Kohtulahend

SÜÜDISTUS

Arvo Tuudar on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema 03.01.2013 pealelõunasel ajal xxxx peksis oma ema A St kätega vastu pead, rindkeret ja käsi, põhjustades A Sle ägeda vasakpoolse kõvakelmealuse verevalumi, milline tervisekahjustus on eluohtlik, ja nahaalused verevalumid randmetel. Seega Arvo Tuudar, tekitades teisele inimesele eluohtliku tervisekahjustuse, pani toime KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

TÕENDID

Süüdistatav Arvo Tuudar ennast temale esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Kohtueelses menetluses kriminaalasjas kogutud isikulistest tõenditest avaldati kohtulikul uurimisel KrMS § 294 p 1 alusel Arvo Tuudari ütlused kahtlustatavana 13.01.2014 (I kd, tl 23-26). Süüdistatav Arvo Tuudar on kohtueelses menetluses ülekuulatuna kahtlustatavana öelnud emaga juhtunu kohta seda, et tema magas oma toas, kui vastu hommikut tuli neile kiirabi, mis viis ema haiglasse. Oma venna V S käest kuulis ta, et emal oli halb, mistõttu ema oli palunud Vl kiirabi kutsuda, mida V oli ka teinud. Mis emal viga oli, seda tema ei tea. Kolm päeva peale seda, kui Vl olid puhkepäevad, palus ta Vt, et viimane ema haiglasse vaatama läheks. Haiglast tagasi tulles, oli V talle rääkinud, et arst oli tema käest küsinud, mis neil seal kodus toimub, emal olevat olnud peatrauma (ajukahjustus) ja käed puru. Tema oli siis Vle öelnud, et toogu ema parem haiglast ära, sest ei ole emal viga midagi. Liiatigi oli ema harjunud kodus olema, haiglas käivad asjad teistmoodi. Aeg läks edasi ja ta palus uuesti Vl ema vaatama minna ja ta koju tuua. V oli siis haiglas ka käinud, aga koju tulles ütles, et ema oli Tapa Haiglasse viidud. Vle helistas siis ka üks sõber P, kes ütles, et Tapa Haiglasse viiakse inimesed ainult surema. Mõned päevad hiljem südaöö paiku nägi ta ema unes ning hommikul ütles V, et Tapa Haiglast oli talle helistatud ja öeldud, et ema on surnud. V sõnul oli ema surnud hommikul. V hakkas peale seda matuseasju ajama. Kuna raha neil eriti ei olnud, otsustasid nad tuhastamise teed minna. Kui V talle ema pabereid näitas, küsis ta Vlt, miks viimane ema lahata ei lasknud, sest see oleks ju väga palju näidanud. V aga ütles, et ta ei lasknud seda teha. Arvo Tuudari sõnul tema ema matustele ei läinud, sest ei tahtnud teda surnuna näha. Ta on oma elus käinud nii palju matustel, et lihtsalt enam ei tahtnud. Matustel käis tema vend ja tütar ning paar V sõpra. Arvo Tuudar on vastanud küsimusele, et mis eelnes ema haiglasse viimisele, et midagi ei olnud. Sel päeval läks V kella 15.00-st tööle ja tuli koju umbes südaöö paiku. Tema jäi emaga kahekesi koju. Sel ajal ei toimunud neil midagi. Nad vaatasid telekat. Kui V koju tuli, siis läks tema ise kohe ära oma tuppa, sest V tavaliselt veel sööb midagi ja läheb kohe magama. Küsimusele, kas neil käis keegi sel päeval ka külas, on Arvo Tuudar vastanud, et tema teada küll ei käinud. Külalisi käib neil üldse harva. Kui üldse käib, siis M, kes elab nende vastas rohelist värvi majas ja on rohkem V sõber. Tema teada ei käinud sel päeval aga mitte keegi neil. Küsimusele, kuidas neil sel päeval oli emaga läbisaamine, on Arvo Tuudar vastanud, et nii nagu iga päev. Kui ema teda kõnetab, siis ta räägib temaga, aga muidu nad omavahel eriti ei räägi. Kõik sõltub ka ema tujust. Ema on kogu aeg öelnud, et ta on omas kodus ja teeb, mis tahab. Arvo Tuudar täpsustas, et ema selline suhtumine kestis viimased kolm aastat, alguses oli kõik hästi. Tema läbisaamine emaga sõltus väga palju Vst. Kui V oli kusagil joomas ja kodus ei käinud, siis olid nad emaga kahekesi kodus ja said väga hästi läbi. Aga kui V koju tuli, siis muutus ka ema tema suhtes tõrjuvaks. V juuresolekul oli emal kogu aeg mingi jonn sees. Probleemid on neil olnud juba alates 1986. aastast ka ema majaga. Ühel hetkel rääkis V talle, et sai ema maja oma nimele. Praegu on majaga aga selline olukord, et majas elab tema, aga V on igal pool rääkinud, et tahab seda müüa. Moraalselt tal selleks õigust ei ole, aga seadus on tema poolel. Ema küll hoidis Vt, aga V kasutas ema ära, lausa mõnitas teda. V käitus emaga väga üleolevalt, kasutas ema pensionit, samuti oli ema pangakaart kogu aeg V käes. Süüa ostis V oma järgi, ei arvestanud, et emal on proteesid ja ta ei saa kõike süüa. V oli ema käest teleka ostu eest rohkem raha ka võtnud. Arvo Tuudar on öelnud, et tuli ette sedagi, et ema tihti valetas. Umbes paar aastat tagasi valetas ema, et tema olevat ema löönud ning ema oli lennanud üle laudade ja toolide nii, et ribid olid tal katki, aga tegelikult ei olnud emal midagi viga, ema lihtsalt valetas. Seda võib küsida kasvõi vallast või naabrite käest. Seda, kas ema perearstile ka midagi kurtmas käis, ta

ei tea. Vga oli neil läbisaamine ka kuidas kunagi. Teinekord jõid nad koos õlut ja kõik oli korras. Siis aga tülitsesid nad sellepärast, et V tihti valetas ja pärast eitas kõike. Ta ütleks, et Vl on debiilsuse mingi aste. Seda on ema temale öelnud. Vga suhtlemist on kindlasti mõjutanud ka see, et kunagi vägistas V ära tema abikaasa. V ise rääkis talle, et tema naine oli ise ennast Vle andnud. Mingit menetlust sellest ei olnud. Kord on ta Vt ka kõvasti sõimanud. See oli väga ammu aega tagasi, kui V elas naisega, kellel oli kolm last. Kui ema rääkis, et tahab minna omaette elama, sai ta aru, et V tahab maja endale ja ema peaks välja kolima. Ta ütles Vle, et teil on endal kolmetoaline korter, elage seal, aga ema omast kodust välja ei viska. Kui ta seda teeb, lubas ta V kaevu uputada. Küsimusele, kuidas said emal 03.01.2013 sellised vigastused tekkida, mis tal tuvastati, vastas Arvo Tuudar, et ta ei kujuta ette, mida need vigastused kõik tähendavad. See on absurd, see on võimatu. Õhtul kell 19.00 vaatasid nad koos telekat ja ema ei käinud ka kusagil. Ta arvas, et sellised vigastused ei ole emal eksisteerinud ja see võib olla ema väljamõeldis. Kuidas arst need tuvastada sai, tema ei tea. Tema südametunnistus ja käed on puhtad. Ta ei ole mitte kunagi oma ema vastu kätt tõstnud ega ole isegi emaga rääkinud sellisel toonil nagu V temaga rääkis. Ta ei ole oma ema kunagi sõimanud ka siis, kui tal on olnud õigus. Küsimusele, kas nad Vga omavahel kättpidi kokku on läinud, vastas Arvo Tuudar, et jah on, aga Vl on rohkem jõudu, kui tal ja V on talle alati vastu saanud. Neid kordi on üldse kokku olnud kaks, viimati oli see siis, kui V xxxx ära kolis ja lõpparve võttis. Põhjus oli katkine korsten ja V joomised. Kaklus tekkis üleüldisest vaidlusest. V hüppas talle ülbelt peale ja tema lõi Vt rusika välisküljega vastu hambaid kaks korda ja oligi kõik. V teda vastu ei löönud. Haiget V nendest löökidest vaevalt, et sai. Esimesel korral, see oli umbes aasta tagasi suvel (enne ema surma), neil oli tüli siis, kui ta naabrimehe Me käest kuulis, et V lööb tema hanguga une pealt maha. V oli seda purjus peaga Mele öelnud. Peale seda jälgis ta Vt ja pani kodus hangud ära. Mingil ajal M veel ütles, et neil on Vga ka augu jaoks koht välja valitud. Peale seda küsis ta V käest otse selle kohta, aga V eitas kõike. Ta lõi ka Vt, aga täpselt enam ei mäleta. Miks V seda teha tahtis, ta ei tea. Küsimusele, kas ta laskis oma emal kirjutada 03.01.2013 kirja, et tema ei ole ema löönud, vastas Arvo Tuudar, et midagi sellist ei ole olnud. Kui selline kiri üldse eksisteerib, siis sai selle kirjutada ainult V. Selline jutt kirjast on absurd, kes ta üldse selline on, et laseb sellist kirja kellelgi kirjutada. See oleks ka inimese mõnitamine. Arvo Tuudari väitel oli ema tervis muidu korras, veresuhkur oli tal kõrge, suitsu tegi ta koguaeg. 1968. a või 1969.a oli emal liiklusõnnetus, milles sai pea viga, ka kiirabi on tal mitu korda käinud. Kohtueelses menetluses kriminaalasjas kogutud isikulistest tõenditest avaldati kohtulikul uurimisel KrMS § 291 lg 1 p 1 alusel kannatanu A S ütlused 10.01.2013 (I kd, tl 7-10). Kannatanu A S on öelnud, et temal on kaks poega. Vanem poeg Arvo Tuudar ja noorem poeg V S elavad koos temaga. 04. jaanuaril 2013 oli ta oma kodus. Arvo jõi sel samal päeval naabrimehega õlut. Õhtu poole, hakkas juba pimedaks minema, kellaaega ta ei mäleta, hakkas madin pihta. V oli siis veel tööl. Arvo ei öelnud talle midagi, vaid hakkas teda niisama taguma. Arvo lõi teda selja tagant vastu pead. Ta istus sel ajal toas laua taga oma tugitoolis. Ta ei oska öelda mitu korda Arvo teda pähe lõi, ikka korduvalt. Arvo lõi teda pähe palja käega. Tal läks silme eest mustaks ja ta ei saanud enam hästi aru. Nüüd käskis Arvo hakata tal kirjutama. Ta pidi kirjutama, et ta valetab. Täpset kirja sisu ta enam ei mäleta. Kirjutamise aeg hakkas Arvo teda käte pihta lööma. Tema meelest oli Arvol ka midagi käes. Arvo lõi teda vastu mõlemat kätt, vastu sõrmi ja randmeid. Peale peksmist ei saanud ta kummardada, sest tal hakkas iiveldama. Nii jäigi asi pooleli. Ta suutis kirjutada ainult oma nime. Ta ei suutnud rohkem kirjutada, sest käed valutasid kohutavalt. Arvo lõi teda ka vastu rindkeret ja ta arvas, et sellest tal öökima ajas. Ta ei oksendanud, aga tatti tuli. V läks tööle kell 14.00 ja tuli töölt

vist kella 23.30 ajal ja siis ta ei suutnud enam olla ning palus Vl kiirabi kutsuda. Ta ei julgenud Vle öelda, et Arvo teda peksis, sest kartis, et Arvo läheb ka Vle kallale. Mis temaga kiirabis tehti, ta enam ei mäleta. Pärast ta ikka ütles Vle tasakesi, et Arvo tuli kallale. Arvo on ka Vle kallale läinud. Tunnistaja H K, kes on Rakvere Haigla xxxx, kinnitas kohtuistungil, et A S raviarst xxxx T T soovis, et ta vaataks üle A S, kes viibis Rakvere Haigla neuroloogia osakonnas, mis on põhimõtteliselt akuutosakond, ehk sinna sattuvad suhteliselt raskes seisus patsiendid. A S diagnoosiks oli subduraalne hemorraagia, mille tagajärjel oli tekkinud kolju ja ajukelmete vaheline verevalum ja sellest tingituna teatav motoorne defitsiit. Tal oli raskusi tasakaalu säilitamisega, tal oli pearinglus ja ataksia, mis on kõik tavapärased kesknärvisüsteemi sümptomid traumaatilise geneesiga aju probleemi korral. Ta oli väsinud ja tal oli raskusi keskendumisega, mis on selle diagnoosi puhul täiesti tavaline. Mälu testid ja muud kognitiivse seisundi hindamiskriteeriumid läbis A S hästi puhtalt, jättes talle täiesti adekvaatse mulje. H Ki ütlustest nähtub, et ise nägi ta A Sl verevalumeid selja peal vasakul pool, vist 9. rinnalüli kõrgusel, põsesarnaluust pisut allpool ja randmepiirkonnas. Talle tundus, et need verevalumid olid tekkinud erinevatel ajahetkedel. Kui verevalum hakkab imenduma, siis ta hakkab muutma värvi, kas ta on siis punane, sinakas-lillakas või rohekas-kollakas. Need verevalumid olid sellise kujuga ja sellistes kohtades, mis ei viidanud kukkumisele. Kuna A S oli endasse tõmbunud ja hirmul, siis see kõik äratas temas kahtlust. Mälu testimiseks ja üldise kognitiivse seisundi hindamiseks ta küsis A Slt, et kas viimane teab, mis põhjusel ta on haiglasse sattunud. Kui A S lõpuks sellest rääkima hakkas, sest algul ta ei tahtnud üldse sellest rääkida, siis ta mainis, et see on peksmise tagajärjel, mille oli toime pannud tema poeg Arvo Tuudar. A S väitel olla Arvo Tuudar regulaarselt ta käsi väänanud ja randmetele haiget teinud, mis seletaksid ära verevalumid randmepiirkonnas. A S hakkas rääkima ka igasugustest varasematest vägivalla episoodidest. A S mainis, et teda on pähe löödud, sest kuulmislangus oli väidetavalt sellest tekkinud. A S seostas kuulmislanguse tekkimise mingi varasema vägivallaaktiga. H K ei suutnud meenutada, kas A S praegu arutusel oleva intsidendiga seoses ka lööke vastu pead mainis. Kõiki oma vigastusi seostas A S oma pojaga. H Ki väitel küsis ta mitmeid kordi kukkumiste ja muude selliste potentsiaalsete eakate probleemide kohta, kuid neid A S eitas. A S kartis Arvot, sest viimane on teda ähvardanud küll tapmisega, täiendavalt füüsilise valu põhjustamisega ja kõikvõimaliku kehalise väärkohtlemisega, kui ta peaks sellest kellelegi rääkima. H Ki väitel informeeris ta sellest haigla xxxx V Kt ja patsiendi raviarsti T Tt. Tunnistaja V K, kes on Rakvere Haigla xxxx, kinnitas kohtuistungil, et A S tuli intensiivist neuroloogiasse. Temaga võttis ühendust dr xxxx, kes ütles, et tal on patsient A S, kes oli ära pekstud, et ta tegeleks selle asjaga. V K sõnul läks ta A Sga rääkima, kes ütles, et teda peksis vanem poeg Arvo Tuudar. V K väitel oli A S adekvaatne, rääkides vabalt ja rahulikult sellest. A Sl oli hirm, ta muretses ja kartis sellepärast, kui teda haiglast koju saadetakse. Kui ta ütles A Sle, et rääkis kohaliku omavalitsusega ja koju viimane ei lähe, siis A S sai aru, et teda kaitstakse ja ta oli nõus politseile rääkima. A S ütles, et kannatab vägivalla all juba 3 aastat, et isegi kuulmine tal halvenes, et poeg peksab teda siis, kui on purjus. Ametlikult ei ole teada antud mitte kuhugi, sest A S kartis oma noorema lapse pärast, kes käib tööl ja kes oli ka kannatanud vanema venna vägivalla all. A S ei öelnud täpsemalt kuupäevi, aga ütles, et 2 kuud oli noorem poeg peksmise tagajärjel haiguslehel. A S ütles, et kuna noorem poeg käib tööl, on ta pidevalt üksi vanema pojaga kodus ja sellepärast ta kartis. A S proovis rääkida perearstile ja naabrile, aga vanem poeg oskas neid mõjutada ja ümber veenda, mistõttu inimesed ei uskunud teda, et ta räägib peksmisest ja ta kaotas lootuse ega rääkinud rohkem kellelegi. Tema ise A Sl mingeid vigastusi ei näinud. V K sõnul teatas ta politseile ja saatis

Laekvere Vallavalitsusele kirja. Vald oli teadlik sellest probleemist, sest 2 aastat tagasi soovitati A Sl pöörduda politsei poole, aga A S ise keeldus sellest. Kohtueelses menetluses kriminaalasjas kogutud isikulistest tõenditest avaldati kohtulikul uurimisel KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel tunnistaja V S ütlused. Tunnistaja V S on kohtueelses menetluses ülekuulatuna 28.01.2013 (I kd, tl 19-20) öelnud, et tema ema A S suri xxxx. Kuna emal hakkas halb, siis kutsus tema 04.01.2013 öösel koju kiirabi. Ema ei rääkinud algul, et vanem vend Arvo Tuudar on teda päeval peksnud. Tema sai sellest teada siis, kui ta ema 05.01.2013 haiglasse vaatama läks. Siis ema rääkis talle, et Arvo Tuudar oli talle kallale läinud, haaranud kätest ja väänanud pead. Ema näitas talle seda, kuidas Arvo oli pead väänanud. Ema võttis kätega peast kinni ja keeras seda kõrvale. Ema ei tahtnud ja ei julgenud üldse sellest rääkida. Ema kartiski Arvot. 04.01.2013 oli Arvo emale kallale läinud sel ajal, kui tema oli tööl. Ta sai ema käitumisest ju aru, et midagi on valesti. Emal olid käed käsivarrest sinised. Tema politseisse ei tulnud, kuna Arvo on väga agressiivse käitumisega. Kui ta peale haiglas käimist koju läks, siis ta rääkis ka sellest Arvoga, kes selgitas talle seda, et neil emaga oli tekkinud omavaheline riid ja ema oli tahtnud ka Arvole endale kallale minna, hakanud kätega vehkima. Arvo haaras ema kätest kinni. Ema hakkas lahti rabelema. Arvo ei rääkinud midagi pea väänamisest või ema löömisest. Mis täpselt ema ja Arvo vahel juhtus, seda tema ei tea, kuna oli tööl. Arvo ütles, et tal on kahju, et ta emaga riidu läks. Seda ütles Arvo peale ema surma. Arvo ongi oma käitumiselt agressiivne. Ta ei taha sellest kõigest rääkida, mis Arvo veel on teinud. Tunnistaja V S on kohtueelses menetluses ülekuulatuna 11.12.2013 (I kd, tl 21-22) öelnud, et ta jääb enamuses oma varem antud ütluste juurde. Esimesel ülekuulamisel on ta öelnud, et vend peksis ema. Vend ei peksnud teda. Ema ütles, et vend väänas teda kätest ja peast. Lisaks soovib ta loobuda varem antud ütlustest, et ta vend ongi oma käitumiselt agressiivne ja et sellest ta rääkida ei taha, mis vend on teinud. Tegemist on siiski tema vennaga. Praegusel hetkel ta vennaga enam ei suhtle. Vend jäi elama xxxx, tema leidis endale uue elukoha. Ta lisab ainult nii palju, et aasta alguses, kui ema suri, korraldas tema ema matused. Sel ajal, kui ema oli haiglas, vestles tema Rakvere Haigla arstidega, kes ütlesid talle, et emal on verevalum ajus ja see on pisikene. Tema eeldas sellest, et see on põhjustatud tema lapsepõlves emaga juhtunud avariist, aga arstid selgitasid talle, et see on värske. Haiglast ei öeldud talle, et nad politseid juhtunust teavitasid. Täpset tekkimisepõhjust arstid talle ei öelnud. Kui ta ema Rakvere Haiglas vaatamas käis, ei saanud ta arugi, et emal midagi väga tõsist viga oleks olnud. Ainult nii palju ema talle ütles, kui ta ema kallistas (pani käe ümber kaela), et ta seda ei teeks, kuna emal oli kuklapiirkonnas valus. Tapa Haiglasse ta ema vaatama ei jõudnud, seal oli ema kokku 3 päeva. Ühel päeval talle lihtsalt helistati ja öeldi, et ema on surnud. Umbes kümme päeva peale ema surma kutsuti teda seoses kriminaalasjaga ülekuulamisele. Ta ei teadnud, et ema oli venna vastu avalduse teinud. Enne vahejuhtumit läks tema umbes kella 14.00 paiku kodust ära tööle, koju jäid ema ja vanem vend Arvo. Kui ta umbes südaöö paiku koju tagasi jõudis, vaatasid vend ja ema televiisorit, vend läks põhimõtteliselt kohe ka magama. Tema vaatas emaga veel umbes tunnikese televiisorit ja siis nad läksid mõlemad magama. See oli umbes kella 02.30 paiku öösel, kui ema hakkas kurtma, et tal on paha olla. Ta kuulis, kuidas ema oksendas. Kuna ema väga oma tervise pärast kurtis, kutsus ta emale ka kiirabi. Sel öösel ema veel korraks mainis, et Arvo oli ta käsi ja pead väänanud. Küsimusele, kas emal ja Arvol oli ka varem sarnaseid vahejuhtumeid, kus Arvo ema suhtes vägivalda kasutas, vastas V S, et ei ole olnud, küll aga on nad omavahel tülis olnud. Tol korral ei teavitanud ta ka ise politseid, kuna tegemist on siiski tema vennaga.

Kohtueelses menetluses kriminaalasjas kogutud kirjalikest tõenditest avaldati kohtulikul uurimisel: - isiku ekspertiisiakt nr 13E-LÕI0118 04.12.2013 (I kd, tl 1-5). Sellest nähtub, et kiirabikaardi koopia nr 57 13/20 andmetel viibis brigaad sündmuskohal 04.01.2013 kell 03.58. Patsiendikaardi nr R231716 koopia andmetel saabus A S Rakvere Haigla erakorralise meditsiini osakonda 04.01.2013 kell 04.49. Anamnees/objektiivne seisund/lokaalne leid: patsient toodud kiirabi poolt. Kodus vanem poeg peksnud ema, noorem poeg kutsunud kiirabi. On esinenud oksendamist 03.01.2013 õhtust. Kurdab valu kaelas ja peas. Ei saa pead keerata. Dr T Te konsultatsioon 04.01.2013: haige on teadvusel, kuid ei kuule hästi ja sisukohase anamneesi saamine on raskendatud. Tuli peavalu ja oksendamisega. Ei ole kukkunud. A S suri xxxx Tapa Haiglas. Kohtuarst-ekspert J Ti arvamuse kohaselt esinesid A Sl ekspertiisiks esitatud ravidokumentide andmetel äge vasakpoolne kõvakelmealune verevalum, nahaalused verevalumid randmetel ning vanem nahaalune verevalum seljal. Kõik A Sl kirjeldatud vigastused/tervisekahjustused on saadud tömbi vägivalla toimel. Kõvakelmealune verevalum võib olla saadud löökidest kõvade tömpide esemetega või kukkumisest vastu sarnast pinda, esemeid; nahaalused verevalumid randmetel võivad olla saadud randmepiirkonna pigistamisel/väänamisel või löökidest samasse piirkonda; nahaalune verevalum seljal on saadud löögist kõva tömbi esemega või kukkumisest vastu sarnast eset. A Sl hospitaliseerimisel esinenud peavalu, iiveldus ning tasakaaluhäired olid tingitud kõvekelmealusest verevalumist. A Sl sedastatud kõvakelmealune verevalum võib olla saadud füüsilise vägivalla tagajärjel ekspertiisimääruses näidatud ajal 03.01.2013. A Sl diagnoositud kõvakelmealune verevalum põhjustas eluohtliku tervisekahjustuse. Retrospektiivselt, ilma kohtuarstlikku lahangut teostamata, ei ole võimalik määrata, kas A Sl esinenud kõvakelmealune verevalum on põhjuslikus seoses tema surmaga. - AS Rakvere Haigla teatis 09.01.2013 Laekvere Vallavalitsusele perevägivalla kohta (I kd, tl 11-13). Selles teatatakse, et Rakvere Haigla neuroloogia osakonnas viibib patsient A S (ik: xxxx), elukoht xxxx. Haiglasse sattus 04. jaanuaril 2013 traumaatilise hematoomiga. Patsiendi sõnul peksis teda vanem poeg Arvo Tuudar (sünd 28.08.1953), kes on töötu, olnud õigusrikkumisi ning kandnud karistust vanglas. Patsiendi sõnul poeg tarvitab füüsilist vägivalda, kui tarbib alkoholi. Algselt ei rääkinud patsient arstidele oma olukorrast, kuna kartis väga oma noorema poja pärast. Patsiendi sõnul peksab vanem poeg Arvo Tuudar kodus ka nooremat poega V St (sünd xxxx), mille tõttu see on saanud kaheks kuuks tervisekahjustuse. V S ja A S ei ole kedagi kodusest vägivallast ametlikult teavitanud, kuna kartsid oma elu pärast. Arvo Tuudar on ähvardanud pidevalt neid tappa või vigastada, kui nad pöörduvad politseisse. A sõnul on ta proovinud öelda perearstile, aga Arvo oskas perearsti ümber veenda, et ema valetab ning perearst enam At ei usu. Naaber U oli A samuti rääkinud poja peksmisest, kuid naaber rääkis kõik Arvole ning see veenis ta ümber. Rohkem A naabreid ei usalda. Patsiendil on peksmisest raske trauma. A sõnul kannatavad nad koos noorema pojaga juba 3 aastat füüsilise vägivalla all, selle tõttu on halvenenud kuulmine. Noorem poeg ei oska enda eest seista ning kardab. Noorem poeg käib puidutööl xxxx. Patsient on kodus üksi ja tal ei ole kellegagi suhelda. Peale peksmist ning enne haigla traumapunkti tulemist, sundis vanem poeg ema alla kirjutama paberit, kus ema tunnistab end ise süüdi ja et poeg ei ole teda löönud (täpselt ei mäleta, mida Arvo ette luges). Palutakse võtta antud juhtum käsitlusele, abistamaks peret diskreetselt, et ei saaks kannatada noorem poeg V S. Kohtuarst-ekspert J T andis kohtuistungil KrMS § 292 lg 2 alusel ütlusi ekspertiisiakti sisu selgitamiseks, jäädes selle juurde, mida ta on ekspertiisiaktis öelnud. Ekspert kinnitas, et teaduskirjanduse andmetel on väga harva esinevad juhud, kus on tegemist mittetraumaatilise kõvakelmealuse verevalumiga. Näiteks võib see tekkida veresoonte kahjustusega terminaalses

vähistaadiumis patsientidel, kokaiini tarbijatel, või kui inimesel on juba peaajusisene verevalum, mis murdub edasi kõvakelme alla. Tavaliselt on kõvakelmealune verevalum seotud traumaga. Kõrgvererõhktõbi saab põhjustada inimesel mittetraumaatilist ajusisest verevalumit ja ämblikvõrkkesta alust verevalumit. See ei põhjusta kunagi otseselt kõvakelmealust verevalumit. Ekspert ei osanud öelda, miks lahkamist läbi ei viidud. Kui on vägivallateo kahtlus, on informeeritud politseid ja kui inimene on surnud, annab haigla teada, et see patsient suri ja politsei annab välja saatekirja või ekspertiisimääruse kohtuarstlikule lahangule. Viimane raviarst oli xxxx dr xxxx, kes andis välja surmateatise dokumentide alusel.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

KrMS § 63 lg 1 sätestab, et tõend on kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või muu dokument ning foto või film või muu teabetalletus. Vastavalt KrMS §-le 61 hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, sealjuures ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti. KarS § 118 lg 1 p 1 näeb ette vastutuse tervisekahjustuse tekitamise eest, kui sellega on põhjustatud oht elule. Eluohtlik on tervisekahjustus, mis ohustab kannatanu elu tervisekahjustuse tekitamise ajal või selle järel, olenemata arstiabi osutamisest, haiguse kulust ja lõpptulemusest. Kohus, hinnanud kohtueelses menetluses kogutud ja kohtulikul uurimisel kontrollitud kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leiab, et süüdistatava Arvo Tuudari süü temale esitatud süüdistuses on tõendatud. Seda, et kannatanu A St peksis süüdistuses tähendatud ajal ja kohas tema vanem poeg süüdistatav Arvo Tuudar, tõendavad ainsa otsese tõendina kannatanu A S enda kohtueelses menetluses 10.01.2013 Rakvere Haiglas antud ütlused, milliste õigsuses ei ole kohtul põhjust kahelda, sest need ütlused haakuvad suuremal või vähemal määral asjas kogutud muude kaudsete tõenditega. Arvestades asjaolu, et süüdistatava Arvo Tuudari süüd talle esitatud süüdistuses ei tõenda üksnes kannatanu A S ütlused, pole mingit põhjust asuda seisukohale, et kannatanu A S süüstaks oma vanemat poega Arvo Tuudarit alusetult. Kannatanu A St ei olnud võimalik kohtuistungil ristküsitleda, sest ta suri xxxx. Kohtu arvates ei vähenda nimetatud tõendi usaldusväärsust asjaolu, et kannatanu A St ei kuulatud üle vahetult pärast 04.01.2013 Rakvere Haigla erakorralise meditsiini osakonnast intensiivraviosakonda hospitaliseerimist, vaid nädal aega hiljem, kui A S oli üle viidud neuroloogia osakonda. Kannatanu A S ütlustega on tõendatud, et ta elas koos oma vanema poja Arvo Tuudari ja noorema poja V Sga. 04. jaanuaril 2013 oli ta oma kodus. Arvo Tuudar jõi sel samal päeval naabrimehega õlut. Õhtu poole, mil hakkas juba pimedaks minema ja V S oli veel tööl, hakkas Arvo Tuudar sõnagi lausumata teda niisama taguma, lüües talle selja tagant palja käega korduvalt vastu pead. Ta istus sel ajal toas laua taga oma tugitoolis. Tal läks silme eest mustaks ja ta ei saanud enam hästi aru. Seejärel käskis Arvo Tuudar tal kirjutada, et ta valetab. Kirjutamise ajal lõi Arvo Tuudar teda vastu mõlemat kätt, vastu sõrmi ja randmeid. Peale peksmist ei saanud ta kummardada, sest tal hakkas iiveldama. Ta suutis kirjutada ainult oma nime, mitte rohkem, sest käed valutasid kohutavalt. Arvo Tuudar lõi teda ka vastu rindkeret ja ta arvas, et sellest ajas tal öökima. V S läks tööle kell 14.00 ja tuli töölt vist kella 23.30 ajal. Siis ta ei suutnud enam olla ning palus V Sl kiirabi kutsuda. Pärast ta ikka ütles V Sle tasakesi, et Arvo Tuudar

tuli kallale. Arvo Tuudar on ka V Sle kallale läinud. Mis puutub kannatanu A S poolt öeldud kuupäeva 04.01.2013, siis selles osas kannatanu eksis, kirjeldades eelmise päeva, s.o 03.01.2013 pealelõunasel ajal toimunud sündmust, sest 04.01.2013 varahommikul kell 03.58 saabus V S kutsumise peale sündmuskohale juba kiirabibrigaad. Kannatanu A S kohtueelses menetluses antud ütlused haakuvad kohtuistungil ütlusi andnud tunnistaja H Ki ütlustega, kes on Rakvere Haigla xxxx ja kes kinnitas, et ise nägi ta A Sl verevalumeid selja peal vasakul pool, vist 9. rinnalüli kõrgusel, põsesarnaluust pisut allpool ja randmepiirkonnas. A S jättis talle täiesti adekvaatse mulje, kuid oli endasse tõmbunud ja hirmul. Kui A S lõpuks rääkima hakkas, mis põhjusel ta on haiglasse sattunud, sest algul ta ei tahtnud üldse sellest rääkida, siis ta mainis, et see on peksmise tagajärjel, mille oli toime pannud tema poeg Arvo Tuudar. A S väitel olla Arvo Tuudar regulaarselt ta käsi väänanud ja randmetele haiget teinud. Seda ei suutnud H K meenutada, kas arutusel oleva intsidendiga seoses mainis A S ka lööke vastu pead, kuid mingi varasema vägivallaaktiga seoses oli teda pähe löödud, sest kuulmislangus oli tal väidetavalt sellest tekkinud. Kõiki oma vigastusi seostas A S oma poja Arvo Tuudariga. H Ki väitel küsis ta mitmeid kordi kukkumiste kohta, kuid seda A S eitas. A S kartis oma poega Arvo Tuudarit, sest viimane on teda ähvardanud nii tapmise kui ka muu vägivallaga, kui ta peaks sellest kellelegi rääkima. Kannatanu A S kohtueelses menetluses antud ütlused haakuvad kohtuistungil ütlusi andnud tunnistaja V K ütlustega, kes on Rakvere Haigla xxxx ja kes kinnitas, et A S avaldas talle, et teda peksis vanem poeg Arvo Tuudar. V K väitel oli A S adekvaatne, rääkides vabalt ja rahulikult sellest. Tema ise A Sl mingeid vigastusi ei näinud. A Sl oli hirm haiglast koju mineku ees. Kui ta ütles A Sle, et rääkis kohaliku omavalitsusega ja koju viimane ei lähe, siis A S sai aru, et teda kaitstakse ja ta oli nõus politseile rääkima. A S ütles, et kannatab vägivalla all juba 3 aastat, et isegi kuulmine tal halvenes, et poeg peksab teda siis, kui on purjus. A S kartis oma noorema lapse pärast, kes käib tööl ja kes oli ka kannatanud vanema venna vägivalla all. A S proovis rääkida perearstile ja naabrile, aga vanem poeg oskas neid mõjutada ja ümber veenda, mistõttu inimesed ei uskunud teda, et ta räägib peksmisest ja ta kaotas lootuse ega rääkinud rohkem kellelegi. V K sõnul teatas ta politseile ja saatis Laekvere Vallavalitsusele kirja. Kannatanu A S kohtueelses menetluses antud ütlused, tunnistajate H Ki ja V K kohtuistungil antud ütlused on kooskõlas isiku ekspertiisiaktiga nr 13E-LÕI0118 04.12.2013 ja kohtuarstekspert J Ti kohtuistungil ekspertiisiakti sisu selgitamiseks antud ütlustega, samuti AS Rakvere Haigla teatisega 09.01.2013 Laekvere Vallavalitsusele perevägivalla kohta. Kohtuarst-ekspert J Ti arvamuse kohaselt esinesid A Sl ekspertiisiks esitatud ravidokumentide andmetel äge vasakpoolne kõvakelmealune verevalum, nahaalused verevalumid randmetel ning vanem nahaalune verevalum seljal. Kõik A Sl kirjeldatud vigastused/tervisekahjustused on saadud tömbi vägivalla toimel. Kõvakelmealune verevalum võib olla saadud löökidest kõvade tömpide esemetega või kukkumisest vastu sarnast pinda, esemeid; nahaalused verevalumid randmetel võivad olla saadud randmepiirkonna pigistamisel/väänamisel või löökidest samasse piirkonda; nahaalune verevalum seljal on saadud löögist kõva tömbi esemega või kukkumisest vastu sarnast eset. A Sl sedastatud kõvakelmealune verevalum võib olla saadud füüsilise vägivalla tagajärjel ekspertiisimääruses näidatud ajal 03.01.2013. A Sl diagnoositud kõvakelmealune verevalum põhjustas eluohtliku tervisekahjustuse. Tunnistaja V S, kes on süüdistatava Arvo Tuudari vend, on kohtueelses menetluses ütlusi andnud 2-l korral. Esimesel ülekuulamisel on ta öelnud seda, et kui ta ema 05.01.2013 haiglasse vaatama läks, siis ema rääkis talle, et Arvo Tuudar oli talle kallale läinud sel ajal,

kui tema oli tööl, haaranud kätest ja väänanud pead. Emal olid käed käsivarrest sinised. Kui ta peale haiglas käimist koju läks, siis oli tema vend Arvo Tuudar tunnistanud seda, et neil oli emaga tekkinud omavaheline riid, mille käigus ta oli haaranud ema kätest kinni. Teisel ülekuulamisel on V S jäänud selle juurde, et ema sõnul vend väänas teda kätest ja peast. Kui ta ema kallistas (pani käe ümber kaela), siis ema ütles talle, et ta seda ei teeks, kuna emal oli kuklapiirkonnas valus. V S väitel oli ema kodus olles enne seda, kui ta kiirabi kutsus, umbes kella 02.30 paiku öösel hakanud kurtma, et tal on paha olla. Ta kuulis, et ema oksendas. Sel öösel ema veel korraks mainis, et vend oli ta käsi ja pead väänanud. Kohtulikul uurimisel ei olnud võimalik tunnistaja V St ristküsitleda, sest ta kasutas õigust oma venna Arvo Tuudari vastu ütlusi mitte anda. Tunnistaja V S ütluste pinnalt tekib küsimus, miks kannatanu A S ei rääkinud kodus ega 05.01.2013 Rakvere Haiglas oma nooremale pojale V Sle kõike seda, mida ise 10.01.2013 politseile rääkis. Eeltoodu on kohtu arvates seletatav sellega, et kannatanu A S ei tahtnudki V Sle kõigest rääkida, sest info tema peksmise kohta ei olnud politseisse jõudnud, elati kõik kolmekesi koos, kannatanu A S kartis oma vanemat poega Arvo Tuudarit, samuti kartis ta oma noorema poja V S pärast, kes koos Arvo Tuudariga temast koju jäi, sest Arvo Tuudar oli kasutanud vägivalda ka V S suhtes, liiatigi ei teadnud A S siis veel seda, et ta ei pea tagasi oma koju minema. Eelpool nimetatud tõendid lükkavad ümber süüdistatava Arvo Tuudari kohtueelses menetluses kahtlustatavana antud ütlused, et temal ei ole oma ema kannatanu A S peksmisega 03.01.2013 ja talle eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisega mingit puutumust, et enne ema haiglasse viimist ei toimunud midagi. Tema teada neil sel päeval külalisi ei käinud ja ema polevat käinud ka kusagil. Kuidas arst need vigastused emal tuvastada sai, tema ei tea. Ta ei ole mitte kunagi oma ema vastu kätt tõstnud. Kohtulikul uurimisel pole tõendamist leidnud see, et kannatanu A S oleks eluohtliku tervisekahjustuse saanud kukkumisel. Süüdistatava Arvo Tuudari poolt toimepandud teod on põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. KarS §-s 118 ette nähtud raske tervisekahjustamine on alternatiiv-aktiline süüteokoosseis, mille järgi kvalifitseeritakse toimepanija tegu juhul, kui ta on põhjustanud mõne selle sätte lg 1 punktides 1-6 kirjeldatud tagajärje. Kui KarS §-s 118 lg 1 punktides 1-6 kirjeldatakse raske tervisekahjustuse tekitamise objektiivseid tunnuseid, siis subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav tegu KarS § 15 lg 1 ja § 16 lg 1 kohaselt tahtlust, mis võib minimaalseimal kujul esineda kaudse tahtluse vormis. KarS § 16 lg 4 sätestab, et isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Lüües xxxx aasta vanust, s.o kõrges eas kannatanut A St korduvalt käega vastu pead, s.o elutähtsa organi piirkonda, nii et kannatanul läks silme eest mustaks (eeltoodu võimaldab teha järelduse, et käelöögid olid tugevajõulised), peab lööja vähemalt võimalikuks teisele inimesele eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist ja möönab seda, st süüdistatav Arvo Tuudar tegutses tagajärje (oht kannatanu elule) suhtes kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 tähenduses. Kohus leiab, et Arvo Tuudari käitumises esinevad KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. KarS § 118 lg 1 näeb karistusena ette nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus ennekõike isiku süü. Eeltoodu tähendab seda, et karistust mõistes tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost. Karistuse mõistmisel kohtu

poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, mis on otseselt seaduses välja toodud, samuti muid süü suurust mõjutavaid objektiivseid ja subjektiivseid teo toimepanemist iseloomustavaid asjaolusid. Süüdistatava Arvo Tuudari karistust kergendavad asjaolud puuduvad, tema karistust raskendab KarS § 58 p 3,4 kohaselt süüteo toimepanemine kõrges eas pereliikme suhtes (kannatanu A S, kes oli sündinud xxxx, oli xxxx aastat vana). KarS § 56 lg 1 teise lause järgi peab kohus karistuse mõistmisel arvestama ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Süüdistataval Arvo Tuudaril puuduvad kehtivad kriminaal- ja väärteokaristused (II kd, tl 11-13), ta on pikemat aega elanud seaduskuulekalt, kuid samas ei saa isikut iseloomustava asjaoluna jätta tähelepanuta seda, et ammused tema poolt toimepandud kuriteod on olnud vägivallaga seotud. KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu (raske tervisekahjustuse tekitamine) on esimese raskusastme isikuvastane kuritegu. Kohus leiab, arvestades kõike eeltoodut, et süüdistatavat Arvo Tuudarit võib karistada vangistusega ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast väiksemas määras. Lisaks karistuse eripreventiivsetele eesmärkidele on kohtu arvates käesoleval juhul arvestatud ka üldpreventiivseid eesmärke. KrMS § 180 lg 3 sätestab, et menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Käesolevas kriminaalasjas peab kohus põhjendatuks KrMS § 175 lg 1 p 9, 179 lg 1 p 1 alusel välja mõista süüdimõistetult menetluskuluna sundraha, milline summa esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral on 2,5 kuupalga alammäära, s.o 887,50 eurot. Samuti peab kohus põhjendatuks KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel süüdimõistetult menetluskuluna välja mõista ekspertiisitasu 61 eurot. Kuna süüdistatav Arvo Tuudar on töötu, siis kõikide menetluskulude hüvitamine ilmselt käib tal üle jõu, mistõttu tuleb KrMS § 180 lg 3 alusel jätta temalt menetluskuluna väljamõistmisele kuuluv kaitsjatasu kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses kokku summas 1524 eurot riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Eesistuja Heli Väinaste Rahvakohtunikud Heli-Liivia Komp ja Svetlana Press Tartu Ringkonnakohtu 18.02.2015 kohtuotsuse

RESOLUTSIOON

Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE701700017001577198 või Swedbank a/a EE932200221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „Arvo Tuudar 1-14-3161 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Riigikohtu 15.04.2015 kohtumääruse

RESOLUTSIOON

Kriminaalmenetluse seadustiku § 349 lg-s 3 märgitud aluste puudumise tõttu jätta Arvo Tuudari kaitsja vandeadvokaat Arri Toominga kassatsioon menetlusse võtmata. Kohtuotsus jõustus 15. aprillil 2015. a Riigikohtu kohtumäärusega. Referent

(allkirjastatud digitaalselt)

Lea Herne

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.