1-14-10022/15 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava A.T (A.T) kaitsja Talvi Vaske. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 17.detsembri 2014.a. kohtuotsus A.T karistamises KarS § 424 järgi ning mõista talle kergem karistus, lühendades tema karistust toimepandud kuriteo eest ja lisakaristuse pikkust. Alternatiivselt mõista süüdistatavale veelkord tingimisi karistus elektroonilise valvega. Apellant leiab, et Harju Maakohus on rikkunud materiaalõigust ja ei ole arvestanud A.T-le karistuse mõistmisel KarS 56 sätteid. Nii lisa-kui põhikaristust tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et arvestada tuleb nii isiku süüd kui ka karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning karistuse üld-ja eripreventiivseid asjaolusid. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendi 3-1-1-122-13 kohaselt on lisakaristuse kohaldamisel kahetine eesmärk. Lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat kui ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Lisakaristuse seisukohalt olulistel erpreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimise äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub. Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimiseõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja erpreventiivsete vajadustega. Praegusel juhul on Harju Maakohus lähtunud ainult õiguskorra kaitsmise huvidest. Käesoleval juhul tuleb A.T ära kanda 3 aastane vangistus, kusjuures see on tema I vabaduskaotuslik karistus. Juhiloa võttis kohus temalt ära 2 aastaks. See tähendab seda, et kokku 5 aastat kannab süüdistatav oma karistust, kuna tal ei ole võimalik ühiskonda sulanduda ega teha harjumuspärast tööd. A.T ei ole luuser ega ühiskonnast mittehooliv isik, kuna ta tegi ära 2011.a. talle Pärnu Maakohtu poolt mõistetud 960 üldkasuliku töö tundi, mis reaalselt vähestel süüalustel õnnestub. Ta tegi ära ka juhilubade taastamiseks vajalikud eksamid. Lisaks sellele konfiskeeriti temalt ka seekord sõiduvahend ikka selle pärast, et välja juurida joobes juhtimist kui nähtust. Harju Maakohus ei arvestanud A.T puhtsüdamlikku kahetsust, mida ta oli kohtueelses menetluses avaldanud, kuna süüdistatav hakkas viimases sõnas enda teguviisi seletama, mida kohus võttis tema eneseõigustamisena. Harju Maakohus ei arvestanud, et süüdistatav pani toime 1 kuriteoepisoodi. A.T joobes juhtimine ei põhjustanud liiklusõnnetust. A.T jäi

5.Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, esitatud seisukohaga, maakohtu otsuse ja apellatsiooni motiividega, leiab, et maakohtu otsus tühistamisele ei kuulu. Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt A.T-le (A.T) mõistetud karistuse muutmiseks puudub alus. KarS § 424 näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse, seega sanktsiooni vangistuse keskmine määr on 1 aastat 6 kuud. Maakohus on A.T-le (A.T) mõistnud KarS § 424 järgi vangistuse 1 aasta 6 kuud, seega sanktsiooni keskmises määras. KarS § 56 lg 2 kehtestab põhimõtte, et kui eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistamata. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-24-07 märkinud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. KarS § 424 sanktsioon näeb ette lisaks vangistusele ka kergemaliigilise karistuse ning maakohus on loogiliselt, viidates nii varasemale kuriteo eest mõistetud karistusele, mis eripreventiivset mõju ei avaldanud põhistanud, miks A.T (A.T) pole võimalik karistada sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise karistusega. Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et kui isik paneb katseajal toime uue kuriteo, siis uute kuritegude toimepanemise eest kergemaliigilise karistuse mõistmine ei oleks kooskõlas ei KarS § 56 mõttega ega ka kohtupraktikas väljakujunenud arusaamadega. Süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid vangistus. 5.1 Samuti leiab kohtukolleegium, et maakohus ei ole karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus on arvestanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke (lk 109-109 pöördel). Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 17. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19).

Kolleegium leiab, et maakohus on vangistuse määra mõistmisel kõike olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada vangistuse määra juba arvesse võtnud ning karistusmäära veelgi lühendamiseks seaduslikud alused puuduvad. Maakohus on süüdistatavale karistuse mõistmisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas asjas. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. Maakohus ei ole tuvastanud karistust kergendavaid asjaolusid ning neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Kohtueelsel uurimisel on süüdistatav A.T avaldanud kahetsust (lk 2), kuid maakohtus toimunud istungil süüdistatav puhtsüdamliku kahetsust ei avaldanud (lk 9192). Kolleegium leiab, et siiras kahetsus tähendab seda, et isik on oma teo taunitavust mõistnud ja püüab sarnast käitumist edaspidi vältida. Samas on A.T jätkanud temale väljakujunenud kuritegelikku käitumist. Kuna karistust kergendav asjaolu ei ole mitte kahetsuse avaldamine, vaid just puhtsüdamlik kahetsus, peabki kohus alati hindama, kas avaldatud kahetsus on puhtsüdamlik, st kas on alust uskuda, et isik siiralt kahetseb oma tegu. Kuigi asjaolu, et isik on varem korduvalt samalaadseid kuritegusid toime pannud, ei välista automaatselt kahetsuse puhtsüdamlikkust (vt Riigikohtu 11.09.2007. a otsus väärteoasjas nr 31-1-33-07), sunnib taoline kuritegude jätkuv toimepanemine A.T (A.T) poolt tõsiselt kaaluma, kas avaldatud kahetsus on ikka siiras. Lisaks on karistuse mõistmisel üks peamine kriteerium, et hinnata tuleb konkreetse teo sisemist ebaõigust. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-12-06 märkinud, et süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole (otsuse p 14). Tähendust omab seega suurel määral konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimis-ebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. Antud kvalifikatsiooni, s.o KarS § 424 puhul tuleb silmas pidada, et mootorsõiduki juhtimisel joobeseisundis on oluline vahe, kui suures konkreetses alkoholijoobes mootorsõidukit juhiti. Käesoleval juhul on tuvastatud, et A.T juhis mootorsõidukit alkoholijoobes lõpliku tulemusena 1,06 mg/l, (2,12‰), seega KarS § 424 mõttes mitte miinimumi lähedaselt. Maakohus on õigustatult arvestanud süü suuruse vaagimisel tahtluse liiki, kuivõrd süü suurus sõltub ka sellest millise tahtluse liigiga on tegu toime pandud. Riigikohtu üldkogu on oma lahendis nr 3-1-1-37-07 märkinud, et kuivõrd süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine on materiaalses mõttes karistus, ei ole võimalik selle kohaldamise mõju süüdlasele hinnata üksnes eraldivõetuna. Õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada süüdlasele kõiki kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis. Käesolevas kriminaalasja on maakohus nii ka toiminud. Kohtupraktika kohaselt ei ole põhjendatud uue kuriteo toimepanemisega varasemast leebem või samalaadne karistusõiguslik kohtlemine, on maakohus arvestanud kõiki kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis ja leidnud, et süüdistatavale mõistetud karistus võib olla tunduvalt leebem kui eelmine karistus. Kriminaalkolleegium leiab kokkuvõtvalt, et maakohtu poolt mõistetud karistus vastab täielikult A.T (A.T) teosüüle ning selle vähendamiseks puudub alus. Ka on maakohus õigesti KarS § 65 lg 2 alusel moodustanud liitkaristuse. 5.2 Kaitsja apellatsioonis toodule vabastada koos käitumiskontrolliga A.T tingimisi mõistetud liitkaristuse kandmiselt KarS § 74 lg 5 kohaselt allutamisega elektroonilisele valvele KarS § 75 lg 2 p 9 sätestatud korras, märgib kohtukolleegium järgmist.

Ringkonnakohus leiab, et A.T (A.T) liitkaristusest tingimisi vabastamine koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele KarS § 75 lg 2 p 9 sätestatud korras kohaldamiseks puudub seaduslik alus. KarS § 74 lg 5 sätestab üheselt, et kui isik paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt KarS § 65 lg 2 sätestatule. Kui uu s kuritegu pandi toime tahtlikult, võib kohus uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele KarS § 75 lg 2 p 9 sätestatud korras. KarS § 75 lg 2 p 9 sätestab üheselt, et süüdlane on käitumiskontrolli ajal kohustatud alluma elektroonilisele valvele, kui ta on selleks eelnevalt nõusoleku andnud. Käesolevas asja puudub A.T (A.T) nõusolek rakendada elektroonilist valvet, mistõttu puuduvad nimetatud sätte kohaldamise formaalsed eeldused. Lisaks peab kolleegium vajalikus märkida, et karistusseadustiku muutmise eelnõu seletuskirjas on seadusandja üheselt selgitanud, et uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele KarS § 75 lg 2 p 9 sätestatud korras võib kõne alla tulla siis, kui isiku reaalselt vangi saatmine ei ole otstarbekas – nt kui tegemist on sisult eriliigiliste kuritegudega või kui kuritegude toimepanemisest on kaua aega möödas jms. Ka juhul kui käesolevas asjas esineksid formaalsed eeldused kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele KarS § 75 lg 2 p 9 sätestatud korras, puudub kolleegiumil igasugune usk, et A.T suudaks vabaduses viibides hoiduda uute (liiklussüütegude) süütegude toimepanemisest. A.T (A.T) käitumine näitab üheselt, et süüdistatav ei ole aru saanud temale varasemalt mõistetud karistuse tähendusest ning konkreetsel juhul ka ohtlikkusest, mida endas kätkeb sõiduauto joobeseisundis juhtimine. A.T iseloomustab asjaolu, et olles vabastatud mõistetud karistuse kandmiselt, pani A.T toime uue samalaadse kuriteo. Sellises käitumises väljendub kolleegiumi hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale. Süüdistatav A.T ei suuda isegi mõistetud karistuse (pikaajalise vangistuse) võimaliku täitmisele pööramise teadmise juures käituda õiguskuulekalt ega pidada lugu ühiskonnas omaksvõetud põhiväärtustest. Eelnevad karistused ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Isiku vabastamisel karistuse kandmiselt antakse isikule sisuliselt võimalus korraldada enda elu viisil, mis välistaks karistuse täitmisele pööramise. Kui isiku süü, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada, olenemata sellest, kas süüdistatav on varasemalt kandnud reaalset vangistust või on see esmakordne.