Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-63-14 16. veebruar 2015 Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi Kriminaalasi Elvis Kadaja süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2, § 384 lg 1 ja § 2172 lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-5735 Elvis Kadaja kaitsja vandeadvokaadi abi Hannes Toodu, kassatsioon Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Katrin Mikenberg 14. jaanuar 2015, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 9. jaanuari 2014. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2014. a otsus osaliselt Elvis Kadaja süüditunnistamises karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p 2 järgi OÜ KülmTarne (pankrotis) vara omastamises, KarS § 201 lg 2 p 2 järgi karistuse mõistmises, KarS § 2172 lg 1 järgi süüditunnistamises ja karistamises ning KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises.
2.Mõista Elvis Kadaja süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2 järgi OÜ KülmTarne (pankrotis) vara omastamises ja süüdistuses KarS § 2172 lg 1 järgi õigeks.
3.Mõista Elvis Kadajale KarS § 201 lg 2 p 2 järgi karistuseks vangistus 1 aastaks ja 9 kuuks.
4.
KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ja mõista Elvis Kadajale liitkaristuseks vangistus 1 aastaks ning 9 kuuks. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jätta mõistetud karistus 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.
5.Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
6.Kassatsioon rahuldada osaliselt.
7.Mõista Eesti Vabariigilt Elvis Kadaja kasuks välja 891 (kaheksasada üheksakümmend üks) eurot, sh käibemaks 148 (ükssada nelikümmend kaheksa) eurot 50 (viiskümmend) senti, valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 9. jaanuari 2014. a otsusega tunnistati Elvis Kadaja süüdi KarS § 201 lg 2 p 2 järgi ja teda karistati vangistusega 2 aastaks, KarS § 384 lg 1 järgi vangistusega 1 aastaks ning KarS § 2172 lg 1 järgi vangistusega 1 aastaks ja 6 kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks vangistus 2 aastaks ja mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg-te 1 ning 3 kohaselt 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Kannatanu OÜ KülmTarne (pankrotis) (endise nimega OÜ Arktik) tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. 1.1 Maakohtu põhjendused E. Kadaja süüditunnistamisel KarS § 201 lg 2 p 2 alusel olid järgmised. 1.1.1 Süüdistatav oli OÜ RDT Invest tegevjuht, kellele usaldati 18. juuni 2010. a notariaalselt tõestatud volikirjaga äriühingu vara ja anti õigus teha sellega toiminguid. Alates 17. jaanuarist 2011 organiseeris ta ettevõtte juhatuse liikmeks V. M.-i ja korraldas seejärel samal päeval viimase kaudu äriühingu põhivara, s.o kahe sadulveoki, kahe külmikhaagise ja sõiduauto (kogumaksumusega 72 658 eurot 52 senti) võõrandamise OÜ-le Westhead. Müügilepingute alusel tasus OÜ Westhead E. Kadajale sularahas vähemalt 45 000 eurot, mille süüdistatav omastas. V. M. oli variisik, kes OÜ RDT Invest tegevusest midagi ei teadnud. Kuni 17. jaanuarini 2011 olid sõidukid E. Kadaja valduses. Müügilepingu alusel saadud sularaha summa ületab 2011. aastal kehtinud palga alammäära enam kui sajakordselt. Karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRS) § 8 p 2 järgi on tegemist suure kahjuga, mille tõttu on kuritegu kvalifitseeritav KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Kuriteo pani E. Kadaja toime kavatsetult. 1.1.2 Alates 3. detsembrist 2008 oli süüdistatav OÜ KülmTarne (pankrotis) ainuosanik ja juhatuse liige, kellele on äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 1 järgi pandud ülesanne täita oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. 8. detsembril 2008 sõlmis ta ettevõtte jaoks kahjuliku ja ebamõistliku võlaõigusliku müügilepingu, millega OÜ Centrale Invest müüs OÜ-le KülmTarne (pankrotis) Saaremaa Kala OÜ osa 6 miljoni krooni eest. Ostja kohustus osa eest tasuma 5 miljonit krooni kümne tööpäeva jooksul pärast lepingu allkirjastamist ja ülejäänud summa osa üleandmisel, kuid hiljemalt
17.märtsil 2009. Lepingu punkt 4.5 sisaldas ebamõistlikku ja OÜ-le KülmTarne (pankrotis) kahjulikku sätet, mis andis müüjale õiguse ühepoolselt lepingust taganeda, jättes juba tasutud summa endale, kui müügihinna tasumise kohustust täielikult ei täideta. 16. ja 17. detsembril 2008 maksis OÜ KülmTarne (pankrotis) müüjale 5 miljonit krooni, jättes seejärel ülejäänud summa tasumata. OÜ Centrale Invest jättis 5 miljonit krooni endale ega andnud üle ka lepingu esemeks olevat äriühingu osa. Manifesteerimaks 5 miljoni krooni jätmist müüjale, sõlmisid E. Kadaja ja T. K. äriühingute esindajatena vahekohtus kokkuleppe, mis kinnitati sisulise vaidluseta. Seejärel kinnitas vahekohtu otsuse ka Harju Maakohus. Kirjeldatud käitumisega tekitas süüdistatav OÜ-le KülmTarne (pankrotis) 5 miljonit krooni varalist kahju. Tegemist ei olnud ebaõnnestunud äriprojektiga, vaid selle eesmärk oli ettevõttest raha väljaviimine. Süüdistatava objektiivsest käitumisest nähtub omastamise eesmärk ja teo toimepanek kavatsetult. E. Kadajale usaldatud ja tema valduses olnud ettevõtte vara oli tema kui füüsilise isiku jaoks võõras. Kannatanule tekitatud kahju suurus ületab 2008. aastal kehtinud palga alammäära enam kui sajakordselt ja seega pani süüdistatav toime KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
1.2 E. Kadaja süüditunnistamist KarS § 384 lg 1 alusel põhjendas maakohus järgmiselt. 1.2.1 OÜ KülmTarne (pankrotis) juhatuse liikmena pidi E. Kadaja ÄS § 187 lg 1 järgi täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Sõlmides käesoleva otsuse punktis 1.1.2 nimetatud võlaõigusliku müügilepingu, andis süüdistatav tehingu teisele poolele põhjendamatu soodustusena võimaluse jätta endale tehinguga saadud 5 miljonit krooni, kohustuseta midagi vastu anda. Sellega põhjustas ta ettevõtte maksevõime olulise vähenemise. 25. mai 2009. a määrusega kuulutas Harju Maakohus välja OÜ KülmTarne pankroti. E. Kadaja teadis, et tema tegu vähendab põhjendamatult äriühingu vara, ja tahtis või vähemalt möönis seda, pannes teo toime otsese tahtlusega. 1.2.2 Samuti sõlmis ta 12. detsembril 2008 Kükita Arenduse OÜ-ga kinnistute müügilepingu ja hüpoteegiga koormamise lepingu, mille kohaselt ostis OÜ KülmTarne (pankrotis) kaks kinnistut, kohustudes nende eest tasuma 16 520 000 krooni. OÜ KülmTarne (pankrotis) maksis kinnistute eest kokku 11 900 000 krooni. 25. veebruaril 2009 sõlmis E. Kadaja müüjaga lisakokkuleppe, võttes äriühingule kohustuse tasuda 27. veebruariks 2009 leppetrahv 500 000 krooni ja ülejäänud ostuhind 1 120 000 krooni, kuid selleks ajaks leppetrahvi ei tasutud. 27. veebruaril 2009 sõlmitud müügilepinguga müüs E. Kadaja kinnistud 5 miljoni krooni eest OÜ-le Krati Invest, kelle juhatuse liige ta alates 19. veebruarist 2009 oli. Lepingu järgi tuli müügihind tasuda kuue kuu pärast. Kuna OÜ KülmTarne (pankrotis) ei täitnud leppetrahvi tasumise kohustust, alustati Kükita Arenduse OÜ avalduse alusel täitemenetlust ja kinnistud müüdi enampakkumisel 1 490 000 krooni eest. Kinnistute müügist saadud raha sai Kükita Arenduse OÜ. Kinnistute soetamisega seotud kohustuste võtmise ja kinnistute võõrandamisega soetusmaksumusest oluliselt väiksema hinna eest tekitas süüdistatav OÜle KülmTarne (pankrotis) vähemalt 11 900 000 krooni varalist kahju, põhjustades äriühingu maksevõime olulise vähenemise. Pankrotihalduri hinnangul väljusid ettevõtte viimase kolme aasta suuremad tehingud ja toimingud igapäevase majandustegevuse raamidest ning vara ei ole arvatavasti võimalik tagasi võita. 25. mai 2009. a määrusega kuulutas Harju Maakohus välja äriühingu pankroti ja pankrotimenetlus lõpetati raugemise tõttu. Rahuldamata tunnustatud nõudeid on pankrotimenetluse II ja III järgus kokku 758 585 euro 61 sendi väärtuses. Kuriteo pani süüdistatav toime otsese tahtlusega. 1.3 KarS § 2172 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüdistuse osas märkis maakohus, et E. Kadaja isikuna, kes pidi ÄS § 187 lg 1 järgi täitma juhatuse liikme kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, kasutas käesoleva otsuse punktis 1.2.2 kirjeldatud tehingute tegemisel ebaseaduslikult ära seadusest tulenevat teise isiku vara käsutamise õigust. Sellega tekitas ta OÜ-le KülmTarne (pankrotis) 11 900 000 krooni varalist kahju. OÜ KülmTarne (pankrotis) ainukese juhatuse liikmena lasusid E. Kadajal ÄS § 187 lgst 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 34 lg-st 1 tulenevad kohustused ning ettevõtte vara käsutamisel ja kohustuste võtmisel pidi ta muu hulgas järgima TsÜS §-s 35 ette nähtud juriidilise isiku juhtorgani liikme üldisi kohustusi. Kükita Arenduse OÜ-ga kinnistute müügilepingut ja hüpoteegiga koormamise lepingut sõlmides ning leppetrahvi tasumise kohustust võttes ja hiljem kinnistuid edasi müües ta neid nõudeid ei järginud. Pankrotihalduri ütluste kohaselt oleks süüdistatav saanud suure varalise kahju tekkimist vältida. Tõsiselt võetavad ei ole väited, mille kohaselt olid
kinnistute soetamise tingimused soodsad. See järeldub kinnistute ostmise, edasimüügi hinna ja täitemenetluse raames kinnistute müügist saadud hinna võrdlusest. KarS § 2172 lg-s 1 sätestatud kuriteo pani süüdistatav toime otsese tahtlusega.
2.Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni E. Kadaja kaitsja vandeadvokaadi abi Hannes Toodu, kes taotles KrMS § 2742 alusel kriminaalmenetluse lõpetamist OÜ-ga KülmTarne (pankrotis) seotud kuritegude osas. Muus osas taotles apellant maakohtu otsuse tühistamist, kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule ja valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist.
3.Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2014. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist. 3.1 Põhjendatud ei ole apellandi väited, mille kohaselt on 2008. aastal toimepandud kuritegude puhul mõistlik menetlusaeg möödunud. E. Kadaja suhtes toimuvast kriminaalmenetlusest saab rääkida alates 19. oktoobrist 2010, mil talle esitati kahtlustus. 2008. aastal toimepandud kuritegude menetlemine on kestnud kolm ja pool aastat ning seda perioodi ei saa lugeda ebamõistlikult pikaks. Nende kuritegude puhul ei ole tuvastatavad sellised rikkumised, mis tingiksid maakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks samale kohtule. Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena ei ole käsitatav läbiotsimisel süüdistatava elukohast leitud äriplaanile hinnangu andmata jätmine. See tõend ei puuduta tõendamiseseme asjaolusid ega välista süüdlase käitumises kuriteo tunnuste tuvastamist. Leides, et süüdistatav pani toime kuriteo, ei olnud maakohus kohustatud äriplaani hindama. Ka ei tingiks kõnealuse tõendi hindamata jätmine kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist maakohtule, sest osutatud vea saab vajadusel kõrvaldada ringkonnakohus. 3.2 Kaitsjaga ei saa nõustuda selles, nagu oleks maakohus otsuses tõendeid pelgalt loetlenud. Süüdistatavale etteheidetavate kuritegude objektiivsed tunnused saab tuvastada dokumentaalsete tõendite alusel. Puuduvad tunnistajad, kes oleksid nende kuritegude tehiolusid tajunud. Süüdistuses kirjeldatud käitumisaktide toimumine ei ole ka vaidluse esemeks. Otsuse põhjal on arusaadav, miks kohus leidis, et tegemist on kuritegudega, ja miks tuleb E. Kadaja nendes tegudes süüdi tunnistada. 3.3 Ka ülejäänud tõendid kinnitavad, et V. M. oli pelgalt variisik. OÜ RDT Invest vara müümise korraldas süüdistatav, kes omastas ettevõtte vara müügist saadud tulu. V. M.-i ütlused tõendavad, et ta kuulus äriühingu juhatusse, kuid ei teadnud selle tegevuse kohta sisuliselt midagi. Apellant ei täpsustanud, missugused vastuolud tunnistaja ütlustes ilmnesid ja millises osas oleks tulnud tema eeluurimisel antud ütlused avaldada. Tunnistaja eksimus küsimuses, kas ta on varem kuulunud mõne äriühingu juhatusse, ei võimalda valeütluste andmisest rääkida. Lisaks on V. M.-i suhtes kriminaalmenetlus kahtlustuses KarS § 384 lg 1, § 3851 ja § 3811 lg 1 järgi KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel lõpetatud. Tegemist on kriminaalmenetlust välistava asjaoluga KrMS § 199 lg 1 p 5 mõttes ja seetõttu ei ole asjakohane väita, et tunnistaja andis valeütlusi eesmärgiga välistada enda kriminaalvastutusele võtmine. 3.4 Apellant ei täpsustanud, missugust süüdistatava ütluste osa tema vastu kasutati ja missugune ütluste osa tõendikogumist kõrvale jäeti. Kuigi maakohus refereeris iga kuriteo analüüsimisel
süüdistatava ütlusi, ei tähenda see, et ta süüküsimuse lahendamisel ütlustele tugines. Ütlusi refereeriti asjaolude osas, mille üle vaidlust ei ole ja mida saab tuvastada ka dokumentaalsete tõendite alusel. E. Kadaja süüd eitavad ütlused loeti ebausaldusväärseks, sest need on vastuolus teiste tõenditega. Kirjeldatud olukord ei ole käsitatav ütlustele valikulise tuginemisena. Sõidukite keskmise turuväärtuse ja kuriteoga tekitatud kahju täpse suuruse kindlakstegemine ekspertiisiga ei olnud aga vajalik.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
4.Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni E. Kadaja kaitsja vandeadvokaadi abi H. Toodu, kes taotleb KrMS § 2742 alusel kriminaalmenetluse lõpetamist kuritegude osas, mis on seotud OÜ-ga KülmTarne (pankrotis). Muus osas taotleb kassaator nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Kassaatori põhiväited on järgmised. 4.1 Ringkonnakohus eksis mõistliku menetlusaja alguse tuvastamisel. Kriminaalmenetlust alustati OÜ KülmTarne (pankrotis) pankrotihalduri arvamuse põhjal. 31. augusti 2009. a ettekandes tõi haldur välja äriühingu pankroti põhjused, leides et juhatuse liige pani toime kuriteod. Seejärel esitas Harju Maakohus prokuratuurile kuriteoteate ja 8. septembril 2009 alustati kriminaalmenetlust. E. Kadaja oli OÜ KülmTarne (pankrotis) juhatuse liikmena kriminaalmenetluse alustamisest teadlik, sest pankrotihalduri ettekandes sisaldusid viited konkreetselt tema suhtes esineva kuriteokahtluse kohta. Kõnealusest kuupäevast tegeles uurimisasutus tõendite kogumisega, sekkudes süüdistatava teadmata tema
eraellu.
Mõistliku
menetlusaja
alguse
ebaõige
tuvastamine
on
käsitatav
kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, millest johtuvalt jättis ringkonnakohus vastamata mõistliku menetlusaja kriteeriumide täidetusega seotud väidetele. Tegemist ei ole keeruka ega mahuka kriminaalasjaga. Menetluse kestus on tingitud menetleja käitumisest kohtueelsel uurimisel, kus esineb märkimisväärseid tegevusetuse perioode. Samuti tagastas maakohus süüdistusakti prokuratuurile, kuna see ei vastanud KrMS § 154 nõuetele. Arvestades kuritegude raskust, avaliku huvi puudumist ja asjaolu, et kannatanu tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata, on põhjendatud kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel. 4.2 Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, mille kohaselt ei ole apellatsioonis esitatud ühtegi asjakohast väidet ega põhjendust, miks rikkus maakohus 2008. aastal toimepandud kuritegude analüüsimisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Apellant osutas, et maakohus luges süüdistatava ütlused paljasõnaliseks ja ennastõigustavaks, kuid tugines ütlustele osas, milles need süüdistust toetavad. Ka jäeti süüdistatava ütluste ja kuriteo subjektiivsete tunnuste hindamisel tähelepanuta äriplaan,
mis
kinnitab
E.
Kadaja
eesmärke.
Need
minetused
kujutavad
endast
kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kui isikule heidetakse ette omastamist, äriühingu maksevõime vähendamist ja usalduse kuritarvitamist, ning kaitseversiooni kohaselt on tegemist nurjunud äritegevusega, on äriplaan tõendamiseseme asjaoludega seotud ja kohtul tuleb seda hinnata ning tõendi kõrvalejätmist põhjendada.
4.3 Süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste kindlakstegemisel tugines maakohus muu hulgas tunnistajate ütlustele. OÜ RDT Invest vara müümise puhul on kohtuotsuse kohaselt peamiseks küsimuseks see, kes vara müümise korraldas. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et nende küsimuste lahendamisel saab tugineda pelgalt dokumentaalsetele tõenditele. Maakohus rajas otsuse esmajoones V. M.-i ütlustele, kelle jutt on ebamäärane ja süüdistatava ütlustega vastuolus. Lisaks on tunnistaja olnud varem seotud mitme äriühinguga ja kuulunud ka äriühingute juhatusse, kuigi ta seda eitas. Ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele tuginemine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.
Ka
arvestati
süüdistatava
ütlusi
valikuliselt,
mis
on
samuti
käsitatav
kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Tõendiallika usaldusväärsusele tuleb hinnang anda tervikuna. 4.4 Maakohtu hinnangul oli OÜ RDT Invest sõidukite väärtuseks 72 658 eurot 52 senti, kuid ei ole arusaadav, missugustest tõenditest sõidukite hind tuletati. Kohus valis tõenditest välja need, milles sõidukite hind on kõrgem, jättes seda järeldust puudutavad seisukohad põhjendamata. Ringkonnakohtu arvates oleks kuriteokoosseisu tunnused täidetud ka siis, kui aluseks oleks võetud sõidukite madalaim hind, ja kahju kindlakstegemine on tähtis üksnes tõendamiseset silmas pidades. Apellatsioonikohus jättis tähelepanuta, et kuriteoga tekitatud kahju suurus on oluline ka teo ebaõiguse iseloomustamisel ja karistuse mõistmisel.
5.Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Katrin Mikenberg, et vaidlustatud kohtuotsus on õige ja seaduslik ning selle tühistamiseks ei ole alust.
6.Täiendavas seisukohas märgib kaitsja, et kohtupraktika muutmise tõttu tuleb E. Kadaja süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2 ja § 2172 lg 1 järgi õigeks mõista. Süüdimõistmine OÜ RDT Invest vara omastamises ei ole võimalik, sest tegu pandi toime vara omaniku nõusolekul. Alates 14. jaanuarist 2011 kuulus osaühingu ainuke osa V. M.-ile, kes oli alates 17. jaanuarist 2011 selle äriühingu juhatuse liige. V. M. tegutses E. Kadaja juhiste kohaselt, olles ainuosaniku ja juhatuse liikmena süüdistuses kirjeldatud tehingutega nõus. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis 5. detsembri 2014. a otsuses asjas nr 3-1-1-52-14, et sellisel juhul ei saa isikut omastamises süüdi tunnistada. Lisaks oli E. Kadaja alates 3. detsembrist 2008 OÜ KülmTarne (pankrotis) ainuosanik ja juhatuse liige. Omastamise pani ta süüdistuse kohaselt toime 8. detsembril 2008, kuid süüdistatav tegutses juriidilise isiku kui vara omaniku nõusolekul. Seetõttu on tema vastutus selleski varavastases kuriteos välistatud. Ühtlasi ei saanud ta OÜ KülmTarne (pankrotis) juhatuse liikme ja ainuosanikuna toime panna usalduse kuritarvitamist. Ainuosaniku nõusolekul tehtud tehingud ei ole käsitatavad usalduse kuritarvitamisena ja süüdistatava vastutus KarS § 2172 lg 1 järgi on välistatud. Kuna E. Kadaja süüditunnistamine nendes tegudes ei ole võimalik, tuleb menetlusele kulunud aega hinnata KarS § 384 lg 1 alusel esitatud süüdistusest lähtudes. Kriminaalmenetlus on praeguseks kestnud üle 5 aasta ja 4 kuu. Seega on menetluse mõistlik aeg ületatud ja kohane on kriminaalmenetlus lõpetada KrMS § 2742 alusel.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Kriminaalkolleegium käsitleb esmalt kassaatori taotlust lõpetada kriminaalmenetlus menetluse mõistliku aja möödumise tõttu KrMS § 2742 lg 1 alusel (I), analüüsib seejärel tõendite hindamisest lähtuvaid etteheiteid (II), vaeb kassatsiooni piiridest väljuvalt E. Kadaja süüditunnistamise ja karistamise põhjendatust KarS § 201 lg 2 p 2 ning § 2172 lg 1 järgi (III), võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemused (IV) ja lahendab viimaks taotluse valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks (V). I
8.Kassaator leiab, et 2008. aastal toimepandud kuritegude osas on menetluse mõistlik aeg möödunud ja nende tegude suhtes tuleb kriminaalmenetlus KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetada. Vaidluse on eeskätt ajendanud küsimus, millisest hetkest tuleb mõistliku menetlusaja kulgemist arvestada. 8.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale tuginevalt osutanud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lõikes 1 viidatud "mõistliku aja" kulg kriminaalasjades algab isiku "süüdistamisega". See võib olla mõni asja kohtusse jõudmisele eelnev kuupäev, näiteks vahi alla võtmise aeg, isikule tema süüdistamisest ametlikult teatamise aeg või kohtueelse uurimise alustamise aeg. "Kriminaalsüüdistust" EIÕK art 6 lõike 1 tähenduses võib defineerida kui pädeva ametiasutuse poolt isiku ametlikku teavitamist sellest, et väidetavalt on ta pannud toime kuriteo. Selline definitsioon vastab ka testile, kas "[kahtlustatava] seisundit mõjutati oluliselt". Peale isikule esitatud pädeva asutuse ametliku teate selle kohta, et isikut kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, võib menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse mineva aja käivitada ka mingi muu toiming, mis sisaldab endas viidet sellisele teatele ja mõjutab samamoodi oluliselt kahtlustatava olukorda. Isiku "süüdistamisega" on tegemist muu hulgas juhul, kui kohtueelne menetlus tema asjas on alanud ja, ehkki isik ei ole vahistatud, on ta ametlikult uurimisest teada saanud või on see uurimine teda mõjutama hakanud. Menetlusaja kulgemise alguseks sõltuvalt juhtumi asjaoludest võivad olla näiteks isiku ülekuulamine kahtlustatavana, isikuga seotud valduste läbiotsimine, dokumentide võetus, isikule süüdistuse esitamine, kui varasemas menetluses teda mõjutavaid toiminguid pole tehtud, isiku vahistamine ja teatud asjaoludel isegi esimese kohtukutse saamine. Kriminaalmenetluse alustamine - kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta - üldjuhul menetlusaega ei käivita (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 586-588 koos edasiste viidetega). 8.2 Praeguses kriminaalasjas alustati kriminaalmenetlust 8. septembril 2009 KarS § 2172 lg 1, § 384 lg 1 ja § 3811 lg 1 tunnustel. Samas ei võimalda kriminaalasja materjal väita, et kriminaalmenetluse alustamine E. Kadaja seisundit oluliselt mõjutas. Mõistliku aja kulgu käivitavate teguritena ei saa käsitada asjaolusid, et süüdistatav oli OÜ KülmTarne (pankrotis) juhatuse liikmena teadlik pankrotihalduri ettekande sisust ja kriminaalmenetluse alustamisest, sest ei ole tuvastatav, et tema seisund oleks sellest olnud oluliselt mõjutatud. Isiku teadlikkust kuriteoteate esitamisest ja
kriminaalmenetluse alustamisest ei saa võrdsustada tema ametliku teavitamisega, et ta on väidetavalt toime pannud kuriteo. Samas on kriminaalkolleegium erinevalt ringkonnakohtust arvamusel, et mõistliku menetlusaja kulgu tuleb arvestada 12. oktoobrist 2010, s.o ajast, mil seoses kuriteokahtlusega otsiti läbi E. Kadaja elukoht. Kolleegiumi hinnangul võib kriminaalasja materjali põhjal järeldada, et sellest ajast hakkas uurimine süüdistatava seisundit oluliselt mõjutama. Kuivõrd ringkonnakohus arvestas menetluse mõistliku aja kulgu 19. oktoobrist 2010, s.o 7 päeva võrra hilisemast ajast, on siiski tegemist sedavõrd ebaolulise erinevusega, et see ringkonnakohtu seisukohtade põhjendatust ei kummuta. 8.3 Ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks oli menetlus 2008. aastal toimepandud tegude suhtes kestnud
aastat
ja
kuud.
Kassatsiooni
esitamise
tõttu
ja
arvestades
asjaolu,
et
kassatsioonimenetluses tuli kriminaalasja läbivaatamine ühel korral edasi lükata seoses kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu lahendi tegemisega kriminaalasjas nr 3-1-1-52-14, on kriminaalmenetlus nende tegude suhtes praeguseks kestnud 4 aastat ning 4 kuud. Kohtuasja keerukust, süüdistatava ja riigivõimu käitumist ning süüdistatava jaoks kaalul olevaid õigushüvesid arvesse võttes on menetlusele kulunud aeg tavapärasest pikem, kuid mõistliku menetlusaja möödumisest siiski veel rääkida ei saa. 8.4 Tegemist ei ole keskmisest mahukama kriminaalasjaga, kuid selle probleemid on tõenduslikult ja õiguslikult piisavalt keerukad, ja nende lahendamine on osutunud aeganõudvamaks. Näiteks tuli OÜ RDT Invest vara omastamist käsitleva süüdistuse puhul kohtulikul arutamisel uurida arvukalt dokumentaalseid tõendeid ja üle kuulata mitmeid tunnistajaid, tuvastamaks, missugustel tingimustel süüdistuses kirjeldatud tehingud aset leidsid, kes need korraldas, kellele jäi tehingutest saadud vara ning missugune oli E. Kadaja roll toimunus. Käesoleva otsuse järgnevast osast nähtuvalt on kohtuasjas tõusetunud ka selliseid põhimõttelisi õiguslikke küsimusi, mille puhul on osutunud vajalikuks senise kohtupraktika ülevaatamine ja varasemate seisukohtade muutmine. Kriminaalasja keerukuse hindamisel osutas ringkonnakohus õigustatult veel kuriteoliigi eripärale, märkides, et sarnaste kuritegude uurimise puhul on tõendite kogumine raskendatud, kuivõrd olemuslikult on tegemist peitkuritegudega. Samal ajal ei ole menetleja tegevuses täheldatavad märkimisväärsed viivitused. Menetleja tegevusetust kritiseerides jääb kassaator üldsõnaliseks, tuues konkreetse etteheitena esile süüdistusakti tagastamise prokuratuurile. Viimati märgitu ei ole aga menetluse kestust tervikuna silmas pidades märkimisväärset ajakadu põhjustanud. 8.5 Arvestades eespool öeldut ja seda, et süüdistuse esemeks olevate tegude näol on tegemist teise astme kuritegudega, mille eest nähakse karistusseadustikus ette rahaline karistus või kuni 5-aastane vangistus, ei saa menetluse mõistliku aja nõude rikkumisest rääkida ja puudub alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 2742 lg 1 kohaselt. Ühtlasi ei jaga kriminaalkolleegium kaitsja arusaama, mille kohaselt peaks kohus süüdistatava osalise õigeksmõistmise korral lähtuma menetluse mõistliku aja kestuse hindamisel allesjäänud süüdistuse mahust. II
9.Kassaatori arvamuse kohaselt loeti süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks, kuid neile tugineti sellele vaatamata süüdistust kinnitavas osas. Ka heidab kaitsja kohtutele ette E. Kadaja elukoha läbiotsimisel leitud äriplaani tõendina arvestamata jätmist, süüdimõistva otsuse järelduste rajamist tunnistaja V. M.-i ütlustele ja OÜ-le RDT Invest tekitatud kahju kindlaksmääramisega seotud minetusi, leides kokkuvõtlikult, et kõnealused puudused kujutavad endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. 9.1 Kriminaalkolleegium juhib esmalt tähelepanu kohtupraktika muutusele küsimuses, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 699-700). 9.2 Ühegi kaitsja osutatud rikkumise näol ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa oleks jäänud tervikuna või mõne kuriteo osas üldse koostamata. Kassaatori seisukohtadega nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuste põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Need minetused oleksid aga eespool refereeritud kolleegiumi seisukoha valguses hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. 9.3 Teisalt on vajalik osutada kohtupraktika muutusele ka küsimuses, mis puudutab isikulisest tõendiallikast pärineva teabe tõendina lubatavust. Nimelt märkis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis 28. mai 2014. a otsuses asjas nr 3-1-1-131-13, et võimalik on olukord, kus isiku ütlused loetakse osaliselt usaldusväärseks ja neile tuginetakse kohtuotsuse tegemisel, ülejäänud ütluste osa jäetakse aga tõendikogumist ebausaldusväärsuse tõttu kõrvale (vt osutatud otsuse p 14). Kõnealusest seisukohast lähtudes ei ole välistatud, et kohus rajab otsuse järeldused isiku ütluste sellele osale, mida ta peab usaldusväärseks, jättes samal ajal ülejäänud ütlused ebausaldusväärsuse tõttu tõendikogumist kõrvale.
10.KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-5-08, p 12.1). Leides, et süüdistatavale etteheidetavad kuriteod ei ole tõendatud ja
tõendite hindamisest tehti väärad järeldused, vaidlustab kassaator eeskätt senisel kohtulikul arutamisel tuvastatud faktilisi asjaolusid. Nagu märgitud, ei ole faktiliste asjaolude tuvastamine kassatsioonikohtu pädevuses. Kolleegiumi hinnangul on vaidlustatud kohtuotsuste järelduste kujunemine jälgitav ja nendes on piisava põhjalikkusega näidatud, miks ning millistele tõenditele tuginevalt süüdistatav süüdi tunnistati.
11.Apellatsioonikohus analüüsis kaitsja argumente, mis puudutasid süüdistatava ütluste väidetavalt osalist arvestamist, äriplaani asjasse puutuvust ja tunnistaja V. M.-i ütluste tõendina lubatavust. Kassaator üksnes ei nõustu nende tõendite hindamise ja asjasse puutuvuse kohta tehtud järeldustega. OÜ-le RDT Invest kuulunud sõidukite müümist käsitleva süüdistuse puhul tehti aga kindlaks, et süüdistatav omastas müügitehingust saadud rahasumma. Kuivõrd omastamise esemeks olnud summa ületas kuriteo toimepanemise ajal kehtinud palga alammäära enam kui sajakordselt, pani E. Kadaja toime KarS § 201 lg 2 p-s 2 ettenähtud kuriteo. Kõnealuse süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste seisukohalt ei olnud tähtis tuvastada, missugune oli müüdud sõidukite turuväärtus. Kuna kannatanu kriminaalasjas tsiviilhagi ei esitanud, ei olnud seetõttu kahju suuruse täpne kindlaksmääramine vajalik. Süü suuruse hindamisel sai kohus juhinduda KarS § 201 lg 2 p-s 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolust, s.o omastamisest suures ulatuses. Kirjeldatud põhjustel ei anna kassaatori väited nendes küsimustes vaidlustatud kohtuotsuste tühistamiseks alust ja KrMS § 363 lg 4 p-st 1 lähtudes ei pea kriminaalkolleegium selles osas ringkonnakohtu seisukohtade kordamist vajalikuks. III
12.Maakohus tunnistas E. Kadaja KarS § 201 lg 2 p 2 järgi muu hulgas süüdi OÜ KülmTarne (pankrotis) vara omastamises suures ulatuses. Selle äriühingu vara omastamist käsitleva süüdistuse puhul tuvastati, et teo toimepanemise ajal oli süüdistatav OÜ KülmTarne (pankrotis) ainuosanik ja ainuke juhatuse liige. 12.1 5. detsembri 2014. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-52-14 muutis Riigikohtu kriminaalkolleegium senist KarS § 201 kohaldamise praktikat, märkides, et osaühingu ainuosaniku süüditunnistamine ühingu vara omastamises ei ole võimalik. Seda seisukohta põhjendati ühest küljest tõdemusega, et tänane õiguslik regulatsioon on erinev sellest, mille alusel kujunes toonane kohtupraktika, kuivõrd seadusandja on 2007. aastal KarS § 384 kohaldamisala laiendanud, muutes teatud tingimuste täidetuse korral karistatavaks ka juriidilise isiku võlausaldajate õiguste rikkumise. Lisaks saavad võlausaldajad oma õigusi kaitsta tsiviilõiguslike vahenditega. Teisalt osutas kolleegium karistusõiguse üldosast tulenevatele põhimõtetele, mille kohaselt ei ole põhjust karistusõiguslikult reageerida siis, kui tegu pannakse toime vara omaniku nõusolekul. Otsuses nenditi, et juriidiline isik kui õiguslik fiktsioon ei saa ise millekski nõusolekut anda, vaid talle tuleb omistada inimese antud nõusolek. Et osaühingu puhul on oluliste otsuste tegemine osanike pädevuses, tuleb osaühingu nõusoleku tuvastamisel vara käsutamiseks lähtuda sellest, kas varakäsutusega on nõus ühingu osanikud. Kui osaühingul on vaid üks osanik, tuleb tema nõusolek varakäsutuseks omistada ka
osaühingule ja siis ei saa teo toimepanemist pidada ebaseaduslikuks KarS § 201 mõttes (vt viidatud otsuse p-d 14-16). 12.2 OÜ KülmTarne (pankrotis) vara kolmanda isiku kasuks käsutamise ajal oli süüdistatav äriühingu ainuosanik. Arvestades, et ta oli varakäsutusega nõus, saab selle nõusoleku eespool refereeritud seisukohtadest lähtudes omistada ka OÜ-le KülmTarne (pankrotis). Seetõttu ei toiminud E. Kadaja süüdistuses kirjeldatud varakäsutust tehes KarS § 201 mõttes ebaseaduslikult ja ta tuleb süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2 järgi osaliselt õigeks mõista.
13.Kaitsja leiab kohtuasjas nr 3-1-1-52-14 toodud seisukohtadele tuginedes sedagi, et süüdistatav tuleb õigeks mõista ka OÜ RDT Invest vara omastamises. E. Kadaja juhiste kohaselt tegutsenud äriühingu ainuosanik ja ainuke juhatuse liige V. M. oli süüdistuses kirjeldatud tehingutega nõus ning seetõttu oli KarS § 201 mõttes tegemist seaduslike varakäsutustega. Vastuseks sellele väitele märgib kriminaalkolleegium, et kohtulikul arutamisel on tõepoolest kindlaks tehtud, et vaidlusaluste tehingute tegemise ajal, s.o 17. jaanuaril 2011, oli OÜ RDT Invest ainuosanik ja ainuke juhatuse liige V. M., kes müüs äriühingu esindajana sõidukid OÜ-le Westhead. Kuigi eelnevad asjaolud võimaldavad rääkida äriühingu ainuosaniku nõusolekust sõidukite müümiseks, ei ole tuvastatud, et see nõusolek hõlmas ka ostjalt saadud raha jätmist süüdistatava, mitte ettevõtte omandisse. Väärib tähelepanu, et süüdistuse kohaselt ei seisnenud KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritud käitumine OÜ-le RDT Invest kuulunud sõidukite võõrandamises, vaid müügist saadud rahasumma ettevõtte kassasse kandmata jätmises ja seeläbi kõnealuse vara omastamises. Selleks vajalik kannatanu nõusolek oleks tulnud eraldi kindlaks teha, kuid midagi sellist V. M.-i ütluste põhjal ei tuvastatud. Nimetatud põhjusel ei saa kannatanule kuulunud sularaha omastamist käsitada seadusliku varakäsutusena KarS § 201 mõttes.
14.Kaitsja täiendavast seisukohast nähtuvalt tuleks E. Kadaja õigeks mõista ka süüdistuses KarS § 2172 lg 1 järgi, sest OÜ KülmTarne (pankrotis) ainukese juhatuse liikme ja ainuosanikuna ei saanud ta süüteokoosseisu tunnustele vastavat tegu toime panna. 14.1 Kolleegium märgib, et nii nagu KarS § 201 „Omastamine“, paikneb ka KarS § 2172 „Usalduse kuritarvitamine“ karistusseadustiku varavastaseid süütegusid käsitlevas peatükis. Usalduse kuritarvitamise koosseis hõlmab kahte teoalternatiivi, s.t ärakasutamist (seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslikku ärakasutamist) ja usalduse murdmist (teise isiku varaliste huvide järgmise kohustuse rikkumist). Ärakasutamiskoosseisu aluseks on kannatanu ja teo toimepanija vahel seaduse või tehingu alusel tekkinud tsiviilõiguslik või avalik-õiguslik suhe, mis õigustab teo toimepanijat alternatiivselt kas mingit kannatanule kuuluvat vara käsutama või kohustusi võtma. Koosseisupäraseks teoks on selle alternatiivi puhul eeskätt sisesuhte tingimusi rikkuva tehingu sõlmimine. Usalduse murdmise koosseisu puhul tuletatakse aga usaldusseisund süüdlasel lasuvast hoolsus- ja järelevalvekohustusest (varaliste huvide järgimise kohustus) teise isiku vara suhtes, mis põhineb esmajoones samuti tsiviilõiguslikul või avalik-õiguslikul suhtel, olles olemuselt siiski laiem kui vara käsutamise või kohustuse võtmise õigus. Eelöeldu tähendab, et isik rikub varaliste huvide järgimise kohustust
kannatanu vara käsutamisest või talle kohustuse võtmisest erineval viisil ning selline tegevus või tegevusetus viib kannatanu varalise olukorra halvenemiseni (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-4-08, p 25). 14.2 Süüdistuse kohaselt kasutas E. Kadaja käesoleva otsuse punktis 1.2.2 kirjeldatud tehingute tegemisel ebaseaduslikult ära seadusest tulenevat teise isiku vara käsutamise õigust, millega tekitas OÜ-le KülmTarne (pankrotis) suure varalise kahju. Põhjendatud on kaitsja seisukoht, et kuna süüdistatav oli talle etteheidetavate tehingute tegemise ajal äriühingu ainuosanik, kes väljendas tehinguteks enda nõusolekut, ei saanud ta süüdistuses kirjeldatud tehingute sõlmimisega rikkuda tema ja äriühingu vahelise sisesuhte tingimusi. Seega, ühest küljest on ainuosaniku varakäsutuseks antud nõusolek vaadeldaval juhul omistatav äriühingule, mille tõttu ei ole võimalik rääkida süüteokoosseisuga kaitstava õigushüve kahjustamisest. Teisalt ei saa E. Kadajale kirjeldatud olukorras ette heita seadusest tuleneva teise isiku vara käsutamise õiguse ebaseaduslikku ärakasutamist KarS § 2172 lg 1 mõttes. Nendel põhjustel tuleb süüdistatav ka selles teos õigeks mõista.
15.Osalise õigeksmõistmise tõttu peab järgnevalt lahendama küsimuse kergema karistuse ja uue liitkaristuse mõistmisest. 15.1 Süüdistatavat karistati KarS § 201 lg 2 p 2 järgi vangistusega 2 aastaks, KarS § 384 lg 1 järgi vangistusega 1 aastaks ja KarS § 2172 lg 1 järgi vangistusega 1 aastaks ning 6 kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ja liitkaristuseks mõisteti vangistus 2 aastaks. Karistuse mõistmise aluseks olevate põhjenduste kohaselt hinnati süüdistatava süü suureks, sest kuritegudega tekitatud kahju on märkimisväärne. Samuti võeti arvesse, et kuriteod pani E. Kadaja toime otsese tahtlusega ja kavatsetult. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu samas ei tuvastatud. 15.2 Kolleegium leiab, et seoses õigeksmõistmisega OÜ KülmTarne (pankrotis) vara omastamises ja usalduse kuritarvitamises tuleb süüdistatavale KarS § 201 lg 2 p 2 järgi mõistetud karistust ning KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristust kergendada. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Hinnates süüdistatava süüd suureks, on maakohus KarS § 201 lg 2 p 2 kui raskeimat karistust ettenägeva sätte järgi E. Kadajat omastamise eest siiski karistanud sanktsiooni keskmisest määrast allapoole jääva vangistusega. Omastamise suurt ulatust, tahtluse vormi ja karistust kergendavate ning raskendavate asjaolude puudumist silmas pidades on seetõttu õigustatud süüdistatava karistamine KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest 1 aasta ning 9 kuu pikkuse vangistusega. Liitkaristuse mõistmisel on aga põhjendatud lähtuda karistuste neeldumise põhimõttest, lugedes KarS § 64 lg 1 alusel kergema, s.o
KarS § 384 lg 1 järgi mõistetud karistuse, kaetuks raskeima karistusega. E. Kadajale tuleb liitkaristuseks mõista vangistus 1 aastaks ja 9 kuuks, jättes KarS § 73 lg-te 1 ja 3 kohaselt mõistetud karistuse 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. IV
16.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 9. jaanuari 2014. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2014. a otsuse osaliselt E. Kadaja süüditunnistamises KarS § 201 lg 2 p 2 järgi OÜ KülmTarne (pankrotis) vara omastamises, KarS § 201 lg 2 p 2 järgi karistuse mõistmises, KarS § 2172 lg 1 järgi süüditunnistamises ning karistamises ja KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises. Kriminaalkolleegium mõistab E. Kadaja süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2 järgi OÜ KülmTarne (pankrotis) vara omastamises ja süüdistuses KarS § 2172 lg 1 järgi õigeks ning karistab teda KarS § 201 lg 2 p 2 järgi vangistusega 1 aastaks ja 9 kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel tuleb kergem karistus lugeda kaetuks raskeima karistusega ja liitkaristuseks mõista vangistus 1 aastaks ning 9 kuuks. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tuleb mõistetud karistus jätta 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata ja rahuldab kaitsja kassatsiooni osaliselt. V
17.Kassaator on esitanud taotluse valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu hüvitamiseks 2739 euro suuruses summas, sh käibemaks 456 eurot ja 50 senti. Taotluse ja sellele lisatud dokumentide kohaselt on õigusabi tunnihinnaks 110 eurot, millele lisandub käibemaks 20 protsenti. Osutatud õigusteenus seisneb ringkonnakohtu otsusega tutvumises, kaitsealusega nõupidamises, kassatsiooni koostamises ja esitamises ning täiendavate seisukohtade koostamises, millele on kokku kulutatud aega 20,75 tundi. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on kaitsja taotluses näidatud ühe tööühiku hind põhjendatud. Õigusteenuse osutamisel tehtud toimingud on olnud vajalikud. Samas kattuvad kassatsiooni argumendid oma põhisisult apellatsiooni väidetega, kusjuures ükski nendest argumentidest ei ole maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamise aluseks. Kassatsioonimenetluses puutuvad osaliselt asjasse üksnes väited, mis kaitsja esitas täiendavas seisukohas. Seetõttu peab kriminaalkolleegium KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuks 891 euro suurust summat, sh käibemaks 148 eurot ja 50 senti, mis tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt E. Kadaja kasuks välja mõista. Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.