Kohtulahend

1.2 A.L-i , A.B ja B.R-i , nende kaitsjate ja prokuröri vahel sõlmitud kokkulepete kohtuliku arutamise põhjal tegi maakohus järelduse, et süüdistatavad on kokkuleppeid sõlmides väljendanud oma tõelist tahet, nad tuleb süüdi tunnistada ja neile tule mõista kokkuleppekohased karistused. 1.3 Süüdistatavatelt menetluskulude väljamõistmist põhjendas maakohus järgmiselt. Käesolevas kriminaalasjas on menetluskuludeks KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis teise astme kuriteo puhul on 1,5 kuupalga alammäära ja KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu. KrMS § 180 näeb ette, et eelnimetatud kulud hüvitab süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 sätestab, et menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus leidis, et kuigi A.L palus kohtuistungil jätta osa tema menetluskuludest riigi kanda, puudub selleks alus. Kohus pidas aga vajalikuks võimaldada kõigil süüdistavatel tasuda menetluskulud alates veebruarist 2015 12 kuu jooksul, menetluskulude tasumise lõpptähtajaga hiljemalt 31.01.2016.

Maakohtu otsusele esitasid apellatsiooni kõik süüdistatavad.

2.1 A.L oma apellatsioonis vaidlustab kohtuotsuse, kuna leiab, et see tehti õigusvastaselt. Tema väite aluseks on seisukoht, et 01.01.2015 jõustunud karistusseadustiku redaktsiooni kohaselt on temale süüks arvatud kuritegu käesoleval ajal vaadeldav väärteona. Kokkuleppe sõlmimisel prokurör ja kaitsja ei selgitanud talle, et ümbervaatamisel olid karistusseadustikus sisalduvad kuriteokoosseisud ning kokku saigi lepitud seaduse vana redaktsiooni järgi. 2.2 A.B apelleerib maakohtu otsuse, taotledes selle tühistamist osaliselt, s.o temalt välja mõistetud menetluskulude osas, pidades õigeks nende vähendamist. 2.3 B.R palub samuti kohtuotsuse tühistamist vaid temalt välja mõistetud menetluskulude osas. Ta leiab, et see summa ei ole seaduslik ning seda tuleb vähendada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonid jäävad tagajärjetuks. Enda seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt.

4.1 Ringkonnakohus möönab esitatud apellatsiooni õigsust selles, et eraldivõetuna oleks A.L-i süütegu 28.10.2014 episoodis käesoleval ajal, s.o peale 01.01.2015 jõustunud karistusseadustiku muudatusi, kvalifitseeritav väärteona. Nimelt loetakse nüüdsest väärteoks selline varavastane süütegu (v.a KarS § 218 lg-s 1 loetletud erandid), kus esemete väärtus ei ületa 200 eurot. Selline muudatus tuleneb KarS § 44 lg 2 uue redaktsiooni ja § 218 lg 2 koostoimest. KarS § 218 näeb ette vastutuse väheolulise varavastase süüteo kui väärteo eest, käsitledes olukordi, kus süüteo objektiks on väheväärtuslikud asjad või väheolulised varalised õigused, mille väärtus ei ületa 20 miinimumpäevamäära. KarS § 44 lg 2 01.01.2015 jõustunud muudatus tõstab miinimumpäevamäära varasemalt 3,20-lt eurolt 20-le eurole. Seega süüdistatav, varastades 28.10.2014 Rademari kauplusest jope väärtusega 119,95 eurot, ei täitnud oma teoga kuriteokoosseisu. 4.2 Järgmiseks on oluline aga osundada, et väheväärtuslike asjade (s.o esemed, mille väärtus ei ületa 200 eurot) süstemaatilise varguse korral ei ole erinevate süütegudega varastatu väärtusel iseseisvat tähendust. Seega, kui jaatada A.L-i poolt varguste toimepanemist süstemaatiliselt, siis ei oma tema tegevuse kvalifitseerimisel tähendust asjaolu, kas 28.10.2014 episoodis täitis ta oma teoga KarS § 199 (kuriteo) või KarS § 218 (väärteo) koosseisu. 4.2.1 Süstemaatiline vargus tähendab, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust, kusjuures ei ole tähtis, kas need teod tuleks üksikult subsumeerida KarS § 199 (kuritegu) või § 218 (väärtegu) alla. Lisaks on vajalik, et isiku poolt toime pandud teod oleksid omavahel seotud, s.t et need üksikud vargused moodustaksid teatud sisulise süsteemi. Seotud on teod omavahel eelkõige juhul, kui varastamine on kujunenud isikule elustiiliks - näiteks hangib isik endale varastades elatist, see on talle püsiva või alatise sissetuleku allikaks, või sooritab ta süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. Riigikohus on seejuures selgitanud, et süütegude vaheline ajavahemik ei ole aga süstemaatilisuse moodustamiseks oluline. Kui isik on karistatud varem korduva varguse eest KarS § 199 lg 2 p 4 järgi, võib teda süstemaatilise varguse eest vastutusele võtta sõltumata varastatu väärtusest. Sel juhul neeldub korduvus süstemaatilisuses ning isiku tegu kvalifitseeritakse üksnes KarS § 199 lg 2 p 9 järgi (RKKKo 3-1-1-87-08, p 10; vt ka RKKKo 3-1-1-66-13, p 6.2 jj). 4.2.2 Käesolevas kriminaalasjas on A.L-ile süüdistus esitatud kahes varavastase süüteo episoodis. Vargused olid toime pandud ajaliselt lähedaselt, st mõnepäevase vahega. Samas ei ole süstemaatilisuse jaatamiseks aga oluline, kas isiku vargused on tuvastatud alles käimasolevas menetluses (faktiline retsidiiv) või on teda varasemalt varguste eest süüdi mõistetud (õiguslik retsidiiv) (vt RKKKo 3-1-1-87-08). Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on A.L-i varavastaste kuritegude eest karistatud ka varem, s.o Viru Maakohtu KohtlaJärve kohtumaja 15.03.2010 ja 21.10.2010 otsustega (vastavalt kriminaalasjad nr 1-09-19196 ja 1-09-9604) ning Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja 10.06.2011 otsusega kriminaalasjas nr 1-10-7973. Viimati märgitud lahendiga mõisteti A.L süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8, 9 järgi kuues episoodis, mis olid toime pandud ajavahemikul jaanuar kuni märts 2010. Eeltoodud asjaolude põhjal on väljaspool vaidlust, et A.L on varasemalt korduvalt toime pannud varavastaseid kuritegusid. 4.2.3 Riigikohtu viidatud lahenditest (vt p 4.3) nähtub, et ajavahemik, mis jääb varguseepisoodide (s.o süstemaatilisuse esimeseks eelduseks on vähemalt kolme süüteoepisoodi olemasolu) vahele, ei ole iseenesest määravaks kriteeriumiks, mille alusel saaks otsustada, kas isiku näol on tegemist süstemaatilise vargaga või mitte. Oluliseks on siinkohal eeskätt selle tuvastamine, kas tegemist on isiku eluviisiga, s.o kas need vargused

tagavad talle (täiendava) sissetuleku või on tegemist ehk juba lihtsalt harjumusliku käitumisega. 4.2.4 Ringkonnakohus tuvastas, et kuigi käesolevas kriminaalasjas arutuse all olevad süüteod pani A.L toime vaid mõnepäevase vahega, jäi sellele eelnev varavastane süütegu nelja ja poole aasta taha. Nimelt selgub Viru Maakohtu 10.06.2011 otsusest, et viimase sellelaadse teo pani süüdistatav toime 30.03.2010, mil ta üritas Jõhvis Kadaka Säästumarketist varastada ühte pudelit viina hinnaga 102,90 krooni. Apellatsioonikohus möönab, et 28.10.2014 ja Viru Maakohtu 10.06.2011 otsusest nähtuvate episoodide vahe tundub esmapilgul süstemaatilise varguse jaatamiseks vaieldamatult ülearu pikk. Samas kaob igasugune sellekohane kahtlus, kui hinnata konkreetset kohtukaasust selle erisustega. Siinjuures sai juba märgitud, et varavastaseid kuritegusid on A.L toime pannud korduvalt varemgi, sealhulgas on teda karistatud ka süstemaatiliste varguste eest. Viru Maakohtu 10.06.2011 otsusega mõistetud karistust asus süüdistatav kandma 10.06.2011. Karistuse kandmiselt vabanes ta alles 11.07.2014, kuivõrd vangistuse ajal pani ta toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mis pikendas temale esialgselt mõistetud karistust (Viru Maakohtu 24.01.2013 otsus kriminaalasjas nr 1-13-362). 4.2.5 Ringkonnakohtus leiab, et A.L-i läbi aegade täheldatavad rohked varavastased süüteod ja tõdemus, et varastamise juurde pöördus ta tagasi vaid loetud kuud peale pikaajalist vanglakaristust, võimaldavad esitada tõsikindla väite selle kohta, et ta paneb süütegusid toime väljakujunenud elustiilist ja harjumusest lähtuvalt. Samuti on asjakohane järeldada, et sel teel kindlustab süüdistatav endale püsiva iseloomuga sissetuleku, kuivõrd töökohta tal ei ole ning ta ei töötanud ka kinnipidamisasutusse sattumise eelsel ajal. Jaatades aga seisukohta, et varguste toimepanemine on üks osa A.L-i elustiilist, tuleb õigeks pidada A.L-i käesolevat süüditunnistamist KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8, 9 järgi, kuivõrd tema tegusid iseloomustab vaieldamatult nende süstemaatiline iseloom. Alates 01.01.2015 jõustunud karistusseadustiku muudatused ei mõjuta seega süüdistatava olukorda mingilgi viisil.

eest (tasutaotlus 10 eurot), maakohtu istungil osalemine (ajakulu 1 pooltund, tasutaotlus 20 eurot). Kokku taotles kaitsja seega välja mõista 156,10 eurot, millele lisandub käibemaks 31,22 eurot. Maakohus rahuldas taotluse. 5.1.2 B.R-ile osutas riigi õigusabi vandeadvokaat E. Bulattšik, kes samuti esitas maakohtule vormikohased taotlused (tl 132-133, 138) tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise kindlaksmääramiseks. Kaitsja taotles tasu järgmiste toimingute eest: prokuröri vahistamistaotluse läbivaatamisel osalemine tasumäära suurendamisega 50% puhkepäeval õigusabi osutamise eest (ajakulu 3 pooltundi, tasutaotlus 90 eurot), kohtutoimikuga tutvumine (ajakulu 3 pooltundi, tasutaotlus 60 eurot), kokkuleppe sõlmimine (ajakulu 1 pooltund, tasutaotlus 20 eurot), kohtuistungiks valmistumine (ajakulu 1 pooltund, tasutaotlus 20 eurot), sõidukulud marsruudil Kohtla-Järve – Rakvere – Kohtla-Järve kokku 120 km pikkusel teelõigul (tasutaotlus 36 eurot), sõidule kulunud aeg (tasutaotlus 20 eurot). Kokku palus kaitsja E. Bulattšik seega temale välja mõista 295,20 eurot (summa sisaldab käibemaksu 49,20 eurot). Maakohus kaitsja taotluse rahuldas. 5.1.3 Ringkonnakohus, hinnates kaitsjate M. Reinsalu ja E. Bulattšiku taotlusi, leiab, et nii õigusabi andmise eest taotletav tasu kui selle osutamisel kantud vajalike kulude suurus on põhjendatud ning vastavuses Riigi õigusabi seaduse §-st 22 tulenevate nõuete ning Eesti Advokatuuri poolt kehtestatud korraga riigi õigusabi kulude hüvitamise kohta. Nimelt on Eesti Advokatuuri juhatuse 15.12.2009 otsusega kehtestatud Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord, mida on täiendatud viimati Advokatuuri juhatuse 30.09.2014 otsusega (edaspidi Kord). Apellatsioonikohus märgib, et mõlema kaitsja taotletud summad on kooskõlas Korra p-des 10, 14, 18, 47 ja 54 sätestatud tasumääradega. Samuti on põhjendatud ajakulu, mis taotluste kohaselt õigusteenuse osutamiseks kulus. Seega on maakohtu otsustus A.B-lt ja B.R-ilt menetluskulu kaitsjatasu väljamõistmise kohta seaduslik ja põhjendatud. Süüdistatavate motiveerimata ning abstraktseks jääv hinnang, et tasud on liiga suured, ei ole tõendamist leidnud ega seega asjakohane. 5.2 Teiseks tahab ringkonnakohus rõhutada, et kohtuotsus selles kriminaalasjas tehti kokkuleppemenetluses. Seaduse kohaselt ei pea süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega kaasnevate menetluskulude väljamõistmine kajastuma sõlmitavas kokkuleppes, kuid samas ei taksita miski sinna ka sellekohase märke tegemist. Selliselt on käesoleval juhul ka toimitud. 5.2.1 Süüdistatav A.B , tema kaitsja ja prokuröri vahel sõlmitud kokkuleppest nähtuvalt on selles nimetatud menetluskulud summas 163,32 eurot (tl 145-146), millele maakohtu istungi järel on lisandunud 24 eurot, s.o kaitsja tasu kohtuistungil viibitud aja eest. B.R-iga sõlmitud kokkuleppesse on kaitsja E. Bulattšiku menetluskuluna märgitud 295,20 eurot (tl 136-137), s.o summa, mille maakohus temalt kohtuotsusega ka välja mõistis. 5.2.2 Seega on A.B ja B.R kaitsjate kohalolekul sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt tuleb neil seoses süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega kanda ka menetluskulu kaitsjatasu. Sellist kohustust sisaldava kokkuleppe on mõlemad süüdistatavad allkirjastanud ja see on edasiselt avaldatud kohtuistungil. Seejärel on nii A.B kui B.R kinnitanud, et kokkulepe on neile arusaadav, nad on sellega nõus ja selle sõlmimine oli nende vaba tahe (tl 157-158). Lisaks tuleb märkida, et maakohtu istungil on A.B kaitsja taotlenud tema kaitsealuselt menetluskulude väljamõistmist osade kaupa. Sellise taotluse on kohus ka rahuldanud, võimaldades tal menetluskulud sundraha ja kaitsjatasu tasuda 12 kuu jooksul alates veebruarist 2015. Kohus ei ole A.B tasumise kergendamiseks kindlaks määranud

ka menetluskulu ositi tasumise tähtaegu. Seega on maakohus juba toiminud selliselt, nagu see oli kohtuistungil süüdistatava kaitsja taotluseks. Samasuguse võimaluse on maakohus andnud omaalgatuslikult ka B.R-ile . Kriminaalkolleegiumi hinnangul näitavad nimetatud asjaolud täiendavalt, et kokkuleppes märgitust kõrvalekaldumiseks puudub vähimgi alus. 5.3 Vaatamata eeltoodule peatub ringkonnakohus järgnevalt siiski lühidalt ka küsimusel, kas esineks alust jätta A.B-lt ja B.R-ilt väljamõistetud menetluskulud osaliselt riigi kanda. 5.3.1 KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. 5.3.2 Kriminaalkolleegium märgib, et maakohus, tuginedes KrMS § 180 lg-le 3, on juba andnud A.B-le ja B.R-ile võimaluse tasuda menetluskulud osade kaupa. Kulude osaliselt riigi kanda jätmist ei pea vajalikuks ega põhjendatuks ka apellatsioonikohus. Kumbki süüdistatav ei ole apellatsioonis esile toonud asjaolusid, mis annaksid aluse väita, et menetluskulude tasumine käib neile üle jõu. Vastava fakti tõendamise kohustus lasub aga isikutel, kes taotlevad hüvitamisele kuuluvate summade vähendamist. Selguse mõttes lisab ringkonnakohus, et ainuüksi süüdlase poolt reaalse vanglakaristuse kandmine ja sellest tulenev rahaliste kohustuste täitmise raskendatus ei ole mõjuvaks põhjuseks menetluskulude riigi kanda jätmiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Paavo Randma

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Lõhmus

/allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.