1-14-10538/15 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

1.Harju Maakohtu 12.12.2014. a otsusega mõisteti M.V süüdi KarS § 121 järgi ja teda karistati 9-kuulise vangistusega. Kuna maakohus arutas kriminaalasja lühimenetluses, vähendas kohus M.V-le mõistetud vangistust 1/3 võrra, s.o 6 kuuni. KarS § 68 lg 1 alusel arvestas kohus M.V karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aja ning luges karistuse kandmise alguseks 10.12.2014. a. M.V mõisteti süüdi selles, et ta, olles alkoholijoobes, lõi 10.12.2014 kella 16:07 paiku Tallinnas XXXXXXXXXX XXX XXX XXXXXXX keskuse kaupluse XXXXXX ukse juures ühel korral käega vasaku silma piirkonda LJ-t selle eest, et viimane ei andnud talle sigaretti. Mõistetud karistust põhistades märkis kohus, et M.V süü on keskmisest suurem, kuna M.V ründas talle täiesti tundmatut naisterahvast, kusjuures tõenditest ei nähtu, et kannatanu oleks kuidagi oma sõna ja/või teoga initsieerinud süüdistatava rünnet. M.V pani kuriteo toime alkoholijoobes olles. Maakohus leidis, et kuriteo toimepanemine alkoholi mõju all ei ole vabandatav asjaolu. Täisealine isik peab kohtu hinnangul suutma oma emotsioone adekvaatselt ohjeldada ning juhul, kui alkohol käivitab agressioonitulva, tuleb kohtu arvates alkoholist hoiduda või vähendada selle tarvitamist. Kuna M.V ründas alkoholijoobes olles juhuslikku kõrvalseisjat, leidis kohus, et kannatanu asemel oleks võinud olla ükskõik, kes juhuslikest kõrvalseisjatest, sh vanurid või lapsed. Karistust kergendava asjaoluna võttis maakohus arvesse seda, et M.V on eeluurmisel avaldanud kahetsust ning vabandanud kannatanu ees Karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Kohus võttis arvesse veel seda, et M.V on varasemalt KarS § 121 järgi karistatud: 04.09.2013.a. Harju Maakohtu otsuse alusel mõisteti M.V süüdi KarS § 199 lg 2 p 8 ja § 121 järgi ning talle mõisteti liitkaristuseks 6 kuud vangistust. KarS § 74 lg 1 alusel jäeti talle mõistetud vangistus täitmisele pööramata, katseajaks määrati 1 aasta ja 6 kuud. Antud vangistus pöörati aga Harju Maakohtu 28.05.2013. määruse alusel täitmisele. Seega eelmine karistus ei mõjutanud M.V uusi kuritegusid mitte toime panema.

pakkumisest keeldumine on, ning, et vägivalda tarvitati naisterahva kui eeldatavalt nõrgema suhtes. Mis puutub M.V apellatsioonis märgitusse, et ta on oma süüst aru saanud ja kahetseb tehtut, siis maakohus on puhtsüdamlikku kahetsust juba kergendava asjaoluna arvestanud. Märkida tuleb, et teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 121 redaktsioon nägi kehalise väärkohtlemise eest ette kuni kolmeaastase vangistuse. Seega jäi M.V-le mõistetud karistus tunduvalt alla sanktsiooni keskmise määra. Seega, kuigi tegu seisnes vaid ühes löögis, jäi ka mõistetud karistus sanktsiooni alumisse ossa, kusjuures sanktsiooni alammäärast kõrgema karistuse mõistmiseks andsid alust eespool nimetatud süüd suurendavad asjaolud. Märkida tuleb sedagi, et 01.01.2015. a jõustus KarS § 121 uus redaktsioon, mis erinevalt varasemast eristab kehalise väärkohtlemise põhikoosseisu ja kvalifitseerivaid koosseise. Kuigi põhikoosseisu puhul on sanktsiooniks kuni aastane vangistus, ei ole see seadus M.V olukorda kergendav, kuna tema puhul esineb KarS § 121 lg 2 p -s 3 sätestatud kvalifitseeriv tunnus – teo toimepanemine korduvalt. Seejuures väärib tähelepanu, et uue seaduse järgi oleks sanktsiooni ülemmäär koguni 5 aastat vangistust. 3.2 Kohtukolleegium leiab, et maakohus on nõuetekohaselt põhjendanud, miks ta ei pea võimalikuks asendada mõistetud vangistust üldkasuliku tööga. Esiteks peab ka ringkonnakohus oluliseks seda, et tegemist ei ole esimese korraga, kui M.V karistatakse KarS § 121 järgi. Teiseks tuleb arvestada sellega, et eelmisel korral pöörati tingimisi karistus täitmisele. Kolmandaks peab ringkonnakohus asjakohaseks maakohtu otsuses märgitud M.V alkoholiprobleeme. Kõik need asjaolud seavad kahtluse alla selle, kas M.V on võimeline üldkasuliku töö tegemise ajal järgima käitumiskontrolli nõudeid ning kas karistus mõjutaks teda edaspidi käituma õiguskuulekalt. Vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on põhjendatud ainult juhul, kui see suudab kohtu hinnangul hästi täita karistuse eesmärke. On paratamatu, et hinnangu sellele, kas vangistuse asendamine üldkasuliku tööga oleks karistuse eesmärke arvestades efektiivne ja mõttekas, saab anda isiku varasemale käitumisele tuginedes. Kuna maakohus on konkreetsetele asjaoludele tuginedes väljendanud kahtlust, et üldkasulik töö ei suuda M.V puhul karistuse eesmärke täita, on vangistuse üldkasuliku tööga asendamata jätmine õiguspärane ja põhjendatud.