1-14-3161/33 - Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

vanem nahaalune verevalum seljal. Kõik A.S. kirjeldatud vigastused/tervisekahjustused on saadud tömbi vägivalla toimel. Kõvakelmealune verevalum võib olla saadud löökidest kõvade tömpide esemetega või kukkumisest vastu sarnast pinda, esemeid; nahaalused verevalumid randmetel võivad olla saadud randmepiirkonna pigistamisel/väänamisel või löökidest samasse piirkonda; nahaalune verevalum seljal on saadud löögist kõva tömbi esemega või kukkumisest vastu sarnast eset. A.S. sedastatud kõvakelmealune verevalum võib olla saadud füüsilise vägivalla tagajärjel ekspertiisimääruses näidatud ajal 03.01.2013. A.S. diagnoositud kõvakelmealune verevalum põhjustas eluohtliku tervisekahjustuse. 3.3 Tunnistaja V.S. keeldus kohtus tunnistusi andmast, kasutades õigust oma venna vastu ütlusi mitte anda. Tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste pinnal tekkis kohtul küsimus, miks kannatanu ei rääkinud kodus ega 05.01.2013 Rakvere Haiglas toimunud vestlusel oma nooremale pojale kõike seda, mida ta 10.01.2013 politseile rääkis. Kohus pidas võimalikuks, et kannatanu A.S. ei tahtnud V.S. kõigest rääkida, kuna info peksmise kohta ei olnud politseisse jõudnud, elati kolmekesi koos ning kannatanu kartis oma vanemat poega ja ühtlasi noorema poja pärast, kes koos A. Tuudariga koju jäi. A. Tuudar oli kasutanud vägivalda ka V.S. suhtes ning A.S. ei teadnud siis, et ei pea koju minema. 3.4 Eelpooltoodud tõendid lükkavad ümber A. Tuudari kohtueelses menetluses antud ütlused, et temal ei ole kannatanu löömisega pistmist ja tema eluohtlikku tervisekahjustuse tekitamisega mingit puutumist ei oma ning enne ema haiglasse viimist ei toimunud midagi. 3.5 Kohus leidis, et kohtulikul uurimisel ei ole tuvastamist leidnud, et kannatanu A.S. oleks eluohtliku vigastuse saanud kukkumisel. Süüdistatava A. Tuudari poolt toime pandud teod on põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. 3.6 Lüües 82-aastast kannatanut korduvalt tugevajõuliselt käega vastu pead, s.o elutähtsa organi piirkonda, peab lööja vähemalt võimalikuks pidama teisele inimesele eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist ja möönab seda, et tegutses tagajärje suhtes kaudse tahtlusega. 3.7 Kohus arvestas karistuse mõistmisel kergendavate asjaolude puudumist. Raskendava asjaoluna on arvestatud süüteo toimepanemist kõrges eas perekonnaliikme vastu. Lisaks arvestas kohus isiku süüd ning karistuse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Kohus märkis, et süüdistataval puuduvad kehtivad karistused, ta on pikemat aega elanud seaduskuulekalt, kuid tähelepanuta ei saa jätta, et ammused kuriteod on seotud vägivallaga. Praegusel juhul on tegemist I astme isikuvastase kuriteoga. Eeltoodut arvestades leidis kohus, et A. Tuudarit tuleb karistada vangistusega sanktsiooni keskmisest määrast väiksemas määras.

ülekuulamiseni 10.01.2013 oluliselt ei paranenud. Nimetatud asjaolu ei ole aga kohus arvestanud. Ebaõige on kohtu järeldus, et A.S. kohtueelses menetluses antud ütlused haakuvad tunnistaja H.K. ütlustega. Tunnistaja ei suutnud meenutada, kas kannatanu mainis ka lööke vastu pead, mis on seetõttu tõendamata. Analoogselt ei haaku tunnistaja V.K. ütlused kannatanu ütlustega. Nii H.K. kui ka V.K. ei ole vahetud tõendiallikad ning nende informatsioon faktiliste asjaolude kohta pärineb kannatanult. Tunnistajad ei näinud kannatanul mingeid vigastusi ning kumbki ei tõenda seda, et A. Tuudar lõi kannatanut vastu pead. 4.2 Kohtu järeldus A. Tuudari poolt toime pandud tegude põhjuslikust seosest saabunud tagajärje suhtes on ebaõige. Tunnistaja V.S. poolt kohtueelses menetluses kahel korral antud ütlused kummutavad kohtu järelduse, mille kohaselt tekitas A. Tuudar kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse. V.S. ütluste kohaselt rääkis A.S. talle, et A. Tuudar oli talle kallale läinud, haaranud kätest ja väänanud pead. V.S. ütluste kohaselt vend ei peksnud ema, vaid väänas teda kätest ja peast. Informatsioon pärineb vahetult kannatanult 4. ja 5. jaanuaril 2013 kuuldul. Tunnistaja väitel ei ole varem ema ja venna vahel taolisi vahejuhtumeid esinenud. Kohtuotsusest ei nähtu, milliste konkreetsete kaudsete tõendite ja millises ulatuses kannatanu ütlused haakuvad. Kohtuotsus on rajatud ühele tõendile – kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlustele, mille usaldusväärsuse kontrollimiseks puudus võimalus. Kohtuarst- eksperdi hinnangul oli eluohtliku tervisekahjustuse tekkimine võimalik löömisega kõva tömbi esemega vastu pead, ent V.S. ütluste kohaselt ema sõnul A. Tuudar teda ei löönud, vaid väänas pead ja käsi. Kohus eelistas ühte tõendit (kannatanu ütlused) teistele tõenditele (V.S. ja A. Tuudari ütlustele. Kohtuotsusest ei selgu, miks hindas kohus 82-aastase väga halvas tervislikus seisundis kuulmisvaegustega A.S. ütlusi usaldusväärsemaks tema poja V.S. kahel korral antud ühetaolistest süüd kummutavatest ütlustest. 4.3 Vastavalt Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-89-03 ei saa isiku süüditunnistamine tugineda üksnes kannatanu ütlustele olukorras, kus kannatanu hilisemad ütlused, millele süüditunnistamine rajaneb, erinevad olulises osas kannatanu varasematest ütlustest. Tuleb arvestada, et A. Tuudar ei saanud küsitleda kannatanut kohtueelsel uurimisel ega kohtulikul arutamisel. Tema ainus ülekuulamine ja kahtlustatavaks tunnistamine toimus 13.01.2014 ning süüditunnistamine põhineb täielikult 18.01.2013 surnud kannatanu ütlustel. Kaitseõiguste kitsendamine sellisel moel on kriminaalmenetluse oluline rikkumine.

ning tuvastas tõendamiseseme asjaolude seisukohal olulised asjaolud, mis viis kokkuvõttes ainuvõimaliku lahenduseni, s.t kohus tuvastas A. Tuudari süü oma eaka ema suhtes kuriteo toimepanemises KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Tuleb märkida sedagi, et maakohtu seisukohad on apellatsioonikohtule selged ning loogikavigu neis ei esine (vt kohtu põhjendused, otsuse lk 811). 7.2 Apellandi arvates on käesolevas kriminaalasjas tõenduslikul tasandil tegemist nn „sõna sõna vastu“ olukorraga. Ainus tõend, mis süüdistatava poolt vägivalla tarvitamist kannatanu suhtes võib tõendada, on kannatanu ütlused. Apellandi arvates kannatanu ütluste tõepärasust ei saaks üle hinnata, viidates siinkohal toimiku materjalides sisalduvale informatsioonile kannatanu halva tervisliku seisukondi kohta. 7.3 Ringkonnakohus ei ole nõus arvamusega, et käesoleval juhul on tegemist nn „sõna sõna vastu“ olukorraga. Maakohtu otsusest nähtub selgelt, et A. Tuudar ei ole süüdi tunnistatud pelgalt kannatanu ütluste alusel, vaid tõendikogum on laiem. Nimelt on olemas ka teised tõendid - tunnistajate H.K. , V.K. ütlused, isiku ekspertiisiakt nr 13E-LÕI0118 ning kohtuarst-eksperdi J. Tuusovi ütlused ekspertiisiakti selgitamise kohta, samuti osaliselt ka süüdistatava venna, tunnistaja V.S. ütlused (vt sellekohased maakohtu põhistused kohtuotsuses, lk 8-10). Õige on see, et isiku ekspertiisiaktist nr 13-E-LÕI0118 nähtub muuhulgas, et dr T. Tiimuse konsultatsiooni ajal 04.01.2013 A.S. oli teadvusel, kuid ei kuulnud hästi ja sisukohase anamneesi saamine oli raskendatud (nimetatule viitab apellant). Ringkonnakohtu hinnangul ainuüksi eelkirjeldatu ei anna alust hinnata kannatanu seisundit selliseks, mis välistaks tema poolt ülekuulamisel 10.01.2013 sisukohaste ütluste andmise selle kohta, kes, millal ning millisel viisil tema suhtes vägivalda tarvitas. Kannatanu ütlused on selles osas üheselt mõistetavad (1 kd, lk 7-10). Lisaks on oluline osundada tunnistajate H.K. ja V.K. ütlusetele. Mõlemad tunnistajad on Rakvere Haigla töötajad - H.K. füsioterapeut ja V.K. sotsiaaltöötaja. Nimetatud isikute ütlustest nähtuvalt jättis A.S. täiesti adekvaatse mulje, rääkis vabalt, kuigi oli enesessetõmbunud ning hirmul (kohtuistungi protokoll, lk 41jj, 44jj). Seega ei tekkinud maakohtul põhjendatult mingeid kahtlusi kannatanu ütluste tõepärasuses ning sellise hinnanguga on nõus ka ringkonnakohus. 7.4 Apellant leiab, et tunnistajate H.K. ja V.K. ütlustega ei ole võimalik tõendada A. Tuudari süüd kannatanule pähe löömises ning nad ei ole vahetud tõendiallikad. 7.5 Tõsi on see, et eelmainitud tunnistajad ei ole vahetud tõendiallikad, kuid siiski nende poolt räägitu võimaldab saada kinnitust haiglas viibinud eaka kannatanu poolt räägitule. Tunnistaja H.K. ütluste kohaselt nägi ta A.S. verevalumeid erinevates kohtades. Patsient oli enesessetõmbunud ja hirmul, kuid lõpuks siiski hakkas rääkima, miks ta oli haiglasse sattunud. Nimelt oli see peksmise tagajärjel, mille pani toime tema poeg A. Tuudar ning kõiki vigastusi seostas ta oma poja A. Tuudariga. Tunnistaja ei suutnud meenutada, kas A.S. mainis ka lööke vastu pead. Tunnistaja korduva küsimise peale, kas patsient on hoopiski kukkunud, vastas viimane eitavalt. A.S. sõnadest oli mõista, et ta kartis A. Tuudarit, kuna viimane oli teda ähvardanud, kui ta peaks vägivallast kellelegi rääkima (istungiprotokoll, 2 kd, lk 42-44). Tunnistaja V.K. ütluste kohaselt rääkis A.S. talle, et teda peksis vanem poeg A. Tuudar, kelle vägivalla all ta kannatab juba 3 aastat. Kuhugi ei ole ta varem pöördunud, kuna ta kartis noorema poja pärast, kelle suhtes on vanem poeg samuti vägivallatsenud. Tunnistaja ise A.S. mingeid vigastusi ei näinud (istungiprotokoll, 2 kd, lk 44-45). Asjaolu, et tunnistaja V.K. ise kannatanul vigastusi ei näinud ning tunnistaja H.K. ei suutnud meenutada, kas kannatanu rääkis midagi pähe löömisest konkreetse süüdistuses toodud

intsidendiga seoses, ei vähenda nimetatud tõendite olulisust tõendamiseseme asjaolude tuvastamise seisukohta. Ringkonnakohtu hinnangul eelviidatud tunnistajate poolt räägitu tervikuna kinnitab kaudselt kannatanu A.S. ütlusi tema suhtes A. Tuudari poolt vägivalla kasutamise kohta süüdistuses toodud ajal. Ringkonnakohus ei korda isiku ekspertiisiaktis nr 13E-LÕI0118 märgitut ning kohtuarst-ekspert J. Tuusovi selgitusi kohtus ekspertiisiaktiga seoses (neist tulenevalt on maakohus vajalikus mahus juba käsitlenud), rõhutab vaid, et mõlemast tõendist tuleneb ühene järeldus - kannatanul tuvastatud kõvakelmealune verevalum võis olla saadud füüsilise vägivalla tagajärjel ekspertiisimääruses näidatud ajal 03.01.2013 ning nimetatud verevalum põhjustas eluohtliku tervisekahjustuse. Kriminaalajas puuduvad tõendid, mis võimaldaksid väita, et kannatanu võis eeltoodud eluohtliku vigastuse saada kukkumisest. 7.6 Apellandi arvamuse kohaselt kummutavad tunnistaja V.S. kohtueelses menetluses kahel korral antud ütlused kohtu järelduse, mille kohaselt A. Tuudar tekitas A.S. eluohtliku tervisekahjustuse. 7.7 Tunnistaja V.S. , kes on süüdistatava vend, keeldus kohtus ütluste andmisest oma venna vastu, mistõttu KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel avaldati tema poolt kohtueelsel uurimisel kahel korral antud ütlused. Esimesel ülekuulamisel rääkis tunnistaja, et ema haiglas vaatamas käies rääkis viimane, et A. Tuudar oli talle kallale läinud ajal, mil tema oli tööl, haaras kätest ja väänas peast. Käsivarred olid sinised. Kodus ütles vend, et neil tekkis emaga riid, mille käigus haaras ta ema kätest. Teisel ülekuulamisel kinnitas tunnistaja, et ema sõnul vend väänas teda kätest ja peast. Kui tunnistaja püüdis ema kallistada (pani käe ümber kaela), siis ema palus seda mitte teha, kuna emal oli kuklapiirkonnas valus. Öösel, umbes 02.30 paiku, s.o enne seda kui ta kiirabi kutsus, kurtis ema, et tal on paha olla, kuulis kuidas ta oksendas (1 kd, lk 19-22). Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, et tunnistajale ei rääkinud emale midagi pähe löömisest, vaid pea ja käte väänamisest, ei lükka ümber kohtu järeldusi selle kohta, et süüdistatav tekitas kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse. Vastupidi, ka nimetatud tunnistaja ütlused kaudselt koos eelpool käsitletud tõenditega kinnitavad järeldust, et 03.01.2013 tarvitas A. Tuudar A.S. suhtes vägivalda ning just nimelt tema tekitas A.S. eluohtliku tervisekahjustuse. 7.8 Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis märgituga, et kohus on põhjendamatult eelistanud eaka ning kuulmisprobleemidega kannatanu ütlusi tunnistaja V.S. ütlustele, mis kummutab apellandi arvates A. Tuudari süü. Esmalt tuleb märkida, et maakohtu otsusest ei tulene, nagu oleks kohus hinnanud V.S. ütlusi ebausaldusväärseteks. Tunnistaja kahel korral antud ütluste analüüsimisel on kohus pigem püstitanud küsimuse selle kohta, miks kannatanu ei rääkinud oma nooremale pojale kõike seda, mida rääkis 10.01.2013 politseile (kohtuotsuse lk 10). Kohtu vastavast arutlusest ei ole võimalik välja lugeda ühtede tõendite (kannatanu ütluste) vastandamist teistele tõenditele (tunnistaja V. S. ütlused). 7.9 Seonduvalt apellatsiooni väitega selle kohta, et 18.01.2013 surnud kannatanut A.S. ei olnud võimalik ristküsitleda kohtus, mistõttu isiku süüdimõistmine ainuüksi sellise tõendi alusel rikub kaitseõigust, kordab ringkonnakohus juba käesolevas otsuses eelpool märgitut, et A. Tuudari süüdimõistmine ei põhine ainult kannatanu ütlustele, vaid tõendikogumile. Apellandi vastupidine järeldus on vastuolus maakohtu otsusest nähtuvaga.