Kohtulahend

2 (7)

D.J leiab, et kuna kannatanu kiskus eespool mainitud metallposti välja, võisid tal fikseeritud marrastused tekkida selle välja tirimisel. Ekspertiisi ei ole tehtud ning puuduvad muud tõendid, millised kinnitaksid, et vigastused on tekitanud D.J . Maakohtus tunnistajana üle kuulatud sündmuskohal käinud patrullpolitseinik KL ei mäletanud isegi seda, kas mõne isiku läbivaatus toimus või mitte. Reha, millega D.J väidetavalt MM lõi, ei ole asitõendina vaadeldud. Maakohtu otsuses viidatud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla teatis ei tõenda, kes ja millega marrastuse on tekitanud. Apellant leiab, et seda, kas plastikust reha tekitab läbi riiete marrastused ning kas ja millise intensiivsusega löögiga on plastikust rehaga võimalik tekitada rindkere põrutusi, saab tuvastada üksnes ekspertiisiga. Samuti on D.J seisukohal, et nõuetekohaselt ei ole tuvastatud seda, et kannatanu tundis valu. Apellant rõhutab, et valu on konkreetne arstiteaduslik termin, mida tuvastatakse ja mõõdetakse vastavalt arstlikele teadmistele. Ta märgib, et kaasaegne valuravi sisaldab regulaarset valuvaigisti võtmist ning lisaks veel vajadusel manustamist. Apellandi arvates, kui isik ei vaja valuravi, siis ei ole alust öelda, et isikul esineks valu ja seda ulatuses, mis õigustaks karistusõiguslikku sekkumist. D.J lisab, et tunnistaja AR vastas kohtuistungil prokuröri küsimusele, et „kannatanu jooksis mööda õue ringi nägu naerul peas“. Apellant leiab, et kannatanu ütlused on ebausaldusväärsed, kuna telefonikõnes politseisse väitis kannatanu, et löök oli kõrisse ning et tema kõri on marraskil. Hiljem on aga kannatanu väitnud, et löök oli rindkerre. Kohtus nimetatud vastuolu aga kõrvaldatud ei ole. Lisaks toob apellant välja, et kaitsja küsimusele vastas kannatanu, et ta ei näinud, kuidas D.J reha käes hoidis, sest ta ei pööranud sellele tähelepanu. Apellant leiab, et sellest saab järeldada vaid üht, et MM mingit ohtu D.J-i käitumises ei näinud ja oli ise ründavaks pooleks. Apellandi hinnangul teda kuidagi ründajana käsitada, kuna kannatanu on ise kinnitanud, et just tema liikus pilti tehes D.J-i suunas. Riigikohtus on asunud lahendis nr 3-1-1-31-12 seisukohale , et isikulise tõendiallika ütlustele ei saa kohus tugineda valikuliselt, vaid peab andma hinnangu tõendiallika usaldusväärsusele tervikuna. Kuna maakohus ei ole andnud hinnangut kannatanute ütluste usaldusväärsusele tervikuna, siis on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Samuti märgib D.J, et kriminaalasjades nr 3-1-1-94-04, 3-1-1-96-11 ja 3-1-1-26-13 tehtud lahendites on Riigikohus asunud seisukohale, et n.ö sõna sõna vastu olukordades peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Apellant leiab, et kohus on vääralt hinnanud ka tunnistaja ütlusi. Kohtuotsusest kohaselt tunnistaja SS nägi, kuidas D.J tõstis reha ning lõi kannatanut, mille tulemusel reha purunes. Tegelikult tunnistaja kohtuistungil selliseid ütlusi ei andnud, vaid kirjeldas toimunut järgnevalt: „D.J liikus MM juurde ja ootamatult tõstis reha ja ründas. Nägi sel hetkel kui reha tõusis, sai aru, et löök toimus...“ Seega tunnistaja ei näinud löömist, vaid oletas, et löök toimus. Kohus on jätnud ka tähelepanuta D.J-i tervisliku seisundi. Tegemist on väga raskelt haige inimesega, kelle füüsis on täiesti nõrk ja ta peab hoiduma raskest füüsilisest pingutusest. Kohtu seisukoht, et kui D.J suutis riisuda oma kinnistul, siis ei välista süüdistatava tervislik seisund talle süüks arvatud teo toimepanemist, on apellandi hinnangul paljasõnaline ja esitatud tõenditega vastuolus. 3 (7)

Kohus ei ole hinnanud kannatanu enda käitumist , milline on olnud provotseeriv, ründav ja Harju Maakohtu määrusega tsiviilasjas X-XX-XXXXX vastuolus. Kannatanu jalutas edasitagasi mööda S kinnistut 24.05.2014.a õhtul ning tegi süüdistatava kinnisasjast pilte, milleks tal aga puudus voli ja vajadus. Seega oli apellandi hinnangul väga üheselt tegemist kannatanu provokatiivse käitumisega. Fotodest nähtub, et kannatanul ei olnud oma kinnistule mootorsõidukiga juurdepääsemiseks takistusi. Kannatanu poolne tegevus oli suunatud eeskätt metallposti kõrvaldamisele ning sellega seonduvalt süüdistatava ärritamisele. Kohtumääruse kohaselt võib kannatanu oma kinnistule pääsemiseks läbida D.J-i kinnistut. Kohtumääruses ei ole sõnagi, et ta võiks D.J-i kinnistul edasi-tagasi jalutada, eemaldada korduvalt piiriposte, fotografeerida ja parkida oma sõiduauto apellandi kinnistule nii, et viimane ei pääse liikuma. Apellatsioonis korratakse seisukohta, et D.J asetas reha enda ette, et kaitsta end võimaliku ründe (pikalijooksmise) eest, mida ta kannatanu käitumisest välja luges. Apellant leiab, et kui hädakaitseseisund tuvastamist ei leia, siis tuleks asuda seisukohale, et ta eksis õigusvastasust välistavas asjaolus.

sündmust ta tegi füüsilist tööd ja riisus rehaga. Seetõttu, et ta kinnitas reha olemasolu ja selle kasutamist sündmuskohal, puudub ka vaidlus selles, et kannatanut lõi ta just rehaga, mitte millegi muuga.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Selle dialoogi valguses ei saa kuidagi pidada MM ründavaks ja D.J end kaitsnud pooleks. Nimetatud stenogramm haakub ka MM ja SS ütlustega selle kohta, et D.J käitus jätkuvalt agressiivselt pärast seda, kui ta oli MM rehaga löönud. Seoses ütlustega leiti apellatsioonis sedagi, et olukordades, kus on sõna sõna vastu, peab kohus oma seisukohta erilise hoolega põhjendama. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud Riigikohtu lahendid ei ole asjassepuutuvad. Nagu eespool nimetatud tõenditest näha, ei ole ainsaks D.J süüstavaks tõendiks kannatanu ütlused. 4.3 See, et reha, millega MM väidetavalt löödi, ei ole käesolevas kriminaalasja juurde asitõendina võetud, ei tähenda, et rehaga löömist ei saaks tõendada ning lööjat süüdi tunnistada. Kriminaalmenetluse seadustik ei nõua, et kui kuriteo toimepanemisel on kasutatud mingit vahendit, peaks isiku süü tõendamiseks alati olema teo toimepanemise vahendit asitõendina uuritud. Vastavalt KrMS § 61 lg-tele 1 ja 2 ei ole ühelgi tõendil kindlaks määratud jõudu ning kohus peab asjaolu tuvastamiseks hindama kõiki asjassepuutuvaid uuritud tõendeid kogumis. Seega ka juhul, kui reha ennast asitõendina uuritud ei ole, on võimalik teiste tõendite alusel tuvastada rehaga löömine. Käesoleval juhul tõendavadki seda kogumis ülalkirjeldatud tõendid. Ka ei nõustu ringkonnakohus apellandi seisukohaga, et nii selle välja selgitamiseks, kas fikseeritud vigastused võisid olla tekitatud rehaga ning kas MM tundis löögi tulemusel valu, oleks tulnud välja selgitada ekspertiisiga. Mõlemad asjaolud on ringkonnakohtu hinnangul sellised, mille kohta on võimalik teha järeldusi tavalise elukogemuse pinnalt. Seejuures ei nõustu kohtukolleegium apellandi seisukohaga, et KarS § 121 koosseis on täidetud vaid juhul, kui vajalikuks osutub valuravi. Valuaisting võib olla ka lähiajaline, mistõttu ei teki vajadust selle ravimiseks. Nii kannatanul esinenud põrutus ja marrastused, kui ka kannatanu ja tunnistaja SS ütlustest nähtuv asjaolu, et löögi tulemusel reha purunes, viitavad sellisele löögi intensiivsusele, mille puhul tuleb kannatanu väidet, et ta tundis valu, pidada usutavaks. Seega on täidetud KarS § 121 koosseis nii teo toime panemise ajal, kui praegu kehtivas redaktsioonis. 4.4 Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et esitatud tõendid D.J-i terviseseisundi kohta ei tõenda seda, et D.J ei olnud võimeline kannatanut sellisel moel lööma nagu viimane väidab. Esiteks tuleb nentida, et valdav osa tõenditest näitab seda, et D.J peab tervislikel põhjustel hoiduma ärritumisest. See ei näita aga kuidagi, et D.J ei oleks suuteline tegema talle süüks pandavat lööki. Juhul, kui nimetatud tõenditega sooviti tõendada seda, et D.J hoidub ärritumast, mistõttu pole tal ka põhjust kedagi lüüa, siis ka seda kõnealused tõendid ei tõenda. See, et isikule on soovitatud hoiduda ärritumast, ei tähenda, et ta seda tegelikult kunagi ei teeks. Käesoleval juhul on ilmne, et D.J vihastas MM käitumise (tema maal viibimine ja teel asuva posti pildistamine) peale. Seda näitab seegi, et apellatsiooniski nimetab D.J MM sellist tegevust provokatiivseks. Ka nähtub eespool tsiteeritud telefonikõne stenogrammist, et D.J oli ärritunud ja tahtis MM kallale minna. Ka sellest, et D.J on diagnoositud muuhulgas müeloomtõbi ja diabeet, ei saa automaatselt teha järeldust, et taoline löömine ei ole võimalik. Esitatud meditsiinidokumentidest saab teha järelduse, et D.J esineb terviseprobleeme, kuid need dokumendid ei sisalda selliseid andmeid, mis näitaks, et D.J oleks süüdistuses kirjeldatud löögiks vajaliku liigutuse tegemine võimatu või raskendatud. 4.5 D.J on muuhulgas väljendanud apellatsioonis ka seisukohta, et MM viibis ebaseaduslikult tema maal, käitus provotseerivalt ja ründas teda. Esiteks tuleb nentida seda, et tõendamist ei leidnud see, et MM oleks D.J rünnanud. Ainsaks sellekohaseks tõendiks on D.J-i ütlused, mis on aga vastuolus kannatanu ning tunnistaja SS ütlustega. Ringkonnakohus pidas sarnaselt maakohtule usaldusväärseks just kannatanu ja tunnistaja SS ütlusi. Seda, et MM viibis ning pildistas D.J-i kinnistul, ei saa aga ringkonnakohtu 6 (7)

hinnangul kuidagi pidada õigusvastaseks ründeks, mis oleks andnud alust hädakaitse teostamiseks. Tsiviilasjas X-XX-XXXXX 15.03.2012. a tehtud maakohtu määrusest tulenevalt oli MM õigus kasutada D.J-i kinnistul asuvat teed oma kinnistule pääsemiseks. Sama määrusega on D.J-ile pandud keeld takistada MM juurdepääsu tema kinnistule nii jalgsi kui mistahes liiki liiklusvahendiga, mis vastab kinnistu kasutamisele maatulundusmaana. Seega ei ole asjassepuutuv väide see, et sõiduautoga oli võimalik postist mööda pääseda. Pealegi on toimikus olevatest MM fotodest näha, et metallpost asus teel, kusjuures fotode kohaselt paiknes post otse pinnastee parempoolsel rattajäljel (toim.l. 14). Seetõttu on ringkonnakohtu hinnangul mõistetav, et MM soovis fikseerida selle, et teel asub post, mis tema hinnangul liikumist takistas, ning ringkonnakohus ei näe MM käitumises mingisugust õigusrikkumist. Seoses D.J-i väitega, et MM oli parkinud auto nii, et D.J ei olnud võimalik oma kinnistult lahkuda, siis nähtub MM ütlustest, et ta sooviski takistada D.J-i lahkumist enne politsei saabumist ning MM kolmandast kõnest politseisse nähtub, et politseiametnik kinnitas MM, et tal on õigus teda rünnanud isikut kinni pidada. Ringkonnakohus ei nõustu ka D.J-i seisukohaga, et kui ta ei viibinud hädakaitseseisund, oli tal ometi alust seda arvata ja ta tegutses eksimuse tõttu. Nagu eespool öeldud, on seda, et MM tuli talle ründavalt peale, väitnud ainult D.J ise. Kuigi apellatsioonis seda väidetakse, ei kinnita vastavat väidet MM enda ütlused. MM on küll andnud ütlusi selle kohta, et ta pildistades liikus D.J-i poole, kuid sel ajal, kui teda löödi, oli ta paigal (toiml. 98).

/allkirjastanud digitaalselt/ Sten Lind

/allkirjastanud digitaalselt/ Meelika Aava

/allkirjastanud digitaalselt/ Pavel Gontšarov

7 (7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.