse mõistmist.
4.Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 2014. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist. 4.1 Tõendatud ei ole kuriteo toimepanemine äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis. Tõenditest nähtuvalt planeeris K. Kingsepp A ründamist juba eelnenud sündmuste käigus ja sarnaselt on ta käitunud ka varasemal ajal. Provotseeritud tapmise vastu räägivad nii esialgne kuriteo toimepanemise eitamine hädaabinumbrile helistamise ajal, sündmuskohal antud seletused, ülekuulamisel antud ütlused kui ka kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tegemisel antud seletused. Kõnealuse kaitseversiooni esitas K. Kingsepp alles viimase sõna käigus. Loetletud põhjustel ei ole kuriteo kvalifikatsiooni muutmiseks alust. 4.2 Maakohus põhjendas arusaadavalt, miks ei saa kaitsja kaasamata jätmist 6. veebruari 2014. a menetlustoimingutesse käsitada kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena. Menetleja lähtus ühest küljest õigustatult kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktis sisalduvast arvamusest, millest johtuvalt ei olnud kaitsja kaasamine KrMS § 45 lg 2 p 2 alusel kohustuslik. Teisalt esitati K. Kingsepale 6. veebruaril 2014 kahtlustus KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja ka seetõttu ei olnud kaitsja kaasamine KarS § 45 lg 2 p 3 kohaselt kohustuslik. Vajadus KarS § 114 p 1 järgi kvalifitseeritava kahtlustuse esitamiseks tekkis pärast seda, kui menetlejale sai teatavaks 17. aprilli 2014. a surnu ekspertiisi akti sisu, kuivõrd ekspert tuvastas kannatanule tekitatud vigastuste hulga ja laadi. 4.3 Apellandi väited kannatanu B ütluste tõendina lubatavuse kohta on alusetud, sest kannatanu ütluste avaldamine toimus KrMS § 291 lg-s 3 sätestatut järgides. Kaitsjaga ei saa nõustuda selleski, nagu
pidanuks
maakohus
vaagima
karistuse
kergendamist
KarS
§
alusel.
Kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti kohaselt ei piira K. Kingsepal tuvastatud psüühikahäirete kogum tema võimet oma tegudest aru saada ega neid juhtida.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5.Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni K. Kingsepa kaitsja vandeadvokaat A. Vilt, kes taotleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega süüdistatav tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 114 p 1 järgi, kuriteo kvalifitseerimist KarS § 115 järgi ning kergema karistuse mõistmist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 5.1 6. veebruari 2014. a kahtlustatavana ülekuulamise protokoll ja ütluste olustikuga seostamise protokoll ei ole lubatavad tõendid, sest nende menetlustoimingute juures kaitsja ei viibinud. Kiirabikaardi kohaselt lamas A kõhuli näoga vastu põrandat ja elu tundemärgid puudusid. Kukla piirkonnas oli tal seitse raiehaava, vasak kõrv poolik, selja peal rindkere ülaosas hulgihaavad ja vasakul küünarvarrel ning labakäel viis raie- ja lõikehaava. Tunnistaja R. E. hinnangul oli sündmuskohal nähtu põhjal tegemist mõrvaga. Mõrva toimepanemist kinnitab ka sündmuskoha vaatluse protokoll. Seetõttu pidi olema arusaadav, et tegemist on tapmisega julmal viisil. Surnu ekspertiisi akt üksnes kinnitas sündmuskohal tuvastatut, täpsustades surma põhjust ja vigastuste hulka. Nendel põhjustel oleks tulnud K. Kingsepale kohe esitada kahtlustus mõrvas. On alust arvata, et KarS § 114 p 1 järgi kvalifitseeritavat kahtlustust ei esitatud sihilikult, sest sooviti ebastabiilset kahtlustatavat mõjutada ja teha menetlustoiminguid lihtsamalt, kaitsja osavõtuta. Kaitsja osavõtt 6. veebruaril 2014 tehtud menetlustoimingutest oli kohustuslik ka KrMS § 45 lg 2 p 2 järgi, sest süüdistatav ei olnud võimeline ennast ise kaitsma. Tema arusaamisvõime oli tugevalt häirunud ja pingetaluvus olematu. 5.2 Kannatanu B kohtueelsel uurimisel antud ütluste tõendina vastuvõtmise ja lubatavaks tunnistamisega rikuti oluliselt süüdistatava ning kannatanu õigusi ja võistleva kohtumenetluse põhimõtet. K. Kingsepp kasutas õigust ütluste andmisest keelduda, kuid maakohtu tõlgenduse kohaselt on selle õiguse kasutamine talle etteheidetav. Nimelt ei saanud süüdistatav seeläbi kannatanu ütlustele vastuväiteid esitada. Samuti puudus võimalus kannatanut ristküsitleda. B võis kohtueelsel uurimisel ütlusi anda emotsionaalse seisundi tõttu ja objektiivsete ütluste saamine oli keeruline. Kannatanule selgitati küll õigusi ja kohustusi, kuid pole teada, kui põhjalikult seda tehti. Ta ei pruukinud õiguste sisust aru saada. Ühtlasi ei ole protokolli põhjal arusaadav, kuidas tuleks menetlejal toimida siis, kui isik hiljem ütlusi anda ei soovi. 5.3 Tõenditele ei vasta järeldus, mille kohaselt tuleb K. Kingsepale etteheidetav tegu kvalifitseerida KarS § 114 p 1 järgi. Kannatanu tapmine oli kulminatsiooniks eelnenud sündmustele. Sellist versiooni toetab tekitatud vigastuste arv ja paiknemine, sündmuskoha vaatlusel tuvastatu ning süüdistatava vahetu teojärgne käitumine. Need tegurid osutavad äkki tekkinud hingelise erutuse seisundile. K. Kingsepa väitel ei mäleta ta kõiki kõnealuse õhtu sündmusi, mis on usutav, kuivõrd süüdistatav ja kannatanu olid mitu päeva alkoholi tarvitanud. Samuti oli süüdistatav tarvitanud tugevatoimelisi ravimeid. Kohtud pidanuks tuginema varem toimunule ja hiljem tuvastatud asjaoludele kogumis. Provotseeritud tapmisele osutab ka K. Kingsepa ja tema elukaaslase varasem elukäik. Vähimatki tähelepanu ei pööratud asjaolule, et süüdistatav käitus agressiivselt üksnes A-ga.
Tõendite kohaselt oli viimane süüdistatavat aastaid füüsiliselt ja vaimselt väärkohelnud. Erinevate ütluste andmine ei saa olla kriteeriumiks, hindamaks äkki tekkinud hingelise erutuse olemasolu. 5.4 Kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti kohaselt saab süüdistatav aru oma teo keelatusest ja suudab oma käitumist vastavalt sellele juhtida, kuid see võime on oluliselt piiratud KarS § 34 p-s 5 nimetatud põhjusel. K. Kingsepal XXX, tegemist on muu raske psüühikahäirega KarS § 34 p 5 mõttes, ja seetõttu oli õigustatud KarS §-s 60 sätestatu kohaldamine.
6.Kassatsioonivastuses leiab Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ülle Hõrak, et süüdistatava käitumine kvalifitseeriti õigesti KarS § 114 p 1 järgi. Tõendid provotseeritud tapmist ei kinnita. K. Kingsepal ei tuvastatud piiratud süüdivust, mis võinuks kaasa tuua kergema karistuse mõistmise. Kassaatoriga ei saa nõustuda selleski, et kohtueelses menetluses rikuti süüdistatava kaitseõigust. Kohtud leidsid põhjendatult, et 6. veebruaril 2014 tehtud menetlustoimingute käigus ei rikutud KrMS § 45 lg 2 p-de 2 ja 3 nõudeid. Arusaamatu on kassaatori seisukoht, nagu oleks menetleja mõjutanud ebastabiilset kahtlustatavat ennast tapmises süüdi tunnistama. Kaitsja osavõtul toimunud kahtlustuse esitamisel tunnistas K. Kingsepp ennast mõrvas süüdi ja kahetses toimepandud tegu. A tapmist tunnistas ta ka kohtuistungil. Kannatanu B kohtueelsel uurimisel antud ütlused on aga KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 p-de 1-3 järgi lubatavad tõendid. Kaitsjal oli õigus KrMS § 225 lg-s 1 sätestatud korras esitada taotlus kannatanu täiendavaks ülekuulamiseks juhul, kui ta leidis, et menetleja ei küsinud kannatanult kõiki vajalikke küsimusi. Kuivõrd KrMS § 291 käsitleb juhtumeid, mil tunnistaja ja kannatanu varasemad ütlused saab vastu võtta ristküsitluseta, on asjakohatu osutada sellise võimaluse puudumisele.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Kassaator ei vaidlusta järeldust, mille kohaselt pani süüdistuses kirjeldatud kuriteo toime K. Kingsepp, kuid tema arvates on süüdlasele etteheidetav käitumine käsitatav provotseeritud tapmisena KarS § 115 mõttes. Kassatsioonis kritiseeritakse ka 6. veebruari 2014. a kahtlustatavana ülekuulamise protokolli, sama kuupäeva kandva ütluste olustikuga seostamise protokolli ja kannatanu B ütluste tõendina lubatavust ning süüdlasele mõistetud karistuse raskust. Nendele etteheidetele vastamiseks käsitleb kriminaalkolleegium kõigepealt tõendite lubatavusega seonduvat (I), kujundab seejärel seisukoha K. Kingsepa süüditunnistamise ja karistamise põhjendatuse kohta KarS § 114 p 1 järgi (II), võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemused (III) ja lahendab viimaks kaitsja taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks (IV). I
8.Küsimuse 6. veebruari 2014. a kahtlustatavana ülekuulamise protokolli ja sama kuupäeva kandva ütluste olustikuga seostamise protokolli tõendina lubatavusest on ajendanud väidetav kaitseõiguse rikkumine, s.t kaitsja puudumine nende menetlustoimingute juurest. KrMS § 45 lg 2 kohaselt on kaitsja osavõtt kogu kriminaalmenetlusest kohustuslik, kui isik ei ole oma psüühilise või füüsilise puude tõttu suuteline ise end kaitsma või kui kaitsmine on selle tõttu raskendatud (p 2) või kui isikut
kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteos, mille eest võib mõista eluaegse vangistuse (p 3). Kolleegiumi hinnangul vaagisid kohtud piisava põhjalikkusega küsimust KrMS § 45 lg 2 p 2 nõuete väidetava rikkumise kohta, sedastades õigustatult, et K. Kingsepa psüühiline seisund ei olnud selline, mis oleks tinginud kaitsja osavõtu kohustuslikkuse kõnealustest menetlustoimingutest. Kriminaalasja materjali põhjal saab aga kassaatori väidetega nõustuda osas, mis puudutab KrMS § 45 lg 2 p 3 nõuete eiramist. 8.1 K. Kingsepp kuulati 6. veebruaril 2014 kahtlustatavana üle KarS § 113 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. Samal päeval toimus ka tema kahtlustatavana antud ütluste seostamine olustikuga. Protokollide kohaselt avaldas süüdistatav, et kaitsja osavõttu nendest menetlustoimingutest ta ei soovi. Kohtud märkisid, et kuivõrd KarS § 113 sanktsioon ei näe ette eluaegset vangistust ja aluse teo kvalifitseerimiseks KarS § 114 p 1 järgi andis alles 17. aprillil 2014 koostatud surnu ekspertiisi akt, ei olnud kaitsja osavõtt vaidlusalustest menetlustoimingutest KrMS § 45 lg 2 p 3 järgi kohustuslik. Kaitsja leiab seevastu, et 6. veebruariks 2014 kogutud tõendid andsid piisava aluse kahtlustada K. Kingseppa tapmise toimepanemises julmal viisil, s.o KarS § 114 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. 8.2 Kriminaalkolleegium tõdeb, et KrMS § 45 lg 2 p 3 kohaselt ei saa kaitsja osavõtu kohustuslikkuse hindamisel lähtuda pelgalt formaalselt kahtlustuse või süüdistuse kvalifikatsioonist. Kaitseõiguse tagatust silmas pidades on vajalik ka sisuliselt kaaluda, kas kriminaalmenetluses kogutud tõendid võimaldavad isikut kahtlustada või süüdistada raskemas kuriteos. Vastupidine seisukoht tähendaks, et KrMS § 45 lg 2 p 3 nõuete täitmise vältimiseks piisaks isikule kergema kahtlustuse või süüdistuse esitamisest, kui see oleks põhjendatud menetlustoimingu tegemise ajaks kogutud tõendite järgi. Tähelepanu väärib, et K. Kingseppa süüdistatakse A tapmises piinaval ja julmal viisil. Asudes seisukohale, et menetleja sai süüdistuses kirjeldatud käitumise mõrvana kvalifitseerida alles pärast surnu ekspertiisi akti sisu teadasaamist, kuivõrd sellest selgus kannatanule vigastuste tekitamise viis ja vigastuste hulk ning laad, põhjendasid kohtud sisuliselt üksnes piinava teoviisi tuvastatust vaidlusaluste menetlustoimingute tegemise ajal. Tähelepanuta jäeti aga tõendid, mis võimaldasid rääkida tapmisest julmal viisil juba enne 6. veebruari 2014. 8.3 Tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena väljendub julm teoviis põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha kui väärtuse suhtes. Julma viisina on alust käsitada kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
14.veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-114-06, p 8.3). Maakohus on eeskätt 6. jaanuari 2014. a sündmuskoha vaatlusprotokollile ja sellele lisatud fotole tuginevalt sedastanud, et kannatanule kirvega tekitatud vigastused olid teda silmanähtavalt moonutanud. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt leiti sündmuskohalt kannatanu kõrvalesta osa ja tehti kindlaks, et surnukeha kukla piirkonnas, vasaku käe küünarvarrel, labakäel ning selja piirkonnas tuvastati hulgaliselt haavu, mis tekitati eeldatavasti kirvega. Kannatanule hulgaliste jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamine nähtub ka kohtuliku uurimise esemeks olnud patrullilehelt, kiirabikaardilt ning tunnistaja R. E. ütlustest. Kolleegium nõustub kaitsjaga, et loetletud tõendite põhjal pidi menetlejale juba enne 6. veebruari 2014 olema arusaadav, et esineb piisav alus kahtlustada K. Kingseppa tapmise
toimepanemises julmal viisil. Samade tõendite alusel ongi hiljem käsitatud süüdlase tegu KarS § 114 p-s 1 ettenähtud kuriteona, sh tapmisena julmal viisil. Menetleja oleks pidanud 6. veebruariks 2014 kogutud tõendusteabe põhjal jaatama julma teoviisi tuvastatust ja tagama kaitsja osavõtu kahtlustatava ülekuulamisest ning tema ütluste seostamisest olustikuga. Tähtis ei ole see, et K. Kingsepp kaitsjast loobus. Käsitades süüdlasele etteheidetavat käitumist kergema kuriteona ja tehes seetõttu vaidlusalused menetlustoimingud kaitsja osavõtuta, rikkus menetleja KrMS § 45 lg 2 p 3 nõudeid.
9.Kriminaalkolleegiumi praktikas omaksvõetud seisukoha järgi on tõend lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-52-09, p 11.1). Praeguses kriminaalasjas peab eelmises punktis märgitust lähtudes vaagima, kas kahe menetlustoimingu tegemist kaitsja osavõtuta olukorras, kus kaitsja osavõtt oli kohustuslik, saab käsitada tõendi kogumise korra olulise rikkumisena. 9.1 KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu vajalikkus on põhjendatav süüdlast ähvardava võimaliku karistuse raskusega. Osutatud nõue peab tagama, et sedavõrd raskes kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik saaks ennast tõstatatud kahtlustuse või esitatud süüdistuse vastu tõhusalt kaitsta. Seeläbi väheneb risk, et tõendeid võidakse koguda ja menetlust toimetada kahtlustatava või süüdistatava õigusi rikkuval viisil. K. Kingsepp kuulati esimest korda tapmises kahtlustatavana üle 6. jaanuaril 2014, mil ta kuriteo toimepanemist eitas. Ülekuulamisest võttis osa ka kaitsja. 6. veebruaril 2014 kaitsja osavõtuta toimunud kahtlustatavana ülekuulamisel ja ütluste seostamisel olustikuga tunnistas ta aga ennast elukaaslase tapmises süüdi, andes ühtlasi sisulisi ütlusi kuriteo toimepanemise asjaolude kohta. 24. aprillil 2014 kuulati K. Kingsepp taas kaitsja osavõtul kahtlustatavana üle ja ka sellel ülekuulamisel tunnistas ta ennast kuriteos süüdi, kahetses toimepandud tegu ning jäi 6. veebruaril 2014 kahtlustatavana antud ütluste juurde. Täiendavaid ütlusi K. Kingsepp siiski anda ei soovinud, täpsustades uurija küsimusele vastates üksnes seda, et ta ei mäleta põhjust, miks ta verised voodiriided keldriluugist alla viskas. Ühtlasi arvas süüdistatav, et teo toimepanemisele võisid teda ajendada tarbitud alkohol ja ravimid koosmõjus. 9.2 Menetluse käigu põhjal ei kujunenud kolleegiumil tõsikindlat veendumust, et kuritegu puudutavate sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui ülekuulamine ja ütluste seostamine olustikuga toimunuks kaitsja osavõtul. Kuigi süüdistatav tunnistas ennast ka hilisema ülekuulamise käigus A tapmises süüdi, ei ole ta enam kuriteo tehiolude kohta põhjalikumaid ütlusi andnud. Tõsiasi, et K. Kingsepp jäi 24. aprillil 2014 varem antud ütluste juurde, ei muuda neid ütlusi samuti seaduslikuks. Tähelepanu väärib seegi, et võrreldes varasemate ennast süüdistavate ütlustega tugines süüdistatav viimases sõnas provotseeritud tapmise käsitlust võimaldavale kaitseversioonile, mis annab omakorda tunnistust soovist hälbida vähemalt osaliselt varem antud ütlustest. KrMS § 45 lg 2 p 3 eesmärki arvesse võttes asub kolleegium seetõttu seisukohale, et 6. veebruaril 2014. a kahtlustatavana ülekuulamisel ja ütluste olustikuga seostamisel kaitsja osavõtuta rikuti tõendite
kogumise korda oluliselt, nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta.
10.6. veebruari 2014. a kahtlustatavana ülekuulamise protokolli ja ütluste olustikuga seostamise protokolli käsitamist lubatavate tõenditena ning nendele tõenditele süüdimõistvas otsuses tuginemist ei saa siiski pidada sedavõrd kaalukaks minetuseks, et rääkima peaks kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest. Teadupärast ei tingi mingi tõendi väljajätmine tõendikogumist vältimatult kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist, vaid selle otsustamisel tuleb hinnata, kas tõendikogum ja sellele tuginev kohtu arutluskäik võimaldab järeldada, et tegemist ei olnud kohtu veendumuse kujunemisel määrava tõendiga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. mai 2010. a otsus asjas nr 31-1-22-10, p 14.6). 10.1 Kohtute põhjendustest järeldub, et K. Kingsepa ütlustel ei olnud süüdistuses kirjeldatud kuriteo tõendatuse hindamise ja kvalifitseerimise seisukohalt otsustavat tähendust. Süüdistatava erineval ajal antud ütlusi ei peetud ulatuslikus osas usaldusväärseks, kuivõrd neis on täheldatavad diametraalsed vastuolud, need ei ole eluliselt usutavad ega haaku ka teiste tõenditega. Selle tuvastamisel, kas kannatanu tappis süüdistatav ja kas tegemist on KarS § 114 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteoga, tugineti peamiselt hoopis politsei patrullilehtedele koos õienditega, kiirabikaardile, tunnistajate ütlustele, sündmuskoha vaatluse protokollile, surnu ekspertiisi aktile, kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktile, asitõendite vaatluse protokollidele, isiku läbivaatuse protokollidele, kannatanu B ütlustele ja muudele dokumentaalsetele tõenditele, sh Mooste Vallavalitsuse 17. aprilli 2014. a iseloomustusele ning Tartu Maakohtu 3. aprilli 2009. a ja 22. novembri 2012. a otsusele. Nendel põhjustel ei tingi kahtlustatava ülekuulamise protokolli ja ütluste olustikuga seostamise protokolli tõendikogumist väljajätmine vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks alama astme kohtule. 10.2 Ühtlasi ei nõustu kriminaalkolleegium kaitsja väitega, mille kohaselt rikuti kannatanu B kohtueelsel uurimisel antud ütluste tõendina vastuvõtmise ja lubatavaks tunnistamisega süüdistatava ning kannatanu õigusi ja võistleva kohtumenetluse põhimõtet. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt keeldus B kohtulikul arutamisel ütluste andmisest põhjusel, et süüdistatav on tema ema. Seega esines kannatanul KrMS § 71 lg 1 p-s 1 sätestatud seaduslik alus ütluste andmisest keeldumiseks. Küll soostus kannatanu ütluste andmisega kohtueelsel uurimisel, mis tähendab, et KrMS § 291 lg 1 p 2 ning lg 3 alusel sai teatud tingimuste täidetuse korral kohtumenetluse poole taotlusel kannatanu varem antud ütlusi tõendina vastu võtta, kui viimane keeldus kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. Ringkonnakohus märkiski põhjendatult, et kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütluste tõendina vastuvõtmine toimus KrMS § 291 lg 3 p-des 1-3 sätestatut järgides. Vaatamata kaitsja etteheidetele ei tuvastatud kohtulikul arutamisel selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse kahelda vaidlusaluse tõendi usaldusväärsuses. Kannatanu ütlustega soovis prokurör tõendada kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulisi asjaolusid, s.t süüdistatava ja tapetu omavahelisi suhteid ning kaitsjal ja süüdistataval oli ka piisav võimalus esitada B ütlustele vastuväiteid. Seoses võistleva kohtumenetluse põhimõtte ja süüdistatava õiguste väidetava eiramisega on tähtis märkida, et süüdimõistva
kohtuotsuse tegemisel on järgitud KrMS § 15 lg-s 3 sisalduvat nõuet, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses sellisele tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Kohtute põhjenduste alusel saab tõdeda, et süüdimõistev otsus ei rajane K. Kingsepa ja kannatanu omavaheliste suhete iseloomustamisel pelgalt B kohtueelsel uurimisel antud ütlustel, vaid ka teiste tunnistajate ütlustel ning dokumentaalsetel tõenditel. II
11.Kriminaalkolleegiumi hinnangul leidsid kohtud õigustatult sedagi, et kohtulikul arutamisel uuritud tõendid ei kinnita provotseeritud tapmist käsitlevat kaitseversiooni. 11.1 KarS §-s 115 nähakse ette vastutus tapmise eest, kui see on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. Riigikohus on varem selgitanud, et provotseeritud tapmise näol on tegemist tapmise põhikoosseisu (KarS § 113) privilegeeritud ehk vähem ohtliku koosseisuga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund on subjekti iseloomustav tunnus, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Iseloomustades subjekti psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, on see vastutust kergendav isikutunnus KarS § 24 lg 3 mõttes. Privilegeeritud koosseisu subjektiivne ehk tahteline külg on põhikoosseisuga sama - isik peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning seda möönma. Süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu. Tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele. Seega ei välista KarS § 115 kohaldamist ka asjaolu, kui isiku liikumapanevaks jõuks oli nt kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Nii nagu tapmise põhidelikti puhul, on ka provotseeritud tapmine süüline, s.t isik on teo toimepanemise hetkel täielikult võimeline aru saama enda teo keelatusest ja on võimeline enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele ka juhtima (KarS § 34). KarS § 115 objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. Provokatsioon võib olla ka pikaajaline või süstemaatiline ning seda tuleb käsitada üksikutest vägivalla- või solvamistegudest koosneva tervikteona, s.t kannatanu käitumisele tuleb terviksituatsiooni silmas pidades anda üldhinnang (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-10-13, p 8). 11.2 Kohtud leidsid eelmises punktis refereeritud seisukohtadest lähtudes, et tõendid ei võimalda rääkida sellest, nagu olnuks kannatanu tapmine ajendatud tema enda õigusvastasest käitumisest. Kindlaks ei tehtud ka süüdlase vastutust kergendava isikutunnuse olemasolu, s.o äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit. Nende järelduste põhjendatust ei kummuta seegi, et K. Kingsepa 6. veebruaril 2014. a kahtlustatavana antud ütlused peab tõendikogumist välja jätma, sest kohtuotsustest nähtuvalt ei saa ülejäänud tõendite põhjal provotseeritud tapmise võimalikkust jaatada. Sisuliselt on tegemist olukorraga, kus kassaator ei nõustu pelgalt tõendite hindamisel tehtud järeldustega. Kassatsioonis esitatud taotlus tõenditele teistsuguse hinnangu andmiseks on seega käsitatav
taotlusena tuvastada uusi faktilisi asjaolusid, kuid Riigikohus kassatsioonikohtuna KrMS § 363 lg 5 järgi faktilisi asjaolusid tuvastada ei või. Kriminaalkolleegium on arvamusel, et kohtud vaagisid põhjalikult nii süüdistatava teoeelset, teoaegset, kui ka teo toimepanemisele järgnenud käitumist, aga ka kannatanu ja süüdistatava omavahelisi suhteid. Vähetähtis ei ole seejuures arvesse võtta, kuidas on K. Kingsepp käitunud varasemate kannatanuga tekkinud konfliktide raames, ega seegi, et ta andis toimunu kohta diametraalselt erinevaid ütlusi ja esitas provotseeritud tapmisele osutava kaitseversiooni alles viimases sõnas. Erinevate ütluste andmine ei välista provotseeritud tapmise võimalikkust, kuid kaitseversiooni esitamise aeg ja süüdistatava ütluste usaldusväärsus on kahtlemata olulisteks teguriteks, millest kohus tõendite hindamisel peab lähtuma. Kuivõrd on tuvastatud, et süüdistatav tappis kannatanu piinaval ja julmal viisil, kvalifitseeriti talle etteheidetav käitumine põhjendatult KarS § 114 p 1 järgi. See tegu vastab ka alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 114 lg 1 p-le 1.
12.Põhjendatud ei ole ka etteheide, mille kohaselt jäeti karistuse mõistmisel arvestamata KarS §-s 35 märgitu. Kõnealune norm sätestab, et kui isiku võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele juhtida on KarS §-s 34 nimetatud põhjusel oluliselt piiratud, võib kohus kohaldada KarS §-s 60 märgitut. Ringkonnakohus leidis kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktile tuginevalt õigesti, et K. Kingsepal esinev psüühikahäirete kogum ei piira tema võimet oma tegudest aru saada ega neid juhtida ja seetõttu ei olnud maakohtul ka vajadust analüüsida võimalikku karistuse kergendamist KarS §-de 35 ning 60 alusel. III
13.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 3, muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 2014. a otsuse põhiosa, jättes sellest välja põhjendused, milles tugineti 6. veebruari 2014. a kahtlustatavana ülekuulamise protokollile ning selles sisalduvatele ütlustele ja sama kuupäeva kandvale ütluste olustikuga seostamise protokollile kui lubatavatele tõenditele. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata. IV
14.K. Kingsepa kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 374 euro ja 40 sendi suuruses summas, sh käibemaks 62 eurot ning 40 senti. Taotluse kohaselt on ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks ja kassatsiooni koostamiseks kulutatud aega 8 pooltundi. Menetluse esemeks on esimese astme isikuvastane kuritegu ja seetõttu tuleb tasu suhtes kohaldada riigi õigusabi osutamiseks tehtud toimingute tegemise ajal kehtinud koefitsiente 1,2 ja 2. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on taotlus põhjendatud ja see tuleb riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3, § 23 lg 1 ning § 22 lg 6 ja Eesti Advokatuuri 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud korra punktide 2, 5 ning 16 ja Eesti Advokatuuri juhatuse 15. augusti 2014. a otsusega kinnitatud korra punktide 4, 7 ning 21 alusel rahuldada. KrMS § 186 lg 1 kohaselt jääb see menetluskulu riigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.