Kohtulahend

Käesolev kriminaalasi eraldati Harju Maakohtu 24.03.2014.a kohtumäärusega kriminaalasjast nr 1-13-10380 kriminaalasi YY, QQ ja XX süüdistuses KarS § 133 2 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi. Kriminaalasja materjalide eraldamise taotluse esitas prokurör, kuna süüdistatavad ja nende kaitsjad avaldasid soovi kriminaalasja lahendamiseks kokkuleppemenetluses. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokuröri, XX ning tema kaitsja vahel sõlmiti kokkulepe süüdistuse kvalifikatsioonis ning karistuse liigis ja määras. Kokkuleppe kohaselt tegeles XX kupeldamisega, millega pani toime KarS § 1332 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Harju Maakohtu 25.03.2014.a otsusega kokkuleppemenetluses tunnistas kohus XX süüdi KarS § 1332 lg 1 järgi ning mõistis temale karistuseks vangistuse 2 kuud. KarS § 68 lg 1 alusel luges kohus eelvangistuses viibitud 1 päeva karistusaja hulka. KarS § 69 lg 1 alusel asendas kohus mõistetava vangistuse üldkasuliku tööga 118 tundi. Üldkasuliku töö sooritamise ajaks määras kohus 4 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest ning allutas nimetatud ajaks XX käitumiskontrollile. Tõkendi – elukohast lahkumise keeld – kohus tühistas kohtuotsuse jõustumisest. Tallinna Ringkonnakohtu määrusega 14.04.2014a. määrusega tühistati Harju Maakohtu 25.03.2014. a kokkuleppemenetluses tehtud otsus ja saadeti kriminaaltoimik tagasi Harju Maakohtu samale kohtukoosseisule kohtuotsuse kuulutamiseks. Riigikohtu määrusega 24.11.2014.a tühistati Tallinna Ringkonnakohtu määrus ja kriminaalasi saadeti Harju Maakohtule uueks arutamiseks teisest kohtukoosseisus. Harju Maakohus otsustas 8. jaanuari 2015 a otsusega kokkuleppemenetluses süüdi mõista XX KarS § 1332 lg 1 järgi ja karistada vangistusega 2 kuud. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvata karistusaja hulka kahtlustatavana kinnipidamise aeg 02.07.2013.a., s.o.1 päev ning ärakandmisele kuulub vangistus 1 kuu ja 29 päeva. KarS § 69 lg 1,3 alusel asendada vangistus üldkasuliku tööga, arvestusega, et ühele päevale vangistusele vastab 1 tund üldkasulikku tööd. 1 kuu ja 29 päevale vangistusele vastab 59 tundi üldkasulikku tööd.

Üldkasuliku töö tegemise tähtajaks määrata 2 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest. KarS § 69 lg 4 alusel on XX kohustatud järgima üldkasuliku töö tegemise perioodil KarS §-s 75 lg 1sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi: Kriminaalmenetluse kulud Välja mõista XX-lt riigituludesse: KrMS § 175 lg 1 p. 9 alusel sundrahast (585 eurot) -532.50 eurot KrMS § 175 lg 1 p. 4 alusel määratud kaitsjatasudest (1128 eurot) – 636 eurot. KrMS § 175 lg 1 p. 5 alusel kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemise kulud – 0.45 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel määrata XX-l kriminaalmenetluse kulude kogusummas 1168.95 eurot tasumine ositi 12 kuu jooksul, kusjuures 11 kuul tasuda igakuuliselt 97.41 eurot ja 12. kuul 97.44 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel jätta sundrahast 52.50 eurot ja kaitsjatasudest 492 eurot riigi kanda. XX mõisteti süüdi selles, et tema tegeles kupeldamisega isikute grupis ajavahemikul märts 2007 kuni 04.06.2013 Tallinnas XXXXXXX XXX XX asuvasse bordelli klientide toimetamisel, sealhulgas 25.07.2012, 26.07.2012, 25.08.2012, 26.08.2012, 06.11.2012, 07.12.2012, 19.12.2012, 01.03.2013, 01.06.2013. a. XX, tegutsedes füüsilisest isikust ettevõtjast taksojuhina ja osutades taksoteenust, leidnud taksoteenuse osutamisel kliente, kes soovisid tasulist intiimteenust, toimetas nad Tallinnas XXXXXXX XXX XX asuvasse bordelli. Kliendi bordelli toimetamiseks helistas ülalnimetatud bordellis administraatoritena tegutsenud SA või IM käsutuses olevale dispetšertelefonile nr. XXXXXXXX enda mobiiltelefonilt nr. XXXXXXXX, milline oli eelnevalt GG poolt läbiviidud instrueerimise tulemusena ja bordelli klientide toomiseks sõlmitud kokkuleppe kinnituseks kantud dispetšertelefoni nr. XXXXXXXX mällu või administraatorina tegutsenud SA isiklikule numbrile nr. XXXXXXXX või IM isiklikule numbrile nr. XXXXXXXX. Saades telefoni teel tööl olnud administraatorilt SA-lt või IMlt teavet bordellis tegutsevate ja sel hetkel ilma klientideta aadressil viibivate prostituutide kohta, viis peale SA-lt või IM-lt vastava nõusoleku saamist taksoteenuse osutamise käigus leitud kliendi (-d) ülalnimetatud bordelli, millises prostituutidena tegutsenud JP, KK, OK, AI, JV, KŠ, OL, OŽ ja teised käesoleval ajal tuvastamata prostituudid osutasid kohale toimetatud klientidele tasulisi intiimteenuseid, saades oma tegevuse eest tasu rahast, mis oli tasutud tasulist intiimteenust ostnud klientide poolt prostituutidele intiimteenuste osutamise eest.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtukoosseisule ning menetluskuludest jätta täiendavalt riigi kanda 50% kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemise kulu ja kaitsja tasu 06.01.2015.a. kohtuistungil osalemise eest. Apellandi põhjendused on järgmised.

Põhja Ringkonnaprokuratuur koostas 19.11.2013.a. ja saatis kohtusse süüdistusakti mille kohaselt süüdistati XX KarS § 133’2 lg 1 ja § 255 lg 1 sätestatud kuritegude toimepanemises. Osundatud süüteod on omavahel reaalkonkurentsis (EV Riigikohtu kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-132-12 p 5.5 ja 8). Kriminaalasja menetlemist alustati üldmenetluses. KrMS § 216 lg 2 p 3 alusel eraldati XX kriminaalasi üldmenetluses jätkunud asjast ning ta anti kohtu alla uuesti üksnes KarS § 133’2 lg 1 järgi. Kaitsja on seisukohal, et sellest tulenevalt on prokuratuur kohtumenetluse kestel sisuliselt loobunud tema suhtes süüdistusest KarS § 255 lg 1 järgi. EV Riigikohus on kriminaalasja nr 3-1-1-21-14 määruse p 10 asunud seisukohale, et KrMS § 301 sätestab, et kui prokurör kohtuvaidluses loobub süüdistusest, teeb kohus menetlust jätkamata õigeksmõistva otsuse. Lisaks näevad nii seadus kui ka kohtupraktika ette, et üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 kohaselt väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamises (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-45-13, p 11). Kui prokuratuur muudab süüdistust ja loobub süüdistusest osaliselt, tuleb süüdistatav nendes süüdistuspunktides, milles süüdistusest loobuti, KrMS § 301 järgi õigeks mõista. Osaliselt süüdistusest loobumist ei saa lahendada isiku uue kohtu alla andmisega, kuna sellisel juhul jääb kohtu sisuline otsus loobutud süüdistuse kohta tegemata. Kui süüdistatava kohta on tegemata lõplik kohtulahend kohtuotsuse või määruse vormis, ei kohaldu selles osas ka Eesti Vabariigi põhiseaduse § 23 lõikest 3 ja KrMS § 199 lõike 1 punktist 5 tulenev ne bis in idem-põhimõte ehk topeltmenetlemise ja -karistamise keeld. Käesoleval juhul on XX suhtes langetatud küll süüdimõistev otsus KarS § 133’2 lg 1 järgi, kuid pole tehtud õigeksmõistvat otsust KarS § 255 lg 1 süüdistuses. Kaitsja on seisukohal, et sellega on Harju Maakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 337 lg 1 p 7 tähenduses. Asjakohane ei ole Harju Maakohtu kohtuniku poolt kohtuotsuse kuulutamisel esitatud põhjendus, et kuivõrd kokkuleppemenetluses toimus kohtumenetlus poolte vahel sõlmitud kokkuleppe alusel siis puudub võimalus õigeksmõistva kohtuotsuse langetamiseks. KrMS § 245 lg 5 kohaselt prokuratuur edastab kokkuleppe koopiad süüdistatavale ja kaitsjale ning saadab kriminaaltoimiku kohtusse. Osundatud säte laieneb ka juhul kui kokkuleppemenetlusele minnakse üle seoses kriminaalasja eraldamisega üldmenetluse asjast. Ehk teisisõnu ka sellisel juhul tuleb täies mahus anda kokkuleppemenetluse raames kriminaalasja arutavale kohtukoosseisule üle kriminaaltoimik (kohtueelse menetluse). Lisaks peab osundatud toimikus sisalduma ka senine üldmenetluse raames toimunud menetluse tulem (süüdistusakt ja eelduslikult ka kohtuistungi protokollid). Vastupidine seisukoht võib tõstatada küsimuse KrMS § 339 lg 1 p 12 sätestatud olulilises kriminaalmenetlusõiguse rikkumises so kohtulikul arutamisel on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet.

Kokkuleppe sõlmimine prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel ei vähenda kuidagi kohtu rolli õigusemõistmisel, rääkimata sellest, nagu taanduks kohtu tegevus kokkuleppemenetluses pelgalt sõlmitud kokkuleppe n.ö tehnilisele kinnitamisele. Kohtul tuleb ka selles menetluses eelnevalt tuvastada, kas on aset leidnud tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse, kas selle teo on toime pannud süüdistatav, kas see tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Samuti peab kohus muude kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste hulgas (KrMS § 306) lahendama küsimuse ka sellest, kas süüdistatav on talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi. Mõistetavalt ei saa nende küsimuste lahendamine toimuda sellise põhjalikkusega, nagu üldmenetluses, sest kohus saab oma veendumuse kujundada vaid süüdistatava küsitlemise ja kriminaaltoimikus sisalduvate materjalide pinnalt (vt RKKKo 3-1-1-79-05, p 9) Juhul kui kokkuleppemenetluse toimik ei ole eelmises lõigus viidatud ulatuses terviklik tõstatub kahtlus kas kohus on langetanud menetlusliku otsustuse piisavate kriminaalasja materjalide põhjal. Igal juhul peab aga analoogsel juhtumil kriminaaltoimikus sisalduma kohtumenetluse aluseks olev süüdistusakt, kuivõrd senise kohtupraktika kohaselt ei saa kohus kokkuleppemenetluses otsust tehes piirduda ainult kokkuleppe analüüsiga, vaid tal tuleb lahendada küsimus ka sellest, kas kokkuleppega ei ole jäänud hõlmamata mingid sellised KrMS §-s 306 loetletud küsimused, mida tuleks kokkuleppemenetluse tulemina kohtuotsuses kajastada. Seega lasub kokkuleppemenetluses kriminaalasja arutaval kohtukoosseisul kohustus kontrollida kas süüdistusaktis ja kokkuleppemenetluses sätestatud teod kattuvad ning kui mingis teos (süüdistuses) ei ole kokkuleppes seisukohta võetud tuleb sellele juhtida poolte tähelepanu ning peale nende ärakuulamist eeldada, et prokuratuur on vastavast süüdistusest loobunud ning langetada selles osas õigeksmõistev kohtuotsus. Vastupidine seisukoht tähendaks, et üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem ei väljendu KrMS § 309 lg 1 kohaselt õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamises. Osaliselt süüdistusest loobumist ei saa lahendada isiku uue kohtu alla andmisega või vastava süüdistuse prokuratuuri sõlmitavast kokkuleppest lihtsalt välja jätmisega, kuna sellisel juhul jääb kohtu sisuline otsus sisuliselt loobutud süüdistuse kohta tegemata. Täheldada tuleb sedagi, et KrMS § 216 lg 2 p 3 alusel saab eraldada kriminaalasja üksnes isiku osas aga mitte süüdistuste osas (so üks süüdistus jääks üldmenetlusse ja teine arutataks kokkuleppemenetluses). Kuivõrd eraldamine toimus kohtumenetluses tuleb asuda seisukohale, et olenemata uue kohtu alla andmise määruse tegemist oli kokkuleppemenetluse korras asja arutanud kohtukoosseisu menetluses jätkuvalt ka süüdistus KarS § 255 lg 1 järgi ning selles osas ei ole kohus otsustust tulenevalt KrMS § 306 teinud. Osundatu on kaitsja hinnangul käsitletav KrMS § 339 lg 1 p 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Nimetatud sätet tuleb vajadusel tõlgendada laiendavalt põhiseaduskonformselt, kuivõrd seadusandjal lasub kohustus luua asjakohane menetlus isikute põhiõiguste kaitseks. Käesoleval juhul on XX-l võimalus oma eesmärki saavutada so KarS § 255 lg 1 õigeksmõistvat kohtuotsust, üksnes Harju Maakohtu 08.01.2015.a. otsust vaidlustades.

Kaitsja hinnangul tuleb Harju Maakohtu ostus tühistada KarS § 255 lg 1 osas ning saata asi uueks arutamiseks samale kohtukoosseisule. Menetluskulude väljamõistmine: Vastavalt KrMS § 181 lg-le 1 hüvitab õigeksmõistva otsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 2008. a otsuses asjas nr 3-1-1-61-08 (RT III 2008, 49, 339, p 19.1) asuti seisukohale, et neid sätteid tuleb kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. Eelöeldu tähendab, et süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Vastasel korral satuks mingis teos õigeksmõistetud isiku võimalus nõuda selle teo menetlemisel tekkinud kriminaalmenetluse kulude hüvitamist sõltuvusse sellest, kas tegu menetleti eraldi kriminaalasjas või koos mõne teise teoga, milles isik süüdi tunnistatakse. See, kas mitut kuritegu menetletakse ühe ja sama või mitme erineva kriminaalasja raames, ei ole mõistlik põhjus (osaliselt) õigeksmõistetud isikute erinevaks kohtlemiseks kriminaalmenetluse kulude hüvitamisel. Harju Maakohtu kohtuotsuse kuulutamisel esitatud suulistest põhjendustest tulenevalt jättis kohus sellest tulenevalt 50% kohtueelse menetluse ja kohtus üldmenetluse arutamisel tekkinud menetluskuludest riigi kanda. Kokkuleppemenetluses tekkinud menetluskulu mõistis kohus XX-lt välja. Kaitsja hinnangul pidanuks kohus sellest tulenevalt jätma ka 50% kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemise kulu riigi kanda. Samuti pidanuks kohus jätma kaitsja poolt 06.01.2015.a. kohtuistungil osalemisega tekkinud menetluskulu 72 eurot riigi kanda, kuivõrd selle väljamõistmine on vastuolus reformatio in peius põhimõttega. Kohtulahendi edasikaebamine ei saa raskendada isiku olukorda. Arvestades asjaoluga, et Harju Maakohtu esialgne kohtulahend tühistati seoses kohtupoolse menetlusõiguse olulise rikkumisega laieneb kaitsja hinnangul reformatio in peius põhimõte ka käesolevas asjas ning uue kohtumenetlusega tekkinud menetluskulu väljamõistmine raskendab süüdistatava olukorda. Kaitsja hinnangul ei ole alust panna süüdimõistetut kandma menetluskulusid suuremas määras kui uue menetluse on põhjustanud riik (kohtuvõim) ise. Isikul on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus sh ka esmakordsel arutamisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 12. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-94-06 - RT III 2007, 6, 44, p 10.2). PõS § 146 teise lause järgi on kohus oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Kui kohus ei ole mõistnud õigust kooskõlas seadustega (rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust) ei ole alust eeldada menetluse kordamisel menetluskulude täies ulatuses kandmist süüdistatavalt. Vastavalt Põs § 13 peab seadus kaitsema igaühte riigivõimu omavoli eest. KrMS § 180 lg 3 sätestab menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja

resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Apellant on seisukohal, et nimetatud sätet tuleb tõlgendada laiendavalt selliselt, et see ei oleks vastuolus ülaltoodud põhiseaduslike põhimõtetega. Tallinna Ringkonnakohtu 27.jaanuari 2015. a määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 5.veebruarini 2015. Määratud tähtajaks esitas oma seisukoha prokurör. Prokuröri hinnangul on kaitsja määruskaebus põhjendatud. Põhja Ringkonnaprokuratuuri poolt kohtusse saadetud süüdistusakti kohaselt süüdistati XX KarS § 1332 lg 1 ja § 255 lg 1 sätestatud kuritegude toimepanemises, kriminaalasja menetlemist alustati üldmenetluses. XX kriminaalasi eraldati KrMS § 216 lg 2 p 3 alusel üldmenetluses jätkunud asjast ning ta anti kohtu alla vastavalt sõlmitud kokkuleppele üksnes KarS § 1332 lg 1 järgi. Sellest tulenevalt on prokuratuur kohtumenetluse kestel süüdistust muutnud, loobudes osaliselt XX süüdistusest KarS § 255 lg 1 puudutavas osas. KrMS § 301 kohaselt teeb kohus juhul, kui prokurör kohtuvaidluses loobub süüdistusest, menetlust jätkamata õigeksmõistva otsuse. Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-21-14 asunud samale seisukohale, lisaks märkides, et nii seadus kui kohtupraktika näevad ette kohtusse saadetud süüdistusasja tulemi väljendumist kas õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või kriminaalmenetluse lõpetamises. Riigikohus on samuti seisukohal, et prokuratuuri poolt süüdistuse muutmise ja süüdistusest osaliselt loobumise puhul tuleb süüdistatav nendes süüdistuspunktides, milles süüdistusest loobuti, KrMS § 301 ja § 14 lg 2 alusel õigeks mõista. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on seega kriminaalmenetlus XX süüdistuses KarS § 255 lg 1 järgi lahendamata. KrMS § 313 lg 2 sätestab, et kui süüdistatavale on esitatud süüdistus karistusseadustiku mitme paragrahvi järgi, tuleb kohtuotsuse resolutiivosas märkida, millises süüdistuses süüdistatav on õigeks ja millises süüdi mõistetud. Harju Maakohtu otsus ei puuduta üldse XX süüdistust KarS § 255 lg 1 järgi, seega puudub otsuses ka põhjendus selle kohta, miks ei ole XX KarS § 255 lg 1 järgi süüdi või õigeks mõistetud. Põhjenduste puudumine kohtuotsuses on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes ning KrMS § 337 lg 2 p 2 ning § 341 lg 2 juhindudes peab ringkonnakohus tühistama maakohtu otsuse tuvastatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise osas ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooni väidetega ja prokuröri seisukohaga tuli alljärgnevatele järeldustele.

kuritegelikku ühendusse kuulumine – mahtus ja mahuks toimik ühele cd plaadile. Koopia tegemise kulumäärad on kehtestatud Riigiprokuratuuri haldusdirektori poolt ja need sõltuvad siis sellest, kas tegemist on paberkandjale kopeerimisega või cd plaadile. Ajal, mil vaidlusalune kulu tekkis oli cd-le toimiku kopeerimise hinnaks 0.45 senti. Tänasel päeval on see 1 euro (alates 1.01.2014). Vaidlustatud menetluskulu ei sõltu seega mitte sellest infomahust, mis on plaadile kantud.

tagastamisega prokuratuurile. Kohtukolleegiumi hinnangul on üldiselt olukord, et kohus peaks kokkuleppemenetluses tegema õigeksmõistva otsuse välistatud. Kui kriminaalasi saadetakse kohtusse kokkuleppemenetluses e. kokkulepe on sõlmitud juba kohtueelsel uurimisel selline olukord kõne alla tulla ei saa, sest prokuröril on õigus juba kohtueelse uurimise käigus menetlus osaliselt lõpetada. Samas kohtukolleegium möönab, et vajadus süüdistatava õigeksmõistmiseks mingis süüdistuse osas võib tekkida olukorras, kui kriminaalasi on saadetud kohtusse üldmenetluse sätete järgi ning kohtuistungil prokurör loobub näiteks mingis süüdistuse osas süüdistusest. Eriti siis, kui see puudutab raskemat süüdistust või sellist süüdistuse osa, milles süüdistatav ennast süüdi ei tunnista ning, mis on tinginud vajaduse ennast aktiivselt kaitsta. Vabanenud sellisest süüdistusest võibki süüdistataval tekkida tahe ülejäänud süüdistuse osas prokuröriga kokku leppida. Kuidas sellisel juhul peaks menetlus jätkuma, eeldusega, et kokkuleppemenetluses ei ole kohtul võimalust teha õigeksmõistvat kohtuotsust, mis muuhulgas tähendab seda, et õigeksmõistmise osas ei ole ka võimalik kokku leppida, ei ole seadus konkreetselt ette näinud. Kohtukolleegium nõustub sellega, et kindlasti ei saa jääda see osa, milles prokurör on loobunud süüdistusest nö „ripakile“. Tegemist on sellise otsustusega, milline välistab tulevikus samas süüdistuses kriminaalmenetluse ja süüdistatava jaoks on oluline , et tema vabastamine sellest süüdistusest saaks ka seaduslikult vormistatud. Selles osas on kaitsja apellatsioonis esitatud argument põhjendatud ja sisuliselt on sama seisukohta väljendanud ka Riigikohus oma määruses 3-1-1-21-14 ja otsuses 3-1-1-87-09. Seega peaks prokurör iga kord sellisel juhul põhjalikult kaaluma, kas ikka minna kompromissile ja nõustuda kokkuleppemenetlusega. Kui selline kokkulepe sõlmitakse, siis on kohtukolleegiumi seisukohast õige saata kriminaalasi kogu süüdistuses selle süüdistatava osas, kelle osas materjalid eraldatakse prokuratuuri, kus prokurör lõpetab menetluse süüdistuse osas, milles ta enam süüdistust ei toeta ning ülejäänud osas saadetakse kriminaalasi kohtusse kokkuleppemenetluse sätete alusel. Teine võimalus, mis võiks kaalumisele tulla võiks olla see, et materjalid eraldatakse vaid selles osas, milles on võimalik kokkulepe sõlmida e. nö allesjäänud süüdistuse osas ja süüdistatava õigeksmõistmine KrMS prg. 301 otsustatakse kohtuotsusega, mis tehakse üldmenetluses. Tegemist on õigeksmõistmise alusega, mis tekib kohe peale süüdistusest loobumist, on kohtule siduv, ei nõua edasist menetluse jätkamist selles osas ja ei ole ka vaidlustatav. Ainuke kohustus, mis seadust sõna-sõnalt lugedes võib tekkida on kohtuotsuse kuulutamise juures viibimise kohustus üldmenetluses tehtud kohtuotsuse puhul, kuid ilmselgelt oleks see sedavõrd formaalne nõue, et selle täitamata jätmise vaidlustamine üldse kellegi poolt oleks ilmselge ja läbinähtav venitamistaktika ilming. Samuti ei ole sellisel juhul ka tegemist kellegi õiguste rikkumisega, sest nagu kohtukolleegium märkis ei ole kohtuotsus KrMS prg. 301 alusel õigeksmõistmises vaidlustatav ühegi menetlusosalise poolt (3-1149-07). Kolmandaks oleks Riigikohtu poolt antud seaduse tõlgenduse kaudu võimalus teha ka kokkuleppemenetluses õigeksmõistev kohtuotsus. Arvestades eeltoodut aga ka nii seadusest, kui Riigikohtu otsusest 3-1-1259

09 märgitust, et kohtul puuduvad volitused sõlmitud kokkuleppe muutmiseks ja selle piiridest väljumiseks, ei saa olukorra seaduslikuks lahenduseks kuidagi saata kriminaalasja maakohtusse uueks arutamiseks nagu seda taotleb kaitsja ja nagu sellega nõustub ka prokurör. Ainuke seadusest väljaloetav lahendus oleks kriminaalasja tagastamine prokuratuurile. Samas ei saa ka kuidagi tekkinud olukorra sellist lahendamist arutatavas kriminaalasjas käesoleval ajal pidada süüdistatava olukorra suhtes mõistlikuks. Süüdistatava poolt pea aasta tagasi avaldatud soov lahendada kriminaalasi kokkuleppemenetluses, mis peaks ilmselgelt olema kiireim võimalus jõuda lõpplahendini ja selle jõustumiseni on viinud selleni, et tänaseks päevaks on nii üldmenetluses lahendatud kriminaalasi, kui ka arutatav kokkuleppemenetluses lahendatud kriminaalasi täpselt ühes ja samas menetlusstaadiumis – mõlemad apellatsioonimenetluses. Samas oleks juba pidanud olema 24.03.2014 tehtud süüdimõistev kohtuotsus mitte ainult jõustunud, vaid sellega mõistetud karistus oleks pidanud olema juba kantud ning kulgenud oleks juba karistatuse kustumise tähtaeg. Samas ei saa ka õigustada kaitsja tegevust, kes ei tõstatanud vaidlusalust küsimust kokkuleppe sõlmimisel ega ka maakohtus esmakordselt kokkuleppe arutamisel ega ka esmase kohtuotsuse edasikaebemenetluses, vaid alustas sellega alles teistkordsel asja arutamisel. Ka ei ole õige kaitsja ja prokuröri seisukoht, et selleks, et väljendada otsuses kohtu seisukohta õigeksmõistmise osas seoses prokuröri poolt on üldse vajalik kohtuotsust tühistada ja kriminaalasja tagastada maakohtule uueks arutamiseks. Kui asuda seisukohale, et maakohus võib kokkuleppest väljapoole jäävat otsustust teha, siis saab seda teha ka ringkonnakohus ja seda kohtuotsust täpsustades. See ei ole mitte ringkonnakohtu seisukoht, vaid Riigikohtu seisukoht, mis on väljendatud Riigikohtu otsuses 3-1-1-87-09, kus Riigikohus on sarnases olukorras seda teinud ja sarnaselt on olukorda lahendanud ka ringkonnakohus oma praktikas ( näiteks kriminaalasi1123030). Riigikohus on viidatud otsuses selgitanud, et kummatigi ei saa käsitletaval juhul maakohtu pädevuse hindamisel lähtuda pelgalt vaid KrMS § 268 lg-s 1 sätestatust ja väita, et kuna eelnevalt toimunud süüdistusest loobumise tõttu ei olnud AK-le KarS § 257 järgi ette heidetav tegu enam uue süüdistusakti kohaselt kohtuliku uurimise esemeks, siis ei saanud maakohus seda süüdistust enda otsuses mingil moel kajastada. Kolleegium leiab, et käsitletava olukorra hindamisel tuleb tõlgendada KrMS §-des 268 ja 301 sätestatut nende koostoimes ja asuda seisukohale, et prokuröripoolsele süüdistusest loobumisele kohtuvaidluse käigus peab igal juhul järgnema ka õigeksmõistmine loobutud süüdistuse osas. Oluline on siinjuures rõhutada, et KrMS § 301 kohaselt peab süüdistusest loobumisele järgnema n-ö automaatne õigeksmõistmine ilma menetlust jätkamata. See tähendab, et menetluse jätkamine muudel põhjustel ja sõltumata kohtumenetluse uuest esemest ei saa enam kuidagi luua sellist olukorda, mis saaks õigeksmõistmise vajaduse välistada. Olukorras, kus prokurör on süüdistusest loobunud, peab kohus süüdistatava selles õigeks mõistma juba ainuüksi sel põhjusel, et välistada sama teo uus menetlemine. Prokuröri loobumine süüdistusest ei saa asendada kohtu õigeks- või süüdimõistvat otsust PS § 23 lg 3 tähenduses. Kirjeldatud kriminaalmenetlusõiguse

rikkumine ei too endaga siiski kaasa kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks, kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium saab käsitletava menetlusõiguse rikkumise ise kõrvaldada, mõistes AK süüdistuses KarS § 257 järgi õigeks. Ringkonnakohus, tulenevalt menetlusökonoomiast e. soovimata kriminaalasja tagastamist prokuratuurile ning arvestades tsiteeritud Riigikohtu seisukohta aga samuti lähtudes süüdistatava huvidest, väljub sõlmitud kokkuleppe piiridest ja täpsustab käesoleva otsusega maakohtu otsust ning mõistab XX õigeks KarS prg. 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuses.

Julia Katškovskaja

Meelika Aava

Andres Parmas

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.