Kohtulahend

materjalidest võib teha ühese järelduse, et varguste toimepanemine ongi süüdistatava ainsaks elatusvahendite allikaks, puuduvad kriminaalasjas tõendid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetud summade tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Seejuures on B.U puhul tegemist täisealise ja töövõimelise isikuga, kelle tööle asumist kohus eeldab. Kohus pidas märkimist väärivaks, et B.U süüdistatakse tahtlike kuritegude toimepanemises, millest järeldub, et kuritegude toimepanek on olnud B.U enda vaba valik ning eelnevalt korduvalt kriminaalkorras karistatud isikuna oli ta teadlik, et kuritegude toimepanemiste ning kriminaalasja(de) menetlemisega kaasnevad vältimatult ka menetluskulud. Sellest tulenevalt leidis kohus, et menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet B.U resotsialiseerumisväljavaadetele ja seetõttu tuleb need jätta tervikuna B.U kanda. Maakohus märkis, et B.U karistatakse käesoleva otsuse kohaselt vangistusega. Kuigi tööhõive vanglas ning seega ka menetluskulude tasumine ei pruugi olla kindlustatud, ei saanud kohus aga välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Lisaks märkis kohus, et ka olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist. B.U vastavaid tõendeid ega taotlusi kohtule esitanud ei ole. Analüüsides käesoleva kriminaalasja asjaolusid, samuti seda, et süüdistatavale mõistetakse käesoleva otsusega pikemajaline tähtajaline vangistus, leidis kohus, et süüdistatavale võib anda võimaluse hüvitada väljamõistetavad menetluskulud seaduses sätestatud maksimaalse tähtaja, s.o 1 aasta jooksul, kohaldades KrMS § 180 lg 3 ja § 313 lg 1 p 7 ja 12 sätteid.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

B.U-lt välja riigituludesse menetluskulud. Võimalust vabastada süüdimõistetut temalt välja mõistetud menetluskulude maksmise kohustusest ja jätta menetluskulud täies ulatuses riigi kanda, kehtiv seadus ette ei näe. Seetõttu ei ole võimalik ka B.U niisugust taotlust rahuldada. KrMS § 180 lg 3 võimaldab kohtul jätta menetluskulude hüvitamine osaliselt riigi kanda, mida B.U oma määruskaebuses ka taotleb. Aluseid menetluskulude hüvitamise osaliselt riigi kanda jätmiseks ei ole aga maakohus tuvastanud ja neid aluseid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Selleks ei anna alust B.U poolt kaebuses esitatud väited, et ta kannab karistust vanglas, vangla ei võimalda talle tööd ning tal puudub sissetulek, samuti puuduvad tal vallas- ja kinnisvara ning lähedased ja tuttavad, kes saaksid teda rahaliselt aidata. Arvestades seda, et B.U kannab käesoleval ajal vangistust, peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et ehkki vanglatingimustes ei ole kinnipeetava tööga kindlustamine alati tagatud, ei ole see asjaolu menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmise aluseks. Ka Riigikohus on oma 07.12.2012 määruses kohtuasjas nr 3-1-1-120-12 väljendatud seisukohta, et

Lisaks tuleb menetluskulude täies ulatuses tasumise võimalikkuse hindamisel arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, st võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. Ehkki B.U väidab oma määruskaebuses, et tal ei ole vabaduses vallas- ega kinnisvara, mille müümisest võiks saada tulu, ei ole ta maakohtule ega ka ringkonnakohtule esitanud tõendeid, mis annaksid alust veendumuseks, et B.U varaline seisund ei võimalda tal menetluskulusid tasuda kohtuotsuses ettenähtud korras. See on aga taotleja enda tõendada. Samuti, arvestades B.U korduvat kriminaalkorras karistatust, leidis maakohus põhjendatult, et menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet B.U resotsialiseerumisväljavaadetele. Lisaks on maakohus B.U majanduslikku olukorda käesolevas asjas juba ka arvestanud, rahuldades kaitsja taotluse ning pidades otstarbekaks anda KrMS § 313 lg 1 p 7 alusel B.U-le menetluskulude tasumiseks KrMS § 417 lg-st 2 erineva tähtaja ning võimaldada tal menetluskulusid tasuda 12 kuu jooksul. Tegemist on kohtupraktikas omaksvõetud maksimaalse tähtajaga süüdimõistetule rahalise kohustuse vabatahtlikuks tasumiseks. Samas aga peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et süüdimõistetul on õigus esitada oma elukohajärgsele maakohtule taotlus kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaja pikendamiseks või ajatamiseks vastavalt KrMS §-dele 423 ja 424, kuid seda alles pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist.

Andres Parmas

Sten Lind

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.